Tavaline tööpäev.
Eilse konverentsipäeva jätkuks oli Päevaleht avaldanud intervjuu Solonini Markiga, mida tasub kindlasti lugeda. See sisaldab muidugi vähem teavet kui tema eilne esinemine, aga huvilisele annab üht-teist siiski. Mõneti haakub teemaga Piirsalu Jaanuse ajaveebi kirjutis Velikije Lukist, kus Teise maailmasõja ajal langes suurel hulga eestlasi. Et nad olid linna sakslaste käest vabastajate seas, on see üks suhteliselt väheseid kohti Venemaal, kus eestlased olevat ka tänapäeval suures aus. Aga kirjutises oli ka üleskutse Eesti sõjaajaloolastele või ka muudele inimestele aidata tuvastada, kes täpsemalt kuhu on maetud, et Velikije Luki arvukad tundmatud sõdurid võiksid lõpuks ka nime saada.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3)
Ilmunud tõlked:
Vello Vikerkaar: Eesti klassivahed (Postimees, 22.05.2010)
Eurotsooni valitsemise on vaja "kvanthüpet". Intervjuu Jean-Claude Trichet'ga (Postimees, 22.05.2010)
A. Tassoni. Teadlased uurivad igapäevase toidu tervislikke ja ebatervislikke osiseid (Postimees, 22.05.2010)
Showing posts with label Solonini Mark. Show all posts
Showing posts with label Solonini Mark. Show all posts
23.5.10
Reedesed mõtted
Poolenisti tavaline tööpäev, millest teise poole hõlmas ajalookonverentsi külastamine ja sealsete ettekannete kuulamine.
Konverents ise kandis nimetust "Teine maailmasõda - tegemata järeldused" ja et korraldaja on lubatud eelosutatud saidile materjalid nädala jooksul üles riputada, ei hakka ma siinkohal kokku võtma, mida seal täpselt räägiti, vaid toon ära lihtsalt mõned mõtted, mis kõike seda kuulates-nähes tekkisid.
Kõigepealt pani isegi veidi imestama, et Rahvusraamatukogu konverentsisaal oli algul pilgeni täis. See ei ole just väga pisike saal ja ehkki teema on ju ehk huvitavgi, ei oleks siiski arvanud, et rahvast nii palju on. Nojah, vaheaja järel oli mõistagi rahvast juba vähem, aga siiski tublisti üle poole täituvusega, vahest nii kahe kolmandiku peal, ning alles päris lõpus, kui üks konverentsi naelu, Suvorovi Viktori Skype'i vahendusel toimunud esinemine, läbi sai, võis täheldada massilisemat lahkumist. Teine nii-ütelda korraldusliku poole pealt asi, mis pani imestama, puudutas tõlkimist. Konverents oli kolmekeelne - eesti, inglise ja vene - ning ehkki ma ise ei vaevunud tõlkemasinat võtma, selgus, et igasugune risttõlge on olemas - peale ühe, nimelt eesti keelest vene keelde. Räägitakse küll, et vene keele oskus on tasapisi hakanud taandarenema, mis on täiesti mõistetav, kui arvestada, et omal ajal oli see ju kõigile peale sunnitud (teine) keel, aga et ta nii kukkunud on, et iseenesest ju üsna esindusliku konverentsi jaoks tõlki ei leita, jätab küll uskumatu mulje. Muidugi, õieti oli ju ainult kaks eesti keeles esinejat, aga siiski, egas nende ettekanded polnud vähem tähtsad.
Esinduslikkust sai mainitud, kuid see on muidugi selline kahe otsaga asi: mitmed olid tõepoolest teema poolest nimekad inimesed, samas oli esinejate seas ka isikuid, kes ehk pole nii tuntud, ja ka lausa üks "ajalooharrastaja". Igal juhul võis nende kõigi kohta päris julgelt tarvitada mõistet "revisionistid" (mis meie suure idanaabri esituses kõlab "ajaloovõltsija" ja ka see mõiste leidis konverentsil palju kasutamist, mõistagi siis pigem tunnustavana :-) ). Ehkki samas, nagu eriti venelastest esinejad rõhutasid, on raske rääkida revisionismist, kui õieti polegi olemas seda, mida revideerida - Teise maailmasõja ja eriti selle allosise, Vene-Saksa või Suure Isamaasõja, ajalugu on õigupoolest kirja panemata või kui täpne olla, siis on see olnud nii tugevalt ideoloogilise varjundiga, et pea iga võimuvahetusega NSV Liidus kaasnes selle uus kirjapanemine. Suvorov oma esinemises viis asja talle iseloomulikult absurdi: meie ütleme, et Stalin valmistus Hitleriga sõdima, nemad ütlevad, et ei-ei, üldse ei valmistunud, vaid oli valmis olema Hitleri liitlane aegade lõpuni ;-) Solonin oli veidi tagasihoidlikum, aga ütles sisuliselt sama: mina saan demonstreerida kuut pealetungikava ja isegi kui need olid lihtsalt läbimängimiseks, mitte tõsiselt võtmiseks, siis kus on need tõsiselt võetavad kaitsekavad? Lääne ajalookirjutus on muidugi olnud veidi vähema ideoloogilise taagaga, aga sealgi on eriti Vene-Saksa sõja osas paljuski lähtutud sellest, mida NSV Liidul on parajasti pakkuda olnud.
Revisionismist veel nii palju,l et tegelikult pole see ka Teise maailmasõja loos sugugi haruldane asi (ega tegelikult ajalookirjutuses üldse - õieti oleks imelik, kui eriti uute asjaolude ilmnemisel või ka üldisemate hoiakute muutumisel ei revideeritaks varasemat ajalookirjutust). Kõige tuntum on kahtlemata 1960. aastate revisionistid, kes tõid Teise maailmasõja narratiivi sisse holokausti, mis enne seda oli olnud üsna tähtsusetu kõige muu taustal. Isegi nii võimsalt tõid, et sellele on tekkinud tänaseks omamoodi vasturevisionism, mis äärmuslikumas vormis seab kahtluse alla lausa holokausti kui sellise üldse. Rääkimata väiksematest revisionismidest, mis on puudutanud näiteks Prantsuse vastupanuliikumist või Saksamaa enda vastupanuliikumisi ja veel paljusid muid suure ja sõna otseses mõttes kogu maailma hõlmanud sõja aspekte.
Paraku, jah, NSV Liidus ja Venemaalgi on Suur Isamaasõda olnud äärmiselt suure ideoloogilise laenguga, mistõttu mis tahes laadi revisionismil on siin vähe võimalusi olnud - vähemalt mitteideoloogilisel revisionismil (nagu mainitud, kippus iga uus juhtkond seda revideerima, aga pigem mitte uutest asjaoludest või faktidest, vaid uutest ideoloogilistest seisukohtadest johtuvalt). Päris viimasel ajal on selles osas olnud küll mõningaid muudatusi märgata - isegi kurikuulus niinimetatud tõekomisjon on pigem positiivne kui negatiivne muudatus -, kuid raske on praegu öelda, kas tegemist on vaid ajutiste meelemuudatustega või tõesti katsega ajalugu ideoloogiast vabastama hakata. Erilisi märke viimasest kahjuks pole veel näha...
Arvatult oli üks huvitavamaid esinejaid Solonini Mark, kelle esinemishoogu pärssis mõnevõrra sülearvuti aku otsalõppemine, mis teisest küljest oli korraldajatele ilmselt hea, sest muidu oleks ta võib-olla veel rohkem üle aja läinud :-) Et tegemist ei ole professionaalse ajaloolasega, siis oli tema sõnavõtt (nagu ka tema raamatud) ohtralt täis fakte ja arve ja kõike muud nii-ütelda kaljukindlat. Üks asi, mida ta suhteliselt põgusalt mainis, andis tegelikult ka vihje, miks Nõukogude Liidus Suurt Isamaasõda nii räigelt ideoloogilise leemega üle valati. Tema väitel oli 1941. aasta lõpuks Nõukogude Armee kaotanud kaks korda rohkem mehi kui neid oli sõja algul rivis olnud, niisiis võitles sisuliselt juba kolmas sõjavägi. Võimalik, et need arvud on diskuteeritavad, aga igal juhul on ka nii-ütelda ametlikke arve kaedes selge, et sõja lõpuks oli sisuliselt iga väeosa vähemalt nii neljandas-viiendas koosseisus. 1941. aasta kaotuste juures tasub tähele panna eriti seda, et nende proportsioon oli igasuguste arvude korral tõsiselt paigast ära - palju rohkem oli neid, kes langesid vangi või deserteerusid, kui neid, kes said surma või haavata (kas vahekord oli just 75:25, on ehk vaieldav, aga paigast ära oli see suhe kindlasti). See ei klapi muidugi kohe mitte kuidagi müüdiga, mille kohaselt kaitsti kodumaa iga lapikest kangelaslikult viimse veretilgani. Kas nüüd just kogu sõjavägi oli valmis relvad pöörama Stalini vastu, nagu mõnikord kiputakse väitma, on samuti ehk kaheldav, aga kui arvestada, kui võimas oli Nõukogude Armee nii isikkoosseisu suuruselt kui ka tehnika hulgalt ja kvaliteedilt, siis ega muud erilist seletust sellistele kaotustele ei ole kui moraali täielik lagunemine. Ja see oli loomulikult asi, mis NSV Liitu valitsenud ideoloogiaga kohe üldse kokku ei klappinud, mistõttu ka Suure Isamaasõja algusaja ümber on nii palju absurdset vahtu kokku klopitud ja seniajani klopitakse.
Lisaks Solonini ja Suvorovi juba mainitud sõnavõttudele oli mitmeti mõtlemapanev ka Valge Jaagu ettekanne, mis õieti käsitles nii mitmeid asju, et neist ei ole mõtet siin isegi ülevaadet anda - tasub oodata, kuni korraldajad selle oma saidile välja panevad. Nii üldiselt kokku võttes oli see konverents hoolimata sellest, et paar ettekannet olid üpris tühjad (vähemalt minu meelest), päris tore ja ilmselt ka vajalik. Lubaduste kohaselt ei jää see ainsaks, vaid saab hiljemalt aasta pärast järje.
Mõningase tõrvatilga kallasid muidugi sekka teatavad osalejad, aga noh, kui kohal on Böhmi Jüri ja Kalveti Tõnu, ega siis polegi oodata, et ei tule rumalaid või tagasihoidlikumalt öeldes imelikke küsimusi :-)
Tänane Sirp oli hämmastavalt tühi, alles viimasel leheküljel avastasin midagi lugemisväärset: see puudutas meie kohalikke mustlasi ning nende keelt ja kultuuri. Huvitav lugemine, kuigi ma kohtasin seal väidet, mis tekitas veidi hämmastust. Nimelt hoidvat mustlased oma keelt kiivalt endale ja ei tahtvat seda kuidagi võõrastele tutvustadagi. Võib-olla on see nii siin või ka lähikonnas, aga mu meelest kaugemal lõunas on nad siiski selles osas veidi avatumad. Aga ma võin ka eksida, sest mul endal on mustlastega väga vähe kokkupuuteid olnud.
Loetud: S, Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaade tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Konverents ise kandis nimetust "Teine maailmasõda - tegemata järeldused" ja et korraldaja on lubatud eelosutatud saidile materjalid nädala jooksul üles riputada, ei hakka ma siinkohal kokku võtma, mida seal täpselt räägiti, vaid toon ära lihtsalt mõned mõtted, mis kõike seda kuulates-nähes tekkisid.
Kõigepealt pani isegi veidi imestama, et Rahvusraamatukogu konverentsisaal oli algul pilgeni täis. See ei ole just väga pisike saal ja ehkki teema on ju ehk huvitavgi, ei oleks siiski arvanud, et rahvast nii palju on. Nojah, vaheaja järel oli mõistagi rahvast juba vähem, aga siiski tublisti üle poole täituvusega, vahest nii kahe kolmandiku peal, ning alles päris lõpus, kui üks konverentsi naelu, Suvorovi Viktori Skype'i vahendusel toimunud esinemine, läbi sai, võis täheldada massilisemat lahkumist. Teine nii-ütelda korraldusliku poole pealt asi, mis pani imestama, puudutas tõlkimist. Konverents oli kolmekeelne - eesti, inglise ja vene - ning ehkki ma ise ei vaevunud tõlkemasinat võtma, selgus, et igasugune risttõlge on olemas - peale ühe, nimelt eesti keelest vene keelde. Räägitakse küll, et vene keele oskus on tasapisi hakanud taandarenema, mis on täiesti mõistetav, kui arvestada, et omal ajal oli see ju kõigile peale sunnitud (teine) keel, aga et ta nii kukkunud on, et iseenesest ju üsna esindusliku konverentsi jaoks tõlki ei leita, jätab küll uskumatu mulje. Muidugi, õieti oli ju ainult kaks eesti keeles esinejat, aga siiski, egas nende ettekanded polnud vähem tähtsad.
Esinduslikkust sai mainitud, kuid see on muidugi selline kahe otsaga asi: mitmed olid tõepoolest teema poolest nimekad inimesed, samas oli esinejate seas ka isikuid, kes ehk pole nii tuntud, ja ka lausa üks "ajalooharrastaja". Igal juhul võis nende kõigi kohta päris julgelt tarvitada mõistet "revisionistid" (mis meie suure idanaabri esituses kõlab "ajaloovõltsija" ja ka see mõiste leidis konverentsil palju kasutamist, mõistagi siis pigem tunnustavana :-) ). Ehkki samas, nagu eriti venelastest esinejad rõhutasid, on raske rääkida revisionismist, kui õieti polegi olemas seda, mida revideerida - Teise maailmasõja ja eriti selle allosise, Vene-Saksa või Suure Isamaasõja, ajalugu on õigupoolest kirja panemata või kui täpne olla, siis on see olnud nii tugevalt ideoloogilise varjundiga, et pea iga võimuvahetusega NSV Liidus kaasnes selle uus kirjapanemine. Suvorov oma esinemises viis asja talle iseloomulikult absurdi: meie ütleme, et Stalin valmistus Hitleriga sõdima, nemad ütlevad, et ei-ei, üldse ei valmistunud, vaid oli valmis olema Hitleri liitlane aegade lõpuni ;-) Solonin oli veidi tagasihoidlikum, aga ütles sisuliselt sama: mina saan demonstreerida kuut pealetungikava ja isegi kui need olid lihtsalt läbimängimiseks, mitte tõsiselt võtmiseks, siis kus on need tõsiselt võetavad kaitsekavad? Lääne ajalookirjutus on muidugi olnud veidi vähema ideoloogilise taagaga, aga sealgi on eriti Vene-Saksa sõja osas paljuski lähtutud sellest, mida NSV Liidul on parajasti pakkuda olnud.
Revisionismist veel nii palju,l et tegelikult pole see ka Teise maailmasõja loos sugugi haruldane asi (ega tegelikult ajalookirjutuses üldse - õieti oleks imelik, kui eriti uute asjaolude ilmnemisel või ka üldisemate hoiakute muutumisel ei revideeritaks varasemat ajalookirjutust). Kõige tuntum on kahtlemata 1960. aastate revisionistid, kes tõid Teise maailmasõja narratiivi sisse holokausti, mis enne seda oli olnud üsna tähtsusetu kõige muu taustal. Isegi nii võimsalt tõid, et sellele on tekkinud tänaseks omamoodi vasturevisionism, mis äärmuslikumas vormis seab kahtluse alla lausa holokausti kui sellise üldse. Rääkimata väiksematest revisionismidest, mis on puudutanud näiteks Prantsuse vastupanuliikumist või Saksamaa enda vastupanuliikumisi ja veel paljusid muid suure ja sõna otseses mõttes kogu maailma hõlmanud sõja aspekte.
Paraku, jah, NSV Liidus ja Venemaalgi on Suur Isamaasõda olnud äärmiselt suure ideoloogilise laenguga, mistõttu mis tahes laadi revisionismil on siin vähe võimalusi olnud - vähemalt mitteideoloogilisel revisionismil (nagu mainitud, kippus iga uus juhtkond seda revideerima, aga pigem mitte uutest asjaoludest või faktidest, vaid uutest ideoloogilistest seisukohtadest johtuvalt). Päris viimasel ajal on selles osas olnud küll mõningaid muudatusi märgata - isegi kurikuulus niinimetatud tõekomisjon on pigem positiivne kui negatiivne muudatus -, kuid raske on praegu öelda, kas tegemist on vaid ajutiste meelemuudatustega või tõesti katsega ajalugu ideoloogiast vabastama hakata. Erilisi märke viimasest kahjuks pole veel näha...
Arvatult oli üks huvitavamaid esinejaid Solonini Mark, kelle esinemishoogu pärssis mõnevõrra sülearvuti aku otsalõppemine, mis teisest küljest oli korraldajatele ilmselt hea, sest muidu oleks ta võib-olla veel rohkem üle aja läinud :-) Et tegemist ei ole professionaalse ajaloolasega, siis oli tema sõnavõtt (nagu ka tema raamatud) ohtralt täis fakte ja arve ja kõike muud nii-ütelda kaljukindlat. Üks asi, mida ta suhteliselt põgusalt mainis, andis tegelikult ka vihje, miks Nõukogude Liidus Suurt Isamaasõda nii räigelt ideoloogilise leemega üle valati. Tema väitel oli 1941. aasta lõpuks Nõukogude Armee kaotanud kaks korda rohkem mehi kui neid oli sõja algul rivis olnud, niisiis võitles sisuliselt juba kolmas sõjavägi. Võimalik, et need arvud on diskuteeritavad, aga igal juhul on ka nii-ütelda ametlikke arve kaedes selge, et sõja lõpuks oli sisuliselt iga väeosa vähemalt nii neljandas-viiendas koosseisus. 1941. aasta kaotuste juures tasub tähele panna eriti seda, et nende proportsioon oli igasuguste arvude korral tõsiselt paigast ära - palju rohkem oli neid, kes langesid vangi või deserteerusid, kui neid, kes said surma või haavata (kas vahekord oli just 75:25, on ehk vaieldav, aga paigast ära oli see suhe kindlasti). See ei klapi muidugi kohe mitte kuidagi müüdiga, mille kohaselt kaitsti kodumaa iga lapikest kangelaslikult viimse veretilgani. Kas nüüd just kogu sõjavägi oli valmis relvad pöörama Stalini vastu, nagu mõnikord kiputakse väitma, on samuti ehk kaheldav, aga kui arvestada, kui võimas oli Nõukogude Armee nii isikkoosseisu suuruselt kui ka tehnika hulgalt ja kvaliteedilt, siis ega muud erilist seletust sellistele kaotustele ei ole kui moraali täielik lagunemine. Ja see oli loomulikult asi, mis NSV Liitu valitsenud ideoloogiaga kohe üldse kokku ei klappinud, mistõttu ka Suure Isamaasõja algusaja ümber on nii palju absurdset vahtu kokku klopitud ja seniajani klopitakse.
Lisaks Solonini ja Suvorovi juba mainitud sõnavõttudele oli mitmeti mõtlemapanev ka Valge Jaagu ettekanne, mis õieti käsitles nii mitmeid asju, et neist ei ole mõtet siin isegi ülevaadet anda - tasub oodata, kuni korraldajad selle oma saidile välja panevad. Nii üldiselt kokku võttes oli see konverents hoolimata sellest, et paar ettekannet olid üpris tühjad (vähemalt minu meelest), päris tore ja ilmselt ka vajalik. Lubaduste kohaselt ei jää see ainsaks, vaid saab hiljemalt aasta pärast järje.
Mõningase tõrvatilga kallasid muidugi sekka teatavad osalejad, aga noh, kui kohal on Böhmi Jüri ja Kalveti Tõnu, ega siis polegi oodata, et ei tule rumalaid või tagasihoidlikumalt öeldes imelikke küsimusi :-)
Tänane Sirp oli hämmastavalt tühi, alles viimasel leheküljel avastasin midagi lugemisväärset: see puudutas meie kohalikke mustlasi ning nende keelt ja kultuuri. Huvitav lugemine, kuigi ma kohtasin seal väidet, mis tekitas veidi hämmastust. Nimelt hoidvat mustlased oma keelt kiivalt endale ja ei tahtvat seda kuidagi võõrastele tutvustadagi. Võib-olla on see nii siin või ka lähikonnas, aga mu meelest kaugemal lõunas on nad siiski selles osas veidi avatumad. Aga ma võin ka eksida, sest mul endal on mustlastega väga vähe kokkupuuteid olnud.
Loetud: S, Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaade tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)
21.2.10
Laubased mõtted
Üldiselt tavaline tööpäev, mida aga katkestas mõneks tunniks juba mõnda aega plaanitud operatsioon, mille koodnimeks võiks olla "vanainimeste kompleksne ärakasutamine" - ehk siis täpsemalt ema külaskäigu, mis tema soovil sedakorda laupäevale kandus, ühitamine võimalusega tema ja ta poiss-sõbraga koos autoga mööda Tallinna huvitavaid ja vajalikke paiku vurada. Tänane huvitav ja vajalik paik oli eelkõige Rocca al Mare kaubanduskeskus ja eriti sealne Rahva Raamatu kauplus, kus eesmärgiks oli realiseerida vahepeal kogunenud kinkekaardid. Siinkohal suur tänu ja aupaklikud kummardused neile, kes möödunud sügisel suvatsesid mu sünnipäevapeole ennast kohale vedida ja lisaks sellele annetustekausikesse ka RR-i kinkekaarte poetada, samuti - enesekeskne, nagu ma ju olen :-) - mulle endale, kes ma suutsin ristsõnade meistrivõistlustel lisaks medalile ka tuhande krooni eest samuseid kinkekaarte välja võidelda.
Mõneti oli seekordne raamatupoe väisamine eriskummaline. Tavaliselt tekib mul sinna sattudes ikka probleem, mida ostmata jätta, kuid täna olin otsustanud, et heade inimeste kingitud kaardid peaksid minema selliste väärt raamatute peale, mille ostmist ma küll vajalikuks pean, aga mis hinna poolest panevad veidi kukalt sügama ja tõsisemalt mõtlema. Eriskummalisus tekkiski sellest, et mul oli noid kaardikesi kokku enam kui kahe tuhande krooni eest, aga seda summat ei õnnestunudki täis saada! Loomulikult oli seal raamatuid küllaga, mida ju oleks võinud veel sülle haarata, nii et oleks tulnud teist või kolmandat sama palju pealegi maksta, aga vaat neid "erilisi" ei olnud... Niisiis jätsin ühe pooletuhandelise veel paremaid aegu ootama... Aga olgu siin siis ära mainitud, mis sedakorda ostukorvi jäid:
Aga nagu mainitud, oli tegemist "kompleksse ärakasutamisega", mis tähendas seda, et autoteenust sai ühtlasi pruukida selleks, et hankida vastremonditud vannituppa mõningaid puuduvaid manuseid (seebialus, hambaharjatops, tualetipotihari ja -alus, põrandakatted). Rocca al Mare keskus on küll suur ja seal on lausa sisustuskaubamaja nime kandvad ärid, rääkimata lihtlabasematest Jyskidest ja KoduExtratest, aga nojah, midagi mõistlikku ma neist ei leidnud: kaupa oli ja palju ja sõltuvalt poest eri hinnas, aga ükski, kuidas öelda, ei pannud isegi kerkima :-) Vahest kõige paremini võttis selliste "kõik sisustusest, mida hing vaid soovib" poodide pakutava kokku, kui ma ei eksi, siis KoduExtras nähtud kuulikesed, mis torkasid silma enigmaatiliste jupstükkidena ja mille silti uurides selgus, et seal seisab lakooniliselt väiksematel "Kaup 15.-" ja suurematel "Kaup 29.-"...
Aga et "ärakasutamisega" kaasnev autoteenus kehtis ka Rocca al Marest tagasisõiduks, siis sai läbi põigatud ka Ehituse ABC-st ja päris enesestmõistetavalt ja oodatult oli seal samalaadset kaupa, mõistliku hinnaga ja mis eriti hea, just sellist, mis pani midagi tiksuma. Nii saigi kena musta karva anumate komplekt ja ruumi üldise toonina kenasti kokku sobivad sinakat tooni põrandakatted just sealt ostetud.
Ema tõi ühtlasi kaasa ka Meistriristiku, mis vähendas veelgi töötundide arvu - selle lahendamine (isegi ema kiiluvees) on reeglina alati ikka päris mitut tundi hõlmav tegevus. Ja nagu tavaliselt, jäid paar mõistatust esimese hooga tegema, ikka need Rauno Pärnitsa maruigavad sõnapaigutamisülesanded. Midagi ei ole teha, selliseid ma lahendan ainult sellepärast, et mulle ei meeldi, kui ristsõnavihikusse jääb tühje ruute või lahendamata kohti :-) Sest mingit intellektuaalset naudingut ju sellised mõistatused (vähemalt minu veendumust mööda) pakkuda ei saa - mingeid teadmisi või oskusi nad juurde ei anna, tegemist on umbes nagu pusle kokkupanemisega, kus polegi mingit pilti, vaid lihtsalt suvaliselt laiali paisatud värviplekid, nii et pusi palju tahad, midagi mõistlikku ikka välja ei tule...
Tänases Postimehes oli väga hea intervjuu Venemaa ajalooalaste teoste autori Mark Soloniniga, kes erilise huviga on süüvinud Teise maailmasõja ajalukku. Ega Soloninist endast ja intervjuust polegi midagi rohkem öelda kui seda, et tasub lugeda nii tema raamatuid (mida ma ise paraku olen seni suutnud vaid põgusalt sirvida...) kui ka mainitud intervjuud. Küll aga oli tõeliselt kummastav lugeda artiklit saatnud kommentaare - suisa imekspandav oli nii suur kohe nähtavalt rumalate ja sõna otseses mõttes raevutatti pritsivate isikute kontsentratsioon, mille sekka mõned üksikud asjalikud kommentaarid täitsa ära kadusid nagu pilpake tormilainete alla. Sealjuures oli enamiku puhul lausa raske aru saada, miks nad õieti sõna on võtnud, kui neil pole midagi öelda... (mõnikord on selge, et teatud teema või kirjutaja puhul aktiveeruvad kindlad jõud, olgu poolt või vastu, aga siin... kuidagi nõutuks tegi selline massiline mõttetu sõim...)
Loetud: Akadeemia 2/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Abdul Turay: hea uus Eesti (Postimees, 20.02.2010)
Vello Vikerkaar: bardakk (Postimees, 20.02. 2010)
Friedrike Rasche. Kas sport annab täiusliku keha? (Postimees, 20.02.2010; sellele artiklile link puudub - ilmselt on, nagu eelmiste samalaadsete tekstide puhul, seda peetud mingil teadmata ja arusaamatul põhjusel vajalikuks kättesaadavaks muuta ainult neile, kes maksavad Postimehe eest seda paberkandjana või veebiväljaandena tellides...)
Mõneti oli seekordne raamatupoe väisamine eriskummaline. Tavaliselt tekib mul sinna sattudes ikka probleem, mida ostmata jätta, kuid täna olin otsustanud, et heade inimeste kingitud kaardid peaksid minema selliste väärt raamatute peale, mille ostmist ma küll vajalikuks pean, aga mis hinna poolest panevad veidi kukalt sügama ja tõsisemalt mõtlema. Eriskummalisus tekkiski sellest, et mul oli noid kaardikesi kokku enam kui kahe tuhande krooni eest, aga seda summat ei õnnestunudki täis saada! Loomulikult oli seal raamatuid küllaga, mida ju oleks võinud veel sülle haarata, nii et oleks tulnud teist või kolmandat sama palju pealegi maksta, aga vaat neid "erilisi" ei olnud... Niisiis jätsin ühe pooletuhandelise veel paremaid aegu ootama... Aga olgu siin siis ära mainitud, mis sedakorda ostukorvi jäid:
- Rootsi-eesti sõnaraamat
- Hispaania-eesti sõnaraamat
- R. Kasik. Eesti keele sõnatuletus
- R. Alas. Järvamaa mõisad. Mis kusagil oli ja mis sellest järel on
- D. Moisi. Emotsioonide geopoliitika
Aga nagu mainitud, oli tegemist "kompleksse ärakasutamisega", mis tähendas seda, et autoteenust sai ühtlasi pruukida selleks, et hankida vastremonditud vannituppa mõningaid puuduvaid manuseid (seebialus, hambaharjatops, tualetipotihari ja -alus, põrandakatted). Rocca al Mare keskus on küll suur ja seal on lausa sisustuskaubamaja nime kandvad ärid, rääkimata lihtlabasematest Jyskidest ja KoduExtratest, aga nojah, midagi mõistlikku ma neist ei leidnud: kaupa oli ja palju ja sõltuvalt poest eri hinnas, aga ükski, kuidas öelda, ei pannud isegi kerkima :-) Vahest kõige paremini võttis selliste "kõik sisustusest, mida hing vaid soovib" poodide pakutava kokku, kui ma ei eksi, siis KoduExtras nähtud kuulikesed, mis torkasid silma enigmaatiliste jupstükkidena ja mille silti uurides selgus, et seal seisab lakooniliselt väiksematel "Kaup 15.-" ja suurematel "Kaup 29.-"...
Aga et "ärakasutamisega" kaasnev autoteenus kehtis ka Rocca al Marest tagasisõiduks, siis sai läbi põigatud ka Ehituse ABC-st ja päris enesestmõistetavalt ja oodatult oli seal samalaadset kaupa, mõistliku hinnaga ja mis eriti hea, just sellist, mis pani midagi tiksuma. Nii saigi kena musta karva anumate komplekt ja ruumi üldise toonina kenasti kokku sobivad sinakat tooni põrandakatted just sealt ostetud.
Ema tõi ühtlasi kaasa ka Meistriristiku, mis vähendas veelgi töötundide arvu - selle lahendamine (isegi ema kiiluvees) on reeglina alati ikka päris mitut tundi hõlmav tegevus. Ja nagu tavaliselt, jäid paar mõistatust esimese hooga tegema, ikka need Rauno Pärnitsa maruigavad sõnapaigutamisülesanded. Midagi ei ole teha, selliseid ma lahendan ainult sellepärast, et mulle ei meeldi, kui ristsõnavihikusse jääb tühje ruute või lahendamata kohti :-) Sest mingit intellektuaalset naudingut ju sellised mõistatused (vähemalt minu veendumust mööda) pakkuda ei saa - mingeid teadmisi või oskusi nad juurde ei anna, tegemist on umbes nagu pusle kokkupanemisega, kus polegi mingit pilti, vaid lihtsalt suvaliselt laiali paisatud värviplekid, nii et pusi palju tahad, midagi mõistlikku ikka välja ei tule...
Tänases Postimehes oli väga hea intervjuu Venemaa ajalooalaste teoste autori Mark Soloniniga, kes erilise huviga on süüvinud Teise maailmasõja ajalukku. Ega Soloninist endast ja intervjuust polegi midagi rohkem öelda kui seda, et tasub lugeda nii tema raamatuid (mida ma ise paraku olen seni suutnud vaid põgusalt sirvida...) kui ka mainitud intervjuud. Küll aga oli tõeliselt kummastav lugeda artiklit saatnud kommentaare - suisa imekspandav oli nii suur kohe nähtavalt rumalate ja sõna otseses mõttes raevutatti pritsivate isikute kontsentratsioon, mille sekka mõned üksikud asjalikud kommentaarid täitsa ära kadusid nagu pilpake tormilainete alla. Sealjuures oli enamiku puhul lausa raske aru saada, miks nad õieti sõna on võtnud, kui neil pole midagi öelda... (mõnikord on selge, et teatud teema või kirjutaja puhul aktiveeruvad kindlad jõud, olgu poolt või vastu, aga siin... kuidagi nõutuks tegi selline massiline mõttetu sõim...)
Loetud: Akadeemia 2/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Abdul Turay: hea uus Eesti (Postimees, 20.02.2010)
Vello Vikerkaar: bardakk (Postimees, 20.02. 2010)
Friedrike Rasche. Kas sport annab täiusliku keha? (Postimees, 20.02.2010; sellele artiklile link puudub - ilmselt on, nagu eelmiste samalaadsete tekstide puhul, seda peetud mingil teadmata ja arusaamatul põhjusel vajalikuks kättesaadavaks muuta ainult neile, kes maksavad Postimehe eest seda paberkandjana või veebiväljaandena tellides...)
Subscribe to:
Posts (Atom)