Neljabased mõtted

Täna oli kolme vindumis- ja kidumispäeva järel esimene tõeline tööpäev, küll lühike, aga see-eest töine. Ja põhjuseks ei miski muu kui küllaltki pikk väljaskäik väga hea, peaaegu suurepärase ilmaga. Nojah, ma küll ootasin, et äkki hakkab juba väljaskäigu ajal vihmagi sadama, oleks saanud veidi liguneda ja veel parema toonuse, aga vähemalt öösel tuli nii vihm kui ka äike ja muud mõnusad asjad, nii et hea seegi.

Väljaskäigu esimene ots viis mind hüpersupermegagigakaubanduskeskusse, kus mind ootas ees raamatuklubi pakike, mille sisu olgu ka siin välja öeldud:

• A. Applebaum. Raudne eesriie 1945/1956
• N. Davies. Kadunud riigid. Euroopa peaaegu unustatud ajalugu
• K. Vilbaste. Eesti allikad
• J. Clements. Mannerheim. President, sõdur, spioon

Lisaks sooritasin samuses hüpersupermegagigakaubanduskeskuses veel ühe ostu. Ma olen vist juba mitu korda maininud, et mu senine mobiiltelefon (Sony Ericsson W850i) väetiks jäänud, aku sisuliselt üles ütelnud ja ega ta isegi pole enam väga "kaasaegne". Nii on juba pikemat aega mõte jooksnud uue soetamise suunas, aga senised proovimised näitasid ikka ja jälle, et ükski ei taha olla selline, mis mulle kenasti ka kätte sobiks, ja noh, oleks muidugi ka ikka mõistuse piires moodsate omadustega ja puha. Ülesande muutis veel raskemaks see, et ma ei tahtnud hakata SIM-kaarti, mis ju ka mobiil-ID jaoks hea, välja vahetama uue ja pisema vastu, vähemalt mitte praegu (omad põhjused, millest ma siin pikemalt ei kõnele). Samal ajal peaaegu kõik uuemad telefonid on just tolle mikro-SIMiga. Aga lõpuks ma siis ikka leidsin endale sellise aparaadi, mille omadused rahuldasid ja mis oli isegi käes päris talutav: nojah, ehk mitte parim, aga siiski igati talutav. Ja nüüd ongi mul siis vastselt Sony Xperia L olemas ja järelegi proovitud. Eks sellega tuleb veel tutvuda ja puha, aga esimesed muljed on igatahes head: helistada saab, pildistada saab, pilte kuhugi mujale liigutada ka saab (mis mul vana telefoniga kuidagi ei õnnestunud, kas või nui neljaks, aga no ei läinud aparaadist välja), igasugu veebi kasutamine on loomulikult palju mugavam juba ekraani suurusegi tõttu, loomulikult on kõikvõimalikke rakendusi võimalik paigaldada ja nii edasi. Ja noh, kuigi nädalasse ulatuvat seismisaega ei tasu sellelt nähtavasti oodata (kuigi õige mitu päeva pole nähtavasti välistatud, sest esimese asjana kontrollisin ma hoolega järele, et miskisugust isetegevust peale seesolemise ja kõnede vastuvõtmiseks valmisoleku seal ilma minu konkreetse soovita ei oleks ega tuleks), siis eks ma olen nüüd viimaste kuude jooksul juba harjunud lausa sellega, et telefon on kogu aeg juhtme otsas, nii et iga päeva-paari-kolme tagant laadimine pole nüüd ka midagi eriti rasket. Loodame siis, et ees ootab jälle õige mitu aastakest töökindla kaaslase saatel.

Seejärel viis teekond mind ema juurde. Et ma kunagi elasin just otse sellesamuse superhüpermegagigakaubanduskeskuse kõrval ja mu ema elab samas kohas, kus tollalgi, aga mina olen otsekui ragulkast heidetuna maandunud nüüdseks temast enam-vähem sama kaugele, aga täpselt teises suunas, siis otsustasin nostalgialainel püsides ette võtta jalgsiteekonna. Mooni tänav oli ikka endine, aga sealgi käis usinalt teetöid. Ühtekokku jäi mulle ema juurde ja siis sealt koju jalutades ette lausa neli teetöökohta, nii et lausa meenus varase lapsepõlve ehk 1970. aastate suurte punaste (või oli siniste?) tähtedega loosung "Tallinn ehitab". Vahepealsetel aastatel võu lausa aastakümnetel paistis, nagu käiks ehitamine ainult kesklinnas ja mujal käib kõik aina alla, siis nüüd on tõepoolest ikka peagu kõikjal näha mingit sebimist. Äkki saab Tallinn sellise tempoga suisa varsti valmis? Huvitav, kas siis ärkab Ülemiste vanake oma igiunest? Ja mis ta siis küll ette võib võtta? ... :-)

Veidi erakordne päev ema külastamiseks langes tänasele seepärast, et Saaremaalt tulles põrutas ta kohe mitmeks päevaks Kunglasse, ikka "kündma ja külvama", nagu mul kombeks tema sealse tegevuse kohta öelda. Ja äsja tagasi jõudnuna ta ikka kohe säras ja õilmitses suurest aias müttamise rõõmust ja vaevast. Loomulikult ei puudunud täna söögilaualt tavapärase kartuli ja liha kõrval ka koduaia parimad saadused: kreegid, õunad, põldmarjad ja mis head ja paremat veel, nii et suu aina jooksis vett ja pea ei suutnud otsustada, kuhu suunas anda käele käsk järgmisena liikuda. Lisaks toekale kõhutäiele tähendas külaskäik mõistagi ka parajat peatäit, seda viimast ikka ristsõnade kujul: kui vahepeal paistis nendega olevat ikaldus, siis nüüd oli neid kohe hulgi, millest mulle langes osaks Meistriristik, millest mõistagi jagus pikemakski kui ema juures viibimiseks.


Loetud: Akadeemia 8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi kärpis käiguke linna (täpsemalt siis Tallinna, et mitte diskrimineerida teiste linnade ja asulate elanikke :-) ). Oli kogunenud üsna mitu asja, millest enamik õnnestus ka selle käigu kestel ära ajada, aga mitte üht, võib-olla kõige olulisemat. Nimelt uue telefoni hankimist. Praegust ei julge ma enam vähegi pikemaks ajaks juhtme otsast ära jätta, nii et vajadus on ilmne. Aga täna nähtavasti EMT suurimas esinduses Solarise keskuses veedetud päris kopsakas ajaühik jättis mind ometi nõutuks ja ikka veel uue telefonita. Mõne aja eest kirjutasin, et mitmesuguste parameetrite järgi (eelkõige muidugi hinna ja omaduste suhte poolest, aga ka suuruse järgi, mis mulle, kes ma kasutan telefoni ikka eelkõige telefonina, see tähendab asjana, mis peab mugav tunduma ja hõlpsasti kasutatav olema ka ainult ühes käes, on vähemalt sama tähtis kui mitte tähtsamgi) leidsin enam-vähem sobivana Sony Xperia J. Ent täna seda käes hoides ... no eks aja jooksul harjuks kindlasti ära, omal ajal sai peaaegu ära harjutud isegi äärmiselt ebamugava kobaka Ericssoni A1018-ga, mis sai hangitud kiiruga kadumaläinu asemele ja mis õnneks peagi otsad andis, aga tahaks ju ikka sellist, mis kohe mugav käes tundub ... No ta võiks ju hädapärast olla pisut suurem kui mu praegune SonyEricsson W850i ja miks mitte ka õhukesem, aga kuigi ma täna proovisin seal esinduses kätte kohe päris paljusid - neid siis, mis juba esmapilgul eemale ei kohutaud -, ei olnud kohe mitte ühtegi, ka nende seas, mille hind oleks pannud tõsiselt kukalt sügama ja pigem ei ütlema, mis oleks samamoodi mõnusalt kätte sobinud, et oleks kohe tekkinud ahhaa-hetk: jah, just see on see! Mis on mu meelest lausa hämmastav, sest telefone oleks subjektiivse mulje järgi otsekui hulga rohkem kui mõne aasta eest - ja ometi on enamik neist kas liiga laiad, liiga libedad või mittelibedad, kuidagi valesti asetsevate nuppudega (niipalju kui neid on jäänud) või mingi muu puudusega (vähemalt mu jaoks). Raske on see elu ... Nähtavasti tuleb oodata, kuni praegune päris lõplikult otsad annab, ja siis minna ja osta ära see, mis esimesena vähegi muljet avaldab (võib-olla mõni uus mudel) ...


Loetud: Akadeemia 11/2012
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2), Eureka (TV6)

Esmabased mõtted

Tavaline mõnus logelemise ja lullipeksmise päev, mis algas küll hirmvara, lausa keset südaööd: läinud normaalsel ajal või ehk õige pisut hiljem, nii kella kuue paiku magama, olin sunnitud oma silmad üheksa enne üheksat lahti tegema, sest ehkki ma üldiselt ei lase ennast tähtsa magamistöö sooritamise käigus kõrvalistest helidest ülemäära eksitada, on siiski betoonipuuri vingumine heli, mis kohe sugugi mitte end eksitamatuna tunda ei lase. Nojah, muidugi tuli mul kohe meelde, et sel ja järgmiselgi nädalal pidada majaseina sisse auke puuritama, noid nõndanimetatud värskeõhuavausi, mis peaksid korraliku ventilatsiooni tagama. Kas pole imelik: vahetad aknad välja, et soojuskadu väiksem oleks, ja oled nagu isegi rahul, aga ei, siis peab ikka tegema eraldi augu kohe seina sisse, et külm õhk taas sisse pääseks ... Aga noh, olgu, küllap see on millekski ikka hea ka: seni on mul kombeks olnud küll mitte päris aastaringselt, aga siiski valdava osa ajast akent lahti hoida, võib-olla väiksema avausega ventilatsiooniava võiks siis olla see, mis tõesti peaaegu aastaringselt avatud on ...

Täna astusin ka kirjastusest läbi, et äsja lõppenud tõlke originaal tagasi viia ja uue tõlke originaal vastu saada. (Millega kaasnes veel üks tänane tegemine, nimelt lõplik äraütlemine ühele teisele tõlkepakkumisele, mille miinuseks oli asjaolu, et seatud tähtaeg poleks jätnud kohe üldse puhkepäevi - aga neid on mul ikka vaja, esiteks selleks, et tublisti lugeda ja muidu logeleda, aga teiseks ka mõningate ripakile jäänud asjade ärategemiseks, sealhulgas ka vaba tarkvara tõlkimiseks.)

Lisaks oli mul kavas kätte saada ka hiljuti ilmunud Bellamy Christopheri "Absoluutse sõja" tõlkijaeksemplarid, aga nendega tekkis probleem: tõepoolest, raamatud on nii suured ja rasked tellised kohe, et kirjastusse oli neid ainult kaks tükki ära mahtunud (ja tundus, et nad olid rõõmsad, et neist lahti said :-) ). Niisiis seadsin sammud nende poodi Kristiine keskuses, kus ka viimase eksemplari kenasti kätte sain.

Sugugi nii kenasti ei läinud aga teise asjaga, mis mind nagunii oleks samusesse keskusse viinud, nimelt praeguse hingevaakuva mobiiltelefoni asemele uue hankimine. No ei ole seda õiget ja sobivat, ei ole ... Lausa enamik on koletu suured kobakad ja väiksemate seas, mis peaksid eeldatavalt sobima, oli küll neid, mille peale mõelda, aga samal ajal jälle seda, mida ma olin veebipoest vaadanud ja leidnud, et see võiks äkki õige olla (Sony Xperia go), muidugi parajasti sugugi reaalpoes polnud, et oleks saanud seda oma töntsakate sõrmedega näppida ja pihku proovida ... Eks tuleb nähtavasti veel ringi vaadata, seni veel peab vana vähemalt voolujuhtme otsas siiski vastu, kuigi ilma selleta naljalt enam üle ühe kõne välja ei vea ...

Loetud: Akadeemia 9/2012; P. Bergen. Manhunt
Vaadatud: 1814 (ETV2), Välisilm (ETV), Meedium (Kanal2)

Neljabased mõtted

Samuti valdavalt tavaline tööpäev, mille algus möödus küll eilse meeldiva õhtupooliku jätkuna kodunt eemal ärgates. Millele järgnes üks operatsioon, mida ma olen küll visalt edasi lükanud, aga mis tuleb siiski lähiajal lõplikult teoks teha, nimelt läbiastumine mobiiltelefonide kauplusest, et hankida endale uus praegu juba viimaseid hingetõmbeid koriseva senise pisikaaslase asemele. Muidugi, valikut saaks ju ka teha veebi vahendusel, aga millegipärast on enamikul mobiilipakkujatel (mitte ainult Eesti omadel, vaid üldse) komme jätta peaaegu tähelepanuta mu meelest üks tähtsamaid parameetreid telefoni juures üldse, nimelt mõõtmed. Küll saad pakutavat valikut kitsendada igasuguste parameetrite järgi, aga vaat mõõtmete järgi kuidagi ei saa, nii et pead vaatama iga telefoni eraldi, kas see ikka on üldse selline, mis pihku korralikult ära mahub, nii et sellega saaks veel midagi teha ka peale lihtsalt raskustega kinnihoidmise. Päris lõplikku valikut ma tänagi ei langetanud, aga vähemalt sain eri telefone omajagu kätte sobitades selgeks, et Nokia Lumia 900 (685 mm laiust) mõõdus telefon on maksimaalne piir ja kõige parem oleks veel oma 50-60 mm peenem.

Sellele operatsioonile järgnes ema väisamine, kes oli vahepeal Kunglast tagasi jõudnud, õnnelik ja rõõmus mulla- ja aiatööde eduka lõpetamise pärast. Mille tulemustest minagi siis osa sain, vohmides rõõmsalt näost sisse imehead värsket kartulit ja sama imehead munavõid ja kõike muud head ja paremat, mida hoolitsev emasüda oma pojakesele ette kandis ja andis.

Ühtlasi andis ema kaasa ka ühe ristsõnavihiku, mille lahendamine pakkus koduski veel omajagu naudingut, kuigi tõi kaasa ka pettumuse. Tegu oli nimelt Meistriristikuga, kus on kombeks avaldada ka mälumängurubriiki, mis on aga sellest hoolimata, et seda koostab arvatavasti üks paremaid Eesti mälumängureid, viimasel kahel korral kergelt longanud. Eelmine kord küsiti, millise teatri on rajanud Dajan Ahmet ja valikvastused olid kergelt öeldes segadusse ajavad, et mitte öelda täitsa mööda (mille eest oli küll käesolevas numbris ka vabandatud). Seekord küsiti, milline NHL klubi on olnud kõige kauem meistritiitlita ja täpsustati, et aastaid on 56. Ma ei ole küll kuidagi sporditeadlik inimene, aga tõngumine mulle meeldib ja arvutada ma ka oskan natuke, mistõttu jõudsin kiiresti järeldusele, et see küsimus on vildakas mis vildakas. Ja põhjuski sai selgeks: küsimus on vähimalgi määral allikaid kontrollimata võetud Õhtulehe artiklist, kus esineb seesama vigane 56 aastat. Mis on absurdne kas või seetõttu, et tolles artiklis mainitud Los Angeles Kings on üleüldse praeguseks hetkeks 46-aastane ... Ja samuti on samast artiklist pärit mitte küll vigane, aga siiski vildakas teave, nagu oleks St Louis Blues nüüd ainuke, kes, muidugi ikka jälle need müstilised 56 aastat, ilma tiitlita on: see on muidugi õige, et Blues on nüüd ainuke, kes, tõsi küll, vaid 44 aastat tiitlita on olnud, aga sama kaua on olnud tiitlita ka Toronto Maple Leafs, kes võitis viimast korda just 1967. aastal, enne seda kui NHLiga liitusid nii Blues, Kings kui veel mõned meeskonnad (Maple Leafsi muidugi valikvastuste seas ei olnud, nii et formaalselt on võimalik seekord siiski õige vastus anda, isegi kui küsimus on valesti esitatud... ) Lausa kahju, et selliseid küsimusi koostades, mis trükis avaldatakse ja seeläbi potentsiaalselt palju kauemaks püsima jäävad kui tavalistel mälumängudel (suuliselt) esitatavad küsimused, natuke rohkem ei pingutata ...

Ahjaa, ja eilse jätkuks: see jäätis tuli täitsa hästi välja. Nähtavasti olin kondenspiima veidi palju pannud, sest õige pisut liiga magus oli, aga muidu maitses täiesti nagu üks jäätis peab maitsma.


Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal)

Laubased mõtted

Päev, millesse tõin kerget vaheldusrikkust üle tüki aja praegu (vähemalt kuni Magistrali taasavamiseni, aga võib-olla ka edaspidi) suurima lähedase kaubanduskeskuse, nimelt Mustika kaubanduskeskuse külastamisega. Võib-olla peaks seal just laupäeviti sagedaminigi käima, sest paistab, et Prismas jagatakse sel päeval Postimeest lausa tasuta. Nojah, teisest küljest on muidugi jälle kõik see paberlehe materjal ka internetis olemas, ja ega ma neist kujunduselementidest ja surmakuulutustest nii lugu ei pea, et nende pärast tingimata paberlehte hankida :-)

Tegelikult tahtsin ma kõige rohkem sinna keskusesse minna hoopis sellepärast, et mitu aastat truult teeninud telefon hakkab otsi andma ja peagi on uut vaja. (Jah, see on üks neist mitte väga paljudest, mille aku ei ole vahetatav...) Muidugi, ka interneti kaudu saaks ju hankida, aga paraku olen ma kogenud, et telefoni tuleb ikka käes hoida, enne kui otsus langetada. Ja nii oli seekordki: ehkki ma olin paar isendit kõrva taha pannud, selgus mõnda neist poes katsudes, et nad on ikka neetult suured, täpsemalt laiad, sellised, mis ei mahu enam pihku, vaid mida peab juba sõrmedega hoidma, mis on ääretult ebamugav. Nojah, paraku ei kipu e-poed või muud telefone tutvustavad saidid suurust üldse tähele panema: nii ei ole ei EMT-l, Tele2 ega Elisal võimalust filtreerida telefone mõõtmete järgi ja see ei paista üldse levinud filtreerimiskriteerium olevat... Aga nüüd ma vähemalt tean, et tuleb kindlasti hoolikalt mõõtmeid vaadata (veebis siis) ja et üle 60 mm laiust on ikka kohe kindlasti liiga palju...


Loetud: Akadeemia 3/2012
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Levadia - Trans (TV6)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: tagasi kooli (Postimees, 17.03.2012)