Enne muid asju võiks öelda, et mõne päeva eest nägi ilmavalgust KDE tarkvarakomplekt versiooniga 4.10. Ma võib-olla oleks seda juba varem maininud, aga ei tahtnud seda enne teha, kui väljalasketeade ka eestikeelsena olemas on. Nüüd siis on.
Tänane Sirp oli kuidagi ambivalentne: tekstimahu mõttes oli nagu palju lugemist, aga teiselt poolt oli enamik sellest selline, mis ometi kuigi palju ei huvitanud. (Või oli siis lihtsalt päev selline, et mõned muidu huvitavad teemad tundusid ebahuvatavana, mine võta kinni ...)
Üle tüki aja oli peatoimetaja veerg teemal, mis mulle pinget pakub - mõistagi siis viimastel nädalatel laialdast kõlapinda leidnud Eesti ajaloo ja veel täpsemalt tolle lausa kurikuulsaks muutunud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega käsitleva köite teemal. Paraku juhtub ikka nii, et kui kõrge leheinimene mind köitvatel teemadel kirjutab, siis on tekst kas tagasihoidlikult öeldes asjatundmatu või jällegi mittemidagiütlev. Täna oli selle viimase kord. Võib muidugi hinnata nii seda, et ta asub selgelt "teaduse" ja mitte "mütoloogia" poolele, kui ka seda, et ta toob esile mõningad "eestlaste müüdid" ning pakub teravmeelseid ja -keelseid vastandusi, aga nojah, mingit õiget seisukohavõttu või analüüsi sealt leida polnud, paraku.
Maasika Matti oli kirjutanud mõttetiheda loo Euroopa (Liidu) kui terviku ees seisvatest probleemidest ja nende võimaliku lahendamisega kaasnevate võimalike muutuste võimalikest tagajärgedest. Jällegi õieti tekst, mille sisu midagi märkimisväärselt uut ei pakkunud, aga vähemalt oli kõik ilusasti kokku võetud.
Selles mõttes oli palju põnevam lugeda Annuse Epu pikemat artiklit, mis oli selles lehenumbris üks väheseid, mida ma pingsalt lõpuni lugesin, aga pidin ikkagi tõdema, et nähtavasti ei saanud ma päris täpselt aru, mida sellega öelda taheti. Sest pealkirjas tõstatatud igaivana probleem "Mida teha?" lisandusega "kui midagi teha ei saa" oli iseenesest kaasakiskuv - ainult et mu arusaamist mööda probleem ainult esitati, siis aga läks jutt millelegi muule - mis ei olnud just vähem huvitav, aga lihtsalt muu ... Igatahes lugu, mida tasus lugeda. Võib-olla peaksin ka ise mõnes teises olukorras üle lugema, saaks uue ja parema mulje ...
Üks naljakas rubriik Sirbis, mis mind enamasti on külmaks jätnud, on "Post-sõnastik", mille tänane osa oli pühendatud siiski sellisele asjale, mis pani mind seda lugema, nimelt düstoopiale. Jällegi võib öelda, et mu jaoks uuenduslikkusega ehk uute teadasaamistega see lugu ei hiilanud, aga kenasti oli asjast kõneldud küll. Mitte kõikehõlmavalt, seda oleks poolelt leheküljelt asjatu oodatagi, aga ülevaatlikult siiski.
Kirjandusküljedki pakkusid sedakorda omajagu lugemist. Hellerma Kärt, kes vististi varemgi samal teemal kirjutanud, oli täitnud terve lehekülje Lessingu Dorisele pühendatud tekstiga. Mis oli niigi kena lugemine, aga minu tähelepanu köitis eriti lõpp, milles kõneldi ka tõlkest. Algul ma ei saanudki aru, kas seal oli peen vihje mõningatele tõlke-ebakõladele, aga usutavasti siiski mitte (seda enam et tõlkija Kaera Krista on kahtlemata hea, isegi väga hea). Seevastu viimane lõik väärib mu silmis eraldi väljatõstmist:
Vahest tuleks heade tõlkijate tööd eesti kirjakultuuri püsimajäämise eest senisest rohkem tähele panna? Kui eesti kirjanikud on sunnitud loomingule keskendumise asemel aina oma olemasolu õigustama ja võitlema meeleheitlikult oma koha eest päikese all, langeb tõlkijate õlule üha suurem vastutus.Tuleb muidugi öelda, et samuse Kaera Krista ja teistegi pingutustega on ehk tõlkijaid veidi rohkem hakatud tähele panema kui vahepealsetel aastatel (jah, eriti vahepealsetel, ehkki ka eelmise riigikorra, niisiis nõukogude ajal neid just ülimalt kõrgelt ei väärtustatud). Muidugi, tõlkijate (kohatise) märkamise kõrval on veel palju muud, mis on endiselt puudu. Eriti ehk korralik tõlkekriitika, mida ju sporaadiliselt ka ilmub, aga hirmus, kohe hirmus vähe. Aga võib-olla hakkavad asjad tasapisi siiski liikuma paremuse poole. (Võin nii-ütelda saladuskatte all öelda, et tõlkijate sektsioonil on lausa kavas hakata oma häälekandjat-almanahhi välja andma, mis ehk samuti aitab kaasa nii tõlkekultuuri edendamise ja parendamisele kui ka tõlkijate rolli laiemale teadvustamisele (kuigi karta on, et see almanahh jääb vähemalt esialgu rohkem nii-ütelda siseringi asjaks).)
Ma olen vist seda öelnud, et üks mu lemmikkirjutajaid (populaar)teadusliku kallakuga artiklimeistrite seas on Kändleri Tiit ja tänagi ei pidanud pettuma, kui tema nime loo juures nägin. Seda enam et ta kirjutas ühel ajaloo ja kirjanduse ja ristsõnade kõrval mind lapsepõlvest saadik sügavalt huvitanud teemal, nimelt geograafiast. Mul oli miskipärast Jenningsi Keni raamat "Kaardikirg" täiesti kahe silma vahele jäänud, aga kas või juba selle artikli peale on kindel, et selle ma hangin ja ka läbi loen. Ja võib siin lisada Kändlerile: jah, kindlasti ei ole ta ainuke friik, kes mõnigi kord reisimisele kaartide uurimist eelistab (ja mõnigi kord mõnda kohta jõudes leiab, et polekski olnud mõtet kohale sõita, sest kaartide ja muude materjalide uurimine on andnud nii hea pildi, et kuulus "oma silm" tõepoolest midagi ei lisa - kui, siis ehk kinnituse, et arvamus ja nägemus oli olnud õige ...).
Ka Sauteri Peetri ühest konkreetsest teosest lähtuv mõtisklus sõjaväeteenistust kajastava kirjanduse teemal ning Kulli Alvari mõtted mõne aja eest ilmunud Schopenhaueri eluloo kohta väärisid kindlasti lugemist mõnusate vahepaladena.
Hiljuti küll üsna väikese seltskonna poolt "kolesõnaks 2012" valitud "validaator/valideerima" oli Künstleri Aili veeru teema, mis võttis ehk kõige paremini kokku enam-vähem kõik selle sõna tahud, plussid ja miinused. Ja lõppes tõdemusega, et noid miinuseid kipub rohkem olema - ja mitte sellepärast, et "validaator" iseenesest kole sõna oleks, nagu võib ehk mulje jääda, kui vaadata nii seda konkurssi kui ka mujal väljaöeldavaid arvamusi, vaid eelkõige seepärast, et see sõna on juba mitmes erialases tähenduses eesti keeles täiesti olemas ning veel ühe kihi lisamine tollele tähendusteväljale tundub veidi liiast ja koormav.
Üks omapärane teaduslehekülgede lugu Kikase Jaagu sulest. Ma ei hakka sellel endal lähemalt peatuma - võimalik, et kellelegi sisaldab see väärtuslikke arutluskäike ja muud sellist -, aga üks mõte tekkis küll seda lugedes. Millegipärast on juba tükk aega (tükk aega käib siin aastate kohta) küllaltki pidevalt ilmunud artikleid, nii Eestis kui ka mujal, kus justkui võetakse eelduseks, et praegune teadus on mõneti ummikus ja kohe saabub või vähemalt peab saabuma järjekordne paradigmavahetus ning sootuks uus lähenemine. Mis võib muidugi ka täiesti juhtuda, ega seda keegi kuidagi välistada saa. Aga mingil põhjusel kiputakse arvama, et see peaks nagu juhtuma kogu teaduses ühekorraga - mis mu meelest on täiesti laest võetud arvamus. Pigem käivad sellised paradigmamuutused teadusharusid pidi, ehkki nad võivad vastastikku muidugi üksteist ja teineteist mõjutada. Kui näiteks füüsikas oli nähtavasti viimane suurem paradigmamuutus millalgi umbes saja aasta eest (relatiivsusteooria), siis astronoomias pigem alles aastat kolme-neljakümne eest (tumeaine). Ja näiteks Eesti keskaja ajaloo uurimisel paistab see alles praegu (valulikult) toimuvat :-) (kuigi ajalooteaduseski jääb viimane suurem paradigmavahetus ehk juba kaugemale kui saja aasta taha, sinna Ranke kanti, kui mitte arvestada nii-ütelda väikese inimese ajalugu ja interdistsiplinaarsust, mis nii poole sajandi eest hakkasid laiemat kõlapinda leidma, aga mis ehk on pigem uurimisvaldkonna laienemine kui otseselt paradigmavahetus).
Lõpulugu oli omajagu üllatavalt pühendatud Eesti ajaloos laialt tuntud jalaväerügemendile nr 200 ehk soomepoistele. Rebase Hain oli sümpaatselt ja paatosega neist kirjutanud. Tore, kindlasti midagi, mida tasub meenutada.
Loetud: Sirp, 08.02.2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Doktor Who (Universal), Muumia: draakonkeisri hauakamber (TV3)
