Hoolimata rampväsimusest pärast eilset, paraku küll mitte loodetud ja oodatud tulemusega päädinud vaimlist pingutust ja ponnistust võtsin end siiski täna nii palju kokku, et sooritada ja teoks teha ja läbi viia igapühapäevane traditsiooniline külaskäik ema juurde. Ja isegi hoolimata sellest, et ilm oli suhteliselt sant, eriti tagasi tulles: muidu on see vaikuse ja surmaaeg mulle sügise järel meeldivuselt teine aastaaeg, aga vaat see, kui kõik hakkab vedelkristalsuse asemel tahkkristalsuseks muutuma elik taevas ja maa on täidetud asjaga, mida nimetatakse jäiteks, vaat see mulle eriti ei meeldi. Aga kõigile neile vaevustele vaatamata oli ema visiteerimine tavapäraselt mõnus ja lahe, pakkudes nii kopsakat kõhutäit kui ka kerget peatäit, seda viimast siis ikka ja mõistagi ristsõnavihikute kujul. Tõsi, tuleb öelda, et pärast eilset liikus mõte tunduvalt aeglasemalt, nii et kui näituseks eile lahenes suhteliselt raske krüptogramm kui imeväel, siis täna arvatavalt tunduvalt kergem krüptogramm ei tahtnud oma saladusi avaldada õige pikka aega. Ma olen aru saanud, et lihastes räägitakse pingutuste järel piimhappe tekkest ja jalgade või käte või muude kehaosade "vatistumisest", huvitav, mis ajus tekib? :-) Igatahes tulemus on sarnane ...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Arsenal (ETV)
Showing posts with label talv. Show all posts
Showing posts with label talv. Show all posts
3.2.14
16.12.13
Pühabased mõtted
Peamiselt kodunt eemal viibimise päev. Alustas seda eemalviibimist traditsiooniline külastus ema juurde, seekord pisut varasemal ajal, et nood teised asjad ka päeva sisse ära mahuks. Juba teekond ise oli vaimustav: vahepeal oli järsku lumi maha tulnud ja ilmgi kenasti jahedaks läinud. Ja varasem algus ei tähendanud sugugi, et oleks puudunud tavapäraselt kosutav kõhutäis ja loomulikult ka korralik peatäis, seda viimast siis ikka taas ristsõnavihikute kujul. Lumeilm kuidagi soodustas nähtavasti jõulumeeleolu teket ja püsimist, olgu siis tegu pohlamoosiga toidukõrvaseks või jõuluste ristsõnadega.
Igatahes, vaevalt ema juurest koju tagasi jõudnud, seisis ees uus väljaminek, sedakorda ühele väikesele seltskondlikule üritusele. Mille kohta siin diskreetsuse ja privaatsuse ja igasugu muudel sarnastel kaalutlustel midagi pikemat ütlema ei hakka peale selle, et see oli igati vahva ja tore ja lõbus.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Igatahes, vaevalt ema juurest koju tagasi jõudnud, seisis ees uus väljaminek, sedakorda ühele väikesele seltskondlikule üritusele. Mille kohta siin diskreetsuse ja privaatsuse ja igasugu muudel sarnastel kaalutlustel midagi pikemat ütlema ei hakka peale selle, et see oli igati vahva ja tore ja lõbus.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
9.12.13
Pühabased mõtted
Päevake, mis möödus peamiselt kolme tähe all: mittemidagitegemine, traditsiooniline külastuskäik ema juurde ja alustamine ühe uue artiklitõlkega Diplomaatia hüvanguks. Et mul eilne päev väljaskäimise ja isegi väljavaatamise mõttes täitsa vahele jäi, siis oli pisut ehmatavgi, aga samas mõnus avastada, et äkitselt oli maa senise libepori asemel kattunud valge suhtkoht kõva olluskattega - üldse tekitas jalutuskäik tunde otsekui oleks käes harras jõuluõhtu: maa on valgetkarva, taevast langeb tasa-tasa juurde helbeke.teinegi, puud on helehärmas, kõikjal vilgub ja sirab igasugu tulukesi, koerad hauguvad aeglaselt, just selline jõululaubaõhtu või suisa jõulupäeva meeleolu.
Ema juures käimine tähendas mõistagi, nagu ikka, kopsakat kõhutäit, sealjuures sain üsna tolle eelnenud tunde kohaselt maitsta ka imehead pohlamoosi, millega isegi tavalised praelihatükid omandasid kuidagi õilsama ja maitsvama iseloomu.. Rääkimata igasugu muist hõrgutusist, aga loomulikult ka kõhutäiele järgnenud tublist peatäiest, seda ikka loomulikult ristsõnavihikute kujul..
Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Langebraun lauale! (ETV), ENSV (ETV), Star Wars: Osa II - kloonide rünnak (TV6), Breaking dawn - Bis(s) zum Ende der Nacht - Teil 1 (RTL)
Ema juures käimine tähendas mõistagi, nagu ikka, kopsakat kõhutäit, sealjuures sain üsna tolle eelnenud tunde kohaselt maitsta ka imehead pohlamoosi, millega isegi tavalised praelihatükid omandasid kuidagi õilsama ja maitsvama iseloomu.. Rääkimata igasugu muist hõrgutusist, aga loomulikult ka kõhutäiele järgnenud tublist peatäiest, seda ikka loomulikult ristsõnavihikute kujul..
Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Langebraun lauale! (ETV), ENSV (ETV), Star Wars: Osa II - kloonide rünnak (TV6), Breaking dawn - Bis(s) zum Ende der Nacht - Teil 1 (RTL)
17.2.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mille lõpust haaras teatava osa enda alla, nagu üleeilegi, lihakeha etendamine ehk teisisõnu ühe inimese abistamine remonttööde ajal tubade sisu teisaldamisega, et need ei häiriks töömehi ja mõistagi veel enam ei jääks neile ette ja seeläbi kahju ei saaks. Et sellega kaasnes ka lubadus - mis täideti kuhjaga - pakkuda kehakinnitust, siis olin ma muidugi enam kui valmis :-) Tõsi, see väljaskäik jääb vaat et rohkemgi meelde ühe harukordse asja poolest, mida ei ole enam tükk aega juhtunud. Ma olen vist maininud, et võin äärmiselt rahul olla oma "austerlastega" ehk nüüdseks juba tublisti üle kümne aasta teeninud talvesaabastega, mis üldjuhul tulevad edukalt toime ka oludes, kus muud jalatsid kipuvad soovima taldadega miskipärast hoopis taevaisa ees uhkeldada. Aga täna oli siis üks neist seni ühe käe sõrmedel kokkuloetavatest päevadest, mil ei ma ise ega mainitud superjalatsid suutnud mind püsti hoida. Nii vinged nad siiski olid, et päris seliti, küliti või lapiti ma ei käinud, aga käed olid vastu maad ja tagumik ka peaaegu siiski.
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Lasko (TV6)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: andku jumal, et ma hulluks ei läheks (Postimees, 16.02.2013)
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Lasko (TV6)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: andku jumal, et ma hulluks ei läheks (Postimees, 16.02.2013)
17.12.12
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegi oma lünga tavapärane külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Ilm oli jätkuvalt ilus, ehkki võrreldes eilsega oli tuul jäänud nõrgemaks, nii et kui eile juhtus nii, et tuul oli korralik, aga lund ei sadanud ja juba maasolev lumi oli nii kõvaks paakunud, et ringi ei lennelnud, ja sestap ka tuisku nautida ei saanud, siis täna tuisk justkui oli, aga et tuul oli suhteliselt vaikne, siis oli tegu rohkem sellise tuisu sohipojaga, tuisuvärdiga ...
Aga seevastu ema pakutav kosutus ihule ja hingele oli nagu ikka täiesti ja igati täisväärtuslik. Esimesse andsin ka ise väikese panuse, viies vanainimestele kui katsejänestele maitsta oma viimast jäätiseüritust, mida proovisin teha maasikatega. Tundus, et neile täitsa maitses, kuigi selle äraarvamine, et seal just maasikas sees on, võttis jupp jagu aega ... Teise kosutuseliigi eest hoolitsesid aga paar ristsõnavihikut, mis muu hulgas paljastasid mulle taas uusi huvitavaid sõnu otse emakeelest. Ma vaatasin tükk aega juhmi pilguga küsimust "Nari (haigus", mõeldes, et siin on mingi trikk sees, aga lõpuks selgus, et sugugi mitte, tõepoolest on selline magamisaseme nimega haigus täiesti olemas ja sel on isegi mõned teisitiütlemise võimalused (millest, tuleb tunnistada, ma samuti varem midagi kuulnud ei olnud).
Loetud: Imeline Ajalugu 12/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Ajavaod: Mitte ainult välgust (ETV), Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV), Harju 1-50: Kaarel Tarand (ETV), 2012: Algus (ETV2), Terror jäärajal (TV6)
Aga seevastu ema pakutav kosutus ihule ja hingele oli nagu ikka täiesti ja igati täisväärtuslik. Esimesse andsin ka ise väikese panuse, viies vanainimestele kui katsejänestele maitsta oma viimast jäätiseüritust, mida proovisin teha maasikatega. Tundus, et neile täitsa maitses, kuigi selle äraarvamine, et seal just maasikas sees on, võttis jupp jagu aega ... Teise kosutuseliigi eest hoolitsesid aga paar ristsõnavihikut, mis muu hulgas paljastasid mulle taas uusi huvitavaid sõnu otse emakeelest. Ma vaatasin tükk aega juhmi pilguga küsimust "Nari (haigus", mõeldes, et siin on mingi trikk sees, aga lõpuks selgus, et sugugi mitte, tõepoolest on selline magamisaseme nimega haigus täiesti olemas ja sel on isegi mõned teisitiütlemise võimalused (millest, tuleb tunnistada, ma samuti varem midagi kuulnud ei olnud).
Loetud: Imeline Ajalugu 12/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Ajavaod: Mitte ainult välgust (ETV), Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV), Harju 1-50: Kaarel Tarand (ETV), 2012: Algus (ETV2), Terror jäärajal (TV6)
3.12.12
Pühabased mõtted
Otsustasin tänase päeva endale vabaks ehk puhkepäevaks teha, sest sestsaadik, kui ma kandekeskusest järjekordse ja seni viimase Thursday Nexti sarja raamatu koju tõin, on kripeldanud seda lugeda, aga töö, ikka see töö ja muud asjatoimetused on kogu aeg seda õnnist hetke edasi lükanud. Täna ei andnud see sügeliste liik siis enam kannatada ...
Siiski mahtus päeva sisse ära ka traditsiooniline väljaskäik eesmärgiga sooritada külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Ilm oli võrreldes viimase väljaskäiguga omajagu muutunud, vahepeal oli maa kattunud mingi valge ollusega ja kraadidki olid alla nulli vajunud. Sõnaga imekena sügis paistab olevat maad andnud surmvalgele talvele. Mitte küll veel täielikult, sest helisid peale lume krudisemise jalge all oli endiselt ohtralt kuulda, aga küllap seegi aeg kätte jõuab peagi. Ema juures ootas samuti traditsiooniliselt ees korralik kõhutäis imehea toidu ja mehine peatäis ristsõnade kujul. Ühtlasi sain teda, et ta kirja pandud suguvõsa ajalugu on nüüd nii valmis, nagu ta seda praegu oskas ja suutis teha, ning peaks siis kohe-kohe trükki minema.
Loetud: J. Fforde. The Woman Who Died a Lot
Vaadatud: Ajavaod: Maastik jäägritega (ETV), Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV), Harju 1-50: Rein Veidemann (ETV), Kättemaks vampiiridele (Kanal12)
Siiski mahtus päeva sisse ära ka traditsiooniline väljaskäik eesmärgiga sooritada külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Ilm oli võrreldes viimase väljaskäiguga omajagu muutunud, vahepeal oli maa kattunud mingi valge ollusega ja kraadidki olid alla nulli vajunud. Sõnaga imekena sügis paistab olevat maad andnud surmvalgele talvele. Mitte küll veel täielikult, sest helisid peale lume krudisemise jalge all oli endiselt ohtralt kuulda, aga küllap seegi aeg kätte jõuab peagi. Ema juures ootas samuti traditsiooniliselt ees korralik kõhutäis imehea toidu ja mehine peatäis ristsõnade kujul. Ühtlasi sain teda, et ta kirja pandud suguvõsa ajalugu on nüüd nii valmis, nagu ta seda praegu oskas ja suutis teha, ning peaks siis kohe-kohe trükki minema.
Loetud: J. Fforde. The Woman Who Died a Lot
Vaadatud: Ajavaod: Maastik jäägritega (ETV), Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV), Harju 1-50: Rein Veidemann (ETV), Kättemaks vampiiridele (Kanal12)
29.11.12
Kolmabased mõtted
Valdavalt tavaline tööpäev, millest haukasid oma tüki kaks väljaskäiku. Neist esimene, selline lühike, viis mind kodulähedasse kandekeskusse, kus ootas ees väike raamatupakike. Ilm oli ootamatult talviseks pööranud, lausa maa oli valge ja mõne koha peal õnnestus isegi tuulel majadevahelisest ruumist õhutatuna tuurid kergelt üles võtta. See esimene lumi ja talve algus on alati nii tore aeg, pingestatud ootusest, et lõpuks laskub valge surmarahu maa peale. Igatahes kandekeskusse ma kenast ilmast hoolimata jõudsin ja olgu siin ka ära mainitud paki sisu:
Teine väljaskäik oli juba pikem ja viis mind üle tüki aja Kirjanike Liidu korraldatavale kirjanduslikule kolmapäevale. Põhjus oli üsna proosaline: nimelt oli täna välja kuulutatud üritus pealkirjaga "Ulme näitab uut ja vana", millel esinejateks sellised kuulsused nagu Hellati Henn-Kaarel, Veskimehe Siim, Meresi Triinu ja Sandri Kristjan. Väga mõnus oli kuulata Hellati meenutusi möödaniku aegadest, milles oli nii palju tuttavlikku, aga ka nii mõndagi uudset. Veskimees, kes tundus olevat ürituse hing, üritas mitmel korral suunata juttu nähtavasti talle hingelähedasse suunda, mille võib kokku võtta vist umbes nii: praegune maailm ja kirjandus on alla käinud ning suuri sihte ei seata, kas ja kuidas saaks (ulme)kirjandus seda muuta? Mida ta ilmselt ise oma loominguga püüab siis teha, jäi mulje. Ent nii palju kui see diskussioon üldse vedu võttis, lõppes lõpuks kõik tõdemusega, mis utreeritult kõlaks järgmiselt: Kuul on juba käidud, ainuke suur ülesanne on veel laps teha.
Üks mu meelest huvitavamaid mõttevälgatusi oli arutelu selle üle, mis on Eesti ulmes puudu. Nii ulmekirjanduse kui ka üldse kirjanduse puudusena toodi välja näiteks seda, et Eestis puuduvat või on õige õhuke see kirjanduse alaosa, mida kirjutavad ülikoolide õppejõud - erinevalt näiteks Inglismaast, kus olla peaaegu enesestmõistetav, et ülikooli õppejõud kirjutab ka ilukirjandust. Ma ei oska küll Inglismaa kohta midagi palju arvata, see võib ju nii ka olla, kuigi ma usuks, et kui see kunagi nii oligi, on tänapäev sellesse tublisti korrektiive teinud, aga Eestis siiski leidub neid õppejõude, kes ilukirjandusliku loominguga tegelevad, ehkki tõsi ta on, vaevalt kulub kuigi palju üle paari kämblajagu sõrmi, et neid üle lugeda ...
Teine alaliik, mille puudumist märgiti, on kristlik ulme ja selle koha pealt oli esinejatel ilmselgelt õigus. Isegi mitte ainult kristlik, vaid üldse vist religioosne ulme on Eestis vaeslapse osas (kui jätta kõrvale mütoloogiast ammutav kirjutus, mis ehk päris religioosse ulme alla ei mahu). Küllap see on seotud sageli mainimist leidnud eestlaste usu-, täpsemalt siis religioonileigusega. Näiteks Saksamaal tuleb kui mitte iga aasta, siis vähemalt iga paari-kolme aasta tagant linale mõni film, mis ei pruugi alati olla tingimata ulmeline, aga milles kindlasti on olulisel kohal katoliku kirik ja Vatikan ja muud sellised asjad - ilmne viide kaugele ajalukku ulatuvale religioossele pingele Saksamaa sees (ja need filmid said alguse ammu enne seda, kui paavstiks sai Saksamaa esindaja või kui maailmas lõi laineid Browni Dan).
Igatahes oli piisavalt hea jutuajamine, mida tasus kuulata. Lisaks veel Vainola Allani muusikalised vahepalad. Ja et õhtupoolik oleks täielik, siis hankisin endale samalt ürituselt ka äsja ilmunud uue ulmekogumiku "Täheaeg 11: Viirastuslik rügement" (siin digiraamatu link, aga ma hankisin endale siiski selle hard-core paberil väljaande :-) ).
Loetud: Imeline Ajalugu 11/2012
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
Teine väljaskäik oli juba pikem ja viis mind üle tüki aja Kirjanike Liidu korraldatavale kirjanduslikule kolmapäevale. Põhjus oli üsna proosaline: nimelt oli täna välja kuulutatud üritus pealkirjaga "Ulme näitab uut ja vana", millel esinejateks sellised kuulsused nagu Hellati Henn-Kaarel, Veskimehe Siim, Meresi Triinu ja Sandri Kristjan. Väga mõnus oli kuulata Hellati meenutusi möödaniku aegadest, milles oli nii palju tuttavlikku, aga ka nii mõndagi uudset. Veskimees, kes tundus olevat ürituse hing, üritas mitmel korral suunata juttu nähtavasti talle hingelähedasse suunda, mille võib kokku võtta vist umbes nii: praegune maailm ja kirjandus on alla käinud ning suuri sihte ei seata, kas ja kuidas saaks (ulme)kirjandus seda muuta? Mida ta ilmselt ise oma loominguga püüab siis teha, jäi mulje. Ent nii palju kui see diskussioon üldse vedu võttis, lõppes lõpuks kõik tõdemusega, mis utreeritult kõlaks järgmiselt: Kuul on juba käidud, ainuke suur ülesanne on veel laps teha.
Üks mu meelest huvitavamaid mõttevälgatusi oli arutelu selle üle, mis on Eesti ulmes puudu. Nii ulmekirjanduse kui ka üldse kirjanduse puudusena toodi välja näiteks seda, et Eestis puuduvat või on õige õhuke see kirjanduse alaosa, mida kirjutavad ülikoolide õppejõud - erinevalt näiteks Inglismaast, kus olla peaaegu enesestmõistetav, et ülikooli õppejõud kirjutab ka ilukirjandust. Ma ei oska küll Inglismaa kohta midagi palju arvata, see võib ju nii ka olla, kuigi ma usuks, et kui see kunagi nii oligi, on tänapäev sellesse tublisti korrektiive teinud, aga Eestis siiski leidub neid õppejõude, kes ilukirjandusliku loominguga tegelevad, ehkki tõsi ta on, vaevalt kulub kuigi palju üle paari kämblajagu sõrmi, et neid üle lugeda ...
Teine alaliik, mille puudumist märgiti, on kristlik ulme ja selle koha pealt oli esinejatel ilmselgelt õigus. Isegi mitte ainult kristlik, vaid üldse vist religioosne ulme on Eestis vaeslapse osas (kui jätta kõrvale mütoloogiast ammutav kirjutus, mis ehk päris religioosse ulme alla ei mahu). Küllap see on seotud sageli mainimist leidnud eestlaste usu-, täpsemalt siis religioonileigusega. Näiteks Saksamaal tuleb kui mitte iga aasta, siis vähemalt iga paari-kolme aasta tagant linale mõni film, mis ei pruugi alati olla tingimata ulmeline, aga milles kindlasti on olulisel kohal katoliku kirik ja Vatikan ja muud sellised asjad - ilmne viide kaugele ajalukku ulatuvale religioossele pingele Saksamaa sees (ja need filmid said alguse ammu enne seda, kui paavstiks sai Saksamaa esindaja või kui maailmas lõi laineid Browni Dan).
Igatahes oli piisavalt hea jutuajamine, mida tasus kuulata. Lisaks veel Vainola Allani muusikalised vahepalad. Ja et õhtupoolik oleks täielik, siis hankisin endale samalt ürituselt ka äsja ilmunud uue ulmekogumiku "Täheaeg 11: Viirastuslik rügement" (siin digiraamatu link, aga ma hankisin endale siiski selle hard-core paberil väljaande :-) ).
Loetud: Imeline Ajalugu 11/2012
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
28.10.12
Laubased mõtted
Osaliselt tavaline tööpäev, millesse aga mõneti erakorraliselt lõi lünga ema ja ta poiss-sõbra külastamine. Tavapärase pühapäevase rutiini aitas purustada väikese vennatütre (kes, hmm, polegi enam nii väike, vaid juba vaat et korralik teismeline, tuletades musugustele kändudele meelde ajalikkuse kõduvust ...) koolivaheaja lõpueelne dessant päälinna.
Teel ema juurde nägin siis ära ka selle nõndanimetatud talve, mille üle eile palju kilkamist, kurjustamist ja isegi politseilisi hoiatusi kuulda oli. Nojah, et kõrvetav kollane ketas oli taevas ja temperatuur kuskil nulli kandis, ehk kraad-paar alla, siis väga talvetunnet ei tekkinud. Seda enam, et paistis, et taevast allapudenenud valge ollus ja pudenemisega kaasnenud ilmaolud olid tõsiselt segi löönud lehtpuude plaanid: neil oli nähtavasti kavas lehtedega maha saada ikka plaanipäraselt (puudel on see mahasaamise tsükkel vist inimestega võrreldes veidi lühem, alla üheksa kuu mu meelest siiski), aga samused olid neid ilmselt nii võimsalt ehmatanud, et tekkinud oli nurilangetus ja nii oligi too valge ollus kohati kaetud, kohati muidu läbisegi igasuguste kollaste, pruunide ja muud karva lehelastega ... Ja no muidugi polnud kuskil ka libedust, mis ju talve tavaliselt ikka iseloomustab, eriti algust ja lõppu, aga see võib olla muidugi ainult mu kui jalakäija ja sealjuures piisavalt hoolikalt sobilikke pinnaga kokkupuutuvaid elemente ihu edasiliigutava jäseme otsa valiva jalakäija partikulaarne vaatenurk ...
Ema juures ootas mõistagi ees tavapärane korralik kõhutäis kõikvõimalike hõrgutustega ja tubli peatäis, ehkki viimase eest hoolitses sedakorda kõigest üksainus ristsõnavihik. Aga see oli see-eest Meistriristik, mis tähendas, et peatäit jagus kauemakski, ka koju veel. Tundub, et seal on QA kergelt alla käinud: ka selles numbris oli väikesi vigu. Nähtavasti on võtmemõistatuste koostamine ja kontrollimine eriti raske ülesanne, sest kui ma õigesti mäletan, on neis üsna tihti väiksemaid apse ette tulnud. Nagu ka seekord: üks nihkes küsimus, mis tekitas korralikku peavalu, sest mõlemad vastused olid nagu teada, aga kui küsimustes on ikka öeldud, et üks on arvatava kümnetähelise asemel üheksatäheline ja teine arvatava kümnetähelise asemel üheteisttäheline, siis võtab veidi aega, enne kui tabad ära, et tegu on veaga. Ja noh, tolle laeva nimi oli ikka Costa Concordia, mitte Costa Costa Concordia ... :-) Aga muidu õigustas Meistriristik kenasti ristsõnavihikute lipulaeva nimetust.
Loetud: Tuna 3/2012
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Flora - Nõmme Kalju (TV6), Elavad surnud (Fox)
Teel ema juurde nägin siis ära ka selle nõndanimetatud talve, mille üle eile palju kilkamist, kurjustamist ja isegi politseilisi hoiatusi kuulda oli. Nojah, et kõrvetav kollane ketas oli taevas ja temperatuur kuskil nulli kandis, ehk kraad-paar alla, siis väga talvetunnet ei tekkinud. Seda enam, et paistis, et taevast allapudenenud valge ollus ja pudenemisega kaasnenud ilmaolud olid tõsiselt segi löönud lehtpuude plaanid: neil oli nähtavasti kavas lehtedega maha saada ikka plaanipäraselt (puudel on see mahasaamise tsükkel vist inimestega võrreldes veidi lühem, alla üheksa kuu mu meelest siiski), aga samused olid neid ilmselt nii võimsalt ehmatanud, et tekkinud oli nurilangetus ja nii oligi too valge ollus kohati kaetud, kohati muidu läbisegi igasuguste kollaste, pruunide ja muud karva lehelastega ... Ja no muidugi polnud kuskil ka libedust, mis ju talve tavaliselt ikka iseloomustab, eriti algust ja lõppu, aga see võib olla muidugi ainult mu kui jalakäija ja sealjuures piisavalt hoolikalt sobilikke pinnaga kokkupuutuvaid elemente ihu edasiliigutava jäseme otsa valiva jalakäija partikulaarne vaatenurk ...
Ema juures ootas mõistagi ees tavapärane korralik kõhutäis kõikvõimalike hõrgutustega ja tubli peatäis, ehkki viimase eest hoolitses sedakorda kõigest üksainus ristsõnavihik. Aga see oli see-eest Meistriristik, mis tähendas, et peatäit jagus kauemakski, ka koju veel. Tundub, et seal on QA kergelt alla käinud: ka selles numbris oli väikesi vigu. Nähtavasti on võtmemõistatuste koostamine ja kontrollimine eriti raske ülesanne, sest kui ma õigesti mäletan, on neis üsna tihti väiksemaid apse ette tulnud. Nagu ka seekord: üks nihkes küsimus, mis tekitas korralikku peavalu, sest mõlemad vastused olid nagu teada, aga kui küsimustes on ikka öeldud, et üks on arvatava kümnetähelise asemel üheksatäheline ja teine arvatava kümnetähelise asemel üheteisttäheline, siis võtab veidi aega, enne kui tabad ära, et tegu on veaga. Ja noh, tolle laeva nimi oli ikka Costa Concordia, mitte Costa Costa Concordia ... :-) Aga muidu õigustas Meistriristik kenasti ristsõnavihikute lipulaeva nimetust.
Loetud: Tuna 3/2012
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Flora - Nõmme Kalju (TV6), Elavad surnud (Fox)
27.10.12
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tänagi tõi mõningase katkestuse veel ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks. Paistab, et ilmad hakkavad talviseks kiskuma: tuli juba aknad kinni panna, sest toas hakkas natuke jahe ... Täna räägiti lausa, et olla lumi maha tulnud ja talv alanud või miskit, mille kohta mul endal küll andmeid pole, sest välja ma ei jõudnud, aga temperatuurilanguse tõttu võib seda täiesti uskuda (muidu näeks ju ehk aknast, aga remondimehed on praegu usinalt aknad kilega katnud ...)
Ma natuke pelgasin, et kui paar nädalat on Sirbis olnud juttu Kirjanike Liidu juubeli teemal ja sestap palju lugemisväärset, siis täna võib olla juba päev, kus järsku tundub leht päris tühjana, aga pidin meeldivalt pettuma: mitmesugusest kirjandusest ja raamatutest oli kohe palju juttu ja head.
Otsa tegi lahti Fungi Karlo, kes mulle on meelde jäänud rohkem filmikriitikuna, aga kes nüüd oli võtnud arvustada ühe norralase filosoofilist raamatut "Igavuse filosoofia". Et ma raamatut pole lugenud, siis seda põnevam oli lugeda sellest ajendatud mõtteid. Eriti huvitavad tundusid põiked selle mõiste või kuidas seda öeldagi juurde, mis mullegi mõnel korral mõtteainet on andnud ja mida eimiskiks või olematuseks nimetada võiks (kui vaid sõnad suudaksid tabada seda, mida kõikehõlmavuse tõttu tabada justkui ei saagi ...)
Vähemalt sama huvitav oli Paku Triinu kirjutis Krulli Hasso "Jumalanna pesa" ainetel, mis sisaldas piinavalt vihjeid mingile tänapäevasele jumalannakultusele ehk asjale, mis ju nagu võinuks olla kunagi radari alla jäänud, aga millest ma ometi mõhkugi ei tea. Igatahes nauditav lugemine oli ja hoolimata artikli kriitilisusest ajendas see mind mainitud Krulli Hasso teoseid vähemalt mentaalselt lükkama nende hulka, mis vajaksid lugemist kui mitte esimeses, siis vähemalt poolteisendas järjekorras.
Väga huvitav oli lugeda ka Isotamme Jaani sulest ühest, võiks öelda et sisuliselt tundmatust eesti luuletajast Enn Uibost, keda ta, nähtavasti põhjusega, märterpoeediks nimetab. Isegi nii tundmatu paistab see mees olevat, et näiteks eestikeelses Vikipedias on teda vaid paar korda mainitud, samal ajal kui saksakeelses on ta kohta lausa terve artikkel. Millest (sellest artiklist siis) jääb küll mulje, et Sirbi artiklis väidetu, nagu olnuks "Enn Uibo ainuke eesti luuletaja, kes saadeti vangilaagrisse surema oma loomingu eest [...] luuletaja Enn Uibo tapetigi eesti keeles luuletamise pärast", kuna teisi saadetud ja tapetud vabadusvõitluse või lausa eimillegi eest, ei pruugi päris õige olla - aga ilmselt mitte ka läbinisti vale.
Lausa kaks lehekülge oli aga pühendatud intervjuule Luige Viiviga, milles erilise tähelepanu all olid kuukümnendad aastad, needsamad, mida nii mõnedki kuldseteks ja veel teab milleks nimetavad. Ma kujutan küll ette, et kogu nauditavast olustiku ja melustiku kirjeldusest ning oma noorpõlve tundlemistest rääkimisest hoolimata tõusevad kümned "kuldsete" ja "vabade" kuuekümnendate apologeedid ja propageerijad tagajalgadele või kõrgemalegi ja pistavad valjul häälel protestivalt pröökama, kui loevad:
Ma natuke pelgasin, et kui paar nädalat on Sirbis olnud juttu Kirjanike Liidu juubeli teemal ja sestap palju lugemisväärset, siis täna võib olla juba päev, kus järsku tundub leht päris tühjana, aga pidin meeldivalt pettuma: mitmesugusest kirjandusest ja raamatutest oli kohe palju juttu ja head.
Otsa tegi lahti Fungi Karlo, kes mulle on meelde jäänud rohkem filmikriitikuna, aga kes nüüd oli võtnud arvustada ühe norralase filosoofilist raamatut "Igavuse filosoofia". Et ma raamatut pole lugenud, siis seda põnevam oli lugeda sellest ajendatud mõtteid. Eriti huvitavad tundusid põiked selle mõiste või kuidas seda öeldagi juurde, mis mullegi mõnel korral mõtteainet on andnud ja mida eimiskiks või olematuseks nimetada võiks (kui vaid sõnad suudaksid tabada seda, mida kõikehõlmavuse tõttu tabada justkui ei saagi ...)
Vähemalt sama huvitav oli Paku Triinu kirjutis Krulli Hasso "Jumalanna pesa" ainetel, mis sisaldas piinavalt vihjeid mingile tänapäevasele jumalannakultusele ehk asjale, mis ju nagu võinuks olla kunagi radari alla jäänud, aga millest ma ometi mõhkugi ei tea. Igatahes nauditav lugemine oli ja hoolimata artikli kriitilisusest ajendas see mind mainitud Krulli Hasso teoseid vähemalt mentaalselt lükkama nende hulka, mis vajaksid lugemist kui mitte esimeses, siis vähemalt poolteisendas järjekorras.
Väga huvitav oli lugeda ka Isotamme Jaani sulest ühest, võiks öelda et sisuliselt tundmatust eesti luuletajast Enn Uibost, keda ta, nähtavasti põhjusega, märterpoeediks nimetab. Isegi nii tundmatu paistab see mees olevat, et näiteks eestikeelses Vikipedias on teda vaid paar korda mainitud, samal ajal kui saksakeelses on ta kohta lausa terve artikkel. Millest (sellest artiklist siis) jääb küll mulje, et Sirbi artiklis väidetu, nagu olnuks "Enn Uibo ainuke eesti luuletaja, kes saadeti vangilaagrisse surema oma loomingu eest [...] luuletaja Enn Uibo tapetigi eesti keeles luuletamise pärast", kuna teisi saadetud ja tapetud vabadusvõitluse või lausa eimillegi eest, ei pruugi päris õige olla - aga ilmselt mitte ka läbinisti vale.
Lausa kaks lehekülge oli aga pühendatud intervjuule Luige Viiviga, milles erilise tähelepanu all olid kuukümnendad aastad, needsamad, mida nii mõnedki kuldseteks ja veel teab milleks nimetavad. Ma kujutan küll ette, et kogu nauditavast olustiku ja melustiku kirjeldusest ning oma noorpõlve tundlemistest rääkimisest hoolimata tõusevad kümned "kuldsete" ja "vabade" kuuekümnendate apologeedid ja propageerijad tagajalgadele või kõrgemalegi ja pistavad valjul häälel protestivalt pröökama, kui loevad:
Kuuekümnendad pole kuldsed, vaid on piinlik mälestus sellest, kuidas inimene vanglaga harjub ja vangis oleku häid külgi hakkab otsima. Kuuekümnendad on pigem häbi kui uhkus.
Bachmanni Talis oli võtnud teaduskülgedel käsitleda ühe viimastel aastatel eriti humanitaarteadlaste poolt teravalt kritiseeritud teema, nimelt viitamise (kriitika aluseks on muidugi mitte viitamine kui selline, millest kahtlemata on ka humanitaarteadlased kangesti huvitatud ega ole sugugi selle vastu, vaid viitamise arvestamine peagu ainsa käsulaua ja mõõdupuuna, mille alusel raha ja muid hüvesid jagada ...). Põhimõtteliselt jõudis Bachmanngi järeldusele, et viitamine on küll üks olulisi teadlase tegevuse tulemuslikkuse näitajaid, aga siiski ainult üks veel õige mitme teise kõrval. Mis tundub päris mõistliku seisukohana.
Kui tavaliselt kipub Märka Veiko oma meediaarvustustes tublisti võlli üle vindi keerama, siis seekord oli ta vaatluse alla võtnud mitu nii-ütelda tõlkeajakirja, mis viimastel aastatel on eestikeelsena ilmuma hakanud (Imeline Ajalugu, Imeline Teadus, Intelligent Life, National Geographic) ja neid päris positiivses valguses vaadelnud. Ma ise olen neist Imelise Ajaloo tellija ja võin päris nõustuda Märka hinnanguga, et see täidab märkimisväärse tühiku emakeelses ajakirjanduses, mida ehk kunagi üritas täita Kleio, mis aga peagi rohkem "akadeemilistele" radadele suundus, moondudes lõpuks juba päris "akadeemiliseks" Ajalooliseks Ajakirjaks (nagu on ka konkureeriv väljaanne Tuna). Nii et sellise populaarteaduslikuna, nii-ütelda laiadele massidele suunatud ajakirjana on see tõesti täiesti oma koha leidnud, rääkimata sellest, et üldiselt on selles kirjutatu tase päris hea nii sisuliselt kui keeleliselt (kaks asja, mis mõnigi kord kipuvad eriti nii-ütelda populaarses kirjanduses tublisti lonkama).
Ja lõpetuseks oli kahtlemata ajaloohuvilisele mõnus lugeda ka Levini Mai lugu ühest kuulsamast Eestiga seotud kunstiinimesest Michael Sittowist käsitlevast suurteosest. Nojah, artikkel oli küll nimekülluse ja tiheduse tõttu veidi raskepärane ning nõudis süvenenud lugemist, et kõigest täpselt aru saada, aga see ei kahandanud siiski põnevust kõigi nende atribueerimiste ja muude mõtete vahel seiklemisel.
Loetud: Sirp, 26.10.2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)
6.2.12
Pühabased mõtted
Põhimõtteliselt nagu tavaline tööpäev, kuigi neid töid oli sedakorda järjekordse tõlkimistsükli lõpule omaselt väga mitmesuguseid ja erinevaid, sealhulgas veel ühe artikli maakeelde ümbepanemine Diplomaatia hüvanguks. Töötegemise kõrval jagus aga ka aega väljaskäiguks mõnusa krõbeda talveilmaga, mida paraku veidi tumestas kohati puhunud üpris terav tuul, mis sellise kraadidekoguse juures pole kohe üldse mõnus... Aga jah, väljaskäigu mõte oli tegelikult hoopis sissekäik, et mitte öelda külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde, kus lisaks tavapärastele hõrgutistele, mida tal on kombeks oma poegadele valmistada, sai maitsta ka uhiuut kakaoretsepti, sellist, millesse on piima kõrvale poetatud pisut keefiri :-) Oli täitsa kakao maitsega endiselt siiski. Ema juurest kaasa sain ka paar ristsõnavihikut, mis pakkusid samuti õdusa õhtupooliku veetmise viisi.
Loetud: Akadeemia 2/2012
Vaadatud: Ajavaod: Ohvrid ja provokaatorid (ETV), ENSV (ETV),
Loetud: Akadeemia 2/2012
Vaadatud: Ajavaod: Ohvrid ja provokaatorid (ETV), ENSV (ETV),
13.1.12
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõin pisut vürtsi väikese väljaskäiguga tänasel mõnusalt libedal maastikul :-) Liikuise ajal tekkis iseenesest pähe kõlama Kivipalluri hääl, mis talle iseloomuliku tooniga teatas järjekordse tarkusetera: "Kui kraadiklaas näitab nulli kanti, siis pole väljas taarumiseks ja kõnnakus ebakindluse saavutamiseks vaja eelnevalt alkoholi tarvitadagi!" Teekond viis siis, nagu sageli, kohalikku kandekeskusse, kus mind ootas taas ees raamatupakike, mille sisu olgu siinkohal ka ära mainitud:
Õhtupoolikul pakkus veel elu vürtsitavaid kogemusi vana sõber Starman, kel tuli tuju nii umbes kaheksaks tunniks või enamakski internetiühendus ära kaotada. Mis ei takistanud õnneks eriliselt töötegemist, sest parajasti käsil olev osa ei nõua väga palju igasugu pisiasjade üle- ja järelekontrollimist, aga häiris siiski. Näiteks jäi sellepärast osalemata just täna õhtul toimunud Mageia tõlkijate IRC-kohtumisel. Nüüd, mil õhtu hakkab juba lõppema ja internetiühendus automaagiliselt tagasi ilmunud, võis muidugi tõdeda, et ega seal kohtumisel väga palju midagi põnevat ei räägitud, rohkem sellised tõlkekorralduslikud pisiasjad, aga eks igaüks võib oma silmaga kaeda: kokkuvõte kohtumisest asub siin, täielik logi aga siin.
Õhtupoolikul ilmus ka Mageia kolmas alfaväljalase, aga eks ma sellest kirjutan homme või millalgi paar sõna pikemalt eraldi postituses.
Loetud: M. Õun. Merelahingud läbi aegade
Vaadatud: mitte muhvigi
- I. Wood. The Missionary Life. Saints and the Evangelisation of Europe 400-1050
- W. Gallois. Time, Religion and History
Õhtupoolikul pakkus veel elu vürtsitavaid kogemusi vana sõber Starman, kel tuli tuju nii umbes kaheksaks tunniks või enamakski internetiühendus ära kaotada. Mis ei takistanud õnneks eriliselt töötegemist, sest parajasti käsil olev osa ei nõua väga palju igasugu pisiasjade üle- ja järelekontrollimist, aga häiris siiski. Näiteks jäi sellepärast osalemata just täna õhtul toimunud Mageia tõlkijate IRC-kohtumisel. Nüüd, mil õhtu hakkab juba lõppema ja internetiühendus automaagiliselt tagasi ilmunud, võis muidugi tõdeda, et ega seal kohtumisel väga palju midagi põnevat ei räägitud, rohkem sellised tõlkekorralduslikud pisiasjad, aga eks igaüks võib oma silmaga kaeda: kokkuvõte kohtumisest asub siin, täielik logi aga siin.
Õhtupoolikul ilmus ka Mageia kolmas alfaväljalase, aga eks ma sellest kirjutan homme või millalgi paar sõna pikemalt eraldi postituses.
Loetud: M. Õun. Merelahingud läbi aegade
Vaadatud: mitte muhvigi
11.2.11
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev. mida ma veidi kärpisin jalutuskäiguga, mille üks peatuspunkt oli mulle lähim kõrgkool, mille nime osas ma enam väga kindel ei ole, on ta Akadeemia Nord või TLÜ Õigusakadeemia, mõlemad sildid olid mu meelest näha, ning teine ja viimane kauplus, mida ma väisasin toiduvarude täiendamise eesmärgil. Ilm oli maru mõnus, aga jalutuskäik ise võttis oodatust mõnevõrra rohkem aega, sest selle jooksul selgus, et, kui kasutada populaarset loosungit kitsamalt, Tallinn on ennast kindlalt sisse söönud Euroopa viie parema linn-liuväljaku hulka. Isegi mu truil austerlasil tekkis paaril korral ilmselt paaniline tunne, et maapinda ei asu enam üheski suunas, mistõttu nad üritasid seda kiiresti otsima asuda, aga õnneks leidsid siiski taas üles enne seda, kui selle oleks leidnud nende kandja ülejäänud keha...
Õhtune Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine kulges taas peamiselt Transifexi üle arutades. Mitmelegi oli selgunud, et kuigi süsteem on üldiselt hea, on seal ka mõningad ebakohad, mis vähemal või rohkemal määral võivad kujutada märkimisväärseid takistusi või vähemalt põhjustada segadust. Üks neist on asjaolu, et Transifex paistab säilitavat ainult viimase tõlkija nime, mis eriti juhtudel, kus faili kallal töötab mitmeid inimesi, on tegelikult päris tõsine probleem. Muidu kirjutatakse varasemad tõlkijad päisesse, aga seda Transifex jälle ei toeta... Ka potentsiaalsete kommentaaride lisamine on Transifexis vististi võimatu - mitte et neid väga vaja oleks, aga mõnikord siiski - eriti juhul, kui tõlkemeeskond on suurem - võib tekkida vajadus lisada kommentaar, mis selgitab, miks see string on just niimoodi tõlgitud ja mitte kuidagi teisiti. Igatahes lepiti kokku, et nende küsimustega pöördutakse projektide poole, mis on Transifexi juba pikemat aega kasutanud ja võib-olla oskavad nõu anda, kas ja kuidas, kui üldse, on neid võimalik lahendada. Kohtumise kokkuvõtte võib leida siit ja täieliku logi siit.
Loetud: Vikerkaar 1-2/2011
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3)
Õhtune Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine kulges taas peamiselt Transifexi üle arutades. Mitmelegi oli selgunud, et kuigi süsteem on üldiselt hea, on seal ka mõningad ebakohad, mis vähemal või rohkemal määral võivad kujutada märkimisväärseid takistusi või vähemalt põhjustada segadust. Üks neist on asjaolu, et Transifex paistab säilitavat ainult viimase tõlkija nime, mis eriti juhtudel, kus faili kallal töötab mitmeid inimesi, on tegelikult päris tõsine probleem. Muidu kirjutatakse varasemad tõlkijad päisesse, aga seda Transifex jälle ei toeta... Ka potentsiaalsete kommentaaride lisamine on Transifexis vististi võimatu - mitte et neid väga vaja oleks, aga mõnikord siiski - eriti juhul, kui tõlkemeeskond on suurem - võib tekkida vajadus lisada kommentaar, mis selgitab, miks see string on just niimoodi tõlgitud ja mitte kuidagi teisiti. Igatahes lepiti kokku, et nende küsimustega pöördutakse projektide poole, mis on Transifexi juba pikemat aega kasutanud ja võib-olla oskavad nõu anda, kas ja kuidas, kui üldse, on neid võimalik lahendada. Kohtumise kokkuvõtte võib leida siit ja täieliku logi siit.
Loetud: Vikerkaar 1-2/2011
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3)
4.2.11
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida kärpisin veidi jalutuskäiguga kõrvalasuvasse kauplusse toiduvarude täiendamise eesmärgil. Maapinnast kõrgemal oli ilm kena, puhus kaunis tuul ja selline mõnus kõledus tungis kontidesse, aga maapinnal oli külmakuule täiesti ebaiseloomulikult ja vastaselt mingi löga, sest ilm oli vahepeal maru soojaks läinud, aga noh, kui käia nagu Tammetõru seiklustes ringi nina püsti ja silmad filosofeerivalt taeva poole kergitatud, siis võis ju selle ka ära unustada...
Õhtune Mageia tõlkemeeskondade esindajate kohtumine, mis sedakorda hoolimata viimati kokku lepitud intervallist siiski kokku kutsuti, oli üsna teaberohke või vähemalt huvitav. Eelkõige muutis selle niisuguseks tõik, et üks meist sättis hiljaaegu Transifexis üles paar projekti (täpsemalt juba varemgi mainitud internetihääletuse keskkond Epoll ja kassamüügi rakendus LemonPOS), mille peal on võimalik veidi harjutada ja harjuda selle keskkonnaga, enne kui see Mageia tõlgete vajadusteks juba Mageia enda masinates üles seatakse. Mul oli proovides esinenud mõningaid tõrkeid, aga nagu ime läbi kadusid need just kohtumise ajal, nii et võib öelda, et see süsteem paistab töötavat küll. Ja et see pakub nii võimalust tõlkefaile alla laadida, neid kodus või mõnes muus mugavas kohas töödelda ning siis taas üles laadida kui ka otse internetis tõlkida, siis paistab see olevat päris hea süsteem (nojah, selle õige pisut visuaalselt erinevat sõsarat Fedoras olen ma juba varemgi vististi hea sõnaga meeles pidanud, nii et pole imestada, et ka nii-ütelda puhas Transifex meeldiva mulje jättis). Karta on muidugi, et ka Mageia tõlkimine jääb valdavalt mu enda õlule, sest kuivõrd tõlked võetakse samuti valdavalt Mandrivast üle, siis ei teki nähtavasti kellelgi huvi kas täielikult või peaaegu täielikult tõlgitud distro kallale isegi asuda, hea, kui keegi vahel millegi kohta negatiivset arvamustki avaldab... Lisaks öeldi ka välja, et nüüd peaks juba kindel olema, et Mageia esimene alfa näeb ilmavalgust 14. veebruaril (vt täpsustatud ajakava), niisiis kümmekonna päeva pärast. Nojah, rõhutati muidugi ka seda, et see EI OLE mõeldud nii-ütelda tavakasutajatele, isegi mitte proovimiseks, vaid eelkõige arendajatele endale ja osaliselt ka "kutselistele" testijatele. Kohtumise kokkuvõtet võib lugeda siit ja täielikku logi siit.
Loetud: TM Kodu ja Ehitus 1/2011
Vaadatud: Valimisstuudio (ETV), Grace'i päästmine (TV3)
Õhtune Mageia tõlkemeeskondade esindajate kohtumine, mis sedakorda hoolimata viimati kokku lepitud intervallist siiski kokku kutsuti, oli üsna teaberohke või vähemalt huvitav. Eelkõige muutis selle niisuguseks tõik, et üks meist sättis hiljaaegu Transifexis üles paar projekti (täpsemalt juba varemgi mainitud internetihääletuse keskkond Epoll ja kassamüügi rakendus LemonPOS), mille peal on võimalik veidi harjutada ja harjuda selle keskkonnaga, enne kui see Mageia tõlgete vajadusteks juba Mageia enda masinates üles seatakse. Mul oli proovides esinenud mõningaid tõrkeid, aga nagu ime läbi kadusid need just kohtumise ajal, nii et võib öelda, et see süsteem paistab töötavat küll. Ja et see pakub nii võimalust tõlkefaile alla laadida, neid kodus või mõnes muus mugavas kohas töödelda ning siis taas üles laadida kui ka otse internetis tõlkida, siis paistab see olevat päris hea süsteem (nojah, selle õige pisut visuaalselt erinevat sõsarat Fedoras olen ma juba varemgi vististi hea sõnaga meeles pidanud, nii et pole imestada, et ka nii-ütelda puhas Transifex meeldiva mulje jättis). Karta on muidugi, et ka Mageia tõlkimine jääb valdavalt mu enda õlule, sest kuivõrd tõlked võetakse samuti valdavalt Mandrivast üle, siis ei teki nähtavasti kellelgi huvi kas täielikult või peaaegu täielikult tõlgitud distro kallale isegi asuda, hea, kui keegi vahel millegi kohta negatiivset arvamustki avaldab... Lisaks öeldi ka välja, et nüüd peaks juba kindel olema, et Mageia esimene alfa näeb ilmavalgust 14. veebruaril (vt täpsustatud ajakava), niisiis kümmekonna päeva pärast. Nojah, rõhutati muidugi ka seda, et see EI OLE mõeldud nii-ütelda tavakasutajatele, isegi mitte proovimiseks, vaid eelkõige arendajatele endale ja osaliselt ka "kutselistele" testijatele. Kohtumise kokkuvõtet võib lugeda siit ja täielikku logi siit.
Loetud: TM Kodu ja Ehitus 1/2011
Vaadatud: Valimisstuudio (ETV), Grace'i päästmine (TV3)
19.1.11
Teisibased mõtted
Jällegi tahaks öelda, et tavaline esmaspäev, sest eilse hektilise päeva tõttu lükkus tarkvara tõlkimine selgi nädalal päeva võrra edasi. Kuigi, ega ka tänane päev palju vähem hektiline polnud, seda eelkõige tubli tüki hauganud linnaskäigu tõttu. Käimine ise oli üpris masendav tänasel päeval, sest ilm oli täiega sulale keeranud ja kõikjal vedelesid koletud lombid ja lirtsus ja puha. Ilmselt oli ka libe, vähemalt võis sellest lugeda. Ma ise küll seda kogeda ei saanud, sest mu vanad ustavad austerlased on nii maalähedased ning nii libisemis- ja kukkumispelglikud, et kõigi nende aastate jooksul on mul tulnud kogu tahtejõudu pingutada, et vähemalt korra talve jooksul ikka üks kukkumine kirja saada (palju hõlpsam on see näituseks külma aja algus- või lõpupurtsatuse ajal kingi jalga pannes, mis ongi andnud mulle hea võimaluse tunda ennast teiste inimestega võrdväärsena...) Aga ega täna polnudki kuigi hea kukkumispäev just selle vastiku vesisuse ja lirtsa-lörtsa tõttu.
Tegelikult oli mul kavas linna minnes eelkõige suunduda kuulama, mida kõneldakse Waltari Mika "Sinuhest". Aga nagu ikka, üritan ma harva linnas liikudes hästi palju asju ühekorraga ära ajada (mille seast täna ehk tähtsaim oli tõlkelepingu allakirjutamine välisministeeriumiga) ja nii selgus, et mul jääb omajagu vaba aega. Õnnekombel olin hommikul näinud, et Kunnase Leo on täna linna keskraamatukogus oma suurteosest kõnelemas just sobival ajal ja nii ma vist küll esimest korda elus (või käisin ma seal kunagi ammu-ammu, veel päris pisikesena? ei mäleta, tee või tina) ka sellesse hoonesse sisse astusin. Seda enam, et ma pole Leod õieti pärast Humanitaarinstituuti näinudki, kui välja jätta üks põgusam kokkupuutumine lõunalauas ja paar juhuslikku silmamist tänaval. Nähtavasti vähese reklaami või veel teab mille tõttu oli igal juhul teda kuulama kogunenud päris vähe inimesi, ma usun, et umbes kaheksa või nii, enamik neist vanainimesed, kes kohe algul tunnistasid, et ega ulme neid ei huvita, aga las kirjanikuisand räägib :-) Ja rääkida Leo muidugi mõistab, sellisel omapärasel köitval viisil. Kohe nii oskab, et kui ta lõpuks lõpetas - rohkem sunnitult, sest raamatukogu pandi lihtsalt kinni -, olles ka üsna paljudele küsimustele vastanud (mis küll valdavalt uurisid kõike muud kui raamatuga seotut), veenis pilk kellale mind selles, et hilja on juba teisele üritusele minna. Kuigi Leo on nüüd seadnud sammud poliitikarajale, ütles ta, et tal on siiski ka kirjanduslikke ambitsioone edaspidigi. Ja sealjuures päris huvitavaid - nagu ta mainis, mõlgub tal mõttes Põhjasõjaga seonduv ajalooline romaan. Arvestades tema jutustamisoskust ja militaarse lähenemise (meeldivat) eripära, on see kindlasti asi, mida oodata (looda kas või, et tema valimiskampaania edu ei too :-) ). Sest kuigi Põhjasõda on üsna pöördelise tähtsusega sündmus Eesti (ja muidugi mitte ainult Eesti) ajaloos ning sellest suhteliselt palju kõneldakse (eriti potentsiaalse eestlaste väljasuremise hetkena) ja isegi uuritakse, ei ole seda ilukirjanduses peaaegu üldse kajastatud. Esimese hooga meenuvad Mälk, Kippel ja Sinkel - ja ongi vist kõik...
Tarkvara tõlkimine kulges endiselt KDE radadel. Peotäis uuendusi oli tekkinud stabiilsesse harru, aga selle kõrval jõudsin ka omajagu ära teha arendusharus, nii kasutajaliidese poole pealt kui ka dokumentatsiooni osas, Kui tasakesi punnitada ja kui KDE SC-s väga palju uuendusi tõlkimise mõttes ette ei võeta, siis võib ehk isegi arendusharus jõuda suveks mitte ilmselt küll 100% lähedale nagu stabiilses harus, aga vähemalt sinnamaale, et tegemata oleks nii kasutajaliidese kui ka dokumentatsiooni poole pealt vaid mõned suuremad asjad, mis nõuavad põhjalikumat ettevõtmist (see puudutab peamiselt kaht suurt finantsrakendust KMyMoney ja Skrooge). Aga eks seda näeb.
Täna tuli ka üks uudis Mandrivast, nimelt on nad käed löönud õppetarkvara (õigemini küll vist rohkem õpetajate tarkvara) tootja Mythware'iga ning pakuvad nüüd eelkõige koolidele suunatult Mandriva+Mythware väikesülearvutitele sobilikku kooslust. Kui arvestada, et nii Brasiilias, kus Mandrival on ilmselt praegu tugevaimad positsioonid, kui ka potentsiaalselt Venemaal (läbi möödunudsuviste investorite ja võib-olla ka Venemaal kasutusele võetava uue, Linuxil põhineva "rahvusliku" distributsiooni), on just haridussektor see, kus tarkvaratootjad kõige enam kasu võivad loota, siis on see uudis igatahes lootusi kergitav.
Täna võis teada saada ka Eesti kirjastuste möödunudaastase müügiedetabeli tulemused. Väga palju üllatavat seal ei olnud, aga mõnda siiski. Et aimeraamatute seas on nõnda-ütelda kodundusraamatud esirinnas, ei üllatanud, küll mõnevõrra üllatas, et esikümnesse ei mahtunud ühtegi eneseabiraamatut (kas tõesti on elu nii heaks muutunud? :-) ), ja seegi, et üks ajalooteos oli suutnud ennast lausa teisele kohale välja võidelda. Tõsiselt aga pani mõtlema see, mida pakuti välja ilukirjanduse edetabelina. Pooled esikümne teostest olid sellised, mida liigitatakse elulookirjanduse alla, ja ma poleks küll väga kindel, et on hea mõte neid ilukirjanduse alla majutada. Eks neid ole ju igasuguseid, aga üldiselt peaks üks elulooraamat olema enam-vähem dokumentaalne pajatus konkreetse isiku (või ka isikute) möödanikust ning sellisena kuuluma ajalookirjanduse alamkategooriasse, seega siis selle tabeli jaotuse kohaselt aimekirjanduse alla. Veel vähem tundus sinna sobivat raamat "Hingele pai", mis vähemalt selle põhjal, mida ma olen sellest kuulnud (kahjuks pole ise lugenud), ei ole üldse ilukirjandus kohe mingis mõttes, pigem just see aimekirjanduse alt puuduv eneseabi - aga eks ma võin ka eksida selles osas, sest, nagu öeldud, oma silmaga kaenud ei ole... Muidugi pidin kurbdusega tõdema, et ma ise olen ikka nähtavasti väga valesid asju tõlkima sattunud, igal juhul selliseid, mis müügiedetabelist kindlalt välja jäävad... Täielikku tabelit võib uurida siit.
Loetud. Horisont 1/2011
Vaadatud. Eureka (TV6)
Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon
Tegelikult oli mul kavas linna minnes eelkõige suunduda kuulama, mida kõneldakse Waltari Mika "Sinuhest". Aga nagu ikka, üritan ma harva linnas liikudes hästi palju asju ühekorraga ära ajada (mille seast täna ehk tähtsaim oli tõlkelepingu allakirjutamine välisministeeriumiga) ja nii selgus, et mul jääb omajagu vaba aega. Õnnekombel olin hommikul näinud, et Kunnase Leo on täna linna keskraamatukogus oma suurteosest kõnelemas just sobival ajal ja nii ma vist küll esimest korda elus (või käisin ma seal kunagi ammu-ammu, veel päris pisikesena? ei mäleta, tee või tina) ka sellesse hoonesse sisse astusin. Seda enam, et ma pole Leod õieti pärast Humanitaarinstituuti näinudki, kui välja jätta üks põgusam kokkupuutumine lõunalauas ja paar juhuslikku silmamist tänaval. Nähtavasti vähese reklaami või veel teab mille tõttu oli igal juhul teda kuulama kogunenud päris vähe inimesi, ma usun, et umbes kaheksa või nii, enamik neist vanainimesed, kes kohe algul tunnistasid, et ega ulme neid ei huvita, aga las kirjanikuisand räägib :-) Ja rääkida Leo muidugi mõistab, sellisel omapärasel köitval viisil. Kohe nii oskab, et kui ta lõpuks lõpetas - rohkem sunnitult, sest raamatukogu pandi lihtsalt kinni -, olles ka üsna paljudele küsimustele vastanud (mis küll valdavalt uurisid kõike muud kui raamatuga seotut), veenis pilk kellale mind selles, et hilja on juba teisele üritusele minna. Kuigi Leo on nüüd seadnud sammud poliitikarajale, ütles ta, et tal on siiski ka kirjanduslikke ambitsioone edaspidigi. Ja sealjuures päris huvitavaid - nagu ta mainis, mõlgub tal mõttes Põhjasõjaga seonduv ajalooline romaan. Arvestades tema jutustamisoskust ja militaarse lähenemise (meeldivat) eripära, on see kindlasti asi, mida oodata (looda kas või, et tema valimiskampaania edu ei too :-) ). Sest kuigi Põhjasõda on üsna pöördelise tähtsusega sündmus Eesti (ja muidugi mitte ainult Eesti) ajaloos ning sellest suhteliselt palju kõneldakse (eriti potentsiaalse eestlaste väljasuremise hetkena) ja isegi uuritakse, ei ole seda ilukirjanduses peaaegu üldse kajastatud. Esimese hooga meenuvad Mälk, Kippel ja Sinkel - ja ongi vist kõik...
Tarkvara tõlkimine kulges endiselt KDE radadel. Peotäis uuendusi oli tekkinud stabiilsesse harru, aga selle kõrval jõudsin ka omajagu ära teha arendusharus, nii kasutajaliidese poole pealt kui ka dokumentatsiooni osas, Kui tasakesi punnitada ja kui KDE SC-s väga palju uuendusi tõlkimise mõttes ette ei võeta, siis võib ehk isegi arendusharus jõuda suveks mitte ilmselt küll 100% lähedale nagu stabiilses harus, aga vähemalt sinnamaale, et tegemata oleks nii kasutajaliidese kui ka dokumentatsiooni poole pealt vaid mõned suuremad asjad, mis nõuavad põhjalikumat ettevõtmist (see puudutab peamiselt kaht suurt finantsrakendust KMyMoney ja Skrooge). Aga eks seda näeb.
Täna tuli ka üks uudis Mandrivast, nimelt on nad käed löönud õppetarkvara (õigemini küll vist rohkem õpetajate tarkvara) tootja Mythware'iga ning pakuvad nüüd eelkõige koolidele suunatult Mandriva+Mythware väikesülearvutitele sobilikku kooslust. Kui arvestada, et nii Brasiilias, kus Mandrival on ilmselt praegu tugevaimad positsioonid, kui ka potentsiaalselt Venemaal (läbi möödunudsuviste investorite ja võib-olla ka Venemaal kasutusele võetava uue, Linuxil põhineva "rahvusliku" distributsiooni), on just haridussektor see, kus tarkvaratootjad kõige enam kasu võivad loota, siis on see uudis igatahes lootusi kergitav.
Täna võis teada saada ka Eesti kirjastuste möödunudaastase müügiedetabeli tulemused. Väga palju üllatavat seal ei olnud, aga mõnda siiski. Et aimeraamatute seas on nõnda-ütelda kodundusraamatud esirinnas, ei üllatanud, küll mõnevõrra üllatas, et esikümnesse ei mahtunud ühtegi eneseabiraamatut (kas tõesti on elu nii heaks muutunud? :-) ), ja seegi, et üks ajalooteos oli suutnud ennast lausa teisele kohale välja võidelda. Tõsiselt aga pani mõtlema see, mida pakuti välja ilukirjanduse edetabelina. Pooled esikümne teostest olid sellised, mida liigitatakse elulookirjanduse alla, ja ma poleks küll väga kindel, et on hea mõte neid ilukirjanduse alla majutada. Eks neid ole ju igasuguseid, aga üldiselt peaks üks elulooraamat olema enam-vähem dokumentaalne pajatus konkreetse isiku (või ka isikute) möödanikust ning sellisena kuuluma ajalookirjanduse alamkategooriasse, seega siis selle tabeli jaotuse kohaselt aimekirjanduse alla. Veel vähem tundus sinna sobivat raamat "Hingele pai", mis vähemalt selle põhjal, mida ma olen sellest kuulnud (kahjuks pole ise lugenud), ei ole üldse ilukirjandus kohe mingis mõttes, pigem just see aimekirjanduse alt puuduv eneseabi - aga eks ma võin ka eksida selles osas, sest, nagu öeldud, oma silmaga kaenud ei ole... Muidugi pidin kurbdusega tõdema, et ma ise olen ikka nähtavasti väga valesid asju tõlkima sattunud, igal juhul selliseid, mis müügiedetabelist kindlalt välja jäävad... Täielikku tabelit võib uurida siit.
Loetud. Horisont 1/2011
Vaadatud. Eureka (TV6)
Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon
17.1.11
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, kuigi üpris väikese tööpanusega, kahel põhjusel. Üks neist oli artikli tõlkimine sedakorda Postimehele, teine ajutine leebumine vanainimeste ärakasutamise poliitika osas ning selle asemel, et lasta neil enda manu tulla, hoopis ise nende juurde minemine. Ilm oli mõnus ja otseteegi kenasti läbitav, ilma igasuguste spagaatide ning muude jäätantsu elementideta. Küll võis selle teekonna kestel, mis vaid osaliselt kulgeb mööda asfalteeritud pinda (mitte et seda praegu just väga näha või tunda oleks, aga mõtteliselt on ta seal kuskil ometi olemas), täheldada üht huvitavat inimloomuse omadust, nimelt seda, et kui tegevusse astub mõistus, siis on tulemuseks ligilähedaselt noolsirged teed, aga kui lasta instinktidel võimust võtta ja juhatada ennast sinna, kuhu jalad juhatavad, on tulemuseks rajad, mille kohta parim väljend on nähtavasti kurviline. Õieti ei ole see ju uus tähelepanek, nii inimeste kui ka inimeste kandmise teenistusse rakendatud loomad kui ka isegi metsloomad ja muud elajad teevad radu samasuguse kurvilis-käänulise instinkti alusel, aga see köitis täna tähelepanu, kui vaevalt sadakond meetrit pika lõigu peale kujunenud rajal ei leidunud vist ühtegi pikemat kui paarimeetrist juppi, mis oleks sirgjooneliselt kulgenud...
Ema ja ta poiss-sõbra juurde minekul oli mõistagi siiralt omakasupüüdlik eesmärk: viimases vestluses rohkem õrritamiseks ja üldse mitte teostumislootusega mainitud kartulipuder ja hakklihakaste ja ahjuõunad tekitasid mingil seletamatul põhjusel emas tunde, et just neid ta tahabki täna valmistada. Ja kes olen siis mina, et sellisest üüratust, nägu paratamatult ja täiesti pingutamata laiale-laiale naeratusele tirivast naudingust loobuda? Loomulikult olin krapsti õigeks ajaks kohal ning tõeline hedonistlik söömisorgia võis alata. Hiljem lisandusid sellele veel kakao ja muud maiustused, nii et tänane vanainimeste ekspluateerimine nende enda territooriumil läks kindlasti täie ette ja rohkemgi.
Ma üritasin küll jätta endast viisaka pojaraasu muljet ja paigaldasin vastuteenena emale arvutisse fotode haldamise ja töötlemise rakenduse digiKam, mis nüüd juba mõnda aega on ka Windowsis saadaval ja mis mu väga nappe kogemusi, aga ka mõningaid kuuldud-loetud arvamusi mööda on üks paremaid, vähemalt nende seas, mille eest kõva raha ei küsita. Tõsi küll, see paigaldamine võttis omajagu aega, sest esialgu proovisin seda teha KDE üldise Windowsi paigaldusprogrammi abil, mis aga kippus tõrkuma ja teatas pärast näiliselt edukat paigaldamist, et ikka midagi ei sobi. Ilmselt sellest teadlikuna on digiKami arendajad valmistanud ka oma isikliku paigaldusprogrammi, mis tuli selle ülesandega lõpuks edukalt toime. Jätsin selle neile põhjalikumaks uurimiseks, võib-olla hakkab meeldima, sest näiteks põgusalt võrreldud Windows Live'i fotorakendus, mis neil olemas on, tundus siiski olevat mõnevõrra tagasihoidlikum, kuigi võimaldab kahtlemata samuti ära teha suure osa asju, mida fotode töötlemisel vaja läheb.
Tagasitulek langes juba aega, mil Tallinna kohale oli jõudnud paljuräägitud tugevtuul ja muud jubedused, mis siiski vähemalt sel ajal, millele langes mu lõbus tatsamine, väljendus peamiselt tihedalt langevates lumehelvestes. Jah, tõsi küll, oli ka teatavat tuult, aga et tagasitee kulgeb lõuna suunas ja lätlased pole traditsiooniliselt just kuigi kõvad puhujad, siis oli see mulle pigem abiks kui mureks - purjesid just lehvima ei pannud, aga mõnusalt tagant tõukas küll.
Ema andis kaasa ka ühe ristsõna, sedakorda Kuma kontserni toodangu nimekandja, millest avastasin rõõmuga, et ka nemad pakuvad nüüd aasta esimeses numbris kenasti välja aluse, millele kleepida aastavinjetid - otsekui vastus mu aastalõpukurtmisele, et tuleb muudkui kulutada isiklikke paberi- ja kaardivarusid. Tegelikult oli ristsõnu rohkemgi, nimelt oli ema kätte mingil iseäralikul teel juhtunud üks ingliskeelne ajalooajakiri, kus oli sees kena klassikaline ristsõna ja just mulle sobivalt ajalooalane. Mis tuletas taas kurbdusega meelde, et Eestis ei ole enam aastaid saanud selliseid ristsõnu näha. Nojah, mingi analoog on meil olemas, ma mõtlen selliste pikkade ja mõnikord ka veidi mõtlemist nõudvate küsimuste osas, aga nende puhul ei tule meil ja praegu vastuseid paigutada mitte klassikalisse ristsõnasse, vaid neid mingist täherägastikust taga otsida, mis on väga tüütav. Spetsiifiline ajalooristsõna oli muidugi mulle ka tunduvalt lihtsam kui aegajalt proovitud New York Timesi või mõne muu Ameerika või Briti ajalehe oma, kus sageli jääb lihtsalt nutist puudu, õigemini taustateadmistest, et õige vastus välja nuputada.
Eile mainitud Boltowsky Toomase terava kriitika sõjandusteemaliste tõlketeoste kohta pidas Postimees heaks täna isegi mittetasulises versioonis avaldada, nii et olgu see siin ära mainitud. Ma sain küll ka ema käest eilse Postimehe AK-lisa füüsilise numbri, nii et nüüd võib selle sõna otseses mõttes töölaua kohale seina peale kleepida, et artiklis osutatud puudused, olgu nad siis kelle tahes tehtud, alati tulikirjana silme ees püsiks.
Tõlkimise teemal oli veel huvitav edetabelilaadne asi Varraku raamatublogis pealkirja all "Eesti parimad tõlkijad". Ega seal väga suuri üllatusi ei olnud, kuigi minusugune luuleväline isik ei oleks kindlasti Kaalepi Aini esimeseks tõstnud, aga ma saan täiesti aru, miks ta seal seisab. Mõned lõpupoole nimed panid ka veidi kulmu kergitama, eriti Lydia Koidula ja Tõnu Õnnepalu (ehkki viimasel on muidugi kindlasti üsna mitu olulist ja head tõlget, aga kas need just teda nii kõrgele peaks paigutama... võib-olla peaks ka, ei oska öelda). Samas oli ka mitmeid päris kohe pähe torkavaid nimesid, mida algnimekirjas ei leidunud, aga mida on sissekande kommentaarides ära mainitud. Nojah, ega selline edetabel just väga palju midagi ei tähenda, aga ma miskipärast usun, et kui ka teha laiemapõhjaline küsitlus, suureneks rohkem nimede hulk kui toimuks väga olulisi muutusi sellest praegu välja pakutud edetabelis, eriti kõrgemas otsas.
Ahjaa, kes see ikka koera jalga tõstab, kui mitte koer ise, nii et olgu siin ka ära mainitud, et hea võimalus siinkirjutaja häält kuulata ja mitte ainult häält, vaid ka teataval määral mõtestatud juttu hiljuti ilmunud teose "Jumala sõda" aineil on nüüd olemas Kuku raadio taskuhäälingu kaudu (valida tuleb "Nädala raamat 2011-01-14").
Loetud: Horisont 1/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Arn - Pohjolan ritari (Yle2), ENSV (ETV), Der eisige Tod (Pro7)
Ema ja ta poiss-sõbra juurde minekul oli mõistagi siiralt omakasupüüdlik eesmärk: viimases vestluses rohkem õrritamiseks ja üldse mitte teostumislootusega mainitud kartulipuder ja hakklihakaste ja ahjuõunad tekitasid mingil seletamatul põhjusel emas tunde, et just neid ta tahabki täna valmistada. Ja kes olen siis mina, et sellisest üüratust, nägu paratamatult ja täiesti pingutamata laiale-laiale naeratusele tirivast naudingust loobuda? Loomulikult olin krapsti õigeks ajaks kohal ning tõeline hedonistlik söömisorgia võis alata. Hiljem lisandusid sellele veel kakao ja muud maiustused, nii et tänane vanainimeste ekspluateerimine nende enda territooriumil läks kindlasti täie ette ja rohkemgi.
Ma üritasin küll jätta endast viisaka pojaraasu muljet ja paigaldasin vastuteenena emale arvutisse fotode haldamise ja töötlemise rakenduse digiKam, mis nüüd juba mõnda aega on ka Windowsis saadaval ja mis mu väga nappe kogemusi, aga ka mõningaid kuuldud-loetud arvamusi mööda on üks paremaid, vähemalt nende seas, mille eest kõva raha ei küsita. Tõsi küll, see paigaldamine võttis omajagu aega, sest esialgu proovisin seda teha KDE üldise Windowsi paigaldusprogrammi abil, mis aga kippus tõrkuma ja teatas pärast näiliselt edukat paigaldamist, et ikka midagi ei sobi. Ilmselt sellest teadlikuna on digiKami arendajad valmistanud ka oma isikliku paigaldusprogrammi, mis tuli selle ülesandega lõpuks edukalt toime. Jätsin selle neile põhjalikumaks uurimiseks, võib-olla hakkab meeldima, sest näiteks põgusalt võrreldud Windows Live'i fotorakendus, mis neil olemas on, tundus siiski olevat mõnevõrra tagasihoidlikum, kuigi võimaldab kahtlemata samuti ära teha suure osa asju, mida fotode töötlemisel vaja läheb.
Tagasitulek langes juba aega, mil Tallinna kohale oli jõudnud paljuräägitud tugevtuul ja muud jubedused, mis siiski vähemalt sel ajal, millele langes mu lõbus tatsamine, väljendus peamiselt tihedalt langevates lumehelvestes. Jah, tõsi küll, oli ka teatavat tuult, aga et tagasitee kulgeb lõuna suunas ja lätlased pole traditsiooniliselt just kuigi kõvad puhujad, siis oli see mulle pigem abiks kui mureks - purjesid just lehvima ei pannud, aga mõnusalt tagant tõukas küll.
Ema andis kaasa ka ühe ristsõna, sedakorda Kuma kontserni toodangu nimekandja, millest avastasin rõõmuga, et ka nemad pakuvad nüüd aasta esimeses numbris kenasti välja aluse, millele kleepida aastavinjetid - otsekui vastus mu aastalõpukurtmisele, et tuleb muudkui kulutada isiklikke paberi- ja kaardivarusid. Tegelikult oli ristsõnu rohkemgi, nimelt oli ema kätte mingil iseäralikul teel juhtunud üks ingliskeelne ajalooajakiri, kus oli sees kena klassikaline ristsõna ja just mulle sobivalt ajalooalane. Mis tuletas taas kurbdusega meelde, et Eestis ei ole enam aastaid saanud selliseid ristsõnu näha. Nojah, mingi analoog on meil olemas, ma mõtlen selliste pikkade ja mõnikord ka veidi mõtlemist nõudvate küsimuste osas, aga nende puhul ei tule meil ja praegu vastuseid paigutada mitte klassikalisse ristsõnasse, vaid neid mingist täherägastikust taga otsida, mis on väga tüütav. Spetsiifiline ajalooristsõna oli muidugi mulle ka tunduvalt lihtsam kui aegajalt proovitud New York Timesi või mõne muu Ameerika või Briti ajalehe oma, kus sageli jääb lihtsalt nutist puudu, õigemini taustateadmistest, et õige vastus välja nuputada.
Eile mainitud Boltowsky Toomase terava kriitika sõjandusteemaliste tõlketeoste kohta pidas Postimees heaks täna isegi mittetasulises versioonis avaldada, nii et olgu see siin ära mainitud. Ma sain küll ka ema käest eilse Postimehe AK-lisa füüsilise numbri, nii et nüüd võib selle sõna otseses mõttes töölaua kohale seina peale kleepida, et artiklis osutatud puudused, olgu nad siis kelle tahes tehtud, alati tulikirjana silme ees püsiks.
Tõlkimise teemal oli veel huvitav edetabelilaadne asi Varraku raamatublogis pealkirja all "Eesti parimad tõlkijad". Ega seal väga suuri üllatusi ei olnud, kuigi minusugune luuleväline isik ei oleks kindlasti Kaalepi Aini esimeseks tõstnud, aga ma saan täiesti aru, miks ta seal seisab. Mõned lõpupoole nimed panid ka veidi kulmu kergitama, eriti Lydia Koidula ja Tõnu Õnnepalu (ehkki viimasel on muidugi kindlasti üsna mitu olulist ja head tõlget, aga kas need just teda nii kõrgele peaks paigutama... võib-olla peaks ka, ei oska öelda). Samas oli ka mitmeid päris kohe pähe torkavaid nimesid, mida algnimekirjas ei leidunud, aga mida on sissekande kommentaarides ära mainitud. Nojah, ega selline edetabel just väga palju midagi ei tähenda, aga ma miskipärast usun, et kui ka teha laiemapõhjaline küsitlus, suureneks rohkem nimede hulk kui toimuks väga olulisi muutusi sellest praegu välja pakutud edetabelis, eriti kõrgemas otsas.
Ahjaa, kes see ikka koera jalga tõstab, kui mitte koer ise, nii et olgu siin ka ära mainitud, et hea võimalus siinkirjutaja häält kuulata ja mitte ainult häält, vaid ka teataval määral mõtestatud juttu hiljuti ilmunud teose "Jumala sõda" aineil on nüüd olemas Kuku raadio taskuhäälingu kaudu (valida tuleb "Nädala raamat 2011-01-14").
Loetud: Horisont 1/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Arn - Pohjolan ritari (Yle2), ENSV (ETV), Der eisige Tod (Pro7)
1.1.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mida ma veidi kärpisin järjekordse isikliku kultuurikilomeetri läbimisega. Sedakorda oli tegemist küll veidi tagurpidi teekonnaga, sest ma ei läinud midagi (loe: raamatupakki) ära tooma, vaid hoopis viima - kuidagi salakavalalt oli see aasta viimane päev kätte jõudnud ning arvukad ristsõnade aastavinjettide kaardid, mis olid valmistatud hulga vaeva ja kleepimisega, lausa anusid lahkumist mu hubasest kodust, käekõrval talutamist lumerohkes linnas ja siis paiskamist iseseisvasse ellu neid õrnalt ja hellalt suure postkasti pilust alla liuelda lastes. Liikumine postkontorini oli erinevalt mõne päeva tagusest väga valutu, kõnniteed olid kenasti ja laialt, ilmselgelt mõne masina abiga lahti lükatud. Kui arvestada, et sumerid, babüloonlased ja akadlased on vististi välja surnud, siis ilmselt pidi seda olema teinud üks kahest (või oli neid kolm?) Eestis elavast assüürlasest, sest oli ilmselge, et lahtilükkajal on olnud vastupandamatu kiusatus ja sisemine tung matkida tsikuraate, tekitades iga mõne meetri järel järjekordse astme - aga näha oli ka seda, et aastatuhandetega on traditsioonid natuke ununema hakanud, mistõttu päris korralikku astmikpüramiidi need kokku ei andnud, ehk vaid mõnikümmend imepisikest, vahelduva kõrgusega tsikuraadikest selle teekonna peale...
Tegin täna ära ka mõne päeva eest mainitud hädavajalikud muudatused KDE-s, asendades seal kehtiva rahaühiku tähise, nii et EEK asemel seisab nüüd EUR. Avastasin, et vanemates versioonides polnudki seda mainitud, nii et tänane muudatus puudutas nelja faili: arendusharus ning harudes 4.6 (ehk jaanuaris ilmuvas uues), 4.5 (praegune stabiilne) ja 4.4. Sellega peaks tegelikult olema nagunii kaetud enam-vähem kõik, mis praegu üldse kasutusel on, aga kui kellelgi peaks tõesti olema mõni vanem versioon, siis KDE-s saab õnneks rahaühikut väga hõlpsasti vahetada, ei ole vaja kuskil müstilistes konfiguratsioonifailides sobrata ega midagi.
Aastavahetus oli nagu aastavahetus ikka, peamiseks tähistajaks sõda meenutav täristamine ja kõmistamine akna taga. Küll avastasin veidi pärast südaööd elik uue aasta saabumist ennast telepurgist. No olgu, võib-olla oli see enesepettus, aga mulle siiski tundus, et paaril korral läigatas mu karvutu kolp siiski objektiivi eest läbi - selle objektiivi eest, mis võttis üles suvise pungipeerude (hmm, see ei kõla pooltki nii loomulikult kui rokipeerud... :-) ) kontserdi, mida minagi kaemas käisin.
Loetud: Vikerkaar 12/2010
Vaadatud: Ühikarottide ekstreem-sõnasõda (Kanal2), Rohke Debelaki libauudised (ETV), Kelgukoerad ja seitse rahatähte (Kanal2), Eesti Vabariigi presidendi uusaastatervitus (ETV), Disko pole oluline, punk on põhiline (TV3)
Tegin täna ära ka mõne päeva eest mainitud hädavajalikud muudatused KDE-s, asendades seal kehtiva rahaühiku tähise, nii et EEK asemel seisab nüüd EUR. Avastasin, et vanemates versioonides polnudki seda mainitud, nii et tänane muudatus puudutas nelja faili: arendusharus ning harudes 4.6 (ehk jaanuaris ilmuvas uues), 4.5 (praegune stabiilne) ja 4.4. Sellega peaks tegelikult olema nagunii kaetud enam-vähem kõik, mis praegu üldse kasutusel on, aga kui kellelgi peaks tõesti olema mõni vanem versioon, siis KDE-s saab õnneks rahaühikut väga hõlpsasti vahetada, ei ole vaja kuskil müstilistes konfiguratsioonifailides sobrata ega midagi.
Aastavahetus oli nagu aastavahetus ikka, peamiseks tähistajaks sõda meenutav täristamine ja kõmistamine akna taga. Küll avastasin veidi pärast südaööd elik uue aasta saabumist ennast telepurgist. No olgu, võib-olla oli see enesepettus, aga mulle siiski tundus, et paaril korral läigatas mu karvutu kolp siiski objektiivi eest läbi - selle objektiivi eest, mis võttis üles suvise pungipeerude (hmm, see ei kõla pooltki nii loomulikult kui rokipeerud... :-) ) kontserdi, mida minagi kaemas käisin.
Loetud: Vikerkaar 12/2010
Vaadatud: Ühikarottide ekstreem-sõnasõda (Kanal2), Rohke Debelaki libauudised (ETV), Kelgukoerad ja seitse rahatähte (Kanal2), Eesti Vabariigi presidendi uusaastatervitus (ETV), Disko pole oluline, punk on põhiline (TV3)
31.12.10
Kolmabased mõtted
Täiesti tavaline ebatavaline päev, kus kõik asjad olid teisiti kui tavaliselt :-) Alates juba sellest, et pidin täna ärkama kella 9 paiku, mis teisisõnu tähendas musugusele vanainimesele kohatult pisikest uneaega. Aga et ees ootas ringsõit mööda Eestimaa lumekauneid kohti, mis pidi tipnema jõulu ja aastavahetuse segapidusöögiga venna juures, siis vääris see väike unevajak küünlaid või vähemalt LED-lampe.
Esimeses joones viis teekond koos ema ja ta poiss-sõbrast sohvriga Türile, mööda kenasti poollumevaba otseteed üle Rapla. Kui jätta kõrvale teekonna jooksul aina paksemat ilmet võttev lumikate, siis ainuke tähelepanuväärne vahejuhtum oligi Rapla kandis, kus järsku hakkas masin hüplema, karglema ja lainemata - sellest selgus ka, miks oli suvel olnud vaja kohe pikalt seal teetöid teha: ilmselt mõeldigi talve peale ja selle peale, et üksluine valge maastik uinutab autojuhte, ning siis viimistleti hoolikalt teekatet, et see ikka autojuhid ning ka teised liikursõidukites olijad kenasti ärkvel hoiaks (sest mitte kõigil pole ju ristsõnu, mille lahendamine mind selle teekonna vältel üleval hoidis ja millest ei suutnud mind rohkem kui hetkeks eemale kiskuda ka Rapla imetabaste teemeistrite loomepuhangu nautimine).
Türile jõudes väisasime kõigepealt, nagu kord ja kohus ette näeb, mõistagi surnuid. Teated Türi mattumisest lume alla vastasid täielikult tõele, võib-olla päris meetrini surnuaias lumi ei ulatunud, aga igal juhul oli teda palju ja paraku polnud selle eemaldamiseks ning vajalike haudadeni pääsemiseks muud vahendit kui tavaline kitsas labidas. Aga küünlad, lilled ja muud asjad, mida lahkunud nii kangesti igatsevad, et pidevalt elavaid neid enda juurde tooma kannustavad, said igatahes oma kohale.
Veidi aega Türil tädi juures veetnud ning ta autosse ära mahutanud, algaski sõit Tartu/Kungla suunas. Kunglas oli juhtunud tõeline järeljõuluime: kui veel eile olevat seal vesi olnud tavapäraselt kinni külmunud, siis täna voolas see väga kenasti. Nojah, tõsi küll, miskipärast ainult kraanist, mitte näiteks WC-s, aga et viimase kasutamine kanalisatsioonihädade tõttu on nagunii problemaatiline, siis see ei häirinud. Aga selleks, et vuliseva veeni jõuda, tuli ka seal mehemoodi kühveldada (tagantjärele nägin Facebookis üht pilti Jaapanist, kus oli veidi suuremas skaalas tehtud midagi samasugust, nagu me tegime Kunglas...)
Õhtupoolik venna juures möödus niisiis suure söömise ja joomise (mis kindlasti kulus ära, sest jõulusöömaajast on ju juba mitu päeva möödas ja aastalõpuorgia alles ees, aga imene tahab ju vahepeal lukulluslikult prassida...), igasugu kingituste jagamise ja saamise ning muidugi minu jaoks peamise elik saunaskäigu saatel - kui rohkem ei peaks õnnestuma, siis see kord või paar venna sauna kasutada kuulub kindlasti aasta tipphetkede hulka. Ja nii kaduski pikk päevatee öhe...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Aastalõpu intervjuu peaministriga (ETV), Teadmata kadunud (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: head lekked (Postimees, 29.12.2010)
Esimeses joones viis teekond koos ema ja ta poiss-sõbrast sohvriga Türile, mööda kenasti poollumevaba otseteed üle Rapla. Kui jätta kõrvale teekonna jooksul aina paksemat ilmet võttev lumikate, siis ainuke tähelepanuväärne vahejuhtum oligi Rapla kandis, kus järsku hakkas masin hüplema, karglema ja lainemata - sellest selgus ka, miks oli suvel olnud vaja kohe pikalt seal teetöid teha: ilmselt mõeldigi talve peale ja selle peale, et üksluine valge maastik uinutab autojuhte, ning siis viimistleti hoolikalt teekatet, et see ikka autojuhid ning ka teised liikursõidukites olijad kenasti ärkvel hoiaks (sest mitte kõigil pole ju ristsõnu, mille lahendamine mind selle teekonna vältel üleval hoidis ja millest ei suutnud mind rohkem kui hetkeks eemale kiskuda ka Rapla imetabaste teemeistrite loomepuhangu nautimine).
Türile jõudes väisasime kõigepealt, nagu kord ja kohus ette näeb, mõistagi surnuid. Teated Türi mattumisest lume alla vastasid täielikult tõele, võib-olla päris meetrini surnuaias lumi ei ulatunud, aga igal juhul oli teda palju ja paraku polnud selle eemaldamiseks ning vajalike haudadeni pääsemiseks muud vahendit kui tavaline kitsas labidas. Aga küünlad, lilled ja muud asjad, mida lahkunud nii kangesti igatsevad, et pidevalt elavaid neid enda juurde tooma kannustavad, said igatahes oma kohale.
Veidi aega Türil tädi juures veetnud ning ta autosse ära mahutanud, algaski sõit Tartu/Kungla suunas. Kunglas oli juhtunud tõeline järeljõuluime: kui veel eile olevat seal vesi olnud tavapäraselt kinni külmunud, siis täna voolas see väga kenasti. Nojah, tõsi küll, miskipärast ainult kraanist, mitte näiteks WC-s, aga et viimase kasutamine kanalisatsioonihädade tõttu on nagunii problemaatiline, siis see ei häirinud. Aga selleks, et vuliseva veeni jõuda, tuli ka seal mehemoodi kühveldada (tagantjärele nägin Facebookis üht pilti Jaapanist, kus oli veidi suuremas skaalas tehtud midagi samasugust, nagu me tegime Kunglas...)
Õhtupoolik venna juures möödus niisiis suure söömise ja joomise (mis kindlasti kulus ära, sest jõulusöömaajast on ju juba mitu päeva möödas ja aastalõpuorgia alles ees, aga imene tahab ju vahepeal lukulluslikult prassida...), igasugu kingituste jagamise ja saamise ning muidugi minu jaoks peamise elik saunaskäigu saatel - kui rohkem ei peaks õnnestuma, siis see kord või paar venna sauna kasutada kuulub kindlasti aasta tipphetkede hulka. Ja nii kaduski pikk päevatee öhe...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Aastalõpu intervjuu peaministriga (ETV), Teadmata kadunud (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: head lekked (Postimees, 29.12.2010)
25.12.10
Reedesed elik jõululaubased mõtted
Peaaegu oleks juba kirjutanud harjumuspäraselt "tavaline" - nii ränk on sissejuurdunud kombe jõud... -, aga sain siiski sõnasabast kinni, sest tänane päev polnud just kuigi tavaline: esiteks polnud see kindlasti tööpäev ja teiseks ei olnud see isegi mitte tavaline jõululaupäev. Viimases osas oli ebatavaline nii selleaastase kogunemise koht Tallinnas kui ka asjaolu, et kogunenuid oli tavapärasega võrreldes ühelt poolt veidi vähem, aga teiselt poolt jälle hulga rohkem... Isegi algus väga vara hommikul oli omajagu ebatavaline, aga nagu hiljem selgus, oli see saabunud raevust vahutava ja säravvalgeid vihapritsmeid purskava Scarletti-neiukese tõttu ilmselt isegi mõistlik.
Igatahes jõudsin kenasti kella 15 ajaks, nagu ette nähtud, kohale, mida lihtsustas tublisti ka see, et osaliselt linna(osa)valitsus, osaliselt inimesed ise, nähtavasti tantsusaate lõppemisest kohutavalt nördinud, ei võimaldanud mul enam tantsiskleda poolemeetrises või sügavamas lumes, vaid olid peaaegu terves ulatuses minu ning ema ja ta poiss-sõbra elupaikade vahele jäävad teed lahti lükanud. Nojah, muidugi see salakaval võte, millega ehe kiilasjää õrna lumekihi alla matta, oli endiselt kasutusel, aga sedakorda ma oma spagaadioskusi siiski ilmutama ei pidanud paraku.
Terve korteritäis inimesi ja teist samapalju jõulutoite said õige mitu tundi omavahel kenasti läbi, kuni lõpuks hakkasid toidud koguselt juba tugevasti alla jääma ning inimesed piinlikkust tundes ennast selle peale lahkuma asutasid. Õieti oligi see rohkem selline rõõmus kokkutulemine, mitte harras jõuluõhtu - seda viimast meenutasid rohkem maiustustelaua kohal kõrguv kuuseke ja hõõgvein (kes siis ikka muul ajal sellist kraami joob, lihtsam on ju niisama kiiresti ja külmalt alkohol alla kulistada, et ikka rutem nokkima hakkaks, kui jännata mingi soojendamisega...) Nojah, tegelikult oli märgata, et mingid päkatsid olid ka vahepeal kuidagi märkamatult jõudnud ringi sebida, sest nii enam-vähem kõigile jagus mingi pisike pakike mõningate käepäraste eluliselt vajalike asjadega, nagu šokolaaditahvel või peaparanduse raamatuke (mis, nagu kõigi hämmatuseks selgus, ei olnud mitte ilukirurgiast, vaid millestki sootuks maalähedasemast...) või veel miskit.
Aga peamine oli siiski rõõnus meeleolu ja lookas lauad, millele ka mina oma väikese panuse andsin. Sellega seoses selgus ka huvitav, kuigi ilmselt ajaloos korduvalt esinenud tõik, et toiduvalmistajate arvamus oma toidust on üpris erinev selle maitsjate omast: kaks inimest, kes olid maiuspala kaasa toonud, olid kumbki üsna kindlad, et nad on valmistanud liiga magusa, peaaegu söömiskõlbmatu asja, kuid nii ei arvanud miskipärast keegi teine...
Hõõgveinist, õllest, praest ja magusasjadest julgust saanuna asusin lõpuks tagasiteele, mis osutus imeliselt kergeks, veel kergemaks kui tulek, sest vahepeal oli Tallinnasse ilmunud üleeuroopaline staar Scarlett ja nii võib öelda, et jõudsin koju kui tuulest viidud. Korraks tekkis küll seejärel ahvatlus asuda tõlkimistöö kallale, aga surusin selle tungi siiski maha ja kasutasin ära ema pakutut head võimalust lõpetada Meistriristiku ruudukeste täitmine. Mis oli nähtavasti palju harivam kui tõlkimistöö iganes võinuks olla: oma häbiks pidin tunnistama, et ma ei olnud kunagi kuulnud sõna džakruaruu, ehkki EE-s on see ometi sees...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Postiteenistus (ETV), Titan A. E. (Showtime)
Igatahes jõudsin kenasti kella 15 ajaks, nagu ette nähtud, kohale, mida lihtsustas tublisti ka see, et osaliselt linna(osa)valitsus, osaliselt inimesed ise, nähtavasti tantsusaate lõppemisest kohutavalt nördinud, ei võimaldanud mul enam tantsiskleda poolemeetrises või sügavamas lumes, vaid olid peaaegu terves ulatuses minu ning ema ja ta poiss-sõbra elupaikade vahele jäävad teed lahti lükanud. Nojah, muidugi see salakaval võte, millega ehe kiilasjää õrna lumekihi alla matta, oli endiselt kasutusel, aga sedakorda ma oma spagaadioskusi siiski ilmutama ei pidanud paraku.
Terve korteritäis inimesi ja teist samapalju jõulutoite said õige mitu tundi omavahel kenasti läbi, kuni lõpuks hakkasid toidud koguselt juba tugevasti alla jääma ning inimesed piinlikkust tundes ennast selle peale lahkuma asutasid. Õieti oligi see rohkem selline rõõmus kokkutulemine, mitte harras jõuluõhtu - seda viimast meenutasid rohkem maiustustelaua kohal kõrguv kuuseke ja hõõgvein (kes siis ikka muul ajal sellist kraami joob, lihtsam on ju niisama kiiresti ja külmalt alkohol alla kulistada, et ikka rutem nokkima hakkaks, kui jännata mingi soojendamisega...) Nojah, tegelikult oli märgata, et mingid päkatsid olid ka vahepeal kuidagi märkamatult jõudnud ringi sebida, sest nii enam-vähem kõigile jagus mingi pisike pakike mõningate käepäraste eluliselt vajalike asjadega, nagu šokolaaditahvel või peaparanduse raamatuke (mis, nagu kõigi hämmatuseks selgus, ei olnud mitte ilukirurgiast, vaid millestki sootuks maalähedasemast...) või veel miskit.
Aga peamine oli siiski rõõnus meeleolu ja lookas lauad, millele ka mina oma väikese panuse andsin. Sellega seoses selgus ka huvitav, kuigi ilmselt ajaloos korduvalt esinenud tõik, et toiduvalmistajate arvamus oma toidust on üpris erinev selle maitsjate omast: kaks inimest, kes olid maiuspala kaasa toonud, olid kumbki üsna kindlad, et nad on valmistanud liiga magusa, peaaegu söömiskõlbmatu asja, kuid nii ei arvanud miskipärast keegi teine...
Hõõgveinist, õllest, praest ja magusasjadest julgust saanuna asusin lõpuks tagasiteele, mis osutus imeliselt kergeks, veel kergemaks kui tulek, sest vahepeal oli Tallinnasse ilmunud üleeuroopaline staar Scarlett ja nii võib öelda, et jõudsin koju kui tuulest viidud. Korraks tekkis küll seejärel ahvatlus asuda tõlkimistöö kallale, aga surusin selle tungi siiski maha ja kasutasin ära ema pakutut head võimalust lõpetada Meistriristiku ruudukeste täitmine. Mis oli nähtavasti palju harivam kui tõlkimistöö iganes võinuks olla: oma häbiks pidin tunnistama, et ma ei olnud kunagi kuulnud sõna džakruaruu, ehkki EE-s on see ometi sees...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Postiteenistus (ETV), Titan A. E. (Showtime)
22.12.10
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mille kõige suurem sündmus oli vastu õhtut ametlikult alanud talv. Kuigi sügiseks ei saa juba mõnda aega väljas valitsevat ilma nimetada, oli ikkagi kurb, et nüüd lemmikaastaaeg ka ofitsiaalselt ja täiega otsa sai... jälle üheksa kuud ootamist ees... masenduse vältimiseks tuli ära tarbida üks šokolaad, see mulle kohe avastamishetkest saati meeldima hakanud Kalevi piimašokolaad iirise ja maapählkiga, mis muutis elunatukese taas säravamaks ja magusamaks.
Mandriva teatas täna lähipäevil ilmuva ajakohastatud Mandriva Linux 2010.2 tarbeks korraldatud kasutajate (või ka lihtsalt huviliste) taustapiltide konkursi tulemustest. Mõned olid eriti vahvad, eriti see kassiga jättis väga hea mulje, aga igal juhul tore, et niisuguseid konkursse korraldatakse. Sedakorda vist küll vähemalt võitjate seas ühtegi eestlast polnud, kuigi ma ei hakanud ükshaaval nimesid üle kontrollima.
Loetud: Tuna 4/2010
Vaadatud: Eureka (TV6)
Ilmunud tõlked: Aastalõpp raamatuga: Postimehe kaasautorid soovitavad (Postimees, 21.12.2010)
Mandriva teatas täna lähipäevil ilmuva ajakohastatud Mandriva Linux 2010.2 tarbeks korraldatud kasutajate (või ka lihtsalt huviliste) taustapiltide konkursi tulemustest. Mõned olid eriti vahvad, eriti see kassiga jättis väga hea mulje, aga igal juhul tore, et niisuguseid konkursse korraldatakse. Sedakorda vist küll vähemalt võitjate seas ühtegi eestlast polnud, kuigi ma ei hakanud ükshaaval nimesid üle kontrollima.
Loetud: Tuna 4/2010
Vaadatud: Eureka (TV6)
Ilmunud tõlked: Aastalõpp raamatuga: Postimehe kaasautorid soovitavad (Postimees, 21.12.2010)
19.12.10
Reedesed mõtted
Tõlkijate jõuluõhtust juba kosununa enam-vähem tavaline tööpäev, mida küll veidi kärpisid ühe artikli tõlkimine Postimehele ja kõrvalasuva kaupluse väisamine toiduvarude täiendamise eesmärgil. Viimane andis ka hea võimaluse nautida imeilusat talveilma: kena mahe tuul, miskit nagu puistas ka, kuigi ma väga kindel selles olla ei saa, temperatuur ka kümmekonna miinuse juures, nii et mis hing veel oskaks tahta. Tagasitulek küll oli juba problemaatilisem, kui kõigepealt tuli leida võimalus läbida autode kadalipp, mille oli tekitanud üks ukerdav kaubaauto, ning seejärel avastada tohutu rõõmuga rinnuni ulatuvas lumes sumpamise mõnud, kui naabermaja ümbrust lumest vabastav trakats, õigemini selle juht oli avastanud, et kõige parem on lund lükata sellele teerajale, mis mu elamu juurde viib... Samas aitas suur toidukott kenasti pea lume peal hoida ja edasi liikuda, nii et jälle üks vahva talveelamus juures!
Tänane Sirp oli pühadeksvalmistuvalt paksuke, aga kuigi salakavalalt lausa esiküljele peidetud kirjakesest võinuks oletada, et lugemist jagub tervelt kolmeks nädalaks, oli see vähemalt minu jaoks siiski suhteliselt tühjavõitu. Siiski pühadeküljed Lotmani Mihhaili enesepaljastusliku jõuluesseega ja Petti Urmase arvustusliku jutuga, mis lähtus Fanny de Siversi hiljutisest raamatukesest, pakkusid lugemist küll. Päris intrigeeriv oli lugeda ka arvutute asjatundjate ja muude tegelaste arvamusi tänavusest kirjandusaastast - selle põhjal jäi mulle üsna kindel tunne, et ma ei ole ilmselt suurt midagi kaotanud, kui ei ole ühtegi selle aasta teost lugenud (see käib õieti küll ka mõne eelmise aasta kohta... - ja nähtavasti on siiski erandeid, mis vääriksid lugemist, olgu ilmumisaasta 2010 või varasem, aga neid väheseid, mida ma julgen selliseks oletada, ära mainitud vististi ei olnudki...) Siiski pakkus aastalõpu Sirp ka lõbusamat lugemist, täpsemalt kaht kirjandusteemalist pikka lugu, mille kirjutamise põhjusest ma väga hästi aru ei saanud, aga mis olid lihtsalt naljakad oma näilises tõsiduses: Metsa Andrese ihulis-genitaalne "arvustaja arvustus" ja Sauteri Peetri lepingulis-rahalised ja enesekaemuslikud õpetussõnad algajatele kirjameestele.
Selles mõttes oli palju köitvam Sirbi vahele asetatud Keele Infoleht, mis oli täis lugemistväärt materjali, olgu keele muutumisest (minu jaoks, kes ma soome keelest äärmiselt vähe tean, oli veidi üllatavgi lugeda, et soome keel kippuda mõneti muutuma suunas, kus eesti keel on juba pikemat aega olnud) või terminoloogiast.
Keele vallast pakkus järjekordselt lugemisnaudingut Postimees, mis on meeldival moel jätkanud "keeletoimetaja tähelepanekute" avaldamist. Sedakorda olid ette võetud "kuritarvitatud" sõnad ja ega polegi muud öelda, kui et jõuliselt artiklit läbi töötades sai kohe oluliselt selgeks, et täna on igakülgselt käivitunud nii-öelda tavaliste sõnade pilastamine...
Õhtupoole võis teada saada, et kauaoodatud tuhanded eestikeelsed e-raamatud peaksid hakkama siis järgmine nädal kohalikku raamatuturgu mürinal üle ujutama. Ma juba jõudsin mõelda, et lubadus sel aastal seda teha ongi mõeldud täitmata jääma, niisiis oli üllatus meeldiv. Vaatasin ka uudises mainitud digikogu.ee lehekülge, mis tundus üsna sümpaatne olevat. Napilt alla poolteisesaja raamatu seas olid peamiselt viimase aja eestikeelsed teosed, ka mitteilukirjanduslikud (näituseks Petrone Printi toodang tundus seal vaat et täielikult olevat ja isegi mõni ajalooraamat oli sekka sattunud), aga nende kõrval ka mõned maailmakirjanduse kas nüüd just klassikasse, aga vähemalt tuntud teoste hulka kuuluvad teosed. Veel sümpaatsem tundus see, et sel digikogul ei paista olevat niisuguseid mõneti nörritavaid piiranguid nagu näiteks Krisostomus või alles paari päeva eest täheldatud TEA on tekitanud - ilmselt e-lugeritega saab ka viimaste pakutavat kenasti kasutada, aga neile, kes mingil põhjusel eelistavad ka e-raamatuid arvutis lugeda, ei pruugi viimatimainitud just väga meelepärast olla, nõudes ainult Windowsi ja Apple'i operatsioonisüsteemidega töötavat Adobe Digital Editionsi nimelist tarkvara (nojah, ma oma Mandrivaga (elik Linuxiga) olen ilmselt muidugi igas mõttes vähemuse esindaja, aga ikkagi...). Täpsustuseks tuleb küll öelda, et käesoleva sissekande kirjutamise ajal vaatasin üle Krisostomuse lehekülje ja selgub, et see piirang kehtib ainult ingliskeelsete ehk välismaiste e-raamatute puhul - nad pakuvad nüüd ka eestikeelseid e-raamatuid, mille puhul ADE-d ega muud spetsiaalset tarkvara e-raamatute lugemiseks arvutis vaja ei ole (ma ei ole päris kindel ega hakanud ükshaaval võrdlema, aga raamatute arv tundus sama olevat, mis digikogu.ee saidil, ja kui mitte kõik, siis vähemalt enamik ka täpselt samad teosed). Igal juhul viib selline areng tugevamalt mõtted e-lugeri hankimise peale...
Loetud: Akadeemia 12/2010
Vaadatud: Sõnasõda (Kanal2), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Miljon aastat enne meie ajaarvamist 2 (PBK)
Tänane Sirp oli pühadeksvalmistuvalt paksuke, aga kuigi salakavalalt lausa esiküljele peidetud kirjakesest võinuks oletada, et lugemist jagub tervelt kolmeks nädalaks, oli see vähemalt minu jaoks siiski suhteliselt tühjavõitu. Siiski pühadeküljed Lotmani Mihhaili enesepaljastusliku jõuluesseega ja Petti Urmase arvustusliku jutuga, mis lähtus Fanny de Siversi hiljutisest raamatukesest, pakkusid lugemist küll. Päris intrigeeriv oli lugeda ka arvutute asjatundjate ja muude tegelaste arvamusi tänavusest kirjandusaastast - selle põhjal jäi mulle üsna kindel tunne, et ma ei ole ilmselt suurt midagi kaotanud, kui ei ole ühtegi selle aasta teost lugenud (see käib õieti küll ka mõne eelmise aasta kohta... - ja nähtavasti on siiski erandeid, mis vääriksid lugemist, olgu ilmumisaasta 2010 või varasem, aga neid väheseid, mida ma julgen selliseks oletada, ära mainitud vististi ei olnudki...) Siiski pakkus aastalõpu Sirp ka lõbusamat lugemist, täpsemalt kaht kirjandusteemalist pikka lugu, mille kirjutamise põhjusest ma väga hästi aru ei saanud, aga mis olid lihtsalt naljakad oma näilises tõsiduses: Metsa Andrese ihulis-genitaalne "arvustaja arvustus" ja Sauteri Peetri lepingulis-rahalised ja enesekaemuslikud õpetussõnad algajatele kirjameestele.
Selles mõttes oli palju köitvam Sirbi vahele asetatud Keele Infoleht, mis oli täis lugemistväärt materjali, olgu keele muutumisest (minu jaoks, kes ma soome keelest äärmiselt vähe tean, oli veidi üllatavgi lugeda, et soome keel kippuda mõneti muutuma suunas, kus eesti keel on juba pikemat aega olnud) või terminoloogiast.
Keele vallast pakkus järjekordselt lugemisnaudingut Postimees, mis on meeldival moel jätkanud "keeletoimetaja tähelepanekute" avaldamist. Sedakorda olid ette võetud "kuritarvitatud" sõnad ja ega polegi muud öelda, kui et jõuliselt artiklit läbi töötades sai kohe oluliselt selgeks, et täna on igakülgselt käivitunud nii-öelda tavaliste sõnade pilastamine...
Õhtupoole võis teada saada, et kauaoodatud tuhanded eestikeelsed e-raamatud peaksid hakkama siis järgmine nädal kohalikku raamatuturgu mürinal üle ujutama. Ma juba jõudsin mõelda, et lubadus sel aastal seda teha ongi mõeldud täitmata jääma, niisiis oli üllatus meeldiv. Vaatasin ka uudises mainitud digikogu.ee lehekülge, mis tundus üsna sümpaatne olevat. Napilt alla poolteisesaja raamatu seas olid peamiselt viimase aja eestikeelsed teosed, ka mitteilukirjanduslikud (näituseks Petrone Printi toodang tundus seal vaat et täielikult olevat ja isegi mõni ajalooraamat oli sekka sattunud), aga nende kõrval ka mõned maailmakirjanduse kas nüüd just klassikasse, aga vähemalt tuntud teoste hulka kuuluvad teosed. Veel sümpaatsem tundus see, et sel digikogul ei paista olevat niisuguseid mõneti nörritavaid piiranguid nagu näiteks Krisostomus või alles paari päeva eest täheldatud TEA on tekitanud - ilmselt e-lugeritega saab ka viimaste pakutavat kenasti kasutada, aga neile, kes mingil põhjusel eelistavad ka e-raamatuid arvutis lugeda, ei pruugi viimatimainitud just väga meelepärast olla, nõudes ainult Windowsi ja Apple'i operatsioonisüsteemidega töötavat Adobe Digital Editionsi nimelist tarkvara (nojah, ma oma Mandrivaga (elik Linuxiga) olen ilmselt muidugi igas mõttes vähemuse esindaja, aga ikkagi...). Täpsustuseks tuleb küll öelda, et käesoleva sissekande kirjutamise ajal vaatasin üle Krisostomuse lehekülje ja selgub, et see piirang kehtib ainult ingliskeelsete ehk välismaiste e-raamatute puhul - nad pakuvad nüüd ka eestikeelseid e-raamatuid, mille puhul ADE-d ega muud spetsiaalset tarkvara e-raamatute lugemiseks arvutis vaja ei ole (ma ei ole päris kindel ega hakanud ükshaaval võrdlema, aga raamatute arv tundus sama olevat, mis digikogu.ee saidil, ja kui mitte kõik, siis vähemalt enamik ka täpselt samad teosed). Igal juhul viib selline areng tugevamalt mõtted e-lugeri hankimise peale...
Loetud: Akadeemia 12/2010
Vaadatud: Sõnasõda (Kanal2), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Miljon aastat enne meie ajaarvamist 2 (PBK)
Subscribe to:
Posts (Atom)