Laubased mõtted

Tänasele päevale langes üks aasta tähtsamaid sündmusi, mis on võrreldav ainult jõulude ja, nojah, ainult jõuludega - ema sünnipäev. Ühelt poolt annab see alati palju eelnevat mõtteainet kingi valimise ja valimise järel veel ka hankimise ja muu sellise kohta. Nagu see aastagi, mil me kamba peale leidsime, et tema senine arvuti on ikka päris vanaks ja hädiseks jäänud. Teiselt poolt annab see mõnusa võimaluse kokku saada inimestega, keda tükk aega pole näinud - isegi venda ja eriti vennatütart ei näe ma ju kuigi sageli, rääkimata siis ülejäänud kohalolnutest, kes samuti formaalselt jäävad sinna vendade-õdede tasandile, ehkki pole veresugulased. Ja et neid pooli oleks ärritama ajavalt rohkem kui kaks, siis kolmandalt poolt annab see loomulikult võimaluse lukulluslikult pidutseda ning vatsa ohtralt kõige hea, parema ja veel paremaga täita, korduvalt. Millised kõik kolm poolt olid ka täna täiesti esindatud.

(Viimase poole juures võib küll öelda, et ma polnud ainult saaja pool, vaid ka panustaja - ja tundus, et vähemalt mu jäätis oli seekord täitsa korralikult välja tulnud, isegi mu enda arvates (ehkki ma just väga palju seda maitsta ei saanud, sest eelnev tõsine (soolane) kõhutäis oli mu aeglaseks muutnud ning siis, kui mina jäätiseanumate juurde jõudsin, olid need juba kas tühjad või pelgalt riismeid täis); samal ajal kirju koer vist seekord hästi välja ei tulnud, tundub mulle: tuleb kõrva taha panna, et rosinaid tohib kasutada ainult päris värskeid, mitte aga selliseid, mis on juba veidi seisnud ja täiendavalt kuivama hakanud ...)

Aga nagu ikka kõik head asjad, sai seegi tore üritus lõpuks läbi ning kodus ootas juba ees tavaline argipäev, mis täna tähendas lisaks kõigele muule taas ühe artikli tõlkimist Postimehe hüvanguks.


Loetud: Horisont 2/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Nõmme Kalju - Levadia (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Ilmunud tõlked: John Lucas: elektrooniline etikett (Postimees, 29.03.2014)

Neljabased mõtted

Tänane päev hakkas juba tavalisemate sekka liigituma, kuigi koduste toiduvarude ja nende hävitamise tungi järgi otsustades oli endiselt tegu selgelt jõuluga: ei ole vist teist aega, mis tooks koju nii palju ja nii tavalisest erinevaid toite ja värke ning ajendaks ühtlasi kõigi nendega korraga tegelema :-) Muu hulgas sain lõpuks ära maitsta ka enda valmistatud jäätise, mis nüüd, kus valmistamisaegne peavalu on möödas, ei tundunudki enam nii kaheldava väärtusega. Nojah, loomulikult oli mul natuke eriline katseeksemplar ka: valmistatud neljast sordist igaühest pisut - sest valmistamisanum oli just nii suur, et peolauda toimetatud vormidesse mahtus selle sisust enam-vähem täpselt 90 protsenti, nii et jäägid valasin kõik kokku ja seda jäägimassi ma nüüd siis meelalt sisse vohmisingi. Siiski olen ma endiselt kindel, et magususe osas ei ole ma ikka veel seda head tasakaalu leidnud: vähemalt mulle tundusid kõik sordid, nii palju kui neid eristada sai, pisut liiga magusad. See suhkruga ja suhkruta kondenspiima omavaheline ning eriti nende mõlema vahekord lisandiga on nii ääretult habras ja delikaatne ning pisikegi ebakõla mõjutab tugevasti lõplikku maitset. Aga eks tuleb loota, et harjutamine teeb kui mitte meistriks, siis vähemalt ehk kobavaks õpipoisiks või suisa kohmetuks selliks ikka ...

Loetud: Tuna 4/2013
Vaadatud: Alice Imedemaal (Tallinna TV), Unustamatu 2013 (Kanal2), Algus (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida sama tavapäraselt katkestas väljaskäik imeilusasse ja armsasse halli ja niiskust alla piserdava taevaalusega maailma eesmärgiga sooritada külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Mis sama tavapäraselt tähendas üht korralikku kõhutäit ja mõnusat peatäit, mille eest seekord hoolitses Meistriristiku vihik. Üllataval, aga rõõmustaval kombel hindas ema mu kaasaviidud jäätiselaari (selle endavalmistatud siis ikka) päris maitsvaks, nii et äkki olen tõesti leidnud enam-vähem optimaalse valmistamisviisi (pinnimisest hoolimata ei tundunud, et ta oleks kiidusõnu ainult lohutuseks jaganud :-) ). Meistriristik aga pakkus peamurdmist veel hiljemgi, juba kodus, ent vist küll esimest korda suutsin kohe esimese raksuga ära lahendada ka Pärnitsa Rauno keerulisemad mõistatused, nii selle pisut nomogrammi meenutava ülesande kui ka väikese eripäraga sudoku. Nähtavasti oli kuu, päikese ja muude planeetide seis parajasti hea :-)


Loetud: Akadeemia 11/2012
Vaadatud: Ajavaod: Legendi järg (ETV), ENSV (ETV)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse mahtus rõõmustav tõdemus, et nähtavasti olen suutnud leida enam-vähem rahuldava komponentide tasakaalu jäätise valmistamiseks, mis ei oleks ei liiga magus ega liiga vedel (nii umbes viiendik kuni veerand purki suhkruta kondenspiima ja teist sama palju suhkruga.kondenspiima ühe 200 ml vahukoorepaki kohta). Nüüd jääb üle hakata eksperimenteerima mitmesuguste lisanditega :-)

Tänane Sirp pakkus võimaluse heita pilk ühele huvitavale inimtüübile, mullegi mõneti lähedasele, aga ometi üpris kaugele, mis aga tundub olevat ehk tänapäeva maailmas küllalt levinud. Parima puudumisel (vähemalt mu mentaalses arsenalis) nimetaks seda ehk individuaalseks kariloomaks ehk ühiskondlikuks olendiks. Üldiselt väga omapäi käiv kass, kes ometi ei taha olla päris üksi, vaid näha kedagi või midagi, mis aitaks tal tunda, et talgi on oma koht maailmas. Nojah, punk ja eelkõige anarhia, mis on mulle iseloomulikud olnud, on muidugi ka teatavas mõttes massiliikumised, ehkki anarhia stirneriaanlikus mõttes õigupoolest välistab vähimalgi määral massilisuse, isegi ühiskondlikkuse suuresti (ja kui veel lisada mu solipsistlikud veendumused, ei jää "karjast" ju üldse midagi alles). Aga teiselt poolt on see inimtüüp, mis artiklis nii ennastavavalt paljastus, vististi tänapäeval, sel individualismi ajastul väga levinud: ma tahan olla mina, aga ometi tahan olla ka millegi suurema osa (antud juhul siis praeguse Eesti establishment'i-vastasuse osa, aga see pole üldplaanis õieti oluline). Või vähemalt nii väidetakse, kuigi teiselt poolt on üsna ilmselge, et ajaloolises plaanis on ühes selle väidetava individualismi kasvuga kasvanud ka kollektivism, eelkõige riigi=ühiskonna kontseptsiooni süvenemise ja universaliseerumisega. Aga neisse mõtetesse süüvimine läheks siinkohal vististi liiga pikaks, seega piirdun nentimisega, et niisugust siirast eneseväljendust oli hingekosutav lugeda.

Päris huvitav lugemine oli Lahe Jaani arvustus Õuna Mati Rooma-raamatule, mis lühidalt öeldes tegi selle üsna maatasa. Õieti mitte maatasa selles mõttes, et tegu oleks halva raamatuga, kuivõrd selles mõttes, et tegu on "eilse" raamatuga ehk äärmiselt traditsioonilise käsitlusega, mis oleks sama hästi võinud olla kirjutatud sada aastat tagasi. Mis võib olla selles mõttes täiesti õigustatud etteheide, et autor teadaolevalt ei ole just tuntud antiigispetsialist. Samal ajal on tegu eelkõige sõjaajalooteosega, mida ka arvustaja tunnustab, kus ehk polegi õige koht otsida "laiema tausta" põhjalikku ja igas mõttes ajalooteaduse viimast sõna järgivat käsitlust.

Samamoodi põhijoontes kiitev, aga tugevasti toimetamis- ja veidi ka tõlkimistööle etteheiteid tegev oli Niitsoo Viktori arvustus Soldatovi Sergei Nõukogude aja vastupanuliikumise teemal kirjutatud mälestusteraamatule. Artikkel ise ent annab päris hea ülevaate nii raamatust kui ka lisateavet selles kajastatu kohta.

Numbri üks pärleid oli kahtlemata Sae Evaldi 100. sünniaastapäeva puhuks avaldatud kümne aasta tagune intervjuu (või õigemini intervjuu üleskirjutus, mis annab tekstile oma lisavõlu). Kõigile muudele headele mõtetele ja väljaütlemistele, mida seal lugeda oli, jäi mulle kui tugevasti keeleküsimustest huvituvale inimesele silma järgmise lõik, mille kohta saab vaid öelda: tõepoolest, õigus on vanal targal mehel:

Näiteks meil on väärtuletusi tekkinud nagu ökoloogia. See pole õige, see ök- alguses. Ta on oiko. Oikos on kreeka keeles maja, kodu. Oikoloogia. Oikumenia. Me oleme seda usualalist oskussõna nüüd läbi surunud Eestis. Aga eesti filoloog on ikka poolpoluvernik või on ta poolsakslane või niisugune veider olend ja talle meeldib see ök- väga. Mulle ök- ei meeldi, eestlased ainult ütlevad ök-, ja sakslane. Ega inglane ei ütle, prantslane ei ütle.

Veldre Anto oli jätkanud oma infoühiskonna "hereetilist" käsitlust, mis kahtlemata on samuti asi, mida tasub lugeda. Näiteks mõte, et "Tuleb tagada, et internetti (k.a eneseharimisõigus) ei saaks kelleltki seaduse ega kohtuotsusega käest võtta, isegi mitte häkkeritel ega pedofiilidel. Internet peab olema võõrandamatu inimõigus."

Numbri lõpulugu oli Kõlari Leelo meeleolukas reisikirjalik "Musta mandri muusika", milles minu jaoks jäi kõige enam kõlama mõte maailmade põrkumisest ja omamoodi kultuurilisest imperialismist. Seda siis konkreetsel juhul muusika näitel: Keenia elanike muusika on Euroopa omast niivõrd erinev, et neil kokkupuutepunkte paistab vähe olevat (see on nüüd muidugi minu kui täieliku muusikavõhiku arusaam selle artikli põhjal), ometi üritatakse sealgi "tsiviliseeritud" olla ja kangesti vägistada lapsi omandama "maailmakultuuri pärandit", ehkki see on neile nii võõras ...


Loetud: Sirp, 23.11.2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Raimonds Rublovskis: kas Läti on tõesti Eesti julgeolekuoht? (Postimees, 23.11.2012)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse mahtus siiski ka oma mõru hetk või lausa tunnid. Mille pakkumisega said hakkama taas Eesti jalgpallurid. Kui eelmise, Omaaniga peetud mängu kohta, mille eestlased lõpuks võitsid, ei olnud mul ühtegi head sõna öelda, siis tänane, kaotusega lõppenud mäng Araabia Ühendemiraatidega tundus esiotsa veidi parem, kuigi kõikvõimalikku praaki ja kobavat käitumist leidus algusest peale. Ent teisel poolajal, kui väidetavalt sai platsile "kui mitte kõige parem, siis peaaegu parim meeskond" (umbes nii igatahes kommentaatorid väitsid - ja pole alust nende sõnades märkimisväärselt kahelda), lagunes mäng sootuks käest. Ja ma ei riskiks seda panna selle süüks, et esimest poolaega näidati ühel (ETV) ja teist teisel (ETV2) kanalil :-) Kogu see araabiamaadel käimine meenutas otsekui tagurpidi Araabia Lawrence'i: peakangelane on täieline äpu, ei tule millegagi toime ja saab täiesti õigustatult kõikjal, kõigi käest ja kogu aeg peksa. Millest on muidugi kuradima kahju, sest isegi kui too eelmine aasta oligi erakordne ja liigagi hea, siis näitas see ometi, et mehed suudavad mängida küll, lausa päris hästi. Ent see aasta on olnud üks lakkamatu viletsus ja hädaorg, isegi samad mehed, kes siis hiilgasid, oleks justkui pooled oskused minetanud ... Ma ei oska muidugi kõrvalseisjana eriti kuhugi näpuga osutada, aga tavaliselt nähakse selliste asjade taga mu meelest kas hiljaks jäänud põlvkondade vahetust või siis treenerite puudujääke. Esimesega mu arust praegu Eesti koondisel väga probleeme ei ole ...

Väga ei rõõmustanud ka üks teine asi - või õigemini, ega ei kurvastanud ka, vaid tõi lihtsalt välja vajaduse edasi vaeva näha. Võtsin nimelt üle tüki aja jälle ette jäätiseteo, olles hankinud ja otsustanud ära proovida, kas liigmagususe probleemist aitaks üle saada ilma suhkruta kondenspiima kasutamine. Aitas küll, aga paraku selgus, et ainult sellega ikka ka hakkama ei saa. ühelt poolt jäi saadus natuke vähemagusaks (mis iseenesest pole väga suur probleem, suhkruga annaks timmida küll), aga teiselt poolt oli see ilmselgelt liiga vedel, nii et külmudes ei tekkinud selline mõnus mass, vaid selle sees oli tublisti jääkristalle, mis on halb, kohe väga halb ega sobi sugugi nii õilsale ja maitsvale asjale nagu jäätis. Nähtavasti peab hakkama tempima vähese suhkruga kondenspiimaga, võib-olla õnnestub leida sobiv vahekord - või siis tuleb mõelda midagi muud välja, mis ei ajaks asja liiga magusaks, aga annaks piisavalt paksust (nojah, mu kokanduslike oskuste juures tähendaks see küll tublit internetis või raamatutes tuulamist, mõistagi :-) ).

Täna õhtul anti teada tulevase Mageia 3 järjekordse, juba kolmanda alfaväljalaske ilmumisest. Tänu Starmani üllatuslikult pakutud harukordsele allalaadimiskiirusele jõudsid selle LiveCD ja LiveDVD ka kiiresti mulle kohale, nii et ma proovin need lähiajal järele. (Ja annan ka siin teada - olen seda, tuleb tuha-aami pea kohal kummutades tunnistada, küll ka eelmiste alfade puhul lubanud, aga pole teinud, ent seekord on tahtmise siiski suurem, osaliselt ka alljärgnevast saadud innu tõttu).

Lisaks sellele jõudsid siis täna ka mõne aja eest tõlgitud Mageia paigaldamise abitekstid ehk täpsemalt neist vormistatud paigaldamise käsiraamat lõpuks ka nii-ütelda avaldamiseni. Seda küll alles Mageia dokumentatsioonimeeskonna nii-ütelda liivakastis, aga samm seegi. Jah, kõiki vajalikke pilte seal veel pole ja üht-teist nägi pilk juba põgusalt üle vaadates ära, mida tuleks muuta ja parandada, aga vähemalt algus on tehtud. Loodetavasti jõuan millalgi järgmise aasta alguses lisaks Mageia juhtimiskeskuse käsiraamatu tõlkimiseni, mis on ka originaalis ehk inglise keeles hakanud juba enam-vähem kuju võtma.

Ja lõpetuseks sattusin juba hilisemal õhtupoolikul, mida mõned ka ööks nimetavad, lugema üht huvitavat magistritööd, mis käsitles Eesti raamatutoimetajaid. Ehk siis neid, kes mulle kui tõlkijale ühtaegu kurjaks vastukaaluks ja heaks partneriks on. Lugemine oli päris huvitav, üsna mitmeid asju sain teada, mida varem niimoodi otseselt kas ei teadnudki või mille peale ei olnud mõelnud. Aga see pole väga pikk (tänapäeval on nähtavasti magistritöödel ka pikkuse piirang peal - ma mäletan, et kui ma ülikoolis tegin 60-leheküljelise proseminaritöö, siis vaadati sellele ka veidi viltuse pilguga, aga toona, nii aastat paarikümne eest, see veel nii reglementeeritud ei olnud, õnneks ...), nii et mul pole põhjust hakata seda siin ümber jutustama.


Loetud: Vikerkaar 10-11/2012
Vaadatud: jalgpalli sõpruskohtumine: Araabia Ühendemiraadid - Eesti (ETV ja ETV2), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: väike valge riik ja must president II (Postimees, 14.11.2012)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tavapäraselt mahtus ka ema ja ta poiss-sõbra väisamine. Viisin seegi kord külakostiks kaasa endavalmistatud jäätist, aga ma pean ikka veel õppima seda tegema: suure sooviga maailmatuma mõnusat vanillijäätist teha surasin esssentsi ikka natuke liiga palju ... ja (pisut üleliigse) magususega tuleks ka midagi välja mõelda. Peamurdmist niisiis veel on. Mida ei saa muidugi öelda ema kohta, kelle pakutavad toidud olid, nagu ikka, just parajalt nii maitsvad ja head, et mõnelgi korral hoida keelt kinni koos roaga maopõhja lendlemast. Ema andis kaasa ka paar ristsõnavihikut, mis pakkus täiendavat võimalust põhitööle kuluvat aega pisendada. Aga andis ka võimaluse teadmisi täiendada: ühe ristsõna lahenduseks tuli müstiline "onümoformandid", milline sõna, ma natuke kahtlustan, võib eksisteerida rohkem koostaja peas kui tegelikkuses - ehkki pole välistatud, et keele-, täpsemalt nimeteaduslikus erialakirjanduses võib seda vahest isegi kohata ...

Loetud: R. Vaiksoo. Aja Lugu
Vaadatud. ENSV (ETV)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse seetõttu, et homme on mul tubli osa päevast ühe ürituse all kinni, tõi pisut vaheldust väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Ilm oli õnneks väljas liikumiseks peaaegu ideaalne: temperatuur napilt üle kümne kraadi, ilma päikeseta, võiks isegi öelda, et ilm oli niiske (enne ja vahepeal ja pärastki sadas ka vihma, aga mu käigud sattusid ilma sugugi rihtimata täpselt hetkile, mil võis öelda, et õhus on niiskust, aga mitte et sajab - isegi udu- või seenevihma mõõtu ei andnud see välja), ja lisaks puhus ka meeliülendav kerge tuuleke.

Emal oli eile olnud üks muret tekitanud probleem, mille üle minagi tagantjärele omajagu muretseda sain, aga tundub, et praeguseks on see vähemalt esialgselt lahenenud ja loodame, et see nii ka jääb. Kas nüüd just sellepärast, aga igatahes viisin emale külakostiks proovida ka vastselt omandatud nipu tulemust, nimelt omavalmistatud jäätist. Ma olin tahtnud seda teha vanillimaitseliseks, mis on ju ka mu enda lemmik, aga et mul kodus vanilliini polnud, vaid ainult vanillisuhkur, siis tuli seekordne ports mu meelest välja natuke liiga magus. Ema oli samuti seda meelt, aga siiski pidas vajalikuks kiitust avaldada. Millest tuleb järeldada, et peab mingil hetkel võtma ette retke mõnda hästi varustatud kauplusse, et sealt vanilliini ja võib-olla veel mõningaid vajalikke lisandeid hankida, mis parajasti pähe tulevad ja mis võiksid jäätisele kui mitte meelepärast, siis vähemalt huvitava maitse anda.

Kuulasin täna järele ja ära ühe Kuku raadio nädal aega kestnud saate lõigud. Saade oli "Nädala raamat" ja sel nädalal oli seal teemaks just mu viimati tõlgitud raamat, Bellamy Chrisi "Absoluutne sõda", tutvustajaks-kõneisikuks Arjaka Küllo. Juba sellegi pärast peab seda siin ära mainima, et täita rasket, aga mõnusat ülesannet, nimelt oma saba kergitamist, sest see hakkas õige elavalt liputuma, kui raadiohääl lausa mitu lauset mu kiituseks pühendas :-)


Loetud: Tehnikamaailm 9/2012
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Nõmme Kalju - Levadia (TV6)

Neljabased mõtted

Samuti valdavalt tavaline tööpäev, mille algus möödus küll eilse meeldiva õhtupooliku jätkuna kodunt eemal ärgates. Millele järgnes üks operatsioon, mida ma olen küll visalt edasi lükanud, aga mis tuleb siiski lähiajal lõplikult teoks teha, nimelt läbiastumine mobiiltelefonide kauplusest, et hankida endale uus praegu juba viimaseid hingetõmbeid koriseva senise pisikaaslase asemele. Muidugi, valikut saaks ju ka teha veebi vahendusel, aga millegipärast on enamikul mobiilipakkujatel (mitte ainult Eesti omadel, vaid üldse) komme jätta peaaegu tähelepanuta mu meelest üks tähtsamaid parameetreid telefoni juures üldse, nimelt mõõtmed. Küll saad pakutavat valikut kitsendada igasuguste parameetrite järgi, aga vaat mõõtmete järgi kuidagi ei saa, nii et pead vaatama iga telefoni eraldi, kas see ikka on üldse selline, mis pihku korralikult ära mahub, nii et sellega saaks veel midagi teha ka peale lihtsalt raskustega kinnihoidmise. Päris lõplikku valikut ma tänagi ei langetanud, aga vähemalt sain eri telefone omajagu kätte sobitades selgeks, et Nokia Lumia 900 (685 mm laiust) mõõdus telefon on maksimaalne piir ja kõige parem oleks veel oma 50-60 mm peenem.

Sellele operatsioonile järgnes ema väisamine, kes oli vahepeal Kunglast tagasi jõudnud, õnnelik ja rõõmus mulla- ja aiatööde eduka lõpetamise pärast. Mille tulemustest minagi siis osa sain, vohmides rõõmsalt näost sisse imehead värsket kartulit ja sama imehead munavõid ja kõike muud head ja paremat, mida hoolitsev emasüda oma pojakesele ette kandis ja andis.

Ühtlasi andis ema kaasa ka ühe ristsõnavihiku, mille lahendamine pakkus koduski veel omajagu naudingut, kuigi tõi kaasa ka pettumuse. Tegu oli nimelt Meistriristikuga, kus on kombeks avaldada ka mälumängurubriiki, mis on aga sellest hoolimata, et seda koostab arvatavasti üks paremaid Eesti mälumängureid, viimasel kahel korral kergelt longanud. Eelmine kord küsiti, millise teatri on rajanud Dajan Ahmet ja valikvastused olid kergelt öeldes segadusse ajavad, et mitte öelda täitsa mööda (mille eest oli küll käesolevas numbris ka vabandatud). Seekord küsiti, milline NHL klubi on olnud kõige kauem meistritiitlita ja täpsustati, et aastaid on 56. Ma ei ole küll kuidagi sporditeadlik inimene, aga tõngumine mulle meeldib ja arvutada ma ka oskan natuke, mistõttu jõudsin kiiresti järeldusele, et see küsimus on vildakas mis vildakas. Ja põhjuski sai selgeks: küsimus on vähimalgi määral allikaid kontrollimata võetud Õhtulehe artiklist, kus esineb seesama vigane 56 aastat. Mis on absurdne kas või seetõttu, et tolles artiklis mainitud Los Angeles Kings on üleüldse praeguseks hetkeks 46-aastane ... Ja samuti on samast artiklist pärit mitte küll vigane, aga siiski vildakas teave, nagu oleks St Louis Blues nüüd ainuke, kes, muidugi ikka jälle need müstilised 56 aastat, ilma tiitlita on: see on muidugi õige, et Blues on nüüd ainuke, kes, tõsi küll, vaid 44 aastat tiitlita on olnud, aga sama kaua on olnud tiitlita ka Toronto Maple Leafs, kes võitis viimast korda just 1967. aastal, enne seda kui NHLiga liitusid nii Blues, Kings kui veel mõned meeskonnad (Maple Leafsi muidugi valikvastuste seas ei olnud, nii et formaalselt on võimalik seekord siiski õige vastus anda, isegi kui küsimus on valesti esitatud... ) Lausa kahju, et selliseid küsimusi koostades, mis trükis avaldatakse ja seeläbi potentsiaalselt palju kauemaks püsima jäävad kui tavalistel mälumängudel (suuliselt) esitatavad küsimused, natuke rohkem ei pingutata ...

Ahjaa, ja eilse jätkuks: see jäätis tuli täitsa hästi välja. Nähtavasti olin kondenspiima veidi palju pannud, sest õige pisut liiga magus oli, aga muidu maitses täiesti nagu üks jäätis peab maitsma.


Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal)

Kolmabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Siiski tõsisema, aga meeldiva kärpe tegi vastu õhtut saadud telefonikõne, mis tegi ettepaneku õhtu veidi teisiti ja palju lõbusamas tujus veeta. Millise ettepaneku ma ka vastu võtsin, sest see tähtaja lähenemine kipub aju ja olemist nii krussi keerama, et kerge interluudium kulub täiesti ära. Seetõttu jäi küll ka järele proovimata, kas üle aastate ette võetud katsetus ise jäätist valmistada - tänu juhuslikult avastatud imelihtsale retseptile, mis pühkis kohe meelest lapsepõlves tehtud mitte kõige õnnestunumad katsetused, umbes millest on ka artiklis juttu - tuli ikka edukas või mitte, kuigi enne kodunt lahkumist maitstud amps andis loota parimat.

Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Meistrite liiga play-off: Braga-Udinese (TV6)