Tavaline tööpäev, mida veidi kärpis ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Selgus, et ka neile oli tulnud postipakk, millele oli vaja järgi minna pigem minu kui nende lähedal asuvasse kandekeskusse, ja nii nad siis otsustasid ühendada mitu head ja armsat asja üheks puntraks. Ja et ka mind ootas kandekeskuses ees üks raamatupakike, siis avanes hea võimalus järjekordselt praktiseerida ootamatult sülle langenud ja nii nautimisväärset vanainimeste ärakasutamise võimalust. Olgu siin ka see raamat ära nimetud:
Viimane raamatuajakiri Lugu, mis äsja pärale jõudis, oli kuidagi rohkem meeltmööda kui varasemad. Võib-olla olen ma sellega ära harjuma hakanud, võib-olla oli aga asi ka selles, et siin oli õige palju lugemisväärset, eriti nende pikemate lugude seas (intervjuu Luige Viiviga, poolenisti ka intervjuu ette käiv Sauteri Peetri lugu Vonneguti Kurti intervjuudest), aga ka mõned lühemad (armsalt roosadel lehekülgedel (!) lugu Vargase Llosa Mario viimasest eestindusest ning Ilmeti Peebu poolt- ja vastuargumendid "Kalevipoeg 2.0" kohta väärivad eriti märkimist). Numbri parima osa avastasin siiski aga otse juhtkirja alt, kus tutvustati ajakirja uut toimetajat muu hulgas nii: "Loeb raamatuid ülevalt alla, eest taha, diagonaalis, tagant ette, risti ja rästi, põiki ja pikuti, püsti ja pikali." Parimatel aegadel on nähtavasti ka mu kohta võinud nii öelda ja kuigi nüüd on lugemises sisuliselt aastatepikkune paus sisse imbunud, loodan ma väga juba äraloetud kuude pärast, kui praegu käsil olevad kaks raamatut lõpuks ometi ära ja otsa tõlgitud saavad, taas sellesse seisu jõuda, väga loodan...
Loetud: Lugu, talv/kevad 2011
Vaadatud: Saag 4 (TV6), Pimedus (Ren Estonija)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: keda lastakse lahkuvale päästerongile? (Postimees, 05.02.2011)
Showing posts with label Lugu. Show all posts
Showing posts with label Lugu. Show all posts
6.2.11
5.2.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mida omajagu lühendas ühe eraviisilise tõlke tegemine. Tegelikult hea, et vahel (ja õnneks mitte väga tihti) tuleb ka selliseid pakkumisi ja võimalusi neid vastu võtta, mis ei ole tingimata 1000-leheküljesed süvitsi minevad raamatud ega ka mõnetuhandetähemärgised tihti üpris pealiskaudsed artiklikesed, vaid just kuskil seal vahepeal (kuigi nojah, temaatikast muidugi pääsu ei ole, sest kõigile, ka mulle endale, on ilmselge, et meditsiinist või spordist või veel mõnest muust parailmingust ma ju midagi ei tea ega ka oska tõlkida...)
Tänane Sirp oli päris suures ulatuses loetav õnneks, kuigi see (valimis)poliitiline temaatika ikka kipub räigelt üalju ruumi saama. Madise Üllelt oli üks iseenesest huvitav, aga paraku suhteliselt pisike ja sestap veidi vähepakkuv mõtisklus, kuidas seda öeldagi, teabevabaduse teemal, lähtekohaks mõistagi Wikileaks, mis on rohkemaidki mõtlejaid ja arvajaid viimastel aastatel sellest kirjutama ja rääkima pannud. Seal oli sees üks väga tänuväärt mõte, nimelt "Inimesel on vaja ettenägelikkust ja tundetaipu", kuid sellest hoolimata jäi mulle mulje, et autor ise arvab, et täielik avalikkus, ka näiteks mõtete lugemine, oleks siiski halb või mitte vähemalt hea asi. Mis on mind alati pannud imestama selliste arutelude juures, sest kuigi mõtete lugemise masinat tõepoolest veel olemas ei ole (prototüübid küll on, aga need on esialgu veel äärmiselt piiratud ja pigem suudavad öelda, mis laadi asjadest mõeldakse, mitte täpset mõtet ennast - kuigi võib-olla see viimane ongi keerulisem ja sõnastatud mõte on selline, mida ajus puhtal kujul niimoodi ei esinegi, koosnedes mitmest sisendist, mis saavadki kokku alles selsamusel sõnastamise hetkel), siis ei ole ju seetõttu, et inimolend ei ole võimeline tegutsema teisiti, kui ta mõtleb, tähelepanelikule vaatlejale sisuliselt mõtete lugemine tegude põhjal eriti raske kunst. Nojah, loomulikult võib ju teeselda, aga ka see on mõte, mõte teeselda, ning varem või hiljem kas selgub see mõte-taotlus, mille nimel teeseldi, või siis muutubki algne teesklus sootuks algse ajendi teeselda ning muutub ise reaalsuseks. Nii et ma jään alati jänni mõistmisega, miks seda privaatsust ja mitteavalikkust õieti vaja on - mitte et varjamises iseenesest midagi halba oleks, aga ma ei suuda peale kurjade mõtete-taotluste küll näha ühtegi põhjust, miks seda vaja peaks olema...
Täiesti üllatuslikult leidsin lugemist isegi muusikarubriigist, kus oli väga kenasti kirjutatud sellisest asjast nagu parmupill. Õieti tõmbas küll kõige enam seal tähelepanu selle ingliskeelse nimetuse Jew's harp tõlgendus, mis küll mõningate suurte sõnaraamatute kohaselt just eriti põhjendatud pole, kuigi ka ümber lükata on seda raske, aga artikkel oli ka muidu huvitav.
Veel tasub ära mainida alati mõnu ja naudinguga loetava Sirkeli Mati pikka lugu W. G. Sebaldist, keda ma paraku küll lugenud ei ole, aga kelle nimi on nii paljudes kohtades ja seostes nii sageli ette tulnud, et nii mõnedki tema teosed ootavad mul juba lugemisjärge . Päris huvitavad olid ka kaks lugu kõmulise kultuurinäitsiku Normani Kristina teemal, üks nii enam-vähem filmiarvustus, teine intervjuu. Ma ei olnud päris hästi sotti saanud, mis teda kõiki neid skandaale tekitanud ettevõtmisi tegema on pannud, aga see intervjuu oli päris paljuütlev ja jättis temast päris hea mulje - see haakus tugevasti samuti täna postkasti potsatanud raamatuajakirjast Lugu leitud Vonneguti Kurti vastusega küsimusele "Kas kõige üle võib naerda?": "Nojah, võib-olla Auschwitzi üle ma ei naeraks. Aga samas, ehk olid seal surmaminejatel oma naljad, jah, tõenäoliselt olid." Millega ma võin ainult nõustuda: kui sul on midagi, mille üle sa ei saa irvitada, siis oled sa tahes-tahtmata aheldatud millegi külge ega suuda maailma näha adekvaatselt, jumalikust aspektist, kui nii võib öelda...
Iesgi Sirbi viimane lehekülg sisaldas midagi lugemisväärset. Nojah, ammu enam ei ole Sirbis huumorilehekülge ja mõne aja tagune üürikeseks jäänud naljalisalehe katsetus on ka hingusele läinud, aga võib-olla kuidagi sellest mõjutatult oli just sinna asetatud teade Kultuurkapitali aastapreemiate jagamise kohta, millest võis leida ka järgmise rea: "Urmas Sisask - universumi armastuse vahendamise eest". Kuigi muusikaväline inimene, ei ole mul, nii palju kui ma kuulnud olen, midagi tema muusika vastu ega ka nonde astromusikaalsete mõtete vastu ja ma üldse ei kahtle, et ta on väärt nii seda kui ka muid preemiaid, aga sellise põhjenduse väljakäimine, njah, see oli küll ootamatu...
Aga noh, eks ta ole, nagu juba osundatud suur kirjamees öelnuks, täna sattusin veel ühe ootamatu keelelise ilmingu peale, nimelt sellise sõna nagu "terviseennetus" peale. Nii palju kui ma suutsin aru saada, mõeldakse selle all ennetavaid samme, mida tuleb astuda või peaks astuma selleks, et tervis ei halveneks. Ennetus tõepoolest tähendab ju millegi vältimist, eelnevat tegevust, et miski ei saabuks. Aga kui see nüüd tervisele otsa pookida, siis mina loen sellest küll soovitule sootuks vastupidist välja - mingit tegevust, millega ennetada tervist, terveolekut... Samas väike guugeldamine näitas, et seda on kasutatud ja kasutatakse ka rahvusvahelistes lepingutes, nii et ju ta siis oma pigem hirmutavast tähendusest hoolimata ametlikult heaks kiidetud sõnaühend on...
Loetud: TM Kodu ja ehitus 1/2011; Lugu, talv/kevad 2011
Vaadatud. NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV), Der Rasenmäher-Mann (RTL2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: tasuta kõrgharidus - lollitamine? (Postimees, 04.02.2011)
Tänane Sirp oli päris suures ulatuses loetav õnneks, kuigi see (valimis)poliitiline temaatika ikka kipub räigelt üalju ruumi saama. Madise Üllelt oli üks iseenesest huvitav, aga paraku suhteliselt pisike ja sestap veidi vähepakkuv mõtisklus, kuidas seda öeldagi, teabevabaduse teemal, lähtekohaks mõistagi Wikileaks, mis on rohkemaidki mõtlejaid ja arvajaid viimastel aastatel sellest kirjutama ja rääkima pannud. Seal oli sees üks väga tänuväärt mõte, nimelt "Inimesel on vaja ettenägelikkust ja tundetaipu", kuid sellest hoolimata jäi mulle mulje, et autor ise arvab, et täielik avalikkus, ka näiteks mõtete lugemine, oleks siiski halb või mitte vähemalt hea asi. Mis on mind alati pannud imestama selliste arutelude juures, sest kuigi mõtete lugemise masinat tõepoolest veel olemas ei ole (prototüübid küll on, aga need on esialgu veel äärmiselt piiratud ja pigem suudavad öelda, mis laadi asjadest mõeldakse, mitte täpset mõtet ennast - kuigi võib-olla see viimane ongi keerulisem ja sõnastatud mõte on selline, mida ajus puhtal kujul niimoodi ei esinegi, koosnedes mitmest sisendist, mis saavadki kokku alles selsamusel sõnastamise hetkel), siis ei ole ju seetõttu, et inimolend ei ole võimeline tegutsema teisiti, kui ta mõtleb, tähelepanelikule vaatlejale sisuliselt mõtete lugemine tegude põhjal eriti raske kunst. Nojah, loomulikult võib ju teeselda, aga ka see on mõte, mõte teeselda, ning varem või hiljem kas selgub see mõte-taotlus, mille nimel teeseldi, või siis muutubki algne teesklus sootuks algse ajendi teeselda ning muutub ise reaalsuseks. Nii et ma jään alati jänni mõistmisega, miks seda privaatsust ja mitteavalikkust õieti vaja on - mitte et varjamises iseenesest midagi halba oleks, aga ma ei suuda peale kurjade mõtete-taotluste küll näha ühtegi põhjust, miks seda vaja peaks olema...
Täiesti üllatuslikult leidsin lugemist isegi muusikarubriigist, kus oli väga kenasti kirjutatud sellisest asjast nagu parmupill. Õieti tõmbas küll kõige enam seal tähelepanu selle ingliskeelse nimetuse Jew's harp tõlgendus, mis küll mõningate suurte sõnaraamatute kohaselt just eriti põhjendatud pole, kuigi ka ümber lükata on seda raske, aga artikkel oli ka muidu huvitav.
Veel tasub ära mainida alati mõnu ja naudinguga loetava Sirkeli Mati pikka lugu W. G. Sebaldist, keda ma paraku küll lugenud ei ole, aga kelle nimi on nii paljudes kohtades ja seostes nii sageli ette tulnud, et nii mõnedki tema teosed ootavad mul juba lugemisjärge . Päris huvitavad olid ka kaks lugu kõmulise kultuurinäitsiku Normani Kristina teemal, üks nii enam-vähem filmiarvustus, teine intervjuu. Ma ei olnud päris hästi sotti saanud, mis teda kõiki neid skandaale tekitanud ettevõtmisi tegema on pannud, aga see intervjuu oli päris paljuütlev ja jättis temast päris hea mulje - see haakus tugevasti samuti täna postkasti potsatanud raamatuajakirjast Lugu leitud Vonneguti Kurti vastusega küsimusele "Kas kõige üle võib naerda?": "Nojah, võib-olla Auschwitzi üle ma ei naeraks. Aga samas, ehk olid seal surmaminejatel oma naljad, jah, tõenäoliselt olid." Millega ma võin ainult nõustuda: kui sul on midagi, mille üle sa ei saa irvitada, siis oled sa tahes-tahtmata aheldatud millegi külge ega suuda maailma näha adekvaatselt, jumalikust aspektist, kui nii võib öelda...
Iesgi Sirbi viimane lehekülg sisaldas midagi lugemisväärset. Nojah, ammu enam ei ole Sirbis huumorilehekülge ja mõne aja tagune üürikeseks jäänud naljalisalehe katsetus on ka hingusele läinud, aga võib-olla kuidagi sellest mõjutatult oli just sinna asetatud teade Kultuurkapitali aastapreemiate jagamise kohta, millest võis leida ka järgmise rea: "Urmas Sisask - universumi armastuse vahendamise eest". Kuigi muusikaväline inimene, ei ole mul, nii palju kui ma kuulnud olen, midagi tema muusika vastu ega ka nonde astromusikaalsete mõtete vastu ja ma üldse ei kahtle, et ta on väärt nii seda kui ka muid preemiaid, aga sellise põhjenduse väljakäimine, njah, see oli küll ootamatu...
Aga noh, eks ta ole, nagu juba osundatud suur kirjamees öelnuks, täna sattusin veel ühe ootamatu keelelise ilmingu peale, nimelt sellise sõna nagu "terviseennetus" peale. Nii palju kui ma suutsin aru saada, mõeldakse selle all ennetavaid samme, mida tuleb astuda või peaks astuma selleks, et tervis ei halveneks. Ennetus tõepoolest tähendab ju millegi vältimist, eelnevat tegevust, et miski ei saabuks. Aga kui see nüüd tervisele otsa pookida, siis mina loen sellest küll soovitule sootuks vastupidist välja - mingit tegevust, millega ennetada tervist, terveolekut... Samas väike guugeldamine näitas, et seda on kasutatud ja kasutatakse ka rahvusvahelistes lepingutes, nii et ju ta siis oma pigem hirmutavast tähendusest hoolimata ametlikult heaks kiidetud sõnaühend on...
Loetud: TM Kodu ja ehitus 1/2011; Lugu, talv/kevad 2011
Vaadatud. NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV), Der Rasenmäher-Mann (RTL2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: tasuta kõrgharidus - lollitamine? (Postimees, 04.02.2011)
29.9.09
Esmabased mõtted
Nädalavahetus ja suurüritus üle elatud ja läbi põetud, võis täna alustada tavalist esmaspäeva ehk teisisõnu tarkvara tõlkimisele pühendatud päeva. Tegelesin ainult KDE-ga ja seal ka mõistagi peamiselt arendusharuga (elik tulevase KDE 4.4-ga). Mõistagi eelmise esmaspäeva supersaavutust tõlkeühikute osas enam kätte saada ei õnnestunud, sest nii lihtsaid asju, millega statistikat eduliselt parandada, paraku rohkem pole. Aga ka tuhatkond stringi juurde on päris hea tulemus tegelikult ja annab kenasti lootust, et järgmise väljalaske ajaks võib taas sajaprotsendine tõlgituse tase igati realistlik olla. Igal juhul suutsin mitu moodulit n-ö puhtaks teha, eriti just kdebase, mis ongi ju vahest kõige olulisem, sest sellega puutub iga KDE kasutaja nagunii üht- või teistpidi kokku. Tõlkijana vaadates tundub, et KDE 4.4 toob kaasa mitmeid, kuigi mitte just väga palju uusi ja huvitavaid asju või õigemini mitte asju, vaid omadusi oleks vist täpsem öelda (täpsemalt annab neist aru kavandatavate uuenduste plaan, mis küll kindlasti täies mahus ei täitu), küll aga on päris palju uuendusi veateadete ja muude selliste diagnostiliste asjade osas, mis, kui ma ei eksi, saab tähendada ainult seda, et suurt vaeva on nähtud KDE muutmisega senisest veel töökindlamaks.
Kusjuures töötada oli täna mõnus: ilm oli üldiselt kena, vähemalt toas viibides :-) ja et ma laupäevasel suurüritusel pidin veidi mõru maitsega pilli alla neelama võimetuse ja võimatuse tõttu kuulata head vana (eriti saksa) punkmuusikat, siis lasksin sel täna terve päeva kõrvu hellitada.
Päeval sattusin veidi juhuslikult peale ühele uuele huvitavale asjale Eesti ajakirjandusmaastikul, nimelt nii meeldivale nähtusele nagu raamatuajakiri (õieti oli ema sellele juba mõne aja eest vihjanud, aga mingil põhjusel jätsin ma selle vihje tol korral tähele panemata, alles nüüd meenus...). Kannab see nime Lugu ja on ilmselt seotud kuidagi Apollo raamatupoodide ketiga, vähemalt lubab seda arvata asjaolu, et nende saidil seda reklaamitakse. Reklaamis öeldakse, et tegemist on Eesti esimese raamatuajakirjaga, mis on vahest veidi vaieldav ja tõlgendatav, aga igal juhul on sellise spetsialiseeritud väljaande ilmaletulek ääretult kena ja minusuguse raamatuhullu südant soojendav sündmus.
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud. Välisilm (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2)
Kusjuures töötada oli täna mõnus: ilm oli üldiselt kena, vähemalt toas viibides :-) ja et ma laupäevasel suurüritusel pidin veidi mõru maitsega pilli alla neelama võimetuse ja võimatuse tõttu kuulata head vana (eriti saksa) punkmuusikat, siis lasksin sel täna terve päeva kõrvu hellitada.
Päeval sattusin veidi juhuslikult peale ühele uuele huvitavale asjale Eesti ajakirjandusmaastikul, nimelt nii meeldivale nähtusele nagu raamatuajakiri (õieti oli ema sellele juba mõne aja eest vihjanud, aga mingil põhjusel jätsin ma selle vihje tol korral tähele panemata, alles nüüd meenus...). Kannab see nime Lugu ja on ilmselt seotud kuidagi Apollo raamatupoodide ketiga, vähemalt lubab seda arvata asjaolu, et nende saidil seda reklaamitakse. Reklaamis öeldakse, et tegemist on Eesti esimese raamatuajakirjaga, mis on vahest veidi vaieldav ja tõlgendatav, aga igal juhul on sellise spetsialiseeritud väljaande ilmaletulek ääretult kena ja minusuguse raamatuhullu südant soojendav sündmus.
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud. Välisilm (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2)
Subscribe to:
Posts (Atom)