Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänast Sirpi sai mõistagi oodatud mõnevõrra suurema elevusega kui tavaliselt, sest pidi ta ju tulema palju tolmu üles keerutanud ja lausa ministrigi ametipostilt maha võtnud skandaali järel nii uudse, täiesti uudse sisuga. Ja olgu ära öeldud, et oma poolenisti tuligi (teise poole moodustas nõnda-ütelda vana materjal ehk lood, mis olid ilmselgelt kirjutatud valmis vähem või rohkem ammu enne nüüdse epopöa algust ja ootasid rahulikult ja tasakesi tukkudes oma ilmumiskorda).

Niisiis, lugemist ja uurimist oli üsna palju. Alustades vastse peatoimetaja kohusetäitja kirjatükist, mis visuaalselt asus seal, kus peatoimetaja veerg ikka. Jah, kirjutada Kenderi Kaur kahtlemata oskab, aga see lugu jättis mind pisut nõutuks. Nii suure aplombiga tulnud mees pidanuks seal, kuidas öelda, visioneerima või vähemalt kõigele eelnevale pasunasse andma, aga nojah, välja oli tulnud üks suur nutt ja hala - juba pealkiri oli "Peatoimetaja läbikukkumine". Ainuke nõnda-ütelda positiivne sõnum oli: "Ma olen eesti kultuuriajakirjanduse traumakirurg." Millest mu meelest jäi nagu väheks kogu selle emotsionaalse enesekeskse halamistoonis jutu peale, mis sellele eelnes.

Õigupoolest tunduski, et tegelik juhtkiri oli sootuks Loone Oudekki sulest, mis resümeeris: "Sitta kanti põneval ajal elame. Idioodid on üksteist ühiskondlike intellektuaalidena tunnustama hakanud". Ma muidugi ei ole päris kindel, kas ta pidas ikka idiootide all silmas seda seltskonda, mis nüüd Sirbi "üle võttis", aga mulje vähemalt selline jäi. (Kuigi, nojah, väide, et "Kultuur on sitta kanti põnev", läheks justkui otse vastuollu vastse peatoimetaja kohusetäitja deklareeritud mõttega "boring as sh*t", aga selles võib ka näha teadlikku, kuidas öelda, tõlgendust.)

Kummaline oli siiski, et kui see ka pidanuks olema teine programmiline kirjatükk, siis see oli osavalt ära peidetud. Kui uue kujunduse (mis sai alguse juba tükk aega enne nüüdset uut toimetusseltskonda) kohaselt olid nõnda-ütelda arvamusküljed kokku koondatud esimesele paarile leheküljele, siis nüüd järgnes peatoimetaja kohusetäitja sõnavõtule hoopis uudne rubriik "Puhas poeesia" (mis vastas täiesti nimele ja rääkiski luulest, küll mingist krüptilisest, teab kus kättesaadavast) ning Loone lugu omakorda oli peidetud üldiselt kaht lehekülge enda alla haarava naisküsimuse käsitluste sekka. Millest Henno Sassi taas väga tugevalt endast lähtuv lugu oli päris vapustav ja teravalt suunatud naistevastase vägivalla vastu, samal ajal kui Viigi Kadi kontempleeris äsja lahkunuid Lessingi Dorise ja feminismi suhetel - teema, mida on aastakümneid kogu maailmas käsitletud ja küllap käsitletakse veel aastakümneid. Ega ta selles küsimuses suurt kaugele ei jõudnud, aga järelehüüdena oli seda päris kena lugeda. Neile kahele kirjatükile lisandus veel üks kummaline veerg pealkirjaga ""Lilli Suburgi" manifest", mis oli samuti teravalt naisõiguslik. Paraku jäi veidi selgusetuks, kes selle manifesti taga seisavad. Teksti lõpus seisis küll, et "Manifestiga alustab Sirp feministlikku mõtet tutvustavat artikliseeriat", nii et võib-olla saab seda kunagi hiljem teada, loota ju ikka võib.

Teadusküljed olid seekord õige imelikud. Esimesena oli sõna võtnud keegi Blindi Marek (guugeldasin, midagi ei leidnud, ju on varjunimi), kelle lugu oli pealkirjastatud paljutõotavalt "Teadus vajab kultuuri". Paraku jättis see kirjutis üsna nõutuks; see oli justkui vali ja nõudlik prõmmimine uksele, mis on ammu lahti, ainult põrmmija ei taipa seda veel. Teaduse (ja mitte ainult teaduse) populariseerijad teavad igiammusest ajast, et kõige parem on asju seletada analoogia ja metafoori abil. Ja õieti käib ka teadus ise sageli analoogia ja metafoori põhimõttel, tõsi, võib-olla pisut teisel tasandil. Õigupoolest on see üks nüüdisaegse interdistsiplinaarsete käsitluste nurgakive, mille puhul mitme valdkonna erinevad, aga ometi analoogsed teadmised mõne objekti kohta sünteesitakse ühtseks teadmuseks. Aga noh, ju siis oli vaja kellelgi seda mõtet veel kord välja öelda.

Teine teaduslugu oli taas Loho Elveri sulest ja ikka küberturvalisuse teemal. Ega ma selle kohta ei oska palju rohkem öelda, kui ma olen varem öelnud: mina kuulun kindlasti sellesse Loho põlatavasse seltskonda, kes "postuleerib, et luuramist kardavad vaid need, kellel on midagi varjata". Kui tema soovib privaatsust, siis mina soovin pigem täielikku avalikkust. Nii et kui selle luureskandaali juures mind üldse midagi häirib, siis see, et NSA (või mis tahes muu luureasutus) jätab oma kogutud andmed enda (ja valitud isikute) teada, mitte ei ole muutnud neid avalikuks. Selles mõttes on Snowden kahtlemata kasulik olnud, nagu ka WikiLeaks. Aga jah, oht ei ole mitte selles, et nuhitakse, vaid selles, et nuhkimistulemused ei ole avalikud. Nuhkimist peatada ei ole nagunii võimalik, see läheks ju otse vastu inimloomust, mille üks peamisi tõukejõudu on uudishimu (nojah, utreerides võib ju öelda, et ka autor ise nuhib nii et vähe ei ole, urgitsedes infokilde - olgu siis unenäos või tegelikult - vestlustest "nii ajakirjanike kui ka firmade ja asutuste endiste ja praeguste töötajatega"; tema plussiks on see, et ta vähemalt osaliselt on need nüüd avalikustanud, tõsi, miskipärast ilma nimede, kellaaegade ja muude andmeteta).

Kirjanduskülgedel oli Penu Maria-Anna kirjutanud rahvusvahelisest hispaania keele kongressist ja eriti sellega seotult raamatute (eelkõige paber-, aga ka e-raamatute) olevikust ja tulevikust. Omamoodi kummastav oli küll ühes ja samas loos näha peagu kõrvuti kaht täiesti vastandlikku seisukohta, mis mõlemad justkui oleks, vähemalt kirjutaja positsioonilt vaadates, õiged. Ühelt poolt juba pealkirjaski esitatud tõdemus, et "ligipääs raamatule peaks olema inimõigus", ja teiselt poolt sedastus, et "ainuke mõeldav lahendus piirideta maailmas on universaalne seadus, mis kaitseks iga loojat, hoolimata tema keelest, kodakondsusest ja teose müügimaast" (eelnevalt oli juttu piraatraamatutest). Mu meelest on need ühitamatud, vähemalt absoluutkujul, sest autori kaitsmine, nii nagu seda praegu ikka veel ette kujutatakse, tahes-tahtmata piirab ligipääsu raamatule, halvimal juhul kuni 70 aastat pärast autori surma. Aga see on muidugi omaette problemaatika, millega nagunii tegelevad praegugi paljud maailma helgemad pead, nii et ma ei hakka sellest siin pikemalt rääkima.

Sümpaatselt oli omamoodi raamatukogude apoloogia kirja pannud Pai Kristiina. Siin ei oska ma rohkem öelda, et kui välja arvata mõned eriti radikaalsed raamatukogude muutumise ideed (näituseks õmblusmasinate ja tööriistade laenutamiskohaks olemine), siis olen ma selle kirjutise iga kui viimase sõnaga täiesti ja täielikult nõus.

Üle tüki aja oli Sirbis kajastust saanud Eesti ulme, täpsemalt Luiga Martini käsitluses Maniakkide Tänava hiljutine teos "Mehitamata inimesed". Mis oli iseenesest tore. Ainult et see lugu oli kuidagi õige kummaliselt kirja pandud. "Käesolevaga kuulutan mulle rahva poolt demokraatlike institutsioonide kaudu antud volitusega eesti ulme võrdseks ülejäänud eesti kirjandusega." Nojah, mis ma oskan öelda. Kena deklaratsioon, aga eeldab, et eesti ulme ei ole seni olnud võrdne ülejäänud eesti kirjandusega ... Nojah, kindlasti on nii ulmeringkondades kui ka väljaspool seda ka neid, kes on sellel arvamusel, aga ma olen niisuguseid eksemplare kohanud täpselt kaks tükki, ei rohkem - ja märksa rohkem neid, kelle meelest on ka ulme igas mõttes kirjanduse osa. Teine kummaline väide selles loos puudutas rollimängu Dungeons & Dragons mängijaid. Autori arvates on see "vähelevinud kultuurivorm", millega ma küll hästi ei tahaks nõus olla: väidetavalt mängib seda maailmas igal aastal kuskil viie ja kümne miljoni inimese vahel, mis, ma arvan, on neljakümne aasta vanuse mängu kohta väga hea tulemus. Kui lisada siia veel samast mängust tuletatud arvutimängud, on arv veel suurem. Näiteks maletajaid olevat maailmas vaid kaks miljonit - tõsi, see arv hõlmab vaid neid, kes võistlevad, nii et küllap malemängijate tegelik hulk on D&D mängijate omast siiski suurem.

Veel üks huvitav lugu oli Gorrise Martini sulest ja formaalselt pühendatud palju jutuainet andnud filmile "Mandariinid", aga sisu poolest kõneles rohkem ajaloost, mis selle filmiga seondub, eelkõige Abhaasiast. Ega seal ajaloohuvilise jaoks õieti midagi uut polnud, aga neile, kel ajalooga vähem kokkupuudet, võib niisugune lugu, mis tuletab meelde mõningaid valusaid asju minevikust, kenasti ära kuluda. Ka selle meenutamine, et eestlased Abhaasias on sinna ehk küll valdavalt vabatahtlikult rännanud, aga et sellele võimalusele, et nad üldse saanuksid sinna asuda, eelnes abhaaside äge võitlus keiserliku Venemaaga, mis tõi kaasa vähemalt poole rahva valdavalt sunniviisilise väljarändamise (või väljasaatmise) Türgi võimu all olevatele aladele. Ja et abhaaside ja grusiinide konfliktis on musti pooli rohkem kui üks. (Muide, kummalisel kombel on kaks filmist "Mandariinid" rääkivat lugu, sealhulgas mainitud Gorrise oma, sattunud lehekülgedele, mille pealdises seisab "Arhitektuur" - tõsi, veebis on nad suudetud siiski filmirubriiki liigitada.)

Tavapärase lõpuloo asemel võis lugeda Rostovi Aleksandri sulest teema kohta, mis kogu selles Sirbi uuendusi hõlmavas skandaalis üksikküsimustest ehk kõige rohkem poleemikat tekitas, nimelt arvutimängude kohta. Täpsemalt oli vaatluse all mäng "Papers, please" (miskipärast pole see lugu veebi jõudnud, nii et viidet ei saa siin anda). Minagi olin selle suhtes skeptiline, arvates sarnaselt paljudega, et kui on olemas [digi], milles arvuti/videomängudele on pühendatud õige palju lehekülgi, siis pole ehk kultuurileht see koht, kus sellest (dubleerivalt) kõnelda. Siiski tuleb nüüd, lugu näinu ja lugenuna, tunnistada, et Rostovi kirjatükk on pisut teistsugune: jah, selles on juttu ka mängust ja mitte vähe, aga selles on hulk juttu ka, mida tavaliselt konkreetsetest arvutimängudest kirjutades väga ei leia, täpsemalt siis on oma kaks viiendikku pühendatud arvutimängude disainimisele. Ma ei ole küll endiselt kindel, kas selle koht on tingimata Sirbi-suguses väljaandes, aga et pigem on tegu kunstirubriiki kui mängurirubriiki kuuluva tekstiga, siis võib-olla ka sobib.

Nüüd tuleks ka üldmulje kokku võtta. Kõigepealt võib öelda, et see polnud sugugi nii halb, kui oleks võinud karta. Kindlasti andis sellesse oma osa see, et ees oli vanu lugusid ning "radikaalsete uuendajate" panus oli selles numbris veel suhteliselt tagasihoidlik. Aga ka osa nende loomingust on selline, mis võinuks sama hästi ilmuda ka "vanas" Sirbis. Sellega ongi positiivne pool ammendatud, nüüd siis negatiivsemast.

Kui mõned eespool mainitud veidrused kõrvale jätta, siis üks asi, mis tekitas rahulolematust, oli uue kujundusega kaasa tulnud veeru ärajäämine, mis tutvustas numbri autoreid. Eriti praegu, mil selgelt on uut verd juurde tulnud, kuluks vägagi ära teada, kes need kirjutajad on, sest ma usun, et ma ei ole ainuke, kellele nii mõnedki nimed kuigi palju ei ütle. Nojah, muidugi on alati olemas internet ja Google, aga see võiks ju ka lehes kirjas olla. Sama puudutab impressumit. Praegu jääb mulje, et toimetajaid kui selliseid on lehes vaid neli sisulist toimetajat -. ja neist on vähemalt kaks välja öelnud, et tahavad ära minna. Algsete juttude kohaselt pidanuks peatoimetaja kohusetäitja tulema koos oma "meeskonnaga", aga vähemalt impressumis see kuidagi ei kajastu.

Vormiliste küsimuste kõrval oli üsna selgelt tunda ka sisulise poole muutumist. Ei saa muidugi öelda, et enesekeskusest ja tundlemisest ja isegi lohvast keelekasutusest oleks Sirp varemgi päris vaba olnud, aga enamasti oli see märksa varjatum, tihti peidetud sellise epateeriva või väliselt tõsise vormistuse taha. Nüüd aga oli alustades peatoimetaja kohusetäitja halast seda selgelt ja varjamatult esile toodud. Mille suhtes ma ei oska väga kindlat seisukohta võtta: uussiirus on moesõna ja võib-olla ongi hea, et ka "Eesti kultuurileht" käib ajamoega kaasas. Aga võib-olla oleks siiski parem, kui see jääks suhteliselt piiratuks ning valdavalt vähemalt üritataks kõnelda ka üldistatumalt, mitte ainult selle isikliku mätta otsast.

Teiseks jätsid kuidagi imeliku tunde mõned artiklid, mis justkui püüdsid jõuliselt sisse rammida lahtisest uksest. Mitte et ka selliseid kirjutusi vaja ei oleks (ja näituseks Gorrise ajalootõdesid üle kordav lugu oli väga asjakohane, arvan ma), aga kui üldse, oleksid nad ikka kohased komplektis millegagi, mis neile vastu räägib või mida nad aitaksid laiendada vms.

Nii et sellised, oodatult üsna vastuolulised mõtted tekkisid värsket Sirpi sirvides. Eks ootame ja vaatame, mida toob järgmine nädal, mil ootuspäraselt on "vanu" tekste juba mõnevõrra vähem ja seda rohkem peaks näha olema "uue luua" pühkimine, olgu "hõivajate" seltskonna enda kirjutatuna või vähemalt nende tellituna.


Loetud: Sirp, 22.11.2013
Vaadatud. KolmeDok: Eesti näkiliste välimääraja (TV3), Vasturääkiv ajalugu (ETV2), Süvahavva (Kanal2)

Ilmunud tõlked:
E. Tuohy. Usukuulutus enne ristimist: ELi idapartnerlus strateegiana (Diplomaatia 11/2013)
N. Popescu. Idapartnerlus tuleb hoida päevakorras (Diplomaatia 11/2013)

Reedesed mõtted

Osaliselt tavaline tööpäev, mille esimene ots läks küll Kunglast tagasisõidu ja seejärel juba äraoleku ajal toimunu tuvastamise peale. (Tõsi, vastne nutitelefon osutus ka Kunglas täiesti kenaks abivahendiks, aga jah, ma olen ikka kindlalt seda meelt, et telefon kui selline võib olla küll hädapärast vahend, millega maailmast aimu saada, aga vahend, millega maailmaga muul moel kui kõnega suhelda ei ole see mitte - ja paraku ei kuulu eesti keel nende keelte hulka (veel), milles kõnetuvastus ja muud asjad nii heal järjel oleksid, et võiks puhtalt kõneldes suhelda ka muul moel kui helistades).

Tänase Sirbi puhul ma pisut kõhklesin, kas öelda midagi ka selle uue kujunduse kohta, aga siis leidsin, et üht-teist mul ikka öelda on, nii et olgu see siis öeldud. Üks asi meeldis mulle kohe väga: see, et nüüd on Sirp kenasti klammerdatud. Sedasi on lehte kohe palju parem käes hoida ja puha, ei kipu laiali lagunema ega midagi. Et formaat väiksemaks läks, ei ole nii meeldiv, kuigi mul erilist eelistust suuruse osas üldiselt pole. Seda kompenseerib küll teataval määral paksenemine, aga kui arvestada, et ühtlasi on kasutusele võetud uus kirjatüüp, mis on märksa õhulisem (nagu mu meelest ka küljendus tervikuna) ja pildilise komponendi osakaal on mu meelest omajagu suurenenud, siis ma ei oleks väga kindel, kas tekstimaht on ikka samaks jäänud või isegi vähenenud. See viimane - et pildilise komponendi osakaal on suurenenud ja et need on nüüd ka värvilised - on minu silmis üldiselt negatiivne: liiga palju kiputakse teksti lõhkuma. See tundub olevat mingi üldine haigus, mida päevalehtede juures on ammugi märgata. Põhjendatakse seda tavaliselt sellega, et lugejad olevat muutunud ja tahtvat lühemalt ja kompaktsemalt teksti haarata, aga mul on tugev kahtlus, et pigem on asi vastupidi: keegi ei viitsi või lausa ei suuda enam vähegi pikemat mõtestatud teksti kirjutada ja siis surutakse lugejale ka peale miskite üksikute (lühikesteks) lõikudeks vormistatud mõteräbalate ja -kribalate kompott peale. Aga õnneks on Sirp esialgu veel selle lõhustumise ja mõttepisenemise tee hakul, nii et kõige hullem see ka veel välja ei paista.

Sisu poolest polnud suurt vahet märgata: nagu ikka, oli teatav hulk loetavaid lugusid ja terve hulk neid, mis mind ei köida (küll aga võivad mõistagi köita jälle teisi). Näituseks Hennoste Tiidu üle kahe lehekülje ulatuv mõtisklus Pruuli Tiidu EÜE-raamatust, mis andis sellest päris korraliku ülevaate ka neile, kes seda pole lugenud või ei kavatsegi lugeda, aga esitas ka mõningaid huvitavaid temaatilisi uitmõtteid, näiteks Eesti sõjajärgse ajaloo (kultuurilooline) periodiseerimine või maleva ja dadaismi seose väljakäimine.

Tavaliselt libisen ma rubriigist "Post-sõnastik" pärast esimese lõigu silmamist kiiresti üle, sest seal on enamasti juttu mingitest asjadest, mille mõistmine valmistab mulle pigem raskusi ja mida ma ei oska ka parima tahtmise juures endale kuidagi vajalikuks pidada, aga seekord jäi pilk Kraavi Janeki jutul loeteludest ja nimekirjadest siiski pidama. Küllap eelkõige seepärast, et mu huvide tõttu on igasugu loetelud ja nimekirjad mul sageli silme ees ja mõned osalisemalt või täielisemalt isegi peas: (eriti varane) keskaeg, valitsejate loetelud, mälumäng, jah, lõppeks isegi õigekeelsussõnaraamat ja võõrsõnade leksikon ja entsüklopeediad, mida ma loen sama suure või tihti suuremagi naudinguga kui ilukirjandust, ju lausa kubisevad kõikvõimalikest loeteludest. Siin oli küll räägitud rohkem loetelude kasutamisest (ilu)kirjandusliku võttena, aga selleski oli täiesti oma uba olemas: nii ilukirjanduses esinevad kui muud nimekirjad ja loetelud kajastavad ja peegeldavad tahes-tahtmata oma aega, olgu otsesemalt (praktilised loetelud) või kaudsemalt, ajale omaste mõttemallide ja kujundite kaudu (esteetilised loetelud). Või õieti on küll sageli raske neil isegi niimoodi vahet teha, nagu artiklis osutatud Eco seda tegi: ka puhtpraktilised nimekirjad, nagu ta oma keskajahuvist hästi teadma peaks, ei pruugi olla sugugi "lõplikud" - sageli on lausa märgilise tähtsusega see, mida neis nimekirjades ei ole, mis on sealt "esteetilistel" (või ka muudel) kaalutlustel välja jäetud; ja vastupidi, kujundina kasutatud loetelud võivad anda väga praktilisi tulemusi, kas või näiteks arusaama, milliseid värve või lõhnu mingil ajal ja kohas tunnustati või üldse tunti. Nii et huvitav lugemine vähemalt selle poolest, et tekitas hulga teksti endaga õigupoolest vähehaakuvaid mõtteid - mis peaks olema aga hea teksti tunnus :-)

Äärmiselt huvitav lugemine oli Lusmägi Sirje kirjutis nõndanimetatud Metsiku raamatukogust, ühest vanemast maaraamatukogust Eestis üldse (vähemalt eestlaste seas). Ise maaraamatukogus üles kasvanuna, küll täiesti teisel ajal ja mitte enam sellise isetegevusliku, vaid tsentraliseeritud süsteemi raamatukogus, oli ometi huvitav näha, kuidas maaraamatukogud on vist küll läbi aja ometi olnud ikka üsna ühesugused nii oma komplekteerimise kui kõige muu poolest, olgu siis riigikord ja olud millised tahes. Kui üldse, siis on ehk eripära toonase ja tänase vahel see, et praegu vaevalt leidub isegi linnaraamatukogudes (kui tegu ei ole just rahvusraamatukogu või mõne muu staatuselt enam-vähem võrdsega) näituseks 1950.-1960. aastate raamatuid, toona aga ei olnud kuus-seitsekümmend aastat vana raamat sugugi nii haruldane nähtus. Aga eks see ole üldise "aja kiirenemise" kaasnähtus, mille üle ei saa ei kahjatseda ega rõõmu tunda, see lihtsalt on nii.

Huvitavat pakkus ka pikem intervjuu Eesti esimese kloonlehma ühe "looja" Kõksi Suleviga. Näiteks võis sealt teada saada, et lehm, aga mitte kits või lammas, klooniti seepärast, et Eestis lihtsalt kitsi eriti pole :-) Põnev oli ka mõttearendus nõndanimetatud rämps-DNA teemal - mida on mõnelgi korral võrreldud füüsikute-astronoomide tumeainega: teada on, et ta on olemas (või noh, ollakse kindlad, et pigem ta on kui et pole), aga mis ta on ja miks ta on ja mida teeb või ei tee, on teadmata. Ja nagu tumeaine uurimisega, õigemini katsetega seda uurida, ei ole ka rämps-DNA uurimine märkimisväärselt edenenud, kui välja jätta ehk tõik, et nüüdseks ollakse suhteliselt kindlad, et seda on palju ...

Ajalooharidusega inimesemel oli mõistagi kena lugemine Velmeti Aro sulest mõne aja eest ilmunud tõlkelise Tallinna ajaloo kohta. Pisut ehk üllatas, et teose puhul, mis on esijoones kirjutatud Saksa turule, heidetakse jätkuvalt ette "liigset" konteksti: jah, muidugi on Eesti lugejale suur osa sellest koolipingist teada (loodetavasti - ega see ajalooalaste teadmiste omandamine kardetavasti nüüd nii kõrge ka ei ole ja raamatut pealkirjaga "Tallinna ajalugu" ostavad ja loevad kindlasti paljud nendegi seast, kelle kohta kuidagi ajaloolane ütelda ei saa) ja võib-olla oleks võinud eesti tõlke puhul seda tõsiselt mugandada, aga siis poleks see ilmselt enam see teos - kui praegu võib sellest asjatundmatu lugeja saada nii konteksti kui sisu ja asjatundlikum lisaks veel aimu, milline on see kontekst, kuhu Eesti ajalugu tuleks asetada, kui tahta sellest kas või oma välismaisele tuttavale rääkida, st milliseid asju isegi juba õige lähedasel Saksamaal on vaja eraldi ja pikemalt seletada, siis muganduse puhul langeks viimane ju täiesti ära ja saaks lihtsalt ühe, küll kindlasti viimatise, Nõukogude ajal ilmunud Tallinna ajalooga võrreldes parema, aga siiski kitsalt vaid siinsele "turule" suunatud teose. Mis, nii palju kui mulle seda raamatut lugemata tundub, oleks pigem nuriteene, sest just laiem kontekst, seoste loomine ja muu selline, mis tänapäeva ajalooteadust nii väga iseloomustab, ongi ehk selle peamine tugev külg.

Viimase numbri muinsuskaitseteema jätkuna olid oma küllaltki kurba lugu pajatama hakanud muinsuskaitsealuse Hinni talu (Liivimaa vanim rehetalu) vana- ja noorperemees, kelle jutust joonistus välja sugugi mitte nii lohutav pilt, nagu püüdsid eelmises Sirbis jätta muinsuskaitseametnikud. Aga noh, see teema on nii keeruline, et siin võib vaid soovitada neid lugusid lugeda ja ise mõelda, igasugune avaliku seisukoha võtmine oleks vaat et tuleohtlik (ja ega mul neid teadmisi nii põhjalikke ka selles vallas ei ole, et seda üldse võtta).

Viimaselt leheküljelt võis lugeda aga intervjuud uue kujundusega Sirbile uudse fondi Aleksei loonud tähedisaineri (ah, kui tore sõna, mulle kohe väga meeldib :-) ) Kooviti Antoniga. Huvitava loo peale, kus oli mitmeid kentsakaid seiku kirjatüüpide ja elu seoste kohta (näituseks kuulutus Berliini lehes üürilise otsimiseks, milles sooviti isikut, kes oskaks tüpograafiast vestelda), võib vaid öelda, et mulle see kirjatüüp täitsa meeldib. (Veebis seda peagu kindlasti näha ei ole, küll võib seda uudistada näiteks Kooviti firma Fatype koduleheküljel.)

Ja laastu, aga mitte liistuna võis Sirbist leida ka teadaande, et on alanud uue õigekeelsussõnaraamatu ettetellimine - haruldaselt odava hinnaga tuleb teine, 1200-leheküljelise raamatu tellimishind on kõigest 22 eurot! Olgu siin viidatud ka tellimisvõimalusele Eesti keele sihtasutuse kaudu.

Loetud: Sirp, 13.09.2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Pühabased mõtted

Enam-vähem tavalist mõõtu tööpäev, kuigi äsjase peo ja pillerkaari järelmõju andis veel tänagi tunda. Siiski jäi tänasesse kindlalt traditsiooniline ema külastamine, mis tähendas sama tavapäraselt üht korralikku kõhutäit ja mõnusat peatäit, seda viimast ikka ristsõnade kujul. Seekord olin ma vaimus juba hõrgutisteks valmis, seepärast värske kartul ja munavõi nii suure üllatusena ei tulnud, mis aga ei tähenda, et nad oleksid vähem isuäratavad olnud või poleks suutnud keelt naudingust alla viia.

Täna jõudsin ka Sirbi lugemiseni, aga kas erilisest meeleolust tingituna või asjaolu tõttu, et puhkusejärgne Sirp tundub alati olevat täis rohkelt huvitavat materjali, sellele järgnev aga sama reeglipäraselt harjumuspäratult tühjakene, ei olnud mu meelest seal just palju lugemisväärset.

Või nojah, mis seal tahtagi, kui alustuseks peatoimetaja veerus käiakse välja täiesti jabur idee (loomulikult kenasti vastava uuringu ja teooriaga kinnitatud), nagu oleks maja või korteri omamine kahjulik, sest süvendab tööpuudust! Mitte et ma tahaks seda seost eitada - kui auväärt majandusteadlane selle tuvastanud on, ju see seos siis ka olemas on ja isegi mõningane loogika on selles täitsa olemas. Aga jõuda sellest seosest niisuguse moonakamentaliteedini, mis Sirbi "juhtkirjas" avaldus, njah, ma ei tahagi selle kohta midagi rohkem öelda ...

Pisut huvitavamad olid "religiooni" rubriiki koondatud paar raamatuarvustust, aga tavaliselt elegantse hooga Pauli Toomase lugu sajanditaguse filosoofi eestindatud loengutest ja Kolgi Madise lugu Masingu Uku ja Salo Vello kirjavahetuse publikatsioonist olid ometi kuidagi kuivad ja igavavõitu. Muidugi, juba teemade pärast tasub siiski lugeda.

Arvatavasti numbri säravaim lugu oli Kangro Maarja sulest, kes kirjutas, kuidas ta käis ühel Rumeenia luulefestivalil, mis rohkem paistis olevat kenakene raha hankimise petuskeem. Ja mida kõike ta seal nägi ja koges ja mille ta võttis kokku nii: "Eredate seikade eest peab elule tänulik olema."  Nojah, mitte küll kirjanduse vallas, aga mujalgi tegutseb selliseid uljaid "organisaatoreid" küllaga, kellega minagi otsapidi kokku olen puutunud, tõsi, õnneks mitte ise nende "konverentsidele" ja muudele üritustele siiski minemata. Igatahes õpetlik lugemine. mida tasub kõrva taha panna eriti noortel ja naiivsetel.

Üks hea probleeme tõstatav, aga küll mitte neile vastuseid või lahendusi pakkuv artikkel oli ülevaade paari kuu tagusest digiteerimisteemalisest konverentsist Tartus. Raamatute digiteerimine on mitmel pool maailmas tublisti kirgi kütnud, eriti muidugi Google'i suurejoonelised plaanid, aga ka muud kavatsused muuta muidu mingil muul kujul olev kirjasõna kättesaadavaks elektrooniliselt - ja mõistagi on peamiseks takistuseks ikka need autoriõigused, mis ehk nii palju ei takista niisugust hiiglast nagu Google, küll aga mitmeid suhteliselt väikseid raamatukogusid, kas või näiteks meie enda Eesti omasid. Arvatavasti õnneks jõuti Eestis päris palju kirjasõna digiteerida juba enne seda, kui too autoriõiguste probleem sel sajandil eriti teravaks muutuma hakkas. Ja ma kangesti loodaks, et nõndanimetatud massdigiteerimisega siiski niivõrd, kuivõrd jõud lubab, edasi minnakse. Või nagu lõpeb ka artikkel ühe väliseksperdi sõnade ümberjutustusega: "Kindlasti digiteerida! Esmalt digiteerida ning seejärel otsida probleemidele lahendus!"

Päris hea oli lugeda arhitektuurilehekülgedel - jah, neilsamustel, millest ma tavaliselt vaid põgusalt silmad üle lasen - Hallase-Murula Karini pikka lugu Saarineni majast kõneleva raamatu kohta. Mulle oli näituseks uudne teadmine, et too pangamaja kavatsetud algul lausa Estoniaga kokku ehitada. Ja põnevaid infokilde oli loos veelgi - nagu küll ka kriitikat raamatu aadressil, kus artikli autori arvates olla päris palju puudu, et ühe korraliku majaraamat mõõtu välja anda.

Omajagu mõtteainet pakkus Aasmäe Hardo kirjutis Detroidi pankrotist ja selle võrdlusest Tallinnaga, mille puhul ta näeb samasugust ohtu suhteliselt lähedases tulevikus, juba mõnekümne aasta pärast. Mis pole muidugi sugugi võimatu - ja kui see peaks juhtuma siis on Aasmäe sõnad "Meie jaoks on tegemist rahvusliku katastroofiga. Kui Tallinn variseb kokku, siis variseb kokku kogu riik ja rahvas" päris õigustatud, vähemalt riigi osas kindlasti (rahva(ste)l on komme väga mitmesuguseid katastroofe üle elada, olgu riik või mitte, ja kaduda hoopis teistsugustel põhjustel kui mõne linna, olgu see kas või tugeva gravitatsiooniga nagu Tallinn juba praegu ja arvatavasti veel enam tulevikus). Aasmäe loo lugemise tegid muidugi raskeks tema rohked poliitilised eskapaadid, mis loo lõpus arenesid täielikuks valimiseelseks poliittiraadiks.

Sellest palju mõtlemapenevam oli Kaljuranna Mihkli ühest raamatust tõukuv arutlus näiliselt ehk igavana tunduva teoreetilise füüsika üle, mis aga ometi on just see teadusdistsipliin, mis vähemalt ideaalis peaks kirjeldama maailma sellisena, nagu see on. Loo autor ent jõuab koos käsitletava raamatu autoriga pärast mitmesuguste "füüsika muinasjuttude" vaatlemist lohutule järeldusele. "Reaalsus on lõppkokkuvõttes hoomamatu". Kas see nüüd nii on ja kas relatiivsusteooriat, kvantteooriat, elementaarosakeste standardmudelit ja Suure Paugu kosmoloogiat (reaalsuse "ametlik versioon") tuleks ikka pidada nii muinasjutuliseks, kui seda tahavad näidata loo ja käsitletava raamatu autorid, on ehk iseküsimus. Kindel on muidugi see, et pärast seda, kui lord Kelvin pisut enam kui saja aasta eest väidetavalt olla kuulutanud, et füüsikas on kõik avastatud ja et edaspidi jääb füüsikute ülesandeks ainult kõike veel täpsemalt mõõta, on arusaam maailmast ja reaalsusest võiks öelda, et täiesti koost lagunenud ning võrdväärse hetkeni, mil mõni järjekordne lord võiks samasuguse avaldusega esineda, pole veel kaugeltki jõutud.

Teaduskülgedele oli ära mahtunud ka kaks lühemat lugu, mis aga olid mõlemad nii segased, et jäi isegi pisut arusaamatuks, millest nad üldse rääkisid või milleks kirjutatud olid: olid nagu täiesti olemas saba, sarved ja sõrad, aga justkui oleks need kõik olnud eri elajatelt pihta pandud ja ei sobiks üldse omavahel kokku. Aga olgu need loodki siis ära mainitud. Oleski Peetri kirjutis arvatavasti teaduste akadeemiast ja teaduskorraldusest vist rohkem Venemaal, aga võib-olla ka Eestis, ning Luhtsalu Vahuri kirjutis, mis pidada sisaldama "kommentaare Elver Loho arvamusloo juurde" (mis teatavasti ilmus Sirbi möödunudnädalases numbris ja millest ma ka omajagu kirjutasin).


Loetud: Sirp, 02.08.2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime), Drive Angry (RTL)

Teisibased mõtted

Nagu eelmine nädal, nii on ka sel nädalal otstarbekas esmaspäev ja teisipäev kokku võtta, sest taas möödusid need üsna ühtmoodi, täpsemalt väljasõidul Kunglasse. Mille eesmärk oli endiselt aastaid veninud raamatukogu äratoomine ühte kohta kokku ehk sinna, kus ma enam-vähem pidevalt reaalselt pesitsen, milleks praegu on Tallinn. Kui eelmine nädal kulus esimene päev suurelt jaolt sortimisele ja üldse pakkimise ettevalmistamisele, siis seekord läks asi juba libedamalt: oli teada, mida ja kuidas ja millises järjekorras sisse pakkida, oli teada seegi, kuidas see võimalikult paremini masina peale ja siis jälle sealt maha saada ja nii edasi. Niisiis kolimise osa kulges suhteliselt edukalt, ehkki oli endiselt tublisti väsitav (ja seda ikka tingimustes, kus enda arust formaalselt nagu füüsilist tegevust kuigi palju polnudki). Nüüd on nad siis kõik kenasti Tallinnas ladustatud (nojah, tegelikult jäi sadakond või veidi enam raamatut veel Kunglasse - need olid need, mida ema enam endale ei soovinud, aga mida ei õnnestunud hästi õigeaegselt kätte saada - jah, eks seal Kunglas ole ka selliseid raskesti ligipääsetavaid nurki :-) ). Ainuke mure on veel välja mõelda ja teoks teha nende korraliku paigutamise skeem. Siis saaks ehk ühtlasi ka lõpuks aimu, palju mul neid ligikaudu kokku olla võib :-) - ma ise arvan, et vist siiski veel mitte üle kolmekümne tuhande, aga mine tea ... Aga eks see jääb veel tulevikku, nõudes nii aega kui raha - samal ajal on nüüd ajend korralike riiulite hankimiseks palju selgemalt olemas.

Erinevalt eelmisest nädalast oli Kunglas seekord juba ees ka ema, kes samuti tegeles lisaks tema lemmiktegevusele aias, mida ma ikka nimetan kündmiseks ja külvamiseks, samuti tubade tühjendamise ja ümberkolimisega (samuti meile kuuluvasse) kõrvalkorterisse. Mis tähendas muidugi ühtlasi seda, et toitlustamine oli palju etemalt korraldatud kui möödunud nädalal - ma saan ju enda toitmisega küllaltki hästi hakkama, aga noh, ema valmistatud roogade vastu ei saa ikka miski!

Ja muidugi ei saa Kunglast kõneldes kuidagi mööda sealsest nuhtlusest sääskedest. Sel korral oli neid isegi veel rohkem, küllap tabasid ära, et inimesi, keda pureda, on varasemast enam ja nii nad kohal olidki. Mingi tuul või lõkkesuits (jah, raske südamega, aga siiski otsustavalt sai osa kirjavara lihtsalt ära põletatud, küll ainult selline, millega tõepoolest kellelgi enam midagi peale hakata ei ole (näiteks 1962. aasta venekeelne statistiline kogumik "CCCP"), ja lõkkesse rändasid ka mõnedki riideesemed, mis olid aastatega, kuidas öelda, kaotanud kehakatte omadused ...) või vihm ei paistnud neid sugugi kõigutavat. Isegi veel Tallinnasse tagasi jõudes kõlasid mitmed tubased või toavälised helid kuratlikult sarnaselt sääsepirinaga, ehkki ma tean ju selgelt, et mu Tallinna elamisse neid peaaegu kindlasti ei jõua ...

Tallinnasse tagasi jõudes avastasin, samuti sarnaselt möödunud nädalaga, et ka nii põgus ja valdavalt ka koostööpartneritele elik tööandjatele teatavaks tehtud eemalolek ei olnud neid takistanud sugugi mind taas töösoovidega üle külvamast. Aga täna olin ma lõpuks siiski nii rampväsinud, et need jäävad kõik homse ja järgmiste päevade peale.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: (E) Ülisalajane (Kanal2), (T) Ärapanija (Kanal12)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: lõpetage juba! (Postimees, 28.05.2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest küll oma osa võttis enda alla Mageia tarbeks ekraanipiltide tegemine. Täpsemalt siis paigaldusaegse abi jaoks - neid muidugi ei näe paigaldamise enda ajal, sest siis on ju "pilt" nagunii ees ja selgelt näha, küll aga on neid vaja sama abi veebi riputamise puhuks, mis ka Mageia 3 ilmumise ajaks või kohe selle järel peaks aadressil doc.mageia.org teoks saama (praegu näeb seal ainult Mageia 2 aegset paigaldusabi ja paraku toda eesti keeles ei ole).

Tänases Sirbis oli päris rohkelt huvitavat lugemist. Alustuseks oli tervelt kaks lehekülge antud Raigi Ivari päralt, kelle loo pealkiri oli "Millist föderatsiooni luuakse Euroopas?" Et Raig on pigem tuntud euroskeptikuna, ootasin sealt teab mida, aga pidin üllatuma: vähemalt see artikkel oli küllaltki kenasti ja tasakaalukalt üles ehitatud, võttes vaatluse alla nii Euroopa föderatsiooni loomise ajaloo kui ka tänapäeva ning vaagides erinevate föderatsioonilahenduste sisu ja võimalusi. Nojah, teataval määral seda skepsist sinna muidugi jagus, aga täiesti mõistlikult siiski, nii et seda lugu võib lugeda lausa korraliku sissejuhatusena, kui on huvi Euroopa poliitilise arengu tuleviku (ja minevikugi) vastu.

Mulle kui raamatukogus üles kasvanud inimesele oli mõistagi palju köitvam järgmine paarislehekülg, mis kujutas endast terve hulga raamatukogutöötajate omamoodi vestlusringi (kuigi võis aru saada, et vesteldud oli igaühega eraldi, mitte kõik üheskoos - aga võib-olla sain ma ka valesti aru). Nii sageli tuleb must masendus peale, kui lugeda raamatukoguväliste, aga miskitpidi siiski nende tegevust mõjutavate isikute sõnavõtte ja arvamusi, ning seda masendust võis selgelt välja lugeda ka selle vestlusringi sõnavõtjate öeldust. Eelkõige suunatud muidugi mitmeski mõttes Eesti riigi "pearaamatuhoidja" ehk kultuuriministri pihta, aga mitte ainult. Ega kõike seda, mis seal välja öeldi, saagi lühidalt ümber jutustada, sestap on soovitav kõigil, keda raamatukogud vähegi huvitavad, seda kindlasti ise lugeda. Ma tooks vaid välja ühe tsitaadi, mis, ma julgeks öelda, on lausa ajatu, see tähendab sobib igasse aega - ja seda enam tasub meeles pidada:

Raamatukogude areng on olnud osa demokraatia arengust. Elanike õigused haridusele ja kultuurile, võrdsed võimalused peaksid olema olulised väärtused ka Eestis. Riik on seda edukam, mida targemad on seal elavad inimesed. [...] Seda kõike saab üleolevalt sotsiaalabiks nimetada vaid inimene, kes ei suuda aru saada, kuidas toimib ühiskond, kus iga inimene on oluline, kus hoolitakse üksteisest ja kus on hea elada.

Päris põnev oli lugeda Tartu linnaraamatukogus koostatud kultuuriloolisest andmebaasist Teele. Ma olin kuskilt varem kuulnud, et midagi sellist tehakse, aga loomulikult oli see, kuidas öelda, mitteaktiivses mälus, sestap polnud mõistagi ka tähele pannud, kunas see ilmavalgust nägi. Aga andmebaas ise on päris vägev: nagu koduleheküljel väidetakse, 572 autorit, 530 proosateost, 279 luuleteost, 65 kogumikku, 2057 proosakatkendit, 652 luuletust ja 386 fotot, mida on ühe tegelikult ju sugugi mitte hirmus suure linna kohta (vähemalt maailma mastaabis), mille kõrval Eestis on teisigi märkimisväärseid "tõmbekeskusi", ikka päris palju. Mulle endale märgilisematest kohtadest ma paraku 7. keskkooli/Karlova gümnaasiumit ei leidnud, küll aga oli olemas loomulikult ülikool ja õige mitme kirjaliku sissekandega ja fotoga esindatud ka Pirogovi park.

Huvitavaid mõtteid tänapäeva ühiskondliku elu arendamiseks pakkusid Riki Raul ja Kivimäe Agu, kelles. nagu nüüdsel ajal paljudes, paistab pulbitsevat rahulolematus esindusdemokraatiaga. Ma ei ole just demokraatiamudelitega kuigi kursis, aga see, mida nad välja pakkusid sellise embrüonaalse ideena, ei ole nüüd kindlasti enam esindusdemokraatia, aga siiski ka mitte päris otsedemokraatia. Nad ise nimetavad seda delegeeritud demokraatiaks ja tundub, et selle eeskujuks on (kuri)kuulsate piraadiparteide seas levinud korraldus. Mõttena igatahes huvitav, kuigi ma pigem söandaksin arvata, et mõtteks see jääbki. Aga isegi kui see peaks kas täpselt sellisel või kuidagimoodi sarnasel moel teostuma, julgeksin ma kahelda, kas see just palju parem on kui praegune esindusdemokraatlik süsteem.

Küllap selles hinnangus on väga tugevalt sees mu anarhistlik maailmavaade, mistõttu vaevalt see nii-ütelda esinduslik on, aga vähemalt mu tutvusringkonnas on sellest hoolimata, et ma tean üsna mitmeid väga erineva tasandi poliitikuid ja veel enam poliitikahuvilisi ning selgelt "riigimeelseid" inimesi, enamuses ometi sellised inimesed, kes igasuguste kollektiivse tegevuse vormide poole pöörduvad haruharva, ainult hädavajalikel juhtudel. Nagu öeldud, ei pruugi see olla mingilgi määral "esinduslik" seisukoht, aga mulle tundub siiski, et juba aastakümneid enam-vähem kogu maailmas selgelt nähtav huvi kadumine nii valimiste (kui esindusdemokraatia ühe põhielemendi) kui ka laiemalt (riikliku) poliitika vastu on tekitanud väga suurel hulgal inimesi, keda mõned ju võivad ka "juhitavateks lammasteks" nimetada (kindlasti on ka selliseid), aga kes ehk ei ole niivõrd pettunud esindusdemokraatias kuivõrd kaotanud üldse huvi klassikalises mõttes poliitika vastu, osaliselt kindlasti ka seepärast, et tugeva riigi paar-kolmsada aastat kestnud ajajärk paistab möödas olevat ja nagu varem, on ka tänapäeval suurel määral taas võimalik väga rahulikult elada võimalikult individuaalselt/väikekollektiivset elu, suhestudes muu maailmaga vaid nii palju, kui seda tarvis peaks olema. Mis muidugi ei tähenda - ka mu anarhistlikest veendumusist hoolimata -, et riikidel tänapäeval mingit rolli ei oleks: see on täiesti säilinud, isegi kui nad on selle endale ajapikku ise kokku kahmanud (põhimõtteliselt muidugi inimeste, see tähendab meie enda nõusolekul), ja on väheusutav, et riik ja seega vajadus teatavagi "suure" poliitika järele niipea kaoks.

Piraadiparteilust oli lehes veelgi, juba konkreetsemalt kohaliku piraadipartei liikme Ojasilla Heiki arvamuslugu identiteedist ja identiteetidest. Täpsemalt siis põhiosas apoloogia iga inimese õigusele olla mitmepalgeline ehk kasutada eri kontekstides eri identiteeti. Tuleb siiski au anda: artikkel polnud sugugi ühekülgne, kohe alguses olid ära mainitud ka ühe ja kindla identiteedi kasutamise eelised. Mitmikidentiteedi küsimus on samuti üks selliseid, mille puhul mul on küll olemas mõistmine, miks mõned inimesed võivad seda tahta, aga kõigest hoolimata tunne, et see on põhimõtteliselt vale.

Minu lähtekoht on küll pigem mitte niivõrd utilitaarne, nagu selles artiklis mainitud ("kasu ühe identiteedi kasutajale on, et tema reputatsioon ja eruditsioon liiguvad tema koos kesk- ja kogukondade vahel"), kuivõrd pigem eetiline: ideaalsel juhul peaks inimene olema ja igal juhul selle poole püüdlema, et olla terviklik, kujutada endast nii-ütelda monaadi, mitte skisofreenikut. Või teisisõnu, inimesel peaks olema terviklik ja kooskõlaline maailmavaade, mis mu meelest juba eos välistab või vähemalt peaks välistama artiklis toodud näite Coca-Colat kiitvast Pepsi töötajast. Olgu, see ei ole ehk parim näide, sest ma kujutan ette ka juhtumeid, kus töökohta ei valita tingimata selge isikliku poolehoiu pärast konkreetse ettevõtte vastu - ütleme nii, et kirg võib olla karastusjoogid ja parajasti vaba töökoht oli Pepsis, kuigi isiklik eelistus kas juba eelnevalt või hiljem on pigem Coca-Cola kasuks. Aga ma arvan, et see, mida ma silmas pidasin, tuleb ka sellest näitest välja: kui töötada Pepsi heaks, ükspuha kas algne tööleasumine oli tingitud Pepsi-fanatismist või oportunistlikemaist kaalutlusist, ja pidada tegelikult Coca-Colat paremaks, siis oleks eetiliselt õige Pepsist lahkuda ja üritada tööle saada Coca-Colasse või siis üldse kuhugi, kus sellist dilemmat tekkida ei saaks.

Mõni võib muidugi leida, et ma ise pole selles mõttes väga eetiline, sest lisaks Marek Laane nimele kasutan ma mitmel pool ka nime Qiilaq/Qilaq, ja osaliselt on see kahtlemata õige, samas teiselt poolt on ka see teine nimi käinud muga kaasas nüüd juba aastakümneid (algselt küll suulisel ja eestipärasemal kujul Kiilakas), nii et kuigi ma seda vist teinud seni pole, võiksin rahumeeli ka oma nime kirjutada kujul Marek "Qiilaq" Laane :-)

Ja last and maybe least - päris terava satiirilise kirjutisega oli maha saanud Märka Veiko selgelt irri- ja tirriteerimiseks mõeldud pealkirja "Ainult Putin võib Eesti päästa" all. Korraks lugemiseks ja grimassitamiseks täitsa sobilik tükk.


Loetud. Sirp, 03.05.2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Jalgadega maas (Showtime), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna jäi silma rahvaraamatukogude juhtide murelik, avaliku kirjana vormistatud pöördumine, milles nad on tõsiselt mures selle üle, kas ja kuidas tulevikus raamatukogud saavad üldse oma kogusid komplekteerida, see tähendab uusi raamatuid ja muud raamatukogus inimestele väljalaenutamiseks vajalikku hankida. Et ma ise olen lõppeks esimesed kaksteist eluaastat sõna otseses mõttes raamatukogus elanud ja üles kasvanud ning ka hiljem raamatukogudega tihedalt kokku puutunud ja nende käekäik mullegi oluline, olgu see pöördumine ka siin täies mahus edasi antud:

AVALIK KIRI 11.03.2013
Rahvaraamatukogude direktorid peavad vajalikuks, et säiliks riigieelarveline toetus rahvaraamatukogudele teavikute soetamiseks
1998. aastal Eesti riigi kultuuripoliitika põhialuseid heaks kiites pidas Riigikogu oluliseks selgesõnaliselt välja öelda: „Rahvaraamatukogusid toetatakse riigieelarvest teavikute soetamiseks võrdselt kohalike omavalitsuste poolt selleks määratud kulutustega.“ Seda põhimõtet ei leia aga dokumendist “Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020”, kuigi raamatukogude poolt koostatud ja Kultuuriministeeriumile saadetud sisendis oli vastav ettepanek kirjas.
Riigieelarvelises toetuses rahvaraamatukogude teavikute komplekteerimisele kajastub sisuliselt tellimus avalike raamatukogude võrgule: kindlustada kõigile võrdne ligipääs informatsioonile, sõltumata haridusest, varanduslikust seisust, elukohast, vanusest, rahvusest. Rahvaraamatukogu on nagu kool – riigi määratud põhifunktsiooniga munitsipaalasutus, mis täidab lisaks muid, lokaalsetest oludest ja inimestest sõltuvaid ülesandeid. Lisaks kultuuripoliitika 2020 dokumendile on kultuuriministeeriumi esindajad ka muus kontekstis rõhutanud, et soovitakse rahvaraamatukogudele teavikute soetamiseks riigieelarvest toetuse andmisest loobuda, seega loobuda ka ülalnimetatud riigi vastutusest informatsiooni võrdse kättesaadavuse tagamisel.
On ilmselge, et muud riiklikud programmid (kultuuripärandi ja koolides soovitusliku kirjanduse digitaliseerimine, kesksed ostud jne), mis küll võivad mingit valikut tekstidest oluliselt hõlpsamini juurdepääsetavaks teha, ei asenda kõigile kättesaadavat universaalset raamatukoguteenust. Kui riigieelarvest teavikute soetamise toetamine lõpeb, väheneb raamatukogude võimekus teavikuid osta võrreldes tänasega veelgi ning see seab löögi alla esimesena väikesed raamatukogud ja need, kes praegu raamatukogu kõige rohkem kasutavad: lapsed ja noored, vähemkindlustatud ja vanemad inimesed.
Laste ja noorte lugemisharjumuse kujunemiseks ja hoidmiseks peab raamat olema võimalikult hästi kättesaadav. Hästivarustatud raamatukogude kaudu saame vähendada intellektuaalset ja sotsiaalset marginaliseerumist ja ebavõrdsust, hoida riigi ja kultuuri sidet inimestega, see ei tohiks sõltuda inimese elukohast või rahakotist.
Allakirjutanud peavad vajalikuks pöörata avalikkuse ja Riigikogu tähelepanu sellele, et kui senist kokkulepet, mille kohaselt teavikute komplekteerimine toimub nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigieelarvest, soovitakse muuta, peavad sellele eelnema põhjalikud läbirääkimised omavalitsuste ja omavalitsusliitude ning Riigikogu tasemel. Nii olulist suunamuutust ei saa teha Kultuuriministeeriumi eelarves paari rea muutmisega ega õigupoolest isegi ühe kultuuripoliitikat suunava dokumendiga. Tegemist on riiklikult olulise küsimusega, mis peab jõudma Riigikogu suurde saali.

Asko Tamme, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu direktor
Kaie Holm, Tallinna Keskraamatukogu direktor
Rutt Enok, Harju Maakonnaraamatukogu direktor
Rutt Rimmel, Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu direktor
Ingrid Spitz, Jõhvi Keskraamatukogu direktor
Malle Kull, Järvamaa Keskraamatukogu direktor
Aime Aarmaa, Kohtla-Järve Keskraamatukogu direktor
Hele Ellermaa, Kõrveküla raamatukogu direktor
Marika Võsamaa, Kärdla Linnaraamatukogu direktor
Ilme Sepp, Lääne Maakonna Keskraamatukogu direktor
Kaili Õunapuu-Seidelberg, Lääne-Virumaa Keskraamatukogu direktor
Maritsa Ort, Narva Keskraamatukogu direktor
Reet Kappo, Põlva Keskraamatukogu direktor
Heinike Sinijärv, Pärnu Keskraamatukogu direktor
Õie Paaslepp, Rapla Keskraamatukogu direktor
Anu Vahter, Saare Maakonna Keskraamatukogu direktor
Elviira Sidorova, Sillamäe Linna Keskraamatukogu direktor
Endla Schasmin, Valga Keskraamatukogu direktor
Reet Lubi, Viljandi Linnaraamatukogu direktor
Inga Kuljus, Võrumaa Keskraamatukogu direktor

Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Ärapanija (Kanal2)

Reedesed mõtted

Täna hommikul oli pärast eilset selline imelik tunne - tükk aega pole tarkvarandusega nädala keskel tegelda saanud ja nii leidsin, et võiks siis selle niigi üsna omapäraselt kulgenud nädala veel omapärasemaks teha ning tänasegi päeva tarkvarale pühendada, kuid tavapärasest erinevalt mitte KDE-le, vaid Mageiale. Nagu ma eile mainisin, on seal peagi, täpsemalt 14. jaanuaril, saabumas "külmutamise", mis muu hulgas tähendab ka seda, et selleks ajaks peavad tõlked nii valmis olema, kui see vähegi võimalik. Nojah, juba kümmekond aastat on varem Mandriva, nüüd ka Mageia eestindus olnud täielik, mistõttu otseselt tarkvara kallal polnudki täna suurt midagi teha, kokku ehk tosinkond stringi, mis olid uued või vajasid ülevaatamist. Ja seni pole ka keegi märku andnud, et midagi oleks valesti või vajaks hädasti parandamist ...

Küll aga võtsin ette ühe veidi teise kallakuga asja: nimelt on nähtavasti juba Mageia 3 koosseisus, aga võib-olla siiski ka alles hiljem kavas välja tulla Mageia juhtimiskeskuse (mis nagu Mandrivas, nii ka Mageias on arvatavasti distributsiooni kõige tunnuslikum ja kuulsam osa) käsiraamatuga, mis vähemalt minu arusaamist mööda peaks muu hulgas olema ka eesti keeles. Et ma pole dokumentatsioonimeeskonna tegevust väga hoolikalt jälginud, selgus mõningase üllatusega, et vahepealse mõne kuu jooksul pärast seda, kui ma võtsin ette paigaldusaegse abi tõlkimise, on juhtimiskeskuse käsiraamat päris jõuliselt edenenud. Nii ei saagi öelda, et ma täna hirmus kaugele oleks tõlkimisega jõudnud, aga midagi sai siiski ära tehtud, nii et vahest on lootust rajal püsida ja selleks ajaks, kui dokumentatsioonimeeskond leiab, et nüüd on nad valmis sellega maailma ette astuma (seni saab ingliskeelset originaali näha ainult nende arendussaidil), on ka eestikeelne tõlge kenasti olemas.

Tänane Sirp üllatas vähemalt kahes mõttes. Esiteks ma miskipärast arvasin, et aasta avanumber tuleb alles järgmisel nädalal, sest tavaliselt nad lähevad ju vist trükki juba nädala algupoolel, millele praegusel juhul ju pühad langesid, aga nagu siin kirja pandud sõnadestki näha, ma eksisin. Ja teiseks oli see pungil täis sellist lugemist, mis mulle vähemalt temaatiliselt huvi pakkus, mida ei saa sugugi sageli öelda.

Rahvaloenduse "ema" Tiidu Ene-Margit oli kirjutanud päris mõtlemapaneva loo samuse loenduse mõningatest tulemustest, millest jäi silma eelkõige kaks asja. Esiteks see, et võib öelda, et "ühe objektiivse mõõdupuu järgi on elu Eestimaal viimase kümne aasta jooksul läinud märkimisväärselt paremaks". Selleks mõõdupuuks oli siis oodatav eluiga, mis olla üsna jõuliselt suurenenud. Mis mõnevõrra seab kahtluse alla pidevalt kuuldava hala kogu sotsiaalsfääri, rahvatervise, meditsiini ja muu sellise täielikust ja lõplikust allakäigust, isegi kui selle all tavaliselt mõeldakse seda, et riigikaukast ei jagata niisama, ilusate silmade või veel teab mille eest piisavalt raha. Olgu, see on nii keeruline küsimus, et juba selle eelmise lause eest tahaksid kindlasti mõned mind risti lüüa ja ära ka veel põletada :-)

Teine huvitav teema selles artiklis oli, kuidas öelda, rahvastiku paiknemine. Eks see, et eestlased linnastuvad, on juba pikaajaline suundumus, aga siiski oli üllatav teada saada, et praegu tuleb näituseks ühe maal elava inimese kohta ligemale 100 hektarit maad. Kohe tuli meelde oma kodutalu, millel ammustel headel aegadel oli ligemale 30 hektarit maad kokku, sellest suurem osa mõistagi metsa all. Ja see tundus ikka päris suur - kuigi muidugi oli ka suuremaid talusid, isegi palju suuremaid. Autor on mõistetavalt mõnevõrra murelik nende tendentside pärast, usutavasti ka põhjusega, ehkki ma usun, et nii minu kui ka tema tutvusringkonnas on lausa ohtralt selliseid poolmaakaid, kes elavad küll ametlikult linnas ja elavadki seal ehk suurema osa aastast, aga mõningase perioodi veedavad siiski ka kuskil sügavas metsas või muidu looduskaunis kohas, just selsamusel maal, vahel ka lühemat aega ülejäänud aasta vältel. (See on siis erinev valglinnastumisest, mis tähendab ikkagi põhimõtteliselt otse linnaserval elamist, mitte "maad" selles mõttes, mida ma silmas pean.)

Nii et mine tea, kas see probleem nii tõsine on, kui autor seda näeb - tema vaatab seda selgelt ühest, ehkki esinduslikust andmekogumist lähtuva pilguga, mille juures tasub ometi ära märkida samas Sirbi numbris paar lehekülge edasi ära toodud Spengleri Oswaldi mõtet: "kõik oma objektiivsed andmed võite rahumeeli endale hoida, mind huvitab, missugune on asjade seis tegelikult". Seda muidugi ei tea mina ka - peale selle, et rahvusromantiline arusaam õnnelikust Eestist, kus linnades valitseb laitmatu heakord ja maalgi leidub iga käänaku taga kenasti korras talu, on selgelt ajast ja arust: selleks on kogu elu, selle üldine korraldus ja kõikvõimalikud pisiasjad lihtsalt liiga teistsugused (ja eks seda pildikest sellepärast rahvusromantiliseks nimetataksegi, et see on alati olnud vaid heiastus, pigem paleus, mille poole ehk mõned on soovinud pürgida, aga mida pole kunagi niisugusena olemas olnu).

Religioonist on Sirbi veergudel ikka aeg-ajalt kõneldud, aga vist küll tükk aega pole sellele pühendatud tervelt kaht (kõrvutist) lehekülge. Kivioru Merilini lugu religioossest neutraalsusest ning riigi ja religiooni vahekordadest oli päris huvitav lugeda, kuigi järele mõeldes paistab see rohkem sellise kultuurtreegerlusena. Mida ta ka õieti ise tunnistab, nentides, et probleemid, millest ta kõneleb, on olemas, aga mitte siin, Eestis. Ja tõepoolest, religioonide (või ka laiemalt identiteetide) kirevusest ei saa siin sellest hoolimata kõnelda, et ametlikult registreeritud religioone ja veel rohkem neid, mida inimesed ise (rahvaloendusel) kirja on pannud, jagub siin kümnetes, kui mitte sadades. Eks muidugi on siin ammusest ajast lisaks kristlastele ka muslimeid, budistegi, viimasel ajal veel teab keda, aga nad on kõik nii marginaalsed seniajani, nagu ka kõik muud "traditsioonilisest" erinevad vähemused, olgu need suhteliselt ammused keskaasialased või vietnamlased või korealased või ka viimasel ajal tekkinud mustanahalised või ladinlased. Aga mõtlemine sellistele küsimustele on siiski hea, sest isegi kui lähituleviku kohta pole mingeid märke, et siin võiks midagi vähegi märkimisväärselt religioonide, religioossuse või üldse "teiste" osas muutuda, ei ole sugugi välistatud, et homse asemel ehk ülehomme juba kerkib mõni selline probleem, olgu see siis pearättide küsimus või midagi muud.

Nagu alati, oli äärmiselt mõnus lugeda Vene Ilmari kirjutist, millel seegi kord oli üpris provotseeriv pealkiri "Jumala tegevuse peatamine". Ehkki peamiselt lühiduse tõttu ehk mitte nii särav nagu mõned teised esseed, oli see siiski selline, mida võib kindlasti soovitada lugeda. Ja siis mõtelda loetu üle. Ja veel mõtelda.

Veldre Anto oli jätkanud oma "hereetilist" infoühiskonna käsitelu. Tema seni neli lugu on olnud samuti väga mõtlemapanevad, ehkki vaba mõttevool, millega need kirja on pandud ja mis kipub kõikmõeldavais suundades hargnema, on küllaltki raske jälgida. Seekordse kirjutise ehk parim tera kogu muu suhtelise sünguse kõrval, mida paistab sellel kirjutajal otsekui Pavlovi refleksina tekitavat süüvimine turvalisuse küsimustesse, oli järgmine:

Virtuaalsus ei ole enam reaalsusest eristatav. Ta on pelgalt üks osa reaalsustest - arvutiga genereeritud lapsporno viib kohtupinki sama edukalt nagu ehtne.

Mulle jäi siiski segaseks autori arusaam "reaalsuse" võltsimise teemal. Ühelt poolt ta nagu väidaks, et see on varasemast lihtsam ja õieti loomulikki, kui pidada silmas kas või mainitud virtuaalsuse ja reaalsuse piiri kadumist. Teiselt poolt jälle toonitab ta visalt, et infoühiskonna ajastul on digitaalset "võltsingut" tuvastada ja avastada enamasti palju lihtsam kui "paberiajastul", mis ju põhimõtteliselt peaks tekitama potentsiaalsetele võltsijatele tõsise demotivatsiooni ... Mõlemad on kahtlemata õiged seisukohad, aga mingi vastuolu siin siiski sees on, mida ka mina ei suuda lahti harutada. Aga võib-olla seda polegi vaja lahti harutada? Või vastuolu polegi? Mine tea ... Mõtlemapanev igatahes.

Kirjanduse leheküljed olid sedakorda pühendatud mulle eriti meeltmööda teemale, nimelt raamatukogule. Nojah, kaht lehekülge täitvast kolmest loost kõneles üks küll Paabeli raamatukogust ehk siis selle nimega üritusest, mis päris otseselt just raamatukoguga seotud ei ole, kui toimumiskoht välja arvata. See-eest Kotjuhi Igor oli kirjutanud armsa loo oma (ja ühtlasi, muide, ka minu ema praegusest) töökohast Tallinna linnaraamatukogust. Võib-olla juba pealkirjas väljendatud ja loos jätkuvalt edasi taotud mõte "raamatukogu kui Eesti kvintessents" ongi mõnetine liialdus, aga kõlab vähemalt kenasti ja, mis seal salata, minusugusele raamatukoile ka südant soojendavalt, isegi kui ma ise mida aasta edasi, seda rohkem piirdun oma raamatukoguga ning neid avalikke kasutan vaid siis, kui kuidagi teisiti kohe enam üldse ei saa.

Samal raamatukogu teemal jätkas Kausi Jan, kelle samuti südant soojendava pealkirjaga loost "Raamatukogu ja mina" haakus ehk kõige enam mõttekild, et raamatukogud on kohad, kus valitseb vaikus ja mõtlus. Mis võib-olla pole tänapäeval. mil raamatukogud eelkõige lugemise ja mõtlemise kohtadest on muutunud tunduvalt "modernsemaks" infokeskuseks, enam nii jäägitult õige ja tegelikkusele vastav, aga suurel määral paistab see ikka veel kehtivat, ütlevad ka mu napiks jäänud külastuskäigud. Ja loomulikult võin ma kõigi saadaolevate jäsemeotstega alla kirjutada seisukohale, et raamatud avavad vähemalt sama hästi, kui isegi mitte veel paremini maailma kui näiteks mööda maailma ringikolamine - mitte et viimasel oma eeliseid poleks, aga oma silma ja oma mõtte efektid ja afektid on lihtsalt erisugused.

Numbri lõpetuseks oli Nemvaltsi Peep andnud ülevaate kuu aja eest peetud teaduskeele konverentsist, kuhu mulgi oli kavas minna, aga kuhu ma paraku siiski sugugi mitte ei jõudnud. See ei olnud võib-olla selles mõttes väga hästi välja kukkunud artikkel, et enam-vähem kõigi esinejate ja nende teemade üleslugemine võttis nii palju ruumi, et täpsemalt kõneldust ja muust seonduvast ei jäänudki mahti pajatada (teesidega võib tutvuda konverentsi koduleheküljel), aga isegi sellest loost võis pooleldi ridade vahelt leida tõsiseid muretoone, nii et pealkirjale "Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena" võis samahästi mõelda ka küsimärgi juurde.

Loetud: Sirp, 04.01.2012
Vaadatud: Elas kord ... (Fox)

Tarkvaratõlked:
Mageia: drakx_install, drakx_share ja veebilehed

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

EMi tänane veerandfinaal Saksamaa ja Kreeka vahel oli oodatult ühepoolne. Tõsi, kreeklased andsid nähtavasti endast parima ja suutsid suure osa sakslaste rünnakulaviinist kinni pidada ning ühel heal hetkel isegi ise neile värava lüüa, aga valdavalt mängiti ikkagi nende värava ees ning 4 palli, mida nende väravavaht pidi enda selja tagant ära korjama, näitab selgelt erinevust. Lõpuhetkil määrati kreeklaste kasuks otsekui lohutuseks veel penalti, aga ka 4:2 lõpptulemus räägib selgelt keelt. Sealjuures tundus, et sakslased ei mängigi väga otsustavalt. Seda on küll olnud mitme teisegi meeskonna juures tähele panna, nii et ma ei riski öelda, et see näitaks tingimata seda, et sakslased suudavad paremini - võib-olla on see mingi parajasti leviv moehullus, et niimoodi mängitaksegi, mine tea ...

Tänane Sirp, mis nähtavasti oli enne kuuajalist suvepausi viimane - vanasti oli see ikka alati selgelt kirjas, nüüdse peatoimetaja ajal otsi vastavat teadet nagu tikutulega lehest taga ja täna ma seda ei leidnudki, tuli peatoimetaja veeru ähmasest mulast ise aru saada, et ju nad puhkusele lähevad ... -, oli erakordselt rohke lugemisväärse materjaliga: võib-olla paisati veergudele kõik muidu ehk avaldamisele mitteminevad lood, võib-olla oldi kärpimisega tagasihoidlikumad, aga igatahes tavalisest paksem leht ja tummisemad lood tekitasid hea tunde (mis kardetavasti ei pruugi korduda puhkusejärgse esimese numbri puhul, aga eks seda näeb siis, kui aeg käes ja too number väljas).

Üle tüki aja võis jälle lugeda meie suurepärase kultuuriministri mõtteavaldusi. Üllataval kombel tundus, et seekord ta mingit erilist fopaad ei teinudki. Kui just selleks mitte arvata kaheldava tõeväärtuse sisaldusega lõiku:

Praegune noor põlvkond ei hakka kindlasti raamatukogus raamatu järel käima, vaid ootab, et selle saab kätte veebist. Ja kui ta saab selle veebist, on ta nõus selle eest ka maksma. Paberraamatute puhul kehtib lausa rahvusvaheliselt reegel, et raamatu laenutamise eest tasu ei võeta. See ei kehti e-raamatute puhul.

Aga noh, loodame, et ministrihärral allesjäänud ametiajal rohkem säravaid mõtteid raamatute ja raamatukogude aadressil ei tule. Ma muidugi ei ole kindel, kui hiilgavad on tema arusaamad muuseumide osas, millest ta on viimasel ajal mitmel korral kõnelnud, ka selles intervjuus - lihtsalt teadmisi pole selle teema kohta nii palju -, aga loodetavasti ei suuda ta ka nende vallas midagi lõplikult ja parandamatult tuksi keerata ...

Pikkade lugude jada juhatas sisse Kivimäe Mardi nagu ikka särav, kuigi, samuti nagu ikka, raskepärane ja sestap mitte kõige kergemini loetav arutlus Rousseau üle ja ümber. Sellest hoolimata kahtlemata lugemist ning läbi- ja kaasamõtlemist vääriv lugu nii põhiteema kui ka selle haakimise pärast tänapäevaga, ehkki see viimane tundus veidi kunstlikuna (kui mitte pidada tänapäevaks paari-kolmekümne aasta tagust aega).

Kena oli lugeda Annuse Amari sulest rohkem tutvustava kui arvustava iseloomuga kirjutist keskaegse pärsia kirjanduse ühe vähese esindajana eesti keelde jõudnud "Lindude keele" kohta, kuid raamatuarvustuste osas andis talle silmad ette teise religioosse sisuga teose, Tolstoi Levi "Milles seisneb minu usk?" eestindusest kõnelnud Kolgi Madis. Ma olen kunagi seda, venekeelsena muidugi, sirvinud, aga toona teema väga ei huvitanud ja nii jäigi see lugemata. Ja ega ei teadnud isegi, et see on nüüd eesti keeles ilmunud. Mis tähendab, et see tuleks endale hankida ja kunagi lugemiskavva siiski võtta - isegi kui käesolev arvustus sellest tõlkest just kõige paremat muljet ei jäta.

Veel kenam oli see, et tubli hilinemisega jõudis ingliskeelses maailmas juba tükimat aega laialt tähistatav Dickensi - kes ka minu arvates on üks neist suurtest kirjanikest, keda on hea ka korduvalt lugeda, et ikka ja jälle uuesti nautida nii stiili kui ka veenvat tegelaste ja sündmuste kujutamisoskust - juubel ka Sirbi veergudele, seda küll mitte kodumaise kirjutaja sule läbi, vaid hoopis Orwelli George'i enam kui 70 aasta taguse kirjutise tõlkena. Millest ei saa mitte jätta osundamata lõpuosa:

Ta naerab ja tema naerus aimub küll kübeke raevu, aga mitte võidurõõmu ega õelust. See on mehe nägu, kes on alati võidelnud millegi vastu, kuid alati avalikult ja hirmuta, see on suuremeelselt vihase mehe nägu – teisisõnu XIX sajandi liberaali, vaba mõtleja nägu, keda vihkavad ühtemoodi kõik väikesed haisvad ortodoksiad, kes meie hingede pärast praegu võistlevad.

Mõneti samuti raamatuarvustusena, Taani suurkirjanikust Karen Blixenist lähtuvalt, oli esitatud Hellerma Kärdi kirjutis, mis kindlasti oli selle numbri parim, kui miskipärast peaks tekkima vajadus sellist valida - sest ei piirdunud sugugi ei raamatu ega autorigagi, vaid heitis oma haarmeid mitmele poole laiali, nii minevikku kui ka eriti tänapäeva. Olgu siis tegemist kahjutundmisega avara silmaringiga vaimuinimese ideaali kadumisest või terava sõnavõtuga "praktilisuse" vastu, millest ka osundus:

Raamatupoes kõrguvad kokaraamaturiiulid ähvardavalt, näidates vaimule salamisi trääsa: näed sa, vaim, sind pole enam vaja, sest inimene tahab ainult süüa ja lõbutseda, võtta elult viimast. Kõigil on õigus õnnelik olla – ja õnnelik olla tähendab hästi süüa, eks ole.
Oi, kuidas tänane inimene sööks, kuidas ta kugistaks elu üleni alla ... ja kuidas ta siis oksendaks, kõõksuks sisikonda välja, vabastades end kõigest liigsest ja koormavast, puhastaks vaimu liialduste katkust.
Värvilised pildid gurmeetoitudest märgivad kehalise inimese triumfi – terve elu kõigub ta söömise ja oksendamise vahel. Vahepeal on hetk rahu, hetk kummalist õndsust, mil kõht on justkui täis ja süda polegi paha ... Lühike, liiga lühike on see hetk, misjärel tuleb tormata uusi kõhutäisi ahmima, uute pilgarite, uute annuste järele.

Aga mõistagi on igati õige ka tähelepanek, et "[t]änases ühiskonnas asendab universaalset intellektuaali – laialdaste teadmistega palju lugenud haritlast, kes on sotsiaalses suhtluses mõnevõrra kohmakas ning saamatu – pigem praktiline intellektuaal, kel on hiilgavad oskused ja teadmised küll ühe eriala piires, aga väljaspool seda on ta tavaline, suure suhtluskoormuse all ägav inimene, kes vabal hetkel haarab käepärase meelelahutuse järele". Eks see ole kahe teraga mõõk: ühelt poolt ju võimaldab spetsialiseerumine kahtlemata jõuda sügavamate tulemusteni, olgu tootmises, teaduses või teataval määral ka kunstis laiemas tähenduses, aga teiselt poolt on ka tänapäeval selge, et sellest üksi ei piisa, on vaja, nagu nüüd on moodne öelda, interdistsiplinaarsust. Nojah, haridus- ja töömudelid on tänaseks nii palju teisenenud, et interdistsiplinaarsus ühes, eraldi võetud inimeses paistab juba peagu võimatu olevat ... Ja praktiliste ülesannete lahendamiseks usutavasti ongi parem, kui interdistsiplinaarsus tähendab erinevate inimeste kooslust, samas teoreetiliste küsimuste harutamine või üldse laiemalt novaatorlike ideede väljakäimine on endiselt ühe-, parimal juhul kahe-kolmemehetöö. Ka näiteks kirjanduses - on ju mõned näited edukate tandemite kohta, aga neidki on vähe. Kuigi et tänapäeval räägitakse juba tõsimeeli sellest, et arvutidki võiksid ilukirjandust kirjutada (mitteilukirjandust nad juba kohati valmistavadki), oleks huvitav, kui eksperimenteeritaks "mitmemehelähenemisega" - et näiteks mõni arvutivõrk prooviks romaani kirja panna ... :-)

Seda juhtub väga harva, et ma muusikalehekülgi loen, aga täna tõmbas siiski seal üks artikkel endale tähelepanu. Nojah, mõistagi mitte muusika pärast - minusugusel varasel lapsepõlves elevandiga tihedalt vahekorras olnud imesel pole ju sellest midagi, kohe mitte midagi ... -, vaid seepärast, et loos kõneldi ligemale saja aasta vanustest Eesti sõjavangide lindistustest, mis kindlasti pakuvad huvi lisaks musikoloogidele ka keeleinimestele. Muu hulgas oli loos huvitav tähelepanek, et erinevalt varasemast on tänapäeva inimeste kõne madalam, sõnaga bassi on juurde tulnud :-) Mis võib ka õige olla: varasemates salvestustes ja filmideski on tõepoolest inimeste hääl pigem kõrgem, nad on heleda häälega, nagu ütelnuks meie kirjandusklassik. Kui keegi sellele varem tähelepanu juhtinuks, oleksin ma nähtavasti arvanud, et see on tehniline probleem, seotud kuidagi salvestamisega, aga siit loost võis lugeda, et see tuleneb hoopis sellest, et tänapäeva inimesed on füüsiliselt suuremad. Selle lähem seletus jäi küll puudu, aga kui see nii peaks olema, siis igatahes huvitav teabekilluke, mida kõrva taha panna.

Kui ma eelmisel nädalal märkisin huvipakkuvate lugude seas ära Pesti Olavi loo maailmakuulsast arhitektist Kahni Louisist ja tema seostest Eestiga, mida Pesti mõnevõrra kippus kärpima, siis täna oli sellele andnud hingestatud vastulöögi Treieri Heie, kes üritas selgitada, et need sidemed siiski on olemas olnud ja väga tugevad. Vaimustav on niisugust diskussiooni jälgida, eriti kõrvalseisjana :-)

Ja lõpetas ajalehenumbri lugu ühest armsast ettevõtmisest, nimelt Kanada eestlaste muuseumi (küll suurejoonelisema nimetusega Väliseesti muuseum) rajamisest. Ma olen ise aegade jooksul põgusalt kokku puutunud põhirahva suhtes välismaalaste tegemistega, olgu siis eestlased Lätis või mõned rahvakillud Eestis, ja alati on olnud vaimustav näha, kui tugevasti üritatakse kinni hoida nii-ütelda isamaa kultuurist, kas või väliselt, kui enda sisu on juba asukohamaastunud. Kanada kindlasti on ka koht, kus selline tegevus on lausa riiklikult soositud, nagu tänapäeval enamikus nii-ütelda immigrantriikides.

Loetud: Sirp, 22.06.2012

Vaadatud. Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli EM: Saksamaa-Kreeka (ETV)

Laubased mõtted

Tänane päev algas juba varahommikul postikulleri külaskäiguga, kes toimetas kätte järjekordse TEA entsüklopeedia köite, sedakorda siis kaheksanda. See pani alguse kenale laupäevale, mida juba pikemat aega on iseloomustanud mulle kui tublile tugitoolisportlasele telekanalite vahendusel pakutav jalgpall: mõnikord põnevust pakkuv Eesti meistriliiga ja nüüd juba teist nädalat ka õhtupoolikul üle ookeani vahendatav USA kõrgliiga, mis isegi sellest hoolimata, et keskendutakse "meie mehe" meeskonnale ehk New Yorgi Red Bullsile, on kraadides põnevam, kas või juba seepärast, et USA on lõppeks jalgpallis erinevalt Eestist üsna kõva tegija (nojah, eelkõige küll naised, aga ka mehed - praegu küll FIFA edetabelis 27. kohal, aga on viibinud vaid mõne aasta eest lausa 4. kohal).

Täna jõudis püha tõttu hilinemisega pärale ka Sirp, mis kandis küll neljapäevast kuupäeva, aga nojah, vähemalt minu postkastis oli see alles täna - oli nähtavasti juba siis, kui käis postikuller, aga nii varajase aja tõttu ei osanud ma ähmiga kastikesse vaadatagi, avades selle alles, nagu tavapäraselt, ennelõunasel ajal ehk kohaliku aja järgi 16 paiku ...

Lugemist oli Sirbis suhteliselt palju, aga ilmselt käimasolevate pühade iseloomu või mu enda meelestatuse tõttu tundus kuidagi tuhmi, lausa morbiidsenagi. See selleks, "sotsiaalia" avaartikkel Möldri Martini sulest oli teema poolest - sõnavabadus - päris huvitav ja sisugi poolest, ehkki see oli mõneti omapärase nurga alt esitatud, käsitledes, kuidas öelda, sõnavabaduse "patoloogiat". Teema on mõistagi mulle kui totalitaarse riigi rüpes sündinule päris hingelähedane ja ma olen sellega mitmeti kokku puutunud, olgu isiklikus plaanis või ka mitmesugustes töösuhetes (viimati alles äsja vastavateemalisi artikleid Diplomaatia hüvanguks tõlkides), nii et lugeda tasuks seda iseäralikku artiklitki kindlasti, kas või mõiste tausta paremaks mõistmiseks.

Päris huvitav oli ka Schvaki Toomase arvustus Kikase Konradi raamatukogude-teemalisele raamatule, mis küll ehk viimase väärtust raamatukogude ajaloo alase teosena omajagu maha tegi, aga esitas omalt poolt mõtteid raamatukogude, mis ju mõne aja eest mõneti ootamatult suureks arutlusteemaks kujunesid, oleviku ja tuleviku kohta.

Mõnus oli lugeda intervjuud Tiiveli Irenega, sellise pesueht inglasliku vanadaamiga, kes, kui tsiteerida, "inglise kirjandust eesti keeles lihtsalt ei loe" ja "Ameerika inglise keelest ei ole ma üldse huvitatud, kuna ei loe ameerika kirjandust. See on hoopis teine keel." Mõneti radikaalsed seisukohad, aga küllap on neilgi oma põhjendus ja tarvidus olemas. Igatahes väga vahva vanaproua, rääkimata juba sellest, et ka mitme vajaliku raamatu autor.

Palju masendavam oli selle rõõmsa intervjuu kõrvale poetatud Kirme Kaalu seisukohavõtt tõlkimise teemal, mis käsitles eelkõige sõjalist terminoloogiat ja seeläbi mõistagi ka mind teravamalt puudutas kui mõnedki samateemalised sõnavõtud. Ja ega ei saa midagi öelda - tõepoolest, ma olen ka ise kohanud päris sageli kobavaid või suisa valesid tõlkeid neis valdkondades, millest mul teatav ettekujutus on. Võib-olla suudab sellisele "ebakompetentsuse lokkamisele", nagu Kirme ütleb, mõningase piiri panna või seda natukenegi vähendada too esialgu sipupükstes tõlkijate sektsioon, mille asutamiskoosolekul muude probleemide kõrval tõusis selgelt esile ka vajadus "tõlkija sõprade" ehk erialakonsultantide järele, samuti tõlkijate sektsiooni ühe ülesandena töötubade või seminaride korraldamise järele, kus just sellised erialainimesed hariksid neid, kes mingil põhjusel selle temaatikaga kokku puutuvad või vähemalt selle vastu mis tahes põhjusel huvi tunnevad.

Ja eks niisuguseid tõrkekohti tuleb igal tõlkijal ette: nood autorid ju paraku ei ole täpselt samasuguste teadmistega nagu tõlkija ja mõnigi kord kasutavad ise teiste erialade inimeste panust, selliste erialade, milles võib-olla nad ise hästi kodus pole, aga veel vähem tõlkija. Et ma ise olen valdavalt just mõnes mõttes erialaseid (sõja)ajalooalaseid teoseid tõlkinud, on neid tõrkeid ehk veidi vähem olnud, aga ka oma kogemuse põhjal võin julgelt öelda, et kui teos peaks käsitlema vähegi laiemat või lausa võimalikult kõikehõlmavat teemaringi (nagu näiteks mu kunagi tõlgitud "Muistsete maiade maailm"), siis on peaaegu paratamatu, et tõlkija arvukad lüngad ja vajakud tulevad eredalt esile ning välist abi läheb hädasti tarvis. Ma usun, et paljudel ilukirjanduse tõlkijatel, kes tihtipeale kalduvad olema filoloogiharidusega, mis tagab kahtlemata hea keeletunnetuse või vähemalt võib selle tagada ning ka oskuse seda edasi anda, ei kindlusta aga sugugi teadmisi paadiehituse, botaanika või kas või sõjanduse alal, on see mure veel akuutsem.

Omapärane oli Soidro Mardi meediaarvustus, kus tutvustati Tallinna TV-s kulgevat kirjandus/kultuurisaadet, tõstatades ühtlasi küsimuse, miks sellist pole rahvustelevisioonis. Soidro esitas osaliselt vastusena üsna masendava statistika: ETV elusaadete toimetuses on palgal 20, meelelahutussaadete toimetuses 17 ja kultuuri- ja muusikasaadete toimetuses kaheksa inimest. Kui arvestada, et tegemist on rahvustelevisiooniga ehk siis põhimõtteliselt Eesti riigi meediaväljundiga (isegi kui see pole nii üheselt riigi "hääletoru"), mis uhkelt kuulutab suisa põhiseaduses eesti kultuuri edasikestmise vajadust ja kohustust, on see ikka kurb mis kurb. Nojah, teatavas mõttes on kahtlemata kõik need kolm "kultuuritoimetused", aga siiski ...

Tänasesse päeva jäi eilse jätkuna ka omajagu vaevanägemist tarkvara tõlkimise kallal, täpsemalt siis endiselt KDE stabiilses harus ja et kasutajaliidese pool, nagu eile mainitud, korda sai, siis eelkõige käsiraamatute kallal. Tubli osa kontoritööpaketi Calligra dokumentatsioonist sai eestindatud, aga selle kallal tuleb veel pingutada natuke. Ja siis jääb see neetud KMyMoney, mida tahaks siiski kaelast ära saada, kui ma vähegi tunnen, et see võimalik ja jõudumööda peaks olema. Arendusharu kallale nähtavasti praeguse pausi käigus ei jõua, kui mitte arvestada muidugi seda, et stabiilses harus tehtud parandused ja täiendused jõuavad sünkroonimise tõttu suurel määral ka arendusharru.


Loetud: Akadeemia 4/2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Eesti jalgpalli meistriliiga: Nõmme Kalju - Narva Trans (TV6), Legend vägevast seebist (ETV2), USA jalgpalli kõrgliiga: Columbuse Crew - New Yorgi Red Bulls (Kanal12)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: juhtub, et reedavad omad ja aitavad võõrad (Postimees, 07.04.2012)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Neljabased mõtted

Valdavas osas üsna sündmustevaene päev, millesse tõi vaheldusrikkust ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Siiski jagus elamusi kohe päeva alguotsa. Nimelt oli ka ema töökoht elik Tallinna Keskraamatukogu leidnud, et nende töötajad on igal pool mööda pealinna laiali ja tänase ühistranspordivaba päeva puhul oleks neid mõttekam rakendada suhteliselt kodu lähedale jäävates (haru)raamatukogudes. Emale sattus siis Kännukuke raamatukogu nimeline asutus, mille juurde ma suuremeelselt lubasin ta juhatada. Mõningase ekslemise järel saigi ta kohale. See on ikka nii tore, et hoonetel on number ainult ühes küljes - ja reeglina selles küljes, millest sa neile viimasena lähened, olles eelnevalt elimineerinud kõik muud soojakud ja püstakud ja muiduhooned, mis ju pealtnäha võiksid ka seda numbrit kanda... Nojah, mõningane getotunne tekkis, kui selgus, et see raamatukogu on karmi traataia taga, aga tundus, et seal on olnud või võib-olla on isegi edasi lasteaed (kõrval on ka kindlalt praegu tegutsev), nii et väga imelik see ka polnud.

Tagasiteel mõtlesin, et astun üle väga pika aja läbi mõne aasta eest avatud Grossi toidupoest. Seal tabas mind järjekordselt tõdemus, kui hõlpus on küllusega ära harjuda. Kahtlemata on Grossi poe kaubavalik suurem kui mu lapsepõlvekodu külapoes, aga isegi Maximas, mis asub mul otse kõrval ja kus ma enamasti käingi, on ikka valik vähemalt mu meelest kohe tunduvalt suurem - ilmselt isegi alkoholivalik, kuigi Grossi poes oli see nii prominentsel kohal, et ei saanud kohe kuidagi mööda astuda ega vaadata. See erinev kaubavalik andis muidugi võimaluse tükk aega nende mõne riiulirea vahel ringi tiirutada elik kihutada üles enda uinunud šopadrenaliini...


Loetud: I. Wood. The Missionary Life
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Elas kord... (FoxLife), Nukumaja (TV3)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõin vahvat tuisupoiste möllamist nautides veidi vaheldusrikkust elukohajärgse kaupluse külastamisega koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil. Teel sinna ja tagasi tabasin ennast mõttelt, kui õige on ikka see, et mõned kohad kohe on pühad, nii et neis peetakse mingeid riitusi, ehitatakse pühakodasid ja nii edasi - mõte, mida on muidugi korduvalt esitatud ja korduvalt täheldatud ja mida ma viimati kohtasin äsja läbitud Kõivupuu Marju raamatus "101 Eesti pühapaika". Nimelt kavatsetakse mu Tallinna-kodu kõrvale ehitada luteri kirik ja just samma kohta, kus nüüd juba õige mitu aastat on peetud mingit paganlikku riitust, mille nähtavaim osa on jõulu/uusaastapuude (tahaks kangesti öelda -kuuskede, aga selle peale tõuseksid ilmselt kõik botaanikud tagajalgadele...) põletamine... Varasematest usutalitustest sel kohal mul küll andmeid pole, aga küllap neidki peeti...

Tänane Sirp sisaldas üsna palju huvitavat. Haruldase juhtumina oli isegi juhtkiri seekord üsna mõistlik. Eks sellest natuke sellist jõuetut solvumist välja paistis, et kui kuskil on juhtunud midagi, millele kuidagi vastu ei saa, siis tuleb pihta anda millelegi muule, mida veel on rünnata võimalik. Aga samas, tähelepanu juhtimine sellele, et ka rahvusringhäälingu kanalites esineb küllaga "cartlandiseerumist", ei ole sugugi vale. Ehkki nii põhjalik ristiretk "meelelahutuse" vastu, nagu peatoimetaja seda tundub tahtvat, on rohkem mõttetu lahmimine - lõppeks on kultuur tervikuna üks suur meelelahutus, ka see "rahvuslik", mille alalhoidmist lausa põhiseadus sihiks seab. Mis muidugi ei tähenda, et brittide üsna hästi korraldatud meediainvasiooni (see ei puuduta loomulikult ainult Eestit, vaid iseenesest enam-vähem kogu maailma, kuigi sellest kõneldakse vähem kui USA "pehmest jõust" Hollywoodi ja muu sellise kujul) ei tasuks suhtuda mõistliku ettevaatusega ja hoolikalt valida, mida soodustingimustel või lausa tasuta jagatavast vastu võtta ja mida mitte.

Eelnevaga haakus Maiste Valle-Steni võimas ja sapine kogupauk istuva kultuuriministri pihta, mis samuti selle autori puhul haruldasena oli mu meelest üpris asjalikult kirjutatud. Tõsi, tema rünnak on ilmselgelt pigem ideoloogilistest jõujoontest ajendatud, aga sellest hoolimata oli seal õige mitmeid väärt mõtteid. Näiteks tõik, et kultuuriväljaannete väljund internetis pole just kõige parem. Tõsi, kui uurida lähemalt SA Kultuurileht saiti, siis selgub, et olukord pole ka nii tumedates toonides, nagu loost võib mulje jääda, ent tõepoolest, artiklis mainitud Akadeemia on tõesti väljaanne, mis avaldab ainult sisukordi... Ja see polnud muidugi ainuke artiklis olev mõte. Nii et kuigi sootuks teistelt alustelt, aga tuleb nõustuda lõppjäreldusega: "Kuid raamatukogude rolli sisulise tugevnemise ootuses tuleb praegune minister ja tema erakond lihtsalt nagu majanduskriiski üle elada ja ära kannatada. Raske on uskuda, et see poliitiline jõud oskab peale häälte, raha või millegi muu reaalselt kokku loetava ka midagi muud hinnata. Raamatukogude ja raamatukoguhoidjate töö tegelik väärtustamine ja heale järjele edendamine eeldab hoopis teistsugust poliitikat ja ministrit."

Kena oli ka vahetumalt raamatukogudega seotult "raamatukoguinimese" Ärtise Toivo loo avaldamine, mis, tõsi küll, Sirbi peatoimetajale saadetud kirja kujul levis internetimaastikul juba õige mitme kuu eest (näiteks siin).

Äärmiselt hea oli lugeda Made Vahuri pisikest repliiki Eesti orientatsioonide osas (mis oli mõistagi refleksioon mõne aja tagusele Lobjaka Ahto pikemale orientatsiooniloole) - isegi mitte niivõrd sisu pärast, kuivõrd seepärast, et ma olen alati vaimustunud peenest sarkasmist :-)

Nii-ütelda erialasest kretinismist oli loomulikult hea lugeda vanameistri Tarveli Ennu lööva ja silmiköitva pealkirjaga "Mõttesügav ajalooteos" arvustuslikku kirjutist mõne aja eest ilmunud Läti Henriku teemalisele koguteosele, mida Sirbis küll juba varemgi on arvustatud-kirjeldatud, aga rohkem koostajate seisukohalt, mistõttu Tarveli omamoodi kõrvaltvaataja pilk on mõnevõrra huvitavamgi.

Huvitava mõttearendusega teadusajakirjanduse teemal oli maha saanud Oleski Arko. Inimestel, kes teadusuudiseid jälgivad ja nende kvaliteedi (või ka kvantiteedi) üle muretsevad või ka rõõmustavad, on seda nähtavasti põhjust lugeda - lõppeks olla ta väidetavalt praegu ainuke Eestis, kelle nii omandatud eriala kui ka ametinimetus ongi "teadusajakirjanik" :-) Tõsi, mind veidi hämmastas, et selles loos oli küll ohtralt kõneldud teadusajakirjandusest, aga piiratud see üsna tugevalt ajalehtede ja internetiportaalidega. Samal ajal on ju olemas näiteks päris pikaajaline teadust populariseeriv väljaanne Horisont (on mõistagi ka teisi, aga need on enamasti olnud kas üsna lühiajalised, liiga teaduslikud ja seega mitte just "keskmisele" inimesele või siis viimasel ajal sootuks tõlkeväljaanded)...

Päris mõnuga loetav oli ka teaduskülgedel avaldatud intervjuu Saarma Mardiga, mis osaliselt haakus samuti teadusajakirjanduse teemaga - ikka päris masendav, kui geneetiliselt muundatud organismide vastu ollakse teadmisega, et looduslikult kasvavates kurkides ja kapsastes ju geene pole...

Ja rosinaks kogu selle pika lugemise peal oli Soidro Marti arvamus ühest hiljutisest telesaatest, kus stuudios istusid "gigandid" Aunaste ja Kersna. Selle loo kohta ei ole muud öelda, kui et - lugege ja te ei kahetse! :-)


Loetud: Sirp, 13.01.2012
Vaadatud: Heroes (TV6)

Reedesed mõtted

Ah, kui hea on kogu päev aint lugeda ja lugeda ja ei midagi muud teha! See annab aimu eesseisvate nädalate ja võib-olla kuudegi naudingust, kus võib võtta kõrguvatest hunnikutest just selle raamatu, mis parajasti hea ja mõnus tundub ja sellesse süüvida ja kõik muu unustada... (või, noh, peaaegu unustada, sest too vastik "reaalelu" kipub aeg-ajalt ikka sisse sõitma...)

Vastu õhtut anti teada ka tulevase Mageia 2 esimese alfaväljalaske ilmumisest, aga sellest kirjutan ma pisut pikemalt eraldi.

Tänases Sirbis oli suhteliselt palju huvitavat lugemist, seda eelkõige tänu ikka veel ülalpüsivale debatile rahvaraamatukogude üle ja ümber. Nende kõrval oli siiski päris hea ka Puumeistri Oti lugu liikumisest "Okupeerime Wall Streeti" (mis küll tänaseks on tunduvalt Wall Streetist kaugemale laienenud). See jäi silma eelkõige seetõttu, et esimesed sõnad, mida mu pilk artiklist tabas, olid "korrastatud anarhism", mis oma absurdsusega (korrastamata anarhismi, vähemalt poliitilises mõttes, pole ju lihtsalt olemas...) kohe tähelepanu köitis. Sellest hoolimata tundus lugu olevat siiski päris hea, kuigi paraku üsna lühike "okupeerijate" kirjeldus ja ka tõstatatud probleemid olid üsna kenasti esitatud. Võib-olla veidi küsitav on siiski "okupeerijate" samastamine anarhismiga, kuigi üldisemas plaanis on mõistagi kõik iseorganiseeruvad inimkooslused anarhistlikud. Et aga praegusel ajajärgul tahes-tahtmata toimivad nii "okupeerijad" kui ka muud "riigitud" inimkooslused riiklusest läbiimbunud maailmas, võiks ehk pigem nimetada seda (kuigi tubli avansina) anarhistliku maailma eelmänguks, eelanarhismiks. Selliseid katseid on ju eriti siin Ida-Euroopas (aga mõistagi ka ingliskeelsetes maades, kus selleks sootuks paremad eeltingimused) aeg-ajalt ikka ette võetud (kohe meenub näituseks Mahno "vaba riik"), aga seniajani on nad paraku mingi aja jooksul hääbunud, täpsemalt küll samusest riiklusest läbiimbunud maailma eestvedamisel hääbuma sunnitud. Kuhu praegune "okupeerijate" algatatud laine välja viib ja kas see suudab tõepoolest kujuneda mingiks riikluse alternatiiviks, organiseerida inimesi teisel kui puhthierarhilisel tasandil, saab veel näha - olud selleks on (suuresti just "infoplahvatuse" ja sellega seotud üleilmastumise tõttu) ehk veidi soodsamad kui anarhistlike kogukondade eelmiste lainete ajal nii umbes 40 ja 90 aasta eest, samas on ka vertikaalsüsteemid ilmutanud ikka ja jälle üpris suurt paindlikkust ja vastupidavust...

Raamatukogude küsimuse osas oli päris õpetlik lugeda Lotmani Pireti meenutust, kuidas praegu välja pakutud komplekteerimiskomisjon pole kaugeltki esimene sessinases lühikeses Eesti ajaloos ja kuidas varasem kogemus näitas teravalt selle kitsaskohti, mis tegelikult on ka praegu selgelt ette näha, olgu "komplekteerijate" nimekirjad siis soovituslikud või kohustuslikud: eelkõige asjaolu, et valik on alati valik ja tekitab rahulolematust mittevalitutes, millele liitub tõik, et kaugeltki alati ei ole võimalik kohe ära tunda raamatu "häädust", seda eriti ilukirjanduse puhul. Kõige kõnekam vahest oli aga tema lühikese mõttearenduse lõpp, mis väärib kohe eraldi tsiteerimist:

Autoritaarsele ühiskonnale ei sobi liberaalne raamatukogunduspoliitika, kuid sama õige on ka vastupidine tees: vaba ühiskond vajab raamatukogusid, kus lugeja saab vabalt valida talle vajalikku kirjandust. Lugeja usaldamine või umbusaldamine ei ole sugugi teisejärguline küsimus, vaid tuleneb otseselt ühiskonna olemusest.

Raamatukogude teemal jätkas Tallinna Keskraamatukogu direktor Holmi Kaie, kelle kirjutis võtab päris kenasti kokku kogu praegusel hetkel "kuuma" problemaatika, pakkudes ka mitmesuguseid võimalusi, kuidas neid probleeme võiks lahendada. Kahtlemata selle temaatika vastu huvi tundjatele lausa kohustuslik lugemine.

Lugeda tasus veel Laidre Mikaeli lühikest arvustust Fukuyama Francise suhteliselt hiljutisele teosele "poliitika algetest".

Päris mõnus oli lugeda asjadest, mis mulle samamoodi nagu raamatukogud on väga hingelähedased, nimelt raamatupoodidest. Konkreetsemalt siis Rahvusraamatukogus avatud (uuest) raamatupoest Muusa, aga samas ka sisearhitektide pilgu läbi raamatupoodide kujundamisest üldisemalt.

Loetud: Vikerkaar 10-11/2011; Sirp, 25.11.2011; Eesti sõjaajaloo aastaraamat 1/2011
Vaadatud: Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6), NCIS kriminalistid (TV3), Jüri Üdi klubi (ETV2)

Reedesed mõtted

Neetud, 800+-leheküljelise raamatu puhul võtab isegi otste kokkusõlmimine neetult palju aega. Nii et täna ei jõudnudki veel päris valmis, sest ikka veel selgus paar tõsiasja, mis vajasid ülekontrollimist, ja ka lihtsalt äsjase ülelugemise käigus tehtud paranduste sissekandmine kulges arvatust aeglasemalt. Nojah, tõenäoliselt olen lihtsalt vanakeseks jäänud...
Küll sain täna külas käidud raamatukogul, täpsemalt Rahvusraamatukogul siis. Nagu laenutuste ajalugu näitas, peaaegu täpselt neli aastat pärast viimast korda... Nojah, tegelikult olen ma ka vahepealse aja jooksul siiski raamatukogudesse jõudnud, tervelt kahel korral, kui ma õigesti mäletan, aga need korrad pole olnud seotud raamatukogude "primaarfunktsiooniga" siiski. Selle primaarfunktsiooni kasutamine tekitab muidugi iga kord kerget masendust, sest rõhutab seda, et mu kodune raamatukogu pole tasemel... Ometi on ka teistes raamatukogudes käimine omamoodi vahva - kuigi RRi saalid pole just mu lemmikud, kuidagi natuke liiga modernsed ja õhulised, valitseb raamatukogus ikka selline vaoshoitud vaikus ja rahu, mis on mulle igati meele järele. Nii et seda pool- või kolmveerandtundi võib ikka kindlalt positiivsete elamuste kontosse kanda - erinevalt järgnenud "hüpermarketi" külastusest, mille kassajärjekorras tuli ennast väga vaos hoida, et mitte füüsiliseks minna tagaseisja suhtes, kelle arvates kahe inimese vahel ei oleks tohtinud ühtegi kuupsentimeetrit tühja ruumi olla...

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6)