Neljabased mõtted

Suhteliselt vähese (põhi)tööpanusega päev, millest lõikasid oma osa mitmesugused tegurid, millest üks oli veel ühe artikli tõlkimine Diplomaatia heaks. Teine ja otsustavam tegur oli ema külaskäik, kes otsustas pojaraasukest õnnistada pidupäevase külaskäigu ja kõige muu heaga, mis sellega vähegi kaasneda võis (ja kaasneski). Lisaks osutatud kõigele muule heale tõi ta kaasa lõpetamiseks ka peaaegu täisvaliku Ristiku ristsõnu, mis võtsid ka pärast tema ja ta poiss-sõbra lahkumist omajagu tööaega vähemaks, eriti Meistriristik (kust üle pika aja võis leida ka ühe korraliku vea, nimelt täiesti üleliigse küsimuse).

Õhtupoolikust võttis täiendavalt tubli tüki ära ühe filmi vaatamine, mille ma juba paar korda telekava vähese hoolikusega jälgimise tõttu maha olen maganud, aga mida ma ometi väga näha tahtsin, sest raamat, mille järgi see on tehtud, kuulub kindlalt mulle enim elamust pakkunud teoste esiviisikusse, võib-olla isegi kõrgemale. Selleks oli siis Stardust ehk eesti keeli Tähetolm. Film oli tõesti hea, nagu võis eeldada nii varem loetud-kuuldud arvustuste kui ka filmiraamatu põhjal. Aga päris raamatu tasemele ta siiski ei jõudnud. Raamatut lugedes tulid mul mitmel korral lausa pisarad silmi, see oli nii südantlõhestavalt kena ja õilistav ja ilus ja ja ja ja... Seda isegi teisel lugemisel (jah, neid raamatuid on õige vähe, mida ma teist korda üldse tahaksingi kätte võtta). Film paraku seda ei suutnud. Muidugi, ega visuaalse keelega ei saagi kuigi hästi tundeid edasi anda (või, noh, ütleme, et saab ikka, aga see õnnestub tõeliselt edukalt väga, kohe väga harva) see käib ikka sõnade, olgu nad siis öeldud või kirjutatud, kaudu palju paremini ja mõjuvamalt. See üldise romantilise õhustiku puudumine, mis kirjapandud teosest lausa õhkus, oligi võib-olla kõige olulisem asi, mis filmis kuigi hästi esile ei pääsenud. Võib-olla ka huumor oli võrreldes raamatuga omajagu otsesem ja nõnda-ütelda labasem, peen iroonia, mille peale raamatut lugedes võib-olla hakkad krampides vääneldes luksuma alles mitu lehekülge hiljem, oli siin asendunud suhteliselt otsese lajatamisega. Aga see on muidugi võrdluses raamatuga - iseenesest, kui üritada raamatut ja sellest saadud elamust võimalikult palju ära unustada, oli see film tõesti hea ja sellisena kahtlemata oma elamust pakkuv.

Ahjaa, ema kaudu jõudis täna mu kätte ka õige mitu raamatut või muulaadset trükist, mis olgu siis ka siin ära nimetatud:

• Mälutunglad / Torches of Memory IV
• M. Nõmmela. Voldemar Vaga 1899 - 1999 ja Eesti kunsti ajalugu
• A. Kaljuste. Elu täis imesid
• I. Rüütel, E. M. Tiit. Pärimuskultuur Eestis - kellele ja milleks I
• I. Rüütel, E. M. Tiit. Pärimuskultuur Eestis - kellele ja milleks II
• Paar sammukest XXV
• Võim ja kultuur 2
• Mall Hiiemäe bibliograafia 1957-2007
• Fr. Tuglas. Eluloolisi märkmeid II 1944-1959 (Litteraria 12)
• E. Parek. Mälestusi Pärnust 1944-1949 (Litteraria 21)

Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Eesti Vabariik 93. Kaitsejõudude paraad Vabaduse väljakul (ETV), Tähetolm (TV3+)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millest pole suurt miskit rääkida.

Veidi sai mässata Mandriva veateadetega, mida üks "sõelujatest" oli aktiivselt ette võtnud. Selle käigus ka veateate https://qa.mandriva.com/show_bug.cgi?id=34996, mis ütleb, et OpenOffice.org-i erimärkide dialoog sisaldab fondi kohta palju vähem sümboleid kui näiteks KCharselect. Tegelesin natuke uurimisega, aga ei saanudki aru, kas tegemist on OOo veaga või fontide omapäraga. Pigem tundub siiski OOo kraesse minevat, sest sama efekt ilmneb eri fontide juures ja pole nagu ju hästi usutav, et ühed ja samad sümbolid või õigemini lausa sümboliklassid puuduvad kõigist fontidest ning KCharselect mingil imetabasel põhjusel neid lihtsalt näitab.
Lisaks selgus, et Mandriva tõlkimine ei ole veel kaugeltki lõppenud, üsna mitu asja on sisse tulnud ja veel tulemas. Tõsi, need on mahult üldiselt pisikesed: tolle nn sotsiaalse töölaua Nepomuki mitmele poole lisatavad jupid (kui ma õigesti aru saan, siis Nepomuki üks praeguseid põhijõude on Mandriva palgal või lepinguline kaastöötaja või midagi, mistõttu ka nii "lähedased" seosed), mingid Mandrivat tutvustavad tekstid ja ka KDE3 pealt KDE4 peale migreerimise tööriist. Nii et ilmselt tuleb esmaspäeval pühenduda neile ja vaadata, kui palju üldse aega jääb üle KDE tarbeks.

Õhtul vaatasin mitmel pool kõrvu jäänud suurfilmi "Nomaad". Nojah, see oli igalt poolt näha, et Kasahstan eesotsas surematu presidendi Nazarbajeviga on sellesse matnud megapalju raha. Aga ajaloopisiku ohvrina lülitus muidugi filmi ajal sisse kriitiline meel ja mitmed kohad tundusid omajagu kahtlasena. Kõige anakronistlikum oli päris lõpp, kus esitleti suurt maakera, mis väideti olevat Ulugbeki valmistatud. No hea küll, too võimekas mees võis ka gloobuse valmis teha (kuigi ma pole sellest midagi kuulnud, aga see võib olla ka lihtsalt väheste teadmiste tagajärg), aga äärmiselt kaheldav on, kas tema ajal ikka kanti gloobuse peale Tjan-Šanist Araalini ulatuvad võimsate kasahhide alad. Kasahhi khaaniriiki tema ajal ju veel polnud ja kuigi kasahhid ise (või vähemalt hõimud, kellest hiljem kujunes kasahhi rahvas ja kes võib-olla juba toona end teataval määral ühtsena tundsid) muidugi olid olemas, on nende asualade kandmine gloobusele küll äärmiselt kahtlane. See ja veel mõned kahtlased kohad sunnivad nõustuma mitme kriitikuga, et film on küll suurejooneline ja visuaalselt hea, aga sisu poolest natuke kesine. Ühe loetud arvamuse kohaselt annab sellele efekti peamiselt see, et kõneldakse kasahhi keeles - kui kõneldaks näiteks inglise keeles, võiks sama hästi seda segi ajada mõne muu suurejoonelise ajaloofilmiga. Nähtu põhjal on oma iva selles arvamuses täitsa sees...

Loetud: Tuna 1/2009
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Nomaad (ETV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: tervishoid ja -õud (Postimees, 24.10.2009)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, mida katkestas lühiajaline kaubandusasutuse väisamine toiduvarude täiendamiseks. Õnneks oli ilm imeilus: pilvine, korralikult tuuline, isegi vihma tibas ja lõpuks ometi tundub temperatuur olevat normaalseks muutunud (võib-olla võiks olla veel tsipa nullile lähemal, aga tänane oli juba hea küll).

Paar uut stringi oli ka Mandriva tõlgetes - mingil põhjusel muutus paigaldusprogrammi partitsioneerimise osa visuaalse uuendamisega kaasnenud uus tekst tõlgitavaks alles pärast RC2 väljatulekut, ehkki oleks pidanud seda juba varem olema. Aga vähemalt on nüüd see tõlgitud ja lõppväljalaskesse läheb ta muidugi sisse. Paar uut stringi oli ka KDE stabiilses harus (4.3), nii et põhiaur, nagu lausa loomulik, läks täna KDE arendusharu ehk tulevase 4.4 peale. Tõlkimine edenes suhteliselt eduliselt: võimalik, et juba järgmine nädal võib öelda, et asi on ühel pool. See puudutab siis n-ö puhast KDE-d ehk seda, mida mõne kuu pärast KDE 4.4 nimetuse all levitama hakatakse, mitte extrageari ja playgroundi asju, kus tegemist on veel küllaga (eriti nende alles üpris hiljaaegu KDE SVN-hoidlasse jõudnud finantsrakenduste puhul, mis tõotavad parajat katsumust).

Õhtupoolikul vaatasin telest filmi "Ei ole maad vanadele meestele", mida nii palju on kiidetud ja mis on ohtralt auhindugi pälvinud. Jah, mina küll aru ei saanud, mille eest. Ma ei tea küll palju filmindusest, aga mulle tundus, et tehniliselt oli see heal tasemel. Ent sellest nagu heaks filmiks veel ei piisa, sisu peaks nagu ka olema ja just seda ei suutnud ma sealt kuidagi leida. Oli terve hunnik episoode, mis jooksid küll enam-vähem lineaarselt ega nõudnud suuremat mõtlemist, mis millele eelneb ja kuidas ülejäänuga seostub, aga ausalt öeldes ei mõistnud ma kuigi hästi, millest see film üldse rääkis. Ei olnud ta ka kuigi põnev, ehkki põnevusfilmina teda reklaamiti; kriminaalne ta muidugi oli, aga seegi jäi kuidagi nagu taustaks rohkem. Esiplaanil oli pigem mingi spliin ja masendus, mida kehastas vahest kõige paremini šerif Bell, aga veidi teistmoodi ka mõrtsuk Chigurh. Tõenäoliselt on see pettumus tingitud küll minu piiratusest, sest muidu paistab, et tunnustatud filmikriitikud ja muud teadjad hindavad seda filmi väga kõrgelt...

Loetud: Akadeemia 10/2009
Vaadatud: Ei ole maad vanadele meestele (TV3)

Teisel pool/On the Other Side

Täna näitas TV6 päris head filmi, pealkirjaga "Teisel pool". Kui keegi oleks näiteks nädala eest küsinud mu käest, kas ma tean mõnda Prantsuse-Eesti filmi, oleks ma ilmselt kõva häälega naerma hakanud juba nii absurdse asja peale nagu Prantsuse ja Eesti filmi ühte fraasi kokkupanek. Nojah, ega Prantsuse poolelt nüüd mingid väga tipud ka ei olnud esindatud, aga igatahes on see tõsiasi.
Süžee on suhteliselt lihtne ja ega vähem kui tunniajaliselt filmilt palju tahta ei saakski. Algab kõik sellest, et üks suurriik alistab oma naabri ja kehtestab seal korraliku sõjaväerežiimi. Peategelane Victor töötab kuskil masinakirjutajana ja vabal ajal igatseb taga oma teadmata kadunud tüdruksõpra Anket. Siis ühel hetkel võetakse temaga äkitselt ühendust ja ta saab teada, et Anke pääses vabadusse ja tal endal on ka võimalus diktatuuri küüsist põgeneda. Aega järele mõelda ei anta ja ta on nõus. Väheste takistustega jõuabki ta põgenemiseelse hetkeni, aga siis tärkab temas kahtlus, mis osutub ka õigeks - viimane lüli on reetur, kes oleks saatnud ta päästva lennuki asemel otse vanglasse või veelgi hullema saatuse küüsi. Sellest ta siiski pääseb koos ühe kaaslasega. Seejärel tapavad nad reeturi ning kaaslane läheb üritama põgeneda, Victor aga tuleb siiski tagasi ja nagu monoloog lõpus ütleb, hakkab tal Anke juba ununema, nii nagu paistavad tema olevat unustanud võimuesindajad.
Valdav osa filmist tundus olevat selline üsna tüüpiline Eesti ja Prantsuse tõsiste filmide sümbioos: midagi nagu toimuks ja isegi nagu mingi suspense on sees, aga samas on kõik kuidagi tuim, justkui täiesti kõrvalise, ükskõikse pilguga vaadatud. Mõneti kummastav oli see, et ehkki tegevuskohta ei olnud kuidagi võimalik paika asetada (seegi vähemalt Eesti "tõsistele" filmidele omane nähtus - enamasti on tajutav, et tegevus toimub Eestis ja võib-olla saab ka mingi üldisema aja paika panna, aga vähegi täpsem ajalis-ruumiline lokaliseering on ilmselt teadlikult võimatuks muudetud), esines filmis siiski üks kohanimi, mis oli küll täiesti absurdne: Victori legend põgenemisel oli see, et ta suundub Donetski jaama. See kõlas täiesti jaburalt, muutes õhustiku veelgi kummastavamaks. Nojah, tegelikult võis oletada, et tegevus toimub näiteks Eestis, aga samahästi oleks see võinud tegelikult toimuda ka okupeeritud Prantsusmaal (kuigi seda tunnet just eriti ei tekkinud - aga võib-olla ma olen lihtsalt vähe seda atmosfääri kogeda saanud ega oska ära tunda...).
Aga filmi lõpp, just see Victori tagasipöördumine ning langemine totalitarismi tuima rutiini, oma kallimagi unustamine, see oli küll midagi, mida poleks ausalt öeldes oodanud. Väga must lõpp filmile, mis oma kummastavast atmosfäärist hoolimata siiski tõotas pigem tüürimist happy end'i suunas.
Näitlejatöö oli üldiselt tasemel, ehkki arvestades seda, et dialoogi polnud just kuigi palju ja suur osa tegevusest toimus pimedas või vähemalt hämaruses (totalitarismi puhul muidugi loomulik kujutamistonaalsus), oli seda vahest raske hinnata. Erilisi kohatusi ka silma ei torganud: kui jätta kõrvale mainitud Donetsk, mis tundus kuidagi kohatuna, siis ainuke kerge ebakõla oli hetk, mil patrull kontrollis bussi, millega Victor sõitis. Hetk enne sõduri pea sissepistmist tõmbas Victor portfellist välja püstoli ja vinnastas selle, vaatajale kuuldava klõpsuga. Just enne seda oli näidatud suhteliselt tihedalt täis bussi, mis muutis selle stseeni veidi ebausutavaks: pole muidugi välistatud, et keegi lihtsalt ei pannud tähele, mida ta oma süles tegi, aga nojah, kuidagi veidi jäi see koht kriipima siiski.
Igatahes kokkuvõtteks võib öelda, et see tunnike (film ise ametlikult vist 52 minutit, aga reklaamipausid juurde...) läks küll täie ette. Kui ka ei saa rääkida hingevapustavast elamusest, siis mingit pettumust see film kahtlemata ei valmistanud.

Filmi ametlikud andmed:

Title:	On the Other Side
Synopsis:	Victor, a man living under a totalitarian regime, sees his monotonous life disrupted by a strange message from his girlfriend whom he thought had disappeared. Anke has managed to flee to a free country and urges him to join her as soon as possible. Victor starts dreaming of a different world, and despite his doubts makes the decision to flee in his turn. It will be for him the beginning of a journey filled with traps, in which any unusual action on his part can lead to disaster.
Original title:	Teisel pool
Screenwriter	Samuel Jaquemin
Director	Samuel Jaquemin
Director of Photography	CJ Kask
Sound	Kristjan Miilen
Art Director/Production Designer	Leen Võrno
Composer	efterklang
Principal cast	Bruno Paviot, Egon Nuter, Taavi Eelmaa, Tambet Tuisk, Raivo E. Tamm, Kristjan Sarv
Costume Designer	Mare Raidma
Editor	Jeremy Rouffio
Producer	Riin Urbanik, Marie Sonne-Jensen
Production company	Average Monkey, La Voie Lactee (Prantsusmaa)
Length	52 min
Screen ratio	HD, 1:1,85, Stereo
Homepage	www.averagemonkey.com
Premiere/ to be released	30.08.2008