Neljabased mõtted

Taas tavalisest tööst pea vaba päev. Remont sunnib ikka oma graafiku peale maru varase ärkamisega ja muu sellisega. Hommikul sai käidud ehituspoes mõningaid vajalikke asju hankimas. Nagu vist lausa tavaks, kulus selle peale ikka tublisti aega, kõige rohkem muidugi omavahelisele arutamisele, aga igatahes kõik selle, mida sealt vaja oli, sai kätte ja eks see ole ju peamine.

Selle järel tegelesin veidi raamatutõlkimisega, kuid siis oli käes aeg minna Eestit väisavat Gruusia presidenti Mihheil Saakašvilit kuulama. Ma ei olnud ikka maru ammu enam tolles hoones käinud, ei mäletanudki, et seal on ka külguks, ja tahtsin ennast ikka kangesti terroristi pähe üles anda, trügides kogu väest peauksest sisse... :-) Õnneks oli valvekordon tõhus ja korralik, nii et sain ikka sisse õigest kohast.
Saakašvili kõnet on piisavalt refereeritud ja see on kenasti olemas ka tema koduleheküljel (gruusiakeelne või kui keegi soovib, siis ka ingliskeelne, mis oli ka loengu originaalesituse keel). Ega palju muud ei osanud ka tema suust oodata: elav ja hea kõne, võõrustaja kiitmine (mis usutavasti oli tõepoolest siiras), tundeline, võib-olla ka mõne elemendiga veidi liiale minev, aga siiski mõistlikkuse piiresse jääv ülevaade Gruusia peaprobleemist ehk tõigast, et viiendik riigist ei allu Thbilisi võimule, ning muidugi sellest johtuvalt ja täiesti mõistetavalt äge Venemaa-vastasus.
Mis mind hilisemate küsimuste esitamise ajal veidi imestama pani, oli Saakašvili suhteliselt leige suhtumine ajalukku. Muidugi, küsimus ise viis vahest mõtted teises suunas, sest selles sooviti teada, et kui Eesti on tuginenud õiguslikule järjepidevusele 1918. aastal loodud Eesti vabariigiga, siis kuidas on lood Gruusiaga? See muidugi viib kohe mõtted toonasele Gruusia vabariigile, mis paraku jäi väga lühiajaliseks. Kuid erinevalt Eestist saavad grusiinid ikkagi vaadata tagasi väga ja väga pikale omariikluse ajaloole ning ka eelmine liidendamine Venemaaga 1801. aastal oli üsna selline, mida võib hea tahtmise korral võrrelda nii Gruusia 1921. aasta kui Eesti 1940. aasta liidendamisega. Iseasi muidugi, et see on tõepoolest rohkem ajalooline argument, mitte juriidiline, sest oli see õiguslik baas 1801. aastal milline tahes, kakssada aastat on selles parimal juhul üksikuid asju, mida võiks üheselt üle võtta. Kuid ega ajaloolise järjepidevuse (mille puhul siis võiks kõnelda ajutistest katkestustest 1801-1918 ja 1921-1991) rõhutamine pole poliitikas sugugi halvem kui õiguslik järjepidevus.

Lisaks Saakašvili kuulamisele sain ühtlasi välisministeeriumis kirja panna enda pookstavid paberile, mis formaliseeris mu vahekorra selle riigiasutusega sellenädalaste artiklitõlgete osas. Samast, põhitöövälisest vaimust kantuna võtsin õhtul ette vahepeal tekkinud tõlgetepinu viimase teksti, mis osutus veidi pikemaks, kui ma olin algselt aru saanud, nii et selle tõlkimine läheb edasi ka homsesse. Pärast seda saab vahest ikka juba tõsiselt põhitöö juurde tagasi pöörduda, sest need paganama tähtajad suruvad ikka igast küljest ja servast räige pingega peale...


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Jäljetult kadunud (TV3)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: Verona õmblemise õppetund (Postimees, 21.01.2010)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest pole palju kõnelda.

Eilse sissekande peegeldus Facebookis sai üllatavalt palju vastukaja ja just inimestelt, kes ühte või teist pidi tihedamalt keeleasjadega seotud. Paistab, et kuigi Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus "peale" ja "pärast" kohta on juba kuu aega tagasi langetatud (ja arutusele võetud juba poole aasta eest), ei ole mitmed inimesed, kellele see kuidagi võiks korda minna, sellest midagi kuulnud. Mis on tegelikult paha: meeldigu need otsused ja soovitused või mitte, võiks nad siiski olla laiemalt teada juba enne, kui äkitselt nagu talv Eesti linnadesse ilmub õigekeelsussõnaraamat või mõni muu norminguid sisaldav teos...

Rahvusvahelises meedias oli endiselt üheks suuremaks kõneaineks Euroopa uus president ja välisminister. Võib-olla on isegi hea, et neiks valiti sellised suhteliselt vähetuntud isikud: kui oleks valitud mõni kuulsus, näiteks palju kõneldud Tony Blair, oleks see võinud jääda vahest teisejärguliseks uudiseks, aga nüüd olid kõik lausa sunnitud tutvustama uusi tegelasi ja arutlema selle üle, mida ja mismoodi ja kas ja kuidas see endaga kaasa toob. Selline "musta hobuse" roll paneb samas neile suurema surve õlule ennast näidata...

Idapoolsemas meedias oli aga selle kõrval ja sellest märksa enam tähelepanu keskpunktis hoopis järjekordselt Venemaa peaminister Putin, kes arutas Jaltas Julija Tõmošenkoga kahe riigi suhteid, eriti igihaljast gaasiteemat, aga ei mallanud jätta suud avamata ka muudel teemadel. Tema "soe soovitus" Ukraina presidendile Juštšenkole jätta kohtumisel lõunalaua taga Saakašviliga lips kaela panemata, sest viimane võib seda närima hakata, ületas ikka igasugused diplomaatilised piirid, mida vähegi on võimalik ületada...

Õhtul vaatasin, nagu ikka, "Kelgukoeri", mis oli sedakorda päris, lausa üllatavalt huvitav. Isegi veel eelmisel nädalal kavas olnud esimese osa lõpul poleks osanud oodata, et krimisarjale selline müstiline vunk peale keeratakse. Kusjuures mu meelest päris andekalt oli asi lahendatud. Iseenesest pole ju ei jumalapoja maa peale tulemine, Jumal kui naisterahvas, paradiis kui koht, mis ei vasta just tavapärasele ettekujutusele, Jumala ja Saatana malemäng maailma saatuse otsustajana ja veel mitmed elemendid, mis seal olid, midagi enneolematut, aga tavaliselt esinevad nad koos filmides, mida võiks nimetada pigem "müstilisteks thriller'iteks". Krimifilmis ja niimoodi lahendatuna tundus igatahes väga värskendava lähenemisena (seda enam, et mitmed põhiliiniga suhteliselt vähe seotud episoodid aitasid just piisaval määral põnevust üleval hoida ning pakkusid samal ajal võimalust veidi seedida äsja nähtud põhiliini järgmist hüpet).

Loetud: Sirp 20.11.2009
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3), Warlock - Satans Sohn (Pro7)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millele küll tegin väikese pausi sisse, et ära teha miski, mis on ammu peas mõlkunud. Nimelt muusikamängijale Amarok Eesti internetis kuulatavate raadiojaamade skript. Neid jaamu on õige palju ja endalgi on tüütu alati neid üles otsida, skript aga annab kenasti võimaluse neid kõiki Amarokis kuulata. Või vähemalt võiks anda, sest ma ei ole päris kindel, kas see ikka toimib - enda arvates tegin kõik täpselt nii, nagu vaja, kontrollisin ka jaamade vood üle, et nad ikka kindlasti mängiksid, aga skripti reaalsel paigaldamisel esines siiski mingi viga. Võimalik, et see oli lihtsalt tingitud mingist pisiasjast mu enda süsteemis ja nüüd, kus see on kde-apps.org-i üles riputatud, töötab skript kenasti, aga võib-olla tuleb seda veel lähemalt uurida, et selgusele saada, milles probleem. Igatahes on vähemalt andmed ilmselt kõigi Eestis tegutsevate internetiraadiote kohta nüüd kokku koondatud, isegi kui mingi vormistusviga ei peaks lubama skripti veel kasutada.

Päeval võis ka lugeda Venemaa aina mornimaks muutuvaid kommentaare eile avaldatud Tagliavini aruandele Venemaa-Gruusia möödunudaastase sõja kohta. Kui eile, vahetult enne ja pärast aruande avalikustamist, olid Moskvast lähtuvad kommentaarid veel väga optimistlikud ja kinnitasid aina, et vaat, mis me ütlesime, meie ikka õiged mehed, siis tänaseks olid nähtavasti mitmed aruandega ka tegelikult tutvunud ja mõistnud, et eriti Venemaale ei ole selles kohe midagi positiivset (Rogozini ärplemine on erand, aga sellelt mehikeselt ei oskagi õieti muud oodata...). Ja nii ilmusidki ridamisi avaldused, mis kinnitasid, et aruandes esineb "ebakõlasid" ja "liialdusi". Ega midagi muud oodata ei olnudki, kui samuses aruandes kinnitatakse, et ükski põhjendus, mida Venemaa Gruusia ründamise kasuks on toonud, kuidagi ei päde või kui isegi põhjendus muidu võiks pädeda, siis selle ellurakendamine oli igati ebaproportsionaalne. Infosõja selle lahingu on Venemaa igatahes selgelt kaotanud.

Muidugi, ega Gruusial ka midagi hõisata ei ole, sest aruanne osutab - ja pigem põhjendatult ja õigustatult kui vastupidi - ka nendepoolsetele rikkumistele ja eksimustele, ent need jäävad mastaabilt ja tasemelt Venemaast tunduvalt maha. Ilmselt on seda adunud ka grusiinid ise, sest sealtpoolt on aruande suunas lennanud vaid üksikud ja üpris pehmed kriitikanooled, peamiselt just selles vaieldavas küsimuses, millele ka aruanne ei suutnud selget vastust anda, kui palju ikkagi viibis Lõuna-Osseetias enne sõlmpunkti ehk Gruusia tulelöögi algust "üleliigseid" võõrvägesid. Aga ilmselt pakub nii see aruanne kui ka selle tõlgendamis- ja täiendamisvõimalused kui mitte "suures meedias", siis vähemalt asjatundlikumates ringkondades ainest aruteluks veel õige mitu nädalat või kauemgi.

Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Räpane seksikas raha (TV3)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt käik poodi toidumoona järele. Ilm oli imeilus, isegi kahkja päikese kuma ei suutnud vähendada mõnusate tuuleiilide ja kergelt kargeks kiskuva õhu vaimustavat nauditavust. Oleks isegi tahtnud pikemalt väljas ringi hulkuda, aga paraku on taas aina akuutsemaks muutumas ajanappus ja nii pidin piirduma rõõmustamisega selle üle, mida sai kogeda mõne minuti jooksul, mis kulub sammumiseks poehooneni ja sealt tagasi.

Töövälistest asjadest oli päevasündmus number üks muidugi möödunudaastast Venemaa-Gruusia sõda käsitleva Tagliavini aruande avalikustamine. Ma ei jõudnud küll seda enam kui 1000-leheküljelist materjali täielikult läbi töötada, nii et avastamisrõõmu on veel hulganisti ees, küll aga lugesin läbi 44-leheküljelise I osa, mis sisaldab n-ö aruande tuuma, peamisi järeldusi ja kokkuvõtet.

Peab ütlema, et aruanne üllatas mind. Eelnevad "lekkimised" olid andnud mõista, et selles seatakse "sõjasüü" Gruusiale, toetades Venemaa propageeritud väidet, et "sõda" algas 7. augusti ööl ja just Gruusia paugutamisega. Seda aruanne siiski ei väida, nii et ilmselt oli taas tegemist kagebeelike "aktiivsete meetmetega" avaliku arvamuse töötlemiseks (viimastest on osaliselt ka mind kui Canarist käsitleva raamatu tõlkijat puudutavalt kirjutanud üht "aktiivset meedet", mis puudutab Eesti Vabariigi ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa väidetavat tihedat luurekoostööd 1930. aastate lõpul, filigraanselt lahates ja selle juuri välja selgitades Ivo Juurvee ajakirja Tuna 2008. aasta teises numbris).

Aruanne muidugi ei väida, nagu poleks Gruusia tol ööl tulistanud - seda oleks ka arulage väita -, kuid nendib täiesti õigustatult, et see oli kõigest üks episood pikemaajalises konfliktis ning konkreetselt selle tulistamise taga seisid aastatega üha süvenenud ja ägenenud Venemaa provokatsioonid. Gruusia tolle öö turmtuld peab aruanne õigustamatuks ja ebaproportsionaalseks reageeringuks, millise hinnanguga võib võib-olla vaielda, aga ega see nähtavasti otseselt vale pole, pigem päris mõistlik seisukoht.

Üllatav oli aga, just nendesamuste eelnevate "lekkimiste" valguses, et "sõjasüü" on puhtalt asetatud Venemaa õlule. Isegi juba aruande I osa, mille ma jõudsin läbi lugeda, käsitleb päris üksikasjalikult Venemaa väiteid, miks tal oli tarvilik Gruusiat sõjaliselt rünnata, ja leiab, et ükski nendest ei ole põhjendatud ning kõik sammud, mida Venemaa ette võttis, olid kas puhtad rahvusvahelise õiguse rikkumised või ületasid tugevasti neid piire, mida rahvusvaheline õigus seab.

Veidi kaheldavama väärtusega on hinnang, et Lõuna-Osseetial ja Abhaasial pole mingit õigust rahvuslikule enesemääramisele. See on muidugi õige, et rahvusvaheline õigus näeb seda üldiselt ette vaid kolonialismi ja apartheidi puhul. Siin tekib muidugi kohe küsimus Kosovost, mille puhul enesemääramise õigust põhjendati genotsiidiga. Viimane printsiip siiski pole rahvusvahelises õiguses seniajani veel pidama jäänud ning ega seda eriti Lõuna-Osseetias, aga ka Abhaasias väga hästi kasutada ei saa: kui üldse, võib seal märksa õigustatumalt kõnelda pigem genotsiidist neil aladel elanud grusiinide vastu, kuigi täpsem oleks rääkida ikka etnilisest puhastusest - see oli kindlasti olemas (ka eelmise aasta konflikti ajal ja siis just Lõuna-Osseetia grusiinide vastu), genotsiidi mõõtu seda aga hästi venitada ei anna. Aruanne märgib ka õigustatult, et kuivõrd Venemaa oli üks aktiivsemaid, kes tõrkus Kosovo puhul genotsiidipõhjendust õiguspäraseks pidamast, ei ole Gruusia konfliktiga seoses kõlanud samalaadsed põhjendused Venemaa suust tõsiselt võetavad. Siiski on see rahvusliku enesemääramise ja territoriaalse terviklikkuse konfliktsuse küsimus ka rahvusvahelises õiguses lõplikult lahendamata, nii et selle käsitlemine on vahest aruande kõige nõrgem koht.

Aga kindlasti on tegemist päris olulise tähisega kogu maailmas nii suuri vastuolusid ja arutelusid tekitanud konflikti asjaolude ja iseloomu selgitamisel ja lahtirääkimisel, nii et seda või kas või samust I kokkuvõtvat osa tasub kindlasti kõigil lugeda, keda asi vähegi huvitab. (II ja III osa on selles mõttes rohkem taustamaterjalid, mis peaksid toetama I osas tehtud järeldusi.)

Lisaks aruande lugemisele jõudsin täna veel ära teha järjekordse artikli tõlke (Postimehele), aga samal ajal tagasi lükata telefonitsi tehtud ahvatleva tööettepaneku, mis muidu võib-olla sisu poolest oleks tõepoolest huvipakkuv, kuid nõuaks igapäevaselt vähemalt paaritunnist pühendumist - ja see on aeg, mida mul nähtavas tulevikus (mis hetkel ulatub nii järgmise aasta lõpuni-ülejärgmise alguseni) kohe kuidagi ei leidu...

Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mille küll õhtul lõikas läbi Diplomaatia (loodetavasti selle numbri jaoks viimane) tõlkesoov. Tõlgitud materjalide põhjal tundub üsna huvitav number tulevat, ilmselt veidi ajalukku vaatav, aga mulle kui ajaloo alal haridust saanule see ju hästi sobibki.

Võtsin vaevaks tutvuda praeguse sõja aastapäeva puhul ilmunud Gruusia-teemaliste artiklite kommentaaridega (Delfis, Postimehes, Päevalehes) ja avastasin hämmastusega, kui palju on ikka ajupestud inimesi, olgu nad siis teadlik või mitteteadlik "viies kolonn". Korduvalt esines ikka väide "aga sõda alustas ju Gruusia" - väide, mida tervemõistuslik inimene ei saa aastataguse konflikti kohta kuidagi kasutada. Sõjad võib teatavasti jagada kaheks (võimalikud on muidugi teisedki liigitused, aga see pole siinkohal oluline): välised ehk üldjuhul riikidevahelised (erandiks siis nn terrorismivastane sõda, mis on küll väline, kuivõrd seda peetakse välisriigi territooriumil (peamiselt Afganistanis), aga pole riikidevaheline) ja sisesed ehk kodusõjad.

Välise sõja osas on eelmise aasta sõda väga selge ja ühene: seda alustas Venemaa, kes tungis Gruusia territooriumile. (Olgu, teatud mööndusega võib öelda, et kuivõrd Lõuna-Osseetia lahingutegevuses sattusid rünnaku alla ka Venemaa huvid ehk rahutagamise segajõudude Venemaa pataljon, võib seda pidada isegi mõneti õigustatuks, kuid on täiesti selge, et Gruusia aktsioon ei olnud suunatud nende vastu, vaid et nad jäid pigem lihtsalt "sõja jalgu" - ning sellisel juhul näeb rahvusvaheline praktika ette sõjalise jõu kasutamist alles pärast seda, kui on ammendatud kõik muud võimalused, mida Venemaa antud juhul ei teinud, vaid alustas kohe "viimasest abinõust".) (Ei päde õieti ka mõnikord kõlanud märkus, et see oli vastutulek osseetide palvele tagada nende iseseisvus grusiinide rünnaku tingimustes - see võiks olla tõepärane ainult juhul, kui Venemaa oleks tunnustanud Lõuna-Osseetia iseseisvust enne sissetungi või vähemalt selle käigus, aga mitte pea kolm nädalat hiljem, nagu tegelikult juhtus.)

Sisemine sõda muidugi Gruusia territooriumil käis ja juba pikemat aega, aga kui pidada Gruusia all silmas grusiine, siis ei saa ka siin süüd kuidagi nende kaela riputada. Selle kodusõja algatajad olid ikka osseedid, kes soovisid Gruusiast lahku lüüa (õigemini küll esialgu mitte isegi iseseisvuda, vaid kuuluda omaette liiduvabariigina NSVL-i koosseisu; iseseisvuse taotlemiseni jõudis asi alles siis, kui NSVL oli maamunalt kadunud) ja kindlasti ei alanud see mitte möödunud aasta augustis, vaid pea kakskümmend aastat varem. Muidugi, kui ajaloos tagasi kaevata, siis võib vähemalt kodusõja provotseerimises osa süüd ka grusiinide kaela lajatada küll, aga lahkulöömise taotlejad olid ikkagi osseedid, kellele seeläbi paratamatult langeb osaks ka kodusõja algataja roll.

See eelnev jutt ei ole mõeldud mitte Gruusia/grusiinide õigustamiseks, sest kohe kindlasti on hulk asju, mida nad oleks saanud paremini ja mõistlikumalt teha, et ei väline ega sisene sõda poleks üldse tekkinud või vähemalt poleks viimane arenenud nii kaugele, nagu ta on arenenud (ja seeläbi võimaldanud ka välise sõja). Pigem on see lihtsalt tingitud hämmastusest, kui lihtsalt võetakse vähegi mõtlemata omaks väited, mille paikapidamatus peaks olema selge juba esimese mõtiskelu minuti järel.

Vastu õhtut sain täiesti ootamatu üllatuse osaliseks, kui helises telefon ja naishääl küsis, ega ma ei tea, kes helistab :-) Ei number ega hääl öelnud suurt midagi, nii vastasin ausalt "Ei". Ja siis selgus, et tegemist on algkooli klassiõega, kes organiseerib parajasti klassikokkutulekut! Nojah, tegelikult ma lahkusin Laupa koolist juba 6. klassis seoses minemakolimisega, aga et kool oli ka ainult 8-klassiline, siis ma ikka olen täiega kvalifitseeritud sellisel üritusel osalema. See oli küll täielik üllatus, aga väga meeldiv! Oma kolmkümmend aastat on möödas, ilmselt ei tunne osasid isegi ära enam, vähemalt mitte esmapilgul. Aga seda huvitavam ilmselt on...

Loetud: Tehnikamaailm 8/2009, Akadeemia 8/2009
Vaadatud: Versus (TV6)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev taas, millest suurt midagi pole kõnelda.

Jaanuse pingutustega selgus, et see Mandriva teine alfaväljalase on ikka suhteliselt vigane. Alustades kõige suuremast veast: plaadil on puudu KDE keelepakid, nii et see töökeskkond on igati ingliskeelne. Ja vigade loetelu sellega veel ei piirdu muidugi, Jaanus jõudis teha kolm veateadet koguni ja ilmselt, kui viitsiks, võiks neid veelgi vorpida. Alfaväljalaskelt ei saa muidugi nõudagi veel väga suurt korrasolekut, aga mäletamist mööda nii suurt kala nagu KDE keelepakkide täielik puudumine ei ole olnud...

Lugesin täna, et KMyMoney valmistub peagi ilmutama 1.0 väljalaset. See tuleb küll veel kindlasti eestikeelse tõlketa, sest nii suure ja võib-olla ka (potentsiaalselt) rohkelt kasutatava rakenduse korralik tõlkimine võtab kindlasti tublisti aega, seda enam et mu teadmised rahandusmõistetest pole just kuigi avarad (minu arusaam rahavoogudest on lihtne: raha tuleb ja raha läheb, mis tast ikka lugeda või arvestada...)

Uudised Gruusia kandist muutuvad aina ärevamaks: pea tundub juba, et küsimus on vaid selles, millal Venemaa uuesti sõda alustab (ähvardused kasutada "kõiki kättesaadavaid" sõjalisi vahendeid, Lõuna-Osseetia piiripunktide omavoliline nihutamine, rääkimata juba Kokojty karglemistest). Aasta tagasi varjasid nad sissetungi osavalt olümpiamängude taha, huvitav, mida seekord katteks kasutatakse? Ajendi ju leiab ikka, ega selle taha sõda jää, aga veidi kaheldav on see, et Venemaa tahaks seda ette võtta tingimustes, kus kõigil jagub aega sellele tähelepanu pühendada, sest küllap nad aduvad sedagi, et provokatsioonide peale minek on ikkagi libe tee, nagu eelminegi aasta näitas. Aga eks näeb.

Loetud: Akadeemia 6/2009, Akadeemia 7/2009
Vaadatud: Africa Race - Die verrückte Jagd nach dem Marakunda (RTL)

Reedesed mõtted

Raivo sünnipäeva järelmõjude tõttu ärkasin täna õige varakult ja on välja kukkunud, et lähen magama õige hilja :-) Nii et ligikaudu 24-tunnine tööpäev tuli kokku lausa! Sealjuures väga produktiivne, võiks lausa öelda, et mingis mõttes sain ma ühe asjaga ühele poole. Paraku ei tähenda see veel raamatu lõpetamist, aga siiski on vähemalt enda jaoks üks oluline märk murtud ja enesetunne rahulolev :-)
Tänane Sirp oli ka päris huvitav lugeda. Alustuseks muidugi Toomas Alatalu väga hea artikkel Gruusia teemal, mis lahkab asjalikult Venemaa massilist propagandat ja selle edu. Muu hulgas toob ta aga Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kohta mõtlemapaneva paralleeli kunagise Soome Demokraatliku Vabariigiga. Lõuna-Osseetia puhul on ühisjooned suisa väga sarnased; Abhaasia muidugi on teatavas mõttes erijuhtum. Igatahes kindlasti asi, mida tasub lugeda, eriti kui see Gruusia teema väga tuttav ei ole - ja sestap hea, et midagi sellist ikka ilmub, sest ka meil võib näha-kuulda inimesi, kes on sellelsamusel Venemaa propagandal (pahaaimamatult?) lasknud enda peas maad võtta...
Omamoodi sarkastiline, aga sellest hoolimata hea üritus oli ka Sirbi uus vaheleht. Sarkastiline on muidugi selle nimi - Vasar. Aga sisuks muinsuskaitse ja muu selline, mis mulle ju ka väga hingelähedane. Ka kirjandusosa oli täna üsna kopsakas, mis mulle kui eelkõige kirjasõnainimesele, kes suuremat ei hooli teatrist, muusikast ja muust sellisest, oli ka meeltmööda.
Nii et täie ette päev oli igas mõttes.

Loetud: Akadeemia 5/2008, Akadeemia 6/2008, Sirp 15.03.2009
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)