Tavaline tööpäev, mida katkestasid mõned jätkulood ning lugu, mille tõlkisin Postimehe hüvanguks. Jätkulugudest esimene oli eilse päeva jätk. Selgus, et sotsialism ja kapitalism on ühesugused siiski selles mõttes, et kui midagi kuidagi kuskil ei leidu, siis kuskil leidub seda ometi ja tavaliselt kohe suuremas koguses. Ja jõuab sinna õigesse kohta ikka suuliste juhatuste peale, mis ei pea alati tulemagi sosinal ja sõprade käest, vaid isegi võhivõõrad võivad täiesti aidata. Ja tolles õiges kohas on siis valik mõistagi nii suur juba, et ole nagu kuus Buridani eeslit korraga, ikka ei oska õiget valida ja tahaks otsekui näljapaistetuse küüsist pääsenu kahmata kohe kõike ja korraga. Vanusega on muidugi enesevalitsust ja elutarkust või kuidas seda nimetatakse juurde tulnud, nii et suutsin end siiski taltsutada ja valida pakutava seast selle, mis tundus olevat kõige õigem ja parem.
Teine jätkulugu oli eelmise nädala kergelt nurjunud Mageia sõprade koosviibimisele, kus ma põhimõtteliselt üksi kohal olin. Teiste tavapäraste kohalviibijate arvates oli just täna, nädal hiljem õige aeg korraldada tegelik sellekuine koosviibimine. Kuhu ma siis usinalt kohale läksin ja seekord nagu kord ja kohus viimase ehk neljandana laekusin, mõnda aega head seltskonda nautisin - ning seejärel ka esimesena lahkusin.
Varajase lahkumise põhjus oli ilmselge: olümpiajalgpalli finaal, kus vastamisi eelmise aasta MMi finaalpaar USA ja Jaapan. See matš põhjustas mulle juba eelnevalt korraliku šoki, sest avastasin, et ETV, millele muidu naiste jalgpall on olnud üdini võõras asi, nii et isegi eelmise aasta MMi mainiti spordiuudistes vaid möödaminnes, oli võtnud tänase finaali näitamise oma kavva. Küll ETV2 kanali peal, aga asi seegi. Ma kahtlesin sellises imeasjas viimase hetkeni, aga tõepoolest, seda mängu ETV näitas. Ja kommentaatoridki olid täiesti tasemel, millele aitas muidugi kaasa ka see, et üks neist on ka muidu jalgpalliga seotud. Mängust endast võib öelda nii palju, et mõlemad võistkonnad olid üdini täis tahtmist võitu saada: USA revanši eelmise aasta napi kaotuse tõttu, Jaapan kindlustamaks oma tollesamuse mänguga kulmineerunud võidukat jada. Aga läks siiski nii, et ameeriklannad näitasid, miks FIFA edetabelis on nemad esimesel ja Jaapan kolmandal kohal. Huvitaval kombel kulus neil mõlemal poolajal kaheksa minutit käimasaamiseks, mis päädis siis väravaga, mõlemad sealjuures ühe ja sama mängija, Lloydi esituses. Ei saa kuidagi öelda, et jaapanlannade ind oleks esimese või isegi teise värava järel kuidagi vähenenud ning ühe nad suutsidki lõpuks sisse saada. Oli neil ka teine ülihea võimalus, üks ühele USA väravavahiga, aga Hope Solo näitas eredalt, miks teda peetakse maailma parimaks kollkipperiks (vähemalt naiste seas) - no ja ilmselt vedas noorukest Iwabuchit ka närv alt, sest olukord oli küll selline, kust lihtsalt oleks pidanud värav tulema. Aga sellest hoolimata oli pärast Jaapani ainsat väravat ameeriklannadel rohkem võimalusi oma kolmas värav lüüa kui jaapanlannadel seisu viigistadagi, rääkimata juhtima minekust. Mis kajastus ilmekalt ka mängu järel õige mitme jaapanlanna pisaraist pulbitsevais näoilmeis - ja mõistagi ameeriklannade triumfeerivas patseerimises ja karglemises mööda väljakut.
Loetud: [digi] august 2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), OM jalgpall: USA-Jaapan (ETV2), Eureka (TV6)
Showing posts with label OM jalgpall 2012. Show all posts
Showing posts with label OM jalgpall 2012. Show all posts
10.8.12
7.8.12
Esmabased mõtted
Teinud täna hommikul silmad lahti ja natuke maailma uudistanud ning selgusele jõudnud asjade, tähtede ja muude maailma moodustatavate elementide praeguses seisus, jõudsin järeldusele, et tavalise esmaspäeva asemel peab tulema tavaline tööpäev. Ehk teisisõnu, vaba tarkvara peab ootama, kuni ma põhitööga ehk raamatuga lõpule jõuan või vähemalt sellisesse seisu, et praegu valgusekiirusel läheneva tähtaja liikumine muutuks aeglasemaks ja talutavamaks. Mida aga tõenäoliselt naljalt ei juhtu, sest (tõlke)tahhüonid on väga tõrksad kiirust vähendama, sestap on usutav, et ma jõuan taas tarkvara tõlkimise kallale millalgi septembris, võib-olla ka veel augusti lõpul, aga mitte varem. Õnneks praegu ka midagi ei tollel rindel ei põle.
Täna üritasin taas olümpiajalgpalli vaadata, kasutades ära juhust, et üks anonüümseks jääda soovinud isik soovitas mulle head saiti, kus seda teha saab. Ja jõudsin juba nii tema kui ka kogu ülejäänud maailma maapõhja ja kaugemalegi kiruda ja saata, kui otse poolfinaalide eel selgus, et see lehekülg sugugi ei tööta. Natuke katsetanud, leidsin, et tegelikult tuleks kiruda ja sõimata ikka ennast, sest ükski Flashi-põhine asi enam ei töötanud, mis ilmselgelt ei olnud lehekülgede, vaid mu enda probleem. Mõningase sudimise peale, millega kaasnes ka väike tarkvara uuendamine (suurt, mis sisaldab ette teadaolevalt võimalikke ohte, ei riski ma enne praeguse tõlke lõpetamist ette võtta), saigi asi taas tööle ja nii võib tänase päeva kokkuvõtteks positiivse poole pealt öelda, et soovitatud sait andis mulle usku muidu mõttetuks peetud Eurovisiooni vajalikkusse :-) - sait nimelt on http://www.eurovisionsports.tv/london2012/.
Prantsuse-Jaapani mäng oli oodatult ja poolfinaalile kohaselt äärmiselt võitluslik ja algusest peale oli selge, et prantslannad on selges ülekaalus ja ründavam pool. Kuni jaapanlannad lõid esimese värava. See vaid süvendas prantslannade võitlusindu ja rünnakulaviin Jaapani värava alla aina kasvas. Kuni jaapanlannad lõid teise värava. Kui oma silmaga poleks näinud, poleks uskunud, et prantslannad suudavad vunki veel juurde keerata, aga seda nad tegid - mängu lõpp möödus peaaegu eranditult Jaapani kuueteistkastis ja selle piiridel. Kuni neil rängalt vedas, et Jaapan tulistas posti ehk jättis sisuliselt sisse löömata ... Prantslannadel polnud pealegi 1:2 kaotuses suurt kedagi teist ka süüdistada: esimese värava koperdas ära nende enda väravavaht, teisegi puhul oleks ta ehk võinud parem olla (kuigi see kaldus tublisti nende iluväravate poole, kus väravavahil väga palju enam teha ei ole) ja vahepeal anti nende kasuks ka penalti, mille nad oskasid mööda lüüa ... Mängu lõpus üritasid jaapanlannad näidata, et ka nemad oskavad nurgalipumängu, aga väga hästi see neil siiski välja ei tulnud, vaevalt minuti suutsid seda teha, sedagi teise nurgalöögi abiga.
Kui juba see oli mäng, mille kohta pole patt kasutada sõna dramaatiline, siis veelgi enam sobib seda kasutada teise poolfinaali kohta, milles vastakuti vanad naabrid USA ja Kanada. Viimased suutsid üsna ruttu ameeriklannadele värava sisse saada, mis lõi viimased üsna tummaks kuni esimese poolaja lõpuni. Teisel poolajal hakkas aga väravaid kui kuulipritsist tulema, ent kuigi mõlemad pingutasid ja ponnistasid lõpuni välja, oli normaalaja lõppedes seis siiski viigis 3:3. Võimsad rünnakud ei lakanud ka lisaajal, aga mingit tulemust need ei andnud ja paistis juba, et ees seisavad on penaltid, kui lisaajale antud üleaja viimseil hetkil - vist jäi nii paarkümmend sekundit lõpuni - vupsatas järsku pallike kelmikalt Kanada väravasse. Kogu oma dramaatilisuses meenutas see väga möödunudaastase MMi finaali USA ja Jaapani vahel ja et nüüd olümpial on samad võistkonnad taas finaalis vastamisi, on päris usutav, et ka see tuleb väga võitluslik. Kui Jaapan selle samuti võita suudab, siis on ta juba peaaegu samamoodi domineeriv nagu meeste jalgpallis Hispaania, kuigi nojah, Aasias päris selliseid võistlusi ei peeta, mida sünniks näiteks EMiga võrrelda. Aga siiski on nad viimastel aastatel võitnud enam-vähem kõik, mida võita annab.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), OM jalgpall: Kanada-USA, Meedium (Kanal2), OM jalgpall: Prantsusmaa-Jaapan
Täna üritasin taas olümpiajalgpalli vaadata, kasutades ära juhust, et üks anonüümseks jääda soovinud isik soovitas mulle head saiti, kus seda teha saab. Ja jõudsin juba nii tema kui ka kogu ülejäänud maailma maapõhja ja kaugemalegi kiruda ja saata, kui otse poolfinaalide eel selgus, et see lehekülg sugugi ei tööta. Natuke katsetanud, leidsin, et tegelikult tuleks kiruda ja sõimata ikka ennast, sest ükski Flashi-põhine asi enam ei töötanud, mis ilmselgelt ei olnud lehekülgede, vaid mu enda probleem. Mõningase sudimise peale, millega kaasnes ka väike tarkvara uuendamine (suurt, mis sisaldab ette teadaolevalt võimalikke ohte, ei riski ma enne praeguse tõlke lõpetamist ette võtta), saigi asi taas tööle ja nii võib tänase päeva kokkuvõtteks positiivse poole pealt öelda, et soovitatud sait andis mulle usku muidu mõttetuks peetud Eurovisiooni vajalikkusse :-) - sait nimelt on http://www.eurovisionsports.tv/london2012/.
Prantsuse-Jaapani mäng oli oodatult ja poolfinaalile kohaselt äärmiselt võitluslik ja algusest peale oli selge, et prantslannad on selges ülekaalus ja ründavam pool. Kuni jaapanlannad lõid esimese värava. See vaid süvendas prantslannade võitlusindu ja rünnakulaviin Jaapani värava alla aina kasvas. Kuni jaapanlannad lõid teise värava. Kui oma silmaga poleks näinud, poleks uskunud, et prantslannad suudavad vunki veel juurde keerata, aga seda nad tegid - mängu lõpp möödus peaaegu eranditult Jaapani kuueteistkastis ja selle piiridel. Kuni neil rängalt vedas, et Jaapan tulistas posti ehk jättis sisuliselt sisse löömata ... Prantslannadel polnud pealegi 1:2 kaotuses suurt kedagi teist ka süüdistada: esimese värava koperdas ära nende enda väravavaht, teisegi puhul oleks ta ehk võinud parem olla (kuigi see kaldus tublisti nende iluväravate poole, kus väravavahil väga palju enam teha ei ole) ja vahepeal anti nende kasuks ka penalti, mille nad oskasid mööda lüüa ... Mängu lõpus üritasid jaapanlannad näidata, et ka nemad oskavad nurgalipumängu, aga väga hästi see neil siiski välja ei tulnud, vaevalt minuti suutsid seda teha, sedagi teise nurgalöögi abiga.
Kui juba see oli mäng, mille kohta pole patt kasutada sõna dramaatiline, siis veelgi enam sobib seda kasutada teise poolfinaali kohta, milles vastakuti vanad naabrid USA ja Kanada. Viimased suutsid üsna ruttu ameeriklannadele värava sisse saada, mis lõi viimased üsna tummaks kuni esimese poolaja lõpuni. Teisel poolajal hakkas aga väravaid kui kuulipritsist tulema, ent kuigi mõlemad pingutasid ja ponnistasid lõpuni välja, oli normaalaja lõppedes seis siiski viigis 3:3. Võimsad rünnakud ei lakanud ka lisaajal, aga mingit tulemust need ei andnud ja paistis juba, et ees seisavad on penaltid, kui lisaajale antud üleaja viimseil hetkil - vist jäi nii paarkümmend sekundit lõpuni - vupsatas järsku pallike kelmikalt Kanada väravasse. Kogu oma dramaatilisuses meenutas see väga möödunudaastase MMi finaali USA ja Jaapani vahel ja et nüüd olümpial on samad võistkonnad taas finaalis vastamisi, on päris usutav, et ka see tuleb väga võitluslik. Kui Jaapan selle samuti võita suudab, siis on ta juba peaaegu samamoodi domineeriv nagu meeste jalgpallis Hispaania, kuigi nojah, Aasias päris selliseid võistlusi ei peeta, mida sünniks näiteks EMiga võrrelda. Aga siiski on nad viimastel aastatel võitnud enam-vähem kõik, mida võita annab.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), OM jalgpall: Kanada-USA, Meedium (Kanal2), OM jalgpall: Prantsusmaa-Jaapan
4.8.12
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse mahtus siiski ka tubli annus jalgpalli. Lisaks juba hilisõhtusele USA kõrgliigale ehk täpsemalt New Yorgi Red Bullsi täna erakordselt haledale ja armetule, 0:2 kaotusega lõppenud mängule tekkis soov vaadata ka olümpiajalgpalli (mõistagi siis naiste oma, sest mingil põhjusel on meeste jalgpallile olümpial vanusepiirang peale pandud, nii et mängivad ainult poisikesed, kelle kui lootustandvate tähtede mängu võiks ju muidu mõnikord olla isegi huvitav vaadata, aga paraku pole praegu nii palju aega).
Selgus aga, et olümpiajalgpalli jälgimine polegi nii lihtne. Loomulikult oli esimene mõte kaeda ETV spordisektsioone, sest mulle oli meelde jäänud, et olümpiaülekannete õigus Eestis on just rahvusringhäälingul. Aga midagi lohutavat ma sealt ei leidnud: emba-kumba, kas hangitud ongi ainult need alad ja ajad, mida ka ekraanil näidatakse, või siis hoitakse ülejäänut avalikkuse ees salajas ja nauditakse omakeskis. Abi ei olnud ka Londoni olümpia ametlikust leheküljest, sest nii palju kui seal video näitamise kohta midagi oligi, viis see ikka BBC-sse ehk taas tupikusse täiesti mõistetava teatega "teie piirkonnas meie saateid ei näe". Mõningase vaevanägemise peale õnnestus siiski leida üks prantsuskeelse kommentaariga saateid edastav internetisait (vististi sealse telekommunikatsioonihiiglase Orange halduses või nendega koostöös või midagi sellist), kus ka mänge näha sai.
Konkreetsemalt siis kaht mängu. USA-Uus-Meremaa mäng kulges üsna oodatavas sängis: uusmeremaalannad olid küll südid ja visad, aga ameeriklannad olid lihtsalt igast asendist paremad, nii et 2:0 tulemus oli igati oodatav. Teine mäng Brasiilia ja Jaapani vahel pakkus aga korraliku üllatuse. Seda teadsin nii mina kui ka teised, et jaapanlannad on väga heal tasemel (FIFA edetabelis praegu kolmandad) ja et brasiillannad (edetabelis praegu viiendad) ei pruugi neile tingimata vastu saada - kuigi võivad samal ajal kergesti ka võita. Aga selles mängus olid mõlemad pannud tugeva rõhu kaitsele ja kuigi palju võimalusi kummalgi ei tekkinudki. Olulisem vahe oli selles, et nappidest võimalustest suutsid jaapanlannad kaks ära kasutada - sealhulgas teine värav oli tõeliselt ilus, ehe näide, kuidas kaitse üle mängida ja isegi juba lootusetuna tunduvast olukorrast ometi pall väravasse saata -, brasiillannad aga ei ühtegi. Ja seda, et Brasiilia kuivalt kaotab, poleks juba küll uskunud. Ent tõeks see sai ... Kindlasti tuleb Jaapani-Prantsusmaa poolfinaal üsna põnev, aga ei välistaks üldse, et finaal tuleb nagu möödunudaastasel MMil taas Jaapani ja USA vahel. Esimestele oleks muidugi suureks plussiks maailmameistri tiitlile lisada ka olümpiavõitja oma.
Tänane Sirp algas peatoimetaja juba tavapäraseks saanud, kuidas öelda, dekonstruktiivse (et mitte öelda lahmiva) avapauguga (või peaks ütlema sajatusega?), millele seekord olid ette jäänud olümpiamängud. Mul ei ole küll olümpiamängudega seoses mingeid erilisi tundeid ja küllap on pajatuses kõlanud kriitikal oma õigustus olemaski, aga õigupoolest ootaks siiski tolles kolumnis midagi positiivset, loovat, millegi väljapakkumist, mida, kui kõrvale jätta mõned mõnitamisi-irvhambul esitatud ettepanekud, pole mu meelest juba pikemat aega olnud ...
Kursaõde Piirimäe Eva oli kirjutanud sümpaatse tasakaalustatud arvustuse Schöpflini George'i hiljuti ilmunud poliitikaalasele raamatule, mida ma lugesin huviga nii seepärast, et kirjutise autor on teada, kui ka seepärast, et olen samust Schöpflinit sattunud ise tõlkima ja leidnud tal nii mõningaidki huvitavaid mõtteid. Nähtavasti on seegi raamat selliste tekstide seast. Märksa ühepoolsem, täpsemalt kriitilisusse kalduv oli Mertelsmanni Olafi arvustus mõne aja eest ilmavalgust näinud dokumendikoguminule "Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat", aga tundus, et ka omajagu põhjendatult. Nojah, ega kõik dokumendikogumikud, eriti teemal, mis on nagunii päris palju lahti ja läbi kirjutatud, isegi kui selles esineb seniajani nii kerget seisukohtade erinevust kui ka valgeid laike, peagi tingimata sisaldama eelnevat või järgnevat teemakäsitlust, nagu Mertelsmann paistab soovivat, aga kahju see muidugi ei teeks.
Päris huvitav oli lugeda Kotjuhi Igori ülevaadet ta enda Tallinna keskraamatukogus korraldatud kirjanike-lugejate-huviliste kohtumiste sarjast "Lehekuu lood". Küll ise neil käimata, kuulsin siiski kõrvalt, et need olla päris huvitavad olnud ja loetu andis selgust, miks ja mille poolest.
Hea lugemine oli ka Kaintsi Holgeri mõtisklus Otsa Loone raamatu "Mustamäe valss" teemal, mis polnud ehk nii palju arvustus, kui just mõttearendus, teataval määral debattki või omapoolse vaatenurga esitamine (nagu autor ise artiklis ütleb, ega mälestusraamatutega teisiti saagi, sest neis ju pole ega saagi olla üldist absoluutset tõde, vaid ikka ja ainult ühe konkreetse inimese absoluutne tõde). See on üks neist raamatutest, mis seisab mul lugemist ootavate teoste jadas üsna esiotsa lähedal. peamiselt seetõttu, et olen mingit väikest tükikest pidi ju ka ise juba tosin aastat mustamäelane (kuigi elu siin linnaosa piiri peal on nähtavasti sootuks teistsugune kui seal Mustamäe südames, kus iganes see siis ka ei asuks). Mis tähendab üsna kindlalt ka seda, et minu "mälestused" erinevad tunduvalt nii raamatu kui ka mõtiskluse autori omadest ...
Tänase numbri kahtlemata parim ja põhjalikem kirjutis oli aga Kuuba Raineri sulest ja käsitles see, peamiselt küll võro keelest lähtudes, murrete/keelevariantide olukorda nii praegu kui ka üldse. Väga hea kirjatükk, mida tasuks lugeda ka neil, kellele murded suurt korda ei lähe, aga eesti keele pärast ometi südant valutavad või aju pingutavad. Pikemalt sellel peatumata tahaksin esile tõsta ühe tsitaadi, mis sisu poolest pole küll midagi uut, aga mida peaks ometi pidevalt meeles pidada, eriti enne seda, kui hakata jälle ja taas hädakella lööma eesti keele viletsuse ja hädaoru üle:
Selgus aga, et olümpiajalgpalli jälgimine polegi nii lihtne. Loomulikult oli esimene mõte kaeda ETV spordisektsioone, sest mulle oli meelde jäänud, et olümpiaülekannete õigus Eestis on just rahvusringhäälingul. Aga midagi lohutavat ma sealt ei leidnud: emba-kumba, kas hangitud ongi ainult need alad ja ajad, mida ka ekraanil näidatakse, või siis hoitakse ülejäänut avalikkuse ees salajas ja nauditakse omakeskis. Abi ei olnud ka Londoni olümpia ametlikust leheküljest, sest nii palju kui seal video näitamise kohta midagi oligi, viis see ikka BBC-sse ehk taas tupikusse täiesti mõistetava teatega "teie piirkonnas meie saateid ei näe". Mõningase vaevanägemise peale õnnestus siiski leida üks prantsuskeelse kommentaariga saateid edastav internetisait (vististi sealse telekommunikatsioonihiiglase Orange halduses või nendega koostöös või midagi sellist), kus ka mänge näha sai.
Konkreetsemalt siis kaht mängu. USA-Uus-Meremaa mäng kulges üsna oodatavas sängis: uusmeremaalannad olid küll südid ja visad, aga ameeriklannad olid lihtsalt igast asendist paremad, nii et 2:0 tulemus oli igati oodatav. Teine mäng Brasiilia ja Jaapani vahel pakkus aga korraliku üllatuse. Seda teadsin nii mina kui ka teised, et jaapanlannad on väga heal tasemel (FIFA edetabelis praegu kolmandad) ja et brasiillannad (edetabelis praegu viiendad) ei pruugi neile tingimata vastu saada - kuigi võivad samal ajal kergesti ka võita. Aga selles mängus olid mõlemad pannud tugeva rõhu kaitsele ja kuigi palju võimalusi kummalgi ei tekkinudki. Olulisem vahe oli selles, et nappidest võimalustest suutsid jaapanlannad kaks ära kasutada - sealhulgas teine värav oli tõeliselt ilus, ehe näide, kuidas kaitse üle mängida ja isegi juba lootusetuna tunduvast olukorrast ometi pall väravasse saata -, brasiillannad aga ei ühtegi. Ja seda, et Brasiilia kuivalt kaotab, poleks juba küll uskunud. Ent tõeks see sai ... Kindlasti tuleb Jaapani-Prantsusmaa poolfinaal üsna põnev, aga ei välistaks üldse, et finaal tuleb nagu möödunudaastasel MMil taas Jaapani ja USA vahel. Esimestele oleks muidugi suureks plussiks maailmameistri tiitlile lisada ka olümpiavõitja oma.
Tänane Sirp algas peatoimetaja juba tavapäraseks saanud, kuidas öelda, dekonstruktiivse (et mitte öelda lahmiva) avapauguga (või peaks ütlema sajatusega?), millele seekord olid ette jäänud olümpiamängud. Mul ei ole küll olümpiamängudega seoses mingeid erilisi tundeid ja küllap on pajatuses kõlanud kriitikal oma õigustus olemaski, aga õigupoolest ootaks siiski tolles kolumnis midagi positiivset, loovat, millegi väljapakkumist, mida, kui kõrvale jätta mõned mõnitamisi-irvhambul esitatud ettepanekud, pole mu meelest juba pikemat aega olnud ...
Kursaõde Piirimäe Eva oli kirjutanud sümpaatse tasakaalustatud arvustuse Schöpflini George'i hiljuti ilmunud poliitikaalasele raamatule, mida ma lugesin huviga nii seepärast, et kirjutise autor on teada, kui ka seepärast, et olen samust Schöpflinit sattunud ise tõlkima ja leidnud tal nii mõningaidki huvitavaid mõtteid. Nähtavasti on seegi raamat selliste tekstide seast. Märksa ühepoolsem, täpsemalt kriitilisusse kalduv oli Mertelsmanni Olafi arvustus mõne aja eest ilmavalgust näinud dokumendikoguminule "Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat", aga tundus, et ka omajagu põhjendatult. Nojah, ega kõik dokumendikogumikud, eriti teemal, mis on nagunii päris palju lahti ja läbi kirjutatud, isegi kui selles esineb seniajani nii kerget seisukohtade erinevust kui ka valgeid laike, peagi tingimata sisaldama eelnevat või järgnevat teemakäsitlust, nagu Mertelsmann paistab soovivat, aga kahju see muidugi ei teeks.
Päris huvitav oli lugeda Kotjuhi Igori ülevaadet ta enda Tallinna keskraamatukogus korraldatud kirjanike-lugejate-huviliste kohtumiste sarjast "Lehekuu lood". Küll ise neil käimata, kuulsin siiski kõrvalt, et need olla päris huvitavad olnud ja loetu andis selgust, miks ja mille poolest.
Hea lugemine oli ka Kaintsi Holgeri mõtisklus Otsa Loone raamatu "Mustamäe valss" teemal, mis polnud ehk nii palju arvustus, kui just mõttearendus, teataval määral debattki või omapoolse vaatenurga esitamine (nagu autor ise artiklis ütleb, ega mälestusraamatutega teisiti saagi, sest neis ju pole ega saagi olla üldist absoluutset tõde, vaid ikka ja ainult ühe konkreetse inimese absoluutne tõde). See on üks neist raamatutest, mis seisab mul lugemist ootavate teoste jadas üsna esiotsa lähedal. peamiselt seetõttu, et olen mingit väikest tükikest pidi ju ka ise juba tosin aastat mustamäelane (kuigi elu siin linnaosa piiri peal on nähtavasti sootuks teistsugune kui seal Mustamäe südames, kus iganes see siis ka ei asuks). Mis tähendab üsna kindlalt ka seda, et minu "mälestused" erinevad tunduvalt nii raamatu kui ka mõtiskluse autori omadest ...
Tänase numbri kahtlemata parim ja põhjalikem kirjutis oli aga Kuuba Raineri sulest ja käsitles see, peamiselt küll võro keelest lähtudes, murrete/keelevariantide olukorda nii praegu kui ka üldse. Väga hea kirjatükk, mida tasuks lugeda ka neil, kellele murded suurt korda ei lähe, aga eesti keele pärast ometi südant valutavad või aju pingutavad. Pikemalt sellel peatumata tahaksin esile tõsta ühe tsitaadi, mis sisu poolest pole küll midagi uut, aga mida peaks ometi pidevalt meeles pidada, eriti enne seda, kui hakata jälle ja taas hädakella lööma eesti keele viletsuse ja hädaoru üle:
Märkimisväärne on seegi, et sageli kuuleme juttu eesti keele väiksuse ja ohustatuse kohta. Ometi on teada, et eesti keel kuulub kõnelejate arvult maailmas 5% kõnelduimate keelte hulka. Meil on kõik meedia vormid, kõik hariduse astmed ja kogu riiklik asjaajamine eesti keeles, tänu millele on eesti keel palju paremas seisus nii mõneski muust keelest, mille kõnelejaid on palju rohkem. Seega pole eesti keel ohustatud mitte objektiivse tegelikkuse, vaid just hoiakute tõttu stiilis „eesti keel on väike”.
Loetud: Sirp, 03.08.2012
Vaadatud. Salajane ladu 13 (Universal), OM jalgpall: USA - Uus-Meremaa, OM jalgpall: Brasiilia-Jaapan, USA jalgpalli kõrgliiga: Houstoni Dynamo - New Yorgi Red Bulls (TV12)
26.7.12
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.
Täna algasid taas suhtkoht tipptasemel jalgpallimängud, sedakorda olümpiaareenil. Ma natuke kaalusin, kas neid vaadata, aga need on nii kuradima tihedalt koos, et pidasin, eriti praegust maru tihedat töögraafikut arvestades, paremaks piirduda ainult alagrupijärgsete mängudega ... Aga eks ma silma püüan ikka peal hoida, vähemalt tulemusi vaadata ja võib-olla ka põgusalt mingeid kokkuvõtvaid lõike. Tänane avapäev igatahes suuri üllatusi ei toonud: Brasiilia 5:0 võit Kameruni üle on muidugi päris suur, aga kui võistkonnas on ikka kuuekordne maailma parim jalgpallur Marta, kes ka täna kaks väravat lõi, ei ole ju midagi imestada ... Pigem võis pisut imestada ameeriklaste üllatavalt suureskoorilise 4:2 võidu üle Prantsusmaa vastu (isegi kui USAl on väga kindlalt juba pikemat aega maailma parim võistkond).
Täna sai muu hulgas koostöös, milles õige pisuke panus oli ka siinkirjutajal, valmis (ingliskeelne) juhend Mageia potentsiaalsetele tõlkijatele. Et praegu ühtegi põhimõtteliselt tutvustust mitte vajavat veebikeskkonda ei ole, tuleb läbi ajada versioonihaldussüsteemi Subversion kasutamisega, mis aga, tundub, on õige mitmele tõlkimisest huvitatule väga tume ja võõras maa. Igatahes on nüüd nende, aga miks ka mitte teiste jaoks mingisugune juhend olemas, kuidas talitada.
Loetud: Akadeemia 7/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Doktor Who (Yle2), Sündmus (TV3), MLS All Stars - Chelsea (Kanal12), Spacehunter - Jäger im All (RTL2)
Täna algasid taas suhtkoht tipptasemel jalgpallimängud, sedakorda olümpiaareenil. Ma natuke kaalusin, kas neid vaadata, aga need on nii kuradima tihedalt koos, et pidasin, eriti praegust maru tihedat töögraafikut arvestades, paremaks piirduda ainult alagrupijärgsete mängudega ... Aga eks ma silma püüan ikka peal hoida, vähemalt tulemusi vaadata ja võib-olla ka põgusalt mingeid kokkuvõtvaid lõike. Tänane avapäev igatahes suuri üllatusi ei toonud: Brasiilia 5:0 võit Kameruni üle on muidugi päris suur, aga kui võistkonnas on ikka kuuekordne maailma parim jalgpallur Marta, kes ka täna kaks väravat lõi, ei ole ju midagi imestada ... Pigem võis pisut imestada ameeriklaste üllatavalt suureskoorilise 4:2 võidu üle Prantsusmaa vastu (isegi kui USAl on väga kindlalt juba pikemat aega maailma parim võistkond).
Täna sai muu hulgas koostöös, milles õige pisuke panus oli ka siinkirjutajal, valmis (ingliskeelne) juhend Mageia potentsiaalsetele tõlkijatele. Et praegu ühtegi põhimõtteliselt tutvustust mitte vajavat veebikeskkonda ei ole, tuleb läbi ajada versioonihaldussüsteemi Subversion kasutamisega, mis aga, tundub, on õige mitmele tõlkimisest huvitatule väga tume ja võõras maa. Igatahes on nüüd nende, aga miks ka mitte teiste jaoks mingisugune juhend olemas, kuidas talitada.
Loetud: Akadeemia 7/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Doktor Who (Yle2), Sündmus (TV3), MLS All Stars - Chelsea (Kanal12), Spacehunter - Jäger im All (RTL2)
Subscribe to:
Posts (Atom)