Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse mahtus mõistagi ära ka traditsiooniline külaskäik ema juurde. Sinna kulgedes juhtus aga haruldane sündmus: täiesti ootamatult nägin üht oma algkooliaegset klassiõde, kes, nagu selgus, elab samuti sealkandis. Imelik ikka, kuidas ühe kandi inimesed otsekui juhuse läbi sageli nii lähestikku ka edaspidi satuvad. Igatahes äärmiselt rõõmustav kokkusaamine oli oma põgususele vaatamata.

Rõõmustamiseks jagus loomulikult põhjust edasigi, sest toekas kõhutäis ei lasknud ennast kaua oodata. Ega ka sellele järgnev tubli peatäis, seda loomulikult ikka ristsõnavihikute kujul - täna erilise hõrgutisena Meistriristik, mida teadagi jagus koduski pusida.


Loetud: Imeline Ajalugu 11/2014
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Mootorid Pärnust (ETV), ENSV (ETV)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Või noh, nii tavaline, kui see antud oludes võimalik on - temperatuur on järsult tõusnud, mis tähendab minu jaoks räiget masendust ja kuumusest tingitud magamatuse tõttu migreenihooaja algust... Palju paremaks ei aidanud asja muuta ka õhtune Eesti jalgpallikoondise mäng Fääri lambakasvatajate ja postiljonidega: nad võib-olla ei mänginudki hirmus halvasti (kuigi raudselt on nad eriti viimastel aastatel valdavalt paremini mänginud), aga kõik, mis vähegi sai nihu minna, see ka läks ja täiega.

Nii palju oli siiski ilusat ka tänases päevas, et mulle sattus silme ette üks lühivaatefilm Eesti mõisatest, milles oli oma poolteist minutit pühendatud ka mu lapsepõlvekoolile ehk Laupa mõisale. Seda ei olnud teiste mõisatega võrreldes küll just palju, aga ilmselt etendas oma osa asjaolu filmi valmimisaasta - siis ei olnud Laupa kool-mõisa rekonstrueerimine veel kaugeltki lõppenud ning sellise positiivseid ja ilusaid emotsioone tekitava filmi puhul polnud nähtavasti mõttekaski väga interjööri näidata... Aga sellest hoolimata oli kena vaadata nii Laupat kui ka teisi Eestimaa kauneid mõisu.


Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Ebatavaline perekond (FoxLife), Jalgpalli EM valikmäng Fääri saared - Eesti (ETV)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusalt jalutuskäiguga poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänases Sirbis oli paari eelmise nädalaga võrreldes väga palju huvitavat lugemist, seda eelkõige tänu nii-ütelda ajaloolehekülgedele. Neid alustanud Hvostovi Ants oli oma tavapärases headuses võtnud lahata Eesti Vabariigi esimese perioodi lõppu. Tema lõppjäreldus, et Päts ja Laidoner tuleks reeturiks kuulutada, ei ole ju põhimõtteliselt vale ega väär, aga muidugi sellisel kujul väljaöelduna on see äärmiselt provotseeriv. Mis ei kahanda muidugi artikli kui terviku väärtust. Nii valus kui see ka ei ole, jääb too 1940. aasta oma eel- ja järellooga ilmselt veel pikaks ajaks üheks Eesti ajaloo selliseks sõlmpunktiks, mis tahes-tahtmata kutsub esile tugevaid tundeid ja kus ühist seisukohta leida on õige raske, kui mitte lausa võimatu. Seda enam, et ilmselt on kõik vähegi mõeldavad dokumendid, mälestused ja muu selline tänaseks päevaks teada ja tuntud ning vähe lootust, et leitakse veel midagi, mis millelegi täiesti uut valgust heidaks, nii et peamine, milles arvamused saavad lahkneda, ei ole mitte sündmused ise, vaid nende tõlgendamine, mis lähtub eelkõige tõlgendajast, mitte tõlgendatavast...

Hvostovi artiklile pakkus head lisa Mertelsmanni Olafi väiksem looke sellest, millised olid 1940. aasta ja nõukogude võimu saabumise sotsiaalsed tagajärjed. Mitte et see elujärje halvenemine tundmatu asi oleks, aga tavaliselt kiputakse seda nii-ütelda tavatasandil võtma otsekui loomulikuna, et tuli ju järgi ka sõda ja muud jubedused. Aga niimoodi isegi selles päris lühikeses artiklis kokku võetuna jätab toona toimunu ikka väga masendava mulje. Võib-olla see oleks üks olulisemaid asju lausa, mida rahvusvahelise õiguse rikkumise ja muude kuritegude kõrval rõhutada, kui Eesti musta ja sünget ajalugu asjatundmatutele huvilistele tutvustada?

Lihtsalt markeerimiseks võib ära märkida veel õige mitu Sirbi artiklit, mis olid piisavalt huvitavad läbi lugeda ja kaasa mõelda: Eesti ajalooteaduse suurmehe Karjahärmi Toomase väga tasakaalukas ja tasakaalustav arvamus Eestist kõneleva ajalookirjutuse mõttekusest ja tähendusest; Ksenofontovi Andri näitusearvustus, mis suurelt osalt puudutas hoopis üht huvipakkuvat ja debatialdist teemat, nimelt jälgimissüsteeme ja nõndanimetatud Suure Venna fenomeni kohalikus esituses (ma olen neid privaatsusdiskussioone ikka jälginud, aga alati hämmeldunud selle peale, kui ikka ja jälle kohtab arvamust, et jälgimine on paha sellepärast, et siis peab oma tegude ja sõnade eest vastutama... - no kui sul on saladus, siis ära seda kellelegi ütle, ja kui sul on maine, siis ära tee lihtsalt midagi, mis seda kahjustaks - aga ei, tahaks ikka öelda ja teha, aga nii, et keegi teada ei saaks...); intervjuu äsja üleeuroopalise kirjandusauhinna võitnud Aleksejevi Tiiduga; ülikooliõe Laanese Enekeni hästi ja sisukalt kirjutatud arvustus või õigemini mõttearendus Oksaneni Sofi "Puhastuse" teemal.

Nägin täna ka südant soojendavat uudist, et mu kunagine direktor Rammo Piret on pälvinud Laupa kooli kordategemise eest Muinsuskaitseameti tänukirja. Koolimaja on tõepoolest väga eduliselt ja ilusasti korda tehtud, nagu ma hiljuti vilistlaste kokkutulekul viibides võisin oma silmaga tõdeda. Ja kuigi mul on koolipoisipõlvest direktori kohta üsna mitmesuguseid mälestusi ja tundeid :-) , siis kahtlemata on ta olnud parimas mõttes Laupa kooli patrioot ja väga palju vaeva näinud selle nimel, et see ikka edasi suudaks elada ja toimida.


Loetud: Sirp 15.10.2010
Vaadatud: Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Idiokraatia (TV3), Exorcist - Der Anfang (RTL2)

Laubased mõtted

Täiesti töövaba päev, mille sisuks oli kooli kokkutulekul osalemine. Kooliks oli siis äsja suure remondi ja renoveerimise ja restaureerimise läbi teinud Laupa kool. Nagu ma olen varemgi öelnud, ei ole ma ju õieti päris vilistlane, sest tollal ettenähtud kaheksa 8 klassi asemel käisin ma seal ainult kuus, aga sellest hoolimata on see kool kõige südamelähedasem seniajani - lõppeks on ju just sealkandis ka mu sünnikoht ja nii-ütelda kujunemispaik.

See, mis kooliga oli ära tehtud, oli lausa vapustav. Väljast ei saanud nagu väga arugi, juurde sõites oli esimene asi pigem negatiivne - omaaegsest kooliaiast, kus sai tundide kaupa rügatud, ei olnud õieti midagi alles, mõned puud ja rohi ja lihtsalt lage plats. Koolimaja ise paistis samuti üsna sellisena, nagu ma teda mäletasin. Aga juba hoone ette jõudes oli selge, et ees ootab tõeline avastusretk: kunagiste vaevu roomatavate keldrikorruse võlvide alt paistsid uhiuued aknad ning uksest sisse astudes selgus, et vestibüül on poole suurem, sest omaaegset garderoobi enam ei ole, vaid selle asemel oli silt, mis osutas, et see asub nüüd keldrikorrusel. Keldrikorrus oligi kõige enam muutunud: kui minu ajal oli see poole väiksem ja ülejäänud osas sai vaid eriliselt julgust kogudes vaevu läbipääsetavalt roomata, siis nüüd oli see korralikult välja ehitatud ja puha. Ülejäänudki maja oli omajagu muutunud: siin-seal mõne (vahe)seina kaotanud, kohati ruumide paigutust muudetud, valdavalt avaramaks muutmise suunas, seda eriti teisel korrusel. Mu meelest ainult paar klassiruumi olid samas funktsioonis, mis minu ajal (matemaatika ja emakeel kindlasti), aga nendegi välimus oli hoopis teine. Ainuke koht, mis oli väga samasugune, oli keldris roomamise kõrval mu teine lemmikkoht, nimelt pööning (muidugi, pääs sinna ei nõudnud enam uste muukimist ja vaevalist ronimist, vaid kenasti trepist sammumist ja luugi lahtilükkamist... :-) ). Nojah, tuvisita ja saepuru asemel oli seal nüüd küll mingi moodsama aja soojustustäide või midagi, aga muidu nägi see välja täpselt samasugune. Surusin endas alla kihu võtta vanade aegade meenutamiseks ette taas retk katusele - lõppeks on ju kool alles äsja remondi läbi teinud ja poleks üldse õiglane proovida seda taas remondieelsesse seisu tagasi viia... :-)

Ka väljas ringi liikudes märkasin hiljem, et üht-teist on seal siiski muutunud. Spordiväljak oli sama koha peal ja teisele poole jõge viiv sild samuti. Kuigi selle viimase osas ma ei ole kindel, kas sild on ikka sama: ma võin eksida, aga mulle tundus, nagu oleks toona seal olnud puitsild. Igatahes praegu enam mitte. Jõgi paraku oli suhteliselt kehvas seisus, mulle tundus - või vähemalt oli see maru kõrkjatesse kasvanud, kohe kindlasti palju rohkem kui mu lapsepõlves. Aga ma kujutan ette, et kevadeti, jäämineku ajal, võib see siiski olla endiselt uhke vaatepilt.

Nagu selliste väiksemate maakoolide puhul ikka, oli kokkutulek kokkutulek õige mitmes mõttes: lisaks klassikaaslastele oli seal kohal ka terve hulk sugulasi ja sama küla elanikke ja nii edasi. Kohale tulnud klassikaaslaste osas polnud erilisi muutusi: eelmine aasta sai meid kokku seitse ja sama palju oli meid ka sel aastal, kuigi üks tüdruk oli vähem ja üks poiss rohkem. Koolimaja ruumid olid kenasti ära jaotatud vilistlaste vahel, kaks-kolm-neli aastakäiku ühte ruumi. Me istusimegi suure osa ajast oma ruumis ja muljetasime kõvasti, liikudes küll vahepeal ka "vanu radu" mööda koolimajas ringi, et meelde tuletada, mis ja kus ja kuidas oli olnud - noh, selline tavaline vanainimeste asi... :-) Ja juttu jagus kauemaks, nii et päris kahju oli lõpuks sealt lahkuda - aga eks iga asi, ka väga hea asi, peab ükskord lõppema ja nii ma millalgi öösel Tallinnasse tagasi jõudsin. Igal juhul oli see päev ja õhtu väga meeleolukas ja jääb pikaks ajaks meelde, no vähemalt järgmise kooli kokkutulekuni kindlasti...

Lõpetuseks siia ka üks fotojäädvustus mu ema, kes samuti on Laupa kooli vilistlane, käe läbi, kui ta tabas mind suundumas mainitud lemmikkohta pööningule :-)


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: Diletandil on ükspuha, mida halvasti teha (Postimees, 02.10.2010)

Laubased mõtted

Täiesti korralik poolik tööpäev. Poolikuks muutis selle asjaolu, et väisasin koos tädi (kes oli tulnud Tallinnasse igasugu asju ajama, eelkõige vist küll oma arvutiga seotud probleeme lahendama), ema ja tema poiss-sõbraga üht vahvat kodulähedast üritust, nimelt Kristiine sügislaata. Ilm oli ka õnneks jätkuvalt ilus elik päikesepaisteta (küll mitte laada väisamise ajal, aga omajagu hiljem, kui ma parajasti koju marssisin, hakkas isegi vihma sadama - no mida võib üks sügishing veel maailmalt tahta! :-) ). Ega see laat just väga suur ei olnud, kuigi ema kinnitusel, kes olevat seal ka eelmisel aastal käinud, oli selleaastane tublisti suurem igas mõttes. Aga omamoodi sürr oli astuda sellisest (ääre)linna miljööst väga ruraalse laada miljöösse, vaid paari sammuga olid nagu teises maailmas. Kõikvõimalikku kaupa jagus ka, mida kaeda ja isegi osta. Nii et igati vahvalt kulutatud paar tundi.

Seejärel liikusin ema ja ta poiss-sõbra juurde, kes soovisid kangesti lõunat pakkuda. Siis selgus ka, et mingil põhjusel soovisid nad asuda mulle kingitusi tegema - ma kahtlustan, et sel võib olla seos läheneva sünnipäevaga :-) Igatahes väga tore kink oli sealtsamast laadalt hangitud tassike, millel peal mu nimi, ja sellega kenasti kokku sobiv alus, millele on lisatud üks kahest mulle sobivast päikesemärgist.

Õhtupoole selgus, et suur osa neist, kes Mandriva raskuste tõttu töökoha kaotasid, ei olnud sugugi meelt heitnud, vaid otsustanud võtta asjad enda kätte ja luua praeguse Mandriva Linuxi baasil uue, juba kogukonna juhitava distributsiooni, mil nimeks Mageia. Kui vaadata nimesid, kes selle taha on koondunud, siis need on päris esinduslikud, vähemalt neile, kes on Mandrivaga kokku puutunud - sisuliselt on seal esindatud peaaegu kõik, kes on viimasel kümmekonnal aastal, mil mina Mandrivat tean, andnud suure, isegi väga suure panuse selle distro arengusse. Eks näis, kuidas Mandriva enda areng edasi läheb ja kuidas Mageia suudetakse käima panna (praeguste tunnete ja selle seltskonna juures ei tohiks alguse tegemine väga raske olla, ma usun), aga põhimõtteliselt on selline areng tervitatav. Ma leidsin, et ka mina võin kenasti oma panuse uue distributsiooni heaks anda, muidugi oma võimete piires, mis teisisõnu tähendab ka seal võimalikult hea eestinduse pakkumist - mis vähemalt esialgu ei tohiks olla raske, kuivõrd ilmselt võetakse Mandrivast lisaks tarkvarale üle ka tõlked, tõsisem "kahveldumine" jääb usutavasti tulevikku.

Õhtul jäi silme ette ka uudis, et mu koolitee algust sisustanud Laupa kooli hoones on nüüd lõpuks lõpetatud suur remont ja renoveerimine (kenasti piltidega varustatud uudis siin).Mul õnnestub loodetavasti juba lähiajal seda imetlema minna, sest peagi on seal kavas vilistlaste kokkutulek. Nojah, ma ju tegelikult väga vilistlane ei ole, sest lahkusin sealt kaks aastat enne lõpetamist, aga teisalt sai ikkagi kuus aastat seal koolipinki nühitud ja ka eelmine aasta klassikokkutulekul kokku lepitud, et seal kohtume, nii et ilmselt minek ees seisab...


Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Harry Potter ja Fööniksi ordu (Kanal2), Nais-sõdalane Sonja (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: eestlased ja tšilli (Postimees, 18.09.2010)

Reedesed mõtted

Öösel mõtlesin küll korraks, et teeks proovi pidada päevikut mobiili kaudu, aga pilk aku indikaatorile veenis ümber. Ükskord peaks selle siiski ära proovima, aga jäägu see siis teiseks korraks.

Igatahes tänast päeva täitev sündmus oli siis klassikokkutulek. See oli iseenesest siis 25 aastat 8. klassi lõpetamisest enamikule, välja arvatud mulle, kes ma lahkusin Laupa koolist pärast 6. klassi. Aga noh, suurema osa olin ma siiski nendega koos läbinud, nii et klassikokkutulekule siiski klassfitseerusin :-) Ahjaa, need toonased lõpetajad leiab siit.

Algas kõik, nagu kord ja kohus, rongisõiduga Türile. Pärast seda, kui Edelaraudtee need 1. klassi vagunid juurutas, on rongisõit ausalt öeldes päris nauditavaks muutunud - tegelikult on isegi tavalised vagunid mu meelest mõnevõrra mugavamad või kuidagi, aga see tunne võib petlik olla. Sedakorda oli küll pool teed saatjaks vastas istuv end täiesti pildituks joonud tegelane, kelle puhul ma ikka mitut puhku pelgasin, et nüüd purskab ta oma mao ja muude siseelundite sisu kohe välja. Seda õnneks siiski ei juhtunud ja Raplas kadus ta edukalt ka rongist. Samuse Rapla kandis sõitis rong ka läbi ränga vihmavalli, isegi äikest peksis veidi taevas. Imeline, kuidas nii väiksel maalapil nagu Eesti võib ilm ikka kardinaalselt erineda. Aga teisalt, mis seal imestada, olen isegi näinud näiteks Türil seda, et linna ühes otsas on täielik padukas ja teises otsas kena päikesepaiste...

Sedakorda päikesepaistet Türil just ei olnud, vähemalt mitte märkimisväärselt, ning ilmselt üsna äsjase vihma jäljed olid selgelt näha. Et ma jõudsin kohale nii 18 paiku ja kohtumine oli kokku lepitud 19 peale, siis kondasin veidi linnas ringi, mida ma ei ole enam hea mitu aastat teinud. Eks ta ole, kesklinn on enam-vähem akuraat, aga kui veidi kõrvale astud, siis on ikka päris palju ka lagunenud hooneid ja hooletusse jäänud krunte ja muud sellist. Aga muidugi ka hulganisti väga kenasid majasid ja aedu ja muud silmarõõmu pakkuvat, egas asjata Türi ju "lillelinn" ei ole.

Nii veerand tundi enne kokkulepitud aega olin tagasi "Krahv Dracula pubi" juures. On alles nimi! Pubi ise oli selline pisike ja üsna normaalne, vähemalt Türi kohta. Veidi istunud ja kohvi maitsnud, astuski sisse naisterahvas, kes heitis pilgu ringi, ei näinud ilmselt midagi iseäralikku ja asutas end naaberlauda. Vaatasin teda pingsalt ja olin tõsiselt kahevahel, aga siis võtsin julguse kokku, astusin juurde ja küsisin: "Vabandust, aga ega sa mu klassiõde ei ole?" No näed, oligi! :-) Ja ma olin isegi suutnud välja raalida, kes täpselt, kuigi kahtlusevaglake näris enne küsimist küll omajagu.

Mõne hetke pärast ilmusid ka teised, kellest osa ma tundsin hoobilt ära ja teised panin lihtlabase loogika põhjal paika. Lõpuks oli siis potentsiaalsest 13 inimesest seitse kohal. Päris hea tulemus nähtavasti: osad olid lihtsalt püüdmatus kauguses või kättesaamatud, osadel tekkis vahetult eelnevalt takistusi ja nii edasi, ikka see tavaline värk. Niisiis kohal olid pea kõik tüdrukud, välja arvatud üks, kes elavat nüüd Soomes, aga poistega oli nigelam lugu - peale minu ilmus veel ainult üks.

Et ilm oli selline tatine, siis leidsime, et Laupale kooli juurde sõita pole vahest mõtet. Praegusel ajal ilmselt sisse nagunii ei pääseks, väljas pidada remont käima, nii et palju vaadata ka ei ole, ja pikniku pidamiseks oli maapind ilmselgelt liiga niiske. Aga järgmine aasta pidada suurem koolikokkutulek ees olema, mille osas me jõudsime kokkuleppele, et võiks sel puhul uuesti kokku saada. Eks siis saab ka koolimaja näha, värskelt remondituna ja puha.

Jäime siis sinna Draculasse ja juttu jätkus oluliselt rohkemakski kui Gevaliaga vaaterattal. Minul oli muidugi eriti huvitav, sest ma ei olnud ju kedagi neist tervelt 27 aastat enam näinud. Aga eks ka ülejäänutel oli teistega kellega vähem, kellega rohkem kontakti olnud. Selgus, et nad on ka varem kokkutulekuid korraldanud, nii umbes iga viie aasta tagant, ainult mind ei olevat varem üles leitud. No nüüd oli siis "kadunud poeg" pärale jõudnud...

Igaüks rääkis ära oma loo, mida muidugi katkestasid kõikvõimalikud meenutused ja kõrvalepõiked siia, sinna ja isegi tänna... Vähemalt neil, kes sinna olid kogunenud, oli üldiselt hästi läinud või vähemalt ei rääkinud keegi, et läheks halvasti, kuigi eks ta ole, ega selles praeguses majandussituatsioonis ei jäänud ka raskused kajastamata, olgu siis piimamüügiga või automüügiga (kaks näidet erialadest, kuhu mõned meist on jõudnud).

Istusime seal Draculas siis õige mitu tundi, aga nii 23 paiku läksime lõpuks laiali. Ega Türil polegi suurt hiljem kuskil koos istuda, ööklubisid või ööpäevaringselt lahti olevaid kohti seal pole ja ilmselt poleks ka erilist nõudlust. No ja osadel meist oli juba järgmisel päeval vaja tööl olla või kuhugi sõita. Nii et kobisin tädi juurde koikule ja asi ants.

Igatahes lühidalt kokku võttes oli see üliväga tore kokkusaamine. Ilmselt, kui vähegi võimalik, püüan siis järgmine aasta ka koolikokkutulekule minna - seni on nagu olnud rohkem sisemine takistus, et see on mõeldud vilistlastele, aga mina ju seda pole... Aga klassikokkutuleku sildi külgekleepimine aitab sisemist konflikti edukalt lahendada :-)

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mille küll õhtul lõikas läbi Diplomaatia (loodetavasti selle numbri jaoks viimane) tõlkesoov. Tõlgitud materjalide põhjal tundub üsna huvitav number tulevat, ilmselt veidi ajalukku vaatav, aga mulle kui ajaloo alal haridust saanule see ju hästi sobibki.

Võtsin vaevaks tutvuda praeguse sõja aastapäeva puhul ilmunud Gruusia-teemaliste artiklite kommentaaridega (Delfis, Postimehes, Päevalehes) ja avastasin hämmastusega, kui palju on ikka ajupestud inimesi, olgu nad siis teadlik või mitteteadlik "viies kolonn". Korduvalt esines ikka väide "aga sõda alustas ju Gruusia" - väide, mida tervemõistuslik inimene ei saa aastataguse konflikti kohta kuidagi kasutada. Sõjad võib teatavasti jagada kaheks (võimalikud on muidugi teisedki liigitused, aga see pole siinkohal oluline): välised ehk üldjuhul riikidevahelised (erandiks siis nn terrorismivastane sõda, mis on küll väline, kuivõrd seda peetakse välisriigi territooriumil (peamiselt Afganistanis), aga pole riikidevaheline) ja sisesed ehk kodusõjad.

Välise sõja osas on eelmise aasta sõda väga selge ja ühene: seda alustas Venemaa, kes tungis Gruusia territooriumile. (Olgu, teatud mööndusega võib öelda, et kuivõrd Lõuna-Osseetia lahingutegevuses sattusid rünnaku alla ka Venemaa huvid ehk rahutagamise segajõudude Venemaa pataljon, võib seda pidada isegi mõneti õigustatuks, kuid on täiesti selge, et Gruusia aktsioon ei olnud suunatud nende vastu, vaid et nad jäid pigem lihtsalt "sõja jalgu" - ning sellisel juhul näeb rahvusvaheline praktika ette sõjalise jõu kasutamist alles pärast seda, kui on ammendatud kõik muud võimalused, mida Venemaa antud juhul ei teinud, vaid alustas kohe "viimasest abinõust".) (Ei päde õieti ka mõnikord kõlanud märkus, et see oli vastutulek osseetide palvele tagada nende iseseisvus grusiinide rünnaku tingimustes - see võiks olla tõepärane ainult juhul, kui Venemaa oleks tunnustanud Lõuna-Osseetia iseseisvust enne sissetungi või vähemalt selle käigus, aga mitte pea kolm nädalat hiljem, nagu tegelikult juhtus.)

Sisemine sõda muidugi Gruusia territooriumil käis ja juba pikemat aega, aga kui pidada Gruusia all silmas grusiine, siis ei saa ka siin süüd kuidagi nende kaela riputada. Selle kodusõja algatajad olid ikka osseedid, kes soovisid Gruusiast lahku lüüa (õigemini küll esialgu mitte isegi iseseisvuda, vaid kuuluda omaette liiduvabariigina NSVL-i koosseisu; iseseisvuse taotlemiseni jõudis asi alles siis, kui NSVL oli maamunalt kadunud) ja kindlasti ei alanud see mitte möödunud aasta augustis, vaid pea kakskümmend aastat varem. Muidugi, kui ajaloos tagasi kaevata, siis võib vähemalt kodusõja provotseerimises osa süüd ka grusiinide kaela lajatada küll, aga lahkulöömise taotlejad olid ikkagi osseedid, kellele seeläbi paratamatult langeb osaks ka kodusõja algataja roll.

See eelnev jutt ei ole mõeldud mitte Gruusia/grusiinide õigustamiseks, sest kohe kindlasti on hulk asju, mida nad oleks saanud paremini ja mõistlikumalt teha, et ei väline ega sisene sõda poleks üldse tekkinud või vähemalt poleks viimane arenenud nii kaugele, nagu ta on arenenud (ja seeläbi võimaldanud ka välise sõja). Pigem on see lihtsalt tingitud hämmastusest, kui lihtsalt võetakse vähegi mõtlemata omaks väited, mille paikapidamatus peaks olema selge juba esimese mõtiskelu minuti järel.

Vastu õhtut sain täiesti ootamatu üllatuse osaliseks, kui helises telefon ja naishääl küsis, ega ma ei tea, kes helistab :-) Ei number ega hääl öelnud suurt midagi, nii vastasin ausalt "Ei". Ja siis selgus, et tegemist on algkooli klassiõega, kes organiseerib parajasti klassikokkutulekut! Nojah, tegelikult ma lahkusin Laupa koolist juba 6. klassis seoses minemakolimisega, aga et kool oli ka ainult 8-klassiline, siis ma ikka olen täiega kvalifitseeritud sellisel üritusel osalema. See oli küll täielik üllatus, aga väga meeldiv! Oma kolmkümmend aastat on möödas, ilmselt ei tunne osasid isegi ära enam, vähemalt mitte esmapilgul. Aga seda huvitavam ilmselt on...

Loetud: Tehnikamaailm 8/2009, Akadeemia 8/2009
Vaadatud: Versus (TV6)