Reedesed mõtted

Eilse lurri läinud päeva järel väga töine päev, mille kestel jõudsin tõlke parandamise ja kohendamise kenasti ära tehtud. Siiski paar asja tuleb veel homme ka üle vaadata ja lihvida veidi, enne kui saab lõplikult ära saata.

Pärast suvepuhkust ilmus täna uuesti Sirp. Nagu ikka, puhkusejärgselt tühjavõitu, aga siiski oli seal klassivenna Kerikmäe Taneli sulest kena pikem ülevaade elust-olust Kõrgõzstanis, kus ta pikemat aega asiaate õigusriigiga tutvustas või midagi sellist. Iseenesest polnud loos midagi väga erilist, vähemalt neile, kes hoolikamalt jälgivad elu nii Kesk-Aasias kui ka laiemalt Eestist ida pool, aga et ilmselt on peale kasvanud juba põlvkond, kellele selline elu on päris võõras, on hea, kui seda aegajalt siiski ka tutvustatakse ja mis võiks olla parem, kui teha seda isiklike kogemuste baasil.

Loetud: Sirp, 23.07.2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)

Reedesed mõtted

Nagu arvata oli, läks tänasestki päevast omajagu Diplomaatiale tõlkimise tähe all ja ma ei saanudki päris selgust, kas see on kõik või tuleb veel midagi...

Igatahes tekitasin endale nii palju vaba aega, et lõpuks ometi läbi hüpata korralikult varustatud kauplusest ja hankida mõningaid komponente, mille abil leevendada mõne päeva eest mind tabanud õunauputust muul viisil kui neid lihtsalt ära süües - sest see närimine on tegevus, mille abil ma õunte mitte enam esimest noorust ja mõningaid kiiresti laienevaid pruuni plekke arvestades sellest kotitäiesti küll edukalt jagu ei suuda saada (see tõi pähe mõtte, et kuigi on olemas arvutult õpetusi, kuidas näiteks veel tõhusamalt kaalust maha võtta, ei ole ma mäletamist mööda kohanud õpetust, kuidas tõhusamalt (õunu) närida...) Poe väisamine oli suhteliselt piinarikas tegevus, sest suurem osa asju, mida ma sealt hankisin, olid minu jaoks uudsed, sellised, mida ma vist üldse varem ei ole kauplusest ostnud või kui, siis väga, väga ammu (näiteks kaneel, tärklis ja mitmed muud õunte töötlemiseks vajalikuna tunduvad abivahendid), mistõttu nende tuvastamine kaubanduskeskusele omaselt arvukate tihedalt kaupa täis riiulite vahel polnud sugugi lihtne ülesanne isegi siis, kui nii poolenisti hea õnne peale juhtusingi enam-vähem kohe õigesse vahesse sattuma. Aga igatahes lõpuks need komponendid hangitud said.

Hiljem õhtul neid vaagima asudes ja kasutusele võttes selgus paraku, et mul siiski puudub üks väga oluline komponent, mille hankimine kuulub juba tõsisemate otsuste valda. Selleks on siis prae- ehk küpsetusahi või kuidas sellist värgendust nimetataksegi. Ka enamik retsepte, mis on mulle ette sattunud, võtavad endastmõistetavana, et selline asi on olemas, ning räägivad aina mingitest kraadidest ja minutitest... (Vahemärkusena: ilmselt, kui mu ammu haudunud köögiremondi plaanid hakkavad tõsisemat kuju võtma, peaks ikka tõsiselt mõtlema ahju hankimise peale. Nojah, arvata on, et ma kasutaks seda ehk vaid nii korda viis-kuus aastas, aga teiselt poole ei kasuta ma ju kuigi palju sagedamini ka pesumasinat ja selle omamist pean ma ometi vajalikuks... Kuigi jah, köögi suurust arvestades on nagunii kõigi vajalike asjade paigutamine paras kvantülesanne, mille kõige ratsionaalsemad lahendused näeksid ette osa asjade paigutamist mõnda kõrgemasse, näiteks kuuendasse dimensiooni, ja senised mõtisklused, mille põhjal on teatav ehk isegi teostatav kujutluspilt tulevasest välimusest kujunenud, ei ole ahju veel sisaldanud...) Aastatega olen ma küll teatavate toiduainete ja toitude puhul suutnud omandada teisendamisoskuse mul olemasoleva mikrolaineahju skaalasse, aga ei õuntega ega taignaga mul seni kogemusi pole, paraku (ahjaa, need asjad siis, mida ma valmistada tahtsin, kannavad nimetust õunapommid, mille näidisretsepti võib leida näiteks siit). Sestap võin ma ilmselt täie enesekindlusega kinnitada, et selliseid õunapomme nagu mul välja kukkusid, pole maailm seni veel näinud :-) Õieti vist tuleks seda nimetada õuna-taignaroaks... :-) (õunad said kenasti küpseks, aga nende ümber olnud taigen osutus sitkemaks poisiks...) Sellest hoolimata olid need õrnalt ikkagi õunapomme meenutavad asjad täiesti söödavad ja ära söödud nad ka said. Lihtsam oli selle kõrvale valmistatud õunakisselliga, mis jättis täitsa sellise mulje ja maitse nagu juba päriselt. Õieti seda ma olin eelmistelgi päevadel paar korda valmistanud, aga et siis polnud mu käsutuses tärklist, ei saa seda vahest päris kisselliks nimetada. Tänapäeval on mu meelest vist lausa igasugust keeduvett kombeks puljongiks nimetada, nii võiks too joodav ollus siis vahest õunapuljongi nime kanda. Aga eks ma proovin veel mõningaid asju, mida mu käsutuses olevad vahendid võimaldavad teha, sest samuseid õunu on ikka veel päris hulga järel...

Tänases Sirbis oli meeldivalt palju juttu tõlkimisest, tervelt kaks lehekülge. Tõsi, valdavalt puudutas see tõlkimise n-ö igavamat ehk teoreetilisemat külge, olles seotud täna ja homme Tallinna Ülikoolis toimuva rahvusvahelise konverentsiga, mille peateemaks on õieti mitte tõlkimine ise, vaid tõlkelugu. Aga nii või teisiti, praktilise tõlkimise kõrval ja taga peab nagunii olema ka mingi teooria (olgu kas või kõigest tõlkija peas) ja on ainult hea, et sellistest asjadest räägitakse ka laiemalt ehk siis ajaleheveergudel, mitte ainult konverentsisaalides.

Täna jäi silme ette juba natuke vana uudis, et Mandriva (kui ettevõte) on endale saanud uue tegevdirektori Arnaud Laprévote'i. Viimased tegevjuhid on olnud finantsistid, mis oli mõne aasta tagust pankrotikaitse otsimist arvestades ka igati loogiline, uus juht aga on rohkem nii-ütelda tehnikamees. kes kunagi asutas eelkõige (vaba tarkvaralise) äritarkvaraga tegeleva firma Linbox, mille Mandriva mõne aja eest omandas. Võib-olla annab see märku, et finantsprobleemidest ollakse vähemalt mingil määral üle saadud ja ehk langeb nüüd ka kõrgema juhtkonna pilk rohkem tehnilisele poolele, aga eks see selgub edaspidi.

Õhtul võis ajalehe Kommersant vahendusel lugeda intervjuud Kõrgõzstani uue juhi Roza Otunbajevaga. See oli küll üpris lühike, aga midagi andis sealt siiski välja lugeda. Peamiselt seda, et uus võim või vähemalt selle juht eelistab tegelda sisemaiste asjadega ja välissuhete nii-ütelda joondamises tal veel mingit kindlat seisukohta pole. Sellest ilmselt ka üsna vastuolulised teated, mida on tulnud Läänes võib-olla kõige enam muret tekitanud USA sõjaväebaasi edasise saatuse kohta. Ka intervjuus laveeris Otunbajeva sellest küsimusest üsna diplomaatiliselt kõrvale. Venemaale ja Putinile määris ta intervjuus küll veidi mett moka peale, aga ühtlasi ei unustanud ka kergelt torkamast viitega autoritaarseid režiime valitsevatele ohtudele. Samas on tema tausta arvestades (pikka aega diplomaadina Läänes) ka selge, et tal on päris hea ettekujutus nii sellest, kust toetust võib saada, kui ka sellest, et välismaine toetus ei tule üldjuhul lihtsalt heast südamest. Aga toetust paistab uuel võimul hädasti vaja olevat, sest ühest teisest uudisest võis teada saada, et Kõrgõzstani riigikassas olevat kõigest 250 miljoni Eesti krooni jagu raha. See on summa, mille kõrval Kreeka või Islandi või mõne muu finantsmaailmas viimasel ajal kõmu tekitanud riigi probleemid tunduvad lausa olematud või otse positiivsed, sest üle jõu käivaid võlgu saab heal juhul restruktureerida või mingi kas või hambaid kiristama paneva lahenduse leida, aga kui raha ikka kohe üldse ei ole, siis ainult hambad ongi...

Üks väga vahva ettevõtmine jäi samuti silme ette, nimelt projekt Mälumaastikud, mis koondab meie kolme rahvuspargi - Soomaa, Karula, Lahemaa - kohapärimust. Esialgu ei ole seal küll veel kõigi kohanimede kohta oma lugu, aga loodetavasti see veel täieneb. Igal juhul väga tore ja informatiivne asi.


Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)

Kolmabased mõtted

Tänagi ei tulnud tavalisest tööpäevast palju välja, ikka selle Diplomaatia tõttu, mis sedakorda paistab tulevat peamiselt tõlkelugudest koosnev. Teisest küljest on naabermaadele pühendatud artiklite tõlkimine teretulnud vaheldus üle pea kasvanud keltidele ja venelastele, nii et nuriseda võib ehk ainult selle üle, et nii palju asju korraga ühele hetkele satub, aga eks see ole ajakirjanduse, mida ju Diplomaatia on, puhul lausa loomulik.

Täna õhtupoolikuks paistsid Kõrgõzstanis puhkenud rahutused jõudvat lõppfaasi: senine võim on nähtavasti kukutatud ja uued tegijad kui mitte veel päris pukis, siis pukki ronimas. Vaevalt muidugi keegi (kaasa arvatud mina) pööraks sealsetele sündmustele kuigi palju tähelepanu, sest iseenesest pole ju Kõrgõzstan maailma mastaabis kuigi palju tähtsam riik kui näiteks Eesti või Ekvatoriaal-Guinea (või mõni muu e-tähega algav riik, kui parafraseerida üht mu ammust arvamusartiklit :-) ), aga paraku asub ta väga lähedal juba pikemat aega tulipunktis olnud piirkondadele (alates Kashmirist idas, aga mõistagi eelkõige Afganistanile) ning on ka ise mitmete jõutelgede keskmes (Hiina ja Kasahstan kui suured naabrid ning USA ja Venemaa kui veel suuremad "naabrite naabrid"). Tundub küll, et seekordne mäss ei olnud eriti tingitud välismaistest teguritest, vaid pigem olid mitmed sisemaised pinged kuhjunud sinnamaani, et nende vähendamise ainuke tee oligi paraku omajagu veriseks osutunud sisekonflikt. Ma ei ole küll väga põhjalikult jälginud Kõrgõzstanis toimuvat, aga kõige põhjal, mida ma viimastel aastatel olen siiski kõrva taha pannud, on seal tegemist endiselt üleminekuga tugevast autoritaarsest süsteemist (nõukogude kord ei asendunud just kuigi palju leebema süsteemiga sealkandis) mingisse muusse süsteemi (kas just läänelikku demokraatiasse, on kaheldav, aga tundub, et vähemalt mingisse sellisesse süsteemi, mis ei ole enam nii jäiga vertikaalse ülesehitusega kui senised). Esimene suurem samm astuti selles suunas viie aasta eest, nüüd on siis nähtavasti järg järgmise käes, sest nagu selliste üleminekute puhul sageli, käivad need järk-järgult, sageli järskude hüpetega (kohe meenub ajalooõpingute vältel pähe taotud Prantsusmaa ajalugu, kus suurel revolutsioonilgi oli mitmeid järske murranguid...). Mõneti sarnaneb Kõrgõzstanis toimuv sellega, mis on juhtunud Ukrainas, isegi ajaliselt on kattuvus üsna täpne, muidugi oma eripäradega, millest vahest kõige silmatorkavam hetkel on see, et Ukrainas tuli viimase lainega võimule vähemalt esmapilgul "tagurlane", Kõrgõzstanis aga hetkel paistab võim olevat läinud pigem tulbirevolutsiooni kas just radikaalsema, aga vähemalt samu üllaid ideid kandva seltskonna kätte (see eristus on mõlemal juhul äärmiselt tinglik mõistagi). Aga eks seda veel näeb, millises suunas Kõrgõzstanis asjad edasi arenevad, sest isegi kui mäss ise oli tingitud rohkem siseprobleemidest, on päris selge, et mainitud jõutelgede otsad on väga huvitatud sellest, kuidas asi edasi liigub - ja nende huvid pole kaugeltki ühesugused...

Täna nägi ilma-, hmm, õieti trükivalgust siis ka üks veidi suurem tõlge, millega ma jaanuari lõpul vaeva nägin, ja ühtlasi oli see esimene kord, kus mul õnnestus näha enda nime mu meelest ühes Eesti paremas ajakirjas Akadeemia ka mujal kui lihtsalt kasutatud kirjanduse loetelus :-) Viidet tõlke tekstile paraku anda ei saa, sest Akadeemia kuulub (teadusliku kallakuga väljaannetele vist lausa iseloomulikult? - kuigi vähemalt osade puhul on võimalik siiski interneti kaudu artiklite lugemisõigust osta...) samuti nende ajakirjade hulka, milles ilmunu on laiemale avalikkusele näha ainult sisukorrana, artiklite enda lugemiseks tuleb ajakiri tellida, osta või raamatukogus sirvida.

Eelmisest lausest johtuvalt tuli aga meelde, et pean vähemalt osaliselt tagasi võtma mõne päeva eest ajakirjale Tuna antud samalaadse iseloomustuse. Mitte küll viimase numbrini välja, aga vähemalt 2007. aasta lõpuni ilmunud numbrite sisu on nüüd täiesti vabalt kättesaadav.


Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Stargate Universe (RTL2)

Ilmunud tõlked: Rein Müllerson. Ex uno plures'est E pluribus unum'ini? (Akadeemia 4/2010, lk 696-731)