Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, pisut sumbuurne, nagu pärast kultuurseid olenguid ikka, aga muidu enam-vähem töine.

Täna jõudsin ka eilse Sirbi lugemiseni, mis kahe (mu jaoks) sisult ahtakese numbri järel oli seekord taas lugemisväärset kraami rohkelt täis.

See, et Sirp avaldab intervjuid või muudesse žanritesse kuuluvaid lugusid maailma rohkem või vähem tuntud filosoofidega või filosoofidest, on iseenesest tore, aga pahatihti kipuvad need minema väga, kuidas öelda, erialaspetsiifiliseks, nii et neid on kohati raske jälgidagi, ja nõnda-ütelda tegelikust elust irduvaks, vaat et "targutavakski". Nüüd aga oli intervjuu Austraalia filosoofi Chalmersi Davidiga (kelle nimi jäi kuidagi kummitama - justkui oleks juba varem kuulnud, aga kus või millega seoses, ei suutnud paika panna - alles hiljem selgus, et tema mõtteid on tõlkes ilmunud ajakirjas Akadeemia, nii et ju ta siis sealt on ka meelde jäänud) vähemalt mu ulmelembesele ja tulevikust palju mõtlevale meelele päris põnev lugeda ja mõtteid ergutav. Olgu siis seisukoht, et virtuaalne reaalsus võib küll olla virtuaalne, aga on ometi reaalsus, mitte "mittereaalsus". Või mõtted singulaarsuse kohta. Või veel üks eriti huvitav mõttearendus seoses singulaarsuse ja tehisintelligentsiga, mida tasub lausa osundada:

Kui sünnib imik, siis alustab tema aju väga lihtsa infotöötlusega ning eeldatavasti väga lihtsa teadvusega, mida William James on nimetanud õilmitsevaks ja sumisevaks segaduseks. Ajapikku läheb imiku aju keerukamaks, kuna arenevad välja palju keerukamad informatsioonistruktuurid ning tema teadvus muutub samuti palju keerukamaks. Seega me juba teame, et suudame luua uue füüsikalise süsteemi, milles tekib teadvus, ning ma arvan, et ei ole põhimõttelist takistust, miks ei võiks sama asi toimuda ränist tehtud masinas bioloogilise asemel.

 Mõte, et inimene võiks sünnitada (või "sünnitada", kuidas meeldib) lihast ja luust intellekti asemel ränist intellekti, on õige omapärane - mitte küll päris tundmatu mu meelest vähemalt ulmekirjanduses, aga sealgi pigem vähe levinud (ma võin muidugi ka eksida, nii hästi ma ka ulmekirjandust ei tunne, et seda pädevalt väita). Aga oma uba selles kindlasti on: vähemalt nii nagu tehisintelligentsi praegu ette kujutatakse, peaks see tõepoolest olema pigem nagu klooni tegemine inimesest (et see võib potentsiaalselt saada inimesest targemaks, etemaks ja nii edasi ja süngemates stsenaariumides tolle inimese üldse "välja lülitada" ehk ära kaotada, on juba iseasi - kuigi, noh, soov, et järglane oleks endast ikka parem ja kaugemale jõuaks, on ju ka igivana). Selles intervjuus oli muidugi veel muudki tähelepanuväärset, nii et igati väärt lugemisvara.

Tavaliselt ma arhitektuurilehekülgi ei loe, lasen vaid põgusalt silmad üle, aga selles numbris jäi silme ette päris põnev lugemine pealkirjaga "Rattad randa?" Selle üks kandvamaid ideid rajada Eestis rattatee mööda rannikut, pikkusega nii 1000-1200 kilomeetrit, oli juba iseenesest intrigeeriv ja oleks ju teostumise korral päris mõnus, aga mulle jäi selles loos ette hoopis üks teine, rattandusega õieti seostumatu fakt, mis puudutab rohkem ajalugu ja inimajaloo tõsist mõju keskkonnale. Taas on põhjust tsiteerida:

Meenub hiljutine uurimistöö Tšehhist, kus vaadeldi hirvede liikumist piirialal, nii Tšehhi kui Saksamaa poolel. Selgus, et hirved liikusid kuni kunagise piiritsoonini ja pöörasid sealt tagasi ka aastaid ja põlvkondi pärast seda, kui „eesriie” oli langenud. Ilmselt ei kao füüsilise piiri taju – militaartsoon ideoloogiliste süsteemide vahel, raudne eesriie kui nähtus omaette – elusolendite (nii inimeste kui loomade) mälust sedavõrd hõlpsalt.

Huvitav oleks teada, kas ka Eestis võib midagi sellist veel tänapäeval jälgida: oli ju siingi terve hulk alasid, kuhu ei lastud ei inimesi ja loomadki peletati "piiritsoonist" võimaluse korral eemale. Kas karud või hirved preagu ikka randa julgevad minna? Aga vist ei ole sellist uuringut läbi viidud ...

Üks täitsa huvitav lugemine - ja jälle arhitektuurilehekülgedel :-) - mulle kui varasest lapsepõlvest peale kaartide vastu suurt huvi tundnud inimesele oli Kaintsi Holgeri lugu, mis lähtus Raidi Tõnu paarist viimastel aastatel ilmunud kaardiraamatust, aga ei olnud, nagu autor isegi ütles, mitte nende arvustus, vaid pigem mõttearendus neist johtuvalt. Seal oli lisaks muule üks väga hea mõte anda linnakaarte välja eraldi trükistena, et neid oleks võimalik vaadelda ka raamatus tavaliselt vähendatud kujutise asemel nõnda-ütelda originaalsuuruses. Võib-olla oleks isegi veel parem mõte neid - trükivariandi kõrval - ka veebis publitseerida, kus suurendamine-vähendamine ja kõrvutamine või lausa läbipaistvalt üksteise peale asetamine ehk isegi veel lihtsam. Osaliselt ju mitmesuguseid plaane ja kaarte mitmel pool leidub, olgu maa-ameti praegused kaardid või arhiivides olevad mitmed ajaloolised, aga neid peab ikka väga taga ajama ja paljusid mõistagi ei ole seniajani digiteeritud ja isegi kui on, siis on mõnikord nad, ütleme, mitte-kasutajasõbralikul kujul, kas lihtsalt pildina või muul sellisel moel, mis raskendab olgu ülevaatlikkust või sissevaatlikkust.

Taas oli Sirbi veergudele jõudnud Turovski Aleksei, kes oma tuntud hääduses kirjutas seekord "krooniga kassist" ehk lõvist. Nagu tema lood ikka, kubises see teabekildudest, mida ehk kunagi oled isegi kuulnud, aga mis on nii omaette seisvad ja irruli, et ka parima tahtmise juures ei tule meelde ega lähe kokku, enne kui oled midagi sellist head lugenud, mis annab vajaliku tausta neile taha. Näiteks teadmine, et lõvikarja ninaesise eest hoolitsevad jahimeestena just emased ja isased on parimal juhul vaid "ajajateks" või muidu abilisteks ("suurte kogemustega isalõvi ei vaja isegi emaste juhendamist" :-) ). Või, mis tuli mulle pisut üllatusena, et kristlikus kultuuris olla lõvi "ühest küljest kuningliku, ilmselt ka jumaliku võimu sümbol, teisest on see igavene lõukoer aga ka saatana kujutiseks".

Omajagu huvitav oli Strandbergi Mareki ülevaade Smili Vaclavi lihasöömise ajalugu ja vajalikkust käsitlevast raamatust. Siitki võib üht lõiku lausa tsiteerida:

Smil näitab, mil moel juba meie taimetoitlastest erinev seedekulgla ja loomne toit on taganud parema aju arengu ja kasvu. Ühistegevus küttimisel oli ka üks lisapõhjusi keele arengus ja teiseks võib pidada usaldust liigikaaslaste vastu, kelle hoolde julgeti jätta oma järeltulijad. Kindlasti on keelt ja kultuuri arendanud mõjureid veelgi, kuid Smil on seda meelt, et projektil „Lihatoit” on olnud selles kõiges märkimisväärne osa ja liha puudumine, ükskõik millisel põhjusel, ei oleks viinud inimese kujunemiseni. Teiste loomade tapmine toiduks arendas aju ja pani meid kahel jalal kõndima … Handsfree-lahendused tagavad tänapäevalgi parema julgeoleku ja kõrgemalt näeb kaugemale.

 Kirjanduskülgedel oli Liivaku Lemgit kirjutanud kena tutvustuse Huysmansi Joris-Karli mõne aja eest ilmunud romaanist "Äraspidi". Huysmans on samuti nimi, mis on mulle mitmel pool ette jäänud, aga seni ma temast suurt midagi ei teadnud - paraku, paistab selle artikli järgi. Mis tähendab ühtlasi, et see raamat peab loodetavasti peatselt saabuvatele puhkehetkedele langeval lugemisperioodil ehk isegi mahtuma kiiresti läbilugemist vajavate teoste sekka - loodetavasti ...

Tõlkijana oli erakordselt hea meel näha Sirbi veergudel pikemat lugu ja intervjuud Robinsoni Douglasega, kes on muidugi mitmekülgne mees, aga mulle teada eelkõige tõlketeoreetikuna ja sellena ka siin esitletud ja küsitletud. Ega siin pole rohkem vaja midagi öelda; nimi on vähemalt neile, keda tõlkimine tõsisemalt huvitab, kindlasti tuntud, ja artikkel annab piisava, ehkki põgusa pilguheidu tema seisukohtadele - muidugi, nendega põhjalikumalt tutvumiseks tasub ikka ta enda teoseid lugeda.

Numbri lõpetuseks oli erakordselt tore lugeda Lauri Sommeri meeleolukat (ilukirjanduslikku) pala Peipsi-äärsest, ainult et mitte sellest siinpoolsest, vaid hoopis tollepoolsest. Imehästi kirjutatud ja hinge minev lugu.


Loetud: Sirp, 16.08.2013
Vaadatud: jalgpalli Premium liiga. Flora - Nõmme Kalju (TV6), Doctor Who (BBC Entertainment)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: juhtkond hoiab alati tähtede pealt kokku (Postimees, 17.08.2013)

Pühabased mõtted

Juba tavalise tööpäeva moodi päev, millesse lõi oma mõnusa kiilu tavapärane külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Mis, nagu ikka, tähendas korralikku kõhutäit ja sama meeldivat peatäit, viimast siis paari ristsõnavihiku kujul. Aga ka veidi arupidamist peatselt kirjaneitsiks hakkava ema suguvõsaraamatu, täpsemalt küll selle vormistamise üle.

Reedese Sirbi lugemiseni jõudsin küll juba eile, aga ei tundnud siis veel enda sõrmedes nii palju jõudu, et sellest ka mõned mõtted ajaveebi kirja panna, nii et olgu siis nüüd mõningase hilisemisega seegi ülesanne ära tehtud. Peatoimetaja oli sedakorda õige suurelt ette võtnud taas arutlemise raha teemal, millega tal paistab olevat selline ambivalentne suhe: ühelt poolt justkui poleks see oluline, sest on ju ainult ekvivalent ja sedagi võib-olla mitte enam kauaks, aga teiselt poolt on see üks tähtsamaid asju, mille puudumise või arvatava mitteotstarbeka kasutamise üle pidevalt nuriseda ja õiendada. Igatahes täna oli see päev, kus raha jälle polnud oluline, seda ei juhtkirjas ega ka pikas, üle kahe lehe ulatuvas mõttearenduses tööjõu, maksustamise ja raha üle. Viimase üks köitvamaid, alapealkirjaga välja toodud mõte oli: "Kui inimeste asemel on tööjõuks saanud masinad, peab just masinad ka tööjõumaksuga koormama" - mis tekitas kohe kujutluspildi, kuidas edaspidi hakkavad maksuametnikud treipinkidelt raha välja nõudma ... Nojah, artiklis muidugi selliste piltideni ei laskutud, see oli ikka, kuidas öelda, inimpõhine ... Aga lugemist vääris siiski.

Nagu vääris ja veel rohkemgi Kangro Maarja samuti pikk lugu Augé Marci kohtadest ja mittekohtadest, seotud eelkõige äsja eesti keeles ilmunud raamatu ja autori külaskäiguga Eestisse. Selles oli üks huvitav, küll pikema arenduseta jäänud mõte kogu selle suure teooria kohta: kui võib ka nõus olla, et näituseks lennujaam või kaubanduskeskus on üldjuhul mittekoht, siis kuidas on lood nende eluheidikutega, kes ometi neist kohtades elavad? Kas nad muudavad mittekoha kohaks või on see koht ainult kitsalt neile? Augé on kahtlemata tabanud midagi olulist tänapäeva maailma põhikoes ja inimeste suhtumises sellesse ning Kangro Maarja on osanud seda huvitavalt artiklimahtu teisendada-tõlgendada.

Tavaliselt mult vaid põgusa pilgu pälvivad kunstileheküljed pakkusid seekord hea elamuse artiklite kujul hiljutisest KUMU sügiskonverentsist, eriti aga Ristheina Helena lugu sellest, kuidas külma sõja ajal ideoloogiarindel võideldi muu hulgas ka raamatutega. Ma olen üht-teist kuulnud sellest, aga see oli küll hämmastav, et läänest itta saadeti lausa üle kümne miljoni raamatu, kõik muidugi eelkõige Nõukogude süsteemi õõnestamiseks, aga sugugi mitte otseselt propagandakirjandus, vaid pigem lääne "pehme jõu" (iseenesest niigi selge) üleoleku väljendus. Igatahes sai loost kõrva taha pandud, et ühe programmi peategelase Reischi Alfredi sulest on peagi ilmumas vastavateemaline raamat, mis kindlasti on põnev lugeda.

Teaduslehekülgedele oli sedakorda mahutatud üks kummaline (tõlke)artikkel, mis kõneles "müütilisest konfliktist teaduse ja religiooni vahel". Kummaline eelkõige seetõttu, et nagu artikliski öeldakse, on see konflikt ammu ajalukku vajunud - aga miskipärast peavad siis mõned ikka vajalikuks sellest veel nii-ütelda olevana kõnelda ... Aga võib-olla siis polnud neid lehekülgi millegi paremaga täita.

Siiski oli sinna ära mahtunud ka Veldre Anto väga teravmeelne mõttekild tõelisest "Eesti Nokiast" ehk, nagu ta teaduslikumalt väljendudes ütleb, distribueeritud otsustusmehhanismist. Kas seda nüüd võtta tõe pähe või "soolakilluga", on juba igaühe enda otsustada, aga nauditavalt kirja pandud oli see igatahes.

Ja viimaks: kuulutustekülgedelt selgus, et kui ka Eestis on ehk üleloomulike olenditega lood kesised, isegi Süvahavval nähakse teisi vaid videoülesvõtetes, siis Lätis on haldjad täiesti olemas ja üks neist, kandlehaldjas Laima Jansone, väisavat lausa Eestitki!


Loetud: Akadeemia 11/2012
Vaadatud: 8 1/2 (ETV2), SAlajane ladu 13 (TV6), Ajavaod: Riigimees Jüri Uluots (ETV), Faktuaalne kaamera (TV3), Minu ENSV (ETV), Harju 1-50: ASta Põldmäe (ETV), Suletud saar (Kanal2)