Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna oli Sirp selles mõttes eriline, et tavaliselt, kui vahel on ka Keele Infoleht, mis üldjuhul on otsast otsani läbilugemist väärt, siis ülejäänud, nõndanimetatud põhileht on tühjavõitu. Seekord aga mitte, mille üle võib ainult rõõmustada.

Mälksoo Lauri oli väga tänuväärselt võtnud veneõigeusklike patriarhi külaskäigu puhul lahata kirikuisa maailmavaadet, eelkõige inimõiguste valguses. Ma mäletan, et kui ma esimest korda lugesin toda õigeusklikku inimõiguste ja -väärikuse deklaratsiooni (http://www.patriarchia.ru/db/text/103235.html; Mälksoo nimetab, nähtavasti ingliskeelse tõlke mõjul, seda ainult inimõiguste deklaratsiooniks), siis ma pisut imestasin selle üle - aga mitte väga, sest õigeuskliku riigitruuduse järjepidevus oli seal selgelt näha. (Seda on hiljem mõnevõrra laiendatud, tõlgenduste ja seletustega täiendatud ja nii edasi - vt siin.) Nii kaugele, et võrrelda sealseid mõtteid läänes levinud (või ka rahvusvahelisema, kuidas võtta) inimõiguste kontseptsiooniga, mu peake mõistagi ei jõudnud, eelkõige loomulikult vastavate teadmiste vähesuse tõttu (nii toona kui ka tänapäeval). Ega ka jõuda selliste järeldusteni nagu "Kirilli loogika järgi on ju lihtne järeldada, et näiteks Pussy Rioti liikmed loovutasid ise katedraali mittesihipärase kasutamisega inimväärikuse. Seetõttu haihtus ka nende inimõiguste aluspind. Või kui samastada Isamaa sümboolselt isevalitseja või presidendiga, siis võttis Hodorkovski Putinile vastuhakkamisega ise endalt oma inimõiguste kandepinna ära jne." Seetõttu oli Mälksoo analüüsi, küll Sirbi ühele leheküljele kokku surutult, väga hea lugeda ja seda võib soovitada kõigile, kellele vähegi pakub huvi Venemaa praegune areng - sest õigeusul või vähemalt õigeusu kirikul on selles üpris suur roll.

Samast poliitilis-ühiskondlikust vallast oli teinegi lugu, küll tunduvalt lõbusam, mille oli kirja pannud Kivistiku Jaan ja mis kõneles väikeriikidest ja nende ellujäämise võimalustest. Samuti tasub lugeda, aga siinkohal ehk piisab, kui tuua osundusena üks lõbusamaid lõike:

[...] mingist määrast alates on riik nii väike, et tema sees puuduvad piisavad jõud, et riiki radikaalselt muuta, teda kukutada. [...] Meie teooria räägib vaid nii väikestest riikidest, kus lihtsalt ei jätku inimesi, kes ei oleks peaministri sugulase sõbrad või sõbra sugulased või presidendi nõuniku abikaasad või kultuuriministri kursusevennad või opositsiooniliidri abilised või parlamendihoone koristajad või ülikoolide rektorid jne.

Maasingu Madis oli võtnud arvustada Adamsoni Andrese mõne aja eest ilmunud raamatut "Liivimaa kuningriik" ja teinud seda vähemalt asjaga mitte väga kursis inimese (see tähendab, minu) silme läbi päris eduliselt, andes ülevaate nii raamatu tugevatest kui ka üksikutest nõrkadest külgedest. Samas oli arvustaja ise mu meelest pisut ülekohtune teiste ajaloolaste suhtes, kui märkis Liivi sõja kohta, et "Enamasti on rohkem tähelepanu pööratud sõja esimestele aastatele, mil keskaegne Liivimaa lagunes;: seni ainus pikem eestikeelne uurimus on Hans Kruusi magistritöö "Vene-Liivi sõda" (Tartu, 1924)." Minu meelest käsitles Liivi sõda selles täies mahus päris põhjalikult ka Frosti Roberti "Põhjasõjad" - tõsi jah, see on muidugi tõlketeos, aga ikkagi just spetsiifiliselt siinsele piirkonnale ja samale teemale pühendatud.

Selles loos oli ka üks huvitav mõttearendus, mis haakub hiljutise (ja tundub, et ikka veel mitte kustunud) debatiga "Eesti ajalugu II" üle. Nimelt pisike arutlus patriotismi üle, milles arvustuse autor ei ole nõus raamatu autori seisukohaga, nagu poleks patriotismi XVI sajandil olemas olnud. Mis usutavasti on ka õige märkus: patriotism ehk ka laiemalt võttes kodukohaarmastus on küllap inimestele, kui mitte kõigile, siis vähemalt paljudele, omane sealtpeale, kui inimesed paikseks jäid ja end mingi enam-vähem kindla kohaga vähegi pikemalt sidusid. Selles tähenduses on arvatavasti ka täiesti õigustatud kõnelda XIII sajandi alguse vabadusvõitlusest - mitte küll "Eesti" ega "eesti", vaid siinsete erinevate kogukondade võitlusest oma senise vabaduse eest (kuidas iganes ka seda vabadust täpselt ei defineeritaks). Ma võtan sellest pisut hiljem veel kõnelda, aga kui toonases Eestis (tänases mõttes ja piirides) üldse "rahvustest" kõnelda, siis oli neid siin vähemalt kaks, kui mitte neli: lõunaeestlased, põhjaeestlased, võib-olla juba mõnevõrra eraldi vadjalased ja kindlasti ka liivlased. Aga väheusutav tundub, et too müütiline ühtekuuluvustunne selgi tasandil olemas oli, pigem ikka küla, võib-olla ka kihelkonna (pealik/vanemkonna?) tasandil. Ning nende vabadust kahtlemata kristlaste vallutus piiras, kas või juba uute maksude kujul, mille seas näituseks kirikumaks, olgu see siis kümnis või ka algul pisut väiksem, oli kindlasti lisakoorem, mida hea meelega vastu ei võetud. (Võimalik ju on, kuigi selle kohta üheselt selgeid andmeid pole, et varemgi oli siin kirikuid ja et nendegi heaks midagi maksti, aga pigem oli see siis veel vabatahtlik ja puudutas eelkõige neid, kes selle kirikuga usuliste või muude sidemeta kaudu tegelikult seotud olid.)

Kareva Doris oli kenasti kokku võtnud kirjandusfestivali HeadRead ja leidnud sellele vaid ülivõrdelisi kiidusõnu. Millega võib ka täiesti nõus olla: kui ehk esimesel-teisel aastal ma seda õieti tähelegi ei pannud, siis praeguseks on see kindlalt kalendris sees ja isegi peas, nii et juba millalgi mai algul hakkab tiksuma mõte, et kes siis sel aastal tulemas on ja milline see ajakava on, kuidas sobitub muude tegemistega. Küll oli seal loos üks detailike, mis mulle pisut nalja tegi. Nimelt kirjutab autor ürituse populaarsust toonitades, et "Tom Stoppardi ja Toomas Hendrik Ilvese mõttevahetusest räägivad selget keelt fotod Kirjanike Maja ette kogunenud inimhulkadest, pilgud ainiti ekraanile naelutatud". Pole põhjust kahelda, et see nii ka oli, aga vähemalt nende esinemise lõpuhetkil andis sellesse massi oma tubli osa see inimhulk, kes ootas kannatamatult pääsu pärast neid kahte poodiumile lastud Oksaneni Sofi esinemisele (siinkirjutaja nende hulgas) :-)

Samma ritta läks intervjuu Aleksejevi Tiiduga, kelle muidu heast jutust tahaks välja võtta ühe pisut irduva, aga mulle just südamelähedase osa:

Tundub, et selle festivali korraldamisega on nagu seletavate sõnaraamatute koostamisega. Prantsusmaal võib vastavas töögrupis olla viiskümmend filoloogi, meil on kolm. Ja kui lisaks neid neljakümmet seitset kusagilt võtta ei ole, mis me siis teeme? Hakkame nutma või? Asi tehakse ikkagi ära ja täiesti tasemel.

Paar kirjanduskülgede lugu oli pühendatud nõndanimetatud pagulaskirjanikele, neist ühes, Valmase Anne loos Toona Elini mälestusraamatust pani mind ajaloo mäletamise ja sellest millegi järeldamise üle pisut mõtlema üks lause: "Eriti süngelt on kirjeldatud rännakuid läbi varemetes Saksamaa, kus põgenikke kuigi sõbralikult vastu ei võetud." Ja just mõne aja eest lugesin ajalooajakirjast Tuna (1/2013, lk 111) "Kalevipoja" viimati inglise keelde pannud Kartuse Triinust kõnelevas loos järgmist. "Vanaema Linda oli meenutanud Saksa taluinimeste lahkus: sõjapõgenikke võetud igal pool lahkelt vastu, majutatud ja toidetud." Kusjuures on igati usutav, et mõlemad väited on õigemast õiged.

Hea lugemine oli ka Oja Arno ülevaatlik-tutvustav artikkel Valge Jüri hiljaaegu Loomingu Raamatukogus ilmunud Wiedemanni auhinna teemalisele "belletraalkirjatööst". Tõsi, seda on nähtavasti parem lugeda siis, kui raamat ise ka loetud on - mis mul paraku ei ole, kuigi seda kätte saades kaalusin küll korraks mõtet aeg maha võtta ... Aga eks võib artiklit lugeda sissejuhatusekski, selleks on siin piisavalt lisateavet ja seletusigi.

Sama teemat jätkas juba Keele Infolehes Hindi Mati, kes küll Valge Jüri raamatule pühendas vaid paar lõiku ja kõneles rohkem Wiedemanni auhinnast endast ja mitmest asjast seal ümber, kohati ka talle omaselt pisut sapiselt (aga pidupäevapuhuses - Wiedemanni auhind 25 - loos siiski veidi vähem kui tavaliselt). Selles oli aga üks mõte, mis on täiesti väärt siin esile tõsta osundusega, sest millekski enamaks ma võimeline pole:

Emakeelepäeva ja Wiedemanni päeva võiks ühendada emakeelekuuks. Traditsioonilisi üritusi, millega see aeg täita, leiduks: Forseliuse Seltsi hariduspäevad, keeletehnoloogia päev, murdeluuletuste päev, ajakirjanduskeele päev jne. Ürituse paigutamine emakeelekuu raamidesse peaks muutuma auasjaks.

Künstleri Aili oli võtnud usutleda Kasiku Reeta, kelle suurepärane teos eesti keele uurimise ajaloost ja tänapäevast "Stahli mantlipärijad" avaldas mullegi sügavat muljet. Siin oli siiski üks mõte, mille suhtes mul on tekkinud tasapisi väike eriarvamus - tõsi, ma ei ole muidugi keeleajaloolane ega midagi, nii et see on rohkem niisugune huvilise arvamus, mis ei pretendeeri suuremale tõeväärtusele. Nimelt ütleb Kasik, et "Eesti kirjakeele eripära on see, et 16. sajandil, kui pandi kirja esimesed eestikeelsed tekstid, kujunes eesti keelealal kaks erineva murdetaustaga kirjakeelt". Pisut varem sõnab ta veel, et "Keeleajaloolaste arvates hakkas Soome lahe lõunakaldal kõneldavates hõimumurretes 2000-2500 aastat tagasi toimuma muutusi, mis ei hõlmanud teisi läänemeresoome murdeid, aga mille tõttu siin kõneldavad murded üksteisele üha lähenesid, nii et alates 13. sajandist, mil Eesti geograafiline tähendus kinnistus, võib kroonikates jm allikates sisalduvate keelenäidete põhjal rääkida juba ka selle maa keelest." Minu meelest on need väited vastuolus ja kui üldse, siis võib kõnelda, et 13. sajandi alguseks oli siin olemas kaks (peamist) murret (ma võib-olla julgeksin nimetada isegi keeleks), mis elasid rahumeeli üsna eraldi edasi ja mille mõlema baasil tekkis ka 16.-17. sajandil kirjakeel. Suuresti aitas murrete/keelte püsimisele (ja mitte sulandumisele-sarnastumisele) kaasa seegi, et väga laias laastus võttes olid Põhja- ja Lõuna-Eesti 16. sajandi lõpuni välja täiesti erinevate maaisandate valduses. Eraldatuks jäid nad muidugi hiljemgi, põhimõtteliselt Eesti Vabariigi tekkeni välja, aga viimased nelisada aastat enne seda olid nad vähemalt ühe (ülem)valitseja võimu all (vastavalt Rootsi ja Venemaa) ning 19. sajandil, kui mu arvates eesti keel kui selline üldse alles tekkiski, andsid tooni juba teised tungid ja suundumused, mis formaalsetest piiridest enam nii väga ei pidanud. See on muidugi ainult minu kui profaani arvamus (millele ma peaks tuge leidma - või siis mitte leidma - põhjalikumalt asjakohaseid keeleajaloolisi uurimusi puurides, milleks mul ühel hetkel on kindel kavatsus ka aega võtta).

Aga mõistagi oli intervjuus muudki head ja lugemist väärt. Nagu ka teises Künstleri Aili intervjuus Valdmaa Suleviga, kes siinkohal esines Laurentsiuse Seltsi esimehena. Mille olemasolust ma varem ei teadnudki, aga mida ma tahan siinkohal siiski ära märkida, sest selles usutluses oli eelkõige juttu ühe eesti keele tekke suurkuju Ahrensi Eduardi mälestuseks püstitada kavatsetavast monumendist ja ühtlasi antud ka andmed, kuidas selle hüvanguks annetusi teha. Mis olgu ka siinkohal välja toodud:

Mälestusmärgi püstitamisega seonduva info leiab Laurentsiuse Seltsi kodulehelt www.laurentsiuse-selts.eu. Seltsil on ka Facebooki konto.
Annetusi saab teha: MTÜ Laurentsiuse Selts, konto 10220114903012 SEB Pangas (IBAN: EE871010220114903012).

Ahrensist ja Wiedemannist ning nende suhetest (eelkõige muidugi viimase arvamustest esimese kohta) kõneles ka Kilgi Annika lugu  Sellest võis muu hulgas teada saada huvitava tõiga, et kui Wiedemannile omal ajal pakuti välja Piibli tõlke revideerimist, siis seati tingimuseks, et ta ei muudaks "ortograafiat ega murdelist tausta". Njah, tänapäeval vist naljalt ei leiduks toimetajat, kes sellistel tingimustel üldse töö vastu võtaks - või kui ka võtaks, siis üldse midagi peale raha kasseerimise teeks :-)

Põnev oli ka usutlus - ikka väsimatu Künstleri Aili sulest - Rossi Kristiinaga alles äsja ilmunud Gutslaffi Johanni lõunaeestikeelse piiblitõlke teemal. Pahatihti võib jääda mulje, et Eesti ajaloos tervikuna ja sealhulgas keele-kirjanduse ajaloo on kõik allikad juba ammu teada ja midagi kuskilt nagunii juurde ei tule, aga ikka selgub, et tasapisi siiski tuleb. Nii ka antud juhul, mil alles mõne aasta eest jõuti (peaaegu täiesti kindlale) selgusele, et üks seni anonüümne olnud tekst on just samuse Gutslaffi oma. (Samamoodi on ju alles hiljaaegu leitud üles pisike jupike Bartholomaeus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast - isegi nii hiljaaegu, et mõnedki, pigem küll ajaloost kaugele jäänud isikud, seniajani väidavad, nagu poleks seda sugugi säilinud ja olla teada vaid hilisemate, mõneti kaheldava väärtusega ümberkirjutuste kaudu.) Loost võis leida ka keelehuvilistele järamiseks ühe huvitava sõna, mida Gutslaff oma tõlkes kasutas tolliametniku/maksukoguja ehk tölneri vastena ja mille sisu keeleinimesed seni polevat suutnud lahti hammustada: jähvkemehs.

Ning lõpuks oli Keele Infolehes ka järjekordne Emakeele Seltsi keeleviktoriin, samuti temaatiliselt seotud Wiedemanniga. Tõsi, neile näiliselt lihtsatele küsimustele vastamine võib osutuda arvatust keerulisemaks, sest vähemalt üks küsimus oli sõnastatud minu jaoks arusaamatult: "Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat on ilmunud neli korda. Millal? Kui palju on selle trükke?" Mida küll too viimane (ala)küsimus tähendada võiks, jäi mulle mõistmatuks. Nähtavasti peetakse silmas redigeeritud ehk toimetatud ja muudetud variante, aga nojah, Emakeele Seltsi egiidi all toimuvas viktoriinis võinuks ju oodata paremat sõnastamist ...


Loetud: Sirp, 14.06.2013
Vaadatud: Troonide mäng (Fox), Carriers (Pro7)

Ilmunud tõlked:
I. Suhhov. Kui kaugel on Boston Põhja-Kaukaasiast? (Diplomaatia 6-7/2013)
J. van Dyk. Must tee (Diplomaatia 6-7/2013)

Neljabased mõtted

Ka tänane päev möödus jätkuvalt (põhi)töövabalt, seda küll mitte niivõrd eile kurdetud suure (lisa)tööjärje kuivõrd eelkõige väljaskäikude pärast. Nimelt toimub parajasti kirjandusfestival HeadRead ja kuigi tavapäraselt on seal minu jaoks üsna palju mõttetut kraami, siis just tänasele koondusid üritused, millest ma tahtsin osa saada.

Esimene neist oli Keskraamatukogus peetud vestlusring ajalooteemalise kirjanduse üle, millel oma mõtteid avaldasid Hvostovi Andrei, Vahteri Tarmo ja Raigi Kulle. Seda oli päris põnev kuulata, eriti nende kahe viimase osaleja tõttu, kes on kirjutanud just selliseid dokumentaalajaloolisi teoseid - võib-olla mitte klassikalises mõttes (teaduslikke) ajalooteoseid, küll aga isiklike ja teiste mälestuste ning dokumentide põhjal võimalikult erapooletuna ülevaateid teatavaist ajalõikudest lähiajaloos. Mis ka nende enda väitel oli nende silmaringi omajagu laiendanud ja neile endalegi uudseid aspekte avanud - või kui täpsemalt öelda, siis tubli osa vestlusringis räägitust käiski selle ümber, kui palju on neil viimastel aastakümnetel toimunu kohta käibele tulnud ja küllap sihilikultki toodud müüte, mis ka parimal juhul on vaid kenad poliitilised lööklaused, millel aga mingit tõepõhja all pole. (Küllap teavad mõningaid selliseid kõík, kes vähegi Eesti poliitika ja lähiajaloo vastu huvi on tundnud; mulle endale on üks lõbusamaid olnud Laari Mardi kui Eesti põllumajanduse hävitaja müüt).

Teine asi, mis vestlusringist mulle kõlama jäi, oli lähiajaloo uurimise vaev ja raskused, mille põhjuseks suurel määral kindlasti mingis mõttes õigustatud, aga ometi tõsiseid takistusi seadvad ahriivimaterjalide kasutamise nõndanimetatud isikukaitselised piirangud. Eriti kui võrrelda mõne teise riigiga: näiteks oli mu jaoks uudis kuulda Vahteri Tarmo suust, et USAs kehtivat kord, et kui inimene sureb, võib kohe järgmisel päeval esitada riigiametkondadele taotluse saada teavet tema kohta peetud toimikute üle. Sinna kõrvale oli tuua näide ühest Eesti arhiivist, kus Tallinna teletorni kaitsmise kohta käivas dokumendis kaeti kinni mõned nimed just isikuandmete saladusele viidates - nendesamade meeste nimed, kes on laialt teada teletorni kaitsjatena, keda on riigijuhid meeles pidanud, kelle nimed esinevad kõikjal (vestlusringis osalejate arvates ka teletornis asuval autahvlil või millelgi). Raigi Kulle omalt poolt tõi näite kuulsa Otsa Georgi kohta, kelle arhiiviandmetele ta oma raamatu kirjutamise ajal hästi ligi ei pääsenud, põhjuseks "delikaatsed terviseandmed" - ehk siis täpsemalt see, et lauljal olla üks neer eemaldatud. Eks ta ole, see 30 aasta piirang on küllap mõnes mõttes õigustatud, aga teisalt jälle ... jah, lähiajaloo ja hiljuti lahkunud kuulsuste elu uurimist kindlasti pärssiv.

Sellest vestlusringist tormasin kuulama Strossi Charlesit, aga paraku tekkis mul ajus lühis ja kuigi ma teadsin, et ta esineb Rahva Raamatus, oli miskipärast kinnistunud ajju teadmine, et festivali üks toimumispaik on Solarise keskus ... Kulus veidi aega, enne kui eksitusest aru sain ja Rahva Raamatusse, mis ju teatavasti Viru keskuses hoopis, kohale jõudsin. Strossist teadsin ma varem ainult seda, et on selline kirjanik ja kirjutab ulmet, ei midagi rohkem. Ei saa öelda, et ma oleksin palju rohkem ka nüüd teada saanud, aga tema mõtted oleviku ja tuleviku kohta, mida ma jõudsin ära kuulda, olid siiski sellised, et ma tegin endale kõrvatagusesse pisikese märke jätta see nimi meelde ja võimaluse korral midagi tema loomingust ka läbi lugeda. Seda, mida lugeda, paistab olevat päris palju, aga küllap ma alustan nende asjadega, mis on eesti keelde jõudnud, saab ehk vähekegi aimu (rääkimata võimalusest nautida või siis vihastuda tõlke peale :-) ).

Seejärel viis tee mind Kirjanike majja, et näha ka oma silmaga ära too siinsel maalapil rohkelt kõmu tekitanud "Eesti populariseerija" Oksaneni Sofi. Selgus, et poleks olnud vaja kiirustadagi, sest eelmine üritus polnud veel lõppenud - ja et selleks oli kellegi Stoppardi Tomi esinemine koos Eesti presidendiga, siis tähendas see ühtlasi, et majjagi ei pääsenud sisse, vaid tuli päris pikalt oodata kõigepealt seda, et nad üldse lõpetaksid, ja siis veel seda, et ainult tollele üritusele tulnud majast väljuksid, ja siis veel seda, et turvamehed ka sisse laseksid ... Nojah, eks see on muidugi arusaadav, et igasugu eeskirjad reglementeerivad seda, kui palju inimesi tohib korraga kuskil viibida, aga ma ei saanud midagi parata, kui tulid meelde Humanitaarinstituudi ajad ja üks või kaks loengut tollessamas saalis, mis olid puupüsti rahvast täis, peaaegu kindlasti rohkem kui täna.

Sissesaanuna pidin vestluse ajal küll tähelepanu pingutama, sest laisa inimesena ei viitsinud ma klappe võtta, kust pakuti sünkroontõlget, ja mu soome keel pole just kuigi hea. Aga enam-vähem siiski mõistsin, mida kirjanikuproua ütles, isegi võib-olla üllatavalt palju - kas on episoodiline Soome televisiooni vaatamine mu arusaamist parandanud või siis valis ta ise kas või alateadlikult (vaevalt et teadlikult, sest tõlge oli ju garanteeritud) sõnu, et need oleksid publikule kergemini adutavad. Ega tema räägitust ei oska midagi esile või välja tõsta, küllaltki oodatav jutt oli, aga igatahes hea meel, et sai ka selline kuulsus oma silmaga ära kaedud.

Aga see festival polnud täna ainuke üritus: kohe Kirjanike majast edasi tuli tõtata Buffalo pubisse, kus oli kavas Mageia 3 väljalaskmise puhuks korraldatud väike piduüritus. Et tegu oli erilise sündmusega, näitas juba see, et tavapärase kolme asemel oli täna kohal lausa kümme inimest. Ja muidugi ka see, et lauale toodi tort ja puha ning seegi, et arvuteid oli muude kokkusaamistega võrreldes tunduvalt rohkem. Igatahes tundus, et kuigi Mageia 3 saab kindlasti paremaks muuta ja et praeguseski väljalaskes on mõningaid kitsaskohti, on see siiski piisavalt hea välja tulnud, et õigustada oma jätkuvat püsimist distrowatch.com-i edetabeli teisel kohal. Mis sellest piduüritusest ikka pikalt rääkida - kuigi pikaks ta läks -, piisab vahest, kui lõpetada tänane jutt samuse ürituse grupipildiga:

Mageia 3 väljalaskepidu. Foto: Jaanus Ojangu

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)

Ilmunud tõlked: Paul Goble: "uus leping ei tähenda..." (Postimees, 30.05.2013)

Pühabased mõtted

Taas väga vähese tööpanusega päev, mida põhjustas pikale veninud väljaskäik. Algas see traditsioonilise külaskäiguga ema ja ta poiss-sõbra juurde, mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas korralikku kõhutäit (ja, nojah, ka korralikku peatäit, aga sellest allpool). Ema demonstreeris uuesti peatseks suguvõsa kokkutulekuks valmistatud hiiglaslikku sugupuud, mis on visa tööga aina täienenud ja laienenud kõikvõimalikes suundades - õieti tuleb kokkutulekki mitte nende kõige lähemate sugulaste, vaid pisut kaugemate juures, aga no vähemalt on see peaaegu mu kodukandi kõrval. See on lausa üllatav, et kõige selle suure mobiilsuse juures, mis ju viimast sajandit üldises demograafilises arengus iseloomustab, on nii paljud inimesed ikka endiselt kui mitte päris samades kohtades, kus suguvõsa on juba sajandeid pesitsenud, siis sellele üsna lähedal - kuigi muidugi on tasapisi ka igasse ilmakaarde laiali lennatud, aga eks seda juhtus ju varasematelgi aegadel, ehkki kindlasti tublisti vähem ja ilmselt enamasti mitte nii kaugele.

Külaskäigu ajal sain natuke vaadata ka jalgpalli, toda Balti turniiri kolmanda koha mängu, milles paraku pidi ka Eesti pärast häbistavat kaotust Soomele nüüd osalema. Nägin ka värava ära, mis, nagu hiljem teada sain, jäigi mängu ainsaks. Aga paistab, et hetkel on Eesti meeskond igatahes üsna kesises vormis, sest peaks olema kohe tunduvalt ja palju nõrgem, aga ometi ei olnud seda nii umbes esimese pooltunni jooksul eriti näha. Jah, Eesti oli ehk mõnevõrra parem, nagu pidanukski olema, aga üldiselt oli mäng üsna võrdne. Oletame siis, et see ongi ajahetk, mil tavapäraselt nõrk ollakse: kõik need hooaegade lõpetamised ja alustamised ja puhkused ja teab mis veel, mida ikka ettekäändeks tuuakse. Ja loodame, et kui sügiselt algab 2014. aasta MMi valiktsükkel, on meeskond juba paremas vormis ja suudab lisaks Andorrale ehk veel mõnda võistkonda kui mitte võita, siis vähemalt viiki mängida: Holland ja Türgi on kahtlemata ees päris tugevad, aga noh, see lootuseiva ju võiks natuke püsida ...

Põhjus, miks ma mängu ainult osaliselt algusest nägin, seisis soovis mingilgi määral suhestuda suure kirjandusfestivaliga HeadRead, mille selleaastane kava ei tundunud mulle kuigi huvitav, välja arvatud siis see tänane üritus, kuhu ma ema juurest tõttasingi. Täpsemalt siis Hargla Indreku, Aleksejevi Tiidu ja Vseviovi Davidi vestlusring (kus viimane oli rohkem vestlusjuhi rollis) teemal "Miks me kirjutame ajaloost, mitte tänasest päevast?" Ei saa küll öelda, et see, mida räägiti, oleks midagi vapustavalt elamuslikku olnud, seda enam, et ma olen neid, küll mitte just täpselt samas koosseisus, varemgi suhteliselt sarnast juttu vestmas, aga kindlasti ei olnud see ka igav, otse vastupidi, ja mitmeidki pisiasju, mida varem ei teadnud, oli sealt kõrva taha panna. Mida tunnistas kahtlemata seegi, et Kirjanike Liidu musta laega saal oli rahvast päris täis. Igatahes hea meel, et ma sinna läksin ja seda juttu kuulasin, mida neil rääkida oli.

Koju tagasi jõudes üritasin siis ema kaasa pandud paarist ristsõnavihikust ka traditsioonilist "peatäit" kätte saada, aga selgus, et see küll tuli, aga oodatust natuke teisiti. Eilne ajude ragistamine "maailmatasemel" oli ikka nii palju võhma välja võtnud, et üsna tavaliste mõistatustegi lahendamine meenutas rohkem okastraadi järamist ... Ehkki ristsõnad ja mõistatused leidsid siiski lõpuks kõik kenasti oma lahenduse, ei olnud see sugugi tavaline mõnus meelelahutust, vaid pigem nagu raske töö. Mida ma natuke vähemal määral panin tähele ka hiljem nii-ütelda põhitöö kallale asudes. Seegi vist vanaduse märk, et aju pingutuse järel justkui kangestub ega lase ennast enam elastselt ümber lülitada ...

Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: jalgpalli Balti turniir: Leedu - Eesti (ETV), Harry Potter ja saladuste kamber (Kanal2)

Reedesed mõtted

Peaaegu täielikult töövaba ehk lusti-och-lillepeoline päev, millest ma õige mitu tundi veetsin kirjandusfestivali HeadRead õhustikus. Ma olin küll kavatsenud minna kuulama juba lätlanna Ikstena Nora esinemistki, sest ei juhtu ju iga päev nägema elusat lätlast, seda enam veel sellist, kes on seotud niisuguse, tänaseks valdavalt muistse maailma ilminguga nagu liivlased, aga see oli siiski minu jaoks natuke liiga vara.

Sestap jõudsin üritustele just selleks ajaks, kui rahva ette astus julgelt Prantsuse neiu Kalda Katrina - või peaks ütlema "Eesti"? samas elab ta Prantsusmaal, nagu ma olen aru saanud, ja ilmselt on vähemalt suure osa edaspidisest elust ka selle maaga sidunud, nii et õige see ei tundu, olgu ta siis sündinud ja lapsepõlve algusosa veetnud kus tahes... Igal juhul oli tema eesti keel väga hea, nii et kui poleks teadnud, et ta on juba paarkümmend aastat välismaal elanud, siis ei ole ilmselt tähelegi pannud üksikuid hetki, mil ta justkui tundus otsivat (õiget) sõna - nojah, eelteadmine on kahjulik asi, paneb otsima pidepunkte, mis seda kinnitaksid :-) Igal juhul tema vestlus Tamme Marekiga jättis äärmiselt sümpaatse mulje, nagu ka ta ise terve oma olemisega, ja kõik see, mida ta kõneles oma loomeprotsessist (ja ühtlasi Prantsusmaa kirjastamispraktikast), tekitas kindla veendumuse, et tema raamat on üks esimesi, mida ma suve lõpu poole vaba aja tekkides käsile võtan.

Seejärel oli aeg vahetada senine asukoht Kirjanike Liidu majas uue positsioneeringu vastu Solarise Apollos, kus mõni aeg hiljem astus lavale teine mind huvitanud kirjanik Goodwini Jason (õieti tuleks küll öelda, et mind intrigeeris ta rohkem ajaloolasena, sest tema eriala on Bütsantsi ajalugu ja ka ma ise olen sellega mitmel ajal ja mitmeti üsna sügavuti kokku puutunud). Ka see oli esinemine, mis jättis väga hea mulje, kuigi võib ka kohe öelda, et kuivõrd ma olin äsja tõlkinud temaga tehtud intervjuu, siis oli teatav osa tema jutust juba tuttav. Aga ta oskas seda siiski vürtsitada rohkete lisadetailidega ja mõistagi ei piirdunud vestlus, mida väga napisõnaliselt, aga siiski kindlasuuliselt juhtis Kaera Krista, ainult nende teemadega, mis olid intervjuust läbi käinud. Paraku alustas Goodwin oma esinemist vastse raamatu katke ettelugemisega ja et kasutada oma häält võimalikult hästi, andes edasi erinevaid isikuid ja muud sellist, otsustas ta mikrofonist loobuda. Ja nii jätkaski ta kõnelemist ilma mikrofonita, mis Solarise Apollo niigi kesiseid kõlalisi omadusi arvesse võttes sundis kõrvu päris teraselt kikitama. Aga valdav osa jutust oli siiski kuuldav ja mõistetav, hea seegi.

Et see üritus toimus raamatukaupluses, tähendas paratamatult seda, et ma, nõrga iseloomuga, nagu ma olen, ei saanud sealt kuidagi lahkuda ilma riiulitest silmi üle laskmata, mis sama paratamatult tõi kaasa silmamisejärgse astumise kassa juurde... Olgu siin siis ka ära mainitud silmamise tulemused:

• V. Lillemäe. Vändra kandi antsakad lood
• Konfutsius (Hiina mõttevaramu 1)

Tänase päeva saaavutuste hulka kuulub veel ühe Mageia veebilehe tõlkimine, mis sedakorda on pühendatud huvilistele tutvustuseks, kuidas saaks ise panna õla alla Mageia muutmisele veel paremaks.

Kogu eelneva kultuurivirvarri taustal ei olnudki tänases Sirbis väga palju erutavat. Kalmo Hent oli kirjutanud Weberist tõukuvalt päris huvitavalt teadusest ja teadlastest ja nende kutsumusest ning päris huvitav oli ka vastremonditud Ajaloomuuseumi põgus tutvustus, aga lehe peamine tõmbenumber oli vähemalt minu jaoks vadjalastele ja vadja kultuurile ja keelele pühendatud topeltlehekülg. Mõneti on muidugi masendav lugeda lugu, mida on vaid napilt üle poole lehekülje ja milles mitte ainult ei suudeta üles lugeda kõiki veel elavaid vadja keele oskajaid, vaid neist kõigist isegi veidi pikemalt juttu teha - see on otsekui surivoodi juures seismine... aga eks samas ole see paratamatu elukäigu osa, et miski kunagi algab ja kunagi ka lõpeb... Seda etem oli samas lugeda, et kui ka vadjalaste väljasuremine on enam-vähem kindel, leidub siiski neid, kes tahavad selle pärandit säilitada kõigist raskustest hoolimata (see on ikka päris karm, kui külamuuseum, mis sellisena on lausa unikaalne, tervelt kaks korda maha põleb!). Teisele leheküljele oli koondatud kaks artiklit (esimene ja teine) samuti lõpetatud olekust, aga sedakorda mitte nii morbiidsest - nimelt sai mõne aja eest valmis "Vadja keele sõnaraamat". Mul on ka mõned algusköited olemas ja see on tõepoolest suur teos ja suurteos, mille uurimine on lausa põnev mitmesuguste seoste leidmise seisukohalt (vähemalt musugusele inimesele, kellele meeldib leida keeltest etümoloogilisi või ka pealiskaudseid paralleele).

Väikese rosinana olid samale topeltleheküljele ära mahutatud ka Emakeele Seltsi korraldatava keeleviktoriini küsimused. Õige kummaline: ma vaatasin ka ESi veebileheküljelt üle, aga seal polnud sõnakestki, et nad mingeid keeleviktoriine korraldaksid, samas jäi mulle nende teine, sootuks teistsuguste küsimustega keeleviktoriin silma ka Oma Keele värskest numbrist. Naljakas, et nad niimoodi suhteliselt nurgatagusena lausa kaht keeleviktoriini korraldavad... (võib-olla ka rohkem, aga need kaks on seni mulle silma jäänud).

Loetud: Sirp, 27.05.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Vereringe (TV3), Kelgukoerad (Kanal2)