Reedesed mõtted

Suuresti (põhi)töövaba päev, peamiselt seepärast, et enesetunne, mis eile õhtul ja veel täna hommikulgi oli suhteliselt normaalne, läks päeva jooksul aina nigelamaks ja kehvemaks, lõpuks päris halvaks kohe kätte ära (nagu tähelepanelik lugeja kindlasti isegi taipab, kui vaatab, millal see postitus valminud on ...) Siiski enne seda, kui täielik pläkkaut kätte jõudma hakkas, jõudsin ära tõlkida kaks artiklit Postimehe hüvanguks ja isegi pisut tegelda ajalehe mõtestatud lugemisega.

Lugemine tähendas mõistagi Sirpi, milles täna oli õige mitu lugu, mida tasus lugeda - ehkki ma ei riski öelda, et nad kõik ka head ja sellised olid, mida on mõtet lugeda soovitada. Alguse tegi lahti Kalmo Hent, kes üht saksakeelset raamatut arvustades-tutvustades muu hulgas, et mitte öelda peamiselt vaagis Saksamaa rolli Euroopas ja Euroopat ennast. Ei saa muidugi öelda, et need mõtted, nii arvustatava autori kui ka loo kirjutaja omad, oleksid millegi poolest märkimisväärselt originaalsed - neid on varemgi esitatud, aga kena oli neid siin kompaktselt koos lugeda.

See oli kenakene küll, aga edasi oli antud üle lehekülje ruumi Kärneri Tiidule, kes iseenesest kirjutas huvitaval teemal: "avatud rahvuslus". Selles loos oli mõningaid huvitavaid mõttearendusi, aga kõik rikkus ära üks, ma ütleks lausa fundamentaalne möödapanek ja eksitus. Kärneri käsitluse järgi tuleb suisa välja, et igasugune inimühendus, millele on omased ühised väärtused, võib julgelt kanda rahvuse nime! Eks neid möödapanekuid oli veelgi (näiteks üsna iganenud seisukoht, et "umbes pool inimese käitumisest tuleneb temale sünniga kaasa antust, s,t, on geneetilist päritolu" - iganenud vähemalt selles mõttes, et tänapäeval ollakse seisukohtal, et geenidega saab kaasa ainult "soodumise", aga mitte kindlat "käitumist" ennast; soodumus võib avalduda, kui selleks on head tingimused, aga ei pruugi, kui neid ei ole), aga see oli ikka kohe suur ja torkas väga selgelt silma. Tähelepanelikumal lugemisel muidugi selgus ka, millest see on tingitud - autor ilmselgelt elab vene rahvuslaste kultuuriruumis (sellele osutavad üpris selgelt ka viited), kus mitmed artiklis esitatud mõtted on küllaltki levinud, sageli küll ka veel rõhutatumalt esitatud.

Eks see on muidugi küll õige, et rahvus on samuti teatav kogukond, aga ma olen kohe päris veendunud ja kindel, et mitte igasugune kogukond ei ole rahvus. Ja siduda rahvust nii ainiti kultuuriga, nagu teeb seda Kärner (kuigi ta toob sisse ka geograafilise mõõtme, aga mitte kuigi kindlalt), ei ole ka ilmselt päris õige. Teisalt ei saa muidugi vaidlustada, et rahvusele kui mõistele on antud ja antakse ja küllap ka jäädakse andma väga erinevat tähendust ning üks tähendusi kahtlemata võiks ka olla see, mis piiritleb rahvuse ainult kultuuriga (olgu siis lisandiks, et peab olema ka "vastava sisuga täidetud kultuuriruum - ühtsesse kultuuri kuuluvate inimeestega täidetud geograafiline ruum", või mitte). Nii kitsas piiritlemine tekitab siiski rohkem probleeme kui lahendab, sest (suhtelise) jäikuse tõttu pigem eitab üleminekuvõimalusi (nt migrandid, nii välja- kui sisserännanud, muutuksid sellise käsitluse järgi peaaegu automaatselt oma "kultuuriruumist" välja liikudes, jah, milleks siis? kultuurituteks ja rahvusetuteks? enamik väliseestlasi/venelasi/prantslasi/mehhiklasi/naurulasi usutavasti solvuks sügavalt ...)

Samuti räägib Kärner mõneti endale vastu, kui ühelt poolt tahab siduda rahvust/kultuuri ääriveeri geograafilise kohaga, aga teiselt poolt nendib, et "rahvusloome" aluseks võib olla ka "Muhamedi habemekarv". Jah, mina olen sellega põhimõtteliselt nõus, et kui rahvus on määratletud kultuuriga ja kultuur on teatavate vaadete ja väärtuste süsteem, siis võib aluseid olla mitmesuguseid - aga sel juhul tuleks ka geograafia üleüldse kõrvale jätta, parimal juhul pidada seda erandjuhuks, sest ühiste vaadete ja väärtuste alusel kogukondi on päris palju, kohe väga palju ka selliseid, mis vähemalt tänapäeval ei ole kuidagi geograafiliselt determineeritud.

Ja veel, kui siduda rahvus ja kultuur nii jäigalt, siis võib päris julgelt väita, et peaaegi kõik inimesed kuuluvad peaaegu automaatselt õige mitmesse rahvusse. Ma võin enda puhul näiteks öelda, et ma olen rahvuselt eestlane (peamiselt keele, osaliselt ka elukoha põhjal) ja anarhist (vaadete ja väärtuste poolest) ja ilmselt võiks siia lisada veel üks-kaks "rahvust" (näiteks bibliofiilide oma, millega mind seovad samuti vaated ja väärtused, kuigi see konkreetne vaadete ja väärtuste pakett erineb täielikult rahvusele "anarhist" omastest vaadetest ja väärtustest). Kõlab totralt, eks? Aga kõik need kolm sisaldavad minu jaoks täiesti erinevaid "vaateid ja väärtusi" ja kõik need kolm on kindlalt mu elu osad. Seepärast nimetaks ma ka pigem neid kõiki kogukondadeks, mitte rahvusteks (jah, vähemalt enda meelest ja teada ei ole ma küll ühegi rahvuse liige - kuigi elukoha tõttu võib mind pidada nii-ütelda ametlikult rahvuseks loetavate "eestlaste" hulka kuuluvaks).

Sõnaga, kuigi huvitav lugeda, oli see artikkel mu silmis üks järjekordseid kurbi näiteid, kuidas inimesed satuvad võõrastest ideedest lummusse ja kipuvad neid edasi andma - njah, tahaks lausa öelda, et kohta ja olusid arvestamata (mis võib olla hea ja mõistlik vene rahvuslasele propageerida, ei pruugi olla üldse mõistlik eesti või mis tahes muule rahvuslasele).

Matthäuse Ülo oli kirjutanud huvitava arvustuse Meikari Silveri raamatu "Poliitmalaaria" kohta: mida võib kokku võtta umbes nii: üsna kaasahaaravalt kirjutatud ja huvitavatest asjadest, ainult et autor on pannud kokku kaks eri juttu, ühe reisikirja ja teise poliitilise loo, mis omaette oleksid mõlemad head, aga koos ei jäta ei saba, sõrgade ega üldse mingit muljet :-)

Tõlkijana oli erakordselt huvitav lugeda Sirkeli Mati kõnet Gundolfi auhinna (seda annab kultuurivahenduse eest välja nimekas Saksa keele ja luule akadeemia), kust võis leida mitmeid sarnasusi endagi jaoks. Nojah, muidugi, Nõukogude aja tõlkimise ja selle spetsiifiliste probleemidega mul otsest kokkupuudet pole, aga eks tõlkimine ole siiski küllaltki ühesugune protsess riigivõimust hoolimata. Igatahes muhe lugemine ja ka ajalooliselt põnevate seikadega.

Teine selline muhe lugemine, kuigi sootuks teistmoodi, oli Kangro Maarja intervjuu eestivene kirjaniku P. I. Filimonoviga. Ma sain sealt endale üllatuseks teada, et see nimi polegi pärisnimi, vaid hoopis pseudonüüm (ja veel väga laheda päritoluga), aga oli ka muid häid mõtteid, eelkõige selle kohta, et inimene peab ikka oma rida ajama (kui see tal on või ta vähemalt arvab, et on), mitte jooksma igasuguste "ühiskondlike" voolude ja tuulekeste sabas. Ja ei puudunud ka tubli sarkasm: "neid lugejaid, kellele tasuks avaldada minu teoseid siin ja vene keeles, on, noh, 15 tükki, keda ma kõiki isiklikult tunnen. Rõõmustab aga asjaolu, et veel viis aastat tagasi oli neid viis". Igatahes tundus, et nii reipa meelestatusega kirjanik väärib meeldejätmist ja soodsal juhul ka lugemist (äkki saaks isegi vene keeles kätte, kui on, ja oleks kuueteistkümnes, kusjuures selline, keda ta ei tunne? :-) )

Nauditav oli lugeda ka kahe, ma julgeks arvata, eksperdi arvustusi eesti keeles sugugi mitte igapäevaste idamaiste teoste tõlgete kohta: üks Mathuralt india kirjanduse esindaja ja teine Alliku Alarilt jaapani kirjanduse esindaja kohta. Need ei olnudki ehk nii palju arvustused, kuigi ka konkreetsetest raamatutest ja nende tõlkimisest räägiti, kuivõrd rohkem head selgitavad tekstid selle kohta, mis ehk raamatuid endid käes hoides ja lugedes võib tähelepanuta või mõistmata jääda. Mulle ülikooliajal kohutavalt meeldisid näiteks Mälli Linnarti või Klaasseni Olaf-Mihkli või veel mõne õppejõu vahel kõll ehk isegi liigsõnalised, aga ikka vajalikud selgitused mõnedegi nähtuste või mõistete või mille tahes kohta, mis esmapilgul tundusid justkui selgena, aga millest tegelikult oli teada paremal juhul vaid lühidefinitsioon, ilma mingi taustata. Sellised asjad avardavad maailmapilti ja lisavad võimalusi lisaks antud taustale seda seostada teiste teadmistefragmentidega, mis seni peas üksikuna või muudes seostes ringi hulbivad ja on seeläbi ääretult tänuväärsed. Seda võib öelda ka nende artiklite kohta, ehkki mõistagi nende maht on lehes suhteliselt napp.

Ja "laast, aga mitte liist" (väga lahe inglise last but not least eestindus, mida ma äsja kohtasin) oli hea lugeda Kändleri Tiidu järjekordset sõnavõttu. Tõsi, seekord polnud tegu just sellise elegantse ning keele- ja mõtlemisvigureid sisseviskava looga, nagu tal tavaliselt, vaid rohkem küsimuste ja kahtluste jadaga hiljaaegu minuni ajakirja Horisont vahel ilmunud raamatukese kohta, mis käsitles Higgsi bosonit, toda kuulsat ja nii hädasti vajalikku pisiosakest, mida aastaid taga aeti ja lõpuks (peaaegu kindlalt) ka üles leiti. Eriti heaks tegi asja aga see, et operatiivselt oli sõna antud ka raamatukese autoritele, kes võimalust mööda selgitasid, miks asjad on nii ja mitte teisiti. Nojah, kõrvaltvaatajana ei oska ma muidugi hästi öelda, kas kahtlused on põhjendatumad kui vastused või vastupidi (osad "kahtlused" ilmselt ongi - need eelkõige, millele oli jäetud vastamata), aga igatahes on väga hea lugeda niisugust dialoogi.


Loetud: Sirp, 07.06.2013
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus Eesti - Trinidad ja Tobago (ETV2), 30 Days of Night: Dark Days (Pro7)

Laubased mõtted

Pooleldi tavaline tööpäev. Hommik algas mõtlema paneva lugemisega lugupeetava Sirkeli Mati sulest. Tema artikkel Päevalehes on selline, mida siin ei ole õieti võimalustki ümber jutustada või mille kohta mõtteid avaldada - see väärib kindlasti ise läbilugemist ja mõtisklemist selles tõstatatud teema(de) üle. Igatahes kõik minu käed kirjutavad küll sellele artiklile igas mõttes alla.

Põhjus, miks tööpäev selliseks poolikuvõitu jäi, seisnes aga ema peatses sünnipäevas, mida ta otsustas alustuseks tähistada pisikeses ringis, milles lisaks temale endale osalesid ta poiss-sõber ja mina. Tähistamise kohaks oli Löwenruh restoran (ma kardan, et selle kohavaliku kutsusin ma ise välja, kui ma mõni aeg tagasi ühe ema külaskäigu ajal seda mainisin ja nentisin, et tundub huvitav koht olevat...) Päris mõnus koht paistis olevat ning toiduportsud olid korralikud, toit ise hea ja hinnad selle juures täiesti mõistlikud. Mingi vist aseri või selle kandi spetsiifika on seal ka ja vahest selles tingituna oli ka teenindav neiu mitte-eestlane, aga see pigem oli pluss.
(Muide, see neiu oli üks neist, keda ma olen viimasel paaril-kolmel aastal üha rohkem kohanud: ta rääkis üsna kanget, aga grammatiliselt veatut eesti keelt. Ilmselgelt kas keelekursuste või siis kooli mõju, ilma nähtavasti eriti eestikeelses keskkonnas viibimiseta - sest eestikeelses keskkonnas võetaks paratamatult üle ka kõik need lihtsustused ja ülejalapanekud, mida eestlased ise oma keelt kõneldes aiva teevad, kuid õpetajad (keele)koolis taovad ju ikka raudkindlalt seda rasket ja keerulist grammatikat õppuritele pähe. Ma ei ole päris kindel, kuidas selliste inimeste arvu kasvamist tuleks õieti tõlgendada, aga vähemalt minu silmis näitab see eesti keele maine kasvamist mis tahes põhjusel siin elavate või siia sattunud mitte-eestlaste seas.)

Üks kingitustest, mida emale sai mitme peale tehtud, oli digiboks. Seda läheb tal kahtlemata suvel Kunglas vaja, kui ta seal endise visadusega "künnab ja külvab" (juba vanem inimene, aga ikka ei ole veel vabanenud soovist päev otsa aias rühmata, et siis õhtul mõnuga ohata: ah, küll ma olen väsinud... :-) ) Teine kingitus, mille ta täna kätte sai ja mille üle ta oli ülivägamegasuperhüperrõõmus, oli tema lemmikvärvi punane haapsalu sall. Et vältida igasuguseid arusaamatusi, siis tuleb muidugi kohe öelda, et see *ei olnud* minu valmistatud - kui ma väga püüan, siis suudan ehk tavalise salli nii valmis teha, et see kaugemalt vaadates tundub isegi korraliku salli moodi välja paistvat, aga haapsalu salli valmisnikerdamise kunst on vähemalt praegu küll mulle raketiteadus (ja tegelikult palju rohkemgi, sest raketiteadus polegi nii keeruline :-) )... Aga see ei olnud ka ostetud, vaid siiski spetsiaalselt talle tehtud, suure südamesoojusega ja puha, mis teda veel eriliselt rõõmustas. Palju ei puudunud, et ta oleks selle sealsamas restoranis õlgadele visanud, aga siiski pidas ta paremaks seda söögiorgiaga mitte segada ja hoopis hiljem, juba kodus salli embuses naudelda.

Löwenruh pidusöögile eelnevalt tegelesin veidi poodlemisega, külastades sealjuures ka Magistrali keskuse pisikest, aga muidu hea valikuga raamatupoodi. Paraku ei olnud seal just seda raamatut, mida ma olin mõelnud emale kingipakki susata, nii et see jääb hilisemaks ajaks, küll aga ostsin endale ühe vajaliku teatmeteose, mis olgu ka siin ära mainitud:

• L. Abo. Elektroonika ja infotehnika leksikon. Inglise-saksa-soome-eesti

Emalt sain õhtuseks ajakulutajaks kaasa ka Meistriristiku, mis sedakorda polnudki kuigi raske. Isegi Rauno Pärnitsa tüübiliselt mittemidagiütlev sõnapaigutusmõistatus läks seekord lihtsalt (kuigi ma endiselt ei suuda hästi aru saada, kes on need, kellele sellist laadi mõistatused, mis mingeid teadmisi juurde ei anna ega saagi anda, peaksid õieti peale minema...)


Loetud: C.Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Libahundi needus (ETV2)