Esmabased mõtted

Et eile tekkis emal, nagu moodsas keelepruugis öeldakse, tõrge, täpsemalt messist ajendatud kodusviibimistõrge, siis langes igapühapäevane külaskäik tema juurde hoopis tänasele päevale, olles niisiis erandesmaspäevane. Aga sellest polnud midagi, isegi mõnus oli, eriti just minek, sest väljas valitses tõeliselt mõnus ilm: mõned plusskraadid, lahedalt karge õhk, taevast alla pudenemas kergemat sorti piserdust. Kui nüüd järele mõelda, siis võib lausa rahul ja rõõmus olla, et selle aasta sügis on nii pikale veninud. Nojah, vahepeale olid ju mõned ekstreemilmapäevad kogu selle valge mudruga, mis taevast alla valgus, ja kõige muu kaasnevaga, aga kui nii edasi läheb, siis tuleb uus sügis peale, enne kui see jõuab lõppeda - ja ongi käes igisügise epohh! No loota ju ikka võib ... :-)

Ema eilne messi väisamine tähendas mõistagi seda, et lisaks, nagu ikka, mehisele kõhutäiele ja seekord suhteliselt pisukesele peatäiele, seda viimast ikka ristsõnade, aga seekord selliste lihtsamate kujul, millest ema oli peaaegu kõik ära lahendanud, nii et minu ülesandeks jäi kõigest mõne üksiku tühja ruudukese täitmine, jõudis üht-teist tollest messist minunigi. Näiteks mitu kalendrit, mille üle ma üliväga rõõmustasin: ma ei ole küll spetsiaalselt või regulaarselt kalendreid kogunud ega isegi nende kohta vähegi korralikku andmebaasi viitsinud teha, aga olen alati hea, lausa väga hea meelega vastu võtnud nii raamat-, vihik/seina- kui ka ükslehtkalendrid (eestikeelsed küll ainult), mis mu käeulatusse on jäänud ja mille omistamise vastu pole keegi tõrkunud. Neile lisandusid veel üks omapärane luup - mine tea, võib ju vaja minna, ega minugi silmad nooremaks kindlasti ei jää ja mõnigi kord on mõneski kohas nagunii selline kiri, mida vist isegi kotkasilmadel on raske, kui suisa mitte võimatu lugeda - ja raudteefirma Elron sõidukaart, samuti küllap asjalik värgendus, mille toimimise ma lähiajal järele proovin.

Aga lisaks kõigele muule sain täna ka teada, et lõpuks ometi on ka vanaisa, selle suure spordiheerose kohta, veebis leiduvasse Eesti spordi biograafilisse leksikoni sissekanne tekkinud. Mille juures ka mu vend, samuti paras spordiheeros, ära mainitud on, mis on veel toredam.

Ja noh, lõpetuseks võib ära mainida, et tänaselegi langes taas üks artiklitõlge Postimehe hüvanguks.

Loetud: Vikerkaar 1-2/2014
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Kesk-Aafrika Vabariik: kaose anatoomia (ETV), Kaunitar ja koletis (TV3)

Ilmunud tõlked:
Abdul Turay: sotsid on kindlad kui kalju (Postimees, 17.02.2014)
D. Keys. Verise oleviku juured peituvad sadu vägivalla-aastaid täis minevikus (Postimees, 17.02.2014)
I. Kablukova. Pealinnas käib must äri keelatud külmrelvadega (Postimees, 17.02.2014; lühendatud versioon avalikus veebis)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse väljaskäik eesmärgiga külastada ema. Ilm oli õige mõnus, kuigi, nojah, seniajani püsiva teatava ebastabiilsuse tõttu hingamis- ja manustamisteede algetapi kandis ei olnud ma võimeline seda päriselt nautima (päris õhtupoolikul läks lausa maa valgeks, mis veel enam südant rõõmustas). Ema väisamine tähendas loomulikult tavapäraselt tummist kõhutäit - riis hakklihaga, no mida sa veel tahad, lõuaots ainult tilgub suurest rõemust rasvast! - ja mõistagi ka tublit peatäit, seda viimast ikka ristsõnade kujul. Mille seas oli seekord ka Meistriristik, mis, samuti nagu alati, andis omajagu nuputamist veel hiljem koduski. Ja mitte ainult nuputamist, vaid ka uusi teadmisi, sealhulgas teadmise, et sõnal "artikulatsioon" on lisaks, ütleme, keeleteaduslikule oma kindel tähendus ka anatoomias, millest mul seni vähimatki aimu ei olnud.

Loetud: Horisont 6/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Enne ja pärast Ed. Pohli (ETV), ENSV (ETV)

Pühabased mõtted

Eilne päev lõppes muidugi toredalt, aga pahatihti tähendab see, et järgmine päev ei pruugi nii toredalt alata. Nagu tänane päev, mis algas vajadusega nii kiiresti, nagu turniks raskekaalulisem ja pisut kohmakas ahvike iga hetk katkema kippuvaid imepeeneid oksakesi ja liaanikesi mööda metsiku džungli kõrgemas kihis aina edasi ja kaugemale ja kõrgemale, eesti keelde panna üks tekst Diplomaatia hüvanguks. Valmis ma selle sain ja endale kõige hullem ei tundunudki, aga ega ma pole kindel, kas selle mittetundmise põhjus oli see, et tuligi suhtkoht korralikult välja, või hoopis see, et ma kangesti tahtsin seda uskuda ...

Igatahes mahtus päeva ka, nagu ikka, ema külastamine. Ilm oli mu pisut sumbuurse oleku jaoks täpselt paras, kuigi tõi tagantjärele pähe mõtte, et tänapäeva maailm on kuidagi maru hellikuks ja nunnutavaks muutunud. Mu meelest oli väljas selline mõnus lahe tuuleke, mis kosutab igati hinge ja värskendab füüsilist olemist, aga kõik muudkui rääkisid mingist tohutust tormist ... Nojah, ei saa vaielda, võis ju olla, et ma sattusin ringi liikuma just hetkil, mil see nii tugev polnud (ja isegi see, mida ma kogesin, oli selline, et merel näituseks oleks kindlasti hoolega lainet jälginud, eriti kui mõne mingil arusaamatul põhjusel maru levinud, aga kipaka "ühe jalaga" alusega ringi lasta), aga kui tuulekiirus ikka üle paarikümne meetri sekundis pole, siis ei saa ju ometi mingist tormist ega millestki rääkida, tundub mulle, siis on lihtsalt mõnus tuuleke.

Aga see selleks, ema juures käik tähendas, ikka traditsiooniliselt, üks kopsakat kõhutäit ja küllaltki korralikku peatäit, seda viimast siis, viimasest kahest päevast hoolimata, ikka ja ainult ristsõnade kujul. (Ja peab tunnistama, et MMi sudoku veel tükk aega hiljemgi.)

Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Vennad Wellnerid (ETV), ENSV (ETV), Wer ist Hanna? (Pro7), Hell (Pro7), Ronk (Kanal2), Süvahavva (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mis algas küll jubekolemaruhirmus vara, sest nii poole või kahe kolmandiku une pealt ehk ajal, mil see tegelik Eesti Nokia, ettevõte Kukk, Koit & Laulupojad, ei olnud veel kaugeltki tegevust alustanud, turgatas alasoikvel teadvusse äärmise erksusega mõte, et Postimees tahtis just tänaseks minu käest üht tõlget. Mille ma seejärel ka usinalt nende hüvanguks ära tegin.

Loomulikult mahtus päeva ka igapühapäevane traditsiooniline külaskäik ema juurde, mis, nagu ikka, tähendas mehist kõhutäit ja seekord ehk mitte nii tõhusat, aga siiski pisut pingutamist nõudvat peatäit, seda viimast mõistagi ikka ristsõnade kujul. Mis ristsõnadest väheks jäi, seda aitas teiselt poolt täiendada mõtteakrobaatika ruuteri paigaldamisel ema arvuti ja modemi vahele, et ta võiks ka oma tahvelarvutiga kenasti suure ja laia interneti ja kõige muu hüvesid nautida. Seda ma ütlen, et tõsiselt on eksiteel need, kes siiralt ja tõsimeeli arvavad, et Linux on keeruline ja Windows lihtne. Ruuteri juhend loomulikult soovitas kasutada massinaga kaasas olnud plaati enda korralikuks paigaldamiseks ja seadistamiseks, mida ma ka üritasin, aga tee või tina, selle plaadi arvates ruuterit lihtsalt polnud. Seda sõltumata sellest, millises järjekorras milliseid juhtmeid taha ja ette ühendada. Mis mõistagi ei takistanud samal ajal juba kenasti internetil töötamast :-) Nojah, lõpuks tuli ikka operatsioonisüsteemi enda töövahendeid kasutada, mis ruuteri kenasti ära tuvastasid ja ka seadistada võimaldasid.

Tänase väljaskäigu ajal oli ka imeilus ilm: kenakesti tuult, küll mitte nii palju, et see väga hinge läheks, ja tibutas ka. Miskipärast oli tunne, et kätte on jõudnud selle aasta esimene korralik sügispäev ja see pikk, vastikult pikk suvi on lõpuks ometi läbi saamas.

Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Franz Krull (ETV), Doctor Who: The End of Time, 2 (BBC Entertainment), ENSV (ETV), Die Tribute von Panem - The Hunger Games (Pro7)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust väike väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset universaalmagasini koduste toidutagavarade täiendamiseks. On, kuidas ma igatsen, et juba sügis saabuks ja suvepalavus vaoks! Mõnel viimasel päeval juba tundus, et äkki nii lähebki: öösel langes temperatuur nii alla, et ma kaalusin juba isegi muidu pärani akende sulgemist, ja eile väljas käies tekkis tunne, et võib ehk pääseda häbistavast seisundist, kus väljas tuleb käia aluspesus. Täna paningi siis rahulolevalt väljaminekuks alussärgi asemel triiksärgi selga, aga jah, paraku unustasin enne täpsemalt järele kontrollida, milline temperatuur väljas valitseb. Selgus, et jälle oli tasakesi kuumust üles kruvinud, vähemalt kümne kraadini või enamanigi ja nii ma pidin taas higistama ning ähkima ja puhkima ... Aga noh, kõik märgid näitavad, et kaua enam seda nigelat üleminekuperioodi ehk ei ole ja jõusse astub korralik ehe sügis. Loodetavasti ...

Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Terra Nova (TV6)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida traditsiooniliselt kõige muu (loe: tõlkimise) kõrval sisustas külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Liikuva osa ajal kerkis pähe mõte, et see vanataat seal ülakorrusel, nimetatud ka ilmataadiks, on midagi natuke puterdanud. Kui möödunud nädalal tundus väljas olevat selline novembrikuine ilm, miskit valget maas, temperatuur nullist õige pisut allpool ja puha, siis täna oli ilmselgelt varane oktoober kogu oma sombuses ja mudases ilus. Mis mulle kui sügiseinimesele muidugi palju rohkem meele järgi on. Kõige selle rohekas-pruunika pinnakatte kõrvale oleks ju hing ehk igatsenud veel kollakaid kanarbikuvälju, aga noh, linnas on hea seegi, kui mõni üksik taime kuhugi kogemata sattunud on ... Aga selle kerge hingelise puudujäägi kompenseeris mõistagi kuhjaga ema juures saadav, nagu ikka nauditav kõhutäis ning sellele järgnenud peatäis kahe ristsõnavihiku kujul.

Loetud: Tehnikamaailm 11/2012; TM Kodu ja ehitus 11/2012
Vaadatud: Ajavaod: Lennukiröövid ja eesti lendurid (ETV), Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: kolhoosnik (Postimees, 03.11.2012)

Pühabased mõtted

Eilne päev läks õige pikaks, õigemini ei lõpnudki ära, vaid kasvas sujuvalt tänaseks üle. Mis tähendas, et traditsiooniline pühapäevane külaskäik ema juurde oli küllaltki vaevaline, saadetud võitlusest pealetikkuva unega. Seda hoolimata sellest, et ema, kellele tänane päev väga tähtis tundub olevat, oli valmistanud eriliselt maitsva piduroa - rohke liha ja muude hõrgutistega ehk kõige sellega, mis teatavasti avab ühe meesterahva hinge ja südamesse otsetee :-) Ema juurest tagasi jõudes vajusingi sellest hoolimata, et olin lisaks kõigele muule heale ja paremale ja sünnipäevalisele kaasa saanud ka ristsõnavihiku, ometi sügavasse unne.

Ahjaa, viimased päevad on seoses sellesamuse päevaga toonud kaasa ka mõningat täiendust raamatukuhjadesse - õiged inimesed ikka teavad õigeid raamatuid, mida kinkida :-) Olgu nad siin ka ära mainitud:

• G. Robb. Pariislased
• M. Paleologue. Tsaaririik maailmasõjas

Aga tõeline sünnipäevatunne tuli alles pärast ärkamist, kui nägin rohkeid õnnesoove Facebookis ja mis veel enam, kuulsin akna taga vihmaladinat, mis jäigi saatma ja meeleolu üles kütma kuni järgmise magamaminekuni.

Loetud: M. Jelizarov. Raamatuhoidja; A. Pehhov. Varjus hiilja; G. Oster. Õuduste kool
Vaadatud: Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegid põgusad katkestused elukohajärgse kaupluse külastamine koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil ja kahe tillukese artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Ilm väljas oli tõeliselt mõnus, parajalt tuult, parajalt jahedust, üldse kõike täpselt parajalt, nagu ühel korralikul sügisel olema peabki. Aga jah, muidu rien...


Loetud: Tuna 3/2011
Vaadatud: Välisilm (ETV), Ladu 13 (Universal Channel), Farscape (TV6), jalgpalli UEFA Meistrite Liiga: Real Madrid - Lyon (TV6), Elavad surnud (FoxCrime)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mille kõige suurem sündmus oli vastu õhtut ametlikult alanud talv. Kuigi sügiseks ei saa juba mõnda aega väljas valitsevat ilma nimetada, oli ikkagi kurb, et nüüd lemmikaastaaeg ka ofitsiaalselt ja täiega otsa sai... jälle üheksa kuud ootamist ees... masenduse vältimiseks tuli ära tarbida üks šokolaad, see mulle kohe avastamishetkest saati meeldima hakanud Kalevi piimašokolaad iirise ja maapählkiga, mis muutis elunatukese taas säravamaks ja magusamaks.

Mandriva teatas täna lähipäevil ilmuva ajakohastatud Mandriva Linux 2010.2 tarbeks korraldatud kasutajate (või ka lihtsalt huviliste) taustapiltide konkursi tulemustest. Mõned olid eriti vahvad, eriti see kassiga jättis väga hea mulje, aga igal juhul tore, et niisuguseid konkursse korraldatakse. Sedakorda vist küll vähemalt võitjate seas ühtegi eestlast polnud, kuigi ma ei hakanud ükshaaval nimesid üle kontrollima.

Loetud: Tuna 4/2010
Vaadatud: Eureka (TV6)

Ilmunud tõlked: Aastalõpp raamatuga: Postimehe kaasautorid soovitavad (Postimees, 21.12.2010)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida kärpisin veidi jalutuskäiguga kõrvalasuvasse poodi eesmärgiga täiendada toiduvarusid. Kahju lausa, et tööd nii palju on - ilmad on imeilusad, hea meelega kondaks pikemalt kuskil ringi ja naudiks seda karget õhku ning muid imelisi sügisnaudinguid...

Julia Latõnina oli Novaja Gazetas avaldanud oma Eesti-muljete teise osa, mille lugemine oli sama nauditav nagu üleeilse esimese osagi puhul. Selle algus on nii hea, et ma loodan mitte rikkuda autorikaitse seadusi, kui selle siin ära toon:

Я еду в такси на встречу с министром финансов. (Эстония с января переходит на евро.) Таксист — русский.

— Русские пришли сюда четыреста лет назад, — говорит таксист. — Мы этим чухонцам все построили! Мы им пляж насыпали, мы им Олимпиаду провели! А они не проявляют ни малейшей благодарности! Это моя земля, и я здесь буду говорить по-русски. И дети мои будут говорить по-русски.

Ну да. И работать таксистами

Üle pika aja tuli eile Mandrivalt vähegi korralik teade edasiste plaanide kohta. Uueks Cookeri ehk arendusversiooni ülemaks määratud Eugeni Dodonov andis teada kohe mitut asja: 1) järgmine Mandriva väljalase, Mandriva Linux 2011, peaks kavakohaselt ilmavalgust nägema 30. mail; 2) alates sellest väljalaskest minnakse senise pooleaastase tsükli asemel (taas) üle aastasele, niisiis Mandriva Linux 2012 peaks eelduste kohaselt ilmuma millalgi 2012. aastal ja nii edasi; 3) enne seda väljalaset tuleb siiski üks vaheväljalase veel, Mandriva Linux 2010.2, nii-ütelda jõulukingitusena vahetult enne jõule, 22. detsembril, mis peamiselt sisaldab turbeuuendusi ja muud sellist nipet-näpet, aga ei midagi kardinaalselt uut. Vähemalt on nüüd ajakava paigas, konkreetne sisu, see tähendab mida just on kavas järgmise väljalaskega ette võtta, on veel vähemalt avalikkuse eest varjul, aga karta on, et kui arendajate nappusest üle ei saada, siis tähendab see nii mõnegi Mandriva tööriista hääbumist (juba praegu on tegelikult õige mitu sellist, mis on pikka aega sisuliselt hoolduseta olnud ja töötavad nii-ütelda vana rasva pealt). Aga no loota vähemalt võib, et Mandriva käsi käib ikka edasi ja mitte halvasti. Huvitav on muidugi ka vaadata seda, kuidas Mandriva ja temast võrsunud või irdunud Mageia omavahel konkureerima hakkavad: see vaheväljalase ilmub veidi pärast seda, kui Mageial on kavas välja tuua oma esimene alfa, ning uus väljalase nähtavasti veidi pärast Mageia esimese väljalaske ilmumist.

Tänane Sirp oli taas tühjavõitu, sisaldades lugemisväärset vaid mõne raamatuarvustuse jagu. Kui tsensuuriraamatu ja muidu intrigeeriva Lembitu eluloo arvustused olid üsna tavapärased (viimase puhul - mida ma mõistagi ei ole lugenud, aahhh...- üllatas küll mõnevõrra, et muidu suhteliselt asjalikuna ja võib-olla isegi mõneti tähenärijana teada autor on nii palju eksimusi või üsna selgelt väärtõlgendusi sisse lasknud), siis päris omapärane ja huvipakkuv oli Tarandi Andrese arvustus Seenevana hellitusnime all tuntud Parmasto Erasti mälestuste kohta. Eelkõige jäi mind sealt kummitama üks pisike lõik, mis võib-olla praegusel ajahetkel päris tõele ei vasta, aga milles siiski on oma tugev iva:

Oma kontaktid pidi ta looma kirjadega, mis – nagu ta ise on välja arvutanud – võttis maa- ja merepostiga aega keskmiselt 37 päeva, lennupostiga koguni 39 päeva. Kuna ma hiljaaegu arvutasin posti kiirust varasematel aegadel, siis olgu võrdluseks, et aastatel 1500–1700 liikusid Tallinna-Lübecki liinil kirjad maal ja merel keskmise kiirusega 28 päeva, väga kiired merel üheksa päeva ja kõige kiiremad viis päeva. Inimkonna progress ei ole lineaarne.

 Arvud arvudeks, aga selle viimase lausega võib küll täiega nõus olla, paraku...


Loetud: Sirp, 11.11.2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Tähevärav Atlantis (TV6), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Elvira, pimeduse kuninganna (TV3)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest pisikese osa võttis maha kaupluse külastamine toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Täna oli imeline sügiselõpu ilm: hommikul ärgates avastasin, et vahepeal oli osa maad valgeks muutunud. Poes käies võiski nautida kena kargust, kuigi selleks hetkeks oli lumepuiste asendunud natuke vesisema variandiga - alla langesid küll veel valged asjad, aga maapinnaga kokku puutudes kippusid need juba muutuma selliseks hallikaks olluseks. Seevastu õhtupoole tuli veel üks täiendav energialaks, kui järsku hakkas puistama alla rahet ja seda saatis lausa äike. Niisugust asja niisugusel ajal ja kombel ei ole tükk aega näinud, kuigi näiteks päris talvine äike on viimastel aastatel juba lausa tavaliseks muutunud. Imeline õhtu igatahes!

Võrreldes eelmisega oli tänane Sirp lugemisvaesem, aga mõned päris head palad seal siiski leidusi, näiteks huvitavate nüanssidega mõttearendus Hargla Indreku viimase ajaloolise krimka teemal või väga meeltülendav intervjuu Mihkelsoni Enega, kelle väljaütlemised olid väga sümpaatsed, või ka järjekordne humanitaarteaduste masendavale ja mitte just kõige õiglasemale hindamissüsteemile osutav artikkel Beyeri Jürgeni sulest (kenasti öeldud: "Üks selliseid normeerimistööriistu on Eesti Teadusinfosüsteem ehk ETIS (täpsema hääldusega: JÄTIS)").

Aga kõige rohkem pani tegelikult mõtlema Annisti Aeti pisimõtisklus dokumentide ja inimeste teemal. Ma ei oleks küll ehk päris nõus tema järeldusega, et masinate kasutuselevõtmine inimeste asemel dokumentide ja muu sellise kontrollimisel tähendab tingimata kihistumise süvenemist ja (klassi- või muude) vahede süvenemist, aga oma iva selles on (eriti muidugi nii hea kontrasti tõttu: ühelt poolt Nõukogude piirivalvur, kes laseb Saaremaale elik piiritsooni mehe, kellel passis enda pildi asemel puudli oma, ja teiselt poolt Masin suure tähega, mis kontrollib ainult dokumenti, tundmata, õieti suutmatagi tunda vähimatki huvi selle vastu, kelle käes see dokument on, peaasi, et see (ja vajaduse korral koodid ja muu selline) oleks õige.) Mõtlema pani see aga eelkõige natuke teises kontekstis, nimelt nõndanimetatud masinate väärkasutuse ehk Suure Venna kontekstis. See on päris selge, et tänapäeval on väga suur osa inimkonnast päris hästi jälgitav: tehnoloogia elik massinad võimaldab seda teha sisuliselt igas maailmanurgas ja ka inimesed ise on väga suures osas kuskil andmebaasides sees. Nii et selline võõrandumine, nagu artiklis kenasti kirjeldatud, ei ole midagi imekspandavat. Iseküsimus on see, kas seda võõrandumist niimoodi üldse tajutakse - kas või juba igasugu sotsiaalvõrgustike päris plahvatuslik levik osutab pigem vastupidisele. See ei ole küll ilmselt suhtlemine selle klassikalises mõttes, mis eeldab silmsidet või muulaadset ruumilist lähedust, mida tõenäoliselt asendada ei saagi (isegi ulmeline virtuaalreaalsus, mis võimaldaks minu pärast kas või suguühet, nõuaks ilmselt aastatuhandeid, enne kui psüühika lepiks sellega, et see võrdub reaalse suguühtega :-) ). Ja laias laastus paistavad ka sotsiaalvõrgustikes toimivat ikka samasugused ilmingud nagu päriselus: kui keegi oskab moosida või lihtsalt näeb hea välja, siis saab ta ka puudli pildiga hakkama, ja kui ei oska, siis ei aita ka kõige paim välimus...

Ah et mis puutub siia siis Suur Vend? See johtus artiklis olevast lausejupist "ent masinavärgi silmis on mõne kodaniku käisel ikka metafoorne kollane heksagramm". Mis ei ole ilmselt vale, ainult küsitav on, et kas see "kollane heksagramm" ka kellelegi teisele kui samusele masinale korda läheb, Võib-olla millalgi (ilmselt kaugemas) tulevikus, kui kõik sellised heksagrammid on ühtsesse võrku ühendatud, nii et tõesti piisab vaid öeldud nimest või kaardi või muu värgenduse sisestamisest ja ongi kõik heksagrammid ja muu kättesaadav. Aga isegi sel juhul oleks asi ilmselt "jälgimisühiskonnast" väga kaugel. Ehk, kui parafraseerida kuulsat lauset, siis kõiki inimesi saab jälgida teatud aja jooksul, mõningaid inimesi saab jälgida kogu aeg, aga ei saa jälgida kõiki inimesi kogu aeg. Kui veidi mõelda, siis selline optimaalne arv inimesi, keda üks inimene suudaks pidevalt jälgida, oleks umbes kümmekond; isegi kui arvestada, et kõiki neid ei pruugi vaja olla kogu aeg jälgida ja et teataval määral võib jälgimist veidi ka piirata mõningate "märksõnadega", siis ehk maksimaalselt sada. See tähendaks, et üheks ehedaks "jälgimisühiskonnaks" oleks kas või juba Eestis vajalike jälgijate arv suurusjärgus 15000 kuni 150000... Mis on ilmselgelt lihtsalt võimatu. Tegelikult on seda tunnistatud ka väga arenenud ja spetsiifiliste (s.t rohkete piiravate "märksõnadega") jälgimissüsteemide (kas või kurikuulsa Echeloni) puhul, et isegi kui (jälgimis)andmed on olemas, ei ole lihtsalt kedagi (või õigemini, neid keskeid ei ole piisavalt palju), kes suudaks neid vähegi adekvaatselt ja reaalajas vastu võtta ja töödelda, s.t ka tegelikult toimuvat jälgida. Ja siin jõuab asi tagasi selle kõige tavalisema inimliku suhtlemise juurde: isegi potentsiaalses jälgimisühiskonnas tuleb kasutada masinate kõrval inimkontakte, sest isegi kui masinad teevad oma tööd korralikult, ei ole vähemalt nähtavas tulevikus neil võimet saadud ja läbihekseldatud andmete põhjal midagi ette võtta (kas või juba sellepärast, et neile sellist võimet ei anta...). Võimalikult üleüldist jälgimisühiskonda on ju püütud ka luua, meenutada võib ilmselt paljudel meeles olevat Nõukogude Liitu, aga need on ka katsetusteks jäänud, sest ikka selgub, et see lihtsalt ei toimi...


Loetud: Sirp, 22.10.2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Tähevärav Atlantis (TV6), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)

Ilmunud tõlked: P. Raudseps. Mõistuse hääl valimistel (Diplomaatia 10/2010)

Neljabased mõtted

Enesetunne oli juba päris hea, nii et võis väljaski käia, aga tööpäevana jäi see põhitöö osas endiselt üpris väheproduktiivseks, sedakorda eelkõige sellepärast. et nii Postimees kui ka Diplomaatia avaldasid soovi mu teenuseid kasutada - ja kes olen siis mina, et nii tähtsatele imestele ära öelda...

Väljaskäimine elik jalutuskäik sellesse imeliku nimega asutusse kandekeskus oli igatahes täiega asja eest. Torm oli just algamas ja sain tunda nii mõndagi korralikku iili. Sellist puhastust oligi vaja ning ma liikusin meelega ja (enese)teadlikult mitte kõige lühemat teed pidi, et lihtsalt ilma nautida. Mis tuli kasuks ka selles mõttes, et teel tagasi kohtasin üht vana tuttavat ülikooli ja muudestki aegadest, kes vanasti elas kuskil siin läheduses, aga kelle kohta ma nagu oleks kuulnud, et ta on ära kolinud. Selgus, et valesti olin kuulnud - või kui ta oligi kolinud, siis ehk mõne maja või kvartali piires, mitte rohkem (ei hakanud pikemalt uurima). Natuke vestlust ajalooteaduse ja ajalooõpetamise teemadel oli igatahes sama värskendav nagu ilm ise.

Juba hommikul leidis mu juurde tee ka postikuller, kes tõi pakikese Eesti Päevalehe kirjastuselt, sisuks järjekordsed sarja "Eesti mälu" raamatud. Olgu need siin ka ära nimetatud:

• H. Meri. Tagasivaateid veerevast vagunist
• A. Warma. Diplomaadi kroonika
• J. Kõpp. Mälestuste radadel I-IV
• O. Luts. Ladina köök. Kuningakübar
• E. Nivanka. Soome lahe kahel kaldal

Täna võis lugeda, et mõne aja eest murelikke mõtteid tekitanud teade, et Tartu ülikool kavatseb oma raamatupoest loobuda, on leidnud vähemalt ajutiselt ilmselt rahuldava lahenduse - ülemineku Krisostomuse kätte.  Mõneks ajaks vähemalt jääb siis raamatupood sinna kenasse kohta ikka alles, mitte ei asendu järjekordse kasiino või bordelliga... Võib-olla on minek Krisostomuse kätte isegi hea, sest haare on neil ilmselt omajagu laiem kui endisel ettevõttel, nad on juba mõnda aega müünud ka kohalikke raamatuid ja nähtavasti isegi vähemalt osade raamatute hinnad võivad muutuda nende haarde tõttu odavamaks (TÜ raamatupoel polnud vist just väga palju neid koostööpartnereid, kes oleks hulgihindadega müünud, tundus mulle nende hindu vaadates...)

Ekspressist oli lugeda muhe ajalooline fiktsioon Salme viikingilaevade väljakaevamiste teemal elik sellest, kuidas võib-olla asi kulges omal ajal nii, et tänapäeva arheoloogid võisid leida seda, mida nad leidsid. Seal oli see väga lühidalt, aga kindlasti saaks sellest mõni kirjainimene, kel ka endal väikenegi huvi mineviku vastu, välja keevitada midagi, mis jätkaks Saali, Sinkeli ja Kippeli vahvaid traditsioone :-)


Loetud. Tehnikamaailm 9/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, mida katkestas lühiajaline kaubandusasutuse väisamine toiduvarude täiendamiseks. Õnneks oli ilm imeilus: pilvine, korralikult tuuline, isegi vihma tibas ja lõpuks ometi tundub temperatuur olevat normaalseks muutunud (võib-olla võiks olla veel tsipa nullile lähemal, aga tänane oli juba hea küll).

Paar uut stringi oli ka Mandriva tõlgetes - mingil põhjusel muutus paigaldusprogrammi partitsioneerimise osa visuaalse uuendamisega kaasnenud uus tekst tõlgitavaks alles pärast RC2 väljatulekut, ehkki oleks pidanud seda juba varem olema. Aga vähemalt on nüüd see tõlgitud ja lõppväljalaskesse läheb ta muidugi sisse. Paar uut stringi oli ka KDE stabiilses harus (4.3), nii et põhiaur, nagu lausa loomulik, läks täna KDE arendusharu ehk tulevase 4.4 peale. Tõlkimine edenes suhteliselt eduliselt: võimalik, et juba järgmine nädal võib öelda, et asi on ühel pool. See puudutab siis n-ö puhast KDE-d ehk seda, mida mõne kuu pärast KDE 4.4 nimetuse all levitama hakatakse, mitte extrageari ja playgroundi asju, kus tegemist on veel küllaga (eriti nende alles üpris hiljaaegu KDE SVN-hoidlasse jõudnud finantsrakenduste puhul, mis tõotavad parajat katsumust).

Õhtupoolikul vaatasin telest filmi "Ei ole maad vanadele meestele", mida nii palju on kiidetud ja mis on ohtralt auhindugi pälvinud. Jah, mina küll aru ei saanud, mille eest. Ma ei tea küll palju filmindusest, aga mulle tundus, et tehniliselt oli see heal tasemel. Ent sellest nagu heaks filmiks veel ei piisa, sisu peaks nagu ka olema ja just seda ei suutnud ma sealt kuidagi leida. Oli terve hunnik episoode, mis jooksid küll enam-vähem lineaarselt ega nõudnud suuremat mõtlemist, mis millele eelneb ja kuidas ülejäänuga seostub, aga ausalt öeldes ei mõistnud ma kuigi hästi, millest see film üldse rääkis. Ei olnud ta ka kuigi põnev, ehkki põnevusfilmina teda reklaamiti; kriminaalne ta muidugi oli, aga seegi jäi kuidagi nagu taustaks rohkem. Esiplaanil oli pigem mingi spliin ja masendus, mida kehastas vahest kõige paremini šerif Bell, aga veidi teistmoodi ka mõrtsuk Chigurh. Tõenäoliselt on see pettumus tingitud küll minu piiratusest, sest muidu paistab, et tunnustatud filmikriitikud ja muud teadjad hindavad seda filmi väga kõrgelt...

Loetud: Akadeemia 10/2009
Vaadatud: Ei ole maad vanadele meestele (TV3)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt käik poodi toidumoona järele. Ilm oli imeilus, isegi kahkja päikese kuma ei suutnud vähendada mõnusate tuuleiilide ja kergelt kargeks kiskuva õhu vaimustavat nauditavust. Oleks isegi tahtnud pikemalt väljas ringi hulkuda, aga paraku on taas aina akuutsemaks muutumas ajanappus ja nii pidin piirduma rõõmustamisega selle üle, mida sai kogeda mõne minuti jooksul, mis kulub sammumiseks poehooneni ja sealt tagasi.

Töövälistest asjadest oli päevasündmus number üks muidugi möödunudaastast Venemaa-Gruusia sõda käsitleva Tagliavini aruande avalikustamine. Ma ei jõudnud küll seda enam kui 1000-leheküljelist materjali täielikult läbi töötada, nii et avastamisrõõmu on veel hulganisti ees, küll aga lugesin läbi 44-leheküljelise I osa, mis sisaldab n-ö aruande tuuma, peamisi järeldusi ja kokkuvõtet.

Peab ütlema, et aruanne üllatas mind. Eelnevad "lekkimised" olid andnud mõista, et selles seatakse "sõjasüü" Gruusiale, toetades Venemaa propageeritud väidet, et "sõda" algas 7. augusti ööl ja just Gruusia paugutamisega. Seda aruanne siiski ei väida, nii et ilmselt oli taas tegemist kagebeelike "aktiivsete meetmetega" avaliku arvamuse töötlemiseks (viimastest on osaliselt ka mind kui Canarist käsitleva raamatu tõlkijat puudutavalt kirjutanud üht "aktiivset meedet", mis puudutab Eesti Vabariigi ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa väidetavat tihedat luurekoostööd 1930. aastate lõpul, filigraanselt lahates ja selle juuri välja selgitades Ivo Juurvee ajakirja Tuna 2008. aasta teises numbris).

Aruanne muidugi ei väida, nagu poleks Gruusia tol ööl tulistanud - seda oleks ka arulage väita -, kuid nendib täiesti õigustatult, et see oli kõigest üks episood pikemaajalises konfliktis ning konkreetselt selle tulistamise taga seisid aastatega üha süvenenud ja ägenenud Venemaa provokatsioonid. Gruusia tolle öö turmtuld peab aruanne õigustamatuks ja ebaproportsionaalseks reageeringuks, millise hinnanguga võib võib-olla vaielda, aga ega see nähtavasti otseselt vale pole, pigem päris mõistlik seisukoht.

Üllatav oli aga, just nendesamuste eelnevate "lekkimiste" valguses, et "sõjasüü" on puhtalt asetatud Venemaa õlule. Isegi juba aruande I osa, mille ma jõudsin läbi lugeda, käsitleb päris üksikasjalikult Venemaa väiteid, miks tal oli tarvilik Gruusiat sõjaliselt rünnata, ja leiab, et ükski nendest ei ole põhjendatud ning kõik sammud, mida Venemaa ette võttis, olid kas puhtad rahvusvahelise õiguse rikkumised või ületasid tugevasti neid piire, mida rahvusvaheline õigus seab.

Veidi kaheldavama väärtusega on hinnang, et Lõuna-Osseetial ja Abhaasial pole mingit õigust rahvuslikule enesemääramisele. See on muidugi õige, et rahvusvaheline õigus näeb seda üldiselt ette vaid kolonialismi ja apartheidi puhul. Siin tekib muidugi kohe küsimus Kosovost, mille puhul enesemääramise õigust põhjendati genotsiidiga. Viimane printsiip siiski pole rahvusvahelises õiguses seniajani veel pidama jäänud ning ega seda eriti Lõuna-Osseetias, aga ka Abhaasias väga hästi kasutada ei saa: kui üldse, võib seal märksa õigustatumalt kõnelda pigem genotsiidist neil aladel elanud grusiinide vastu, kuigi täpsem oleks rääkida ikka etnilisest puhastusest - see oli kindlasti olemas (ka eelmise aasta konflikti ajal ja siis just Lõuna-Osseetia grusiinide vastu), genotsiidi mõõtu seda aga hästi venitada ei anna. Aruanne märgib ka õigustatult, et kuivõrd Venemaa oli üks aktiivsemaid, kes tõrkus Kosovo puhul genotsiidipõhjendust õiguspäraseks pidamast, ei ole Gruusia konfliktiga seoses kõlanud samalaadsed põhjendused Venemaa suust tõsiselt võetavad. Siiski on see rahvusliku enesemääramise ja territoriaalse terviklikkuse konfliktsuse küsimus ka rahvusvahelises õiguses lõplikult lahendamata, nii et selle käsitlemine on vahest aruande kõige nõrgem koht.

Aga kindlasti on tegemist päris olulise tähisega kogu maailmas nii suuri vastuolusid ja arutelusid tekitanud konflikti asjaolude ja iseloomu selgitamisel ja lahtirääkimisel, nii et seda või kas või samust I kokkuvõtvat osa tasub kindlasti kõigil lugeda, keda asi vähegi huvitab. (II ja III osa on selles mõttes rohkem taustamaterjalid, mis peaksid toetama I osas tehtud järeldusi.)

Lisaks aruande lugemisele jõudsin täna veel ära teha järjekordse artikli tõlke (Postimehele), aga samal ajal tagasi lükata telefonitsi tehtud ahvatleva tööettepaneku, mis muidu võib-olla sisu poolest oleks tõepoolest huvipakkuv, kuid nõuaks igapäevaselt vähemalt paaritunnist pühendumist - ja see on aeg, mida mul nähtavas tulevikus (mis hetkel ulatub nii järgmise aasta lõpuni-ülejärgmise alguseni) kohe kuidagi ei leidu...

Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)

Kolmabased mõtted

Täna jätkus eriliste päevade rida - formaalselt, kuupäeva järgi on see ju mu sünnipäev. Mida tõestas nii see, et ehkki ma panin mobiili helisema kella üheks, ärkasin ikkagi 12 ehk punktipealt ajal, mil ma väidetavalt olevat esmakordselt pea välja pistnud ja maailma uudistama asunud. Ei tulnud kaua oodata, kui kõlas ka esimene telefonikõlin ja õnnitlused. Õnneks suurem osa inimesi ei vaevunud telefonitoru võtma ja piirdusid kirjaliku pöördumisega. Aga päris palju oli neid - sotsiaalvõrgustikes osalemisel on oma plussid :-)

Võtsin täna ette ka ühe asja, mille üle ma olin tükk aega mõtelnud ja mille osas isegi veel praegu teatavad kahtlused valitsevad. Aga igatahes on tegu nüüd tehtud, nii et kahetseda pole enam miskit. Tegu ise oli siis sellise riistapuu hankimine, mida võiks hõlpsalt igale poole kaasa võtta ja mis võimaldaks vajaduse korral ka tööd teha. Mõtted igasuguste nutitelefonide ja pihuarvutite ja muu sellise poole likvideerisin ma eos, sest need on mu meelest äärmiselt ebamugavad asjad. Mulle ei meeldi isegi SMS-e kirjutada ja isegi kui need tillukesed asjad pakuvad n-ö täisklaviatuuri või miskit, siis on nad ikka kohutavalt kehvasti käsitsetavad, vähemalt nii kõlab minu arvamus. Klassikalist sülearvutit ma ka väga ei tahtnud, see on selline suur kobakas kaasas tassida, Aga õnneks on tänapäeval olemas ka sellised asjad, mida kutsutakse pisisülearvutiteks või netbookideks või veel mõne toreda nimega. Ja sellise ma siis täna hankisingi.

Eelkõige klaviatuurile mõeldes (ma olen ju ikka läbi ja lõhki kirjainimene :-) ) langes valik Lenovo Ideapad S10e peale. Natuke sai teist kohe ka proovida. Põhimõtteliselt nagu sülearvuti ikka, ainult et oluliselt väiksem, võib võrrelda ütleme tsipa suuremas formaadis raamatuga, seda nii mõõtmetelt kui raskuselt. Eks see väiksus natuke problemaatiline on, aga esimesed proovimised näitasid, et üldiselt tuleb toime küll: klahvid on siiski piisavalt suured, mu meelest enam-vähem sama, mis tavalisel autonoomsel klaviatuuril, ainult et tihedamalt paigutatud, nii et hoolikam tuleb olla nende klõbistamisel. Üldiselt paistab, et nii riist- kui tarkvara on asine (muidugi omade täiendustega, mida ma kohe peale lasksin) ja loodetavasti täidab ta juba lähipäevil need ülesanded, mille täitmise huvides ma ostu just praegusele ajahetkele ajastasin.

Kõigele lisaks suurendas optimismi ka see, et mu väljaskäigu ajal valitses imehea ilm. Õieti, kui ma ärkasin, paistis päike (ehkki mulle kinnitati ja võis ka hiljem vaatluse põhjal oletada, et enne seda oli olnud ilm samuti süngema ja niiskema tooniga), mis tuletas kangesti meelde juttu, mida mu sündimise kohta räägitakse: nimelt olevat lisaks sellele, et koos minuga sündis sügis, ka samal hetkel, pärast tormist ja pimedat hommikut, välja ilmunud päike. Tõenäoliselt see oligi põhjus, miks ma tookord karjuma hakkasin, kui meeldivast pimedusest järsku kohutava valguse kätte paisati... :-) Igatahes üle tüki aja õnnestus nii väljas käia, et ilm oli igati hea ja tore. No eks peabki olema, käes on ju sügis, mis on minu aastaaeg, ja nüüd peab päike peitu kobima, kui mina liikvel olen - erinevalt suvest ehk päikese valitsemisajast, kui pakkupugejaks olen mina...

Kõige selle kõrval jõudsin ka veidi tööd teha, nii et päev läks ka selles mõttes täie ette. Samuti võtsin sel ajal, kui ma uut nupstükki uurisin, ette oma põhiarvuti tarkvara uuendamise. Selle käigus tuli ette ka üks radikaalsem samm: nüüd on siis lõpuks KDE3 täielikult arvutist kadunud. Ega sellest õieti kahju ei oskagi tunda, ainuke asi, mida ma veel teataval määral kasutasin, oli tõlkimisrakendus KBabel, sedagi peamiselt selleks, et seal oli üsna mugav võimalus sooritada "toorest" tõlkimist, samuti tehtud asju otsekohe SVN- või CVS-hoidlasse sisse kanda. Esimene on ka KDE4 tõlkimisrakenduses Lokalize olemas, ehkki võib-olla mitte nii hästi teostatud ja mu meelest veidi lonkav ikka veel, aga see teine, jah, seda mu meelest ei ole või vähemalt ma ei ole osanud seda leida. Aga saab ju ka käsitsi uusi/muudetud faile sisse kanda, nii et väga hull see puudujääk ei ole - ma enamasti teen sissekandeid ju ühekorraga, mitte eraldi, nii et see väike lisaliigutus pole kuigi mainimisväärne. Ja puhtalt töötamise mõttes on Lokalize mu meelest etem. Nii et hüvasti KDE3!

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)

Teisibased mõtted

Täna ei olnud päris tavaline tööpäev, vaid üks eriline päev! Eriliseks muutis selle muidugi sügise algus, mis seetõttu, et ma sündisin koos sügisega - või, jäädes ikka enesekeskseks, oleks õigem öelda, et sügis sündis koos minuga ja minu kaudu ja minu tõttu ja minust :-) -, tähendab ka minu algust. Niisiis, 40 aasta eest oli minu (ja samuse sügise) sündimise aeg täpselt keskpäev, täna aga 00:18.

Kas sellepärast või mingil muul kaalutlusel otsustas ema täna külla tulla. Üritasin anda endast parima ja katsin veidi pidulikuma laua, mis äraseletatult tähendas seda, et ühekordsete nõude asemel olid savist valmistatud kauakestvad anumad ja muu selline värk. Ema omalt poolt oli teinud imehea lehttaignast koogi, sellise, mida ainult tema oskab teha, imemaitsva ja suus sulava. No ja kõike muud head-paremat ikka ka, et pojuke näljasurma otsa ei lõpeks... :-)

Aga see polnud kõik: väidetavalt alles esimene sats kingitusi sisaldas muu hulgas midagi, mille ihalusest ma mõni aeg tagasi kirjutasin, nimelt küüslaugušokolaadi! See oli tõeline elamus ja imehea elamus! Tume šokolaad, maitseb enam-vähem nii, nagu üks korralik tume šokolaad ikka maitsma peab (et tume on mu lemmik, siis võib öelda, et hästi maitses, väga hästi!), aga mis selle eriliseks tegi, oli see, et pärast magusa maitse hajumist suust jäi sinna tuntavalt küüslaugumaitse. See oli nii imelik, lausa uskumatu, aga tõsi - šokolaadi süües küüslauku õieti ei tunnegi, vaid nõrk lõhn ja imepisike kõrvalmaitse, aga pärast on mõnus küüslaugumaitse suus! Igatahes on see üks väga hästi välja mõeldud asi. Nojah, paraku ka üsna kallis, tahvel maksvat vist 50 krooni... Aga eks eriliselt head ja luksuslikud asjad peavadki kallid olema.

Kõige selle kõrval jõudsin siiski ka veidi igapäevatööd teha ning lisaks sellele veel ühe artikli Postimehe tarbeks tõlkida. Samuti veidi lugeda. Tänu Markole jõudis silme ette üks päris huvitav ja põhjalik ukrainlaste koostatud analüüs, mis kirjeldab üpris hästi ja keerutamata Venemaa praegust olukorda ning Ukraina ja Venemaa suhete seisu, jagades samuti soovitusi, milline peaks välja nägema Ukraina poliitika Venemaa suhtes ning kodumaal, et maa ikka püsiks iseseisva ja sõltumatuna, mitte ei langeks idanaabrist sõltuvusse.

Loetud: Tuna 1/2008
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2), Snaiper 3 (Kanal2), Lahingulaev Galaktika (TV6)