Kolmabased mõtted

Täna oli tohutu sibamise päev, nii et alles suhteliselt hilja jõudsin tõlkimise juurde tagasi, ja muidugui ei jõudnud väga palju... Aga sibamisest siis lähemalt.

Kõigepealt suutsid Sampo Life'i müügimehed veenda mind enda juurde tulema, et "parimate lahenduste" üle aru pidada. Nojah, ja kui ma juba kohal olin, siis lasin end ka ära rääkida täiendavalt investeerima :-) Paberil tundus kõik kena ja ilus: esialgne investeering 25 000, iga kuu 2000 juurde, kenake (loodetav) tootlus ja puha... Eks näeb, kuidas see läheb - põhimõtteliselt pole 25 000 nüüd ka nii suur summa ja kui vaadata oma nappe, kuid pisikesi varasemaid kogemusi, siis on väheusutav, et see täiega kõrbeks... Loota ju võib, unistused pididki olema helesinised ja imekenad...

Siis tuli teine sibamisring, Sampost Postimehesse. Päris vahva oli üle aastate vana töökohta väisata. Nojah, sissesaamisega oli raskusi, aga hea Claire juhtus üsna kiiresti ette sattuma ja pääses ikka sisse. Sees muidugi selgus, et Urve, kes oligi mind meelitanud ja keelitanud veiniga läbi astuma, oli otsustanud sel tähtsal päeval haigeks jääda... Njah, tüübilised naesterahvad: õrritavad ja ässitavad ja siis kaovad ise ära :-) Aga Neeme ja Sigrid olid kohal, nii et sai juttu ajada ja veidi veini rüübata. Mööbel paistis Postimehes uus olevat, aga muidu ei tundunud just väga palju muutunud olevat. Kuigi jah, eks see kriisi ja kokkutõmbamiste vari on nende kohal ka muidugi. Aga Postimees on piisavalt suur ettevõtmine, nii et küllap nad selle enam-vähem üle elavad. Kuni nad ikka veel välisautoreid avaldavad ja minu teeneid nende tõlkimisel vajavad, ei ole põhjust muretseda, vähemalt minul... :-)

Aga ega kaua ei saanud seal viibida, sest ma ei käi ju "linnas" niisama, üheainsa asjakese pärast, ikka mitu asja korraga, et ei peaks sageli käima... Nii et järgmine üritus oli ema tutvustamine oma uue töökoha ümbrusega. Õieti paistis, et ta on suutnud seal Liivalaia kandis juba omal käel mõnda üles leida - ega see Tallinn nüüd nii keeruline ka ei ole. Aga käisime Kentmanni tänava sõõrikubaaris, see paistis talle päris meeldivat; mulle ka omal ajal meeldis, seal sai ikka üsna sageli söömas käidud. Siis üritasin talle selgeks teha, kuidas tema töö juurest Kaubamaja juurde pääseb, ja näidata, et vajaduse või soovi korral võib ta trolliga ka sinna sõita ja sealt tööle kulgeda, aga see ei paistnud teda veenvat... :-)

Aga sellega veel ei lõppenud need mu sibamised. Seejärel seisis ees käik postkontorisse, sest jälle olid raamatupakid saabunud, kaks tükki lausa, üks see Päevalehe "Eesti loo" sarja jupp, teine Apollost tellitu. Ehk konkreetsemalt:
Eesti lugu:
- Madis Kõiv. Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas
- August Gailit. Üle rahutu vee
- Arved Viirlaid. Ristideta hauad
- Aili Helm. Kuradil ei ole varju
- Heino Kiik. Maria Siberimaal
Teised raamatud:
- Antarktika. Jäine maailm
- Maire Sala. Viljandimaa kalmistute lugu
- Jaak Aavik. Pikselgraafika 1-2-3
- Miia Jõgiaas. Minu nooruse vanglad
- Stephen Lovell. Sihtpunkt teadmata. Venemaa pärast 1989. aastat
- Frits Kalshoven, Liesbeth Zegveld. Sõjapidamise piirangud. Sissejuhatus rahvusvahelisse humanitaarõigusesse
- Pál Hunfalvy. Reis Läänemere provintsides
- Leho Lõhmus. Sõjahauad Hiiu-Rahu kalmistul
- Ungari-eesti sõnastik
- Pilet Utoopiasse. Ulmeantoloogia

Mõtlesin, et äkki võiks olla nutikas üles tähendada ka seda, mida ma olen päeva jooksul lugenud ja vaadanud (nojah, ega tõlkimise kõrvalt väga ei jõua ju lugeda, aga arvuti taga istumise vahele tehtavate pauside ajal olen ma endale reegliks teinud vähemalt ajakirju lugeda ja kui televiisorit vaatan, siis neid megapikki reklaamipause aitab ka kenasti täita paar-kolm lehekülge...). Niisiis:

Loetud: Akadeemia 4/2008; Järvamaa aastal 1939 ja nüüd...
Vaadatud: Stargate Atlantis (TV6); Kuritöö kodutänavas (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tänane päev möödus tavapärase pühapäeva rütmis: valdavalt tõlkimine, mida katkestas sama tavapärane ema külaskäik. Sedakorda oli see küll sellevõrra erilisem, et ta oli äsja Kunglast tulnud, tubli imesena ikka kündnud ja külvanud usinasti seal (kartul ja hernes ja teab mis veel olevat maas nüüd) - ja ilmselt suurest erutusest nii varakult tegutsema asunud, et oli mul ukse taga juba veidi pärast kella ühte. Teisisõnu ajal, mil ma olin silmad küll juba lahti saanud, aga ei osanud veel aad ega ood oodata ega öelda :-) Aga igatahes üle ma selle jalustrabavalt varajase külaskäigu elasin ja olen endiselt täie elu ja tervise juures...
Emale mu uus uks päris meeldis või vähemalt ei öelnud ta ühtegi halba sõna, vaid oli rõõmus. Kutsus ühtlasi mind peatselt endale Tallinnat tutvustama - ta seal uues kohas Liivalaias ei tunne ümbrust üldse, mina aga töötasin omal ajal Postimehes nii ühel pool (Tatari tn) kui teisel pool (Maakri tn) tema praegust töökohta. Vaatab, millal täpselt selleks aega leiab või õigemini, millal meie graafikud kenasti kokku jooksevad.

Ühe laheda tembu tegin täna ka: võtsin Facebookis ette mingi ankeedi, mis pidi välja selgitama, kas ma ikka olen tõeline eestlane. Päris andekad küsimused olid ja, oh imet, selgus, et ma ikka olengi eht eestlane :-)