Täna oli enesetunne erakordselt nigel, võiks lausa öelda, et sitt: pea tuikas, silmad valutasid, nii et vahepeal lausa virvendas, kogu keha oli hell, ajas iiveldama ja nii edasi ja nii edasi. Väga järsku algas, eile ei olnud veel õieti midagi erilist aru saada. Ei oska isegi oletada, mis see võib olla - äkki mingi toidumürgitus? (eile söödu võis olla küll kergelt oma parima aja ületanud). Loodetavasti läheb see siiski kiiresti üle - õieti praegu, kirjutamise hetkel, ongi juba palju parem olla (ja nagu tähelepanelik lugeja märkab, on see kirjutatud juba järgmisel päeval, erinevalt tavapärasest alles pärast magamist, sest õhtul ma tundsin, et kuidagi ei suuda seda teha).
Ometi jäi tänasesse päeva ka mitmesugust töötamist: lisaks KDE tõlkimisele, mis pisut edenes, veel tervelt kaks artiklit Postimehe hüvanguks, neist üks juba mitu päeva ette teada, teine ent taas selline väga äkiline, keset päeva laekunud ja juba õhtupoolikuks tahetud.
Õhtul vaatasin mõningase pingutusega, aga siiski mitte sugugi tavalisest väiksema huviga jalgpalli maailmameistrivõistluste avamängu Brasiilia ja Horvaatia vahel. Ega mul suuri kahtlusi ei olnud, et Brasiilia selle võidab, kuigi 3:1 tulemus oli pisut enam (või siis vähem), kui ma olin eelnevalt arvanud. Aga tüüpilisena MMi avamängudele, kus peoperemehel on alati otsekui kohustus võita, oli ka see mäng väga närviline. Isegi nii närviline, et esimene värav- seda Horvaatia kasuks - tuli brasiillaste omaväravast. Samasugust närvilisust ja vaat et vägisi ponnistamist jagus lõpuni, aga siiski võib öelda, et nagu võis näha juba möödunud aastal konföderatsioonide karika puhul, mille Brasiilia kindlalt võitis, on lõunaameeriklaste mäng selline, mis lubab neil, kui kõik muidugi ikka hästi läheb, väga kõrget kohta, võimalik et isegi taas maailmameistritroonile tõusmist. Usutavalt kaob edaspidi see rabedus ja kohatine jäikus, mida tänases mängus näha võis. Horvaatiagi kohta võib aga öelda tunnustavaid sõnu: grupis on neil veel ees Kamerun ja Mehhiko ning tänase mängupildi põhjal ei imestaks üldse, kui nad vähemalt esimest kindlalt ja heal juhul ka teist võiksid võita ning edasi pääseda. Aga eks seda näita edasised mängud.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), jalgpalli MM: Brasiilia-Horvaatia (ETV)
Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu
Showing posts with label tervis. Show all posts
Showing posts with label tervis. Show all posts
13.6.14
14.1.14
Esmabased mõtted
Jah, paistab, et mitte ainult ajakirjanikud, vaid ka kõik teised, kes kirjutada oskavad, on jõulu-aastavahetus-jõuluuimast üles ärganud ja kas piinlikkusest või teab veel millest ajendatuna usinalt kribama hakanud, sest tänagi tuli mul tõlkida üks artikkel Postimehe hüvanguks.
See oli aga ka tänase päeva ainuke vähegi koherentsem ja helgem hetk, sest lisaks kirjainimestele on aasta alguses aktiivselt sebima hakanud ka ühed teised, palju tüütumad tegelased. Nimelt astus täiesti ootamatult, isegi tere hommikust ütlemata ja jõudu soovimata, hoopis vastupidi, jalaga uksi lahti ja raamatuhunnikuid ümber pekstes ning muidu laamendades ja vägitegutsedes läbi kodanik Tõbi, Tati. Nojah, tegelikult mul oli ehk juba eile kuri aimus, et ta võib niimoodi äkitselt saabuda, aga eks ma lootsin, et too eilne enesetunne oli rohkem väsimusest tingitud ... Sõnaga, kui too tõlketöö välja jätta, siis täieline nullpäev.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Välisilm (ETV), Süüria sõja pale (ETV), Kaunitar ja koletis (TV3)
See oli aga ka tänase päeva ainuke vähegi koherentsem ja helgem hetk, sest lisaks kirjainimestele on aasta alguses aktiivselt sebima hakanud ka ühed teised, palju tüütumad tegelased. Nimelt astus täiesti ootamatult, isegi tere hommikust ütlemata ja jõudu soovimata, hoopis vastupidi, jalaga uksi lahti ja raamatuhunnikuid ümber pekstes ning muidu laamendades ja vägitegutsedes läbi kodanik Tõbi, Tati. Nojah, tegelikult mul oli ehk juba eile kuri aimus, et ta võib niimoodi äkitselt saabuda, aga eks ma lootsin, et too eilne enesetunne oli rohkem väsimusest tingitud ... Sõnaga, kui too tõlketöö välja jätta, siis täieline nullpäev.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Välisilm (ETV), Süüria sõja pale (ETV), Kaunitar ja koletis (TV3)
11.6.13
Esmabased mõtted
Tervis tuleb tagasi nii mis mühiseb, isegi sedavõrd, et täna söandasin juba pikema väljaskäigu teha! Nojah, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb küll tõe huvides täpsustada, et olemine oli siiski selline, kuidas öelda, ettevaatlik: kurgus endiselt krõbises ja ninas valitses imelik tunne, mis sundis iga mõne aja tagant kas või juba preventiivselt korraks luristama ... Aga et ema oli Kunglast tagasi jõudnud ja mind enda juurde kutsunud, siis ma sõnakuuleliku pojana muidugi ka läksin, ühtaegu vabandama oma ootamatu ärakukkumise pärast, mis talle suuri füüsilisi ja muid pingeid ja raskusi tekitas, ning teiselt poolt mõistagi nautima head kõhutäit - isegi kui ma ei suutnud korraga rohkem sisse pigistada kui emale omaselt maruhea omleti - ja proovima ka tõhusat peatäit. Seda viimast mõistagi ikka ristsõnade kujul (muulaadse peatäie jaoks ma end ka veel kindlalt ei tunneks ...). Nojah, füüsiline viletsus avaldab ikka vaimule ka mõju: tundus, nagu ei suudaks mõnesidki pisut raskemaid ristsõnu kohe kuidagi ära lahendada - aga juba mõni tund hiljem, kodus, ei valmistanud need enam nii suuri raskusi. Ühtlasi sai aidatud emal ka valmis nikerdada Facebooki üritus, täpsemalt siis suguvõsa kokkutuleku tarbeks (kui seda peaks siin keegi lugema, kes Facebooki otse pelgab, siis olgu öeldud, et see algab 13. juulil kell 12 peaaegu Kurgja talurahvamuuseumi kõrval, sellest mõnesaja meetri kaugusel asuvas talukohas).
Väljamineku üks täiendavaid ajendeid oli see, et mulle oli laekunud teade pisukese raamatupaki saabumise kohta ühe elukohajärgse suurkaupluse seina ääres asuvasse postiautomaati, mille ma sealt ka teekonna käigus edukalt eemaldasin ja omaks võtsin. Olgu selle sisu ka siin ära mainitud:
Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Zümrüt Alp: kultuuri ja ajaloo hülgamine (Postimees, 10.06.2013)
Väljamineku üks täiendavaid ajendeid oli see, et mulle oli laekunud teade pisukese raamatupaki saabumise kohta ühe elukohajärgse suurkaupluse seina ääres asuvasse postiautomaati, mille ma sealt ka teekonna käigus edukalt eemaldasin ja omaks võtsin. Olgu selle sisu ka siin ära mainitud:
Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Zümrüt Alp: kultuuri ja ajaloo hülgamine (Postimees, 10.06.2013)
9.6.13
Reedesed mõtted
Suuresti (põhi)töövaba päev, peamiselt seepärast, et enesetunne, mis eile õhtul ja veel täna hommikulgi oli suhteliselt normaalne, läks päeva jooksul aina nigelamaks ja kehvemaks, lõpuks päris halvaks kohe kätte ära (nagu tähelepanelik lugeja kindlasti isegi taipab, kui vaatab, millal see postitus valminud on ...) Siiski enne seda, kui täielik pläkkaut kätte jõudma hakkas, jõudsin ära tõlkida kaks artiklit Postimehe hüvanguks ja isegi pisut tegelda ajalehe mõtestatud lugemisega.
Lugemine tähendas mõistagi Sirpi, milles täna oli õige mitu lugu, mida tasus lugeda - ehkki ma ei riski öelda, et nad kõik ka head ja sellised olid, mida on mõtet lugeda soovitada. Alguse tegi lahti Kalmo Hent, kes üht saksakeelset raamatut arvustades-tutvustades muu hulgas, et mitte öelda peamiselt vaagis Saksamaa rolli Euroopas ja Euroopat ennast. Ei saa muidugi öelda, et need mõtted, nii arvustatava autori kui ka loo kirjutaja omad, oleksid millegi poolest märkimisväärselt originaalsed - neid on varemgi esitatud, aga kena oli neid siin kompaktselt koos lugeda.
See oli kenakene küll, aga edasi oli antud üle lehekülje ruumi Kärneri Tiidule, kes iseenesest kirjutas huvitaval teemal: "avatud rahvuslus". Selles loos oli mõningaid huvitavaid mõttearendusi, aga kõik rikkus ära üks, ma ütleks lausa fundamentaalne möödapanek ja eksitus. Kärneri käsitluse järgi tuleb suisa välja, et igasugune inimühendus, millele on omased ühised väärtused, võib julgelt kanda rahvuse nime! Eks neid möödapanekuid oli veelgi (näiteks üsna iganenud seisukoht, et "umbes pool inimese käitumisest tuleneb temale sünniga kaasa antust, s,t, on geneetilist päritolu" - iganenud vähemalt selles mõttes, et tänapäeval ollakse seisukohtal, et geenidega saab kaasa ainult "soodumise", aga mitte kindlat "käitumist" ennast; soodumus võib avalduda, kui selleks on head tingimused, aga ei pruugi, kui neid ei ole), aga see oli ikka kohe suur ja torkas väga selgelt silma. Tähelepanelikumal lugemisel muidugi selgus ka, millest see on tingitud - autor ilmselgelt elab vene rahvuslaste kultuuriruumis (sellele osutavad üpris selgelt ka viited), kus mitmed artiklis esitatud mõtted on küllaltki levinud, sageli küll ka veel rõhutatumalt esitatud.
Eks see on muidugi küll õige, et rahvus on samuti teatav kogukond, aga ma olen kohe päris veendunud ja kindel, et mitte igasugune kogukond ei ole rahvus. Ja siduda rahvust nii ainiti kultuuriga, nagu teeb seda Kärner (kuigi ta toob sisse ka geograafilise mõõtme, aga mitte kuigi kindlalt), ei ole ka ilmselt päris õige. Teisalt ei saa muidugi vaidlustada, et rahvusele kui mõistele on antud ja antakse ja küllap ka jäädakse andma väga erinevat tähendust ning üks tähendusi kahtlemata võiks ka olla see, mis piiritleb rahvuse ainult kultuuriga (olgu siis lisandiks, et peab olema ka "vastava sisuga täidetud kultuuriruum - ühtsesse kultuuri kuuluvate inimeestega täidetud geograafiline ruum", või mitte). Nii kitsas piiritlemine tekitab siiski rohkem probleeme kui lahendab, sest (suhtelise) jäikuse tõttu pigem eitab üleminekuvõimalusi (nt migrandid, nii välja- kui sisserännanud, muutuksid sellise käsitluse järgi peaaegu automaatselt oma "kultuuriruumist" välja liikudes, jah, milleks siis? kultuurituteks ja rahvusetuteks? enamik väliseestlasi/venelasi/prantslasi/mehhiklasi/naurulasi usutavasti solvuks sügavalt ...)
Samuti räägib Kärner mõneti endale vastu, kui ühelt poolt tahab siduda rahvust/kultuuri ääriveeri geograafilise kohaga, aga teiselt poolt nendib, et "rahvusloome" aluseks võib olla ka "Muhamedi habemekarv". Jah, mina olen sellega põhimõtteliselt nõus, et kui rahvus on määratletud kultuuriga ja kultuur on teatavate vaadete ja väärtuste süsteem, siis võib aluseid olla mitmesuguseid - aga sel juhul tuleks ka geograafia üleüldse kõrvale jätta, parimal juhul pidada seda erandjuhuks, sest ühiste vaadete ja väärtuste alusel kogukondi on päris palju, kohe väga palju ka selliseid, mis vähemalt tänapäeval ei ole kuidagi geograafiliselt determineeritud.
Ja veel, kui siduda rahvus ja kultuur nii jäigalt, siis võib päris julgelt väita, et peaaegi kõik inimesed kuuluvad peaaegu automaatselt õige mitmesse rahvusse. Ma võin enda puhul näiteks öelda, et ma olen rahvuselt eestlane (peamiselt keele, osaliselt ka elukoha põhjal) ja anarhist (vaadete ja väärtuste poolest) ja ilmselt võiks siia lisada veel üks-kaks "rahvust" (näiteks bibliofiilide oma, millega mind seovad samuti vaated ja väärtused, kuigi see konkreetne vaadete ja väärtuste pakett erineb täielikult rahvusele "anarhist" omastest vaadetest ja väärtustest). Kõlab totralt, eks? Aga kõik need kolm sisaldavad minu jaoks täiesti erinevaid "vaateid ja väärtusi" ja kõik need kolm on kindlalt mu elu osad. Seepärast nimetaks ma ka pigem neid kõiki kogukondadeks, mitte rahvusteks (jah, vähemalt enda meelest ja teada ei ole ma küll ühegi rahvuse liige - kuigi elukoha tõttu võib mind pidada nii-ütelda ametlikult rahvuseks loetavate "eestlaste" hulka kuuluvaks).
Sõnaga, kuigi huvitav lugeda, oli see artikkel mu silmis üks järjekordseid kurbi näiteid, kuidas inimesed satuvad võõrastest ideedest lummusse ja kipuvad neid edasi andma - njah, tahaks lausa öelda, et kohta ja olusid arvestamata (mis võib olla hea ja mõistlik vene rahvuslasele propageerida, ei pruugi olla üldse mõistlik eesti või mis tahes muule rahvuslasele).
Matthäuse Ülo oli kirjutanud huvitava arvustuse Meikari Silveri raamatu "Poliitmalaaria" kohta: mida võib kokku võtta umbes nii: üsna kaasahaaravalt kirjutatud ja huvitavatest asjadest, ainult et autor on pannud kokku kaks eri juttu, ühe reisikirja ja teise poliitilise loo, mis omaette oleksid mõlemad head, aga koos ei jäta ei saba, sõrgade ega üldse mingit muljet :-)
Tõlkijana oli erakordselt huvitav lugeda Sirkeli Mati kõnet Gundolfi auhinna (seda annab kultuurivahenduse eest välja nimekas Saksa keele ja luule akadeemia), kust võis leida mitmeid sarnasusi endagi jaoks. Nojah, muidugi, Nõukogude aja tõlkimise ja selle spetsiifiliste probleemidega mul otsest kokkupuudet pole, aga eks tõlkimine ole siiski küllaltki ühesugune protsess riigivõimust hoolimata. Igatahes muhe lugemine ja ka ajalooliselt põnevate seikadega.
Teine selline muhe lugemine, kuigi sootuks teistmoodi, oli Kangro Maarja intervjuu eestivene kirjaniku P. I. Filimonoviga. Ma sain sealt endale üllatuseks teada, et see nimi polegi pärisnimi, vaid hoopis pseudonüüm (ja veel väga laheda päritoluga), aga oli ka muid häid mõtteid, eelkõige selle kohta, et inimene peab ikka oma rida ajama (kui see tal on või ta vähemalt arvab, et on), mitte jooksma igasuguste "ühiskondlike" voolude ja tuulekeste sabas. Ja ei puudunud ka tubli sarkasm: "neid lugejaid, kellele tasuks avaldada minu teoseid siin ja vene keeles, on, noh, 15 tükki, keda ma kõiki isiklikult tunnen. Rõõmustab aga asjaolu, et veel viis aastat tagasi oli neid viis". Igatahes tundus, et nii reipa meelestatusega kirjanik väärib meeldejätmist ja soodsal juhul ka lugemist (äkki saaks isegi vene keeles kätte, kui on, ja oleks kuueteistkümnes, kusjuures selline, keda ta ei tunne? :-) )
Nauditav oli lugeda ka kahe, ma julgeks arvata, eksperdi arvustusi eesti keeles sugugi mitte igapäevaste idamaiste teoste tõlgete kohta: üks Mathuralt india kirjanduse esindaja ja teine Alliku Alarilt jaapani kirjanduse esindaja kohta. Need ei olnudki ehk nii palju arvustused, kuigi ka konkreetsetest raamatutest ja nende tõlkimisest räägiti, kuivõrd rohkem head selgitavad tekstid selle kohta, mis ehk raamatuid endid käes hoides ja lugedes võib tähelepanuta või mõistmata jääda. Mulle ülikooliajal kohutavalt meeldisid näiteks Mälli Linnarti või Klaasseni Olaf-Mihkli või veel mõne õppejõu vahel kõll ehk isegi liigsõnalised, aga ikka vajalikud selgitused mõnedegi nähtuste või mõistete või mille tahes kohta, mis esmapilgul tundusid justkui selgena, aga millest tegelikult oli teada paremal juhul vaid lühidefinitsioon, ilma mingi taustata. Sellised asjad avardavad maailmapilti ja lisavad võimalusi lisaks antud taustale seda seostada teiste teadmistefragmentidega, mis seni peas üksikuna või muudes seostes ringi hulbivad ja on seeläbi ääretult tänuväärsed. Seda võib öelda ka nende artiklite kohta, ehkki mõistagi nende maht on lehes suhteliselt napp.
Ja "laast, aga mitte liist" (väga lahe inglise last but not least eestindus, mida ma äsja kohtasin) oli hea lugeda Kändleri Tiidu järjekordset sõnavõttu. Tõsi, seekord polnud tegu just sellise elegantse ning keele- ja mõtlemisvigureid sisseviskava looga, nagu tal tavaliselt, vaid rohkem küsimuste ja kahtluste jadaga hiljaaegu minuni ajakirja Horisont vahel ilmunud raamatukese kohta, mis käsitles Higgsi bosonit, toda kuulsat ja nii hädasti vajalikku pisiosakest, mida aastaid taga aeti ja lõpuks (peaaegu kindlalt) ka üles leiti. Eriti heaks tegi asja aga see, et operatiivselt oli sõna antud ka raamatukese autoritele, kes võimalust mööda selgitasid, miks asjad on nii ja mitte teisiti. Nojah, kõrvaltvaatajana ei oska ma muidugi hästi öelda, kas kahtlused on põhjendatumad kui vastused või vastupidi (osad "kahtlused" ilmselt ongi - need eelkõige, millele oli jäetud vastamata), aga igatahes on väga hea lugeda niisugust dialoogi.
Loetud: Sirp, 07.06.2013
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus Eesti - Trinidad ja Tobago (ETV2), 30 Days of Night: Dark Days (Pro7)
Lugemine tähendas mõistagi Sirpi, milles täna oli õige mitu lugu, mida tasus lugeda - ehkki ma ei riski öelda, et nad kõik ka head ja sellised olid, mida on mõtet lugeda soovitada. Alguse tegi lahti Kalmo Hent, kes üht saksakeelset raamatut arvustades-tutvustades muu hulgas, et mitte öelda peamiselt vaagis Saksamaa rolli Euroopas ja Euroopat ennast. Ei saa muidugi öelda, et need mõtted, nii arvustatava autori kui ka loo kirjutaja omad, oleksid millegi poolest märkimisväärselt originaalsed - neid on varemgi esitatud, aga kena oli neid siin kompaktselt koos lugeda.
See oli kenakene küll, aga edasi oli antud üle lehekülje ruumi Kärneri Tiidule, kes iseenesest kirjutas huvitaval teemal: "avatud rahvuslus". Selles loos oli mõningaid huvitavaid mõttearendusi, aga kõik rikkus ära üks, ma ütleks lausa fundamentaalne möödapanek ja eksitus. Kärneri käsitluse järgi tuleb suisa välja, et igasugune inimühendus, millele on omased ühised väärtused, võib julgelt kanda rahvuse nime! Eks neid möödapanekuid oli veelgi (näiteks üsna iganenud seisukoht, et "umbes pool inimese käitumisest tuleneb temale sünniga kaasa antust, s,t, on geneetilist päritolu" - iganenud vähemalt selles mõttes, et tänapäeval ollakse seisukohtal, et geenidega saab kaasa ainult "soodumise", aga mitte kindlat "käitumist" ennast; soodumus võib avalduda, kui selleks on head tingimused, aga ei pruugi, kui neid ei ole), aga see oli ikka kohe suur ja torkas väga selgelt silma. Tähelepanelikumal lugemisel muidugi selgus ka, millest see on tingitud - autor ilmselgelt elab vene rahvuslaste kultuuriruumis (sellele osutavad üpris selgelt ka viited), kus mitmed artiklis esitatud mõtted on küllaltki levinud, sageli küll ka veel rõhutatumalt esitatud.
Eks see on muidugi küll õige, et rahvus on samuti teatav kogukond, aga ma olen kohe päris veendunud ja kindel, et mitte igasugune kogukond ei ole rahvus. Ja siduda rahvust nii ainiti kultuuriga, nagu teeb seda Kärner (kuigi ta toob sisse ka geograafilise mõõtme, aga mitte kuigi kindlalt), ei ole ka ilmselt päris õige. Teisalt ei saa muidugi vaidlustada, et rahvusele kui mõistele on antud ja antakse ja küllap ka jäädakse andma väga erinevat tähendust ning üks tähendusi kahtlemata võiks ka olla see, mis piiritleb rahvuse ainult kultuuriga (olgu siis lisandiks, et peab olema ka "vastava sisuga täidetud kultuuriruum - ühtsesse kultuuri kuuluvate inimeestega täidetud geograafiline ruum", või mitte). Nii kitsas piiritlemine tekitab siiski rohkem probleeme kui lahendab, sest (suhtelise) jäikuse tõttu pigem eitab üleminekuvõimalusi (nt migrandid, nii välja- kui sisserännanud, muutuksid sellise käsitluse järgi peaaegu automaatselt oma "kultuuriruumist" välja liikudes, jah, milleks siis? kultuurituteks ja rahvusetuteks? enamik väliseestlasi/venelasi/prantslasi/mehhiklasi/naurulasi usutavasti solvuks sügavalt ...)
Samuti räägib Kärner mõneti endale vastu, kui ühelt poolt tahab siduda rahvust/kultuuri ääriveeri geograafilise kohaga, aga teiselt poolt nendib, et "rahvusloome" aluseks võib olla ka "Muhamedi habemekarv". Jah, mina olen sellega põhimõtteliselt nõus, et kui rahvus on määratletud kultuuriga ja kultuur on teatavate vaadete ja väärtuste süsteem, siis võib aluseid olla mitmesuguseid - aga sel juhul tuleks ka geograafia üleüldse kõrvale jätta, parimal juhul pidada seda erandjuhuks, sest ühiste vaadete ja väärtuste alusel kogukondi on päris palju, kohe väga palju ka selliseid, mis vähemalt tänapäeval ei ole kuidagi geograafiliselt determineeritud.
Ja veel, kui siduda rahvus ja kultuur nii jäigalt, siis võib päris julgelt väita, et peaaegi kõik inimesed kuuluvad peaaegu automaatselt õige mitmesse rahvusse. Ma võin enda puhul näiteks öelda, et ma olen rahvuselt eestlane (peamiselt keele, osaliselt ka elukoha põhjal) ja anarhist (vaadete ja väärtuste poolest) ja ilmselt võiks siia lisada veel üks-kaks "rahvust" (näiteks bibliofiilide oma, millega mind seovad samuti vaated ja väärtused, kuigi see konkreetne vaadete ja väärtuste pakett erineb täielikult rahvusele "anarhist" omastest vaadetest ja väärtustest). Kõlab totralt, eks? Aga kõik need kolm sisaldavad minu jaoks täiesti erinevaid "vaateid ja väärtusi" ja kõik need kolm on kindlalt mu elu osad. Seepärast nimetaks ma ka pigem neid kõiki kogukondadeks, mitte rahvusteks (jah, vähemalt enda meelest ja teada ei ole ma küll ühegi rahvuse liige - kuigi elukoha tõttu võib mind pidada nii-ütelda ametlikult rahvuseks loetavate "eestlaste" hulka kuuluvaks).
Sõnaga, kuigi huvitav lugeda, oli see artikkel mu silmis üks järjekordseid kurbi näiteid, kuidas inimesed satuvad võõrastest ideedest lummusse ja kipuvad neid edasi andma - njah, tahaks lausa öelda, et kohta ja olusid arvestamata (mis võib olla hea ja mõistlik vene rahvuslasele propageerida, ei pruugi olla üldse mõistlik eesti või mis tahes muule rahvuslasele).
Matthäuse Ülo oli kirjutanud huvitava arvustuse Meikari Silveri raamatu "Poliitmalaaria" kohta: mida võib kokku võtta umbes nii: üsna kaasahaaravalt kirjutatud ja huvitavatest asjadest, ainult et autor on pannud kokku kaks eri juttu, ühe reisikirja ja teise poliitilise loo, mis omaette oleksid mõlemad head, aga koos ei jäta ei saba, sõrgade ega üldse mingit muljet :-)
Tõlkijana oli erakordselt huvitav lugeda Sirkeli Mati kõnet Gundolfi auhinna (seda annab kultuurivahenduse eest välja nimekas Saksa keele ja luule akadeemia), kust võis leida mitmeid sarnasusi endagi jaoks. Nojah, muidugi, Nõukogude aja tõlkimise ja selle spetsiifiliste probleemidega mul otsest kokkupuudet pole, aga eks tõlkimine ole siiski küllaltki ühesugune protsess riigivõimust hoolimata. Igatahes muhe lugemine ja ka ajalooliselt põnevate seikadega.
Teine selline muhe lugemine, kuigi sootuks teistmoodi, oli Kangro Maarja intervjuu eestivene kirjaniku P. I. Filimonoviga. Ma sain sealt endale üllatuseks teada, et see nimi polegi pärisnimi, vaid hoopis pseudonüüm (ja veel väga laheda päritoluga), aga oli ka muid häid mõtteid, eelkõige selle kohta, et inimene peab ikka oma rida ajama (kui see tal on või ta vähemalt arvab, et on), mitte jooksma igasuguste "ühiskondlike" voolude ja tuulekeste sabas. Ja ei puudunud ka tubli sarkasm: "neid lugejaid, kellele tasuks avaldada minu teoseid siin ja vene keeles, on, noh, 15 tükki, keda ma kõiki isiklikult tunnen. Rõõmustab aga asjaolu, et veel viis aastat tagasi oli neid viis". Igatahes tundus, et nii reipa meelestatusega kirjanik väärib meeldejätmist ja soodsal juhul ka lugemist (äkki saaks isegi vene keeles kätte, kui on, ja oleks kuueteistkümnes, kusjuures selline, keda ta ei tunne? :-) )
Nauditav oli lugeda ka kahe, ma julgeks arvata, eksperdi arvustusi eesti keeles sugugi mitte igapäevaste idamaiste teoste tõlgete kohta: üks Mathuralt india kirjanduse esindaja ja teine Alliku Alarilt jaapani kirjanduse esindaja kohta. Need ei olnudki ehk nii palju arvustused, kuigi ka konkreetsetest raamatutest ja nende tõlkimisest räägiti, kuivõrd rohkem head selgitavad tekstid selle kohta, mis ehk raamatuid endid käes hoides ja lugedes võib tähelepanuta või mõistmata jääda. Mulle ülikooliajal kohutavalt meeldisid näiteks Mälli Linnarti või Klaasseni Olaf-Mihkli või veel mõne õppejõu vahel kõll ehk isegi liigsõnalised, aga ikka vajalikud selgitused mõnedegi nähtuste või mõistete või mille tahes kohta, mis esmapilgul tundusid justkui selgena, aga millest tegelikult oli teada paremal juhul vaid lühidefinitsioon, ilma mingi taustata. Sellised asjad avardavad maailmapilti ja lisavad võimalusi lisaks antud taustale seda seostada teiste teadmistefragmentidega, mis seni peas üksikuna või muudes seostes ringi hulbivad ja on seeläbi ääretult tänuväärsed. Seda võib öelda ka nende artiklite kohta, ehkki mõistagi nende maht on lehes suhteliselt napp.
Ja "laast, aga mitte liist" (väga lahe inglise last but not least eestindus, mida ma äsja kohtasin) oli hea lugeda Kändleri Tiidu järjekordset sõnavõttu. Tõsi, seekord polnud tegu just sellise elegantse ning keele- ja mõtlemisvigureid sisseviskava looga, nagu tal tavaliselt, vaid rohkem küsimuste ja kahtluste jadaga hiljaaegu minuni ajakirja Horisont vahel ilmunud raamatukese kohta, mis käsitles Higgsi bosonit, toda kuulsat ja nii hädasti vajalikku pisiosakest, mida aastaid taga aeti ja lõpuks (peaaegu kindlalt) ka üles leiti. Eriti heaks tegi asja aga see, et operatiivselt oli sõna antud ka raamatukese autoritele, kes võimalust mööda selgitasid, miks asjad on nii ja mitte teisiti. Nojah, kõrvaltvaatajana ei oska ma muidugi hästi öelda, kas kahtlused on põhjendatumad kui vastused või vastupidi (osad "kahtlused" ilmselt ongi - need eelkõige, millele oli jäetud vastamata), aga igatahes on väga hea lugeda niisugust dialoogi.
Loetud: Sirp, 07.06.2013
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus Eesti - Trinidad ja Tobago (ETV2), 30 Days of Night: Dark Days (Pro7)
6.6.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, enam-vähem. Enam-vähem sellepärast, et - ja palun nüüd mitte naerma pursata - mul õnnestus miskitmoodi endale külmetus kallale saada: kurk on kare, ninas on tatitunne (samal ajal siiski midagi just otseselt ei jookse, aga noh, just see nohune olek ilma tatita). Mis, järele mõeldes, ei ole muidugi praeguste hirmkuumade ilmadega mingi ime, aga ikkagi on vastik ja sant olla.
Enesetunnet ei aidanud just paremaks muuta ka täna teatavaks saanud mälumängu maailmameistrivõistluste tulemused. Nende põhjal olin ma Eestis 52 võistleja seas 32. kohal ja maailmas 1709 võistleja seas 612. kohal. Tegelikult oleks võinud olla õige pisut kõrgemalgi, sest tagantjärele avastasin, et üks punkt oli lugemata jäetud, aga see poleks just palju kaasa aidanud. Ega siin midagi pole teha, tuleb tunnistada selleaastast altminekut ja nurjumist ning järgmiseks aastaks valmistuma hakata, et ehk siiski veel suuta paremini esineda ...
Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud. EÜE segu (ETV)
Ilmunud tõlked: Lavastaja Galina Voltšek: vaataja tuleb mugavast tugitoolist välja paisata (Postimees, 05.06.2013)
Enesetunnet ei aidanud just paremaks muuta ka täna teatavaks saanud mälumängu maailmameistrivõistluste tulemused. Nende põhjal olin ma Eestis 52 võistleja seas 32. kohal ja maailmas 1709 võistleja seas 612. kohal. Tegelikult oleks võinud olla õige pisut kõrgemalgi, sest tagantjärele avastasin, et üks punkt oli lugemata jäetud, aga see poleks just palju kaasa aidanud. Ega siin midagi pole teha, tuleb tunnistada selleaastast altminekut ja nurjumist ning järgmiseks aastaks valmistuma hakata, et ehk siiski veel suuta paremini esineda ...
Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud. EÜE segu (ETV)
Ilmunud tõlked: Lavastaja Galina Voltšek: vaataja tuleb mugavast tugitoolist välja paisata (Postimees, 05.06.2013)
26.12.12
Teisibased mõtted
Kalendri täielise arbitraarsuse ilmeka näitena võib öelda, et kui eile oli (jõulu)laupäev, siis täna oli kenasti "tavaline esmaspäev" - niisiis tarkvara tõlkimise päev. Ma küll veidi kahtlesin, kas sellises ikka veel haigusvinduvas olekus, nagu ma praegu olen (kuigi tundub - loodetavasti mitte petlikult -, et pigem on asi paranemas ja mingit tõsisemaid tüsistusi seekord ei tulnudki), ikka nii tähtsat asja ette võtta, aga tundsin end hommiku poole siiski piisavalt erksana. Mis küll ei püsinud kogu päeva ja väsimuse märgiks on seegi, et tänane panus pole just väga mahukas, kindlasti väiksem, kui võinuksin ja tahtnuksin oodata. Endiselt oli käsil KDE arendusharu ja eelkõige dokumentatsioon (eelmine, see ja veel ka järgmine kord Samba-rakenduse Smb4K käsiraamat), kuigi ühtteist uut või ülevaatamist vajavat oli juurde tulnud ka kasutajaliidese poole peal, aga praeguses jõuluaegses ja KDE 4.10 väljatuleku eelses vaikelus peamiselt siiski vaid põgusat ülevaatamist vajavaid korrektuurseid muudatusi.
Loetud: Tuna 4/2012
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Harry Potter ja segavereline prints (Kanal2)
Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon
Loetud: Tuna 4/2012
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Harry Potter ja segavereline prints (Kanal2)
Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon
24.12.12
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev endiselt vinduva tervisega: külmetuse tagajärjed pole kardetavasti veel kriisini jõudnud, kuigi muidugi jääb alati habras lootus, et äkki ei jõuagi ... Mõnevõrra kahandasid siiski tööaega ja andsid võimaluse toda vindumist pisut unustada ettevalmistused homseks päevaks, aga ega neid nüüd nii palju ka ei olnud.
Loetud: Akadeemia 12/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), ENSV (ETV)
Loetud: Akadeemia 12/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), ENSV (ETV)
22.12.12
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millele andis oma värvingu kergelt haiglane enesetunne. Nähtavasti külmetasin eile või üleeile väljas käies (nii Kristiine keskus kui ka Buffalo pubi olid mu meelest selgelt üle köetud), mis poleks muidu suurt midagi, ikka tuleb ju ette, aga täna lisandus sellele harjumatu valu õlapiirkonnas. Natuke imetabases veebis uurides selgus, et koos külmetusega osutab see üldiselt surmahaigusele, olgu siis katk, aids või pidalitõbi, aga ravi on ikka ühesugune - valuvaigisti. Astusingi siis erakordse sammu ja võtsin tableti sisse ning mõni tund hiljem võis tõdeda surmatõve lahkumist (külmetus oma seniste ja ilmselt veel avalduvate sümptomitega siiski jäi - saabki täna alanud hea uue ilma, talve ja 14. baktuni kenasti sisse juhatada).
Ajakirja Oma Keel vahendusel jäi mulle täna silma üks mõne aja eest Tartu ülikoolis kaitstud bakalaureusetöö, mille pealkiri oli mulle kui tarkvara tõlkijale omajagu intrigeeriv, nimelt "Hoiakud eestikeelse kontoritarkvara kasutamise suhtes". Eks seal uuritava valimi koostise ja võib-olla veel mõne asja üle saaks vajaduse korral nuriseda, aga tundus, et autor on siiski taodelnud võimalikult parimat ja see on tal ka üsna hästi välja tulnud. Tulemusedki olid küllaltki eeldatavad, vähemalt mu meelest: eesti- ja ingliskeelse kontoritarkvara kasutajaid ligikaudu pooleks, ka suhtumine üsna pooleks.
Siiski jäi muret tekitavalt silma asjaolu, et eestikeelse kontoritarkvara kasutajad ja selle hindajad on peamiselt vanemad inimesed, noorematel tundub ingliskeelne olevat rohkem trendikas, isegi mõistetavam. Ehk natuke utreeritult: kui vanemad inimesed veel eesti keelt mõistavad, siis nooremad mitte enam nii hästi ... Mis ei ole eestikeelse väljendusoskuse ja mõistmise ehk funktsionaalse kirjaoskuse kahanemise tingimustes muidugi midagi imekspandavat, aga siiski ohule viitav. Millises seoses, olgu siin etteruttavalt öeldud, oli tänases Sirbis lausa kummastav lugeda enam-vähem kõrvuti, kuigi eri lehekülgedel ja eri inimeste suust, kaht järgmist seisukohta (esimene siit ja teine siit):
See viibki mind tänase Sirbi juurde, mis oli jõulueelselt paks ja samamoodi jõulueelselt valdavalt tühjust täis. Alustuseks hunnik poliitikajura - ehkki võib öelda, et Vitsuri Heido aastakokkuvõte oli päris kena ja tasakaalustatud lugemine ning muidu rohkem vist muusika vallas tuntud Lille Märdi-Matise ekskurss kaugema mineviku parteilisusse väga vahva vahepala.
Mõnus oli lugeda juubelipuhust intervjuud nimeka tõlkija, Norra rikkaliku ja põhjamaiselt karge kultuuripärandi eestindaja Lumeti Elviga, kelle lõpulausele "Ilus keel pakub suurimat vaimset naudingut" võib siinkirjutaja kõigi oma jäsemeotstega ainult ja alati alla kirjutada.
Ei pääse ükski jõulueelne leht jõulumõtiskluseta, ei ka Sirp. Selle koha täitis seekord Kareva Doris, kelle "Pimeaeg" oli tõesti hea mõtisklus, mida kindlasti lugeda tasub ja kas või kogu jõuluaja selle üle, mis seal seisab või ka ei seisa, järele mõelda ...
Numbri lõpetuseks võtsid aga tõlkijad Pedusaare Heino ja Sinisoo Mark taas ette selle vaese eesti keele. Lühidalt öeldes: olukord on sitt, sitemgi kui sitt, nagu sellest sõna otseses mõttes pasalaadungist selgub, millega nad lugejad täiesti ebajõululikult üle valavad. Kõigi nende ebakeelendite kõrval, mida nad on väsimatu usinusega meediamaastikult välja noppinud, toovad nad ka ühe enda loodu, päris õpetliku ...
Mis muutis tänase Sirbi tavalisest veidi paksemaks, oli vahel leiduv Keele Infoleht. Peamiselt oli see pühendatud keeleõpetusele (koolis), niisiis teemale, mis mind vaid põgusalt huvitab, aga selle kõrval võis sealt siiski leida ka päris kena pikema intervjuu Pulleritsu Eglega, kes on teatavasti sellise asutuse nagu Keelehooldekeskus juht. Millest jäi minu jaoks eelkõige kõlama trafaretne, aga endiselt kurb tõdemus: enda keelekasutuse ja selle parendamise eest kannavad hoolt peamiselt need, kelle keelekasutusele nagunii pole suurt midagi ette heita; need aga, kelle keel lonkab siit ja sealt ja mujaltki, pahatihti ei mõistagi, et nad midagi valesti teevad ...
Ja et kõik oleks ära öeldud ning täidetud ka Emakeele Seltsi soov nende korraldatavatele keeleviktoriinidele laiemat levikut leida, tuleb ära märkida, et seekordses Sirbis on välja pakutud järjekordse keeleviktoriini küsimused, mille kallal inimesed, kellele vähegi keelehuvi, võivad kenasti kogu jõuluaja ja takkapihta uue aasta esimesed (töö)nädalad pead ragistada ja ajukurde pinguldada.
Loetud: Sirp, 21.12.2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Aasta uudistejälgija (Kanal2)
Ajakirja Oma Keel vahendusel jäi mulle täna silma üks mõne aja eest Tartu ülikoolis kaitstud bakalaureusetöö, mille pealkiri oli mulle kui tarkvara tõlkijale omajagu intrigeeriv, nimelt "Hoiakud eestikeelse kontoritarkvara kasutamise suhtes". Eks seal uuritava valimi koostise ja võib-olla veel mõne asja üle saaks vajaduse korral nuriseda, aga tundus, et autor on siiski taodelnud võimalikult parimat ja see on tal ka üsna hästi välja tulnud. Tulemusedki olid küllaltki eeldatavad, vähemalt mu meelest: eesti- ja ingliskeelse kontoritarkvara kasutajaid ligikaudu pooleks, ka suhtumine üsna pooleks.
Siiski jäi muret tekitavalt silma asjaolu, et eestikeelse kontoritarkvara kasutajad ja selle hindajad on peamiselt vanemad inimesed, noorematel tundub ingliskeelne olevat rohkem trendikas, isegi mõistetavam. Ehk natuke utreeritult: kui vanemad inimesed veel eesti keelt mõistavad, siis nooremad mitte enam nii hästi ... Mis ei ole eestikeelse väljendusoskuse ja mõistmise ehk funktsionaalse kirjaoskuse kahanemise tingimustes muidugi midagi imekspandavat, aga siiski ohule viitav. Millises seoses, olgu siin etteruttavalt öeldud, oli tänases Sirbis lausa kummastav lugeda enam-vähem kõrvuti, kuigi eri lehekülgedel ja eri inimeste suust, kaht järgmist seisukohta (esimene siit ja teine siit):
1) Eesti keele ja kirjanduse tundide arvu vähenemine on olnud muljet avaldav. Tartu Karlova gümnaasiumi õpetaja Külliki Kask [minu õpetaja, kellest mul on ainult häid mälestusi] on koostanud põhjaliku tabeli, kui palju on meie lapsed 1978. aastast kogu kooliaja jooksul eesti keelt ja kirjandust õppinud. Need, kes alustasid kooliteed 1978. aastal, said 11 kooliaasta jooksul 2415 tundi eesti keelt ja kirjandust, 2009. aastal alustanutel on 12 aasta jooksul õppekavas 1925 tundi. Vahe on 490 tundi. Kui põhikoolis on õpilase maksimaalne nädalakoormus 30 tundi, siis teeb see 16 täisnädalat. Õppeaastas on 35 nädalat.
EES on aastaid seisnud selle eest, et eesti keele tunde oleks rohkem. Nüüd on 1990ndate põlvkonna jõudmisega kõrgkoolidesse tõdetud, et õigekirjaoskus on vähenenud, ei suudeta toime tulla elementaarse õigekirjagagi, koostada tekste, tekstidest aru saada. Neid vilju me praegu maitseme.
2) Ainekavade niigi suure mahu tõttu ei ole mõistlik arvata, et selleks peaks suurendama ainetundide arvu. Pigem on vaja õpetamisel rakendada uudseid meetodeid ja ainetevahelist lõimingut.No mis sa oskad kosta: saadakse aru küll, et asjad on halvasti, aga paremaks tegemise asemel ... ohjah. See on nüüd muidugi kooliõpetuse seisukohalt kõrvaltvaataja ohe, aga ometi tundub midagi viltu olevat, kui nagu isegi asjaosaliste enda poolt ei paista soovi midagi parandada ... (või noh, parandamise taotlusest ju räägitakse, aga see ei ole veenev).
See viibki mind tänase Sirbi juurde, mis oli jõulueelselt paks ja samamoodi jõulueelselt valdavalt tühjust täis. Alustuseks hunnik poliitikajura - ehkki võib öelda, et Vitsuri Heido aastakokkuvõte oli päris kena ja tasakaalustatud lugemine ning muidu rohkem vist muusika vallas tuntud Lille Märdi-Matise ekskurss kaugema mineviku parteilisusse väga vahva vahepala.
Mõnus oli lugeda juubelipuhust intervjuud nimeka tõlkija, Norra rikkaliku ja põhjamaiselt karge kultuuripärandi eestindaja Lumeti Elviga, kelle lõpulausele "Ilus keel pakub suurimat vaimset naudingut" võib siinkirjutaja kõigi oma jäsemeotstega ainult ja alati alla kirjutada.
Ei pääse ükski jõulueelne leht jõulumõtiskluseta, ei ka Sirp. Selle koha täitis seekord Kareva Doris, kelle "Pimeaeg" oli tõesti hea mõtisklus, mida kindlasti lugeda tasub ja kas või kogu jõuluaja selle üle, mis seal seisab või ka ei seisa, järele mõelda ...
Numbri lõpetuseks võtsid aga tõlkijad Pedusaare Heino ja Sinisoo Mark taas ette selle vaese eesti keele. Lühidalt öeldes: olukord on sitt, sitemgi kui sitt, nagu sellest sõna otseses mõttes pasalaadungist selgub, millega nad lugejad täiesti ebajõululikult üle valavad. Kõigi nende ebakeelendite kõrval, mida nad on väsimatu usinusega meediamaastikult välja noppinud, toovad nad ka ühe enda loodu, päris õpetliku ...
Enne intšekkimist Juu-Ess-Eisse suunduvale flaidile printisin välja oma siivii, oppasin maximarketist suveniiriks kaasa paar siidiplaati ja otsisin igaks juhuks üles ka lähima dabljuu-sii.
Mis muutis tänase Sirbi tavalisest veidi paksemaks, oli vahel leiduv Keele Infoleht. Peamiselt oli see pühendatud keeleõpetusele (koolis), niisiis teemale, mis mind vaid põgusalt huvitab, aga selle kõrval võis sealt siiski leida ka päris kena pikema intervjuu Pulleritsu Eglega, kes on teatavasti sellise asutuse nagu Keelehooldekeskus juht. Millest jäi minu jaoks eelkõige kõlama trafaretne, aga endiselt kurb tõdemus: enda keelekasutuse ja selle parendamise eest kannavad hoolt peamiselt need, kelle keelekasutusele nagunii pole suurt midagi ette heita; need aga, kelle keel lonkab siit ja sealt ja mujaltki, pahatihti ei mõistagi, et nad midagi valesti teevad ...
Ja et kõik oleks ära öeldud ning täidetud ka Emakeele Seltsi soov nende korraldatavatele keeleviktoriinidele laiemat levikut leida, tuleb ära märkida, et seekordses Sirbis on välja pakutud järjekordse keeleviktoriini küsimused, mille kallal inimesed, kellele vähegi keelehuvi, võivad kenasti kogu jõuluaja ja takkapihta uue aasta esimesed (töö)nädalad pead ragistada ja ajukurde pinguldada.
Loetud: Sirp, 21.12.2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Aasta uudistejälgija (Kanal2)
27.9.12
Kolmabased mõtted
Üks sitemaid päevi sel aastal, mis möödus suuremalt osalt audis: pool nägu on kinni paistetanud, nii et tuli muudkui kompresse teha ja peamiselt lamada ... Millest on kuradima kahju, sest üks hea tuttav asutab pikemaks ajaks Eesti tänavatolmu jalgelt pühkima ja korraldas väikese lahkumispeo, kus oleks ikka tahtnud osaleda. Ja noh, eks oleks tahtnud ka muud mõistlikku teha ... aga mis seal ikka, kõik päevad ei peagi ju lust ja lillepidu olema ...
Loetud: J. Fforde. The Well of Lost Plots
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Sündmus (TV3), Ninjamõrvar (Kanal2)
Loetud: J. Fforde. The Well of Lost Plots
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Sündmus (TV3), Ninjamõrvar (Kanal2)
30.12.11
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegin väikese pausi elukohajärgse kaupluse külastamise kujul koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil. Väljas on praegu imeilus ilm, kuigi mu enda konditsioon on selline, mis ei luba seda ehk täiel rinnal nautida. Meeteest on vaieldamatult kasu olnud ja täna oli tunduvalt parem kui eile, aga see üleannetu külmetusetirts, kes ei suutnud küll mulle hinge pugeda, mistõttu piirdus kurgu ja muude hingamisteede juppidega, paistab veel kaaluvat, kas minna üle ninavooluste vallandamisele või mitte...
Tänast päeva alustas siiski telefonikõne, millele mõni aeg hiljem järgnes postikulleri külaskäik, kes taris kohale selle aasta viimase Varraku/SERK-i raamatupaki. Milles aastalõpule juba iseloomulikult oli ka väike kink, seekord siis raamatuklubi kirjadega seinakalender. Mis oli väga tore ja meeldiv, ehkki tekitas mõningase peataoleku ja kogu korterit hõlmava otsingu kalendrile sobiva seinast eenduva kumeruse järele. Mille ma lõpuks, hinnates, et vannitoas saab hakkama ka vähema kui kolme ülesriputatud rätikuga, leidsingi nimetatud vannitoast. Nüüd peab ainult meeles pidama iga kuu käia seda seal keeramas, et ikka värske ajapilt kalendrilehelt vastu ilutseks. Aga olgu siinkohal ka ära mainitud paki ülejäänud sisu:
Mainitule lisandus täna veel üks telefonikõne, sedakorda siis selline, millega küsiti üle kinnitus ja pandi mind kirja mõne nädala pärast toimuvatele Eesti meistrivõistlustele ristsõnade lahendamises.
Loetud: M. Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika
Vaadatud: 2012 - Das Jahr in dem die Erde gefiert (RTL2), Farscape (TV6), Ilus ja lõbus 2011 (Kanal2), Harold ja Kumar: põgenemine Guantanamo Bayst (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Andrei Anissimov: valge roos - solvumise sümbol (Postimees, 29.12.2011)
Tänast päeva alustas siiski telefonikõne, millele mõni aeg hiljem järgnes postikulleri külaskäik, kes taris kohale selle aasta viimase Varraku/SERK-i raamatupaki. Milles aastalõpule juba iseloomulikult oli ka väike kink, seekord siis raamatuklubi kirjadega seinakalender. Mis oli väga tore ja meeldiv, ehkki tekitas mõningase peataoleku ja kogu korterit hõlmava otsingu kalendrile sobiva seinast eenduva kumeruse järele. Mille ma lõpuks, hinnates, et vannitoas saab hakkama ka vähema kui kolme ülesriputatud rätikuga, leidsingi nimetatud vannitoast. Nüüd peab ainult meeles pidama iga kuu käia seda seal keeramas, et ikka värske ajapilt kalendrilehelt vastu ilutseks. Aga olgu siinkohal ka ära mainitud paki ülejäänud sisu:
- G. F. Sander. Lahing Soome pärast 1939-1940
- Eesti piirikaitserügemendid ja politseipataljonid Narva rindel 1944. aastal
- S. Westerfeld. Ilusad
- T. H. Ilves. Suurem Eesti
- A. Ivanov. Peotäis põrmu
- K. Aareleid. Vene veri
Mainitule lisandus täna veel üks telefonikõne, sedakorda siis selline, millega küsiti üle kinnitus ja pandi mind kirja mõne nädala pärast toimuvatele Eesti meistrivõistlustele ristsõnade lahendamises.
Loetud: M. Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika
Vaadatud: 2012 - Das Jahr in dem die Erde gefiert (RTL2), Farscape (TV6), Ilus ja lõbus 2011 (Kanal2), Harold ja Kumar: põgenemine Guantanamo Bayst (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Andrei Anissimov: valge roos - solvumise sümbol (Postimees, 29.12.2011)
Subscribe to:
Posts (Atom)