Tavaline tööpäev, millesse ootasin pisut põnevust suhteliselt harukordse nähtuse, nimelt ministri - ja mitte lihtsalt ministri, vaid mulgi nii mõnelgi korral jutuks olnud kultuuriministri Langi Reinu - tagasiastumise kujul. Võib öelda, et seda põnevust ka tuli, aga sugugi mitte niimoodi, nagu ma olin arvanud. Olgu ära öeldud, et mul ei ole lahkunud ministriga isiklikku kokkupuutumist olnud, kui mitte arvestada üht või kaht korda suurematel üritustel, kus olen teda näinud (aga mäletamist mööda isegi mitte olnud vestlevas seltskonnas ühes temaga, rääkimata individuaalsest vestlusest). Sestap on ta mul meeles üsna sõnaosava, kuigi kergesti erutuva raadiohäälena (nojah, tänapäeval ei kuula ma raadiot praktiliselt enam üldse, kord-paar tuleb ehk aasta või kahe kohta, aga veel viieteist aasta eest võis öelda, et kuulasin ikka kord-paar kuus vähemalt), kes suutis kui mitte just mõistlikke mõtteid väljendada, siis vähemalt osavalt sõnu ritta seada.
Tänane "poliitiline avaldus" oli selles mõttes igatepidi pettumus: ei olnud selles märkimisväärset sõnaekvilibristikat, ei olnud ka märkimisväärseid eredaid mõtteid. Küllap ma olen ka ise omajagu muutunud tolle ammuse ajaga võrreldes, aga tänases esinemises torkas lausa silma selline, kuidas öelda, lahmimine niisuguste tõdemustega, mis ehk lähevad hästi peale, aga on tegelikult üsna põhjendamata, sellised klišeed, millega võita endale poolehoidjaid vaid rumalamate seas, samasugune "suhtekorraldus", mida ta ise hukka mõistis. Aga et mitte jääda üldsõnaliseks, siis veidi ka sellest, mis silma torkas.
Paar otsesemat eksimust on juba mujal ära õiendatud: ajalehe "Kansan Uutiset" väljaandjate aps ERR-is avaldatud tekstile lisatud märkuses ja Kressa Kaarli juhtumi vildakas kajastamine Delfi loos. Aga eks ta selle kohta ütles ka ise, et "tegijatel juhtub", nii et neist pole mõtet kinni hakata. Mind masendasid pigem teised, võiks öelda, et põhimõttelisemad asjad, mis mu meelest näitavad kas väheseid teadmisi või, nagu mainitud, soovi populistlikult ehk laiematele hulkadele meeldivalt ja peale minevalt "ära panna" - või ka mõlemat korraga.
Esimene sellise asi puudutas ametiühinguid, mis Langi arvates "ajalooliselt on [...] olnud ja ilmselt veel mõneks ajaks ka jäävad sotsialistlikke vaateid esindavate erakondade ja poliitikute toetajaks". Võib muidugi aru saada, et sotside üldise ründamise plaanis võib nii ka sobida väljenduda, aga "ajalooliselt" see õige ei ole. Ametiühingud tekkisid juba mõnda aega enne seda, kui tekkis sotsialistlik õpetus, ja kuigi neil on edaspidises ajaloos olnud tihedaid seoseid ning väga paljud ametiühingud ongi vähem või rohkem vasakpoolsed, siis võrdusmärki nende vahele kuidagi asetada ei saa. Kas või juba seepärast, et nende põhifunktsioonid on täiesti erinevad: ametiühingud on loomu poolest teatava asutuse või piirkonna või teatava eluala inimeste õiguste eest võitlevad organisatsioonid, millel poliitiline väljund võib olla, aga võib ka mitte olla; sotsialism on poliitiline mõttevool, mis sellisena juba loomu poolest tegeleb ühiskonna kui tervikuga ning võib seepärast kergesti sattuda ametiühingutega vastuollu (nagu on ka korduvalt juhtunud - tasub kas või meenutada samuse Langi jutuski pidevalt läbi jooksnud Nõukogude riigi algusaegu, mil üks võtmeküsimusi oli ametiühingute allutamine enamlaste (edaspidi riigi)võimule, sest paljud ametiühingud, eriti toona väga mõjuvõimas ja ükspuha millisele võimule hädavajalik raudteelaste ametiühing, ei suhtunud sotsialistidesse üldse, eriti aga enamlastesse kuigi hästi). Ja mõistagi ei saa ka ära unustada tervet rida katoliiklikke ja muid ametiühinguid, mille suhe sotsialismi on vähem või rohkem vaenulik.
See on muidugi õige, et Eesti, nagu üldse Ida-Euroopa ametiühingud on teatavas mõttes Nõukogude aja pärand ja sestap on kerge arvata, et need on "ajalooliselt olnud ja jäävad" sotsialistide kantsiks, aga tegelikkus on pigem vastupidine: nagu suurte pöörete ajal sageli, lendab pendel laia kaarega teise serva ning nõukogudejärgsed ametiühingud on valdavalt olnud pigem üsna parempoolsed (see sõltub muidugi konkreetsetest oludest ja muust sellisest, aga üldistusena mu meelest iseloomustab see neid täpsemalt kui ministri arvamus). Enam-vähem sama võib öelda ka Ida-Euroopa sotsialistide kohta: ehkki osa neist on otseselt kommunistide järeltulijad, olles vaid partei nime vahetanud, võib enamikku lugeda pigem paremale või vähemalt tsentrisse kalduvaks kui tõsisteks vasakpoolseteks (vähemalt klassikalises mõttes - tänapäeva poliitilisel maastikul ei ole see parem- ja vasakpoolsuseks jagamine tihtipeale enam kuigi produktiivne).
Järgmine, aga eelmisega seotud oli loomeliitude võrdsustamine ametiühingutega ja seeläbi ka neile sotsialistide käsilaste sildi külgekleepimine. Jällegi ei saa öelda, et see päris vale oleks: tõepoolest, loomeliitudel on tugevaid ühisjooni ametiühingutega, aga valdavalt loetakse neid siiski kogu maailmas pisut teistsugusteks organisatsioonideks: ametiühingute kõrval eristatakse enamasti ühelt poolt kutseliite (professional associations) ja teiselt poolt loomeliite (enamasti nimetatakse neid gildideks, mõnel pool ka (kirjanike, näitlejate, kunstnike jne) liitudeks), mis küll sisuliselt võivad sarnast tööd teha, see tähendab kaitsta oma liikmete õigusi ja võidelda nende töötingimuste parandamise eest, on aga harva juriidiliselt võrdsustatud, kas või juba seepärast, et ka veel tänases maailmas erineb näituseks treialite ja näitlejate töö nii palju, et isegi nende esindamine nõuab omajagu erinevaid võtteid. Samuti on loomeliidud traditsiooniliselt olnud üpris apoliitilised (välja arvatud muidugi erandlikud ajad ja üldse erandlikud juhud), samal ajal kui ametiühingud on väga sageli poliitikaga seotud, olgu otseselt või ka kaudsemalt, oma tegevuse läbi - ja reaktsioongi neile on üsna mõistetavalt tõsisem: kui näituseks näitlejate streiki võib vastaspool ehk üsna kaua välja kannatada, siis leivatehaste või sadamate streiki naljalt mitte (üks näide selle kohta, et füüsis on palju tülikam kui vaim).
Pisut kummastav oli lugeda ka arusaama, et tänapäeval ei aitavat isegi ajalehes õienduse trükkimisest, et valet kummutada, millest võis välja lugeda, et vanasti oli teisiti. Võib-olla oligi, aga ometi tuli mulle kohe meelde "Sada vakka tangusoola", mis on pärit kohe väga ammusest ajast ja kus õieti midagi valet polnudki, küll aga valesti väljalugemine ja sellest tulenev teadagi mis. Selles võib ministril muidugi õigus olla, et tänapäeva inimesed on pealiskaudsed ja kui loevad presidendi leheküljelt, et kultuuriminister on midagi öelnud, siis ei hakka ümberlükkamist enam otsimagi - aga mitte kõik ei ole nii pealiskaudsed ja sellised valed tulevad sama kiiresti välja, kui nad on käibele lastud. Mis ei tähenda, et nad ei võiks uuele ringile minna, aga tulemus on ikka üks: kes neid uskuda tahab, see usub ja uskus neid igasugustest ümberlükkamistest hoolimata, ja kes vähegi huvi tunneb, leiab tänapäeval pigem varasemast palju kiiremini ka selle tõe kätte.Nii et lauset "Täna ei piisa enam sellest, et väljaanne, kes eksib faktide vastu, oma vead aumehe kombel omaenda väljaandes ära õiendab. Valed paljunevad täna momentaalselt ja jõuavad ka nendeni, kes konkreetset vale allikat ennast üldsegi ei loe, vaata ega kuula" võiks sama hästi pikendada lisandusega "- nagu jõuab ka tõde".
Veel üks mu meelest imelik väide oli ajakirjanduse ja suhtekorralduse vastandamine ning viimase tõsine taunimine, esimese aga lausa ülistamine, et mitte öelda kuldaja taganutmine. On muidugi selge, et suhtekorraldusel ja ajakirjandusel on erinevusi, aga vastandada neid mu meelest siiski kuidagi ei saa. Mõlema üks peamisi ja arvatavasti olulisimaid tunnusjooni on avalikkuse teavitamine ja samust avalikkust vähem või rohkem puudutavate asjade selgitamine. Muidugi, suhtekorraldus teeb seda reeglina "tellija materjalist" ehk teisisõnu laulab eelkõige selle laulu, kes maksab, ning ajakirjandus ideaalis peaks sama tegema tasakaalustatult, üht konkreetset poolt eelistamata, aga viimase juures on nii palju aga'sid, et see erinevus sageli vaob suisa päris päraplaanile.
Ma ei saa päris välistada, et tänapäeval on ka olemas niisuguseid "objektiivseid" ajakirjandusväljaandeid, millised paistavad peegelduvat Langi vaimusilmas ja -ilmas, aga peast ma küll ühtegi niisugust öelda ei oska. On olemas päris erapoolikuid väljaandeid, olgu nad siis usuliselt kallutatud või poliitiliselt või korporatiivselt; on olemas ka selliseid, mille kallutatus pole nii selge, aga mis ometi eelistavad kas tervikuna või teatavates osades mingit väga kindlat suunda (kas või seesama Sirp, mis, jah, lahkuv minister ise ütles, ei ole üldse lahkumise põhjus, milles näiteks muusikalehekülgedel kõneldakse peaaegu eranditult klassikalisest muusikast, otsekui poleks seda kergemat poolt olemaski (ja rõhutan, et "peaaegu", vahetevahel siiski leidub ka erandlikke lugusid), või näiteks paljude meediakanalite teadusrubriigid, kuhu reeglina ei lasta ligi neid, kes Egiptuse püramiide tulnukate kosmoselaevadeks peavad).
Kõik need vähemalt minu seisukohalt suhteliselt imelikud ja vähe põhjendatud seisukohad tekitasid omajagu kurbust - võib-olla tõesti rikub poliitika inimesi, nagu öeldakse, ja kunagisest vähem või rohkem säravast oraatorist on saanud tuhmilt ja värvitult poolalusetuid, vildakaid käibetõdesid pilduv inimene. Aga et lõpetada siiski optimistlikumas toonis: ehkki minister lõpetas oma kõne lootusega, et ta parlamendisaadikuna saab rohkem oma häält kuuldavaks teha, on vahest ministriperiood talle piisavalt mõju avaldanud, et ta võtab kinni hoopis teisest kohast oma sõnavõtus ning asub nende sadade Eesti inimeste sekka, kes, treial Ivanonist ajendatult või muul põhjusel, peavad oma suu kinni ega anna ei anonüümsetele ega oma nime all esinevatele kommentaatoritele põhjust nende enda vähest mõtteerksust või suisa võssapanemist otsustavalt hukka mõista.
Loetud: Tehnikamaailm 12/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Ajasõlm (TV3)
Showing posts with label ajakirjandus. Show all posts
Showing posts with label ajakirjandus. Show all posts
3.12.13
3.11.12
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev. Tasapisi tõlkega edasi nihkudes olin sunnitud nentima, et kurtmine raamatute kvaliteedi ja eriti toimetamise puudujääkide üle pole sugugi ainult Eesti mure - ka käsilolevas teoses esineb neid suhteliselt palju, viimase kolmekümne lehekülje peale näiteks kolm faktiviga (neist üks paraku kordub ka sama autori teises, juba eesti keelde tõlgitud teoses), mida tuleb allmärkustega ära õiendada ... Võib-olla muidugi toimetajad on lasknud ennast autori prominentsusest ära kohutada või seetõttu muretuna tunda, mine tea ... Sest keeleliselt tundub seevastu väga korras olevat, erinevalt näiteks mitmestki ilukirjanduslikust teosest, mida ma olen viimastel aastatel lugenud, kus mõnigi kord isegi mulle, kes ma ju neid võõrkeeli nii hästi ei oska, kohe silma torkab, et midagi on raudselt viltu ...
Tänases Sirbis oli peatoimetaja päris huvitaval teemal sõna võtnud, nimelt sellest, kuidas maailm meieni siia maanurka jõuab ja jõudma peaks või jõuda võiks. Ta võib-olla küll ei tea (kuigi ma selles veidi kahtleksin), et niisuguseid vaidlusi on ajakirjandusväljaannetes aastakümneid peetud, enamasti rohkem nii-ütelda sisemiselt, ressursside paigutamise mõttes, sestap oli mul, kes ma üsna mitmeid aastaid just selle "maailma vahendamise" alal töötasin, mõnevõrra naljakas lugeda, kuidas jälle käiakse välja mõte väliskorrespondentide mõttetusest. See väide on muidugi õige, et väliskorrespondent saab korraga olla ainult ühes kohas ja seegi, et sissetöötamiseks läheb omajagu aega. Ent tundub, et peatoimetaja seekordse pursatuse taga on siiski pigem mingi isiklikumat laadi probleem, nähtavasti Venemaa kajastamisega. Sest kuigi üle-eelmises lauses öeldu on täiesti õige, kogesin ma ka ise, et ainuüksi "tõlkimisest" ei piisa, vaja on minimaalselt kohapeal komandeeringus käia, et saada aimu õhustikust, nii-ütelda rohujuure tasandi tunnetest ja muust sellisest, mis lugudes otseselt ei kajastu, aga mille olemasolu või puudumise ometi päris hästi ära tunneb. Ja püsivatel väliskorrespondentidel on see tunnetus muidugi veel tugevam. Kuigi nende puhul on muidugi ka teatav oht, et nad tasapisi, kuidas öelda, muutuvad tõepoolest ühekülgseks. Muidugi, selles osas on peatoimetajal õigus, et tänapäeva tehnika areng võimaldab ka teistsuguseid lahendusi - võib-olla ei pea enam tingimata olema püsipalgalisi väliskorrespondente, võib-olla saaks nende võrku ehk isegi laiendada ja võib-olla isegi finantsiliselt tulusamalt, kui kasutada nii-ütelda vabakutselisi ehk inimesi, kes olulistes piirkondades elavad. Sest lõppeks on tänapäeval, üleüldise haridustaseme tõusu tingimustes, ajakirjaniku amet ju selline, milliseks peagu igaüks kõlvata võib (tele vajadused ehk on veidi spetsiifilisemad, aga lõppeks saab enamasti siiski pilti kui mitte sellelt vabakutseliselt endalt, siis mõnelt rahvusvaheliselt agentuurilt hankida ...). (Kuigi tuleb lisada, et ka selline kirjasaatjate kasutamine on üsna vana ja läbiproovitud asi, mis teataval määral end kindlasti õigustab seniajani.) Ent kuigi tõlkijana mulle iseenesest muidugi meeldib peatoimetaja mõte, et maailma tuleks rohkem vahendada just tõlkimise kaudu, ei saa ma ometi kuidagi nõustuda arvamusega, et neid väliskorrespondente sugugi vaja ei oleks - kui mõtet üle kanda, siis oleks see umbes nagu teadmine raamatutest või kunstiteostest vaid arvustuste-tutvustuste kaudu - mis kahtlemata annab teatava pildi, aga siiski mitte päris seda õiget, seda enam et need teised arvustajad-tutvustajad ei pruugi sugugi pöörata tähelepanu millelegi, mis siinkandis rohkem korda võiks minna.
Mõnusat lugemist pakkus Kivistiku Jaan Kołakowski Leszeki hiljuti ilmunud filosoofia ajaloo alast teost arvustades. Võib-olla üks isiklikuks minev vihje oli liiast, aga muidu oli nauditav lugeda, kuidas üht raamatut aruteluga inimolust ja tarkusest lihtsalt mutta tambitakse. Ja see arutelu ise oli palju nauditavam kui Kołakowski pihta lendavad kriitikanooled.
Tavaliselt jätavad lisaks veel mitmele valdkonnale mind päris külmaks ka arhitektuurileheküljed, aga seekord oli sealt lugeda üht-teist mu praeguse elukoha Mustamäe kohta. Tõsi küll, selle vanema osa kohta, mis must õige kaugele jääb, aga eks mõtlemine ja uurimine selle üle, milline võiks olla nonde paneelmajade saatus, puudutab teataval määral mindki, sest ega see viiekordne, milles ma elan, pole just väga palju noorem nüüdseks poolsajandi piiri ületanud sellest vanimast Mustamäest. Kuigi siiakanti ei paista veel olevat jõudnud artiklis väljendatud arvamus, et "pikalt ei saa vana parandamisega edasi minna".
Kirjanduskülgedele oli mahtunud Neeme Anni pikk lugu äsja Nobeli preemia pälvinud hiinlasest Mo Yanist, mis päris hästi tutvustas seda vähemalt mulle varem täiesti tundmatut kirjanikku. Aga muidugi jäi kõige enam silma autori järgmine nending:
Tänases Sirbis oli peatoimetaja päris huvitaval teemal sõna võtnud, nimelt sellest, kuidas maailm meieni siia maanurka jõuab ja jõudma peaks või jõuda võiks. Ta võib-olla küll ei tea (kuigi ma selles veidi kahtleksin), et niisuguseid vaidlusi on ajakirjandusväljaannetes aastakümneid peetud, enamasti rohkem nii-ütelda sisemiselt, ressursside paigutamise mõttes, sestap oli mul, kes ma üsna mitmeid aastaid just selle "maailma vahendamise" alal töötasin, mõnevõrra naljakas lugeda, kuidas jälle käiakse välja mõte väliskorrespondentide mõttetusest. See väide on muidugi õige, et väliskorrespondent saab korraga olla ainult ühes kohas ja seegi, et sissetöötamiseks läheb omajagu aega. Ent tundub, et peatoimetaja seekordse pursatuse taga on siiski pigem mingi isiklikumat laadi probleem, nähtavasti Venemaa kajastamisega. Sest kuigi üle-eelmises lauses öeldu on täiesti õige, kogesin ma ka ise, et ainuüksi "tõlkimisest" ei piisa, vaja on minimaalselt kohapeal komandeeringus käia, et saada aimu õhustikust, nii-ütelda rohujuure tasandi tunnetest ja muust sellisest, mis lugudes otseselt ei kajastu, aga mille olemasolu või puudumise ometi päris hästi ära tunneb. Ja püsivatel väliskorrespondentidel on see tunnetus muidugi veel tugevam. Kuigi nende puhul on muidugi ka teatav oht, et nad tasapisi, kuidas öelda, muutuvad tõepoolest ühekülgseks. Muidugi, selles osas on peatoimetajal õigus, et tänapäeva tehnika areng võimaldab ka teistsuguseid lahendusi - võib-olla ei pea enam tingimata olema püsipalgalisi väliskorrespondente, võib-olla saaks nende võrku ehk isegi laiendada ja võib-olla isegi finantsiliselt tulusamalt, kui kasutada nii-ütelda vabakutselisi ehk inimesi, kes olulistes piirkondades elavad. Sest lõppeks on tänapäeval, üleüldise haridustaseme tõusu tingimustes, ajakirjaniku amet ju selline, milliseks peagu igaüks kõlvata võib (tele vajadused ehk on veidi spetsiifilisemad, aga lõppeks saab enamasti siiski pilti kui mitte sellelt vabakutseliselt endalt, siis mõnelt rahvusvaheliselt agentuurilt hankida ...). (Kuigi tuleb lisada, et ka selline kirjasaatjate kasutamine on üsna vana ja läbiproovitud asi, mis teataval määral end kindlasti õigustab seniajani.) Ent kuigi tõlkijana mulle iseenesest muidugi meeldib peatoimetaja mõte, et maailma tuleks rohkem vahendada just tõlkimise kaudu, ei saa ma ometi kuidagi nõustuda arvamusega, et neid väliskorrespondente sugugi vaja ei oleks - kui mõtet üle kanda, siis oleks see umbes nagu teadmine raamatutest või kunstiteostest vaid arvustuste-tutvustuste kaudu - mis kahtlemata annab teatava pildi, aga siiski mitte päris seda õiget, seda enam et need teised arvustajad-tutvustajad ei pruugi sugugi pöörata tähelepanu millelegi, mis siinkandis rohkem korda võiks minna.
Mõnusat lugemist pakkus Kivistiku Jaan Kołakowski Leszeki hiljuti ilmunud filosoofia ajaloo alast teost arvustades. Võib-olla üks isiklikuks minev vihje oli liiast, aga muidu oli nauditav lugeda, kuidas üht raamatut aruteluga inimolust ja tarkusest lihtsalt mutta tambitakse. Ja see arutelu ise oli palju nauditavam kui Kołakowski pihta lendavad kriitikanooled.
Tavaliselt jätavad lisaks veel mitmele valdkonnale mind päris külmaks ka arhitektuurileheküljed, aga seekord oli sealt lugeda üht-teist mu praeguse elukoha Mustamäe kohta. Tõsi küll, selle vanema osa kohta, mis must õige kaugele jääb, aga eks mõtlemine ja uurimine selle üle, milline võiks olla nonde paneelmajade saatus, puudutab teataval määral mindki, sest ega see viiekordne, milles ma elan, pole just väga palju noorem nüüdseks poolsajandi piiri ületanud sellest vanimast Mustamäest. Kuigi siiakanti ei paista veel olevat jõudnud artiklis väljendatud arvamus, et "pikalt ei saa vana parandamisega edasi minna".
Kirjanduskülgedele oli mahtunud Neeme Anni pikk lugu äsja Nobeli preemia pälvinud hiinlasest Mo Yanist, mis päris hästi tutvustas seda vähemalt mulle varem täiesti tundmatut kirjanikku. Aga muidugi jäi kõige enam silma autori järgmine nending:
Nõnda on tähelepanuväärselt muutunud tõlkija roll. Selleks, et kirjanik saaks ilmuda maailma-areenile, on vaja, et tema looming oleks tõlgitud paljudesse keeltesse. Kui raamatu ilmumise ümber on loodud juba teatav eelelevus, hoolitseb hea kirjastaja selle eest, et kõik tõlked on avaldamiseks ette valmistatud enam-vähem üheaegselt maailma mitmetes piirkondades otse enne romaani ilmumist kodumaal. Romaan paisatakse hoogsalt maailma, nii kindlustatakse sellele kõrgendatud tähelepanu igal pool.
Mõistagi saab tõlge siin enam kui määravaks – sageli on kirjaniku lugejaskond kodumaal palju kordi väiksem kui maailmas tänu arvukatele tõlgetele. Ometi on tõlkija roll avalikkuse ees pigem kahanemas kui kasvamas. Üllatavalt vähe on lugejaid, kes tunnevad huvi isiksuse vastu, kes vahendab emakeelde nende lemmikkirjanikke; ometi sõltub just temast toon ja tunne, mis õhkub igalt leheküljelt.
Mis paraku on õige: nii Eestis kui ka mujal, kui tõlkijatest räägitakse, siis peamiselt ikka mineviku nimekatest tegijatest, tänapäeva omad on parimal juhul teada või vähemalt kuuldud siis, kui nad ise, enamasti millegi muuga, "pildis" üritavad olla ...
Otsekui vastukaaluks sellele tõdemusele oli kirjanduslehekülgedele mahtunud Oja Arno sule läbi pilguheit Sillaotsa Martale, kes lisaks ise kirjutamisele ka päris palju väärtuslikku eesti keelde ümber pani. Tõsi, et kirjutis oli ajendatud "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud Sillaotsa kirjutiste raamatust, siis muidugi sellele viimasele aspektile siin palju tähelepanu pööratud polnud, vaid rohkem oli juttu temast kui kirjanduskriitikust.
Tunnustavalt oli Kusnetsi Tamuri ajalooromaani tallamise radadest tema viimase teose "Püha Jüri kutsikad" ilmumise puhuks kirjutanud Sazonovi Vladimir. Nojah, võiks ehk norida selle kallal, et autor varasema ajalooliste romaanide kirjutamise näidete osas piirdub ainult Krossi ja Valtoniga, vaatamata natukenegi kaugemale minevikku, aga ilmselt on siis need varasemad juba astumas või astunud kõikeunustavasse Lethesse ... Igatahes tuletas see meelde, et tegu on raamatuga, mis tuleks ka endale hankida.
Päris omapärase kirjanike liigitamisega oli hakkama saanud Wimberg: jaotada tuleb neid selle järgi, kui palju on neil tasse, mis saadud mitmesugustel avalikel esinemistel ja kohtumistel lugejatega. Päris teravmeelne ja sundis - kuigi ma ei ole mõistagi kohe üldse mitte kirjanik, mitte sinnapoolegi - endagi tassivaru revideerima. Kui kaks päris isiklikku kõrvale jätta, siis võib öelda, et olen kahetassimees :-)
Lehe lõpetas aga märksa süngem lugu tänapäeva obskurantidest, neist, kes mõistsid Itaalias vangi seismoloogid selle eest, et nood ei suutnud maavärinat ennustada ... See oli juba tekkides nii mõistuseväline lugu, et tundus rohkem halva naljana või musta huumorina, aga paraku on seitse inimest nüüd "mõrva" eest vangi mõistetud ... O tempora o mores! jääb üle jõuetus mõistmatuses kisendada ...
Loetud: Sirp, 02.11.2012
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)
12.2.12
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mis päädis juba paar korda mainitud suurartikli tõlke lõpetamisega. Õigupoolest oli mul plaanis alustada päeva juba väga vara hommikul Tallinnas Vabaduse platsile ACTA-meeleavaldusele minekuga, aga nojah, paraku oli selle algus ikka nii varajane, et võib lausa öelda, et ma magasin selle maha... Ilmselt etendasid väheses innus oma osa ka mõned kahtlused, mis mul viimastel nädalatel ACTA teemaga tutvudes on tekkinud, aga neist püüan ma kirjutada eraldi sissekandes...
Eilse päeva valdavalt Tartus möödumise tõttu jõudsin alles täna Sirbi lugemiseni, mis mõne viimase nädalaga võrreldes oli vähemalt mu maitsele natuke tühjem, aga pakkus siiski omajagu mõnusat laupäevatäidet. Osaliselt samuse ACTA-teemaga seonduvalt, aga mu pärast kas või staarostleja Galojani saatusest haaratutele mõtteainet pakkudes oli huvitavalt kirjutanud ELi ja (rahvus/liikmes)riikide õiguste põrkumisest ja sellega seotud probleemidest Albi Anneli. Eriti väärib esiletõstmist mulle küll tundmatu, aga nähtavasti nimeka õigusteadlase järgmine arvamus - asi, mida tasuks kindlasti silmas pidada paljudel juhtudel, kus näiliselt õigused tunduvad olevat kaitstud:
Atraktiivse pealkirja "Eesti infosõdur Norman Davies" oli oma loole mainitud autori ühe viimase teose kohta pannud Laidre Mikael. Mida ma mõistagi huviga lugesin, sest vahepeal oli õhus ka mõte, et ma saan selle teose endale tõlkida (siiski, tohutu lohetsemine ja tähtaegade vastutustundetu ületamine tõi kaasa teenitud karistuse ja sellest ilmajäämise - mis võib-olla oli isegi hea, sest nende 1000-leheküljeliste telliste vahele on ehk isegi kasulik tegelda "lühivormidega"...) Hästi kirjutatud lugu igatahes.
Tubli lugemispanuse andis ulmele, kui üldistavalt öelda, pühendatud paarislehekülg, mis sisaldas aga üsna imelikke kirjutisi. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et Hargla Indrekust kirjutatakse nii-või naapidi, vastupidi, tegemist on mu meelest - ehkki ma olen teda üsna vähe lugenud seni, teosed seisavad ootejärjekorras küll juba pikemat aega - tõepoolest hea kirjanikuga, kellest mitte ainult ei või, vaid peakski palju kirjutama. Ja muidugi on hea, et Sirbi lehekülgedele jõuab ka midagi, mida võiks ehk lausa kirjandusteaduseks nimetada, ehkki ruumi tõttu mõistagi üsna skemaatiliseks. Aga ehk just seepärast jäigi see Kuusiku Normani lugu kuidagi väga õhku rippuma ja üllatas...
Sama võib öelda Ojamaa Liisi mõtteavalduse kohta, mis ilmselt oli mõeldud kahe (suhteliselt) uudisteose tutvustusena, aga sellisena tundus ka kuidagi võõrkehana - üldse mitte sisu ega ka vormi mõttes, aga lihtsalt kentsakas, kuidagi irduv nii Sirbi tavapärastest kirjutistest kui ka antud numbris... Klassikalisem ja tavapärasem oli seevastu Oidsalu Meelise leheküljepikkune. väga hästi kirjutatud ja vürtsikas Matsini Paavo "Doktor Schwarzi" arvustus, mis aga kahe eelneva loo tõttu omamoodi samuti irduma kippus :-) Sõnaga, äraütlemata tore, et ulmekirjandusest ka suurt ja veel suuremat kultuuri käsitlevas lehes kirjutatakse - võib-olla suhtelise harukordsuse tõttu tundusidki need lood olevat kuidagi irduvad.
Lugemist väärisid mõistagi ka teaduskülgede lood "kliimakingseppadest" ja "rohemajanduse mullist". Päris hea ikka, et Sirbis on olemas teadusrubriik - isegi kui selles aegajalt ilmub lugusid või on lausa kõik lood sellised, mis ei tõmba kohe mitte lugema.
Ja muidugi ei tohi ära unustada nõndanimetatud meediakommentaari, mille viimaste kordade autor Soidro Mart on nähtavasti nii mõnegi jaoks vastikult pika mäluga... Sedakorda siis vastandusega kunagisest ajakirjanduse väljasuremise alguseks ja täieliseks suukorvistamiseks nimetatud allikakaitseseadusest ja äsjasest Eesti tõusmisest maailma pressivabaduse indeksis auväärsele kolmanda koha jagamisele...
Loetud: Akadeemia 2/2012
Vaadatud: Nöbinina (ETV), Kadunud hõim (TV6)
Ilmunud tõlked: George Shabad: protestid Venemaal - miks just praegu? (Postimees, 11.02.2012)
Eilse päeva valdavalt Tartus möödumise tõttu jõudsin alles täna Sirbi lugemiseni, mis mõne viimase nädalaga võrreldes oli vähemalt mu maitsele natuke tühjem, aga pakkus siiski omajagu mõnusat laupäevatäidet. Osaliselt samuse ACTA-teemaga seonduvalt, aga mu pärast kas või staarostleja Galojani saatusest haaratutele mõtteainet pakkudes oli huvitavalt kirjutanud ELi ja (rahvus/liikmes)riikide õiguste põrkumisest ja sellega seotud probleemidest Albi Anneli. Eriti väärib esiletõstmist mulle küll tundmatu, aga nähtavasti nimeka õigusteadlase järgmine arvamus - asi, mida tasuks kindlasti silmas pidada paljudel juhtudel, kus näiliselt õigused tunduvad olevat kaitstud:
[...] Euroopa kohus küll kasutab sageli põhiõiguste retoorikat, kuid praktikas ei leia peaaegu kunagi, et ELi institutsioonide aktid oleksid põhiõigustega vastuolus. Mõned teadlased on viidanud kahekordsetele standarditele, kuna ELi kohus on agar leidma, et liikmesriigid on rikkunud ELi õigust.Üsna huvitav oli Lotmani Pireti pilguheit kunagi siinse kandi maarahva kirjaoskuse tipptasemele tõsta aidanud vennastekoguduste kirjavarra, tõukuvalt mõistagi hiljuti ilmunud Põldmäe Rudolfi vastavast monograafia mõõtu teosest. Teose vaatluse kõrval sisaldas see üsna lühike artikkel siiski mitmeid huvitavaid mõtteid, eriti just antud teemaga seotud või tulenevalt tekkinud müütidest, olgu kirjaoskuse või "kommete paranemise" või veel mõne asja kohta...
Atraktiivse pealkirja "Eesti infosõdur Norman Davies" oli oma loole mainitud autori ühe viimase teose kohta pannud Laidre Mikael. Mida ma mõistagi huviga lugesin, sest vahepeal oli õhus ka mõte, et ma saan selle teose endale tõlkida (siiski, tohutu lohetsemine ja tähtaegade vastutustundetu ületamine tõi kaasa teenitud karistuse ja sellest ilmajäämise - mis võib-olla oli isegi hea, sest nende 1000-leheküljeliste telliste vahele on ehk isegi kasulik tegelda "lühivormidega"...) Hästi kirjutatud lugu igatahes.
Tubli lugemispanuse andis ulmele, kui üldistavalt öelda, pühendatud paarislehekülg, mis sisaldas aga üsna imelikke kirjutisi. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et Hargla Indrekust kirjutatakse nii-või naapidi, vastupidi, tegemist on mu meelest - ehkki ma olen teda üsna vähe lugenud seni, teosed seisavad ootejärjekorras küll juba pikemat aega - tõepoolest hea kirjanikuga, kellest mitte ainult ei või, vaid peakski palju kirjutama. Ja muidugi on hea, et Sirbi lehekülgedele jõuab ka midagi, mida võiks ehk lausa kirjandusteaduseks nimetada, ehkki ruumi tõttu mõistagi üsna skemaatiliseks. Aga ehk just seepärast jäigi see Kuusiku Normani lugu kuidagi väga õhku rippuma ja üllatas...
Sama võib öelda Ojamaa Liisi mõtteavalduse kohta, mis ilmselt oli mõeldud kahe (suhteliselt) uudisteose tutvustusena, aga sellisena tundus ka kuidagi võõrkehana - üldse mitte sisu ega ka vormi mõttes, aga lihtsalt kentsakas, kuidagi irduv nii Sirbi tavapärastest kirjutistest kui ka antud numbris... Klassikalisem ja tavapärasem oli seevastu Oidsalu Meelise leheküljepikkune. väga hästi kirjutatud ja vürtsikas Matsini Paavo "Doktor Schwarzi" arvustus, mis aga kahe eelneva loo tõttu omamoodi samuti irduma kippus :-) Sõnaga, äraütlemata tore, et ulmekirjandusest ka suurt ja veel suuremat kultuuri käsitlevas lehes kirjutatakse - võib-olla suhtelise harukordsuse tõttu tundusidki need lood olevat kuidagi irduvad.
Lugemist väärisid mõistagi ka teaduskülgede lood "kliimakingseppadest" ja "rohemajanduse mullist". Päris hea ikka, et Sirbis on olemas teadusrubriik - isegi kui selles aegajalt ilmub lugusid või on lausa kõik lood sellised, mis ei tõmba kohe mitte lugema.
Ja muidugi ei tohi ära unustada nõndanimetatud meediakommentaari, mille viimaste kordade autor Soidro Mart on nähtavasti nii mõnegi jaoks vastikult pika mäluga... Sedakorda siis vastandusega kunagisest ajakirjanduse väljasuremise alguseks ja täieliseks suukorvistamiseks nimetatud allikakaitseseadusest ja äsjasest Eesti tõusmisest maailma pressivabaduse indeksis auväärsele kolmanda koha jagamisele...
Loetud: Akadeemia 2/2012
Vaadatud: Nöbinina (ETV), Kadunud hõim (TV6)
Ilmunud tõlked: George Shabad: protestid Venemaal - miks just praegu? (Postimees, 11.02.2012)
15.10.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mille õhtust lõikas endale tubli tüki üks väljaskäik koosistumise eesmärgil. Nimelt oli täna 15 aasta eest päev, mil esmakordselt anti teada tänaseks täiemahuliseks töökeskkonnaks kujunenud KDE-st (toda ajaloolist postitust võib näha näiteks siin). Sel puhul peeti kogu maailmas juubeliüritusi ja tekkis ka Eestis kui mitte just otse suurejooneliselt tähistada, siis vähemalt sel puhul koos istuda. Ja nii koguneski juba tuttavaks saanud Buffalo pubi pisike seltskond - algul üsna tavapärane kolmik, hiljem ka paar inimest veel, keda harvem võib näha. Tõsi, KDE-st endast väga palju juttu ei olnudki - mis tõenäoliselt pigem näitab seda, et KDE-ga on asjad nii korras, et neist polegi palju midagi rääkida :-)
Tänases Sirbis oli suhteliselt palju lugemist, seda eelkõige seepärast, et vastse teadustoimetaja toel oli lehte jõudnud pikemaid artikleid selleaastaste Nobeli laureaatide kohta (vastavalt füüsika-, keemia- ja meditsiinipreemia kohta). Päris huvitav oli Allaste Airi-Alina kirjutis kultuurist ja selle liikidest. Nojah, lugu ise oli point'ita põhimõtteliselt, rohkem selline tutvustav kui probleemikeskne, aga (kõrg)kultuuri ja (sub/rahva/alternatiiv)kultuuri vahekordi vaagis see siiski päris nutikalt.
Lugemist väärisid kindlasti ka kaks lugu metafooridest, üks tõukuvalt hiljuti ilmunud rohkem teoretiseerivast Lakoffi George'i ja Johnsoni Marki "Metafoorid, mille järgi me elame", teine lähtuvalt samuti hiljuti ilmunud rohkem praktilisemast Õimu Asta "Komistusi metafooridega". See oli viimases kindlasti õigesti täheldatud, et meediakeeles eriti on tekkinud teatav pelguski metafooride ees (tarbetute jutumärkide või lisandsõnade "niiöelda/niinimetatud" kasutamine). Eks ta ole, ajakirjanikele taotakse ju pähe, et uudis peab olema rangelt faktipõhine ja võimalust mööda neutraalne, mis ilmselt tekitabki kirjutaja-kõneleja peas lühiühenduse, mis välistab metafooride kasutamise (välja arvatud ehk pealkirjades, mis samas peavad jälle olema löövad - ja mis oleks löövam kui üks hea metafoor :-) ). Seda enam kipub metafoorsus vohama kommentaarides ja muudes "mitteuudislugudes", isegi nii palju, et võib muutuda pelgalt killurebimiseks. Aga eks see ole tõsidusest tiine aja märk...
Tõlkijana oli mõistagi huvitav lugeda intervjuud väga mitmekülgse kultuuriinimese Skulskaja Jelenaga, kelle artikleid mulgi on olnud au üsna mitmeid tõlkida. Sealt võis lausa kreedona välja võtta ühe vastuse, mis tõlkijal peaks alati silme ees seisma:
Loetud: Sirp 14.10.2011
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Hirmude öö: Kui võõras helistab (Kanal2), Hirmu tiivad (TV3), Kälimehed (TV3)
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja. Sarneti idioot kui pehmest vahast kivikuju (Postimees, 14.10.2011)
Vladimir Juškin. Kakskümmend aastat geopoliitilist katastroofi (Diplomaatia 10/2011)
Vladimir Kara-Murza jr. Nurjunud demokraatia (Diplomaatia 10/2011)
Tom Rostoks. Läti oligarhidevastased valimised (Diplomaatia 10/2011)
Tänases Sirbis oli suhteliselt palju lugemist, seda eelkõige seepärast, et vastse teadustoimetaja toel oli lehte jõudnud pikemaid artikleid selleaastaste Nobeli laureaatide kohta (vastavalt füüsika-, keemia- ja meditsiinipreemia kohta). Päris huvitav oli Allaste Airi-Alina kirjutis kultuurist ja selle liikidest. Nojah, lugu ise oli point'ita põhimõtteliselt, rohkem selline tutvustav kui probleemikeskne, aga (kõrg)kultuuri ja (sub/rahva/alternatiiv)kultuuri vahekordi vaagis see siiski päris nutikalt.
Lugemist väärisid kindlasti ka kaks lugu metafooridest, üks tõukuvalt hiljuti ilmunud rohkem teoretiseerivast Lakoffi George'i ja Johnsoni Marki "Metafoorid, mille järgi me elame", teine lähtuvalt samuti hiljuti ilmunud rohkem praktilisemast Õimu Asta "Komistusi metafooridega". See oli viimases kindlasti õigesti täheldatud, et meediakeeles eriti on tekkinud teatav pelguski metafooride ees (tarbetute jutumärkide või lisandsõnade "niiöelda/niinimetatud" kasutamine). Eks ta ole, ajakirjanikele taotakse ju pähe, et uudis peab olema rangelt faktipõhine ja võimalust mööda neutraalne, mis ilmselt tekitabki kirjutaja-kõneleja peas lühiühenduse, mis välistab metafooride kasutamise (välja arvatud ehk pealkirjades, mis samas peavad jälle olema löövad - ja mis oleks löövam kui üks hea metafoor :-) ). Seda enam kipub metafoorsus vohama kommentaarides ja muudes "mitteuudislugudes", isegi nii palju, et võib muutuda pelgalt killurebimiseks. Aga eks see ole tõsidusest tiine aja märk...
Tõlkijana oli mõistagi huvitav lugeda intervjuud väga mitmekülgse kultuuriinimese Skulskaja Jelenaga, kelle artikleid mulgi on olnud au üsna mitmeid tõlkida. Sealt võis lausa kreedona välja võtta ühe vastuse, mis tõlkijal peaks alati silme ees seisma:
Minu meelest on tõlkijal kõige raskem mitte langeda täielikku, võiks öelda orjalikku sõltuvusse originaalist. Tõlgitavale tekstile ei tohi vaadata alt üles nagu ülemusele. Tõlkijateener, tõlkija-ori hakkab möödapääsmatult mehaaniliselt kopeerima, või lipitsema, painutades võõra keele alla omaenese oma. Veel hullem on muidugi endise orja jultunud vabadus, kui tõlkija õieti originaaliga ei arvesta, vaid tõlgib heast peast, nagu tahab.
Loetud: Sirp 14.10.2011
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Hirmude öö: Kui võõras helistab (Kanal2), Hirmu tiivad (TV3), Kälimehed (TV3)
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja. Sarneti idioot kui pehmest vahast kivikuju (Postimees, 14.10.2011)
Vladimir Juškin. Kakskümmend aastat geopoliitilist katastroofi (Diplomaatia 10/2011)
Vladimir Kara-Murza jr. Nurjunud demokraatia (Diplomaatia 10/2011)
Tom Rostoks. Läti oligarhidevastased valimised (Diplomaatia 10/2011)
24.9.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev. Või ka mitte nii tavaline - kalendris seisis tänase peal kirjas "Ülemaailmne Mareki sünnipäev" ja nii pidin ma päev läbi muudkui õnnitlusi vastu võtma - sotsiaalsed võrgustikud, eriti Facebook, annavad selleks hea võimaluse, mida üllatavalt paljud sõpsid ei jätnud ka ära kasutamata. Ka siinkohal siis veel kord kõigile õnnitlejatele tänu.
Tänane Sirp oli suhteliselt tühi, kuid siiski mõne huvipakkuva pikema artikliga. Eelmise nädala raha ja energiat puudutanud mõtlemapaneva artikli jätkuna oli seekord teema käsile võtnud keegi Saare Jüri, kes lausa vastupidi üritas kinnitada, et raha ongi tänapäevaks kõigest materiaalsest lahti haagitud ja kui rahaprobleeme üldse esineb, siis pigem seetõttu, et selle vabasse ja kitsendamata toimimisse kipuvad riigid või muud korraldavad organid sekkuma. Iseenesest muidugi mulle sümpaatne seisukoht, aga lõppkokkuvõttes tundus siiski rohkem savijalgadel kõikuvat kui too teine seisukoht...
Väga kena oli lugeda arvustust-mõtisklust klassikalise kirjanduse teemal Käsperi Kalle sulest, kes vaatles Zola Emile'i ja eelkõige tema Rougon-Macquart'ide suursarja, mis jupikaupa eesti keeldegi jõudnud. Zola pole vahest küll mu lemmikkirjanik, aga ega ta Hugost või Dickensist palju maha ei jää, nii et see lugu puudutas küll. Artikli lõpuosa kippus paraku minema rohkem halamiseks eesti kultuuri väiksuse ja valede suundade ja ka tõlkekultuuri nihestatuse üle, mis väärtkirjanduse asemel kipub tootma sageli pahna, aga eks see ole ka omajagu õigustatud: ma ei imesta näiteks, et leidub inimesi, kes nõndanimetatud esoteerilist kirjandust sisse ahmivad, ega usu õieti ka, et selle peale kuluvad ressursid tegelikult kuidagimoodi kahandaksid ressursse, mida võiks suunata väärtteoste peale, aga selles osas on Käsperil kahtlemata õigus, et üldpildis on kirjandus "alla käinud" ja see va "madal" aina enam eluõigust võitnud (jällegi - mitte et karnaalne kirjandus oleks varem tundmatu olnud, aga kindlasti ei olnud ta nii eksponeeritud ja sama kindlasti ei kuulunud see "peavoolu").
Tavapäraselt teravalt esines Märka Veiko, kes sedakorda oli luubi ja suisa terava rünnaku alla võtnud (Eesti) trükiajakirjanduse. Aga nagu tema tükkide puhul ikka, tasub seda ise lugeda.
Lehe lõpetas viimase külje arvustus äsja ilmunud suurteosele "Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis", mida paraku siin vististi viidata ei saa, sest Sirbi veebiväljaandes ei tundu seda leiduvat. Igal juhul süvendas selle lugemine mu varasemat otsust see raamat kindlasti endale ühel hetkel hankida: ma vaatasin juba eelmine nädal kaupluses jahmunult nii suurt ja võimsat raamatut (nojah, paraku oli ka hind samamoodi suur ja võimas...) ning selle sisu tundus olevat vägagi asjalik (isegi hoolimata (rohkem vormilistest) puudustest, millele arvustaja osutab).
Loetud: Arvutimaailm 9/2011
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Farscape (TV6), NCIS: Kriminalistid (TV3), Hirmude öö: vastamata kõne (Kanal2)
Tänane Sirp oli suhteliselt tühi, kuid siiski mõne huvipakkuva pikema artikliga. Eelmise nädala raha ja energiat puudutanud mõtlemapaneva artikli jätkuna oli seekord teema käsile võtnud keegi Saare Jüri, kes lausa vastupidi üritas kinnitada, et raha ongi tänapäevaks kõigest materiaalsest lahti haagitud ja kui rahaprobleeme üldse esineb, siis pigem seetõttu, et selle vabasse ja kitsendamata toimimisse kipuvad riigid või muud korraldavad organid sekkuma. Iseenesest muidugi mulle sümpaatne seisukoht, aga lõppkokkuvõttes tundus siiski rohkem savijalgadel kõikuvat kui too teine seisukoht...
Väga kena oli lugeda arvustust-mõtisklust klassikalise kirjanduse teemal Käsperi Kalle sulest, kes vaatles Zola Emile'i ja eelkõige tema Rougon-Macquart'ide suursarja, mis jupikaupa eesti keeldegi jõudnud. Zola pole vahest küll mu lemmikkirjanik, aga ega ta Hugost või Dickensist palju maha ei jää, nii et see lugu puudutas küll. Artikli lõpuosa kippus paraku minema rohkem halamiseks eesti kultuuri väiksuse ja valede suundade ja ka tõlkekultuuri nihestatuse üle, mis väärtkirjanduse asemel kipub tootma sageli pahna, aga eks see ole ka omajagu õigustatud: ma ei imesta näiteks, et leidub inimesi, kes nõndanimetatud esoteerilist kirjandust sisse ahmivad, ega usu õieti ka, et selle peale kuluvad ressursid tegelikult kuidagimoodi kahandaksid ressursse, mida võiks suunata väärtteoste peale, aga selles osas on Käsperil kahtlemata õigus, et üldpildis on kirjandus "alla käinud" ja see va "madal" aina enam eluõigust võitnud (jällegi - mitte et karnaalne kirjandus oleks varem tundmatu olnud, aga kindlasti ei olnud ta nii eksponeeritud ja sama kindlasti ei kuulunud see "peavoolu").
Tavapäraselt teravalt esines Märka Veiko, kes sedakorda oli luubi ja suisa terava rünnaku alla võtnud (Eesti) trükiajakirjanduse. Aga nagu tema tükkide puhul ikka, tasub seda ise lugeda.
Lehe lõpetas viimase külje arvustus äsja ilmunud suurteosele "Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis", mida paraku siin vististi viidata ei saa, sest Sirbi veebiväljaandes ei tundu seda leiduvat. Igal juhul süvendas selle lugemine mu varasemat otsust see raamat kindlasti endale ühel hetkel hankida: ma vaatasin juba eelmine nädal kaupluses jahmunult nii suurt ja võimsat raamatut (nojah, paraku oli ka hind samamoodi suur ja võimas...) ning selle sisu tundus olevat vägagi asjalik (isegi hoolimata (rohkem vormilistest) puudustest, millele arvustaja osutab).
Loetud: Arvutimaailm 9/2011
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Farscape (TV6), NCIS: Kriminalistid (TV3), Hirmude öö: vastamata kõne (Kanal2)
14.3.11
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida veidi katkestas ühelt poolt üks ootamatu, aga siiski üpris pisike tõlketöö Postimehe hüvanguks (kuigi sedakorda üsna iseäralik, vähemalt oma kasutusviisilt...) ning teiselt poolt ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Ema toodud külakost pojaraasukese füüsilise eluvaimu turgutamiseks oli sedakorda huvitav, aga väga meeldiv: kui tavaliselt tehakse toitu umbes nii, et võetakse hulk kartuleid ja siis poetatakse paar lihatükki sekka, siis täna oli ema otsustanud vastupidi teha - hulga täitsa ärahakitud või ka tihedamalt kokkusurutud liha sekka oli poetatud paar tükikest kartulit ja mõned oad... Eks ta ilmselt teab, et mul on alati jõulude või muude suuremate ürituste ajal see probleem, et kui palju ka tema või mõne teise korraldaja arvates ka liha poleks, on seda ikka vähe, vähemalt mu meelest :-) Igal juhul väga maitsev ja kosutav.
Nagu ka ristsõnavihiku lahendamine, mille lõpetamise ema suuremeelselt mulle jättis ja mis võttis pärast tema lahkumist veel veidi tööaega pisemaks. Lisaks sellele suutsin ka ära ja lõpuni teha Horisondi nuputamisülesanded, mis ei olnudki väga rasked, kui nad juba tehtud olid - aga selle ärategemiseni jõudmine võttis ikka päris tükk aega juba ka varasematest päevadest (ja mõistagi oli ikka nii, et pilku peale visates tundusid mõned lihtsamad kui teised - ja just need lihtsamad nõudsidki nii neetult palju nuputamist ja proovimist...).
Sattusin täna Memokraadist lugema Vaariku Danieli päris huvitavat mõttearendust, nojah, formaalselt rumalamaks muutumise, sisuliselt aga nõndanimetatud avaliku sfääri kokkutõmbumise üle, kui sellest tõmbuvad eemale või suisa lahkuvad inimesed, kes tema arvates võiksid selles osaleda või lausa peaksid seda tegema (üsna läbinähtav osutus "teatud linnapeale"). See ei ole tegelikult äga uus mõte, ma olen samasugust muret sattunud lugema mujaltki, see tähendab, mujalt maailmast, ja peamiselt just sama suunitlusega - rõhuga arvamusel, et avalik sfäär sisuliselt võrdub ajakirjandusega. Miska on üritatud ajakirjanduse elik avaliku sfääri hulka, tõsi, pigem ebaõnnestunult, arvata ka blogosfääri ja mida teab veel. Põhimõtteliselt võib kirjutaja murega muidugi nõus olla - see oleks tõesti halb, kui inimesed, kellel potentsiaalselt on midagi öelda, jätaksid selle ütlemata. Samas ma tugevalt kahtlen, et nad tegelikult selle millegi, selle särava mõtte ka ütlemata jätavad, kui neil ikka on tahe seda välja öelda, ainult et nad ei pruugi seda teha selles "avalikus sfääris", millest antud juhul jutt käib.
Õieti on ju see "avalik sfäär" üsna uus nähtus ja sellisena, nagu teda kiputakse väga sageli (ka antud juhul) mõistma, pigem mööduv nähtus, seotud ühe etapiga inimkonna ajaloos, mil võis täheldada riigivõimu totaliseerumist alates (Prantsuse) rahvusriigist kuni vasakideoloogiate (sotsialism, kommunism ja fašism) võidukäiguni 20. sajandi keskel. Selline "ühiskonna" tekitamine tõi paratamatult kaasa nähtuse, mida nimetatakse demokraatiaks (milline konkreetne sisu ka sellele mõistele ei antaks), sest ühiskonna mõiste on paratamatult seotud demokraatia mõistega, esimesel pole ilma teiseta õieti mingit sisu. Riigivõimu totaalsus on juba mõnda aega murenenud, eriti suure tõuke andis sellele muidugi suurnäidise NSVLi kokkuvarisemine, aga selle kõrval ja koos sellega on murenenud ka sellega tihedalt seotud demokraatia. (Või, noh, kui täpsem olla, siis murenenud demokraatia selles mõttes, mis puudutab seda -kraatia ehk võimu osa - nagu öeldud, sõltub asi suuresti definitsioonist ja kui defineerida demokraatiat kui kogu ühiskonna osavõttu valitsemisest ehk võimu teostamisest, siis on ka selge, et kui pole ühiskonda, ei saa ka olla demokraatiat - ehkki samast definitsioonist võib hea tahtmise korral muidugi ka tuletada, et kui kõik inimesed valitsevad iseenda üle, siis on ka see demokraatia...).
Ja ühes sellega, tublisti nõndanimetatud inforevolutsiooni toel, on tekkinud senise ühtse "avaliku sfääri" asemele õige palju "avalikke sfääre". Ehk oleks vale öelda, et juba praegu on olemas nii ligemale seitse miljardit "avalikku sfääri", mis peaaegu kõik üks- ja teineteisega kuskilt otsast kokku puutuvad, aga sinnapoole on mu meelest asi küll tüürimas. Õigupoolest pole ju "meediale" alternatiivsed vähem või rohkem avaliku debati kanalid kunagi kuhugi kadunud, ikka on olemas olnud nii klubid, sõpruskonnad, seltsid ja ühingud, isegi tänavajutlustajad ja kes ja mis kõik veel, kes ja mis tekitavad enda ümber oma "avaliku sfääri", olgu selle suuruseks siis üks või üks miljard inimest (siinset ajaveebi näiteks jälgib ametlikult üks inimene, tõenäoliselt loevad vähemalt aegajalt veel mõned, nii et see osa mu isiklikust "avalikust sfäärist" pole just väga suur - ega kasva ka kuigi palju suuremaks siis, kui arvestada juurde teised osad, olgu veebis või muul moel).
Aeg, mil tundus, et "meedia" ehk ajakirjandus võtab nende eelmainitud kanalite rolli täiesti üle, on olnud ju õieti päris lühike, vaevalt pikem kui inimpõlve jagu (ehkki see põlvgi on seoses keskmise vanuse kasvamisega natuke pikenenud...). Nojah, ka siin sõltub muidugi jälle asi sellest, kuidas ajakirjandust defineerida, aga vähemalt traditsioonilise ajakirjanduse (paber, raadio, tele, ka internetiportaalid, olgu siis esimeste pikendused või iseseisvad, aga siiski neist malli võtvad) pürg "avaliku sfääri" ainukandja olla on nii või teisiti läbikukkumisele määratud juba algusest peale - parimal juhul võib see olla efektiivne kommunikatsioonivahend, aga mitte see sfäär ise: teatav debatt võib ju käia ka ajakirjanduse vahel, valdav osa ent käib ikkagi mitte vahendatult, vaid otse (no olgu, tänapäeva siderevolutsiooni najal võib-olla mitte enam füüsiliselt otse, aga e-kiri või Skype või mis iganes on siiski kindlasti midagi muud kui "ajakirjandus", kuidas seda viimast ka ei tõlgendataks), kõigi nende pisikeste "avalike sfääride" kaudu, mida nii kunstlikult on püütud koondada ühise "avaliku sfääri" mõiste alla.
(Ahjaa, lasksin uitmõtetel ennast kanda tolle aluseks olnud kirjutise ühest olulisest komponendist päris kaugele - selleks oli (anonüümsete) kommentaaride potentsiaalne ohtlikkus. Ei ole ju seegi midagi väga uut, kas või juba tolles loos osutatud plangukiri "Mari on lits" ulatub ilmselt tagasi aegadesse, mil üldse kirjutama õpiti :-) Ja ilmselt jääb see kestma ka aegade või vähemalt väljendusvõimeliste inimeste lõpuni... Iseasi, et anonüümsus on ju pigem näiline: nii nagu küla või ka linna plangul oleva kirja autor oli ja on suhteliselt täpselt teada, ei ole lõpuni anonüümsed ja jälitamatud ka internetikommentaarid. Ma ise olen arvamusel, et kui midagi öelda, siis öelda seda ikka oma nime all, sest kui juba ütelda midagi, siis tuleb ka oma sõnade eest vastust kanda - muidu ei ole ju mõtet hakata ütlemagi. Ja mulle tundub, et nõndanimetatud ühiskonna ja avaliku sfääri lagunemisega jõuab see tõdemus kohale üha rohkematele inimestele - loeb just minu arvamus ja see ei pea sugugi kattuma kellegi teise arvamusega, olema mingi kollektiivse väljenduse osa, vaid just ja ainult see, mis moodustab ja annab kuju minale, sellele "väikese" avaliku sfääri kesksele kujule.)
Loetud: Akadeemia 3/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: 30 aastat hiljem (ETV), Ärapanija (Kanal2), Heeringas Venuse õlal (Kanal2), Spioonid (ETV), Surmapilv (Kanal2)
Nagu ka ristsõnavihiku lahendamine, mille lõpetamise ema suuremeelselt mulle jättis ja mis võttis pärast tema lahkumist veel veidi tööaega pisemaks. Lisaks sellele suutsin ka ära ja lõpuni teha Horisondi nuputamisülesanded, mis ei olnudki väga rasked, kui nad juba tehtud olid - aga selle ärategemiseni jõudmine võttis ikka päris tükk aega juba ka varasematest päevadest (ja mõistagi oli ikka nii, et pilku peale visates tundusid mõned lihtsamad kui teised - ja just need lihtsamad nõudsidki nii neetult palju nuputamist ja proovimist...).
Sattusin täna Memokraadist lugema Vaariku Danieli päris huvitavat mõttearendust, nojah, formaalselt rumalamaks muutumise, sisuliselt aga nõndanimetatud avaliku sfääri kokkutõmbumise üle, kui sellest tõmbuvad eemale või suisa lahkuvad inimesed, kes tema arvates võiksid selles osaleda või lausa peaksid seda tegema (üsna läbinähtav osutus "teatud linnapeale"). See ei ole tegelikult äga uus mõte, ma olen samasugust muret sattunud lugema mujaltki, see tähendab, mujalt maailmast, ja peamiselt just sama suunitlusega - rõhuga arvamusel, et avalik sfäär sisuliselt võrdub ajakirjandusega. Miska on üritatud ajakirjanduse elik avaliku sfääri hulka, tõsi, pigem ebaõnnestunult, arvata ka blogosfääri ja mida teab veel. Põhimõtteliselt võib kirjutaja murega muidugi nõus olla - see oleks tõesti halb, kui inimesed, kellel potentsiaalselt on midagi öelda, jätaksid selle ütlemata. Samas ma tugevalt kahtlen, et nad tegelikult selle millegi, selle särava mõtte ka ütlemata jätavad, kui neil ikka on tahe seda välja öelda, ainult et nad ei pruugi seda teha selles "avalikus sfääris", millest antud juhul jutt käib.
Õieti on ju see "avalik sfäär" üsna uus nähtus ja sellisena, nagu teda kiputakse väga sageli (ka antud juhul) mõistma, pigem mööduv nähtus, seotud ühe etapiga inimkonna ajaloos, mil võis täheldada riigivõimu totaliseerumist alates (Prantsuse) rahvusriigist kuni vasakideoloogiate (sotsialism, kommunism ja fašism) võidukäiguni 20. sajandi keskel. Selline "ühiskonna" tekitamine tõi paratamatult kaasa nähtuse, mida nimetatakse demokraatiaks (milline konkreetne sisu ka sellele mõistele ei antaks), sest ühiskonna mõiste on paratamatult seotud demokraatia mõistega, esimesel pole ilma teiseta õieti mingit sisu. Riigivõimu totaalsus on juba mõnda aega murenenud, eriti suure tõuke andis sellele muidugi suurnäidise NSVLi kokkuvarisemine, aga selle kõrval ja koos sellega on murenenud ka sellega tihedalt seotud demokraatia. (Või, noh, kui täpsem olla, siis murenenud demokraatia selles mõttes, mis puudutab seda -kraatia ehk võimu osa - nagu öeldud, sõltub asi suuresti definitsioonist ja kui defineerida demokraatiat kui kogu ühiskonna osavõttu valitsemisest ehk võimu teostamisest, siis on ka selge, et kui pole ühiskonda, ei saa ka olla demokraatiat - ehkki samast definitsioonist võib hea tahtmise korral muidugi ka tuletada, et kui kõik inimesed valitsevad iseenda üle, siis on ka see demokraatia...).
Ja ühes sellega, tublisti nõndanimetatud inforevolutsiooni toel, on tekkinud senise ühtse "avaliku sfääri" asemele õige palju "avalikke sfääre". Ehk oleks vale öelda, et juba praegu on olemas nii ligemale seitse miljardit "avalikku sfääri", mis peaaegu kõik üks- ja teineteisega kuskilt otsast kokku puutuvad, aga sinnapoole on mu meelest asi küll tüürimas. Õigupoolest pole ju "meediale" alternatiivsed vähem või rohkem avaliku debati kanalid kunagi kuhugi kadunud, ikka on olemas olnud nii klubid, sõpruskonnad, seltsid ja ühingud, isegi tänavajutlustajad ja kes ja mis kõik veel, kes ja mis tekitavad enda ümber oma "avaliku sfääri", olgu selle suuruseks siis üks või üks miljard inimest (siinset ajaveebi näiteks jälgib ametlikult üks inimene, tõenäoliselt loevad vähemalt aegajalt veel mõned, nii et see osa mu isiklikust "avalikust sfäärist" pole just väga suur - ega kasva ka kuigi palju suuremaks siis, kui arvestada juurde teised osad, olgu veebis või muul moel).
Aeg, mil tundus, et "meedia" ehk ajakirjandus võtab nende eelmainitud kanalite rolli täiesti üle, on olnud ju õieti päris lühike, vaevalt pikem kui inimpõlve jagu (ehkki see põlvgi on seoses keskmise vanuse kasvamisega natuke pikenenud...). Nojah, ka siin sõltub muidugi jälle asi sellest, kuidas ajakirjandust defineerida, aga vähemalt traditsioonilise ajakirjanduse (paber, raadio, tele, ka internetiportaalid, olgu siis esimeste pikendused või iseseisvad, aga siiski neist malli võtvad) pürg "avaliku sfääri" ainukandja olla on nii või teisiti läbikukkumisele määratud juba algusest peale - parimal juhul võib see olla efektiivne kommunikatsioonivahend, aga mitte see sfäär ise: teatav debatt võib ju käia ka ajakirjanduse vahel, valdav osa ent käib ikkagi mitte vahendatult, vaid otse (no olgu, tänapäeva siderevolutsiooni najal võib-olla mitte enam füüsiliselt otse, aga e-kiri või Skype või mis iganes on siiski kindlasti midagi muud kui "ajakirjandus", kuidas seda viimast ka ei tõlgendataks), kõigi nende pisikeste "avalike sfääride" kaudu, mida nii kunstlikult on püütud koondada ühise "avaliku sfääri" mõiste alla.
(Ahjaa, lasksin uitmõtetel ennast kanda tolle aluseks olnud kirjutise ühest olulisest komponendist päris kaugele - selleks oli (anonüümsete) kommentaaride potentsiaalne ohtlikkus. Ei ole ju seegi midagi väga uut, kas või juba tolles loos osutatud plangukiri "Mari on lits" ulatub ilmselt tagasi aegadesse, mil üldse kirjutama õpiti :-) Ja ilmselt jääb see kestma ka aegade või vähemalt väljendusvõimeliste inimeste lõpuni... Iseasi, et anonüümsus on ju pigem näiline: nii nagu küla või ka linna plangul oleva kirja autor oli ja on suhteliselt täpselt teada, ei ole lõpuni anonüümsed ja jälitamatud ka internetikommentaarid. Ma ise olen arvamusel, et kui midagi öelda, siis öelda seda ikka oma nime all, sest kui juba ütelda midagi, siis tuleb ka oma sõnade eest vastust kanda - muidu ei ole ju mõtet hakata ütlemagi. Ja mulle tundub, et nõndanimetatud ühiskonna ja avaliku sfääri lagunemisega jõuab see tõdemus kohale üha rohkematele inimestele - loeb just minu arvamus ja see ei pea sugugi kattuma kellegi teise arvamusega, olema mingi kollektiivse väljenduse osa, vaid just ja ainult see, mis moodustab ja annab kuju minale, sellele "väikese" avaliku sfääri kesksele kujule.)
Loetud: Akadeemia 3/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: 30 aastat hiljem (ETV), Ärapanija (Kanal2), Heeringas Venuse õlal (Kanal2), Spioonid (ETV), Surmapilv (Kanal2)
5.9.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mida lühendasin pisut kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil.
Naastes leidsin postkastist Eesti Päevalehe. Võib vist öelda, et ma olen selle ajalehe regulaarne lugeja - vähemalt kord aastas jõuab see mu postkasti ja ma püüan alati selle siis ka korralikult läbi lugeda. Tõsi, iga aastaga muutub see ka lihtsamaks - lausa masendav on vaadata, kui jubedaks on siinsed ajalehed muutunud: sisu peaaegu polegi, kõikjal laiutab reklaam, mille vahele siis on ära peidetud vähesed artiklid. Teisest küljest on see ilmselt ka õige lähenemine, sest kes ikka ostaks ajalehte, milles on neli lehekülge lugemist (umbes nii palju jääb nähtavasti järele, kui võtta ära ka igasugused mõttetud pildid ja muud tarbetud "laiendavad" ja "pilku tõmbavad" elemendid) ja ülejäänud osa reklaami...
Loetud: TM Kodu ja ehitus 6/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: me võitleme sellega, mis meid rikastab (Postimees, 04.10.2010)
Naastes leidsin postkastist Eesti Päevalehe. Võib vist öelda, et ma olen selle ajalehe regulaarne lugeja - vähemalt kord aastas jõuab see mu postkasti ja ma püüan alati selle siis ka korralikult läbi lugeda. Tõsi, iga aastaga muutub see ka lihtsamaks - lausa masendav on vaadata, kui jubedaks on siinsed ajalehed muutunud: sisu peaaegu polegi, kõikjal laiutab reklaam, mille vahele siis on ära peidetud vähesed artiklid. Teisest küljest on see ilmselt ka õige lähenemine, sest kes ikka ostaks ajalehte, milles on neli lehekülge lugemist (umbes nii palju jääb nähtavasti järele, kui võtta ära ka igasugused mõttetud pildid ja muud tarbetud "laiendavad" ja "pilku tõmbavad" elemendid) ja ülejäänud osa reklaami...
Loetud: TM Kodu ja ehitus 6/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: me võitleme sellega, mis meid rikastab (Postimees, 04.10.2010)
2.5.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev. Käisin õhtupoolikul korraks läbi ilmselt suurimast kodukauplusest, Mustika Prismast, et nipet-näpet hankida ja sain seal iseäraliku elamuse. Olin just kassa juures lõpetamas, kui äkki küsiti, et kas ma Postimeest tahan. Väikese jahmatuse peale küsisin vastu, et kas saab tasuta. Ja selgus, et saabki! Nimelt siis, kui oled vähemalt 350 krooni eest ostnud, selgitas kassaneiu. Sellist võtet ei olnud ma Eesti kauplustes varem kohanud (kuigi see võib olla ka mu mitte nii väga sagedase sattumise tõttu sellistesse suurtesse poodidesse, kus ilmselt niisugune reklaaminipp võib isegi töötada). Eks ma siis võtsingi, kui lahkelt pakuti, pealegi ei ole ma ju paberil Postimeest ikka päris ammu ka näinud (tõsi, ema juures käies on mõnikord silma jäänud, aga ma ei suuda praegu meenutada, millal oli viimane kord, mil ma seda ka sirvisin...) Nojah, tegelikult oli see eilne leht, sest täna ju suure püha puhul midagi ei ilmunud, aga sel põhjusel oli ta ka laupäevane, kõigi vajalike lisadega ja puha. Leht ise jättis muidugi üpris haleda ja masendava mulje - formaalselt peaks ju olema tegemist päevalehega ja veel vist Eesti suurimaga, kui ma ei eksi, aga jättis rohkem kaubakataloogi mulje, umbes samasuguse nagu aeg-ajalt postkasti sattuvad Halensid või muud sellised... See tendents tundub olevat viimase kaheksa aastaga, pärast mu lahkumist Postimehest, aina süvenenud, kuigi ilmselt on nädalavahetuse leht ka veel eriliselt üle koormatud. Aga isegi kui reklaam ära võtta, jääb sisu ikka armetult vähe alles - minu meelest on nagunii tarbetute piltide osakaal veelgi kasvanud ja seda, mis ajalehest ajalehe teeb ehk siis teksti, ikka kahetsusväärselt napilt. 40 lehekülje peale oli mu meelest ainult üks sisulehekülg, mis koosnes valdavalt tekstist (AK esseekülg, kus oli Korvi Neeme päris kena mõtisklus ajakirjanduse ja ajakirjanike teemal, aga isegi sellele leheküljele oli mahutatud kaks suurt näolappi...)
Miskipärast tuli mulle kohe pähe äsja Ekspressist loetud kellegi Sundja Kadri kirjatükk, milles autor nentis, et ligilähedaselt sarnastel põhjustel loobus ta Delfi lugemisest. Nojah, mul on seevastu Delfi üks väheseid uudiseid sisaldavaid veebilehekülgi,mida ma järjekindlalt kord päevas väisan (peamiselt selleks, et, nagu ma juba varem olen kirjutanud, sooritada oma tagasihoidlikku meelsusuurimise tööd ja tutvuda mind huvitavatel teemadel kirjutatud artiklite kommentaaridega - kuigi võib ka öelda, et nende kvaliteet on aegamööda üha madalamaks jäänud ning valdavalt tegutsevad praegu seal kaht tüüpi kommentaatorid: esiteks ilmselge ajukahjustusega isikud, kes päevast päeva kopeerivad aina üht ja sama teksti ümber, parimal juhul seda veidi modifitseerides, ja siis teistpidi kahjustusega isikud, kelle ainuke eesmärk paistab olevat midagi "andekat" öelda või lihtsalt nii kõvasti, kui osatakse, "ära panna").
Tegelikult loen ma muidugi ka Eesti päevalehti ja veel paljusid meediaväljaandeid, aga ma leidsin juba õige paljude aastate eest, et sel eesmärgil internetis kolamas käia (või veel enam, paberväljaandeid tellida) on õige aeganõudev tegevus. Märksa etem on uudiste otsimise asemel lasta neil rahulikult koju kätte tulla - kusjuures ilma igasuguse reklaamita ja muu "blingita" - uudistevoogudena. Ma olen küll väikese hirmuvärinaga mõelnud, et mitmedki väljaanded võivad need varsti sulgeda - et nende kaudu reklaam iseenesest ei levi (sõltub muidugi voogude lugemiseks kasutatavast rakendusest, aga enamikul on võimalik siiski valida, kas näha automaatselt ainult pealkirja/päist või tervet artiklit, nagu see on veebilehel, siis ka koos nonde vilkuvate jubinatega...), ei too nad ilmselt ka õieti midagi sisse ja kuigi nende haldamine pole vähemalt mu meelest kuigi töö- ega ajamahukas, võib mõnel turundusgeeniusel, kes ju tänapäeval ajakirjanike asemel tegelikult ajalehti juhtima kipuvad, pähe tulla mõte niisugune tarbetu lisand likvideerida... Seni pole õnneks seda siiski juhtunud, isegi mitte nende väljaannete puhul, mis on muidu kas või veebis lugemiseks tasuliseks läinud (mõned neist pakuvad võimalust osta konkreetse artikli lugemise õigust, mis on mu meelest päris hea mõte, kuid paraku veel mitte nii väga levinud siin Ida-Euroopas, kus ilmub enamik väljaandeid, mida ma igapäevaselt tarbin). Igatahes ma leian, et oluliselt lihtsam, kiirem ja ülevaatlikum on näiteks iga tunni aja tagant heita pilk tellitud umbes 50 uudisvoo keskeltläbi 400 artikli pealkirjale/päisele (ja neist nii 392 kohe unustada ning ülejäänutele korraks pilk peale heita) kui kammida iga tunni aja tagant läbi kõik need 50 veebilehte... Õieti saaks seda ju ka tolle Delfi puhul teha, aga et mind huvitavad seal eelkõige just kommentaarid, mitte niivõrd uudised ise, siis on seda siiski mõttekam külastada just veebis.
Täna tuli ka ametlik teadaanne kaua ja suure hoolega küpsetatud arenduskeskkonna KDevelop4 ilmumise kohta. Et tarkvara arendamine on mulle äärmiselt võõras tegevust, siis ma ei hakanud selle kohta eraldi uudist tegema, aga et ma siiski tublisti vaeva nägin ja sellele eestikeelse tõlke valmis pusisin, tasub see siiski ära märkida. Niisiis, KDevelop4 on hetkel eelkõige C, C++ ja PHP keeles arendustegevuseks mõeldud rakendus või õigemini lausa keskkond, kui arvestada kõiki lisavõimalusi. Kui palju seda reaalselt siinkandis kasutatakse, eriti veel eestikeelse liidesega, ei ole mul ausalt öeldes aimu - vaevalt see kuigi suur number on, aga igal juhul on nüüd ta kõigile vabalt kasutada, kes vähegi soovivad. Huvilistele võib osutada ka ühe ekraanipiltide kogumi, kus on näha, mismoodi asjad käivad.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3), Hävituspiloodid (Showtime)
Miskipärast tuli mulle kohe pähe äsja Ekspressist loetud kellegi Sundja Kadri kirjatükk, milles autor nentis, et ligilähedaselt sarnastel põhjustel loobus ta Delfi lugemisest. Nojah, mul on seevastu Delfi üks väheseid uudiseid sisaldavaid veebilehekülgi,mida ma järjekindlalt kord päevas väisan (peamiselt selleks, et, nagu ma juba varem olen kirjutanud, sooritada oma tagasihoidlikku meelsusuurimise tööd ja tutvuda mind huvitavatel teemadel kirjutatud artiklite kommentaaridega - kuigi võib ka öelda, et nende kvaliteet on aegamööda üha madalamaks jäänud ning valdavalt tegutsevad praegu seal kaht tüüpi kommentaatorid: esiteks ilmselge ajukahjustusega isikud, kes päevast päeva kopeerivad aina üht ja sama teksti ümber, parimal juhul seda veidi modifitseerides, ja siis teistpidi kahjustusega isikud, kelle ainuke eesmärk paistab olevat midagi "andekat" öelda või lihtsalt nii kõvasti, kui osatakse, "ära panna").
Tegelikult loen ma muidugi ka Eesti päevalehti ja veel paljusid meediaväljaandeid, aga ma leidsin juba õige paljude aastate eest, et sel eesmärgil internetis kolamas käia (või veel enam, paberväljaandeid tellida) on õige aeganõudev tegevus. Märksa etem on uudiste otsimise asemel lasta neil rahulikult koju kätte tulla - kusjuures ilma igasuguse reklaamita ja muu "blingita" - uudistevoogudena. Ma olen küll väikese hirmuvärinaga mõelnud, et mitmedki väljaanded võivad need varsti sulgeda - et nende kaudu reklaam iseenesest ei levi (sõltub muidugi voogude lugemiseks kasutatavast rakendusest, aga enamikul on võimalik siiski valida, kas näha automaatselt ainult pealkirja/päist või tervet artiklit, nagu see on veebilehel, siis ka koos nonde vilkuvate jubinatega...), ei too nad ilmselt ka õieti midagi sisse ja kuigi nende haldamine pole vähemalt mu meelest kuigi töö- ega ajamahukas, võib mõnel turundusgeeniusel, kes ju tänapäeval ajakirjanike asemel tegelikult ajalehti juhtima kipuvad, pähe tulla mõte niisugune tarbetu lisand likvideerida... Seni pole õnneks seda siiski juhtunud, isegi mitte nende väljaannete puhul, mis on muidu kas või veebis lugemiseks tasuliseks läinud (mõned neist pakuvad võimalust osta konkreetse artikli lugemise õigust, mis on mu meelest päris hea mõte, kuid paraku veel mitte nii väga levinud siin Ida-Euroopas, kus ilmub enamik väljaandeid, mida ma igapäevaselt tarbin). Igatahes ma leian, et oluliselt lihtsam, kiirem ja ülevaatlikum on näiteks iga tunni aja tagant heita pilk tellitud umbes 50 uudisvoo keskeltläbi 400 artikli pealkirjale/päisele (ja neist nii 392 kohe unustada ning ülejäänutele korraks pilk peale heita) kui kammida iga tunni aja tagant läbi kõik need 50 veebilehte... Õieti saaks seda ju ka tolle Delfi puhul teha, aga et mind huvitavad seal eelkõige just kommentaarid, mitte niivõrd uudised ise, siis on seda siiski mõttekam külastada just veebis.
Täna tuli ka ametlik teadaanne kaua ja suure hoolega küpsetatud arenduskeskkonna KDevelop4 ilmumise kohta. Et tarkvara arendamine on mulle äärmiselt võõras tegevust, siis ma ei hakanud selle kohta eraldi uudist tegema, aga et ma siiski tublisti vaeva nägin ja sellele eestikeelse tõlke valmis pusisin, tasub see siiski ära märkida. Niisiis, KDevelop4 on hetkel eelkõige C, C++ ja PHP keeles arendustegevuseks mõeldud rakendus või õigemini lausa keskkond, kui arvestada kõiki lisavõimalusi. Kui palju seda reaalselt siinkandis kasutatakse, eriti veel eestikeelse liidesega, ei ole mul ausalt öeldes aimu - vaevalt see kuigi suur number on, aga igal juhul on nüüd ta kõigile vabalt kasutada, kes vähegi soovivad. Huvilistele võib osutada ka ühe ekraanipiltide kogumi, kus on näha, mismoodi asjad käivad.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3), Hävituspiloodid (Showtime)
22.4.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Jõudsin täna aprillikuise Akadeemia läbi. See on ikka korralik ajakiri, eriti kui lugeda nii nagu mina - töösse tehtavate pauside ajal - siis piisab kenasti terveks kuuks :-) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas see lugemine lõppes. Ja lõppes ta tõsise üllatusega, vaat et lausa vapustusega elik täpsemalt Tarandi Kaarli arvustusega Hennoste Tiidu viimasele üllitisele "Kommikoer ja pommikoer". Nagu enamiku viimase viie või isegi enama aasta jooksul ilmunud raamatute puhul, pean ma kurbdusega tunnistama, et ma pole seda lugenud, mis aga ei ole siiski takistanud kindlasti lugemisootel seisva raamatu retsensioone silmamast. Seekordne arvustus aga polnudki õieti nii palju arvustus kui... jah, mis ta siis oli? Surnumatja kiirvalang, tuli mulle miskipärast võrdlus pähe. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis Hennoste ajakirjandust just maha ei mata, küll aga tegi seda Tarand ja täie rauaga: "Kui Hennoste suudab tänuväärses kroonikurollis veel teist sama palju jätkata, siis on meil lootust lugeda nii ajakirjanduse haual peetud kõnesid kui peielauas räägitut"; "kalmistu juhatajana ei ole Tiit Hennoste asi surmatunnistuse väljakirjutamine, vaid ainult hauaplatsi asupaiga määramine". Tegelikult, kui kõike seda oleks kirjutanud keegi teine, siis võib-olla polekski ma nii segadusse sattunud kui nüüd, kus autoriks on ju vähemalt tavapäraselt samuti ajakirjanduse osaks peetava kultuurinädalalehe peatoimetaja (ma isegi kontrollisin Akadeemiale omaselt kirjutuse lõpus avaldatud andmed selles osas üle - on küll, ikka veel). Ainult kaks seletust tuli pähe, kumbki mitte kuigi rahuldav. Esimene ja vähem usutavam oleks näha selle taga ränka solvumist, et ta enda üsna teravaks kippuvad rünnakud riikliku kultuuripoliitika, - ministeeriumi ja -ministrigi vastu ei ole mingeid märgatavaid tulemusi andnud ja nüüd siis valati solvumine välja. Ma ei tunne küll teda isiklikult, aga selline väiklane "andmine" kõige põhjal, mida ma tean, talle nüüd küll iseloomulik ei ole. Teine ja veidi loogilisem, kuigi raskemini adutavam seletus oleks, et ta ei pea Sirpi õieti ajakirjanduseks, vähemalt mitte selles mõttes ajakirjanduseks, millest ta selles arvustuses kõige enam räägib, niisiis uudis-ajakirjanduseks, nii-ütelda maailma, riigivõimu või mille iganes vahendajaks. Eks ta muidugi omajagu nii olegi, sest uudise kui sellise osakaal on Sirbis tõepoolest suhteliselt väike ja isegi ajakajalised kirjutised pole enamasti otsesõnu uudised, vaid pigem arvustused, mõtisklused, arutlused vms. Võib-olla on sellest tingitud ka Sirbi suhteline konservatiivsus ja kaasaminematus uute "trendidega" (jah, tõsi, sisu kajastub ka veebis, aga see on ka vähemalt nähtavalt kõik - nn interaktiivsus kas või kommentaaride näol vahepeal oli, aga on juba ammu kadunud (ja Tarand ei jäta ka oma arvustuses kasutamata võimalust neile veel kord negatiivselt osutada), rääkimata muudest "uue meediaga" kaasnevate võimaluste rakendamisest; isiklikest kogemustest tean ka seda, et ilmselt tänini on neile võõras digiallkiri) ja enda positsioneerimine teatavasse nišši iselaadse materjalikogumikuna, mida ilmselt sellises koosluses kuidagi muudmoodi polegi võimalik kätte saada. Nojah, küllap on olemas ka kolmas ja tõene seletus, mida mul lihtsalt pähe ei tulnud, aga igal juhul ühelt poolt iseäraliku ja teiselt poolt mõtlemapaneva mulje jättis see "surnumatja viimne heide" küll.
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2)
Jõudsin täna aprillikuise Akadeemia läbi. See on ikka korralik ajakiri, eriti kui lugeda nii nagu mina - töösse tehtavate pauside ajal - siis piisab kenasti terveks kuuks :-) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas see lugemine lõppes. Ja lõppes ta tõsise üllatusega, vaat et lausa vapustusega elik täpsemalt Tarandi Kaarli arvustusega Hennoste Tiidu viimasele üllitisele "Kommikoer ja pommikoer". Nagu enamiku viimase viie või isegi enama aasta jooksul ilmunud raamatute puhul, pean ma kurbdusega tunnistama, et ma pole seda lugenud, mis aga ei ole siiski takistanud kindlasti lugemisootel seisva raamatu retsensioone silmamast. Seekordne arvustus aga polnudki õieti nii palju arvustus kui... jah, mis ta siis oli? Surnumatja kiirvalang, tuli mulle miskipärast võrdlus pähe. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis Hennoste ajakirjandust just maha ei mata, küll aga tegi seda Tarand ja täie rauaga: "Kui Hennoste suudab tänuväärses kroonikurollis veel teist sama palju jätkata, siis on meil lootust lugeda nii ajakirjanduse haual peetud kõnesid kui peielauas räägitut"; "kalmistu juhatajana ei ole Tiit Hennoste asi surmatunnistuse väljakirjutamine, vaid ainult hauaplatsi asupaiga määramine". Tegelikult, kui kõike seda oleks kirjutanud keegi teine, siis võib-olla polekski ma nii segadusse sattunud kui nüüd, kus autoriks on ju vähemalt tavapäraselt samuti ajakirjanduse osaks peetava kultuurinädalalehe peatoimetaja (ma isegi kontrollisin Akadeemiale omaselt kirjutuse lõpus avaldatud andmed selles osas üle - on küll, ikka veel). Ainult kaks seletust tuli pähe, kumbki mitte kuigi rahuldav. Esimene ja vähem usutavam oleks näha selle taga ränka solvumist, et ta enda üsna teravaks kippuvad rünnakud riikliku kultuuripoliitika, - ministeeriumi ja -ministrigi vastu ei ole mingeid märgatavaid tulemusi andnud ja nüüd siis valati solvumine välja. Ma ei tunne küll teda isiklikult, aga selline väiklane "andmine" kõige põhjal, mida ma tean, talle nüüd küll iseloomulik ei ole. Teine ja veidi loogilisem, kuigi raskemini adutavam seletus oleks, et ta ei pea Sirpi õieti ajakirjanduseks, vähemalt mitte selles mõttes ajakirjanduseks, millest ta selles arvustuses kõige enam räägib, niisiis uudis-ajakirjanduseks, nii-ütelda maailma, riigivõimu või mille iganes vahendajaks. Eks ta muidugi omajagu nii olegi, sest uudise kui sellise osakaal on Sirbis tõepoolest suhteliselt väike ja isegi ajakajalised kirjutised pole enamasti otsesõnu uudised, vaid pigem arvustused, mõtisklused, arutlused vms. Võib-olla on sellest tingitud ka Sirbi suhteline konservatiivsus ja kaasaminematus uute "trendidega" (jah, tõsi, sisu kajastub ka veebis, aga see on ka vähemalt nähtavalt kõik - nn interaktiivsus kas või kommentaaride näol vahepeal oli, aga on juba ammu kadunud (ja Tarand ei jäta ka oma arvustuses kasutamata võimalust neile veel kord negatiivselt osutada), rääkimata muudest "uue meediaga" kaasnevate võimaluste rakendamisest; isiklikest kogemustest tean ka seda, et ilmselt tänini on neile võõras digiallkiri) ja enda positsioneerimine teatavasse nišši iselaadse materjalikogumikuna, mida ilmselt sellises koosluses kuidagi muudmoodi polegi võimalik kätte saada. Nojah, küllap on olemas ka kolmas ja tõene seletus, mida mul lihtsalt pähe ei tulnud, aga igal juhul ühelt poolt iseäraliku ja teiselt poolt mõtlemapaneva mulje jättis see "surnumatja viimne heide" küll.
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2)
20.3.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänase Sirbi lisa Keele Infoleht oli tervikuna väga põnev ja südamelähedane, sest teemadeks olid tõlkimine ja toimetamine elik asjad, millega ma igapäevaselt igas mõttes kokku puutun (toimetamisega vahest vähem, aga ega siis tõlkija, kui ta tahab vähegi korralik tõlkija olla, pääse ju vähemalt enesetoimetamisest). Et kõik vahelehe neli lehekülge sisaldasid huvipakkuvaid lugusid, ei hakka siin pikemalt eraldi artiklitel peatuma, küll aga tekitasid mõned asjad mõtteid, mida ma alljärgnevalt kirja panen - täpsemate viideteta, sest nagu öeldud, on vaheleht piisavalt huvitav, et see tervikuna läbi lugeda, seda isegi siis, kui tõlkimine-toimetamine spetsiifiliselt nii palju huvi ei paku, küll aga üldse keeleküsimused.
Esimese asjana jäi veidi kripeldama tuntud toimetaja Otsa Heido muidu asjalikus, ehkki vahest veidi epateerivas artiklis kõlanud mõte "Ajalehtedes -ajakirjades on enamasti ainuke kirjutatule teine pilgu heitja see, keda nimetatakse keeletoimetajaks". See ei ole kahtlemata otseselt vale ja ma ei taha kohe sugugi mitte ajalehtede-ajakirjade keeletoimetajate kui muu hulgas ka faktikontrollijate ja sisutoimetajate rolli kahandada, aga "enamasti" on vahest veidi liialdatud. Üldiselt on vähemalt suuremates ajalehtedes ja osades ajakirjadeski siiski olemas teatav ajakirjanike gradatsioon, üldjuhul meie suhteliselt väikese suurusega toimetustes reporteri-toimetaja tasandite kujul. On loomulikult kõikvõimalikke erandeid, näiteks mõningaid avalikke või ka ainult toimetajatele teada staarreportereid, kelle tekstid võivad tõesti jõuda otse keeletoimetaja ette, samuti ehk otsereportaažid (mida paraku on Eesti ajakirjanduses häbematult vähe, ehkki võib tõdeda, et see žanr on eriti trükiajakirjanduses ka mujal vähenenud, nähtavasti suurel määral märksa operatiivsema televisiooni ja viimasel ajal ka ühtaegu operatiivse ja mahuprobleemidest peaaegu vaba interneti arvel - hmm, enne avaldamisnupule vajutamist üle lugedes pidin nentima, et nii pikka teksti naljalt trükiajakirjanduses ei avaldataks (rääkimata sellest, et tegemist on ikkagi puhtalt enesekohaste ja sestap suhteliselt kaootiliste mõtetega, mida ilmselt ei pakukski kuhugi mujale kui ainult siia, oma veebipäevikusse :-) ), ent siin Blogspotis ei tekita see vähimaidki probleeme...), aga vähemalt teoorias peaksid reporterite tekstid käima läbi toimetajate käest, enne kui nad ahelas edasi liiguvad - ja ilmselt nii on see suuresti ka praktikas. Samuti läbivad ju toimetajate pilgu paratamatult toimetuseväliste autorite kaastööd. Nii et see mõte kehtib eelkõige toimetajate enda kirjatöö kohta, mis sõltuvalt päevast, osakonnast ja muudest asjaoludest ei pruugigi väga suur olla. Isegi toimetajad ei pääse alati teisest pilgust enne keeletoimetajat - see kehtib eriti olulisemate, nn esiküljeteemade puhul, mis isegi siis, kui seal seisab ametlikult üks või kaks nime, on tihtipeale läbinud õige mitu lugemisringi. Nii et ehkki Otsa Heido mõte ei ole sugugi vale ja võimalik, et isegi mõnelgi korral õige, on see siiski vahest veidi liiga palju üldistatud.
Teine toimetajaid puudutav ja kurvapoolne mõte kõlas Tergemi Kerti artiklis: "Mõistetamatuks jääb, miks kolm korda suuremat tööd tasustatakse kolm korda madalamalt." See käis küll konkreetselt kehva tõlke kohta, aga ega toimetaja töö ka heade tõlgete või originaalide puhul vähem vaevalisem pole: nii või teisiti peab ta korraga lausa kahe näpuga järge ajama, kui tegemist on tõlkega, ning autori/tõlkija mõttest arusaamise ja selle korrektsesse keelde ja mõttesse valamisest ei pääse ta samuti. See tasustamise küsimus (kas vahe on just kolm korda, seda ei oska ma kogemuste puududes öelda, aga sinnapoole väiteid olen ma kuulnud küll) on levinud arvamuse kohaselt ka üks peamisi põhjusi, miks häid toimetajaid nii paganama vähe saada on (kui nagunii peab sageli kehvi tõlkeid sisuliselt üle tõlkima, siis miks mitte juba tõlkijana märksa rohkem raha saada?), nii et neid tikutulega taga ajama peab, ja miks nendegi töö ei pruugi alati kvaliteetne olla (sest kui raha palju ei saa, peab tööd palju tegema... aga ülepeapalju tööd tähendab reeglina paraku kvaliteedilangust). Minu meelest võiks küll toimetajate töötasu olla märksa kõrgem: mul on ilmselt vedanud, sest enamiku raamatute puhul on tegemist olnud heade või väga heade toimetajatega, kelle märkustest on palju abi olnud tõlke paremaks muutmisel, ning asjaolu, et nad saavad selle eest märksa vähem raha kui mina tõlkijana, ei tundu just päris õiglasena. (Vahest võiks see nii olla näiteks korrektori puhul, kelle ülesandeks on ju tõesti vaid otseste kirjavigade kõrvaldamine, aga praktikas on enamasti ka see ülesanne ikka sellesamuse toimetaja õlul, vähemalt minu teada.)
Kurvemapoolne oli ka Läänesaare Maarja artikkel, mis juhtis tähelepanu sellele, et tänapäeval on tõlkekriitika peaaegu üldse kadunud nähtus. Tegelikult pole see, vähemalt nii palju kui ma oma neljakümnest eluaastast mäletan, kunagi just väga suuremahuline ja rohke olnud, ehkki tõlkekirjanduse osakaal on ju Eestis alati olnud päris suur. Aga see on küll õige, et taasiseseisvunud Eestis on seda kohe väga vähe: ehkki tõlkeraamatuid arvustatakse, siis enamasti heietatakse mõtteid teose enda või autori ümber, aga sellest, milline on tõlge, räägitakse kas väga napisõnaliselt või üldse mitte - ja kui üldse pikemalt, siis ikka negatiivses toonis, silmatorganud vigadest. Hea näide on otse samas Sirbis, kus lisatud pildi järgi peaks ju juttu olema Unamuno Migueli teosest "Kristluse agoonia", aga tõlke ja tõlkimise kohta pole seal sõnagi ja õieti on vähe isegi raamatust endast kõneldud, rohkem on tegemist mõtiskeluga, mis tõukub teosest kui sellisest. Ja see käib vaid trükisõna kohta - ma ei suuda isegi meelde tuletada, millal ma viimati lugesin mõnda vähegi tõsisemalt võetavat tõlkekriitilist artiklit mõne filmi või lavateose kohta... (kui jätta välja pidev nurisemine televisiooni subtiitrites või pealelugemises esinevate vigade kohta, mis on aga pea eranditult üksikute eksimuste loetelud, mitte süstemaatilisem käsitlus)
Ilmselt on üks põhjus, miks ka tõlkeraamatute puhul kulub nii palju auru teoste sisu või autori või mille iganes kajastamisele, aga mitte tõlkekriitikale, tõlkekirjanduse üldise mahu kasvamise kõrval tõsiasi, et üpris väheesinevaks on muutunud varasemas eesti tõlkekirjanduses küllaltki rohkelt eksisteerinud žanr, nimelt raamatute pikemad ja põhjalikumad ees- või järelsõnad (väikest mõtiskelu Tamme Mareki sulest ees- ja järelsõnade teemal koos järgnevate, samuti mõtterohkete kommentaaridega võib lugeda nii poole aasta tagusest Varraku raamatublogist). Ees- või järelsõna olemasolu raamatus muidugi ei takista sugugi ka tõlkekriitikavälist mõtiskelu või tutvustust ajakirjanduses, aga selle puudumine võib küll ajendada keskenduma just teose enda mõttestiku või siis autori tutvustamisele, mitte aga konkreetsele teosele kui tõlkele.
Ja lõpetuseks: seda ma juba teadsin, et tõlkijaid koolitatakse, küll aga oli tegelikult mulle päris uudiseks ja üllatuseks, et koolitatakse ka toimetajaid (referent-toimetaja on siis ametlik nimetus) - ja mitte ainult magistriõppes nagu tõlkijaid, vaid ka lausa bakalaureuseõppes.
Loetud: Sirp 19.03.2010
Vaadatud: Mis toimub? (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Tänase Sirbi lisa Keele Infoleht oli tervikuna väga põnev ja südamelähedane, sest teemadeks olid tõlkimine ja toimetamine elik asjad, millega ma igapäevaselt igas mõttes kokku puutun (toimetamisega vahest vähem, aga ega siis tõlkija, kui ta tahab vähegi korralik tõlkija olla, pääse ju vähemalt enesetoimetamisest). Et kõik vahelehe neli lehekülge sisaldasid huvipakkuvaid lugusid, ei hakka siin pikemalt eraldi artiklitel peatuma, küll aga tekitasid mõned asjad mõtteid, mida ma alljärgnevalt kirja panen - täpsemate viideteta, sest nagu öeldud, on vaheleht piisavalt huvitav, et see tervikuna läbi lugeda, seda isegi siis, kui tõlkimine-toimetamine spetsiifiliselt nii palju huvi ei paku, küll aga üldse keeleküsimused.
Esimese asjana jäi veidi kripeldama tuntud toimetaja Otsa Heido muidu asjalikus, ehkki vahest veidi epateerivas artiklis kõlanud mõte "Ajalehtedes -ajakirjades on enamasti ainuke kirjutatule teine pilgu heitja see, keda nimetatakse keeletoimetajaks". See ei ole kahtlemata otseselt vale ja ma ei taha kohe sugugi mitte ajalehtede-ajakirjade keeletoimetajate kui muu hulgas ka faktikontrollijate ja sisutoimetajate rolli kahandada, aga "enamasti" on vahest veidi liialdatud. Üldiselt on vähemalt suuremates ajalehtedes ja osades ajakirjadeski siiski olemas teatav ajakirjanike gradatsioon, üldjuhul meie suhteliselt väikese suurusega toimetustes reporteri-toimetaja tasandite kujul. On loomulikult kõikvõimalikke erandeid, näiteks mõningaid avalikke või ka ainult toimetajatele teada staarreportereid, kelle tekstid võivad tõesti jõuda otse keeletoimetaja ette, samuti ehk otsereportaažid (mida paraku on Eesti ajakirjanduses häbematult vähe, ehkki võib tõdeda, et see žanr on eriti trükiajakirjanduses ka mujal vähenenud, nähtavasti suurel määral märksa operatiivsema televisiooni ja viimasel ajal ka ühtaegu operatiivse ja mahuprobleemidest peaaegu vaba interneti arvel - hmm, enne avaldamisnupule vajutamist üle lugedes pidin nentima, et nii pikka teksti naljalt trükiajakirjanduses ei avaldataks (rääkimata sellest, et tegemist on ikkagi puhtalt enesekohaste ja sestap suhteliselt kaootiliste mõtetega, mida ilmselt ei pakukski kuhugi mujale kui ainult siia, oma veebipäevikusse :-) ), ent siin Blogspotis ei tekita see vähimaidki probleeme...), aga vähemalt teoorias peaksid reporterite tekstid käima läbi toimetajate käest, enne kui nad ahelas edasi liiguvad - ja ilmselt nii on see suuresti ka praktikas. Samuti läbivad ju toimetajate pilgu paratamatult toimetuseväliste autorite kaastööd. Nii et see mõte kehtib eelkõige toimetajate enda kirjatöö kohta, mis sõltuvalt päevast, osakonnast ja muudest asjaoludest ei pruugigi väga suur olla. Isegi toimetajad ei pääse alati teisest pilgust enne keeletoimetajat - see kehtib eriti olulisemate, nn esiküljeteemade puhul, mis isegi siis, kui seal seisab ametlikult üks või kaks nime, on tihtipeale läbinud õige mitu lugemisringi. Nii et ehkki Otsa Heido mõte ei ole sugugi vale ja võimalik, et isegi mõnelgi korral õige, on see siiski vahest veidi liiga palju üldistatud.
Teine toimetajaid puudutav ja kurvapoolne mõte kõlas Tergemi Kerti artiklis: "Mõistetamatuks jääb, miks kolm korda suuremat tööd tasustatakse kolm korda madalamalt." See käis küll konkreetselt kehva tõlke kohta, aga ega toimetaja töö ka heade tõlgete või originaalide puhul vähem vaevalisem pole: nii või teisiti peab ta korraga lausa kahe näpuga järge ajama, kui tegemist on tõlkega, ning autori/tõlkija mõttest arusaamise ja selle korrektsesse keelde ja mõttesse valamisest ei pääse ta samuti. See tasustamise küsimus (kas vahe on just kolm korda, seda ei oska ma kogemuste puududes öelda, aga sinnapoole väiteid olen ma kuulnud küll) on levinud arvamuse kohaselt ka üks peamisi põhjusi, miks häid toimetajaid nii paganama vähe saada on (kui nagunii peab sageli kehvi tõlkeid sisuliselt üle tõlkima, siis miks mitte juba tõlkijana märksa rohkem raha saada?), nii et neid tikutulega taga ajama peab, ja miks nendegi töö ei pruugi alati kvaliteetne olla (sest kui raha palju ei saa, peab tööd palju tegema... aga ülepeapalju tööd tähendab reeglina paraku kvaliteedilangust). Minu meelest võiks küll toimetajate töötasu olla märksa kõrgem: mul on ilmselt vedanud, sest enamiku raamatute puhul on tegemist olnud heade või väga heade toimetajatega, kelle märkustest on palju abi olnud tõlke paremaks muutmisel, ning asjaolu, et nad saavad selle eest märksa vähem raha kui mina tõlkijana, ei tundu just päris õiglasena. (Vahest võiks see nii olla näiteks korrektori puhul, kelle ülesandeks on ju tõesti vaid otseste kirjavigade kõrvaldamine, aga praktikas on enamasti ka see ülesanne ikka sellesamuse toimetaja õlul, vähemalt minu teada.)
Kurvemapoolne oli ka Läänesaare Maarja artikkel, mis juhtis tähelepanu sellele, et tänapäeval on tõlkekriitika peaaegu üldse kadunud nähtus. Tegelikult pole see, vähemalt nii palju kui ma oma neljakümnest eluaastast mäletan, kunagi just väga suuremahuline ja rohke olnud, ehkki tõlkekirjanduse osakaal on ju Eestis alati olnud päris suur. Aga see on küll õige, et taasiseseisvunud Eestis on seda kohe väga vähe: ehkki tõlkeraamatuid arvustatakse, siis enamasti heietatakse mõtteid teose enda või autori ümber, aga sellest, milline on tõlge, räägitakse kas väga napisõnaliselt või üldse mitte - ja kui üldse pikemalt, siis ikka negatiivses toonis, silmatorganud vigadest. Hea näide on otse samas Sirbis, kus lisatud pildi järgi peaks ju juttu olema Unamuno Migueli teosest "Kristluse agoonia", aga tõlke ja tõlkimise kohta pole seal sõnagi ja õieti on vähe isegi raamatust endast kõneldud, rohkem on tegemist mõtiskeluga, mis tõukub teosest kui sellisest. Ja see käib vaid trükisõna kohta - ma ei suuda isegi meelde tuletada, millal ma viimati lugesin mõnda vähegi tõsisemalt võetavat tõlkekriitilist artiklit mõne filmi või lavateose kohta... (kui jätta välja pidev nurisemine televisiooni subtiitrites või pealelugemises esinevate vigade kohta, mis on aga pea eranditult üksikute eksimuste loetelud, mitte süstemaatilisem käsitlus)
Ilmselt on üks põhjus, miks ka tõlkeraamatute puhul kulub nii palju auru teoste sisu või autori või mille iganes kajastamisele, aga mitte tõlkekriitikale, tõlkekirjanduse üldise mahu kasvamise kõrval tõsiasi, et üpris väheesinevaks on muutunud varasemas eesti tõlkekirjanduses küllaltki rohkelt eksisteerinud žanr, nimelt raamatute pikemad ja põhjalikumad ees- või järelsõnad (väikest mõtiskelu Tamme Mareki sulest ees- ja järelsõnade teemal koos järgnevate, samuti mõtterohkete kommentaaridega võib lugeda nii poole aasta tagusest Varraku raamatublogist). Ees- või järelsõna olemasolu raamatus muidugi ei takista sugugi ka tõlkekriitikavälist mõtiskelu või tutvustust ajakirjanduses, aga selle puudumine võib küll ajendada keskenduma just teose enda mõttestiku või siis autori tutvustamisele, mitte aga konkreetsele teosele kui tõlkele.
Ja lõpetuseks: seda ma juba teadsin, et tõlkijaid koolitatakse, küll aga oli tegelikult mulle päris uudiseks ja üllatuseks, et koolitatakse ka toimetajaid (referent-toimetaja on siis ametlik nimetus) - ja mitte ainult magistriõppes nagu tõlkijaid, vaid ka lausa bakalaureuseõppes.
Loetud: Sirp 19.03.2010
Vaadatud: Mis toimub? (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)
29.7.09
Teisibased mõtted
Põhimõtteliselt oli täna siis taas tavaline tööpäev, ainult et selle põhitöö kallale just väga palju ei saanud. Esiteks seepärast, et ärkasin üsna hilja - kolm väga pingsat päeva KDE kallal jätsid ikka oma jälje. Ja teiseks oli Diplomaatiast hakanud asju kuhjuma ning reeglina nende tekstid on pikemad ja omajagu raskemadki kui näiteks Postimehe omad - mis on ka mõistetav, sest viimane on ikkagi päevaleht ja vähemalt sellisel kujul, nagu päevalehed praeguses Eestis on, on neis vähegi tõsisemad, sisukamad ja pikemad artiklid sisuliselt välistatud või parimal juhul haruharvad, esimene aga kuukiri, milles jälle 2000-3000- või isegi nii 5000-tähemärgised nupsikud tunduksid tagasihoidlikult öeldes imelikuna.
Kõige selle juures oli kummastav, et vähemalt mu meelest täna KDE 4.3 sildistamist ei toimunudki. See tekitas mõneti süüdlasliku tunde õhtuks, et kui oleks pärast ärkamist veel veidi vaeva näinud, oleks äkki saanud nende neetud mängude käsiraamatutega ühele poole. Aga teisalt, kaks mängu, millel on uued ja sestap tõlgitud kujul olematud käsiraamatud, ning üks, mis vajab ulatuslikku uuendamist (mis tähendab, et seni on saadaval vana versioon, mis vähemalt osaliselt on ka praegu kasutuskõlblik), ei vääri vahest nii palju küünlaid ka nüüd.
Õhtul vaatasin telerist filmi Kaklusklubi, mis tõi mitmeid nostalgilisi mõtteid. Film ise oli endiselt hea, kuigi, eks ta ole, kui keegi ei peaks olema seda varem näinud, siis tänapäeval see vahest nii suurt elevust enam ei tekita, kõik need efektid ja käigud ja mõtted ja ideed on mujalgi, võib-olla ka paremini läbi mängitud. Aga kümme aastat tagasi olid Kaklusklubi ja mäletamist mööda umbes samal ajal välja tulnud Matrix ikka väga kõvad sõnad, tõelised vapustajad. Nostalgiaga on aga see nii palju seotud, et see on üks väheseid filme, mida ma olen kinos vaatamas käinud. Minusugusel inimpelguril on ju väga raske kinno pääseda, sest üksi ma sinna minna ei saa ja naljalt ei õnnestu leida kaaslast või kaaslasi, kellega kinoskäik ette võtta. Aga Kaklusklubi oli üks väheseid erandeid ja väga hea erand, sest film ise valmistas ikka täieliku elamuse.
Loetud: Akadeemia 6/2009
Vaadatud: Flash Gordon (TV6), Kaklusklubi (TV3), Lahingulaev Galaktika (TV6), Naiste mõrvaklubi (TV3)
Kõige selle juures oli kummastav, et vähemalt mu meelest täna KDE 4.3 sildistamist ei toimunudki. See tekitas mõneti süüdlasliku tunde õhtuks, et kui oleks pärast ärkamist veel veidi vaeva näinud, oleks äkki saanud nende neetud mängude käsiraamatutega ühele poole. Aga teisalt, kaks mängu, millel on uued ja sestap tõlgitud kujul olematud käsiraamatud, ning üks, mis vajab ulatuslikku uuendamist (mis tähendab, et seni on saadaval vana versioon, mis vähemalt osaliselt on ka praegu kasutuskõlblik), ei vääri vahest nii palju küünlaid ka nüüd.
Õhtul vaatasin telerist filmi Kaklusklubi, mis tõi mitmeid nostalgilisi mõtteid. Film ise oli endiselt hea, kuigi, eks ta ole, kui keegi ei peaks olema seda varem näinud, siis tänapäeval see vahest nii suurt elevust enam ei tekita, kõik need efektid ja käigud ja mõtted ja ideed on mujalgi, võib-olla ka paremini läbi mängitud. Aga kümme aastat tagasi olid Kaklusklubi ja mäletamist mööda umbes samal ajal välja tulnud Matrix ikka väga kõvad sõnad, tõelised vapustajad. Nostalgiaga on aga see nii palju seotud, et see on üks väheseid filme, mida ma olen kinos vaatamas käinud. Minusugusel inimpelguril on ju väga raske kinno pääseda, sest üksi ma sinna minna ei saa ja naljalt ei õnnestu leida kaaslast või kaaslasi, kellega kinoskäik ette võtta. Aga Kaklusklubi oli üks väheseid erandeid ja väga hea erand, sest film ise valmistas ikka täieliku elamuse.
Loetud: Akadeemia 6/2009
Vaadatud: Flash Gordon (TV6), Kaklusklubi (TV3), Lahingulaev Galaktika (TV6), Naiste mõrvaklubi (TV3)
16.7.09
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mis algas küll nukrakstegevalt vara - juba poole öö ajal (kell polnud veel isegi 13...) helises telefon ja sooviti, et ma asuksin factchecker'ina tegevusse... See oli muidugi ülesanne, mille peale uni läkski ära :-) - tõngumine on mulle ju ikka meeldinud. Ja tegelikult on hea, et leidub ikka veel inimesi, kes sellise asja peale mõtlevad. Viimasel ajal tundub eriti internetiajakirjandust lugedes, et selline amet on üldse ära unustatud. Trükiajakirjanduses avaldub see vahest veidi vähem, sest seal on lihtsalt puhttehnilistel põhjustel teksti tee kirjutaja peast reaalsesse avalikkusele mõeldud väljundini pikem ja vahele jääb üsna mitu inimest, kellest mõned kas töökohustuste tõttu või ka puhtalt igavusest võivad toimida vähemalt teataval määral factchecker'i rollis. Internetiajakirjanduses aga, tundub, sellele isegi ei mõelda ja lähtutakse põhimõttest: peaasi et uudis kiiresti üles saab, kui ongi midagi viga, siis keegi ikka midagi ütleb ja saab kohe jooksvalt ära parandada. Paraku on sellega see häda, et algul vahest nii ongi, aga kui muudkui neid vigu esineb ja esineb, siis ei viitsi lõpuks keegi enam neile tähelepanu pööratagi ja samal ajal kui internetiväljaande juhid ja võbi-olla lihttöötajadki rõõmustavad, et nende kvaliteet on "paranenud", sest keegi enam ei õienda, on tegelikult hoopis nende usaldusväärsus langenud ja keegi ei võta enam neid kuigi tõsiselt. Täiesti kindlalt kehtib see Eestis; mõnel pool maailmas, eriti USA-s ja teistes anglosaksi maades on vähemalt suuremate internetiväljaannete puhul asi veidi parem, peamiselt neis riikides kehtiva õigussüsteemi tõttu, mis lihtsalt sunnib avalikkusele suunatud kanaleid ettevaatlikumad ja täpsemad olema (mitte et ka seal oleks kõik hästi, aga kindlasti on vähemalt trükiajakirjanduse internetiharude puhul kvaliteet, mille all ma antud juhul mõtlen eelkõige faktitruudust, aga ka näiteks õigekeelsust, tunduvalt parem kui meil siin Eestis või õieti veidi laiemaltki idapoolsemas Euroopas).
Ahjaa, et mis see siis oli? Vaevalt see saladus on, sest tegemist on avaliku kirjaga ja pealegi ei olnud mu osa polnud just väga suur: tuli vaid kontrollida, kas autorite nimed ja ametid on korrektsed (nimede puhul siis õieti seda, kas nad on piisavalt korrektsed inglise keeles, s.t ilma igasuguste diakriitikute ja muu pudipadita, mis ingliskeelsele lugejale nagunii arusaamatuks jääb :-) ) ja ega ma seal midagi valet ei leidnud. Tegemist oli siis avaliku kirjaga Obama administratsioonile Kesk- ja Ida-Euroopast, mille hetkeks on juba jõudnud avaldada Poola Gazeta Wyborcza (koos lausa kahe seletava artikliga: see ja see).
Loetud: Akadeemia 3/2009
Vaadatud: Lahingulaev Galaktika (TV6), Dexter (Kanal2), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
Ahjaa, et mis see siis oli? Vaevalt see saladus on, sest tegemist on avaliku kirjaga ja pealegi ei olnud mu osa polnud just väga suur: tuli vaid kontrollida, kas autorite nimed ja ametid on korrektsed (nimede puhul siis õieti seda, kas nad on piisavalt korrektsed inglise keeles, s.t ilma igasuguste diakriitikute ja muu pudipadita, mis ingliskeelsele lugejale nagunii arusaamatuks jääb :-) ) ja ega ma seal midagi valet ei leidnud. Tegemist oli siis avaliku kirjaga Obama administratsioonile Kesk- ja Ida-Euroopast, mille hetkeks on juba jõudnud avaldada Poola Gazeta Wyborcza (koos lausa kahe seletava artikliga: see ja see).
Loetud: Akadeemia 3/2009
Vaadatud: Lahingulaev Galaktika (TV6), Dexter (Kanal2), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
Subscribe to:
Posts (Atom)