Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese õnnehetke postkastist välja võetud ümbrik, mis sisaldas ühe raamatupoe kinkekaarti. See ei olnud muidugi lihtsalt kogemata mulle saadetud, vaid auhind ühe Emakeele Seltsi keeleviktoriini küsimustele õigete vastuste andmise eest. Sellega seoses tasuks lisada, et kui mulle paari päeva eest samuse ümbriku väljasaatmisest teada anti, siis lisati e-kirjas juurde, et võiksin keeleviktoriinil osalemist propageerida ka sõprade-tuttavate seas, et nemadki võiksid enda keeleoskusi lihvida ja no muidugi hea õnne korral ka auhinda võita. Mida ma siis siinkohal ka teen. Praegu peaks vastatav olema üks keeleviktoriin, mis ilmus viimases ajakirjas Oma Keel. Seda paraku veebis ei leidu (ega nähtavasti ka tule), nii et võib soovitada ajakirja hankimist paremini varustatud müügikohtadest (mis ei teeks ka niisama paha, sest väike ajakiri, nagu see on, kahtlemata on väga tundlik läbimüügi edukusele ja sisu poolest võib seda julgelt kõigile, keda keeleasjad huvitavad, igati soovitada). (Nojah, tegelikult küll need viimased küsimused on ka visuaalsel kujul näha ühes Facebooki postituses, mida küll kõik näha ei pruugi saada ... aga isegi kui on, julgeks siiski soovitada ka ajakirja enda hankimist).

Tänane Sirp sisaldas taas tüütavalt palju poliitmula, aga seal oli siiski ka üht-teist huvitavat lugeda. Kui Hiio Toomase ülevaadet Ajaloolise Ajakirja viimasest teemanumbrist võib pidada muidu ehk väga varju jääva trükise tänuväärseks tutvustuseks, siis palju enam põnevat pakkusid kirjandusküljed.

Kure Kalle tõi ajakirja Looming juubeli, täpsemalt 1000. numbri ilmumise puhul kirjutatud mälestusliku kallakuga loos masendava selgusega meelde ammused rusuvad ajad, mil enam-vähem iga sammu ei tulnud mitte ainult ettevaatlikult astuda, vaid parem oli seda isegi pikalt ja põhjalikult ette kaaluda - konkreetsed näited on küll Loomingu peatoimetaja ameti raskustest, aga kehtis samasugune elutõdemus ka pisimate mutrikeste, isegi nonde legendaarsete dissident-katlakütjate kohta ...Siinkohal võib Sirbi alguse poliitmulast tõukuvalt lisada, et need, kes kõnelevad praegu Nõukogude aja tagasitulekust või veel enam edasikestmisest, on kohe kindlasti vääral teel - arvatavasti nad lihtsalt ei mäleta või ei saagi mäletada toda aega või, kui vanus seda hästi uskuda ei luba, on neil mingi oma väga kindel põhjus niimoodi väljenduda, millel pole mingit pistmist Nõukogude ajaga, küll aga praegusega, kus tolle kolli väljamanamine küll juba vähemal määral, aga siiski veel toimib ...

Rahva Raamatu 100. sünnipäevale (nojah, ütleme nii, et sada aastat on nad vanad nüüd küll mööndustega, aga eks igaüks taha ennast traditsioonilisema ja ajalooga esitleda :-) ) pühendatud artiklist leidsin ühe tõdemuse e-raamatute "plahvatusliku kasvu" tegeliku olematuse kohta, milles on kindlasti tubli annus tõtt sees:

Praegu Eestis veel mingit e-plahvatust pole ja selle puudumisel on muu hulgas ka objektiivsed põhjused, kas või midagi nii lihtsat nagu tööle- ja kojusõidu tee pikkus ja liikumisviis. Metroo- ja rongiliiklusekeskses ühiskonnas on raamatute lugemine hoopis teisel tasandil kui meil, kus inimesed peavad raamatute lugemiseks oma päevast eraldi aega leidma.

Artiklis oli ära mainitud ka raamatupoe enda uusim üllitis, mida ma nüüd viimastel esitlustel käies olen veidi piielnud ja milleks on õige lihtsa pealkirjaga raamat "Raamat". Pealkiri pole muidugi väga originaalne. mul endalgi on üks "Raamat" juba kodus olemas, mõne aasta tagusest ajast ja täis eesti luuletajate luuletusi, aga küllap mõned raamatud ongi sellised, mille pealkiri ei pruugi üldse pikem olla. Praegune "Raamat" pole küll samasugune, puhtalt lugemiseks mõeldud väljaanne, vaid pigem interaktiivne üllitis, õieti kirjanduslik mälumäng või midagi sinnapoole. Aga päris vahva tundub olevat küll. Isegi spetsiaalne veebileht on olemas, kus saab sellest teosest või kuidas selle kohta öeldagi maigu suhu.

Teaduskülgedel oli Soesoo Aivar kenasti lahti kirjutanud kildagaasi teema, kus muu hulgas võis ka teada saada, et välismaalaste arvates olla Eestiski toda imeasja piisavas koguses, samal ajal kui Eesti teadlased seda arvamust sugugi ei paista jagavat. Varjatult kõlas sellest loost küll läbi pigem kerge hirm selle ees, et kohalike teadlaste arvamus ei pruugi olla see, mida arvestatakse - sest kildagaasi uurimise taga on väga võimsad jõud, kes ei pruugi tingimata arvestada võimalike ohtudega, millest artiklis samuti omajagu juttu on. Kuidagi tahtmatult tuleb meelde kunagine fosforiidiprobleem ...

Samuti oli teaduskülgedel juttu ühest järjekordsest imelapsest, 18-aastasest Demingi Laurast, kes oma noorusest hoolimata on juba kümme aastat uurinud vananemist ja täis nooruslikku uljust kõrvaldada kõik hädad, mis tüüpiliselt vananemisega kaasas käivad, või neid vähemalt leevendada. Hämmastav, lihtsalt hämmastav! Võib ainult loota, et noor talent tõesti suudab midagi selles vallas ära teha.

Loetud: Sirp, 14.12.2012

Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Doktor Who (Universal), Elas kord... (Fox), Kelgukoerad (Kanal2), Sweeney Todd: Fleet Streeti deemonlik habemeajaja (Kanal2), Thor - Der Hammer Gottes (RTL2)

Ilmunud tõlked: R. Weitz. Venemaa-USA suhted pärast taaskäivitust (Diplomaatia 12/2012)

Neljabased mõtted

Rein raius rasket rauda ehk ragistamine registriga rändab rasket rada raudkindla resultaadini, ikka veel... Mõned pisivead olen ka selle käigus leidnud, aga üldiselt tundub, et tulemus on enam-vähem rahuldav. Nojah, seda seni, kuni toimetajad on oma sõna öelnud...

Ema saatis uuendatud sugupuu. Päris hea oli üle vaadata, kuigi see kajastab muidugi ainult pisikest osa ühest korralikust sugupuust, nimelt siis tema emapoolset suguvõsa. Peamiselt siis neid, kellega nähtavasti seisab pühaba ees (taas)kohtumine. Aga ma pean talle veel õpetama, kuidas tuleb jooniseid koostada :-)

Ilm on tõeliselt jubedaks läinud. Mõtlesin täna ette võtta poe ja postkontori ringi, aga et ma ka üsna hilja ärkasin, siis loobusin sellest mõttest kiiresti. Ainult öösiti saab väljas liikuda, aga homme tuleb see piinarikas teekond siiski päise päeva ajal ette võtta, sest isegi kui süüa leiaks ka öisel ajal vahest, siis postkontorit minu erivajaduste tõttu kohe kindlalt öiti lahti ei hoita...
Ja tundub, et ilmateade ei luba vähemalt lähemateks päevadeks ka mingit leevendust, ikka ühtmoodi üle 20 kraadi... Aga eks ta ole, imene kannatab, kuni elab...

Jaanus Piirsalu oli teinud pika intervjuu Venemaa "õige ajaloo" komisjoni liikme Natalja Narotšnitskajaga. Ega sealt midagi head välja lugeda polnud: sõnades taotleb küll arhiivimaterjalide avamist (mis on hea) ja kinnitab, et eesmärk ei ole hinnanguid anda, vaid pakkuda materjale "tõese" ajaloo tugevdamiseks (mis on ka iseenesest hea), aga karta on, et kui ta koostab oma kogumikke sellise meelestatusega, mis intervjuust selgelt läbi kajas, siis on need tahes-tahtmata kallutatud... Ideoloogia ja patriotism on muidugi omal kohal näiteks ajakirjanduses või ka kooliõpikutes, aga teaduse ja eriti allikapublikatsioonide valdkonda ei tohiks seda siiski lubada või vähemalt peaks seda võimalikult vältima. Eks näib, kui need kogumikud valmima hakkavad, aga usk, et sealt tõesti midagi head välja tuleb ja et need "huvitavad dokumendid", mis praegust ajalookäsitlust tõsiselt muutma sunnivad, ka tõepoolest midagi tõsiselt uut sisaldavad, on ikka pisike.
Ühes asjas oli tal küll õigus (kuigi sedagi omajagu vildakalt), nimelt selles, kui ta protestis selle vastu, et kasutada Baltimaade ajaloo kohta 1940/4-1991 sõna "okupatsioon". Ma olen ka imestanud, miks seda nii aktiivselt kasutatakse. Okupatsioon on ju loomult ajutine nähtus ja üldiselt kestab maksimaalselt mõne aasta, sest okupeeriv riik ei suuda lihtsalt kauem sellist režiimi ülal pidada või kui suudab, läheb see liiga kulukaks. Reeglipärane järg okupatsioonile on kas alast loobumine või selle liidendamine (annekteerimine, inkorporeerimine). Ja just liidendatud Eesti, Läti ja Leedu olidki selle pool sajandit; okupatsioon hõlmab sellest olenevalt tõlgendusest mõned kuud või mõned aastad (17. juuni-6. august 1940; 7. juuli-5.detsember 1941; veebruar-nojah, see on juba keerulisem, aga ütleme, et kuni mai 1945 ehk Saksamaa kapituleerumiseni, kuigi seda võib paigutada ka juba 1944. aasta hilissügisesse või siis nt 1946. aasta veebruarisse, mil toimusid valimised). Mu meelest mõiste "okupatsioon" kasutamine kogu selle poolsajandi kohta pigem raskendab maailmal mõistmast, millega oli õieti tegemist. Aga teisalt, võib-olla on see isegi hea, sest nii paistab Balti kaasus paremini välja, olles ainuke, mille puhul sõna "okupatsioon" nii iseäralikult kasutatakse. Mine tea...

Loetud: Akadeemia 10/2008, Akadeemia 11/2008
Vaadatud: Kaitseinglid (TV3), Lasko - Die Faust Gottes (RTL), Tähekütt (TV6)