Reedesed mõtted

Täna oli siis see päev, kus üle paljude kuude sai taas tarkvara tõlkimise kallale asuda. Täpsemalt siis KDE kallale ja esimese hooga ikka selle KDE4 kallale, mis on küll põhimõtteliselt surnud, aga siiski veel natuke ka elus :-) Aga ega seal palju polnudki teha, nii et järgmine samm on minna uue, kf5 põhise KDE kallale, kus tööd ootab ees kahtlemata ja vaieldamatult tunduvalt rohkem: eks ta ole selle vana KDE4 jätk ju küll, aga ikkagi uus põlvkond ja seetõttu on seal lisaks sootuks uutele asjadele ja omadustele ka seniseid asju ja omadusi tublisti ümber tõstetud, laiali löödud, uuesti kokku pandud ja nii edasi, mis ühtlasi võib ka tõlgete mõttes nii lisatööd kui ka täpsustamise-parandamise võimalusi pakkuda.

Tänasesse jäi ka väljaskäik teiseks sihiga täiendada koduseid toiduainevarusid ja esiteks eesmärgiga tuua ära mõningad raamatud, mis mind eri kohtades pakendatuna ootasid. Need viimased olgu ka siin ära märgitud:

• Marju Kõivupuu. Eestlase eluring
• Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid. I osa
• Tiit Leito. Maakillud meres. Eesti väikesaared
• Grigori Oster. Vallatu matemaatika [ülesannete kogumik]
• Gregory Feifer. Venelased. Inimesed võimu kulisside taga
• SERK kalender 2016

Üle tüki aja täna taas ilmunud Sirp alustas väga võimsa sissejuhatusega, sellise probleemartikli-seusukohavõtuga, millest minu väike aju keeldus õieti ja õigesti lausa aru saamast: nimelt oli teemaks vajadus sooliselt mõtestatud ja võrdõigusliku riigieelarve järele. Ma muidugi saan aru, et sugudevahelise võrdsusega ei ole ei maailmas ega ka Eestis sugugi alati ja sugugi kõik mitte paremas ega parimas korras ja ma oleksin ilmsesti selgelt selle vastu, kui riigieelarvesse kirjutataks sisse punktid stiilis "raha eraldada meestele/naistele, aga mitte naistele/meestele", aga noh, arutada stiilis, kas tee-ehituse ja teedevõrgu hooldamise juures on sugudevahelise võrdsusega ikka kõik korras, tundub natuke, isegi natuke rohkem kui liiast - nii kistud abstraheerimisena, et ei oska selle kohta isegi midagi rohkemat arvata.

Põhiosa tänase Sirbi aurust oli kulunud vastselt kehtima hakanud kirjaniku/kunstnikupalga ümber ja üle arutamisele. Ega sealt palju midagi uut välja ei koorunud, isegi kui võrdlusse toodi sisse kulka "Ela ja sära" stipendium. Küll aga jäi mind natuke kummitama üks võrdlus, mida nagu liiga palju rõhutati ja liiga kaugele välja venitati: nagu oleks (vähemalt tänapäevane) kunst olemuslikult rahvusvaheline ja kirjandus olemuslikult rahvuslik, mis vastavalt tähendab seda, et mõlema levimis- ja vastuvõtuvõimalused on nii erinevad, et nagu polekski erilist ühisosa. Selles kahtlemata oma iva on: pilt või skulptuur ei vaja samas mõttes tõlkimist nagu kirjandus, et seda nautida ning keeleerinevused maailmas muudavad kirjanduse raskemini ligipääsetavaks kui silmaga (ja mitte teksti mõistmiseks vajalike ajuosadega) haaratava kunsti.

Aga teiselt poolt tundub see vastandamine väga kunstlik, kohe väga: kui jätta tõlkimise küsimus kõrvale, mis lõppeks on enam või vähem lahendatav probleem, siis on ju ühelt poolt kindlasti olemas selline kirjandus, mida võib julgelt maailmakirjanduseks nimetada - Shakespeare'i võib kindlasti lugeda ja arvatavasti põhjalikumaltki mõista, kui teada kirjutamisaegset tausta, aga teda võib ka lugeda "igihalja" inimkäsitlusena, mis ei hooli palju maast ega kohast ega isegi ajast; sama võib öelda, kui kitsamale Eesti-pinnale tulla, näiteks Gailiti või veel õige mitme kirjaniku kohta - ja teiselt poolt on kahtlemata selline kunst, mille mõistmiseks on lausa vajalik tausta tundmine (olgu see siis näituseks Raudade maalikunst või, kui viimasesse aega tulla, Normani Kristina "kuldsõdur", millel kindlasti on ka puhtesteetiline väärtus, aga mille mõistmine ilma konkreetse taustata on tagasihoidlikult öeldes puudulik). Ja nii ei kulge mu meelest see veelahe mitte kunsti ja kirjanduse vahel, nagu võis kergesti mulje jääda tänasest leheloost, vaid pigem ikka nende valdkondade sees: on loojaid ja teoseid, kes ja mis (jällegi, see kirjandust pisut rohkem vaevava tõlkimise küsimus kõrvale jätta) ongi rahvusvahelisemad ja üldinimlikumad, ja on loojaid ja teoseid, kes ja mis on konkreetsemalt kinni kohas või ajas, ilma mille tundmiseta on raske, võib-olla isegi võimatu adekvaatselt või üldse aru saada, millega on tegemist ja miks see loodud on.

Ma ei maininud eespool Gailitit asjata: lisaks sellele, et minu arusaamist mööda on tegemist senise Eesti kirjakultuuri võimsaima esindajaga üldse, oli tänases lehes Kulli Aivari sulest tema kohta lugu, mis nime poolest võttis käsitleda samuse Gailiti ajaloofilosoofiat. Mida ma mõistagi lugesin suure huviga, aga jah, pidin rängalt pettuma. Põhimõtteliselt võib loo kokku võtta nii: Gailit liikus algsest ekspressionistlikust (ja ehk Spenglerist mõjutatud) maailmalõpumeelsusest (või lausa -vaimustusest) elu lõpu poole "hävimatu ajaloolise optimismi" suunas. Tsitaate oli artikkel muidugi ohtralt täis pillutatud, aga need ei andnud sellele põhiteesile õieti midagi juurde - sama hästi oleks võinud nelja veeru asemel piirduda veerandveeruga sama äraütlemiseks. Kuidagi liiga lihtsaks, skemaatiliseks ja sirgjooneliseks jäi see käsitus, isegi ajaleheartikli jaoks. Sest õigupoolest on nii selle "hävimatu ajaloolise optimismi" (mis tegelikult oli rohkem ajast ja oludest tingitud kui mingist, ütleme, isiksuse arengust) jooni varasemaski loomingus (jah, ei ole ka rohkelt tsiteeritud "Purpurne surm" nii üheselt lauspessimistlik) kui ka leidub samlaadset pessimismi (ehkki küll mitte enam nii vohav-ekspressionistlikus vormis) Gailiti hilisemates kirjatöödes.

Mõneti viitab sellisele lausa tunnuslikule pealiskaudsusele ja lobedale sõnavoolule ka eelmise looga haakuv arvustus samuse Kulli Aivari raamatukaante vahele koondatud artiklite kogumikule. See arvustus väärib ehk selle poolest äramainimist, et tegelikult üsna harva võib kohata avaldatud arvustusi, mis käsitletavat teost pea täielikult maha teevad, just seda aga Meltsi Brita on ette võtnud, jätmata Kulli raamatust suuremat midagi järele. Ta küll möönab nende lugude hetkelist väärtust, st väärtust ajal, mil nad ilmusid, aga nendib lõpetuseks, et ühtede kaante vahele kogutuna jäävad need aina õõnsamaks. Aga noh, eks võib-olla ma leidsin siit selle negatiivsuse eelkõige seepärast, et Kulli Aivari enda eelmisele leheküljele paigutatud lugu oli nii mõru maigu suhu jätnud ...

Imetabase ja ühtlasi halenaljaka, et mitte öelda pooltraagilise kirjelduse ühe teadusartikli valmimise ja avaldamise loost oli kirja pannud Luksi Leo. Väga soovitatav lugemine kõigile, kel teadusartiklit avaldada vaja või vähemalt soov.

Numbri lõpetuseks kirjutas aga produktiivne Velmeti Aro (selleski numbris tervelt kaks kirjatükki) huvitava nurga alt e-riigist. Nimelt on tal miskipärast arvamus, et e-riiki ei olevat senini mõistetud poliitilisena, vaid ainult tehnilisena. Mis tundus mulle õige kummaline arusaam, sest e-riik on ju algusest peale olnud selgelt Eesti riigi pikendus või laiendus või osa ja seeläbi juba iseenesest nii "olemuslikult poliitiline" kui vähegi olla saab. Igatahes mõtted, mida ta ses loos esitas, olid intrigeerivad, isegi kui tundusid veidi lahtisest uksest sissemurdmisena.


Loetud: Sirp, 08.01.2016
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE4 stabiilne haru
KDE4 arendusharu

Esmabased mõtted

Kui jätta välja ühe, suhteliselt lühikese artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, siis tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Pisut kaaludes otsustasin siiski jääda ikka sellesama KDE stabiilse haru korrastamise juurde. Sinna oli vahepeal natuke uut materjali juurde tekkinud (mõned extrageari asjad ikka sinna tilguvad, isegi kui nõnda-ütelda KDE põhiosa on valdavalt külmutatud ja kogu ind ja jõud läheb rohkem asjade, see tähendab rakenduste portimise peale nõndanimetatud KDE5 raamistikku), aga valdav osa rammust kulutasin siiski KMyMoney käsiraamatule. Njah, eks ta üks suur lahmakas ole ja omajagu keeruline ka - ikkagi rahaasjad, millest ma ju midagi ei tea ... -, aga natuke edasi sai teist ikka tehtud ja midagi otse ületamatut seal enam ei tundu ka olevat pärast seda, kui ma kunagi rakenduse tõlkimise tarbeks enda pea igasuguse hingematvalt raske finantstarkusega üle külvasin.


Loetud: Tuna 3/2014
Vaadatud: Riiginõunik (ETV2), Välisilm (ETV), Saudi Araabia salakevad (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Esmabased mõtted

Üle õige mitme nädala - millel kõigil on mõistagi vabandatavad, aga ometi väheandestatavad põhjused - taas tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Pisikese kaalumise järel mõtlesin siiski jääda KDE liinile, sest Mageias ehk olekski üht-teist küll tõlkida, aga nagu liiga vähe, et sellele oleks praegu, arenduse ikka veel küllaltki varases järgus, mõtet erilist tähelepanu pühendada (ehk järgmine nädal, tähendab see küllap, võib-olla). Paraja pingutusega õnnestus lõpuks üks aastaid peavalu valmistanud asi, nimelt arenduskeskkonna KDevelop käsiraamat ka valmis saada, mille üle on mul mõistagi hirmus hea meel - ja ehk veel parem meel on siis, kui sellele raskele tekstile ei tule negatiivset tagasisidet ... See tähendab ühtlasi, et stabiilses harus on nüüd tõepoolest peaaegu kõik valmis: veel on jäänud paar käsiraamatut (täpsemalt LaTeXi-rakenduse Kile ja rahandusrakenduse KMyMoney omad), aga need on arvatavasti juba mõnevõrra lihtsamad, sest puudutavad üldiselt juba inimlikumaid asju, mitte enam programmeerimise kõhualust, millest eesti keeles on nii neetult vähe räägitud (ja mille tõttu mul on nii käsiraamatu kui ka veel enam rakenduse tõlkimisel kogu aeg olnud ääretult suuri raskusi ja äravõitmata sügavaid kahtlusi).


Loetud: Akadeemia 9/2014
Vaadatud: Riiginõunik (ETV2), Välisilm (ETV), Šotimaa valik (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Tänagi möödus jätkuvalt KDE stabiilse haru kordaseadmise tähe all. Üht.teist oli sinna juurde pudenenud stringe, mis vajasid tõlkimist või ülevaatamist, aga peamine mahv läks ikka KDevelopi käsiraamatu peale. Ei saa öelda, et see oleks formaalselt just väga palju edenenud, aga nii piisavalt rasket materjali arvestades võib siiski rahule jääda, et niigi palju tehtud sai. Eks ma punnitan edasi, et see lõpuks ikka valmis saaks - sest ega need teised käsiraamatud, mis seni puudu, ka ju just midagi hirmus lihtsat pole, isegi kui tarkvara arendamiseks mõeldud rakenduse või õieti lausa arenduskeskkonna käsiraamat kahtlemata, eelkõige vastava terminoloogia lünklikkust arvestades, mõnevõrra suuremaid väljakutseid esitab.

Loetud: Akadeemia 8/2014
Vaadatud: Atlas kehitas õlgu I (TV3), Ameeriklased (TV3)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Kulus tänagi veel KDE stabiilse haru kallal. Natuke oli sinna juurde tulnud muudetud stringe, mis vajasid kohendamist, isegi paar päris uut, aga valdav osa ajast kulus siiski käsiraamatutele, neile viimastele. Kardetud, kuid siiski oodatust mõnevõrra kergemakski osutunud tikkimismustrite rakendus KXStitch on nüüd koos käsiraamatuga täielikult tõlgitud - siinkohal tuleb tänada kõiki, kes andsid mõningat tagasisidet Google Docsi üles riputatud rakenduse tõlkefaili kohta: sellest oli palju abi ja loodetavasti sai nii rakenduse kui ka käsiraamatu tõlge selle võrra tunduvalt parem kui see võinuks tulla iseomase peanatukesega pusides.

Pisut sai näpitud ka tarkvara arendajatele mõeldud rakenduse või õigupoolest terve arenduskeskkonna KDevelop käsiraamatut ja küllap ma sellega nädala pärast ka jätkan, aga jah, see on teistmoodi raske: iga lause on kaalukas ja paraku tarkvara arendamisest ja tänapäevasest programmeerimisest eesti keeles õieti ei kõneldagi, nii et ka mul kui tõlkijal tuleb väga hoolikalt kaaluda, mida ja kuidas öelda ehk sõnastada (nagu õieti tuli juba kasutajaliidestki tõlkides, mis, võib öelda, oli kokkuvõttes arvatavasti üks raskemaid tõlkeid üldse - kui mõne rakenduse puhul on mind vaevanud see, et ma asjast midagi ei tea, siis see on võimalik mõningase uurimisega ületada, vähemalt tõlkimiseks piisaval määral, kui aga teema kohta kasutataksegi peaaegu eranditult vähem või rohkem mugandatud ingliskeelsetest sõnadest koosnevat slängi, jah, siis tekib küll raskusi - võid ka aru saada, mis on mis, aga vaat seda eestikeelset vastet pole kuskilt võtta ...). Aga noh, ükskord tuleb ka see siiski valmis saada, nii et pole midagi teha.


Loetud: [digi] august 2014
Vaadatud: Ameeriklased (TV3)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: valmidust pole näha (Postimees, 04.08.2014)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Esmabased mõtted

Hommikul ärgates ning parmuhammustustest kibeleva maailma ja asjade üle sügavamalt ning kratsimisest hoidudes järele mõeldes leidsin, et üks tava vääriks taaselustamist, et ei juhtuks jälle nii, nagu juhtub viimane kord. Või kui olla pisut vähem krüptiline: oli tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimisele pühendatud päev.

Veel pisut järele mõelnud, leidsin, et kuigi mõningane tung oleks muidugi pea ees arendusharus toimuvasse sisse hüpata, oleks ehk siiski targem teha stabiilne haru võimalikult korda. Ja ühtlasi lükata ümber mõne aja eest avaldatud (mu enda) arvamus ja kahtlus selle konkreetse asja venimajäämise kohta ning võtta kätte täiesti tundmatu valdkond. Täpsemalt tikkimismustrite loomiseks mõeldud rakendus KXStitch ja sellega kaasas käiv SümbolEditor, mis on mõeldud samustes mustrites kasutatavate sümbolite loomiseks või muutmiseks. Pealegi: eks ju stabiilsesse harru tulevad asjad ikka arendusharust ning isegi kui seal on rakendust või nende käsiraamatuid edasi arendatud, jääb tubli osa, vähemalt tõlkesse puutuvalt, ometi samaks, nii et teistpidi on stabiilses harus tõlkimine ju ka arendusharu edasiviimine.

KXStitch valmistas loomulikult parajat peavalu (erinevalt SymbolEditorist, mis oli küllaltki lihtne graafikarakendus), aga vähemalt esialgsel kujul ma ta siiski valmis sain. Mõningate kahtluste püsimise tõttu kopeerisin aga tõlkefaili ka Google Docsi, et tuttavad ja kas või samuse ajaveebi anonüümsemad lugejad võiksid avaldada arvamust, mida selle juures annaks paremini teha (fail on kommenteeritav, nii et arvamust saab otse seal avaldada). Paari asja kohta ma juba sain tagasisidet, nii et need on seal nüüdseks parandatud, aga eks rohkem silmi ole selliste asjade puhul ikka parem.


Loetud: Tuna 2/2014
Vaadatud: Mõrv taevas: lend MH 17 (TV3), Ameeriklased (TV3)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Neljabased mõtted

Tänasesse päeva tõi meeldivat vaheldust erakorraline ema külastamine. Ta oli nimelt eile käinud sellisel, ma ei teagi, kuidas öelda, moodsal orjatööl - mingi maasikakasvanduse omanik oli leidnud, et ei viitsi viimaseid marju ise korjata ning pakkus selleks võimalust vabatahtlikele, kes siis said pärast tublit koogutamist enda korjatu odava hinnaga ära osta :-) - ning selle tagajärjel valmistanud rohkelt moosi. Toormoosi, mis tähendas seda, et see tuleb üldiselt suhteliselt kiiresti ka seedeprotsessi osaks muuta. Loomulikult olin sellise teate peale nagu viis eurosenti kohal ja kuigi ma ei ole seniajani suutnud uuesti üles leida võib-olla lapsepõlves siiski esinenud geeni, mis pannkookide söömisest rõõmu võimaldaks tunda, pugisin neidki paar tükki, seda rohkem aga samust moosi. Ah, see oli ikka hea, nii hea! Ja nagu ikka, sai mõistagi kosutava kõhutäie kõrvale ka pisukese peatäie, seda loomulikult ikka ristsõnavihikute kujul.

Tarkvara tõlkimise rindel oli tänane päev samuti eduline, ehkki, nagu juba eile arvatud, see KDE stabiilse haru ümberlülitamine uue versiooni peale oli tekitanud natuke probleeme. Nimelt olin ma seni tõlkinud stabiilses harus, aga kui nüüd senine arendusharu muudeti stabiilseks (ja senine stabiilne haru kanti üle ilmunud versioonide panipaika), siis kadusid ühes sellega ka mõned tõlked, mis olid tehtud ainult stabiilses harus ja mitte sünkroonitud arendusharuga (nojah, eks nad jäid muidugi iseenesest alles, selles mujale pukseeritud varasemas stabiilses harus, nii et pöördumatut kahju loomulikult ei olnud).

Väikese mõtlemise peale leidsin, et kuigi saaks ka neid "kaotsiläinud" tõlkeid puhtmehaaniliselt taastada, on siiski mõttekam võtta samused failid veel kord ette ja üksipulgi läbi käia - kas või juba selleks, et võimalust mööda välja noppida neid pisivigu, mida paraku ikka tõlkimisel ette tuleb. Ja eks neid leiduski, mitte küll palju, aga siiski (ja ma usun täiesti, et neid jäi kõigest hoolimata ikka veel sisse).

Eks mõistagi oli selle ümberlülitamisega juurde tulnud ka mõningaid uusi või muudetud stringe, mis vajasid ülevaatamist või tõlkimist, aga neid oli siiski suhteliselt vähe. Igatahes võib tänase päeva järel öelda, et käsiraamatute poole pealt on asi enam-vähem korras: tõlkimata on paari rakenduse käsiraamatud, aga need esiteks ei kuulu nõnda-öelda KDE põhikomplekti, vaid extrageari ja teiseks on olnud nagunii nii pikalt tõlkimata, et mul praegu, tasapisi aina napimaks muutuva aja tingimustes, ka puudub eriline motivatsioon nende kallale asuda. Küll tuleb korda teha veel rakenduste kasutajaliideste pool, loodetavasti (jajah, surume jälle neid pöidlaid pihku ja sõrmi risti) jõuab see lõpule juba homme.


Loetud: Akadeemia 7/2014
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: I. Tokareva. Õpetajad nõuavad direktori tagasi + Pretsedenditu juhtum (Postimees, 17.07.2014)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Kolmabased mõtted

Selline vaikne unelev päev, ka sõna otseses mõttes, sest unepaharet kippus aina kallale ja kallale. Ma küll tarkvara, täpsemalt siis KDE käsiraamatuid tõlkisin, aga sissekandeid ette näidata pole, sest ööl vastu tänast vahetati samuses stabiilses harus verd või kui teisiti öelda, siis senine versioon 4.13 saadeti ladustatud versiooni panipaika ning stabiilne haru lülitati ümber peatselt ilmuva versiooni 4.14 peale. Sellistel puhkudel, on kogemused näidanud, on parem jätta päevake vahele ja lasta igasugu automatiseeritud programmidel ja skriptidel oma tööd teha, et asjad endal segaseks kätte ära ei läheks. Igatahes koduses liivakastis said stabiilse haru KDE käsiraamatud praktiliselt valmis - puudu on veel vaid rahaarvestusrakenduse KMyMoney käsiraamat, nagu see on puudu olnud juba aastaid, kõik muu on aga taas vähemalt tõlgitud, loodetavasti ka korralikult ja õigesti.


Loetud: Akadeemia 7/2014
Vaadatud: V (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks me ei kolgi keskerakondlasi? (Postimees, 16.07.2014)

Esmabased mõtted

Mõnus rahulik päev, kogu jalgpallielevus on õlult maha langenud, ilm on (vähemalt eeldusel, et aken on mu ja ilma vahel) ka täitsa talutav, nii et võis rahulikult pühenduda tarkvara tõlkimise hooaja lõpuponnistustele. Millega õnnestus ka õpitarkvara käsiraamatud KDE stabiilses harus korda teha ning alustada mängude käsiraamatutega. Mis tähendab seda, et loodetavasti juba homme saab nõnda-ütelda KDE põhiasjadega ühele poole. Eks vaatab, kui palju ma neid extrageari rakenduste käsiraamatuid täpsemalt jõuan ja viitsin teha: põhimõttena oleks muidugi hea, kui ka need korras oleksid, aga nojah, eks see käsiraamatute tõlkimine ole üks tänamatu töö nagunii, tundub, et maru vähesed neid üldse loevad (peale mu enda, eks ole :-) ), nii et see vähendab veidi ka indu muu kui KDE põhiasjade tarbeks ...

Loetud: Akadeemia 7/2014
Vaadatud: Trifiidide päev (TNT Film), Ameeriklased (TV3)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru: esimene sissekanne ja teine sissekanne
KDE arendusharu

Teisibased mõtted

Täna jõudsin siis KDE dokumentatsiooni kallale, ikka samuses stabiilses harus, aga ei saanud just väga palju ära teha, sest vastu õhtut sekkus Postimees enneolematu sooviga üht päris pikka artiklit tõlkida, mida ma ka usinalt tegema hakkasin.

Jalgpalli MMi tänane esimene mäng Belgia ja Alžeeria vahel oli mõnes mõttes huvitav vaadata, aga teiselt polt jälle üpris igav. Enne turniiri kõneldi miskipärast Belgiast päris palju, nentides, et on küll "noor" meeskond, aga väga võimekas ja võib ehk ja võib-olla kaugele jõuda. Tänasest mängust seda just tunda ei olnud, ehkki võimekust näitasid nad üles küll. Nimelt oli Alžeeria valinud algusest peale taktika, mida võib julgelt nimetada umbkaitseks ja selle lahtiharutamine võttis belglastel kaua, väga kaua aega. 2:1 võit neile küll lõpuks tuli, kui nad sellega hakkama said, aga sarnaselt kommentaatoritega jäi ka mulle mulje, et nad oleksid ehk võinud seda tunduvalt varemgi teha, kui oleksid julgemalt ja sihikindlamalt mänginud. Pigem võiks kiita alžeerlasi, kes nähtavasti enda ründealaseid puudujääke teades suutsid nii pikalt valitud mänguplaanist kinni pidada ja seda lausa hiilgavalt ellu viia. Nojah, nõndanimetatud mänguilu see ju ei paku, küll aga võimalust nautida tehnilist võimekust.

Seevastu teine mäng Brasiilia ja Mehhiko vahel pakkus silmailu küllaga ja kuhjaga. Ehkki tulemuseks oli 0:0 viik, ei langenud selles mängus tempo kordagi alla, terve mängu meeskonnad aina tormasid ja ründasid, nagu ladinaameeriklastel enamasti tavaks. Mida oli ääretult kaunis vaadata, isegi kui tuleb tunnistada, et eriti brasiillased, aga mõningal määral ka mehhiklased on loobunud esimest korda vist just brasiillaste välja öeldud maksiimist "Lööge meile palju tahate, meie lööme rohkem" ning pannud suurt rõhku kaitsetegevusele, mistõttu ka hästi mõeldud rünnakud ei kippunud sugugi nii hästi lõppema. Aga ka mõlema kaitse oli väga aktiivne, mitte selline "bussi parkimine", nii et sedagi oli imeilus vaadata. Tõsi, sellist nutikust ja elaani, mida võis imetleda möödunud aastal konföderatsioonide karikal, Brasiilia meeskonnal jätkuvalt ei olnud, mis sunnib pisut kahtlema, kui edukad nad kodusel turniiril suudavad olla, aga potentsiaal on neil siiski olemas ja seda on palju. Loodetavasti see ka avaneb veel õigeaegselt.

Päeva viimane mäng Venemaa ja Lõuna-Korea vahel langes aga taas selliste Kapa-Kohila tasemega mängude sekka. Mõlemad justkui tahtsid midagi teha, aga ikka ei tulnud neil midagi välja - ja mitte tingimata seepärast, et vastane oleks takistanud ja vastu hakanud, vaid omaenda oskamatuse tõttu. Ka mõlemad väravad 1:1 viigiga lõppenud mängus võib panna pigem väravavahtide kobatamise, mitte ründajate oskuslikkuse arvele. Siiski, kui vähegi tahta hinnata, jättis Lõuna-Korea võimalust mööda kindla struktuuri ja süsteemiga mänguplaani järgimine sümpaatsema mulje, nii et kui ehk mõlemad võivad, küll ennustatavalt raskustega, üle käia Alžeeriast, siis Belgia vastu suudab ehk paremini hakkama saada ikkagi Lõuna-Korea. Aga eks seda muidugi näeb: ennustustel on üks halb komme tühja minna :-)


Loetud: Imeline Ajalugu 6/2014
Vaadatud: jalgpalli MM: Belgia-Alžeeria (ETV), jalgpalli MM: Brasiilia-Mehhiko (ETV), jalgpalli MM: Venemaa - Lõuna-Korea (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Esmabased mõtted

KDE tõlkimise osas oli formaalse panuse osas täna "laisk" päev, küll aga pingeline: eile mainitud Krita ja KStarsi nood viimased rasked osad said samuti läbitud ja ära tõlgitud, ehkki mõnegi asja osas jäi endiselt väikeseid kahtlusi - mitte et ma poleks lõpuks (ja loodetavasti õigesti) aru saanud, mis mida tähendab, vaid just eestikeelsed vasted, sest mõnele asjale ei paistnud eesti keeles neid mitte olevat (kas või näiteks "meridian flip"või ka mõnede galaktikate ja udukogude nimed KStarsis). Aga noh, loodaks siiski, et kõige hullem välja ei kukkunud. Mis ühtlasi tähendab seda, et stabiilses harus on rakenduste poole pealt kõik taas tõlgitud ning aeg on asuda dokumentatsiooni kallale, mida sellest hoolimata, et haru on stabiilne, on ometi parandatud ja täiendatudki.

Jalgpalli MMil oli täna hõrku elamust tõotavaid matše lausa mitu, neist esimene, Saksamaa ja Portugali vahel, seda ka kindlasti pakkus. Eks ma muidugi uskusin eelnevaltki, et Saksamaa selle ikka võidab, aga Portugalist võis oodata väga ägedat vastupanu ja halvimal juhul isegi sakslaste mängumassina kriiksuga seismapanemist. Seda siiski ei juhtunud, mida tõestab veenvalt ka lõpptulemus 4:0. Portugallased jäid hätta juba esimestest minutitest saadik ega teinud enda elu sugugi lihtsamaks, kui üks neist otsustas heast peast minna maas istuvat vastast peaga koksama. Mille eest tuli loomulikult ka kohe punane kaart. Aga mitte tingimata vähemuses mängimine ei olnud Portugali hädade põhjus, vaid meeskonna enda suhteliselt abitu ühistegutsemine ja kokkumäng, mis neil kuidagi ei sujunud, erinevalt sakslastest, kel see vankumatu raskusega vastaseid aina surus ja surus. Niisiis, nagu nii sageli, võib vähemalt turniiri alguses öelda, et Saksamaa massin paistab vaat et võitmatuna - mis, nagu kogemus on näidanud, ei pruugi jääda kestma paraku lõpuni ...

Teist mängu Iraani ja Nigeeria vahel seevastu võis oodata rohkem seepärast, et näha, mida need meeskonnad suudavad: muidu on nad ju sellised heal juhul korralikud teise ešeloni võistkonnad, aga viimase aja tasemest vähemalt mul palju aimu polnud. Ja ega ei saanud ka nüüd, kui seda mitte välja arvata, et mõlema tase paistis olevat õige nigel: nigeerlastel nagu üldse kokkumäng puudus, võistkonna asemel oli väljakul pigem üksteist omaette mängivat pallurit, iraanlastel oli küll meeskonnamängu teataval määral olemas, aga see oli üsna nigel. Pusimist oli sestap mängus palju, sellist viljatumat laadi, ja nii pole ka väga imestada, et tulemuseks oli turniiri esimene viik, sealjuures sootuks väravateta 0:0.

Päeva viimasest mängust Ghana ja USA vahel võis võistkondade varasema ajaloo tõttu oodata samuti põnevust ja mingil määral seda tuligi. Ameeriklased on mulle ikka meeldinud oma mängu poolest - või õigemini mitte nii palju mängu poolest (sest selles osas on USA mehed võrreldes kaasmaalannadega, kes kuuluvad maailma absoluutsesse tippu, ikka veel väga kaugel), kui just äärmiselt ökonoomse ja pragmaatilise mängufilosoofia poolest. Täna avaldus see eriti ilmekalt: nad lõid värava ära esimese poole minutiga ja võtsid siis peaaegu täielikult umbkaitse sisse (õnneks mitte päris täielikult, vaid siiski natuke elavamalt liikudes), sest, nojah, edu oli ju olemas, milleks enam pingutada. Ghanalased seevastu mõistagi pingutasid, väga pingutasid, ja lõpuks saatis nende ponnistusi ka edu. Mille peale ameeriklased leidsid olevat paraja aja jalad tagumiku alt välja kerida ja lüüa veel üks, seekord juba 2:1 võidu taganud värav :-) Iseasi, kas niisugune taktika kõigi vastu aitab, aga et nende ttreener on ise hea mängija olnud Klinsmann, võib oodata, et see pole ka nende ainuke taktika (varasematel aastatel on nad ka teistmoodi mänginud, mõnikord edukalt, mõnikord vähemalt visalt vastu pannes). Aga eks näeb, ees on neid ootavas Portugal ja Saksamaa, kellega niisugune taktika vaevalt et läbi lähekski.


Loetud: Imeline Ajalugu 6/2014
Vaadatud: jalgpalli MM: Saksamaa-Portugal (ETV), Troonide mäng (Fox), jalgpalli MM: Iraan-Nigeeria (ETV), jalgpalli MM: Ghana-USA (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru 1, 2
KDE arendusharu

Pühabased mõtted

Tänasega sai KDE tõlkimise rindel stabiilses harus ka viimane suurem takistus ületatud ning kontoritööpaketi Calligra tõlked peaaegu täielikult värskendatud. Niisiis, rakenduste poole pealt on jäänud veel kõigest samuse Calligra koosseisu kuuluva joonistamisrakenduse Krita tõlke lõpuleviimine (mis on muidugi raske, sest nojah, joonistamine on iseenesest vahva ja loominguline, aga selle teisendamine digitaalsesse keskkonda nõuab igasuguseid senikuulmatuid matemaatilisi asju ja muud sellist, mida on kohati lausa keeruline mõista) ning juba varem mainitud astronoomiarakenduse KStars astrofotograafiat puudutav osa (mis on samuti mulle raske, eelkõige teadmiste puudumise tõttu). Aga noh, mõlemad mainitud teadmisvajakud on loomulikult ületatavad, ma loodan :-)

Jalgpalli MMi tänane esimene mäng Šveitsi ja Ecuadori vahet oli üks neist, mida ma omajagu ootasin, sest mõlemad on sellised väga tublid, ütleme, mitte just esimese suurusjärgu tähed, aga väga head teise järgu tegijad. Paraku vähemalt esimesel poolajal ja valdavalt teiselgi jättis mõlema mäng tublisti soovida: Šveits justkui mängis nagu õpiku järgi korralikult, aga kuidagi väga tuimalt, justkui pooles vinnas; Ecuador samas oli ehk loomingulisem, aga kohutavalt rabe. Teine poolaeg oli ehk pisut elavam, eriti päris lõpusekundid, kui šveitslased murdsid pikalt püsinud viigiseisu ja suutsid saavutada 2:1 võidu - rohkem küll nagu seepärast, et ecuadorlased võtsid viimseil hetkel ette rünnaku, mis edu ei toonud, ja jäid siis ootama lõpuvilet, erinevalt šveitslastest, kes tundsid, et võiks veel ühe reidi vastase värava alla ette võtta, kus enam polnudki õieti kedagi ees. Aga jah, kokkuvõttes oli selline pigem rahulolematust tekitav mäng siiski.

Seevastu teine mäng Prantsusmaa ja Hondurase vahel pakkus kuhjaga vaatamist, eriti neile, kel vägivallatungid pealispinna all pulbitsevad. Tulemus 3:0 kajastab jõudude vahekorda päris hästi, aga ühtlasi võib-olla just see tingis ka selle, et mäng oli väga toores (tõsi, see kipub sageli juhtuma mängudes, kus üheks pooleks on prantslased: mitte et nad ise tingimata nii agressiivsed oleksid, aga võib-olla nad kohe oskavad vastases eriti halbu külgi esile tuua), tuues muu hulgas kaasa ka ühe honduraslase eemaldamise väljakult punase kaardiga.

Kõige oodatum oli mõistagi kolmas mäng Argentina ning Bosnia ja Hertsegoviina vahel: esimest peavad mõnedki nii tugevaks, et võiks tulla maailmameistriks, aga teiselgi on omajagu poolehoidjaid, mitte küll nii kõrge koha peale, aga siiski (minu arvamus neist väga kõrge pole, osaliselt ka teadmatuse tõttu, osaliselt muidugi seepärast, et kõige kuulsam bosnialane paraku ei mängi mitte esiisade kodumaa, vaid hoopis Rootsi eest, aga sellele turniirile teatavasti ei pääsenudki). Maailmakuulus Messi muidugi ka hiilgas, nii palju kui bosnialased tal seda teha lasksid ja loomulikult mitmel korral ka sellest hoolimata, aga tervikuna jättis küll 2:1 argentiinlaste võiduga lõppenud mäng mulle ometi kahtluseussi hinge purema, kas nad ikka tervikuna on nii head, et sel turniiril kaugele purjetada. Eks sellest annavad muidugi paremini aimu järgmised mängud, ehkki vaevalt suudab Iraan nende vastu midagi erilist ja Nigeerialgi võib raske olla.


Loetud: Akadeemia 6/2014
Vaadatud: jalgpalli MM: Šveits-Ecuador (ETV), jalgpalli MM: Prantsusmaa-Honduras (ETV), jalgpalli MM: Argentina - Bosnia ja Hertsegoviina (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Neljabased mõtted

Täna oli enesetunne erakordselt nigel, võiks lausa öelda, et sitt: pea tuikas, silmad valutasid, nii et vahepeal lausa virvendas, kogu keha oli hell, ajas iiveldama ja nii edasi ja nii edasi. Väga järsku algas, eile ei olnud veel õieti midagi erilist aru saada. Ei oska isegi oletada, mis see võib olla - äkki mingi toidumürgitus? (eile söödu võis olla küll kergelt oma parima aja ületanud). Loodetavasti läheb see siiski kiiresti üle - õieti praegu, kirjutamise hetkel, ongi juba palju parem olla (ja nagu tähelepanelik lugeja märkab, on see kirjutatud juba järgmisel päeval, erinevalt tavapärasest alles pärast magamist, sest õhtul ma tundsin, et kuidagi ei suuda seda teha).

Ometi jäi tänasesse päeva ka mitmesugust töötamist: lisaks KDE tõlkimisele, mis pisut edenes, veel tervelt kaks artiklit Postimehe hüvanguks, neist üks juba mitu päeva ette teada, teine ent taas selline väga äkiline, keset päeva laekunud ja juba õhtupoolikuks tahetud.

Õhtul vaatasin mõningase pingutusega, aga siiski mitte sugugi tavalisest väiksema huviga jalgpalli maailmameistrivõistluste avamängu Brasiilia ja Horvaatia vahel. Ega mul suuri kahtlusi ei olnud, et Brasiilia selle võidab, kuigi 3:1 tulemus oli pisut enam (või siis vähem), kui ma olin eelnevalt arvanud. Aga tüüpilisena MMi avamängudele, kus peoperemehel on alati otsekui kohustus võita, oli ka see mäng väga närviline. Isegi nii närviline, et esimene värav- seda Horvaatia kasuks - tuli brasiillaste omaväravast. Samasugust närvilisust ja vaat et vägisi ponnistamist jagus lõpuni, aga siiski võib öelda, et nagu võis näha juba möödunud aastal konföderatsioonide karika puhul, mille Brasiilia kindlalt võitis, on lõunaameeriklaste mäng selline, mis lubab neil, kui kõik muidugi ikka hästi läheb, väga kõrget kohta, võimalik et isegi taas maailmameistritroonile tõusmist. Usutavalt kaob edaspidi see rabedus ja kohatine jäikus, mida tänases mängus näha võis. Horvaatiagi kohta võib aga öelda tunnustavaid sõnu: grupis on neil veel ees Kamerun ja Mehhiko ning tänase mängupildi põhjal ei imestaks üldse, kui nad vähemalt esimest kindlalt ja heal juhul ka teist võiksid võita ning edasi pääseda. Aga eks seda näita edasised mängud.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), jalgpalli MM: Brasiilia-Horvaatia (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Kolmabased mõtted

Niisiis, nagu eile arvatud, sai täna, kuidas öelda, põhiosa KDE stabiilsest harust tõlgitud. Põhiosa tuleb siin muidugi võtta kerge ülepakkumisena: täpsemalt said peaaegu täielikult tõlgitud need asjad, mida pakendatakse nüüdseks juba pisut vananenud terminoloogiat kasutades KDE tarkvarakomplekti (ehk ingliskeelse lühendiga SC) nime all. See ei hõlma mõistagi tervet rida nõndanimetatud extrageari rakendusi ehk neid, millel on samuti stabiilne haru olemas, aga mis käivad omaenda arendustsüklit mööda (mis enamasti ei lange kuigi hästi KDE põhitsükliga kokku). Ja eks jäi ka selle "KDE SC" raames pisut veel vaeva näha, eriti astronoomiarakenduse KStarsi need komponendid, mis puudutavad astrofotograafiat - see nõuab ikka eraldi pühendumist, et neis dialoogides täpselt järge ajada ning üldse mõista, mida tahetakse öelda (ja täiesti võimalik, et taas konsulteerimist targemate inimestega, kes ise praktikas kui mitte just tingimata astrofotograafiaga, siis vähemalt teleskoobindusega tegelevad), eriti musuguselt, kel ei teleskoopide ega kaameratega just kõige tihedamad seosed ei ole.


Loetud: Akadeemia 6/2014
Vaadatud: Kupli all (TV3), 37 päeva (ETV)

Ilmunud tõlked: Toomas Hendrik Ilves: rahu, armastus ja Woodstock on läbi (Postimees, 11.06.2014)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Teisibased mõtted

Üle mitme päeva, mil igasugused muud asjad, kaasa arvatud põhitööga sarnanev (vähemalt selles osas, et on tasustatav) tõlkimine meediaväljaannete tarbeks, muudkui tõkkeid seadsid, sai täna taas KDE kallale asutud. Stabiilses harus tundub asi edukalt kulgevat: KDE nõndaütelda põhiosa ehk see, mille kohta ikka teatava perioodilisusega väljalasketeateid tehakse ja mida vana kombe kohaselt nimetatakse jätkuvalt KDE [number].[number].[number], hakkab valmis saama, nii et jäävad veel extrageari ehk need asjad, mis on küll KDE taristusse haaratud, aga ilmuvad oma graafiku alusel. Ja siis mõistagi veel dokumentatsioon, mida ka stabiilses harus on omajagu muuta jõutud. Aga eks tasapisi peaks ka selle ära jõudma teha. (Muide, praegu, mila ma seda kirjutan, on paraku internetiühendus kadunud, nii et viidet tänasele tööpanusele ma anda kahjuks ei saa, aga loodetavasti tuleb ühendus ikka tagasi ja eks siis homme saab see-eest topelt viiteid :-) )


Loetud: Akadeemia 6/2014
Vaadatud. Ameeriklased (TV3), Ingel või deemon (Sony Entertainment), Atentaat. Sarajevo 1914 (ETV)

Teisibased mõtted

Nüüd õhtul tagasi vaadates on tunne, nagu oleks eilne päev kordusele tulnud: kohe nii sarnane oli see. Täpselt samamoodi alustasin entusiastlikult taas KDE tõlgete järje peale ajamisega - mis, tuleb öelda, edenes täna ehk mahu poolest pisut vähem, aga siin on pigem asi selles, et kui eilsele langesid peamiselt sellised üldisemate asjadega tegelevad failid, siis täna rohkem konkreetsemate rakendustega seotud ning mõistagi nõuavad need ka spetsiifilisemat tähelepanu ja sõnavaragi - ja täpselt samamoodi sõitis ühel hetkel sisse Postimees, kelle hüvanguks ma tänagi ühe artikli tõlkisin. Nojah, hea on vähemalt ette teada, et homne päev kindlasti tänase ja eilsega ei sarnane, kohe kindlasti mitte :-)


Loetud: Tehnikamaailm 6/2014
Vaadatud: Ameeriklased (TV3), Kupli all (TV3), Ingel või deemon (Sony Entertainment)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Laubased mõtted

Kui jätta kõrvale tõsiasi, et palve peale kiiresti tegutseda tõlkisin täna ühe artikli Postimehe hüvanguks, siis oli täna rohkem ühe pisut kurvamaigulise tähtpäeva hõnguga - aga selles oli siiski ka õige pisut lootusekiiri ja optimismi. Nimelt möödus täna, kui ma nüüd ikka õigesti arvutasin, täpselt üks aasta, üks kuu ja üks nädal sellest, kui ma viimati KDE tõlkimisega tegelda sain ja suutsin. Aga lootusekiir tuleneb sellest, et kui liita tollele ümmargusele tähtpäevale veel üks päev (sissekande aja järgi), siis täna võtsin siiski kätte ning asusin taas ka KDE tõlkimisega tegelema. Nagu ilmnes, on selle vahepealse pisut enam kui aastaga päris palju uut materjali juurde tekkinud (mõistagi osaliselt ka sellist, mis vajab - tõlkimise mõttes - kõigest ülevaatamist, aga siiski ka päris palju uut). Nii et suurtest töövõitudest rääkida on veel väga vara. Seda enam, et see tänane purtsatus jääb mõneks ajaks ka ainsaks ja sestap pigem sümboolseks: enne kui tõsisemalt KDE kallale asuda, tuleb kustutada veel mõned pakilised tulekahjud mu tegemata, aga hädasti tegemist vajavate tööde jadas. Ent kui midagi päris ootamatut ette ei tule, siis ei peaks järgmisi sissekandeid kohe kindlasti mitte nii kaua ootama, vaid need võiksid järgneda juba üsna varsti - ent jäägu täpne aeg siiski asjaolude kulu ja tao otsustada ...


Loetud: Eesti etümoloogiasõnaraamat
Vaadatud: mitte muhvigi

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi omajagu katkestust tervelt kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Samuti langes tänasesse päeva üks omamoodi suursündmus - ei oskagi öelda, kas positiivne või negatiivne. Pigem ikka positiivne siiski. Nimelt ilmus KDE veateadete süsteemi üle paljude aastate üks veateade, mis puudutas eesti tõlget. Ja see, et tegu on tõelise veaga, paraja prohmakaga, mitte lihtsalt eri seisukohaga, kuidas midagi paremini edasi anda või sõnastada, oli ilmselge. Ei saa muidugi öelda, et niisuguseid vigu poleks KDEs kunagi olnud, ja ei saa öelda ka seda, et neist kunagi poleks teatatud, aga viimane on siiski üsna harv tegevus, paraku, olgu siis põhjuseks see, et KDEd vähe kasutatakse (milles võib pisut kahelda, aga ühtegi uuringut pole tehtud, nii et see on vaid arvamus), või et ei kasutata eesti keeles või et ei panda vigu tähelegi. Nii et selles mõttes võib igati rõõmustada, isegi kui tuleb häbi tunda, et niisugune viga üldse sisse lipsama juhtus.

Loetud: O. Volmer. Tõstamaa kihelkonna ajaloost 13.-20. saj.
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal - Tanel Padari eri (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Enne muid asju võiks öelda, et mõne päeva eest nägi ilmavalgust KDE tarkvarakomplekt versiooniga 4.10. Ma võib-olla oleks seda juba varem maininud, aga ei tahtnud seda enne teha, kui väljalasketeade ka eestikeelsena olemas on. Nüüd siis on.

Tänane Sirp oli kuidagi ambivalentne: tekstimahu mõttes oli nagu palju lugemist, aga teiselt poolt oli enamik sellest selline, mis ometi kuigi palju ei huvitanud. (Või oli siis lihtsalt päev selline, et mõned muidu huvitavad teemad tundusid ebahuvatavana, mine võta kinni ...)

Üle tüki aja oli peatoimetaja veerg teemal, mis mulle pinget pakub - mõistagi siis viimastel nädalatel laialdast kõlapinda leidnud Eesti ajaloo ja veel täpsemalt tolle lausa kurikuulsaks muutunud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega käsitleva köite teemal. Paraku juhtub ikka nii, et kui kõrge leheinimene mind köitvatel teemadel kirjutab, siis on tekst kas tagasihoidlikult öeldes asjatundmatu või jällegi mittemidagiütlev. Täna oli selle viimase kord. Võib muidugi hinnata nii seda, et ta asub selgelt "teaduse" ja mitte "mütoloogia" poolele, kui ka seda, et ta toob esile mõningad "eestlaste müüdid" ning pakub teravmeelseid ja -keelseid vastandusi, aga nojah, mingit õiget seisukohavõttu või analüüsi sealt leida polnud, paraku.

Maasika Matti oli kirjutanud mõttetiheda loo Euroopa (Liidu) kui terviku ees seisvatest probleemidest ja nende võimaliku lahendamisega kaasnevate võimalike muutuste võimalikest tagajärgedest. Jällegi õieti tekst, mille sisu midagi märkimisväärselt uut ei pakkunud, aga vähemalt oli kõik ilusasti kokku võetud.

Selles mõttes oli palju põnevam lugeda Annuse Epu pikemat artiklit, mis oli selles lehenumbris üks väheseid, mida ma pingsalt lõpuni lugesin, aga pidin ikkagi tõdema, et nähtavasti ei saanud ma päris täpselt aru, mida sellega öelda taheti. Sest pealkirjas tõstatatud igaivana probleem "Mida teha?" lisandusega "kui midagi teha ei saa" oli iseenesest kaasakiskuv - ainult et mu arusaamist mööda probleem ainult esitati, siis aga läks jutt millelegi muule - mis ei olnud just vähem huvitav, aga lihtsalt muu ... Igatahes lugu, mida tasus lugeda. Võib-olla peaksin ka ise mõnes teises olukorras üle lugema, saaks uue ja parema mulje ...

Üks naljakas rubriik Sirbis, mis mind enamasti on külmaks jätnud, on "Post-sõnastik", mille tänane osa oli pühendatud siiski sellisele asjale, mis pani mind seda lugema, nimelt düstoopiale. Jällegi võib öelda, et mu jaoks uuenduslikkusega ehk uute teadasaamistega see lugu ei hiilanud, aga kenasti oli asjast kõneldud küll. Mitte kõikehõlmavalt, seda oleks poolelt leheküljelt asjatu oodatagi, aga ülevaatlikult siiski.

Kirjandusküljedki pakkusid sedakorda omajagu lugemist. Hellerma Kärt, kes vististi varemgi samal teemal kirjutanud, oli täitnud terve lehekülje Lessingu Dorisele pühendatud tekstiga. Mis oli niigi kena lugemine, aga minu tähelepanu köitis eriti lõpp, milles kõneldi ka tõlkest. Algul ma ei saanudki aru, kas seal oli peen vihje mõningatele tõlke-ebakõladele, aga usutavasti siiski mitte (seda enam et tõlkija Kaera Krista on kahtlemata hea, isegi väga hea). Seevastu viimane lõik väärib mu silmis eraldi väljatõstmist:

Vahest tuleks heade tõlkijate tööd eesti kirjakultuuri püsimajäämise eest senisest rohkem tähele panna? Kui eesti kirjanikud on sunnitud loomingule keskendumise asemel aina oma olemasolu õigustama ja võitlema meeleheitlikult oma koha eest päikese all, langeb tõlkijate õlule üha suurem vastutus.

Tuleb muidugi öelda, et samuse Kaera Krista ja teistegi pingutustega on ehk tõlkijaid veidi rohkem hakatud tähele panema kui vahepealsetel aastatel (jah, eriti vahepealsetel, ehkki ka eelmise riigikorra, niisiis nõukogude ajal neid just ülimalt kõrgelt ei väärtustatud). Muidugi, tõlkijate (kohatise) märkamise kõrval on veel palju muud, mis on endiselt puudu. Eriti ehk korralik tõlkekriitika, mida ju sporaadiliselt ka ilmub, aga hirmus, kohe hirmus vähe. Aga võib-olla hakkavad asjad tasapisi siiski liikuma paremuse poole. (Võin nii-ütelda saladuskatte all öelda, et tõlkijate sektsioonil on lausa kavas hakata oma häälekandjat-almanahhi välja andma, mis ehk samuti aitab kaasa nii tõlkekultuuri edendamise ja parendamisele kui ka tõlkijate rolli laiemale teadvustamisele (kuigi karta on, et see almanahh jääb vähemalt esialgu rohkem nii-ütelda siseringi asjaks).)

Ma olen vist seda öelnud, et üks mu lemmikkirjutajaid (populaar)teadusliku kallakuga artiklimeistrite seas on Kändleri Tiit ja tänagi ei pidanud pettuma, kui tema nime loo juures nägin. Seda enam et ta kirjutas ühel ajaloo ja kirjanduse ja ristsõnade kõrval mind lapsepõlvest saadik sügavalt huvitanud teemal, nimelt geograafiast. Mul oli miskipärast Jenningsi Keni raamat "Kaardikirg" täiesti kahe silma vahele jäänud, aga kas või juba selle artikli peale on kindel, et selle ma hangin ja ka läbi loen. Ja võib siin lisada Kändlerile: jah, kindlasti ei ole ta ainuke friik, kes mõnigi kord reisimisele kaartide uurimist eelistab (ja mõnigi kord mõnda kohta jõudes leiab, et polekski olnud mõtet kohale sõita, sest kaartide ja muude materjalide uurimine on andnud nii hea pildi, et kuulus "oma silm" tõepoolest midagi ei lisa - kui, siis ehk kinnituse, et arvamus ja nägemus oli olnud õige ...).

Ka Sauteri Peetri ühest konkreetsest teosest lähtuv mõtisklus sõjaväeteenistust kajastava kirjanduse teemal ning Kulli Alvari mõtted mõne aja eest ilmunud Schopenhaueri eluloo kohta väärisid kindlasti lugemist mõnusate vahepaladena.

Hiljuti küll üsna väikese seltskonna poolt "kolesõnaks 2012" valitud "validaator/valideerima" oli Künstleri Aili veeru teema, mis võttis ehk kõige paremini kokku enam-vähem kõik selle sõna tahud, plussid ja miinused. Ja lõppes tõdemusega, et noid miinuseid kipub rohkem olema - ja mitte sellepärast, et "validaator" iseenesest kole sõna oleks, nagu võib ehk mulje jääda, kui vaadata nii seda konkurssi kui ka mujal väljaöeldavaid arvamusi, vaid eelkõige seepärast, et see sõna on juba mitmes erialases tähenduses eesti keeles täiesti olemas  ning veel ühe kihi lisamine tollele tähendusteväljale tundub veidi liiast ja koormav.

Üks omapärane teaduslehekülgede lugu Kikase Jaagu sulest. Ma ei hakka sellel endal lähemalt peatuma - võimalik, et kellelegi sisaldab see väärtuslikke arutluskäike ja muud sellist -, aga üks mõte tekkis küll seda lugedes. Millegipärast on juba tükk aega (tükk aega käib siin aastate kohta) küllaltki pidevalt ilmunud artikleid, nii Eestis kui ka mujal, kus justkui võetakse eelduseks, et praegune teadus on mõneti ummikus ja kohe saabub või vähemalt peab saabuma järjekordne paradigmavahetus ning sootuks uus lähenemine. Mis võib muidugi ka täiesti juhtuda, ega seda keegi kuidagi välistada saa. Aga mingil põhjusel kiputakse arvama, et see peaks nagu juhtuma kogu teaduses ühekorraga - mis mu meelest on täiesti laest võetud arvamus. Pigem käivad sellised paradigmamuutused teadusharusid pidi, ehkki nad võivad vastastikku muidugi üksteist ja teineteist mõjutada. Kui näiteks füüsikas oli nähtavasti viimane suurem paradigmamuutus millalgi umbes saja aasta eest (relatiivsusteooria), siis astronoomias pigem alles aastat kolme-neljakümne eest (tumeaine). Ja näiteks Eesti keskaja ajaloo uurimisel paistab see alles praegu (valulikult) toimuvat :-) (kuigi ajalooteaduseski jääb viimane suurem paradigmavahetus ehk juba kaugemale kui saja aasta taha, sinna Ranke kanti, kui mitte arvestada nii-ütelda väikese inimese ajalugu ja interdistsiplinaarsust, mis nii poole sajandi eest hakkasid laiemat kõlapinda leidma, aga mis ehk on pigem uurimisvaldkonna laienemine kui otseselt paradigmavahetus).

Lõpulugu oli omajagu üllatavalt pühendatud Eesti ajaloos laialt tuntud jalaväerügemendile nr 200 ehk soomepoistele. Rebase Hain oli sümpaatselt ja paatosega neist kirjutanud. Tore, kindlasti midagi, mida tasub meenutada.


Loetud: Sirp, 08.02.2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Doktor Who (Universal), Muumia: draakonkeisri hauakamber (TV3)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegin väikese katkestuse väljaskäiguga elukohajärgse kaupluse külastamiseks koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänane Sirp oli lausa erakordselt huvitav lugeda, sest kuigi lugemisväärset polnud just kõige rohkem, olid need lood just teemadel, mis mind sügavalt huvitavad.

Kõigepealt oli terve lehekülg pühendatud tollele mingil natuke arusaamatul põhjusel palju kõmu tekitanud akadeemilise Eesti ajaloo teisele, keskaega käsitlevale köitele. Salo Vello märkusega, et niisuguses teoses, mis võtab ette meist kaugel seisva aja, mil eriti kohanimed olid tihtipeale veidi teistsugused, võiks juhtudel, kus leidub erinevusi tänapäevaga, vähemalt registris anda kohanimede paralleelvormid - seda enam, et mõnigi kord on need teised, "mitte-eestipärased" vormid just need, mille järgi seda kohta tunneb muu maailm (Salo näide mu ametliku elukoha kõrval asuv Kärkna klooster, mis mujal maailmas sageli ka Falkenau nime all tuntud), võib täiesti nõus olla. Ma olen ise olnud samasuguse probleemiga silmitsi tõlkimisel, eriti kui asi on puudutanud Teist maailmasõda ja eriti idarinnet: suurem osa sündmusi toimub kohtades, millel on ajaloo vältel olnud õige mitu, mõnikord lausa neli-viis paralleelnimetust, vahel üksteisele üsna sarnased, vahel ka täiesti erinevad. Enamasti on küll ka autorid ise selle otsa sattunud ja pidanud vajalikuks märkida näiteks, et kasutavad tollaseid või siis tänapäevaseid vorme või et esimesel esinemiskorral antakse kõik vormid ja edaspidi siis käsitletaval ajahetkel olnud või ka tänapäevane vorm. Ja ikka olen ma pidanud vajalikuks registrisse ka lisada nii need vormid põhikirje all kui ka muud vormid viitena põhikirjele. Aga noh, see on selline tehniline pisiasi ja kui eeldada, et akadeemilise ajaloo köited jäävad käibele veel mõnda aega, siis ei ole ju välistatud ka uus trükk, kus selliseid asju saab siluda.

Selles mõttes oli palju huvitavam Krulli Hasso lugu, mis võttis vaatluse alla nii-ütelda ideoloogilise tuuma. Mõneti on kummaline, et ehkki koguteose autorid on korduvalt rõhutanud, et nende soov on olnud kirjutada võimalikult ideoloogiavaba, maksimaalselt faktipõhist ajalugu, vaat et sellises ehtrankelikus võtmes "nii nagu see tegelikult olnud on", on just see tekitanud hirmsat kisa ja kära, nagu peaks ajalugu tingimata toetama mis tahes "rahvuslikku" narratiivi. Krull läheb selles osas vaat et kõige kaugemale ja kirjutab suisa, kuidas seda viisakalt öeldagi, ekslikult:

[...] tuleneb paratamatust tõsiasjast, et rahvuse mõiste on iseenesest historistlik konstruktsioon: ainult ajaloolased saavad selle üles ehitada ja ainult ajaloolased saavad ta ka maha lammutada, kui ta kord juba püsti pandud on. Tšuktšid, dogonid või guaraniid on oma rahvuseta mitte sellepärast, et neil poleks piisavalt tugevat identiteeti, oma keelt, kultuuri ja traditsioone, vaid sellepärast, et neil pole ajaloolasi, kes rahvusliku jutustuse kokku paneksid.

Esiteks on siin lootusetult segi aetud rahvus ja riik, mille taga ilmselt on liigne süüvimine inglis- või prantsuskeelsesse kirjandusse, kus nation tõesti võib tähendada mõlemat korraga või ka mõlemat eraldi. Aga see selleks, palju ekslikum on arusaam, nagu oleks rahvusliku narratiivi kokkupanijad ajaloolased. Ei, see on ikka ainult ja ainult poliitikute rida, sest nii rahvuse kui ka rahvusriigi taga seisab ikka ja ainult võimutahe, soov inimeste üle valitseda, milleks ongi sellist narratiivi vaja. Et selleks kasutatakse muu hulgas ka (mütologiseeritud) ajalugu, tuleneb vaid sellest, et inimene iseenesest ongi ajas elav ja ajalikkust tajuv olend, mistõttu ajalugu kuulub peaaegu paratamatult "relvade" hulka, kui võimu nimel hakatakse kunstlikult mingit meie-kooslust konstrueerima. Niisiis, Krulli sedastuses on õige küll see, et ajaloolased tihtipeale seda narratiivi üles ehitavad, aga kes vähegi ajalookirjutuse ajalooga kursis on, teab, et see on (vist küll eranditult, aga ma võin ju muidugi ka eksida) alati alguse saanud poliitilisest tellimusest: kõigepealt konstrueeritakse poliitilisel tasandil mingi "meie" ja siis "palgatakse" (jutumärkides, sest alati ei pea nad selle eest palka saama, motivaatoreid võib olla teisigi) inimesed seda konstruktsiooni põhjendama.

Teine lõik, mis tekitas tunde, et autoril kas puuduvad korralikud ajalooteadmised või siis juhindub ta mingist kindlast ideoloogiast (see viimane on usutavam), puudutas ristisõdu. Krull kirjutab:

Ristisõdade-romantika ei too meelde midagi head, uuemast ajast ehk pigem Anders Breiviki „Euroopa iseseisvusdeklaratsiooni”, mille tiitellehel seisis templirüütlite rist.

Kui nii purtsataks mõni anonüümne internetikommentaator, võiks ju arvata, et on teine lihtsalt noor või rumal või mõlemat, aga Krulli puhul kahtlemata lapseeast enam rääkida ei saa. Eks ristisõdadesse võib suhtuda ja ongi suhtutud mitut moodi, aga enamasti on isegi eitajad nentinud, et kõige halva kõrval oli ka üht-teist head. Siin läheks selgelt liiga pikale sellesse teemasse süüvida, piisab, kui mainida kõige tuntumaid asju. Esiteks kultuurivahetus. Teiseks kaubandus, sealhulgas korraliku merekaubanduse (taas)teke Euroopas. Kolmandaks tänaseni püsivate riikide teke (eelkõige puudutab see Prantsusmaad ja Inglismaad) suuresti tänu ristisõdade juurutatud bürokraatiale. Ei saa kindlasti öelda, et kas või need mainitud tegurid oleksid olnud tingitud ainult ristisõdadest: kindlasti oli sidemeid varem ja areng oleks nähtavasti viinud nii või teisiti selles suunas, kuhu ta läks ja jõudis, aga ristisõdadel oli siiski kõigis neis ja muudeski tegurites, ilmingutes ja nähtustes oma tugev osa.

Aga kui need kriitilised märkused (et mitte öelda lapsused) kõrvale jätta, siis tervikuna oli Krulli tekst hästi komponeeritud ja läbi mõeldud. Selles mõttes on akadeemilise ajaloo järjekordne köide oma ülesande lausa üllatavalt hästi täitnud, pannes mitmesuguseid inimesi mõtlema ajaloo tähenduse ja sellega seoses ka iseenda ja tolle kurikuulsa "meie" tegeliku sisu nagunii lootusetust sasipuntrast.

Eespool mainitud tellimustekstidega haakus ka kirjanduskülgede seekord ainuke lugu, milles üüratu arv Eesti kultuuritegelasi avaldas mõtteid, kas etteantud teema mõjub inspireerivalt või pärssivalt. See on samuti mulle üsna hingeminev teema: lõppeks nii omal ajal ajakirjanikuna kui ka praegu vabakutselise tõlkijana on ehk suuremgi osa tehtud töödest olnud üht või teist pidi tellimustööd. Nende kümnete Eesti kultuuritegelaste seas, kes küsimusele olid vastanud, leidus muidugi kõiksugu arvamusi ja ka kõiksugu vastuseid, millel omavahel alati ühisosagi õieti polnud rohkem kui samune sõna "tellimus". Kui ma ise peaksin sellele küsimusele vastama, siis kõlaks see ilmselt umbes nii. Tellimustööd on normaalne elu ja tegevuse osa ning tihtipeale on väga hea, kui ees on nii teema, tähtaeg kui ka maht, sest see võimaldab mõtteid kontsentreerida ja süstemaatiliselt esitada, milline oskus on üpris vajalik muudeski eluvaldades. Teiselt poolt tähendab tähtaeg vähemalt minu puhul üsna paratamatult seda, et algul on aega küllalt ja siis ei ole enam aega sugugi. Mistõttu ma olen üha enam hakanud isegi siis, kui tähtaeg on kokku lepitud, seadma endale varasemat tähtaega ja võimalust mööda (mida paraku just alati ei õnnestu teoks teha) sellest ka kinni pidama. Enamasti tekib ka pärast töö lõpetamist veel õige mitu head ideed, mida või kuidas oleks võinud öelda, ja sellise topelttähtaja korral on lootust neid ehk ära kasutada (või siis teksti uuesti ette võttes leida, et need ikka ei sobi, ja nad lõplikult universumi prügikorvi heita).

Rannuti Mart oli kokku võtnud keeleaasta 2012, mis ei sisaldanud küll mulle kui keelehuvilisele märkimisväärselt uudset teavet, aga üht-teist siiski. Nii näiteks tuletas see meelde, et möödunud aastasse langes nutitelefonide rakenduse valmimine, mis loeb ette uudiseid. See on midagi, mida peaks uurima, võib-olla saab seda kuidagi ära kasutada ka näiteks KDE töökeskkonda vähemalt mingigi eesti keelt arvestava kõnesünteesi- ja/või -tuvastuslahenduse tekitamiseks, sest praegu on küll isegi mitu rakendust, mis üht või teist pidi kõnesünteesi/tuvastust pakuvad, aga seniajani on eesti keel olnud üks neist, millega neis rakendustes pole midagi peale hakata (kui just ei taha kuulata mis tahes muu keele hääldusega eesti keelt, mida ju nalja pärast võib paar korda kuulata, aga mis muutub kiiresti väga tüütavaks).

Huvitav oli lugeda ka kolme mehe vestlusringi andmekaitse teemal, seda just seoses teadustegevusega, ajendatuna Euroopa Liidus kavandatavast üleliidulisest andmekaitsereformist. Selles pälvis kõige enam mu tähelepanu järgmine Valge Jaagu mõte, mis kindlasti väärib edasiarendamist ning lahti- ja selgeksrääkimist:

Juba praegune isikuandmete kaitse seadus, milles on sätestatud delikaatsete isikuandmetena rassiline kuuluvus, maailmavaade ja kuuluvus ametiühingusse, on eluvõõras. Selle alusel keelatakse juurdepääs ka EKP liikmete toimikutele. Need regulatsioonid ei arvesta meie ajalooga. Kujutage ette, et 1946. aastal oleks Saksamaa denatsifitseerijatele keelatud juurdepääs NSDAP liikmete toimikutele. Ma ei ütle, et EKP liikmete toimikutele peaks ilmtingimata kõigil juurdepääs olema, kuid meie ühiskonnas on see läbi vaidlemata teema.

Eriti rangelt jõustades võiks see ju tähendada üldse näiteks lõppu poliitilisele (lähi)ajaloole või vähemalt selle mõttekusele, sest kuidas näiteks uurida CDU tegevust Bayreuthis või Reformierakonna valimiskampaaniaid Lüganusel, kui vastavaid materjale saab salastada viitega niisugusele seadusele? Aga eks need küsimused on tekkinud teistelgi ja andmekaitsereform pole veel lõpule viidud.


Loetud: Sirp, 25.01.2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Tagasi tulevikku 2 (Universal)