Neljabased mõtted

Ka tänane päev möödus jätkuvalt (põhi)töövabalt, seda küll mitte niivõrd eile kurdetud suure (lisa)tööjärje kuivõrd eelkõige väljaskäikude pärast. Nimelt toimub parajasti kirjandusfestival HeadRead ja kuigi tavapäraselt on seal minu jaoks üsna palju mõttetut kraami, siis just tänasele koondusid üritused, millest ma tahtsin osa saada.

Esimene neist oli Keskraamatukogus peetud vestlusring ajalooteemalise kirjanduse üle, millel oma mõtteid avaldasid Hvostovi Andrei, Vahteri Tarmo ja Raigi Kulle. Seda oli päris põnev kuulata, eriti nende kahe viimase osaleja tõttu, kes on kirjutanud just selliseid dokumentaalajaloolisi teoseid - võib-olla mitte klassikalises mõttes (teaduslikke) ajalooteoseid, küll aga isiklike ja teiste mälestuste ning dokumentide põhjal võimalikult erapooletuna ülevaateid teatavaist ajalõikudest lähiajaloos. Mis ka nende enda väitel oli nende silmaringi omajagu laiendanud ja neile endalegi uudseid aspekte avanud - või kui täpsemalt öelda, siis tubli osa vestlusringis räägitust käiski selle ümber, kui palju on neil viimastel aastakümnetel toimunu kohta käibele tulnud ja küllap sihilikultki toodud müüte, mis ka parimal juhul on vaid kenad poliitilised lööklaused, millel aga mingit tõepõhja all pole. (Küllap teavad mõningaid selliseid kõík, kes vähegi Eesti poliitika ja lähiajaloo vastu huvi on tundnud; mulle endale on üks lõbusamaid olnud Laari Mardi kui Eesti põllumajanduse hävitaja müüt).

Teine asi, mis vestlusringist mulle kõlama jäi, oli lähiajaloo uurimise vaev ja raskused, mille põhjuseks suurel määral kindlasti mingis mõttes õigustatud, aga ometi tõsiseid takistusi seadvad ahriivimaterjalide kasutamise nõndanimetatud isikukaitselised piirangud. Eriti kui võrrelda mõne teise riigiga: näiteks oli mu jaoks uudis kuulda Vahteri Tarmo suust, et USAs kehtivat kord, et kui inimene sureb, võib kohe järgmisel päeval esitada riigiametkondadele taotluse saada teavet tema kohta peetud toimikute üle. Sinna kõrvale oli tuua näide ühest Eesti arhiivist, kus Tallinna teletorni kaitsmise kohta käivas dokumendis kaeti kinni mõned nimed just isikuandmete saladusele viidates - nendesamade meeste nimed, kes on laialt teada teletorni kaitsjatena, keda on riigijuhid meeles pidanud, kelle nimed esinevad kõikjal (vestlusringis osalejate arvates ka teletornis asuval autahvlil või millelgi). Raigi Kulle omalt poolt tõi näite kuulsa Otsa Georgi kohta, kelle arhiiviandmetele ta oma raamatu kirjutamise ajal hästi ligi ei pääsenud, põhjuseks "delikaatsed terviseandmed" - ehk siis täpsemalt see, et lauljal olla üks neer eemaldatud. Eks ta ole, see 30 aasta piirang on küllap mõnes mõttes õigustatud, aga teisalt jälle ... jah, lähiajaloo ja hiljuti lahkunud kuulsuste elu uurimist kindlasti pärssiv.

Sellest vestlusringist tormasin kuulama Strossi Charlesit, aga paraku tekkis mul ajus lühis ja kuigi ma teadsin, et ta esineb Rahva Raamatus, oli miskipärast kinnistunud ajju teadmine, et festivali üks toimumispaik on Solarise keskus ... Kulus veidi aega, enne kui eksitusest aru sain ja Rahva Raamatusse, mis ju teatavasti Viru keskuses hoopis, kohale jõudsin. Strossist teadsin ma varem ainult seda, et on selline kirjanik ja kirjutab ulmet, ei midagi rohkem. Ei saa öelda, et ma oleksin palju rohkem ka nüüd teada saanud, aga tema mõtted oleviku ja tuleviku kohta, mida ma jõudsin ära kuulda, olid siiski sellised, et ma tegin endale kõrvatagusesse pisikese märke jätta see nimi meelde ja võimaluse korral midagi tema loomingust ka läbi lugeda. Seda, mida lugeda, paistab olevat päris palju, aga küllap ma alustan nende asjadega, mis on eesti keelde jõudnud, saab ehk vähekegi aimu (rääkimata võimalusest nautida või siis vihastuda tõlke peale :-) ).

Seejärel viis tee mind Kirjanike majja, et näha ka oma silmaga ära too siinsel maalapil rohkelt kõmu tekitanud "Eesti populariseerija" Oksaneni Sofi. Selgus, et poleks olnud vaja kiirustadagi, sest eelmine üritus polnud veel lõppenud - ja et selleks oli kellegi Stoppardi Tomi esinemine koos Eesti presidendiga, siis tähendas see ühtlasi, et majjagi ei pääsenud sisse, vaid tuli päris pikalt oodata kõigepealt seda, et nad üldse lõpetaksid, ja siis veel seda, et ainult tollele üritusele tulnud majast väljuksid, ja siis veel seda, et turvamehed ka sisse laseksid ... Nojah, eks see on muidugi arusaadav, et igasugu eeskirjad reglementeerivad seda, kui palju inimesi tohib korraga kuskil viibida, aga ma ei saanud midagi parata, kui tulid meelde Humanitaarinstituudi ajad ja üks või kaks loengut tollessamas saalis, mis olid puupüsti rahvast täis, peaaegu kindlasti rohkem kui täna.

Sissesaanuna pidin vestluse ajal küll tähelepanu pingutama, sest laisa inimesena ei viitsinud ma klappe võtta, kust pakuti sünkroontõlget, ja mu soome keel pole just kuigi hea. Aga enam-vähem siiski mõistsin, mida kirjanikuproua ütles, isegi võib-olla üllatavalt palju - kas on episoodiline Soome televisiooni vaatamine mu arusaamist parandanud või siis valis ta ise kas või alateadlikult (vaevalt et teadlikult, sest tõlge oli ju garanteeritud) sõnu, et need oleksid publikule kergemini adutavad. Ega tema räägitust ei oska midagi esile või välja tõsta, küllaltki oodatav jutt oli, aga igatahes hea meel, et sai ka selline kuulsus oma silmaga ära kaedud.

Aga see festival polnud täna ainuke üritus: kohe Kirjanike majast edasi tuli tõtata Buffalo pubisse, kus oli kavas Mageia 3 väljalaskmise puhuks korraldatud väike piduüritus. Et tegu oli erilise sündmusega, näitas juba see, et tavapärase kolme asemel oli täna kohal lausa kümme inimest. Ja muidugi ka see, et lauale toodi tort ja puha ning seegi, et arvuteid oli muude kokkusaamistega võrreldes tunduvalt rohkem. Igatahes tundus, et kuigi Mageia 3 saab kindlasti paremaks muuta ja et praeguseski väljalaskes on mõningaid kitsaskohti, on see siiski piisavalt hea välja tulnud, et õigustada oma jätkuvat püsimist distrowatch.com-i edetabeli teisel kohal. Mis sellest piduüritusest ikka pikalt rääkida - kuigi pikaks ta läks -, piisab vahest, kui lõpetada tänane jutt samuse ürituse grupipildiga:

Mageia 3 väljalaskepidu. Foto: Jaanus Ojangu

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)

Ilmunud tõlked: Paul Goble: "uus leping ei tähenda..." (Postimees, 30.05.2013)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi sarnaselt eilsele vaheldust Starmani tehniku külaskäik. Nagu mainitud, oli muidu eile kõik korras, ainult et teler ei näidanud enam pilti või õigemini näitas küll, aga ainult üht ja sedasama ehk teisisõnu hangus ja hangunuks jäigi. Tehnikul oli asi selge: viga digiboksis, mis Hiinas tehtud, nagu ta mokaotsast poetas. Sai digiboks välja vahetatud, oli ka liikuv pilt kohe tagasi. Aga sellega veel asi ei lõppenud: seegi polnud just hea, hakkis ehk lõi vallatuid lainesäbrusid sisse, mis mererannas nii armsad tunduvad, aga klaasjalt ekraanilt vaadatuna üldse mitte südant ei soojenda. See pani tehniku veidi kukalt kratsima, sest mõõtmised näitasid, et signaal olla korralik.

Igaks juhuks võttis ta siis ette kaablite väljavahetamise - mis oli õige hea, sest nagu mulle meenus, öeldi mulle juba aastat enam kui tosina eest, kui ma Starmanilt telepildi enda varasemast elukohast nüüdsesse lasin üle kanda, et kaabli võiks välja vahetada, olla teine selline peenike ja niru. Seni polnud ma seda teinud, sest erilist vajadust ega sundi ei tundunud olevat, aga nüüd sai see siis tehtud. Arvata võib, et see võib üldiselt kogu Starmani sissetuleva ja minu juurest väljamineva signaali kvaliteeti parandada. Ent telekapildile see siiski ei mõjunud, vähemalt mitte otseselt ja märgatavalt - erinevalt siis juba järjekorras kolmandast digiboksist, mis töötab praeguse hetkeni igati korralikult, ilma mingite hangumiste või säbrutamiseta.

Ja kui ma eile ütlesin, et tolle esialgu korralikult näidanud pildi puhul ma senisega vahet tähele ei pannud, siis täna tuleb need sõnad tagasi võtta: seda ei oska isegi päris sõnadesse panna, aga pilt on tõepoolest parem, teravam, selgem (ja ei, ma ei ole vahepeal ekraani tolmust puhtaks pühkinud :-) ). Kui üldse millegi üle nuriseda, siis ehk selle üle, et nüüd on selgemalt kuulda heli kohatine kärisemine, õigemini aeg-ajalt mingi surina sisselöömine, aga see oli õieti ka varem, ainult et pidi hoolikalt kuulatama, et kuulda, nii et ilmselt on nüüd ka heli tegelikult parem ning endast annab märku hoopis teleri heliline nõrkus. Aga noh, see on siiski nii vähemärgatav ja äraunustatav, et sellepärast ma veel niipea mingile kodukino- või teab mis muule head ja kvaliteetset heli ka telerist välja võluvale süsteemile mõtlema ei hakka. Võib-olla siis, kui selle praegu laenuks oleva teleri tagasi annan ja endale päris uue hangin, ehk siis - sest räägitakse, et tänapäeva õhukesed telerid ei taha õieti üldse enam talutavat heli iseenda seest välja anda, vaid vajavadki lisasüsteemi (mis, võib muidugi täitsa olla, on ehk ainult helilembide arusaam, aga võib-olla ka mitte - ei tea, kogemused endal ju puuduvad nende uute teleritega).

Nagu eile öeldud, panustasin ma möödunudnädalalest Sirbist kirjutamisele, et siis tänaseks jõudu kogude selle nädala väljaande kohta millegi ütlemiseks. Ja öelda tuleb seda, et lugemist oli numbris tänuväärselt palju, eelkõige haruldase operatiivsuse tõttu, millega kajastati vastset emakeelepäeva ja kõike selle ümber. Nojah, nii palju kui ma Sirbi trükkimistsüklit tean, pidid need lood olema vähemalt põhijoontes juba mitu päeva varem kirja pandud, aga igal juhul kena, et kõigest sellest kõneldi kohe nüüd, mitte alles nädal hiljem, nagu ehk võinuks oodata.

Aga alustuseks teistest asjadest, et siis magusamate keeleteemade juurde jõuda. Number algas Luksi Leo võimsa, üle kahe lehekülje ulatuva kirjutisega, mis oli ainiti pühendatud siingi ajaveebis korral-paaril mainitud Kunnuse Mihkli mõne aja eest kaante vahele jõudnud esseekogule. Nagu Kunnuse tekste enamasti, oli ka seda nauditav lugeda: kirjutaja teoreetilised alustalad olid üksipulgi (või vähemalt nii üksipulgi, kui see ruum võimaldas) lahti võetud ja ära vaadeldud, nii tunnustavalt kui ka kriitiliselt, pealkirja "Kriitilise kriitika kriitika" kohaselt eriti viimast moodi. Hea lugemine.

Millele järgnes teine sama hea Vene Ilmari sulest, kelle kohta ma korduvalt olen öelnud, et see mees oskab kirjutada ja kirjutab hästi, isegi kui tema mõte mõnikord hulbib lainetel, mille kuju tundub mõistusele vaat et tabamatu, aga mis ometi laksuvad lõpuks kuidagi nautimisväärselt kokku. Nii ka seekord: hoolimata algusest, mis tundus jätvat täiesti hämarusse, millest üldse jutt käib, oli sel kõigel, ka algusel, täiesti oma mõte olemas. Ja lõppes lugu võimsa akordiga, mis väärib lausa tsiteerimist:

Esmajoones hakkab sekulaarset moraali iseloomustama kõrgendatud vastutustunne: tuleb harjuda teadmisega, et iga meie tegu on absoluutne ja muudetamatu. Võimalus heastada nurjatusi hilisema pobisemisega ei huvita ilmalikust kõlblusest juhindujat kuigivõrd.

Kirjanduskülgedel oli Oja Arno võtnud vaatluse alla Oksaneni Sofi viimase suurteose "Kui tuvid kadusid". Paistab olevat paganama hea teos, et sellestki nii palju kõneldakse. Eelkõige jäi aga sellest leheküljepikkusest loost silma üks vaimustav võrdlus, milles kenasti kasutati ära kõiki eesti keele avaraid võimalusi: "Ent kirjanikuna on Sofi Oksanen kõike muud kui oksadeta puu. Vastupidi - ta on vägagi oksane ehk okslik."

(Üli)kooliõde Paju Imbi oli samuti pikalt kirjutanud ühest teisest Soome naiskirjanikust, Kettu Katjast, ja tema samuti ajalooteemalisest romaanist. Kirjutanud talle iseloomulikult kirglikult ja kalduvusega naisprobleemidesse - aga see pole sugugi mitte etteheide, pigem vastupidi: sedasi ta oskab kirjutada ja väga hea on, et oskab. Tõsi, ma ei tea, kas see lugu tingimata õhutab käsiteldud raamatut kätte võtma, aga mõningase huvi äratas see kindlasti.

Omajagu põnev oli lugeda veel üht kirjanduskajastust, kuigi rubriigi järgi - ja üsna õigustatult - oli see hoopis kunstilugu, nimelt Haini Jüri kirjutist Väljali Silvist ja tema tegemistest. Mäletan minagi hästi raamatut "Jussikese seitse sõpra", aga seda, et see on tõlgitud vähemalt kahte tosinasse keelde ja teatritükinagi juba seitsmekeelne, ei olnud ma varem vist kuulnud või vähemalt ei mäletanud. Põnev oli teada saada sedagi, et sama inimene, Väljali Silvi siis, on üks viljakamaid eksliibriseloojaid.

Numbri pealood, kui muidugi keeleasjad kõrvale jätta, tulid aga seegi kord teaduslehekülgedelt. Kõigepealt oli Saki Ivar, kelle sulest (või oleks õigem öelda sule alt?) paari aasta eest ilmus äärmiselt huvitav ja põhjalik tüpograafia ajalugu - isegi nii väärt raamat, et pälvis hiljuti rahvusvahelise tunnustuse oma kujunduse eest -, kinni haaranud möödunud nädalal üles võetud kirjutama õppimise teemast ja lisanud sinna enda kui sõna otseses mõttes kirja-inimese seisukohti. Vähemalt minu jaoks oli päris üllatav teada saada, et samune seotud kiri, mida koolis õpetati ja seniajani õpetatakse, on pärit juba 1930. aastatest, põhimõtteliselt aga, arvestades tollaste inimeste haridust, tsaariajast. Tõeliselt pika ajalooga! Ja seletab ilmselt teataval määral sedagi, miks ka saja aasta tagune (käe)kiri on enamasti üpris hõlpsasti mõistetav - võib-olla raskemini siis, kui kasutatakse kas nõndanimetatud gooti kirja või sellemõjulist kirjapilti, aga isegi siis vaid veidi raskemini - erinevalt näiteks nii varasemate aegade kui ka teiste piirkondade (käe)kirjadest, mida ma ka mõnel juhul olen näinud ja mis on sageli palju raskemini taibatavad ja tabatavad. Ahhaa-rõõmu pakkus teadminegi, et õieti on seotud kirja kirjutamine ise seotud asjaoluga, et omal ajal kirjutati sulega: kõlab igati loogiliselt, kui artiklis esitatud väited läbi lugeda, aga jälle asi, mille peale pole lihtsalt mõelnud ega tulnud. Sakk võtab praeguse kirjutama õpetamise olukorra kokku mu arvates üsna tabava võrdlusega:

Lapsed harjutavad eesti keele tundides aastate kaupa vananenud tähevorme, mis on sama, kui kehalise kasvatuse tunnis sunnitaks neid vehklema ja menuetti tantsima.

Sakk puudutab otsapidi ka teist, osaliselt haakuvat teemat, täpsemalt suur- ja väiketähtede küsimust, vaadeldes seda küll veidi teisest seisukohast: talle ei tundu loogiline, et aabitsas õpetatakse groteskkirjas suurtähti (ehk moodsamalt öeldes seriifideta kirja), samal ajal kui enamasti on igal pool näha antiikvas (ehk samamoodi moodsamalt väljendudes seriifidega) väiketähti. Seriifide kasutamine või mittekasutamine ja eriti nende segamine on muidugi omaette teema, aga ma ei saa vältida kiusatust korrata siinkohal üle enda vana arvamust, et ka eesti keel ja selle kirjapanemine oleks tunduvalt lihtsam, vähem pingutust nõudev ja mu enda meelest kaunimgi, kui suur- ja väiketähtede kontrastist loobuda. Mõnes keeles saadaksegi muidugi hakkama üldse ilma sellise eristuseta, kõik tähed on ühe suurusega, aga algatuseks oleks hea seegi, kui suurtähe kasutamine piirduks ainult isiku. ja kohanimedega - ja muidugi ka lause algustähega. Või kui võtta ette eesti keele käsiraamatu vastav peatükk, siis võiks suur algustäht jääda ainult rubriikidele "kohad, ehitised", "riigid, osariigid" ja "isikud, olendid", kõik muu võiks kenasti käia väiketähega. Eks see muidugi harjumatu oleks, ka mulle mõistagi, aga mu meelest kõrvaldaks see ühe suure alailma vaidlusi tekitava segadiku, mida ja kuidas kirjutada suure ja mida väikese tähega - praegused tosin kategooriat ning nende alaliigid ja erandid ja täpsustused on isegi keeletundlikule inimesele mõnigi kord raskusi valmistavad, rääkimata siis "lihtinimesest". Jah, muidugi, eks see tekitaks teistpidi mõningat segadust juurde - klassikaline näide Eesti Pank ja Eesti pank -, aga mulle tundub, et seda segadust oleks siiski vähem kui praegune lõpmatuharuline segane süsteem (ja noh, hädavajaduse korral, nagu samune toodud näide, saab ju alati ka erandeid teha).

Veel etem oli lugeda pikka intervjuud Tvauri Andresega, kes hiljuti pälvis riigi teaduspreemia. Toona ma kurtsin, et kahju, et temaga pikemalt juttu ei tehtud, oleks sobinud kenasti siis väga teravalt päevakorral olnud vanema ajaloo diskussiooni. Nähtavasti oli sama mõte tekkinud teisteski peades (vaevalt küll, et mu ajaveebist) ja nii oligi selles numbris lugu olemas. Tvauri on muidugi taas üks neist uuema aja ajaloolastest(-arheoloogidest), kes eriti traditsioonides kinni olevaid inimesi kindlasti pahandab: hävitab teine ju sootuks ära pikka aega teadvusse surutud mõiste "keskmine rauaaeg" ja asendab selle põhimõtteliselt Skandinaaviast üle võetud periodiseeringuga. Aga kui lugu lugeda, siis on see igati mõistetav. Igal juhul oli hea lugeda kainelt mõtleva inimese vastuseid pisut isegi provotseerivatele küsimustele, seda enam, et tegu on perioodiga, mille käsitlus on seni olnud armetult nadi ja napisõnaline ning millesse Tvauri on toonud kahtlemata oluliselt palju rohkem selgust. Ja kindlasti väärib lausa osundamist viimane küsimus, mis päris otseselt seostub tolle ajaloodiskussiooniga:

Mida te isiklikult peate heaks teaduseks ja milline on hea ajalooteaduse sisu ja tähendus?
Teaduse kohta tervikuna ei julge ma sõna võtta. Ajalooteaduse, mille hulka mina isiklikult arvan arheoloogiat kuuluvat, kohta võiks ju midagi arvata. Minu arvates peaks hea mineviku uurija teadvustama, et ta näeb ja uurib minevikku omaenda, oma aja ja oma kitsama teadusharu mätta otsast. Samas peaks ta püüdma näha minevikku laiemas perspektiivis.
Ilmselt oli see küsimus ajendatud hiljuti ilmunud teost „Eesti ajalugu” II saatnud poleemikast. Minu hinnangul on mainitud teos tõestuseks, et eesti ajalooteadus on muutunud heas mõttes professionaalseks. Selleks et ajaloouurimist saaks nimetada teaduseks, tulebki teadlasel võimalust mööda vältida mitteajaloolaste poolt käibele toodud nimetusi ja sündmustele antud tähendusi.
Iga inimese ja mis tahes ühiskondliku moodustise, sh riigi või rahvuse, minevik on talle oluline identiteedi allikas. Seetõttu peakski olema oluline, et ajaloolaste ja muude professionaalsete minevikuurijate väited oleksid teaduslikult põhjendatavad, erapooletud ja läbipaistvad.
Teaduslik meetod ja allikakriitika on hea ajaloolase tunnuseks. Enamik meist ju ei taha, et teda lõikaks hobikirurg või tema kodus teeks elektritöid amatöörelektrik. Eestis on aga nii, et kõige häälekamalt võtavad mineviku teemadel meedias sõna amatöörajaloolased, kellest mitu on aktiivsed poliitikud. Otsustagu igaüks ise, kelle väiteid usaldada.

Siia võib ainult lisada, et kuni Tvauri doktoritöö, mille eest teaduspreemia tuligi, pole laiemale üldsusele kättesaadavalt trükis ilmunud, võib kõigile huvilistele soovitada sellega tutvumist veebis: leiab selle siit (ja ka otselink dokumendile endale).

Põhilehe lõpetas Kasiku Reeda emakeelepäevane lugu pealkirjaga "Teeme ise oma keelt". Ja täpselt sellest ta kirjutabki: asjatundja põhjalikkuse ja rohkete näidetega sellest, kuidas eesti keeles uusi sõnu teha. Ja taas võib tsiteerida lõpusõnu:

Keel on loominguline asi ja keelt saab ise teha. Ka sõnu ei pea otsima ainult ÕSist või seletussõnaraamatust, sõnamoodustusmallid on osa inimese keeleoskusest. Just niisama, nagu me oskame moodustada sõnadest lauseid, oskame tegelikult vajadusel moodustada ka sõnu, mille mõistmisega kasutuskontekstis ei ole kuulajal või lugejal mingeid raskusi.

Sellega aga keelelood ei piirdunud, sest Sirbi vahel oli ka Keele Infoleht, mille põhimaht oli pühendatud viimasel ajal ilmunud uutele sõnaraamatutele: väga pikalt oli juttu etümoloogiasõnaraamatust, seda nii positiivses kui ka kriitilisemas võtmes, samuti pikalt, mitme eraldi loona, sõnaperede raamatust (põhilugu ning kaks küsimuse-vastuse vormis lookest) ja lisaks veel ka võõrsõnade leksikoni uuest väljaandest. Neile lisandus veel Sutropi Urmase lugu (EKI avaldatavatest) sõnaraamatutest üldisemalt, kust muu hulgas võis teada saada, et aastal 2018 saabub nähtavasti paberil ehk trükitud sõnaraamatutega finaal: isegi kui neid edaspidi veel avaldatakse, on need juba veebiväljaandega võrreldes teisejärgulisemad. Mis, ma usun, on ehk isegi õige lähenemine: mul näituseks seisavad küll paljud sõnaraamatud, ka eesti keele omad, otse töölaual või selle vahetus läheduses, aga ma olen nii mõnelgi juhul pidanud paremaks kasutada veebiväljaandeid, eriti juhul, kui need on saadaval keeleveebis, kus saab teha paralleelset otsingut, mis on peaaegu alati palju kiirem kui samade paberil sõnaraamatute kõrvuti lappamine.

Ja et ei oleks ära unustatud üht varasemat palvet: kuigi ma seekord auhinda ei saanud, võib ikkagi reklaamida järjekordset Emakeele Seltsi keeleviktoriini, mis hoolimata suhteliselt lühikesest vastamisajast (8. aprill on tähtaeg) võib pakkuda päris põnevat nuputamist. Miks, seda näeb muidugi viktoriinile endale otsa vaadates :-) (võib küll kurbusega lisada, et paraku ei ole paberlehes juures olnud skeemi veebis ära toodud, mis muudab esimesele küsimusele vastamise õige keerukaks, et mitte öelda võimatuks - sestap tegin selle joonise ise ja lisan siia, et inimesed saaksid seda kasutada - olgu ta ehk pisut kobavamalt valmistatud kui lehes avaldatud joonis).

Keeleviktoriini skeem

.

Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Tallinna Levadia - Narva Trans (TV6), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp algas peatoimetaja mõtetega piirilepingu ja miskipärast alati sellega nii väga seotava Tartu rahulepingu teemal. Ma ei hakka siin nende kohta sõna võtma, eks igaüks võib ise lugeda ja mõelda, kas rõhumine Venemaa mittedemokraatlikule olemisele ja olemusele on "küünlaid väärt" või mitte. Küll aga tahaksin välja öelda mõned oma mõtted - seda muidugi klausliga, et ma ei ole õigusteadlane ja sestap on need rohkem sellised "lihtsa inimese" arusaamad. Mul on alati jäänud sügavalt arusaamatuks väide, nagu tähendaks uue piirilepingu sõlmimine Venemaaga automaatselt Tartu rahulepingu tühistumist. Et tegu on rahulepinguga, siis mu meelest saab see tühiseks muutuda ainult kahel juhul: esiteks siis, kui sõlmijate vahel tekib sõjaseisukord (mida Eesti ja Venemaa vahel mu meelest pole tekkinud) ja teiseks siis, kui see sõnaselgelt tühistatakse uue kokkuleppega. Piirileping puudutab pealegi vaid üht rahulepingu artiklit kokku kahekümnest - millest enamik olid teatavasti rakendusliku kallakuga ja on nagunii tühistunud (enamik juba lepingust endast lähtuvalt, kuivõrd seal olid kirjas tähtajad, milliseks ajaks seda või teist tuleb teha). Nii et see, kas piirilepingu ratifitseerimisel toonitada Tartu rahulepingu kehtivust või mitte, on üsna ükstakõik. Mu arust ainukesed artiklid, mis selles lepingus endiselt kehtivad, on teine ehk kõige olulisem, millega Venemaa tunnistab Eesti iseseisvust, ja võib-olla veel intrigeerivam kolmeteistkümnes, mis näeb ette, et kuigi ühelt poolt ei saa Tartu rahuleping olla pretsedendiks teistele Venemaa sõlmitavatele rahulepingutele, laienevad Eestile ja tema kodanikele kõik "iseäralised hõlpsused, õigused ja eesõigused", mida Venemaa on andnud teistele "endise Vene keisririigi territooriumil tekkinud riikidele". Huvitav, kas keegi on selliseid lepinguid läbi tuulanud ja neist midagi leidnud?

Ajalooteemat jagus sellesse numbrisse mu suureks rõõmuks rohkemaltki. Juba eelmises lehes oli Kusnetsi Tamuri "Püha Jüri kutsikad" ühe ajaloolase silmis tunnustust pälvinud ja tänases jätkas kiidulaulu teine ajaloolane Maasingu Madis, kes ei jätnud küll ka kasutamata võimalust osutada mõningatele küsitavustele ajaloolises plaanis. Kuigi ilmselt elukutsest tingituna kaldus autor liigselt ajalukku ja jättis tähelepanuta selle, et tegu on lõppeks ikkagi ilukirjandusliku teosega - aga tundub, et see on kuidagi äärmiselt eestlaslik: sõltumata sellest, millised võivad olla autori taotlused, on ikka äärmiselt vajalik, et ajaloolised detailid oleksid täpsed ja paigas. Alternatiivajalugu, aurupunk ja kompanjonid nähtavasti Eestis väga läbi ei lööks, kohe oleks autoril kaelas plejaad arvustajaid, kes osutavad, et see või teine asi ei ole sugugi mitte usutav ...

Veel rohkem avaldub see mainitud "eestlaslikkus" Hindi Mati pikemas kirjutises, mis eelkõige võtab ette Oksaneni Sofi, aga ka ajaloo üldisemalt. Ta ütleb otsesõnu:

Ma ei leia, et „Puhastuse” ajaloo- ja olustikudetailide vigasusele osutamine tähendaks nõukogude võimu kuritegude eitamist või nende unustada soovimist. Siin pole üldse mingit seost: ma tahaksin hoopis nende (ja üldse kõigi) kuritegude võimalikult täpset avalikkuse ette toomist, koos ajaloolise taustaga. See pole muidugi ilukirjanduse kohustus. Aga ma ei arva, et kirjandusteose ideoloogia peab määrama tema retseptsiooni ning et kõik muu – süžee usutavus ning ajaloo ja olustikudetailide äratuntavus – on kõrvaline.

Minul tõusevad selle peale käed püsti ahastavas küsimises: miks ometi on vaja otsida ilukirjandusest tõde+ Või veel täpsemalt: miks on sealt vaja otsida seda tõde, mis sobiks kokku mingi muu tõega, mitte ainult selle teose ja/või autori enda tõega? Ja mis puudutab "ajaloolist tõde", siis küllap need, kes ajalooga rohkem on kokku puutunud, teavad päris hästi, kui raske on sedasamust "tõde" ka puhtalt dokumentide põhjal välja selgitada, mis ilukirjanduslikkusele pretendeerimatagi kipuvad sageli esitama just oma "tõde", mitte seda üldist ... Ja et ikka veel pihta anda, siis ei ole ka Hint ise selle kehtestamisel oma artiklis päris täpne, kui räägib näiteks:

Kujutlege olukorda, et keegi pole üles kirjutanud, millal heinapallimise tehnika jõudis Eesti kolhoosidesse. Siis võib „Puhastuse” metsavenna peidiku sissepääsu varjamine heinapallidega olla tõendi väärtusega. Ent 1949. aastal heinapalle polnud.

Tõepoolest, ma usun ka, et 1949. aastal ei pruukinud Läänemaal heinapalle lakas olla. Aga siiski: raamatus ei ole juttu heinapallidest, vaid heinapakkidest (tõsi, ühes kohas, juba üsna lõpus, esinevad ka heinapallid - võimalik, et see on näpukas, aga võib-olla oli ka originaalis erinevalt). Ja mis puutub heinapallimise tehnikasse, siis Eesti kolhoosidesse see mõistagi ei saanud enne 1949. aastat õieti jõuda, sest noid kolhoose ju polnud, aga selles, et see poleks üldse Eestis tuntud olnud, ei oleks ma jälle väga kindel. Heinapress on kahtlemata vanem riist kui kolhoosikord ja ka pallimise või pakkimise tehnika oli enne Teist maailmasõda tuntud. Sellele ma küll praegu vastata ei oska, kas noid masinaid enne Teist maailmasõda ka Eestisse jõudis ja kui jõudis, siis kui palju ja kuhu. Muidugi, isegi kui jõudis, siis võib küll uskuda, et 1949. aastal neid (enam ja veel) ei kasutatud ...

Nii et kuigi Hindiga võib mitmes mõttes nõus olla, siis tema põhiseisukohaga, nagu võiks "Puhastust" või Oksaneni uut romaani "Kui tuvid kadusid" (millele on pühendatud loo teine pool) võtta Eesti ajaloo kajastusena, ei ole ma küll kuidagi nõus. Kirjanikud räägivad ikkagi oma lugu ja on puhtalt nende otsustada, kas ja mil määral kogu see taust, mida nad sellele loole lisavad ja mille peale nad oma loo üles ehitavad, on kooskõlas üldteada (või üldteatuks arvatavate) faktidega või hoopis nihestab neid nii, nagu autorile parajasti vajalikuna tundub. Teisest küljest muidugi on tänuväärne, kui ilukirjanduslik teos suudab käima tõmmata diskussiooni ajaloo üle - eeldatavalt mitte autorit materdades, vaid ikka ajalukku vaadates ja seal selgust luua püüdes. Hint sellega toime ei tule, paraku, üritades kangekaelselt "ilukirjanduslikku" ja "ajaloolist" tõde ühitada ...

Ajaloovallast veel tasub ära märkida vana hea mitmekoolikaaslase Bahovski Erkki lühikest mõtisklust Tamme Mareki mõne aja eest ilmunud ajalooalaste esseede kogu üle. Mis taas võtab ette selle "ideoloogilise" ajaloo, ajaloo sidumise olevikuga või lausa rakendamise olupoliitika teenistusse. Mis omakorda läheb välja päris fundamentaalse küsimiseni: mis peaks olema see, mis annab inimolule mõtte? Ajalugu ja narratiiv, mis inimesi ühte seob? Või midagi muud? Selles lühikeses repliigis muidugi vastuseni ei jõuta, nagu usutavasti ei jõutaks ka seitsmeteistkümneköitelises mammutkäsitluses, aga üks on selge: tahame või ei taha, minevikuga oleme seotud nagunii, siinsamas olevikus, kas või juba selle läbi, et me mäletame. Mida selle mäletamisega peale hakata, on juba iseküsimus ... Ja muidugi võib hea meelega ära märkida tõika, et Erkki tuletab meelde Kivimäe Jüri tähelepanuväärseid loenguid ja võtteid, mida ta ammuste aegade selgitamiseks noortele tudengitele kasutas - pintsakuvarrukast haaramine ja nööbiküsimuse esitamine on mullegi alatiseks mällu sööbinud :-)

Künstleri Aili oli valutavi südami kirjutanud eesti keelest ja selle olukorrast või tulevikust kõrghariduses, aga ka veidi laiemalt. Mis on ka mulle mõnikord peavalu ja muret valmistanud, sest mõneti ja õieti päris mitmeti lööb seisukoht, nagu oleks eesti keel selline alaväärtuslik, kus terminoloogiat ega üldse midagi "eesrindlikku" ei saagi olemas olla, päris otseselt minu kui tõlkija au ja põhimõtteliselt lausa töövõimaluste pihta. Nojah, raamatute või muude kirjutiste tõlkimisel ei ole seda nii väga tähele panna, küll aga tarkvara tõlkimise juures, mille puhul leidub kohe päris palju inimesi, kes järsult vaat et keelduvad kasutamast eestindatud tarkvara, enamasti väitega, et see on mõistetamatu. Ehkki enamasti jääb pigem mulje, et asi ei ole niivõrd selles, kuidas on tõlgitud, vaid rohkem ütleja ebakindluses, kui ta on suutnud suure vaevaga millestki aru saada ja peab siis kohanema järsku millegi uuega. Aga noh, ma tean, et mu identiteet on üheselt määratud eesti keelega ja sellest mulle mu eluajaks piisab ...

Huvitavaid mõttearendusi identiteedi, turvalisuse ja muu sellise osas ajas taas edasi Veldre Ahto. Mulle imponeeris tema arvamus, et tasapisi oleks vaja "tehnikute" kõrvale, kes progressiratast aina usinalt edasi keeravad, "humanitaare", kes mõtestaksid, mida kõik see õieti tähendab ja kaasa toob. Õieti on neid mõtteid seal raske kuidagi kokku võtta, selleks on nad üsna haralised, aga lugemist (ja edasimõtlemist) väärt lugu kahtlemata-

Lisaks ajaloole ja muule "ühiskondlikule" oli veidi mõnusat lugemist ka kirjanduslehekülgedel. Kõigepealt, nojah, küll taas ajaloomailt, Kulli Aivari juubelihõnguline lugu eesti (kirja)kultuuri varamusse end kindlalt sisse kirjutanud "Kevade" loomisloost. Teiseks aga Liivaku Lembitu kirjutis isast ja pojast kirjanikest Amistest. Mida oli täitsa huvitav lugeda, ehkki selle läbilugemise järel pidin nentima, et mõlemad käsitletud kuuluvad selliste kirjainimeste hulka, kelle looming mulle küll mingit huvi ei paku ...

Kui veel lõpetuseks ära mainida viimselehelugu Liivlaiu Meelise sulest, mis võttis (taas kord) käsitleda Eesti muuseumid, sedakorda mitte ainult nutuselt, vaid ka kerge positiivsuse laenguga, võikski joone alla tõmmata. Siiski ei saa jätta märkimata, et Sirbi vahele oli pistetud järjekordne filmileht, millest ma tavapäraselt põgusa pilgu üle lasin, aga kus jäi kuidagi väga silma pildilise materjali kesine kvaliteet. Võib-olla ma eksin, aga kas mitte millalgi ei olnud see filmileht parema paberi peal ja teravamate piltidega? Praegu jäi lausa tunne, nagu oleks veel täiendavalt hägustatud mõningaid pilte ...


Loetud: Sirp, 09.11.2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)

Reedesed mõtted

Veel üks logelemis- ja lugemispäev.

Tänane Sirp oli üle tüki aja suhteliselt tühi ja lugemisvaene. Mainida võib vaid Velmeti Aro arvustust Tamme Mareki hiljutisele Loomingu Raamatukogus ilmunud esseekogumikule, mis algas küll intrigeeriva lausega "Marek Tamm valetab!", mis samal ajal aga tõukas ka eemale. Ja artiklit läbi lugedes selgus, et see oligi rohkem intrigeerimiseks pandud, paraku ... Aga noh, lugeda siiski tasus, mõningaid mõtteid seal oli.

Teine huvitavam artikkel või õigemini kaks artiklit puudutas ülikoolide õppejõude. Ühelt poolt andis Beyeri Jürgen väikese ülevaate Taani kõrgharidusreformist, mis olevat eeskujuks ka Eesti omale ja mis on juba andnud (negatiivseid) tulemusi, mida Eesti puhul alles kardetakse. Igatahes suurepärane kaitsekõne Tartu humanitaarteadlastele. Madari Urve aga esitab masendava pildi professoriameti lootusetutest väljavaadetest.

Tegelikult oli nende kahe (kolme) kõrval veel üks lugu, mis huvi pälvis. Kuigi ma tavaliselt filmilehekülgi ei loe, parimal juhul lasen silmad põgusalt üle, sest filmikunst on mu sügava veendumuse kohaselt liiga alaväärtuslik kõigi teiste kunstidega, eriti muidugi sõnakunstiga võrreldes, siis seekord tabas pilk siiski paari lauset, mis kõlavad kenasti kogu tolle Oksaneni Sofi triangli taustal, mis viimastel aastatel kirjaneitsi vähemalt Eestis kõige rohkem kõlapinda leidnud teose "Puhastus" teemal on käinud. Olgu loo endaga kuidas on, paar tsitaati sealt väärivad siingi kordamist:

Otsida tõemeeli ilukirjandusest või mängufilmist ajaloolist tõde (mille monopoli nagunii ühelgi lihtsurelikul ei ole) on sisuliselt sama kui kirjutada endale suurte tähtedega otsaette „kretiin”. Kunstitõde ei pea elutõega absoluutselt kattuma, enamasti ei tohigi seda teha.

Ja keegi ei suuda mind veenda selles, et „Hukkunud Alpinisti hotelli” linalejõudmise järel algas teistel planeetidel mingi valuline soigumine selle üle, kas Grigori Kromanov ikka kujutas neid ajaloolisele tõele vastavalt.

Loetud: Sirp, 05.10.2012; R. Kaplan. The Revenge of Geography
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2), Äss mättasse 2 (TV6)

Pühabased mõtted

Põhitöö mõttes äärmiselt väheproduktiivne päev, kuigi muidu maru pingeline ja vaimu ergutav ning samas väsitav. Kohe tuleb muidugi ära öelda, et see väheproduktiivsus ei ole üldse mitte minu süü, kohe sugugi mitte: nimelt käis ema külas ja lisaks kõigele muule heale-paremale tõi, nagu tihtipeale, kaasa ristsõnu. Üks neist oli viimane Ristik, kus olid sees ka peatsete Eesti meistrivõistluste kvalifikatsiooniristsõnad. Nojah, muidugi ei peaks minusugune tark ja kena ja nutikas ja sarmikas ja taibukas etc. etc.(TM) isik neid üldse lahendama, sest pääs lõppvõistlusele on eelmise aasta tulemuse põhjal ju nagunii kindlustatud, aga selliseid asju nähes ma tajun, mida tunneb narkomaan süstalt nähes - isegi kui tead, et see ei ole kohe üldse kasulik ega õieti vajalikki, tõmbab nagu benjiköiega selle suunas ja midagi pole teha, hüppad ja kargad ja rõõmustad ja lahendad... Ja nagu ikka, olid need võistlustööd parajalt krõbedad, ehk veerandi jagu sai kohe puhtalt ära panna, veel veerandi mõningase mõtlemisega välja tuletatud ja nuputatud ja meenutatud, aga oma pool tuli igasugu kirevatest materjalidest kokku kraapida. Ja kõik need senitundmatud, -nägematud ja -kuulmatud jõed ja ojad ja orud ja urud nõudsid ülesleidmiseks päris palju vaeva, eriti aga aega. Ent valmis need mõlemad ristsõnad siiski said ja enesetunne on... mõnus kohe kindlasti :-)

Lisaks tõi ema kaasa ka paber-Postimehe, kus oli õige mitu huvitavat lugemispala, eriti nii-ütelda professionaalsest kretinismist kohustuslik vestlusring tõlkimise teemadel, osalejateks Kaera Krista, Tamme Triinu ja Kausi Jaan. Selles olid kenasti kokku võetud enam-vähem kõik tõlkijate ees praegu seisvad probleemid ja laiemalt arutatud tõlkimise kui sellise teemadel, nii et siin ei saa ega olegi mõtet hakata seda kuidagi kokku võtma. Kindlasti tarviline lugemine kõigile, kes vähegi tõlkimisega kokku puutuvad või tõsiselt kokku puutuda tahavad. Kurikahju ainult, et Postimees selle lugemise eest ilmtingimata raha tahab saada, olgu siis paberlehe või e-variandi eest...
Lisaks sellele olid veel päris loetavad Vahteri Tauno mõtisklus asjade unustamise ja ununevuse teemal (üllataval kombel täiesti vabalt kättesaadav elektrooniliselt, nagu eelnevast viitest näha), milles oli üsna mitu mõttejuppi, mis väärinuks pikematki lahtikirjutamist, aga eks ole ajaleheruum ikkagi suhteliselt piiratud, ning Kõresaare Ene Oksaneni Sofist tõukuv arutlus (taas paraku saadaval ainult raha eest) mäletamise ja "mälutöö" ümber, mis lõppes mu meelest väga õige tõdemusega, et "kogu ses kires, mis "Puhastuse" ümber on lõkkele löönud, pole kuigivõrd tõsist mälutööd" (ma võin ainult korrata, et ma pean ikka ja jälle tõsiselt ja siiralt imestuma, kui ma loen järjekordset arvamust, et "Puhastus" kajastab kuidagi ajalugu, olgu siis õigesti või valesti, mida ta mu meelest teeb sama vähe või õieti veel vähemgi kui näituseks Dumas oma (pool)ajaloolistes romaanides (Oksanen on aega kirjeldatavates detailides oluliselt täpsem, aga nagu Dumas'lgi, ei ole tema eesmärk mitte kajastada ajalugu, vaid rääkida oma lugu, seda naiste vastu suunatud vägivalla lugu eelkõige, kus ajalugu on pelgalt taust ja vaid peab lisama usutavust narratiivile endale, mitte aga ei võta sisse selle kohta).

Raamatutega seoses sain täna üllatuse osaliseks Eesti Ekspressis ilmunud uudisnuppu nähes, kus olid reastatud raamatukogudest möödunud aastal laenutatud teosed. Paigutuselt natuke nihu läinud tabelis on siiski selgelt näha, et esimese 29 sekka mahub vaid neli välismaalast (neist üks see pooleldi "oma" Oksanen), ülejäänud on aga puhtalt kohalike autorite teosed. Üllatus oli see eelkõige seepärast, et üsna pikalt on räägitud ja ilmselt õigustatult, et laenutuste edetabelit juhivad aina välismaalased ehk, nagu ütles raamatuajakiri Lugu oma eelviimases numbris, "välismaised roosamanna-romantikud ja krimikirjanikud". Sellesse edetabelisse polnud neid nüüd aga õieti üldse mahtunud. Võib-olla on asi selles, et siin oli juttu ainult üksikteostest, mitte kirjanikest (nii mõnelgi võib teoseid ju õige mitu olla ja kogusummas löövad nad vähema teostearvuga kohalike autorite toodangu lihtsalt üle), aga siiski oli see imekspandav.


Loetud: Akadeemia 11/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusalt jalutuskäiguga poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänases Sirbis oli paari eelmise nädalaga võrreldes väga palju huvitavat lugemist, seda eelkõige tänu nii-ütelda ajaloolehekülgedele. Neid alustanud Hvostovi Ants oli oma tavapärases headuses võtnud lahata Eesti Vabariigi esimese perioodi lõppu. Tema lõppjäreldus, et Päts ja Laidoner tuleks reeturiks kuulutada, ei ole ju põhimõtteliselt vale ega väär, aga muidugi sellisel kujul väljaöelduna on see äärmiselt provotseeriv. Mis ei kahanda muidugi artikli kui terviku väärtust. Nii valus kui see ka ei ole, jääb too 1940. aasta oma eel- ja järellooga ilmselt veel pikaks ajaks üheks Eesti ajaloo selliseks sõlmpunktiks, mis tahes-tahtmata kutsub esile tugevaid tundeid ja kus ühist seisukohta leida on õige raske, kui mitte lausa võimatu. Seda enam, et ilmselt on kõik vähegi mõeldavad dokumendid, mälestused ja muu selline tänaseks päevaks teada ja tuntud ning vähe lootust, et leitakse veel midagi, mis millelegi täiesti uut valgust heidaks, nii et peamine, milles arvamused saavad lahkneda, ei ole mitte sündmused ise, vaid nende tõlgendamine, mis lähtub eelkõige tõlgendajast, mitte tõlgendatavast...

Hvostovi artiklile pakkus head lisa Mertelsmanni Olafi väiksem looke sellest, millised olid 1940. aasta ja nõukogude võimu saabumise sotsiaalsed tagajärjed. Mitte et see elujärje halvenemine tundmatu asi oleks, aga tavaliselt kiputakse seda nii-ütelda tavatasandil võtma otsekui loomulikuna, et tuli ju järgi ka sõda ja muud jubedused. Aga niimoodi isegi selles päris lühikeses artiklis kokku võetuna jätab toona toimunu ikka väga masendava mulje. Võib-olla see oleks üks olulisemaid asju lausa, mida rahvusvahelise õiguse rikkumise ja muude kuritegude kõrval rõhutada, kui Eesti musta ja sünget ajalugu asjatundmatutele huvilistele tutvustada?

Lihtsalt markeerimiseks võib ära märkida veel õige mitu Sirbi artiklit, mis olid piisavalt huvitavad läbi lugeda ja kaasa mõelda: Eesti ajalooteaduse suurmehe Karjahärmi Toomase väga tasakaalukas ja tasakaalustav arvamus Eestist kõneleva ajalookirjutuse mõttekusest ja tähendusest; Ksenofontovi Andri näitusearvustus, mis suurelt osalt puudutas hoopis üht huvipakkuvat ja debatialdist teemat, nimelt jälgimissüsteeme ja nõndanimetatud Suure Venna fenomeni kohalikus esituses (ma olen neid privaatsusdiskussioone ikka jälginud, aga alati hämmeldunud selle peale, kui ikka ja jälle kohtab arvamust, et jälgimine on paha sellepärast, et siis peab oma tegude ja sõnade eest vastutama... - no kui sul on saladus, siis ära seda kellelegi ütle, ja kui sul on maine, siis ära tee lihtsalt midagi, mis seda kahjustaks - aga ei, tahaks ikka öelda ja teha, aga nii, et keegi teada ei saaks...); intervjuu äsja üleeuroopalise kirjandusauhinna võitnud Aleksejevi Tiiduga; ülikooliõe Laanese Enekeni hästi ja sisukalt kirjutatud arvustus või õigemini mõttearendus Oksaneni Sofi "Puhastuse" teemal.

Nägin täna ka südant soojendavat uudist, et mu kunagine direktor Rammo Piret on pälvinud Laupa kooli kordategemise eest Muinsuskaitseameti tänukirja. Koolimaja on tõepoolest väga eduliselt ja ilusasti korda tehtud, nagu ma hiljuti vilistlaste kokkutulekul viibides võisin oma silmaga tõdeda. Ja kuigi mul on koolipoisipõlvest direktori kohta üsna mitmesuguseid mälestusi ja tundeid :-) , siis kahtlemata on ta olnud parimas mõttes Laupa kooli patrioot ja väga palju vaeva näinud selle nimel, et see ikka edasi suudaks elada ja toimida.


Loetud: Sirp 15.10.2010
Vaadatud: Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Idiokraatia (TV3), Exorcist - Der Anfang (RTL2)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna kuulutati välja Nobeli kirjanduspreemia saaja, kelleks osutus peruulane Mario Vargas Llosa. Kui eelmine aasta pidin tõdema, et laureaat ei öelnud mulle suurt midagi peale selle, et ma olin teda teleekraanil näinud ja ajakirjandusest lugenud (kirjandusväliselt siis, ma mõtlen), siis seekord on tegemist isikuga, keda ma olen lausa lugenud ja kelle kirjatöödest on päris hea mulje jäänud. Nojah, mitte just palju ja mitte kuigi hiljaaegu, aga need tema jutud, mis omal ajal Loomingu Raamatukogus ilmusid, olid kindlasti lugemist väärt ja pakkusid nauditavat elamust. Võib-olla peaks hankima ja oma oi-kui-pikka lugemisnimekirja lisama ka teisi tema teoseid, kas või neid suhteliselt väheseid, mis on eesti keeles ilmunud...

Õhtul sattusin lugema veel ühest kirjandusteosest, viimasel ajal kuidagi väga sageli jutuks tulnud Oksaneni Sofi "Puhastusest", mida üks ajakirjanik olevat üsna maha teinud. Ma tavaliselt ei vaata neid tele-jutusaateid, sest peaaegu alati on need rohkem saatejuhi tarkuse ja kauniduse eksponeerimiseks mõeldud ning külalised saavad üpris vähe sõna ega saagi oma mõtteid selgelt ja loogiliselt välja öelda, aga seda oleks lausa tahtnud näha (võib-olla õnnestub seda teha tagantjärgi?), sest vähemalt mainitud refereeringu põhjal oli tegemist sõna otseses mõttes äärmiselt lollaka arvamusega. Samune ajakirjanik oli küll ka samasse sängi mahtuvat arvamust avaldanud äsja Eesti Päevalehe veergudel, aga kui ta selles saates tõesti arvas, et "Puhastus" on negatiivse tähendusega, sest selle läbilugenud hakkavad seal kujutatut pidama tegelikuks ajalooks ja võib-olla isegi omaenda mälestuste pähe pakkuma tulevastele mälu-uurijatele, siis selle kohta ei saa küll teisiti öelda, kui et see on lihtsalt loll ja rumal ja solvavgi arvamus. Kahtlemata kirjandusteosed (tänapäeval küll ilmselgelt rohkem visuaalsed teosed) mõjutavad inimesi ja võivad nende arvamusi kui mitte kujundada, siis vähemalt mõjutada, aga arvata, et inimesed on nii napi mõistuse ja kesise mõtlemisvõme ja taibuga (erinevalt nähtavasti siis ajakirjanikust endast), et ei suuda aru saada, mis vahe on ilukirjandusel ja ajalool, on ikka äärmiselt ülbe ja üleolev. Pealegi võib Oksaneni selgeks kiituseks öelda, et see, mis puudutab ajaloolist tegelikkust, on tema raamatus väga tõetruult esitatud - loomulikult ei ole seal minevikku selle täies ilus (nagu ei ole seda õieti ka puhtalt ajalooteostes - kogu minevikku ei saagi ühekorraga täieulatuslikult hõlmata, sel on palju tahke nagu elul ikka), aga see, mis seal on, on igati ajastukohane. (Iseasi on see, et minu arvates pole "Puhastus" kirjanduslikus mõttes just mitte väga hea, aga see on juba iseküsimus, millest ma loodan veel kunagi kirjutada.) Õieti ongi "Puhastuses" ajalugu ainult taustal, peamine ja oluline on seal siiski kirjanduslik narratiiv, millele konkreetsed daatumid ja möödaminnes mainitud sündmused või sageli isegi vaid vihjed sündmustele annavad ainult tausta, nii et vähemalt mul on raske aru saada, kuidas seda üldse ongi võimalik lugeda ajalooteosena. Aga nagu näha, ju siis mõned seda suudavad...

Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2)