Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lükkis end sisse ka ühe artiklitõlke valmistamine Postimehe hüvanguks.

Uue aasta esimene Sirp, mis küll alles täna minuni jõudis, alustas päris rajult ja hulganisti lugemist pakkuvalt, ehkki see pole võib-olla pisukest pühadeaegset vaheaega silmas pidades tingimata suur üllatus.

Huviga võis lugeda musugusele amusikaalile nii võõrast asja nagu nelja muusikainimese küll igas võimalikus suunas alatasa laiali valguv, aga siiski küllaltki koherentne mõttevahetus, nojah, muusika kui sellise teemal. Midagi välja võtta sellest kolmest leheküljest tihedast mõtete väljapurskamisest ei oskagi, aga lugeda tasus, kindlasti.

Samas vaimus jätkas samal teemal Siitani Toomas, kelle muusikaaastapuhusest loost noppisin ma enda jaoks välja pisut kurvastava tõdemuse (nojah, eks ma seda ju teadsin, aga põhjendust kui sellist seni polnud): "Palju olulisem on avastus, et samad ajustruktuurid on olulised nii muusikaliste kui ka lingvistiliste stiimulite taju ja moodustuse puhul [...] muusikaliste oskuste arendamine toetab keelte õppimist ning ka võimet mõista keerulise süntaksiga verbaalseid tekste." Mul nähtavasti need ajustruktuurid puuduvad või on tublisti kängunud, mistõttu ongi nii raske, et mitte öelda ilmvõimatu aru saada nii muusikast kui sellisest kui ka omandada võõrkeeltes kõnelemise oskus. Nojah, tavaliselt mulle muidugi piisab sellest, kui ma võõrkeelt kirjalikul kujul korralikult või lausa hästi mõistan ning nende taga struktuuregi näha suudan, aga teinekord tundub mulle, et neil, kes samust keelt ka rääkida suudavad, on mõneti lihtsam paljusid asju mõista, kuidagi loomupärasem, ilma "tuupimata" ...

Kirjandusele pühendatud osa oli täna õige pisuke, vaid paar lehekülge, aga tuleb siiski tunnustavalt öelda, et kohaliku kaitseväe siseelule pühendatud raamatute arvustused (vastavalt Raua Pauli sulest Porvali Timo ja Tiitsu Tarvi "Just nii, härra seersant!" kohta ja Riigi Marveli sulest Põhjala Priidu "Militaarsete miniatuuride" kohta) olid siiski üsna paeluvad lugeda: ma olen nende raamatute hankimisel pisut kõhelnud, aga tundub, et seda peaks siiski tegema - ehk jagub kunagi aega ka nende lugemisele, tõotab vähemalt arvustuste järgi olla mõnus ja hingelähedane.

Üllatav oli pisut Sirbi kohta lausa tohutu poliitilise temaatika esinemine: lausa kuus lehekülge, seda ikka igapäev (ega isegi iganädal) ei juhtu. Mõtlemapanev oli lugeda hõimlase Toomse Rene pikka ja sisukat artiklit Eesti riigikaitse "realistliku visiooni" kohta. See oli väga süstemaatiliselt ja argumenteeritult üles ehitatud ning seeläbi raskesti vaidlustatav - vähemalt kui tema aluspõhimõtetega kaasa minna. Mõneti isegi kahju, et ta otsustas oma poliitilisi ambitsioone hakata teostama just selles erakonnas, mille kasuks tema valik langes, sest karta on, et reaalselt ei saa see kunagi (või vähemalt veel pikka aega) nii tugevasti võimule, et ka kaitseküsimustes vähegi kaasa rääkida. Aga ega meil neid riigikaitselisi mõtlejaid nii hirmus palju ei ole ka, ei ametis ega väljaspool seda, nii et küllap Renegi mõtteid kuulda võidaks võtta, kui vähegi tahetakse (ja kui samune parteiline seotus sellele mentaalseks takistuseks ei saa).

Üht asja tahaks selle muidu hea visiooni juures siiski mainida. Väga torkab silma, et - võib-olla täiesti õigusega - eelduseks on võetud suure ja väikese vastasseisus (mis ju siin meie kandis on ka peaaegu ainutõenäoline) asümmeetrilisuse kasutamine, eelkõige tuginedes viimasel kümmekonnal aastal militaarteoreetilisis ringkonnis palju kõne-, mõtlemis- ja arutlemisainet andnud Hizballahi vastupanuviisile Iisraeli "konventsionaalsele" sõjajõule. Jah, muidugi, praktilisist kaalutlusist lähtudes võib sel olla jumet, kui arvestada võimalike vaenujõudude vahekorda, reaalseid ressursse ja kõike muud.

Kuid ma söandaks siiski arvata, et kunagi 1990. aastatel põgusalt ka Eesti sõjateoreetilises diskussioonis läbi lipsanud teinegi võrdlus ei teeks paha kaaluda ja uurida - mis peaks olema seda lihtsam, et tegu on sama kandiga. Ainult et rõhud oleksid pisut teisiti asetatud: mitte salaühingu (mida Hizballah ju oma loomult on, isegi kui nad viimasel poolteisel aastakümnel jõulisemalt ka avalikumat laadi ühiskondliku organisatsiooni või lausa partei võõbaga end katma asunud) võitlusviis riigi (Iisraeli) vastu, vaid riigi võitlus endast suurema riigi või riikide koalitsiooni vastu. Jah, konkreetsemalt siis samune Iisrael versus eelkõige Egiptus ja Süüria, aga ka Iraak, Saudi Araabia ja veel nii mõnedki Iisraeli "merrepühkimisest" huvitatud asjahuvilised.

Jõudude vahekorra mõttes ei oleks märgatavat vahet, ressursside osas, jah, võib-olla, kuigi väga kindel ma selles ei oleks (see nõuaks lähemat uurimist), küll aga oleks ehk mõistlikum lähtuda sellest, et Eestigi on riik ja suudab oma riigikaitsetki üles ehitada, arendada ja koordineerida loomu poolest palju etemalt kui salaühing. (Mis ei tähenda sugugi, et see, Rene artiklis esitatud vaade, üldse kõrvale peaks jäetama - pigem vastupidi, see peaks sellisel juhul olema selge "plaan B" (nagu mu teada on ka Iisraelil ette nähtud kindlad kavad juhuks, kui peaks ähvardama oht (mis ei ole sugugi vähereaalne) jääda "konventsionaalses" mõttes alla ning olla sunnitud loovutama territooriumit, sõnaga taganema ülekaaluka vastase ees), mis rakenduks esmaste, "konventsionaalsete" meetmete ammendudes.)

Väga laias laastus, mulle tundub, praegune Eesti riigikaitse ju ka sellise (vähemalt kahe)kihilise riigikaitse poole püüdleb ja ega õieti Renegi ju sellele otsustavalt vastu ei vaidle, ainult rõhuasetuse teeb teise. Ja just selles ma ei ole väga kindel, et see on päris õige: see võib lõppkokkuvõttes süvendada kuskil kuklas torkivat tunnet, et Eesti on nõrk ja "moodne metsavendlus" ongi ainuke lahendus, mis mu meelest pigem soodustab potentsiaalses vastases tunnet, et siin võib saavutada kui ka pikemas perspektiivis kuluka, siis vähemalt lühivaates eduka ja edasiseks tegevuseks piisavalt turvalist platsdarmi pakkuvat edu. Ja see oleks juba üsna ohtlik. Ma siiski usun, et Rene artikkel, mis lisaks võib-olla mitte just väga suure lugejaskonnaga Sirbile on avaldatud tema enda temaatikat arvestades küllaltki kopsaka lugejaskonnaga ajaveebis, tekitab veel poleemikat ja ehk selituvad sellest välja senistest paremad, täpsemad ja tulevikukindlamad "visioonid".

Üpris põnev oli lugeda ka Kopõtini Igori ja Krossi Eerik-Niilese dialoogi pealkirjaga "Mida teha venelastega?" Paraku tekkis lehekülge pöörates ja Toomse Rene juurest nende kahe juurde jõudes tubli pingelangus, sest kuigi mõistagi niisugunegi arutelu on vajalik ja midagi halba selles pole, leidus mõlema väljaütlemistes kuhjaga mu meelest juba tublisti iganenud klišeesid, seda sellest hoolimata, et kumbki pole nii märkimisväärselt vana mees (jah, tegelikult tuli see kümmekonnaaastane vanusevahe isegi nende tekstides välja omajagu). Lõppjäreldus - vaja on dialoogi ja seda inimeste enda tasandil - on mõistagi igati õige.

Maiste Valle-Sten oli kirjutanud nupukese rubriigipealkirjaga "Augutäiteks" ja nojah, tuleb öelda, et sellisena see rohkem tunduski: päris räige rünnak nii sisult kui ka vormilt ühelt poolt poliitikute kui selliste vastu (erandiks 5+2 nimeliselt välja ja esile tõstetud inimest, kel olevat võime "midagi süvenevat ja sisukat kirja" panna või üldse "distsiplineeritult mõelda" - millest tuleb nähtavasti järeldada, et teistel seda pole ...), teiselt poolt sotsiaaldemokraatide vastu ja kolmandalt poolt Pilvre Barbi vastu konkreetsemalt. Aga nojah, kui augutäide, siis augutäide ...

Üsna huvitav ja lausa õpetlik oli lugeda Piirsalu Jaanuse küll juba oma kuuvanust, aga vahepealsete pühade tõttu nii siin- kui ka sealmail suhteliselt aktuaalset intervjuud ühe Venemaa nimeka ühiskonnateadlasega. Õpetlik vahest just seepärast, et selles avaldus segastele aegadele tüüpiline segane suhtumine (nojah, Venemaal on need segased ajad kestnud juba pikemat aega, lausa aastakkümneid, nii et tahaks lausa öelda, et venelik suhtumine, aga tõele au andes leiab samasuguseid vooluga, antud juhul siis intervjueerija küsimustega kaasajooksikuid ka mujal, isegi rahulikel ajul, aga eriti just ärevail): põhimõtteliselt nenditakse, et kõik on persses, samas siiski lootes ja näiliselt isegi argumenteeritult põhjendades, et see on ajutine, aga samas ollakse piisavalt lojaalsed parajastisele võimule ega lasta lahti ka selle põhipostulaatidest (antud juhul siis selge teadmine, et kui halb meil ka pole, on meie hädade sellel süüdlasel, keda teised nii väga näha tahavad - konkreetselt Ukrainal -, veel halvem ja üldse oleks parem, kui selle absurdse moodustise - nagu Ukraina ilmselgelt on - saaks kenasti kokkulepetega likvideerida ja kõik võiksid rahulikult edasi elada). Jah, juba selliste küllaltki selgelt avalduvate taustatoonide tajumiseks tasub niisuguseid intervjuusid lugeda.

Osaliselt kirjandusse puutuvalt (või vähemalt sellest ajendatult), rohkem aga mõttemaailma üldisemalt puudutavalt oli lehte mahtunud ka intervjuu Friedenthali Meelisega, mis mõistagi köitis mind eriti oma pealkirja mahtunud sõnakese "ajalugu" poolest. Kuigi loos oli mõningaid mõtteid, mis minu omadega väga ei kipu kattuma (näiteks arvamus, et "Ilma sihita või piirideta ei ole mingit vabadust, sest puudub orientiir, vabaduseks on ikkagi vajalik otsus, teadlik valik, mitte mõttetu ekslemine" - aga kuidas jääb sellega, et "orientiir" sellessinatses maailmas oled sa ise ning mingeid sihte ega piire polegi?), oli seda ometi hea ja lahe lugeda. Eriti aga tahaks tõsta esile intervjuu lõpus välja öeldud mõtet, mida ma ise nii mõnelgi korral tahtnuksin öelda neile, kes räägivad ajaloo spiraalsusest või kordumisest (olgu siis farsina või mis tahes muul kujul) ja muust sellisest, aga pole osanud nii hästi sõnastada:

Üldiselt näib mulle aga ajalugu pigem mingi rabamaastikuna: me võime ekseldes sattuda üsna samasugusena paistvasse kohta, tekib tunne, et jah, siin oleme juba olnud, hakkame käituma teataval moel. Aga tegelikult pole koht sama ja sageli me ainult soovime seda sarnasust.

Lehe lõpetuseks oli Soosaare Sven-Erik kirjutanud nii imetabasest asjast nagu "Wikipediast, soome-ugri keeltes". Täiesti õigesti oli selles öeldud, et Venemaal - aga seal elab ju, kui nüüd lähtuda keeltest (mitte kõnelejate arvust), nagu mulle pigem kombeks, enamik soomeugrilasi - on olukord soomeugrilastega õige hull ja aina hullemaks läheb. Ma olen ka ise korduvalt üritanud nii mõndagi idapoolsemate hõimurahvastega või kas või nende kunagiste asualadega seonduvat leida, aga harva, lausa haruharva leiab seda nende enda keeles, pigem ikka vene keeles. Ja palju parem on enamasti isegi kohe otsida Google'i vahendusel, sest lootus leida midagi millegi kohta mõnest võrgus leiduvast koguteosest või perioodilisest väljaandest on palju suurem kui Wikipediast.

Siiski leidsin sellest loost ka ühe õige tarvilise viite ühele kenale keskkonnale või õigemini programmile nimega Minority Translate, mis võimaldab suhteliselt vähese vaevaga teha vähemalt lühematest artiklitest tõlkeid teiskeelsetesse Wikipediatesse (jah, muidugi, tõlkima peab ikka ise, aga nõnda-ütelda infrastruktuuriga ehk taristuga majandamine paistab olevat tunduvalt lihtsam). Tahaks loota, et see lisaks muule toob kasu ka samustele idapoolsetele frsoomeugrilastele, sest emakeelne teadmusbaas on asi, mille väärtust ei ole kuidagi võimalik ei ala- ega ülehinnata - see on lihtsalt hindamatu väärtus.


Loetud: Sirp, 09.01.2015
Vaadatud: ENSV (ETV), Viikingid (TV6), Mosaiikmõistatus (TV6), Peata ratsanik (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kuidas tagada uuel aastal hea ja halva tasakaal? (Postimees, 10.01.2015)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev ehk vaba tarkvara tõlkimise päev.  Nagu enamasti kombeks, ikka ja jälle KDE ja just selle arendusharu tähe all. Seal on üldiselt suhteliselt vaikseks jäänud, sest KDE SC 4.10 on küllaltki varsti, veidi enam kui kuu aja pärast välja tulemas ja sestap kehtivad juba enam-vähem kõik piirangud, vähemalt selles osas, mis puudutab tõlkimiseks mõeldud stringe. (Loomulikult, need piirangud ei kehti extrageari ja playgroundi asjadele, nii et seal käib tegevus edasi, aga ka neis on mõned rakendused väljalaske eel ja usutavasti mõnegi puhul peavad arendajad juba pikka aastavahetuspausi :-) nii et sealgi polnud täna väga palju midagi juurde tekkinud.) Seetõttu ei olnud ka kasutajaliidese poole pealt just väga palju teha, ehk vaid poolsada stringi ja needki päris suures sellised, mille originaal oli korrektorite või keelekaunistajate silma alt läbi käinud, nii et tõlget see just väga palju ei puudutanud, tuli ainult ülevaatamist nõudev märge sõnede juurest eemaldada. Dokumentatsiooni poole pealt jõudsin täna valmis üsna hiljaaegu KDE rüppe ilmunud internetitelefoni SFLPhone käsiraamatu ja alustasin Samba-rakenduse Smb4k käsiraamatuga, mis on küll suur, aga mida on lausa nauding tõlkida - selle koostajad on olnud väga süstemaatilise mõtlemisega ja selge keelega, nii et see tekst jookseb kohe päris kenasti.

Seda rõõmu tõlkimisest tumestas oluliselt miski, mida ma olin vist poole kõrvaga juba varem kuulnud, aga mille kohutav tõsidus alles täna mu peakolusse jõudis. Nimelt see, et minu seisukohalt vaadates igati asjaliku veebiraadio rolli täitev last.fm lööb kuu aja, täpsemalt 15. jaanuaril, pärast kõva pauguga minu ja veel paljude nina eest ukse järsult kinni. Ma olen seda juba aastaid kasutanud ja viimastel aastatel, kui see tasuliseks läks, ka kenasti iga kuu kolm eurot neile tasunud, et ikka voogu edasi saada, aga nüüd siis ... Täpsemalt võib sellest lugeda nende teadaandest. Vaatasin isegi põgusalt ringi, millised valikud võiksid last.fm-i ukseprõnnimise järel olla, aga ega midagi head silma ei jäänud. Parim lahendus oleks nähtavasti Spotify, aga ehkki selle peakontor asub siinsamas üle mere (vist ikka veel), siis ometi legaalselt ei paista seda olevat võimalik Eestis kuulata, isegi raha eest mitte :-( Eks peab ilmselt edasi otsima, kuigi mul tekkisid juba väikesed kahtlused, kas ikka on midagi samaväärset üldse leida - või siis kasutama mõnda möödahiilimislahendust (mida ma väga teha ei tahaks, aga no kui kuidagi teisiti ei saa ...) Ainult brauseripõhine lahendus mulle väga ei meeldi ja praegusest enamat muusikat kõva- või mis tahes muule kettale ka ei taha, aga jah, nende voolahendustega ehk sisuliselt raadiotega paistab ikka raskusi olevat, eriti Eestis elades ...

Loetud: Imeline Ajalugu 12/2012, Akadeemia 12/2012
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Haven (Yle2)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Kolmabased mõtted

Tööpäeva mõttes üsna üürike, nagu ikka päevadel, mida poolitavad mingid muud sündmused - nagu täna, kus päeva vähemalt minu jaoks tähtsaim sündmus, nimelt Rammsteini kontsert, oli just täpselt keset päeva... Et ma eilse suure unepahvaku järel üsna vara ärkasin, just piisavalt vara, et näha telekast paraadi ülekannet, siis leidsin, et parem on kulutada napp kontserdini jääv aeg mõningate pooleliolevate ülesannete lõpetamiseks, mille seast võib esile tuua kaks: positiivselt lõppenud üksikute uute Mandriva stringide tõlkimine ja negatiivselt lõppenud tõlkerakenduse Lokalize võimaliku paranduse testimine (veast endast rääkisin mõni aeg tagasi).

Paraadi tähelepanuväärseim osa oli Laaneotsa kõne, milles ta väga palju pööras tähelepanu infosõjale. See on hea, et see mõte on ka kõrgemate sõjaväelaste pähe nii kindlalt juurdunud, sest infosõda käib ka tegelikult päris tugevasti. Mul on kombeks iga päev kulutada nii pool tundi või tund (sõltuvalt mind huvitavate teemade paljususest või vähesusest) Delfi lugemisele - mitte niivõrd uudiste pärast, sest need laekuvad tänu RSS-ile kenasti nagunii päeva jooksul otse koju kätte, vaid just kommentaaride pärast, nii-öelda meelsusmonitooringu huvides. Ja seal on seda infosõda ikka omajagu näha. Nii seda Laaneotsa mainitud Eesti paari tunniga vallutamise meemi kui ka muid, olgu lihtsalt demokraatiavastaseid (isegi kui arvestada selle mõiste laialivalguvust; vahest oleks parem öelda "leplikkuse/mõistlikkusevastaseid"?) või näiteks võõraviha õhutavaid (mille seast üks tunnuslikumaid ja väga selgeid idapoolse infosõja näiteid on "valitud rahva" või ka otsesõnu juutide vastu suunatud viha õhutamine). Pidev monitooring küll näitab, et neid õhutajaid on siiski suhteliselt napilt, küll aga on nad väga visad ja järjekindlad, püüdes oma ideid välja pakkuda kõikvõimalikes kohtades, olgu sobivates või vähesobivates. Usutavasti ei ole küll suur osa neist otsesed "infosõdijad", vaid lihtsalt, kuidas seda öeldagi, "noored ja lollid" :-) , kes võib-olla ka ise mõne või mõnekümne aasta pärast parema meelega unustaksid, et nad midagi sellist on välja öelnud...

Aga nagu öeldud, tänase päeva põhisündmus oli Rammsteini kontsert. Jõudsin sinna kohale suhteliselt õigeks ajaks, et osaliselt ära kuulda ka nende soojendusbänd Combichrist. See tekitas üsna hea meelestatuse oma korraliku müdistamisega. Rammsteini enda kohta on muidugi ainult suuri kiidusõnu öelda. See nende uus plaat lihtsalt kuulates ei jätnudki nii head muljet, aga nüüd neid lugusid visuaalses ümbrises nähes oli tunne võimas. Mul ei ole muidugi eriti paljuga võrrelda, aga nii palju kui ma viimast nähtud Rammsteini esinemist mäletan, siis seekordne oli oma "tulisuselt" ikka tunduvalt parem. Sellele võis muidugi ka kaasa aidata see, et ma istusin päris lava kõrval ja leekide soojus oli lausa füüsiliselt tunda :-) Muidugi oli neist kena lasta ka klahvimees "paadimehena" rahva kohale hõljuma ja Eesti lippu lehvitama. Aga jah, pürotehniliselt oli etendus igati tasemel: ega siis naljalt iga päev ei näe, kuidas paari tunni jooksul kaks meest põlema pannakse :-) (nojah, üks neist oli raudselt show osa, teise suhtes ma pole kindel, kas see oli päris kavatsetud või oli tõesti mõni fänn suutnud ennast lavale läbi murda...)
Ainuke asi, mida võib kahetseda, oli see, et kõik see kestis nii vähe. Teisalt, ega Rammstein ka eriti viivitanud lavale tulekuga, nii et see puhtalt (vahed, mille ajal nad ootasid publiku tagasinõudvat vilekoori ja plaksutamist, maha arvatud :-) )vahest poolteist tundi kestnud asi, mille jooksul jõudis kõlada paarkümmend lugu, nii vähe polnudki.
Erinevalt varasematest Suurhallis käimise kordadest õnnestus seekord tagasitulek üllatavalt sujuvalt - ilmselt oli oma osa ka asjaolul, et kõik lõppes juba suhteliselt vara, poole üheteistkümne paiku. Trollis linna poole loksudes kuulsin huvitavat mõttevahetust sealsamas moodustunud eesti-soome segaseltskonnast, mille sisu keskendus sellele, et Rammstein oli küll hea, aga Metallica on veel parem :-) Eks ta ole, ilmselt on inimesi erinevaid: minu meelest on Rammstein nii suhteliselt viimane, mida kuulata, sealt edasi läheb asi ikka juba väga softiks kätte ära (Metallica nagu kunagi tegi ka rajumaid asju, aga nii palju kui ma viimaseid asju olen kuulnud, on need just sellised "softid" olnud), aga ju siis on teisi, kes lähenevad teiselt poolt ja kelle jaoks võib-olla on Rammstein see tipp, pärast mida tuleb veel ainult väljakannatamatu müra... Aga võib-olla peaks Metallica uuesti üle kuulama ja proovima mõningaid videoid vaadata, äkki ongi neil ka paremad päevad taas kätte jõudnud ja on midagi kuulatavat-vaadatavat...

(PS. Tagantjärele võin siia linkida Delfi ülevaate kontserdist, mis on kahtlemata parem, kui mina oskaksin kirja panna.)

Niisiis üsna varakult tagasi koju jõudes ja taas raamatutõlkimisele pühendudes leidsin siiski ka aega, et vaadata RTL2 pealt Stargate Universe'i esimest kaht osa. Ei taha veel hinnangut anda, aga esialgu tundus suhteliselt lubavana, ehkki kaootilisena (kaos oli küll pigem tingitud situatsioonist, mida seal lahti mängiti ja mis oligi kaootiline, nii et see nii väga ei häirinudki, seda enam et lõpuks liikusid pusletükid enam-vähem ka kohale).


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kaitsejõudude paraad Vabaduse väljakul (ETV), Stargate Universe (RTL2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Kuulasin ära ka Mylène Farmeri loomingu ülejäänud osa ja nagu arvatud, ei pidanud pettuma. Tõsi, eksikombel olin esitusnimekirja pannud ka tema mingid remixide väljaanded, mis olid, nagu remixid ikka, täielik saast (see on lausa üllatav, kuidas nn klubimuusikaks teisendatuna võivad ka kõige paremad asjad täielikuks, hmm, viisakalt öeldes jamaks muutuda...). Igatahes on nüüd sellise popmuusika poole pealt Madonna kõrval teine laulja teada, keda täiesti tasub kuulata, ilmselt hangin ka paar plaati, mis rohkem meele järgi olid.

Õhtul vestlesin pikemalt emaga, peamiselt rääkisime ikka sellest sugupuuvärgist. Ta oli ikka hädas selle vanema otsaga, mõistetavatel põhjustel - erinevates kohtades kipuvad nimed varieeruma, isegi daatumid võivad mõnevõrra lahku minna (ja ilmselt sugugi mitte sellepärast, et mõni kirjapanija oleks olnud eriliselt teadlik ja kasutanud "uut" kalendrit, pigem on need kas ülestähendamisvead või ka ümberkirjutamisvead või teab mis veel). Aga noh, mingit otsa pidi on ikka XIX sajandi algusesse tagasi jõutud ja ega sageli suguvõsa uurimisega palju kaugemale naljalt ei jõuagi, lihtsalt materjale on varasemast ajast lünklikumalt, mis muudab uurimise keerukamaks ja sageli nõuab väga head intuitsiooni ja vedamistki, et õige asi õigest kohast üles leida (kui on üldse, kust leida).

Tegin täna ühe kulinaarse katsetuse, paraku polnud selle tulemused just märkimisväärsed. Ema tõi viimase käimise ajal purgikese kirsse ja ma mõtlesin, et äkki võiks midagi nendega peale toorelt söömise veel vahvat ette võtta. Keetmiseks olen ma liiga laisk, kuig kirsikompott oleks muidugi nämma mis nämma, aga selleks oli neid õieti ka natuke liiga vähe, ma arvaks. Siis tuli meelde väiksena tehtud "lemmikroog": kaussi kiht vaarikaid või metsmaasikaid, veidi suhkrut peale, jälle kiht marju ja kiht suhkrut ja nii edasi. Ma küll natuke kahtlesin, kas kirssidega sama mõnusat efekti tekib, aga otsustasin proovida. Kahtlused olid paraku õiged... Mitte et tulemus halb oleks olnud, aga siiski oli tegemist endiselt kirsside ja suhkruga, mitte sellise keelt alla viiva ühendumisega nagu vaarikate või maasikate puhul. Aga no lõppude lõpuks, kuidas sa ikka teada saad, et reha peale astudes on tulemuseks sinine silm, kui sa reha peale ei astu...

Loetud: Akadeemia 4/2009
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)

Neljabased mõtted

Taas tavaline tööpäev, mida suurt midagi ei katkestanud.
Siiski kuulasin töö kõrvale ära nii umbes poole Mylène Farmeri heliloomingust. See lauljatar sattus silma MCM-ist - ma aeg-ajalt vaatan seda kanalit (mis mu meelest on muusikavalikult oluliselt parem kui enamik teisi Starmani kaablivõrgus nähtavaid kanaleid) oma päevade viimastel tundidel (vaikselt muidugi, sest ma olen aru saanud, et kui mitte kõik, siis suur osa naabritest mingil põhjusel eelistab sel ajal magada...) ja üks video jäi kohe väga silma (C'est dans l'air, Youtube'i esituses siin).
Selgus, et tegemist olevat Prantsuse kui mitte kõige kuulsama, siis vähemalt ühe edukama lauljaga. Umbes pool loomingust ära kuulatud, võib öelda, et asja eest. See muusika ei ole vahest minu kõige lemmikum, aga ta kuulub kindlasti näiteks koos Madonnaga (keda ta mõnes mõttes mulle meenutab) nende hulka, keda võib rahumeeli kuulata ja kes kuidagi vastu ei hakka. Just selline hea muusika, mis ei kisu hirmsasti kaasa, nii et muud teha ei saagi, kui ainult kuulata, aga mis ka ei tekita mingit tõrget ja kohati tänu kõrvust läbi voolavale sõnumile isegi parajalt ergastab. Loodetavasti jõuan homme teise poole, selle hilisema osa ka ära kuulata, aga ma väga ei usu, et seegi pettumust valmistaks (ka see nähtud video, mis mind üldse tema juurde juhatas, on ju suhteliselt viimase aja toodang). Räägitakse, et tal pidada ka väga head lavaesinemised olema, ilmselt peaks ka neid vaatama (aga silmaline tegevus muidugi eeldab vaba aja olemasolu ja seda on praegu nigu kesiselt...).

Ema oli taas sugupuud täiendanud ja saatis ka mulle uuendatud variandi. See algusots, eriti need võimalikud suhted Jannsenite ja Särgavatega on ikka veel päris segased, aga ega keegi polegi öelnud, et (kaugemas) minevikus tuulamine peaks lihtne olema... :-)

See ida- ja keskeurooplaste avalik kiri Obamale, mille juures ka minagi, ehkki küll täiesti mitteoluliselt, mängus olin, oli nüüd ka New York Timesi jõudnud, samuti Los Angeles Timesi, mis on võrreldes Gazeta Wyborczaga tubli samm edasi. Eesti-sisene resonants tundus üldiselt positiivne olevat, ehkki nojah, internetimeedia kommentaariume vaadates andsid muidugi tooni ikka need "töötud", kes midagi muud ei oska kui aint sapiseid kommentaare kirjutada, olgu teema milline tahes, ja sinna oma maailmaviha välja valada... Muidugi pole NYT ja LAT ainukesed kohad, kuhu see teema on jõudnud, ka AP ja Reuters kajastasid seda ning Google'i otsing näitab, et selle on üles korjanud veel terve hulk veebipäevikuid ja muid internetiväljaandeid.

Loetud: Akadeemia 3/2009
Vaadatud: Lasko - Die Faust Gottes (RTL), Tähekütt (TV6)