Oksanen, Sofi. Puhastus (II osa)

Selgituseks: nagu eelmine sissekanne, ei ole ega peagi alljärgnev kirjutis olema mõistetav omaette, vaid ainult koosluses Varraku raamatublogis algatatud "ühislugemisega" (vaata alustavat mõtet ja seda sissekannet, mille juurde käesolev kirjutis kuulub), kuna osa siinseid mõtteid on otseselt vastus selle raames avaldatud arvamustele ja mõtetele.

Teine osa pakkus mulle ühe tõeliselt vaimustava lugemiselamuse ja samas ka mõningast pettumust. Alustan pettumusest, sest see on natuke laiem asi, puudutab ehk kogu raamatut.

Võimalik, et see pettumine tuli mu alusetutest ootustest, aga nähes teise osa motot füürerikõnede ja õunapuuõitsemisega, tekkis tunne, et ehk nüüd võtab raamat selle suuna, mida võinuks oodata teoselt, mis pidada käsitlema Eesti (lähi)ajalugu ja selles leidunud valikuvõimalusi või -võimatusi. Seda ma sealt aga ei leidnud, sellest ka pettumus. Küll oli seal kenasti lahti seletatud raamatu ühe peategelase Aliide kujunemine selliseks, nagu teda võis juba esimeses osas kohata (kus esines rohkelt vihjeid sellele teisele osale, mõned hämaramad, mõned otsesemad, aga siiski ainult vihjed, mis nüüd lahti kirjutati). Niisiis ajaloo asemel rohkem üksikisiku kujunemislugu. Õieti ajalugu muidugi esines, kõik need ajalised määratlused peatükkide alguses ja tekstiski, aga vähemalt seni on ajalugu olnud pelgalt taust, mida peab juba eelnevalt teadma ja mida raamatust endast teada ei saa: peab teadma, et Eesti okupeeriti, et üldse toimus Teine maailmasõda, isegi seda, et toimusid küüditamised. Kui raamatut loetakse Eestis või eestlaste poolt, ei tekita see ehk väga suuri raskusi, aga seniloetu põhjal on mul väike kahtlus, kas seda mujal on üldse võimalik lugeda vähegi ajalukku puutuva teosena (kui muidugi jätta kõrvale arusaam, et ajalugu on ka iga inimese lugu - sõnastame siis, et vähegi "suurde" ajalukku puutuva teosena).

See paistab õieti olevat üks Oksaneni kasutatav võte - kõigi nende muidu filigraansete ja väga elavate kirjelduste kõrval jätta mõned asjad väga visandlikuks. Lisaks ajaloole kuuluvad selliste asjade sekka ka vägivallastseenid: ei Aliide vägistamine ega vägivald Ingli tütre kallal ole õieti kuidagi kirjeldatud, see on jäetud rohkem lugejale endale ette kujutada. Aga kui vägivalla puhul see toimib (hea õudusfilm öeldakse olevat ju selline, kus midagi õudset ei näidatagi, vaid jäetakse vaataja oma fantaasiale ära arvata ja õudusimpulsse üle kere saata), siis selle ajaloo puhul mu meelest mitte väga hästi. Et samas paistab, et Oksanen siiski on soovinud mingil moel tõmmata paralleele suure ja väikese ajaloo vahele, on see vajadus teada eelnevalt (reaalilmalist) tausta asi, mis mind väga ei rahulda - ilukirjanduslik teos peaks suutma rääkida ise enda eest, ilma et sellele oleks vaja kaasa panna teist samasugust köidet tausta kohta, mis selgitaks, mida õieti kõik need ütlematajätmised tähendavad... (Eeldades näiteks, et lugeja ei tea suurt midagi Eesti okupeerimisest ja esimestest küüditamistest ja muust sellisest - mis, ma kardan, iseloomustab isegi suurt osa Eesti lugejaid, rääkimata juba teistest - jääb isegi segaseks, mida paganat see Hans sinna metsa üldse otsis...) Mul on lapsepõlvest meeles, milline piin oli lugeda sarja "Seiklusi maalt ja merelt", kus tihtipeale sai päevas vaid lehekülje läbi lugeda, sest siis tuli joonealuste või õieti vist küll raamatulõpuste kommentaaride lühiduse tõttu ette võtta põhjalikum uurimine näiteks selle kohta, kes olid hugenotid, mille poolest nende vaated erinesid katoliiklaste omadest, kes täpselt oli Richelieu ja miks ta just nii käitus, kus asus Gaskoonia, kes oli vikont ja milline oli tema asend ühiskondlikus hierarhias ja milline see hierarhia üldse välja nägi ja miks just selline, milline oli Pariisi tänavavõrk musketäride ajal, milliseid karistusviise veel rakendati peale häbimärgi põletamise jne jne, millele võis kuluda isegi rohkem kui päev, nii et mõnikord tegin hinge kõvaks ja lugesin raamatu läbi, et siis nädalaks vajuda "uurimistöösse", mis andis raamatule tausta ja raami. Ja need olid raamatud, kus ajalugu oli tegelikult suhteliselt selgelt esitatud...

Aga ei saa ju välistada, et raamatu lõpuks tekib sidus pilt, mis seob selle suure ja väikese ajaloo kenasti kokku, nii et see pettumus võib olla ajutine. Nagunii pean eelmise osa kohta öeldut osaliselt tagasi võtma: kui seal mind hämmastas äärmiselt külm või kalk jutustamine, siis selles osas oli emotsioone küllaga, nii et ilmselt on tegemist samuti teatava stiililise võttega (mille tähendusest ma küll seni veel aru ei ole saanud, aga ehk selgub seegi millalgi).

Selle emotsionaalsusega ongi seotud sellest osast pärit suurim elamus kohe esimeses peatükis (või teises, kui pidada esimeseks Hansu päevikukannet). Balzacil ja teistel suurtel kirjameestel kulus terveid köiteid või vähemalt kümneid ja sadu lehekülgi, et edasi anda kadeduse võrdpilti, Oksanen suudab seda teha kõigest viiel leheküljel ja ehk veidi liialdades võin öelda isegi, et see ün üks paremaid puhta ja alasti kadeduse esitusi üldse, mida ma olen kunagi lugenud, nii totaalne ja süvitsi hingepõhjani minev, et vähe ei ole. Sellele üldisele kadedusele, mis on ju enamasti inimestele omane ja mida on võimalik mõistlikult vaos hoida, lisandub aga alaliik armukadedus - ja tõeks saab, et armastus suudab liigutada mägesid, sest Aliide liigutab neid tõesti võimsalt, tehes kõik ja kõike, mida vähegi oskab, oma armukire rahuldamiseks. (Õieti on üks küsimus, millele vähemalt praegu ma vastata ei riskiks, see, kas tegemist oli ikka üldse armastusega või oli see selle üldisema õe vastu tuntud näriva kadeduse osa, rohkem armastuse ettekujutamine kui seesamune ise.)

Igal juhul muudab kõik see Aliide tõeliseks femme fatale'iks, kes külvab häda ja õnnetust kõigile, kes temaga lähemalt kokku puutuvad: õde ootab ees teekond Siberisse (ja oma põhitungist ajendatuna on Aliide valmis isegi nõiakunsti kasutama, et ta sinna ka jääks - kui ta ainult oskaks...), nagu ka õetütart, kelle puhul lisandub täpsustamata kurjategemine (aga igal juhul ei saanud see olla midagi head, kui mängus olid harki aetud jalad ja tulikuum elektrilamp); suur armastus Hans peab pikalt konutama samuti sisuliselt vangikambris; isegi abikaasa Martinil keerab ta nähtavasti kihva karjäärivõimaluse. Ainuke lähedasem inimene, kellele ta seni, s.t poole raamatu peal, ei ole midagi kurja teinud, on ta enda tütar.

Samas (nagu ilmselt "saatuslikele naistele" sageli omane) on Aliide väga hoolas enda maine eest head kandma. See paistab olevat tema teine läbivam tunnusjoon (armu)kadeduse kõrval. See avaldus õieti juba I osas, näiteks episoodis, kus ta üritab jätta muljet, nagu poleks kivide loopimine tegelikult üldse midagi tähelepanuväärset ja kindlasti mitte seotud kuidagi tema endaga. II osas, mis ongi ju puhtalt Aliidele pühendatud, on see selgemini täheldatav: juba avastseenis lootmine, et keegi ei märka rebenenud kleiti; hiljem lootus pärast vägistamist, et õde ei märka sukkade puudumist; isegi abiellumine Martiniga on suuresti tingitud sellest, et keegi ei arvaks tema kohta midagi halba (ei "võimud", et ta võib olla seotud metsavendadega, ega külainimesed, et ta on selline, keda keegi ei taha, järelikult kuidagi "puudulik"); rääkimata juba eemalehoidmisest nii inimestest, kelle silmist võis lugeda tema enda saatusega sarnast elukäiku. Ilmselt on see osalt tingitud kodusest kasvatusest, ehkki selle kohta palju teada ei saa, teisalt aga sellest, et üldine hirmuõhkkond (mis, nagu ma eelmise osa kohta kirjutades ütlesin, tundub olevat raamatu läbiv teema) ja eriti isiklikult üle elatud vägivald (alates vanemate küüditamisest kuni vägistamiseni), ajendab Aliidet kasutusele võtma üht tõhusamat ellujäämisstrateegiat, nimelt mugandumist. Nojah, eks see toob sellele hinnalisele mainele muidugi ka plekke (Roosipuude ja teistegi suhtumine, I osast too kivide loopimine), aga kuni ta ise mahub üldise normi piiresse, paistab ta sellega suhteliselt rahul olevat, see annab talle isegi teatava kindlustunde (episood Roosipuude "paikapanemisega").

II osas oli ka paar asja, mis tekitasid mus veidi hämmastust või segadust. Esimene oli puhtalt vormiline (vist?): I osas, s.t 1990. aasta paiku, on Aliidel koer Hiisu, ning II osas on tal samuti koer Hiisu, sedakorda siis 40 aastat varem. Teine kergelt arusaamatu asi oli Tšernobõli katastroofi sissetoomine ja selle seostamine Martini surmaga. Ilmselt on see ka kuidagi sümboolne, aga sellest sümboolsusest ma hästi aru ei saanud, vähemalt praegu mitte. Ühelt poolt tulevad enda taustateadmiste pealt muidugi pähe mõtted Martini surma ja kommunismi surma võrdsustamise kohta või ka veel lennukamalt seos raamatu pealkirjas leiduva puhastumisega - Tšernobõl oli sama saastav ja laastav kui II osas esinev Aliide femmefatale'lik käitumine. Aga võib-olla oli see ka katse tuua tagasi hirmu teema, mis selles peatükis samuti esineb - kui I osas oli prevaleeriv just hirm ja vägivald esines rohkem taustal, siis teise osa peateema on vägivald ja hirm on veidi tahapoole surutud. Igal juhul oli see nagu kuidagi võõrkeha selles osas. Ilmselt annab (kui annab) sellele müsteeriumile vastuse edasine lugemine.

Laubased mõtted

Täna jätkusid ja lõppesid jalgpalli MM-il veerandfinaalid ja need pakkusid hulganisti üllatusi. Esimene mäng oli Argentina ja Saksamaa vahel. Oli oodata ägedat kokkupõrget, milles ma küll kergelt Saksamaa võitu eeldasin ja ootasin, aga midagi sellist, nagu täna näha võis, ei osanud küll oodata. Saksamaa mängumassin oli nii võimas, et kuigi Argentina suutis aegajalt sellesse natuke liiva puistata ja seda kergelt krigisema panna, ei takistanud miski siiski sakslastel võitmast koguni 4:0. Hoolimata sellest, et mu panused olid Saksamaa peal, oli selline tulemus ja kogu mängupilt vähemalt sama šokeeriv nagu eile Brasiilia puhul...

Teine mäng Paraguay ja Hispaania vahel oli veidi rohkem ootuspärasem, kuid samas järjekordselt täis sellist dramaatikat, mida iga päev ei näe: kolm penaltit nii minuti sees, kusjuures juba sisselöödud penalti jäeti lugemata ja kordamisel see enam sisse ei läinud. Hispaania küll võitis selle mängu 1:0, millest oli ausalt öeldes isegi kahju, sest hispaanlased ei mänginud nii hästi, et nad tingimata oleks pidanud võitma, ning paraguailased olid valdava osa mängust selgelt paremad. Aga samas, Paraguay ei suutnud realiseerida oma võimalusi (kaasa arvatud penaltit), nii et selles mõttes oli tulemus õigustatud. Igatahes tänaste mängude põhjal ei teki kahtlust ka, kes Hispaania-Saksamaa poolfinaalist edasi pääseb, aga päevad ei ole teatavasti vennad ja vähemalt teoreetiliselt on Hispaania võimeline ka korralikuks mänguks...

Metsiku kuumuse ja sellest tingituna higirohke ja roidumusest täidetud päeva lõpetuseks panin kirja ka oma mõtted, mis olid tekkinud Varraku raamatublogis algatatud Sofi Oksaneni "Puhastuse" I osa "ühislugemise" läbiviimise sooritamise teostamise järel. Et neid tekkis päris palju ja pikalt, ei söandanud ma neid otse sinna kommentaariumisse üles riputada, peljates, et nii pikk mõttearendus ehk ei sobi sellisesse kohta. Sestap on see ka mu ajaveebis eraldi sissekandena. Kuid ühislugemise korraldaja siiski leidis, et parem on, kui see on ka seal, ning kopeeris selle ka sinna, nii et nüüd on siis neid mõtteid lugeda koguni kahest kohast (ja mõne aja pärast, kui Facebooki usin robot oma töö ära teeb, lausa kolmest - selle kohta vist öeldaksegi, et kes see ikka koera saba kergitab kui mitte ise... :-) ).


Loetud. R. Kasik, Eesti keele sõnatuletus
Vaadatud: JMM: Argentina-Saksamaa (ETV), JMM: Paraguay-Hispaania (ETV), Merlini seiklused (ETV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: normaalne (Postimees, 03.07.2010)

Raamatuarvustus: Oksanen, Sofi. Puhastus (I osa)

Selgituseks: alljärgnev kirjutis ei ole ega peagi olema mõistetav omaette, vaid ainult koosluses Varraku raamatublogis algatatud "ühislugemisega" (vaata alustavat mõtet ja seda sissekannet, mille juurde käesolev kirjutis kuulub), kuna osa siinseid mõtteid on otseselt vastus selle raames avaldatud arvamustele ja mõtetele.

Kõigepealt tuleks ilmselt öelda, et erinevalt nende ridade lugejatest olen ma nähtavasti üks väheseid, kes ei ole "Puhastust" varem lugenud ega tea õieti kuigi palju ei sellest teosest ega autorist, peale mõningate pudemete, mis paratamatult on silma jäänud (ülistus eesti lähiajaloo valupunktide hea esituse eest, autori eesti päritolu, auhindade võitmine ja muu selline ajakirjandusest silma jäänu). Koos sadade teiste raamatutega on ta kannatlikult hunnikus oodanud "peremehe" vaba aega, mille tekkimiseks mõneti ootamatult andiski alust blogis välja kuulutatud ühislugemise mõte. Ühtlasi võiks ilmselt lisada, et see on esimene ilukirjanduslik raamat üle õige mitme aasta, mille ma olen lugemiseks kätte võtnud, ning samuti üldse elus esimene, mida ma teadlikult ei loe ühe ropsuga läbi, vaid surun kihku tagasi ning pean kinni ühislugemise statuudist ja piirdun ühe osaga nädalas.

See öeldud, tekitas I osa läbilugemine kaks valdavat tunnet. Esimene neist oli väike hämmastus: see on väga külm raamat, kale, kiretu, ma ei olegi kindel, milline omadussõna päris täpselt sobib. See ei paneks mind imestama, kui oleks tegemist otseselt eesti kirjandusega, mille üks tunnusjoon mu meelest ongi kiretus, külm vaatlemine ja eritlemine. Soome kirjandusest - mida, tõsi, ma pole väga palju lugenud, ehk sadakond teost üldse kokku - on mul seni olnud mulje kui mõnevõrra "soojemast" kirjandusest. Mitte et "Puhastuse" I osas selliseid tundelisi kohti olnud poleks, kuid vaimustavalt head ja põhjalikud kirjeldused tapavad kõik tundeliigutused - õieti ainuke kord, kus asi läks veidi kirglikumaks-tundelisemaks, oli päris I osa lõpus, Zara ja Aliide fotodialoogi ajal. Dialoogiga ongi muidugi tundeid sageli etem edasi anda kui kirjeldusega. Olgu ka öeldud, et see kiretus või külmus ei ole minu silmis sugugi halb loomuomadus - üks mu lemmikuid maailmakirjanduses on näiteks Victor Hugo oma fantastiliste pikkade, informatiivsete, mõtlema panevate kirjeldustega, mis on mind sundinud "Hüljatuid" mitu korda naudingu taaskordamiseks üle lugema.

Teine valdav tunne oli äratundmine: jah, täpselt nii, see on just nii, nagu ma mäletan! Kogu see Aliide elamine kõigi nende pisiasjadega tõi mulle elavalt silme ette lapsepõlvekodu. Raadio, külmkapp, köök, kuivavad taimed ja hoidised, kõik, kõik see oli nii hirmsasti tuttav, nii et oma mälestusi appi võttes ja nendega kombineerides oli mul kogu aeg elav pilt silme ees. See sai alguse kohe päris alguses, ilmselt sellestsamast kärbsepiitsast, millega maaelu paratamatute kaaslaste tagaajamine tuli otsekohe mitte ainult silme ette, vaid lausa kätte :-) Rääkimata mälestustest, kuidas ise sai kärbsepiitsa valmistatud, ikka kenasti jalgratta sisekummist (või kui eriti vedas, siis tugevamast autokummist) välja lõigatud lapatsit oksaprakku sobitatud ja traadiga tugevasti kinni köidetud. Tõsi, sellist asja, nagu ustele "tibla" ja muu sellise sodimine ning kividega loopimine, ei ole mulle mällu talletunud ega ole ma isegi millestki sellisest tolle nüüdseks umbes 30 aasta taguse mineviku kohta kuulnud, aga võimatu see ju ei ole - tollaste maanoorte pärisosa või lausa ainuke osa oli kõva joomine ja rahvusliku taasärkamise ajal võis alkoholist innustust saanuna taolisi intsidente ette tulla küll...

Igatahes oli selge, et üks selle raamatu läbivaid allteemasid on hirm, mis kumab läbi sisuliselt igalt leheküljelt (vähemalt seni loetud osas). Ja see on samuti asi, mis muudab selle teose lähedasemaks - sedasama, munu puhul küll juba suhteliselt umbmäärase, aga vanemates inimestes usutavasti väga reaalsete mälupiltide toel elava hirmu tunnet mäletan ma väga hästi enda lapsepõlvest ja noorukieastki. ma usun, et ehk on seda aega nii viisteist aastat alles, mil Eestis on olnud võimalik elada ilma sellist eksistentsiaalset hirmu tundmata. On muidugi terve hulk hirme, mis on jäänud või juurde tulnud ja mis on nähtavasti inimelu vältimatud kaaslased, aga see üleüldine tunne, et kuskil on "kallutatud jõud" ja et sa ise oled vaid mutrike, mis iga hetk võidakse paisata kuhu tahes, on siiski tasapisi hääbunud.

Zara elu kirjeldamine oli natuke võõram, sest linnaelu ja eriti ühiskorterid on asjad, mida ma vaid külalisena olen näinud ja sestap eriti hästi ei tea ega tunne. Ainuke tuttavam asi kõiges selles oli too musta Volga kirjeldus, mis oli ühtaegu hirmu ja aukartuse allikas. See on samuti asi, mida ma lapsepõlvest mäletan: kui ma ei eksi, siis lähimas linna(kese)s Türis sellist asja ei olnud, küll aga rajoonikeskuses Paides ja aegajalt tegi see (neid võis ka mitu erinevat olla, ma tõesti ei tea) tiiru ka Türi peal. Ma ei tea seniajani, kes sellega või selles sõitis, aga ma mäletan hästi, et see oli midagi sellist, mida tuli vältida - seesama umbmäärane hirm elas 1970. aastate lõpul-1980. aastate algul igati edasi. Mõneti tuttavlik oli ka see Läänega seonduv parema elu ihalus, kuigi ehk Oksana ja Zara prostituuditee oli veidi liiga lihtsakoeliselt ja keerutamata sisse toodud. Aga eks see ole selline stamp, mis vastab ka päris palju toonastele reaalsetele oludele.

Üks asi aga, mis mulle mitmel korral silma torkas, oli Aliide kõnepruuk. Tema vanust ei olnud küll täpselt öeldud, aga kõige järgi otsustades pidanuks ta olema kuskil 60-70-aastane. Et ma soome keelt ei mõista, siis võib see olla ka tõlkija süü (kuigi mu meelest on vähemalt loetud osa olnud väga kenasti tõlgitud, midagi laiduväärt igal juhul ei oska ma esile tuua), kuid õige mitmel korral tabasin ennast mõttelt, et no ei, niimoodi ei saa Aliide rääkida, see ei ole talle omane. Zara puhul mul sellist asja silma ei jäänud, kuigi teiselt poolt ei olnud ka (kirjaliku) teksti järgi võimalik hästi ära tabada, milles peitus tema keelepruugi "koitanus ja kolletanus", mida päris algul ära mainiti. Mis on muidugi iseenesest usutav, kui ta oli oma keele omandanud vanaema käest, niisiis oma poole sajandi taguse pruugi järgi.

See vanaema teema toob mind järjekordse kiituse juurde, mis kuulub autorile üsna osava loopunumise eest. Tegelaste omavahelised seosed ja paikapanemine toimub ajapikku: kui Liide ja Aliide võib üsna varakult seostada, siis Aliide ja Zara vanaema seos laseb ennast oodata, kuigi aimdus mingi seose olemasolu kohta on päris varakult olemas.

Et mitte liiga pikaks minna, lisan siia mõned mõtted, mis tekkisid teiste ühislugemises osalenute arvamusi kaedes. Esiteks jäi mulle vähemalt praegu läbi loetud I osa põhjal veidi selgusetuks, miks peaks "Puhastust" käsitlema ajaloolise romaanina või ka vaid Eesti lähiajalugu selgitava teosena. Ajalool on muidugi kindlasti seal mingi koht ja võib-olla tuleb see edaspidi selgemalt sisse, aga esimese saja lehekülje pealt jätab asi rohkem millegi muu mulje. Ma ei ole neis kirjandusteaduslikes mõistetes väga kodus, aga kindlasti on olemas mingi termin selle kohta, kui kaks (pea)tegelast panevad paika oma minevikku ja omavahelisi suhteid - võib-olla on see psühholoogiline romaan, võib-olla veel midagi muud, aga vähemalt minu arusaamist mööda ei ole I osa järgi küll tegemist mingit otsa pidi ajaloolise romaaniga.

Aga võimalik ka, et see edaspidi muutub, sest I osa moto "Kõik on vastus, kui nüüd teaks ka küsimust" võimaldab ju mõelda, et siin pannakse paika põhikude, millele hakatakse laduma midagi muud. Ootuste kohaselt Aliide ja Ingeli vahelisi suhteid ja miskitpidi ka Zarat kõige selle keskel. Kas see on seotud ajalooga või rohkem igivana armastuse teemaga (mingi eelaimdus potentsiaalsele armukolmnurgale või lausa -nelinurgale on samuti nagu olemas), selgub ilmselt juba järgmistes osades. Vähemalt seni tundub, et "puhastus" peaks eelkõige käima Aliide ja Zara hinge puhastamise kohta kõikvõimalikust taagast ja lagast, mida aeg on sinna ladestanud.

Veel üks asi, millest ma hästi aru ei saanud, oli arutluse käivitamiseks visatud väide, nagu oleks raamat valdavalt kirjutatud kolmanda isiku positsioonilt. Ma ei osanud õieti kuskilt leida toda kolmandat isikut, mu meelest olid kõik peatükid või kuidas iganes nende jaotuste kohta peaks ütlema kirjutatud vastavalt kas Aliide või Zara vaatepunktist ning silmade ja tunnete läbi.