Pühabased mõtted

Üks hea ja mõnus päev, sellest hoolimata, et jätkuvalt oli maru kuum ja palav. Õnneks avaldas see kuriilm mõju ainult siis, kui sooritasin oma igapühapäevast rituaali ehk ema külastamist. Mis juhatas päeva väga kenasti sisse kopsaka kõhutäiega - jaah, jälle hakklihakaste ja kartulipuder, no mis võiks parem päevahakatus ollagi! - ja sellele järgnenud tubli peatäiega, seda viimast siis ikka mõistagi ristsõnavihikute kujul. Ühtlasi sain kätte eilse saagi ehk kaks uut öökullikuju, mille kandmisest ma laisa inimesena eile loobusin, susates need ema kotti.

Ökulikogu täiendused juulis 2014.

Õhtupoolikut aga aitas muuta elamusväärseks jalgpalli MM-i finaal. Nii Saksamaa kui ka Argentina olid sel turniiril näidanud väärt mängu ja nii võis oodata, et finaal tuleb vaatamist väärt. Ja tuligi, algusest peale oli väga äge mäng mõlemalt poolt ning väravavõimalusigi tekkis finaali kohta üllatavaltki palju. Mida ent kuidagi ei tahtnud tekkida, olid need väravad ise: mõlemal oli päris korras kaitsesüsteem ja mõistagi ka head väravavahid (ehkki viimastel ei tulnudki kuigi palju mängu sekkuda) ja nii kippusid kõik lubavad üritused sel viimasel maalapil värava ees aina sumbuma. Siiski oli kogu mängu jooksul selgelt näha Saksamaa domineerimine ning lõpuks lisaajal kandis see ka vilja, kui Argentina kaitse ja väravavaht tegid õige pisukese valearvestuse - sellise, mis enamikul juhtudest ei tähendaks midagi - ning sakslased suutsid mängu ainsaks jäänud värava ära lüüa. Eks Argentinast oli natuke kahju muidugi ka, aga siiski: võitsid selgelt paremad, sest nagu öeldud, sakslased domineerisid üldiselt lakkamatult ja ka nende füüsis paistis (lisaajal eriti ilmekalt) olevat pisut parem, sõnaga just nii palju, et seda võitu ka kindlalt väärida. Nii et kuigi üks mu lemmikuid ja vähemalt minu arvates favoriite Brasiilia nii armutult pelgalt neljandale kohale lausa jõuga suruti, siis vähemalt see tähtsaim tiitel läks mu teisele suurele lemmikule, täiesti õiglaselt pealegi.

Tänasesse päeva jäi ka tervelt kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, mis ühtlasi tähendas seda, et tarkvara tõlkimisele aega ei jagunudki.


Loetud: Akadeemia 7/2014
Vaadatud: Musketärid (ETV), jalgpalli MM-i finaal: Saksamaa-Argentina (ETV)

Pühabased mõtted

Täna oli mitmete segaste tegemistega päev, aga traditsiooniliselt moodustas sellest siiski tubli osa ema külastamine. Ning mõistagi tema pakutavate toitude nautimine elik korraliku kõhutäie sissevitsutamine ja sellele järgnev kopsakas peatäis, seda mõistagi ikka ristsõnade kujul. Mida täna esindas Meistriristik, mis ühtlasi tähendas seda, et selle kallal pusimist jagus veel hilisemaks ajaks koduski.

Jalgpalli MMil olid täna kavas alagruppide teise ringi viimased kohtumised, mis eeldatavasti pidanuks andma juba selgema pildi nii meeskondade tegelikust võimekusest kui ka heal juhul sellest, kes suudab juba nüüd kindlustada alagrupist edasimineku.

Esimene mäng Belgia ja Venemaa vahel seda suutiski - selles mõttes, et kuna Belgia võitis ka selle mängu (küll kesise tulemusega 1:0), tagas ta endale edasipääsu. Siiski oli nende mäng esimesega võrreldes suhteliselt kesine, seda enam, et Venemaa ei suutnud sugugi paremini mängida kui esimeses mängus. Eelkõige just viimaste armetuse taustal oligi belglaste esitus nigelavõitu ja kuigi on usutav, et nad suudavad võita (või vähemalt viiki mängida) ka viimase mängu Lõuna-Korea vastu ning tõusta alagrupis esimeseks, siis kuueteistkümnendfinaalis ei pruugi neil niimoodi jätkates küll palju šansse olla.

Teine mäng Lõuna-Korea ja Alžeeria vahel oli vähemalt mulle üllatuseks igas, nii tulemuse kui ka mängu enda poolest. Lõuna-Korea oli end eelmises mängus Venemaa vastu üldiselt heast küljest näidanud, just sellise visa ja organiseeritud meeskonnana, millena teda ikka ollakse harjutud nägema. Täna aga suutsid või tahtsid nad end sellest küljest näidata vaid natuke aega teisel poolajal, muidu aga tegutsesid kuidagi ujedalt ja kohati lausa kaootiliselt, justkui tujutult. Alžeeria seevastu, kel tuli küll esimeses mängus lõpuks Belgia vastu napilt alla vanduda, aga kes seal näitas äärmiselt tugevat kaitsemängu, mille lahtimuukimisele kulus belglastel üle kahe kolmandiku mängust ja mida nad lõpuni täielikult ei suutnudki üle ja läbi mängida, tuli täna mängima väga ründavat jalgpalli ja suutis ka seda täiesti korralikult teha - võib-olla mitte nii hästi nagu paremad ehk päris kõvad võistkonnad, aga piisavalt hästi, et sõna otseses mõttes 4:2 tulemusega lõunakorealased purustada. Näinud nüüd nii Alžeeria kaitsvat kui ka ründavat palet, tundub üpris väheusutav, et Venemaa suudaks nende vastu midagi tõhusat viimases mängus välja panna ja ma ei imestaks üldse, kui alžeerlased suudaksid belglaste järel, kõrval või eriti heal juhul isegi ees siit alagrupist edasi minna. Jah, kes oleks võinud seda enne turniiri arvata: see alagrupp oli ehk mu jaoks üldse kõige suurema küsimärgiga, aga ma oleks siiski belglaste kõrval panustanud pigem lõunakorealastele, võib-olla isegi venelastele, kes ju kvalifikatsiooni päris võimsalt läbisid (ehkki jah, peale Portugali nende alagrupis ju märkimisväärselt tugevaid võistkondi tegelikult polnud).

Kõige oodatum oli mõistagi tänase päeva viimane mäng Ameerika Ühendriikide ja Portugali vahel, mis võinuks paika panna sellegi alagrupi paremusjärjestuse. Seda muidugi juhul, kui mängu oleks võitnud USA, mis mu arvates võinuks kergesti neile ka jõukohane olla. Ja ega üldiselt võib öelda, et enam-vähem oligi: Portugal läks küll juhtima, kuid ameeriklased tulid visa mänguga järele ja läksid ettegi. Et paraku siis päris viimastel sekunditel ometi lubada portugallastel viigivärav ära lüüa ... Kui mõnikord võib öelda, et mõni meeskond väärib viiki, siis täna ma ometi arvaksin, et kogu mängupildi põhjal Portugal seda ometi ei väärinud: valdavalt olid nad siiski nõrgemad kui ameeriklased ja õigupoolest olid ka nende kahe värava taga rohkem USA meeskonna kaitsjate (peaaegu ainsad tõsisemad) eksimused kui portugallaste enda hea mäng. See viigiline tulemus jättis muidugi alagrupis õige palju veel lahti: on küll usutav, et edasi lähevad Saksamaa ja USA, kuid ei Ghana ega isegi Portugal ei ole täielikult veel lootust kaotanud (tõsi, Portugal peaks selleks võitma viimases mängus Ghanat vähemalt viieväravalise eduga, mis tundub päris ebausutav, aga teadagi, pall on ju ümmargune ...).


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli MM: Belgia-Venemaa (ETV), jalgpalli MM: Lõuna-Korea - Alžeeria (ETV), jalgpalli MM: USA-Portugal (ETV)

Teisibased mõtted

Täna jõudsin siis KDE dokumentatsiooni kallale, ikka samuses stabiilses harus, aga ei saanud just väga palju ära teha, sest vastu õhtut sekkus Postimees enneolematu sooviga üht päris pikka artiklit tõlkida, mida ma ka usinalt tegema hakkasin.

Jalgpalli MMi tänane esimene mäng Belgia ja Alžeeria vahel oli mõnes mõttes huvitav vaadata, aga teiselt polt jälle üpris igav. Enne turniiri kõneldi miskipärast Belgiast päris palju, nentides, et on küll "noor" meeskond, aga väga võimekas ja võib ehk ja võib-olla kaugele jõuda. Tänasest mängust seda just tunda ei olnud, ehkki võimekust näitasid nad üles küll. Nimelt oli Alžeeria valinud algusest peale taktika, mida võib julgelt nimetada umbkaitseks ja selle lahtiharutamine võttis belglastel kaua, väga kaua aega. 2:1 võit neile küll lõpuks tuli, kui nad sellega hakkama said, aga sarnaselt kommentaatoritega jäi ka mulle mulje, et nad oleksid ehk võinud seda tunduvalt varemgi teha, kui oleksid julgemalt ja sihikindlamalt mänginud. Pigem võiks kiita alžeerlasi, kes nähtavasti enda ründealaseid puudujääke teades suutsid nii pikalt valitud mänguplaanist kinni pidada ja seda lausa hiilgavalt ellu viia. Nojah, nõndanimetatud mänguilu see ju ei paku, küll aga võimalust nautida tehnilist võimekust.

Seevastu teine mäng Brasiilia ja Mehhiko vahel pakkus silmailu küllaga ja kuhjaga. Ehkki tulemuseks oli 0:0 viik, ei langenud selles mängus tempo kordagi alla, terve mängu meeskonnad aina tormasid ja ründasid, nagu ladinaameeriklastel enamasti tavaks. Mida oli ääretult kaunis vaadata, isegi kui tuleb tunnistada, et eriti brasiillased, aga mõningal määral ka mehhiklased on loobunud esimest korda vist just brasiillaste välja öeldud maksiimist "Lööge meile palju tahate, meie lööme rohkem" ning pannud suurt rõhku kaitsetegevusele, mistõttu ka hästi mõeldud rünnakud ei kippunud sugugi nii hästi lõppema. Aga ka mõlema kaitse oli väga aktiivne, mitte selline "bussi parkimine", nii et sedagi oli imeilus vaadata. Tõsi, sellist nutikust ja elaani, mida võis imetleda möödunud aastal konföderatsioonide karikal, Brasiilia meeskonnal jätkuvalt ei olnud, mis sunnib pisut kahtlema, kui edukad nad kodusel turniiril suudavad olla, aga potentsiaal on neil siiski olemas ja seda on palju. Loodetavasti see ka avaneb veel õigeaegselt.

Päeva viimane mäng Venemaa ja Lõuna-Korea vahel langes aga taas selliste Kapa-Kohila tasemega mängude sekka. Mõlemad justkui tahtsid midagi teha, aga ikka ei tulnud neil midagi välja - ja mitte tingimata seepärast, et vastane oleks takistanud ja vastu hakanud, vaid omaenda oskamatuse tõttu. Ka mõlemad väravad 1:1 viigiga lõppenud mängus võib panna pigem väravavahtide kobatamise, mitte ründajate oskuslikkuse arvele. Siiski, kui vähegi tahta hinnata, jättis Lõuna-Korea võimalust mööda kindla struktuuri ja süsteemiga mänguplaani järgimine sümpaatsema mulje, nii et kui ehk mõlemad võivad, küll ennustatavalt raskustega, üle käia Alžeeriast, siis Belgia vastu suudab ehk paremini hakkama saada ikkagi Lõuna-Korea. Aga eks seda muidugi näeb: ennustustel on üks halb komme tühja minna :-)


Loetud: Imeline Ajalugu 6/2014
Vaadatud: jalgpalli MM: Belgia-Alžeeria (ETV), jalgpalli MM: Brasiilia-Mehhiko (ETV), jalgpalli MM: Venemaa - Lõuna-Korea (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Esmabased mõtted

KDE tõlkimise osas oli formaalse panuse osas täna "laisk" päev, küll aga pingeline: eile mainitud Krita ja KStarsi nood viimased rasked osad said samuti läbitud ja ära tõlgitud, ehkki mõnegi asja osas jäi endiselt väikeseid kahtlusi - mitte et ma poleks lõpuks (ja loodetavasti õigesti) aru saanud, mis mida tähendab, vaid just eestikeelsed vasted, sest mõnele asjale ei paistnud eesti keeles neid mitte olevat (kas või näiteks "meridian flip"või ka mõnede galaktikate ja udukogude nimed KStarsis). Aga noh, loodaks siiski, et kõige hullem välja ei kukkunud. Mis ühtlasi tähendab seda, et stabiilses harus on rakenduste poole pealt kõik taas tõlgitud ning aeg on asuda dokumentatsiooni kallale, mida sellest hoolimata, et haru on stabiilne, on ometi parandatud ja täiendatudki.

Jalgpalli MMil oli täna hõrku elamust tõotavaid matše lausa mitu, neist esimene, Saksamaa ja Portugali vahel, seda ka kindlasti pakkus. Eks ma muidugi uskusin eelnevaltki, et Saksamaa selle ikka võidab, aga Portugalist võis oodata väga ägedat vastupanu ja halvimal juhul isegi sakslaste mängumassina kriiksuga seismapanemist. Seda siiski ei juhtunud, mida tõestab veenvalt ka lõpptulemus 4:0. Portugallased jäid hätta juba esimestest minutitest saadik ega teinud enda elu sugugi lihtsamaks, kui üks neist otsustas heast peast minna maas istuvat vastast peaga koksama. Mille eest tuli loomulikult ka kohe punane kaart. Aga mitte tingimata vähemuses mängimine ei olnud Portugali hädade põhjus, vaid meeskonna enda suhteliselt abitu ühistegutsemine ja kokkumäng, mis neil kuidagi ei sujunud, erinevalt sakslastest, kel see vankumatu raskusega vastaseid aina surus ja surus. Niisiis, nagu nii sageli, võib vähemalt turniiri alguses öelda, et Saksamaa massin paistab vaat et võitmatuna - mis, nagu kogemus on näidanud, ei pruugi jääda kestma paraku lõpuni ...

Teist mängu Iraani ja Nigeeria vahel seevastu võis oodata rohkem seepärast, et näha, mida need meeskonnad suudavad: muidu on nad ju sellised heal juhul korralikud teise ešeloni võistkonnad, aga viimase aja tasemest vähemalt mul palju aimu polnud. Ja ega ei saanud ka nüüd, kui seda mitte välja arvata, et mõlema tase paistis olevat õige nigel: nigeerlastel nagu üldse kokkumäng puudus, võistkonna asemel oli väljakul pigem üksteist omaette mängivat pallurit, iraanlastel oli küll meeskonnamängu teataval määral olemas, aga see oli üsna nigel. Pusimist oli sestap mängus palju, sellist viljatumat laadi, ja nii pole ka väga imestada, et tulemuseks oli turniiri esimene viik, sealjuures sootuks väravateta 0:0.

Päeva viimasest mängust Ghana ja USA vahel võis võistkondade varasema ajaloo tõttu oodata samuti põnevust ja mingil määral seda tuligi. Ameeriklased on mulle ikka meeldinud oma mängu poolest - või õigemini mitte nii palju mängu poolest (sest selles osas on USA mehed võrreldes kaasmaalannadega, kes kuuluvad maailma absoluutsesse tippu, ikka veel väga kaugel), kui just äärmiselt ökonoomse ja pragmaatilise mängufilosoofia poolest. Täna avaldus see eriti ilmekalt: nad lõid värava ära esimese poole minutiga ja võtsid siis peaaegu täielikult umbkaitse sisse (õnneks mitte päris täielikult, vaid siiski natuke elavamalt liikudes), sest, nojah, edu oli ju olemas, milleks enam pingutada. Ghanalased seevastu mõistagi pingutasid, väga pingutasid, ja lõpuks saatis nende ponnistusi ka edu. Mille peale ameeriklased leidsid olevat paraja aja jalad tagumiku alt välja kerida ja lüüa veel üks, seekord juba 2:1 võidu taganud värav :-) Iseasi, kas niisugune taktika kõigi vastu aitab, aga et nende ttreener on ise hea mängija olnud Klinsmann, võib oodata, et see pole ka nende ainuke taktika (varasematel aastatel on nad ka teistmoodi mänginud, mõnikord edukalt, mõnikord vähemalt visalt vastu pannes). Aga eks näeb, ees on neid ootavas Portugal ja Saksamaa, kellega niisugune taktika vaevalt et läbi lähekski.


Loetud: Imeline Ajalugu 6/2014
Vaadatud: jalgpalli MM: Saksamaa-Portugal (ETV), Troonide mäng (Fox), jalgpalli MM: Iraan-Nigeeria (ETV), jalgpalli MM: Ghana-USA (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru 1, 2
KDE arendusharu

Pühabased mõtted

Tänasega sai KDE tõlkimise rindel stabiilses harus ka viimane suurem takistus ületatud ning kontoritööpaketi Calligra tõlked peaaegu täielikult värskendatud. Niisiis, rakenduste poole pealt on jäänud veel kõigest samuse Calligra koosseisu kuuluva joonistamisrakenduse Krita tõlke lõpuleviimine (mis on muidugi raske, sest nojah, joonistamine on iseenesest vahva ja loominguline, aga selle teisendamine digitaalsesse keskkonda nõuab igasuguseid senikuulmatuid matemaatilisi asju ja muud sellist, mida on kohati lausa keeruline mõista) ning juba varem mainitud astronoomiarakenduse KStars astrofotograafiat puudutav osa (mis on samuti mulle raske, eelkõige teadmiste puudumise tõttu). Aga noh, mõlemad mainitud teadmisvajakud on loomulikult ületatavad, ma loodan :-)

Jalgpalli MMi tänane esimene mäng Šveitsi ja Ecuadori vahet oli üks neist, mida ma omajagu ootasin, sest mõlemad on sellised väga tublid, ütleme, mitte just esimese suurusjärgu tähed, aga väga head teise järgu tegijad. Paraku vähemalt esimesel poolajal ja valdavalt teiselgi jättis mõlema mäng tublisti soovida: Šveits justkui mängis nagu õpiku järgi korralikult, aga kuidagi väga tuimalt, justkui pooles vinnas; Ecuador samas oli ehk loomingulisem, aga kohutavalt rabe. Teine poolaeg oli ehk pisut elavam, eriti päris lõpusekundid, kui šveitslased murdsid pikalt püsinud viigiseisu ja suutsid saavutada 2:1 võidu - rohkem küll nagu seepärast, et ecuadorlased võtsid viimseil hetkel ette rünnaku, mis edu ei toonud, ja jäid siis ootama lõpuvilet, erinevalt šveitslastest, kes tundsid, et võiks veel ühe reidi vastase värava alla ette võtta, kus enam polnudki õieti kedagi ees. Aga jah, kokkuvõttes oli selline pigem rahulolematust tekitav mäng siiski.

Seevastu teine mäng Prantsusmaa ja Hondurase vahel pakkus kuhjaga vaatamist, eriti neile, kel vägivallatungid pealispinna all pulbitsevad. Tulemus 3:0 kajastab jõudude vahekorda päris hästi, aga ühtlasi võib-olla just see tingis ka selle, et mäng oli väga toores (tõsi, see kipub sageli juhtuma mängudes, kus üheks pooleks on prantslased: mitte et nad ise tingimata nii agressiivsed oleksid, aga võib-olla nad kohe oskavad vastases eriti halbu külgi esile tuua), tuues muu hulgas kaasa ka ühe honduraslase eemaldamise väljakult punase kaardiga.

Kõige oodatum oli mõistagi kolmas mäng Argentina ning Bosnia ja Hertsegoviina vahel: esimest peavad mõnedki nii tugevaks, et võiks tulla maailmameistriks, aga teiselgi on omajagu poolehoidjaid, mitte küll nii kõrge koha peale, aga siiski (minu arvamus neist väga kõrge pole, osaliselt ka teadmatuse tõttu, osaliselt muidugi seepärast, et kõige kuulsam bosnialane paraku ei mängi mitte esiisade kodumaa, vaid hoopis Rootsi eest, aga sellele turniirile teatavasti ei pääsenudki). Maailmakuulus Messi muidugi ka hiilgas, nii palju kui bosnialased tal seda teha lasksid ja loomulikult mitmel korral ka sellest hoolimata, aga tervikuna jättis küll 2:1 argentiinlaste võiduga lõppenud mäng mulle ometi kahtluseussi hinge purema, kas nad ikka tervikuna on nii head, et sel turniiril kaugele purjetada. Eks sellest annavad muidugi paremini aimu järgmised mängud, ehkki vaevalt suudab Iraan nende vastu midagi erilist ja Nigeerialgi võib raske olla.


Loetud: Akadeemia 6/2014
Vaadatud: jalgpalli MM: Šveits-Ecuador (ETV), jalgpalli MM: Prantsusmaa-Honduras (ETV), jalgpalli MM: Argentina - Bosnia ja Hertsegoviina (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Laubased mõtted

Tänane päev möödus täielikult koduväliselt. Täpsemalt siinkohal lähemalt nimetamata jäävas kohas, ajendiks ühe iseäralikul moel kokku saanud ja veelgi iseäralikumal moel kokku jäänud mõnusa väikese seltskonna esmakordse kokkusaamise esimene aastapäev. Diskreetsusest, delikaatsusest ja teistest d-tähega algavatest sõnadest johtuvalt jäägu siin asjade lähem käik täpsemalt kirjeldamata, piirdun vaid nentimisega, et oodatult oli see üritus täis nalja, naeru ja rõõmu ja kõike muud positiivset ja tujutõstvat. Isegi ilm soosis - vähemalt minu arust - meid: ei mingit päikest, mõnusalt paras temperatuur, piisavalt palju tuult, et miskised lendajad ja vereimejad ei suudaks ründeformatsioone sisse võtta, ja nii edasi ja nii edasi.

Siiski paar sellist isiklikumat laadi märkust võib lisada. Esiteks tuleb nentida, et Rakvere linn on end tõelisse ringteede kaitsemüüri võtnud, kohe nii tihedasse, et lausa raske on aru saada, mida kõigi nende ringteedega peale hakata ja kuidas sealt ja kuhu üldse liikuda saab. Aga see oli siiski läbi- ja ärapuretav pähkel.

Pisut karmim ja lühiajaliselt fataalsete tagajärgedega pähkel oli üks pisike purk, millele oli peale kirjutatud PAIN 100%. Eks muidugi purgi väljakäija ju hoiatas, et see on eriti kange kaste, ja määris seda tema nina ette pistetud lihakäntsakale peene tikuga paar tilgakest - mille peale mina ei saanud muidugi jätta - jajah, hoiatust silmas pidades, loomulikult, eks ole - sedasamust tikukest sinna purki kastmata ja seda siis suhu pistmata ... Njah, nii palju liha ja muud tulttaltsutavat ollust vist polegi olemas, mis järgmise mõne minuti vältel suus valitsenud tunnet oleksid suutnud leevendada - isegi maasikad ja õlu ei tahtnud hästi aidata :-) Rääkimata sellest, et ma tegin strateegilise valearvestuse ja sõrmega, millega olin üle kipitavate huulte tõmmanud, ka silmist purskuvaid pisaraid ära pühkida üritasin ... Mis tekitas mõistagi silma ka tükiks ajaks põletava emotsiooni, lausa tunde. Igatahes sellele purgile kirjutatu õigustas end täielikult - ja ma ei saa loomulikult öelda, et see midagi halba oleks olnud, aga vähemalt ma tean nüüd, et see imehea asi nõuab äärmiselt hoolikat ja ettevaatlikku kohtlemist - nojah, eks oleks ju võinud hoiatust kuulda võtta, mis sedasamust ju ütleski, aga kes siis ikka enne usub, et hõõguv pliidiraud kõrvetab, kui enda näppu pole pihta susanud ...

Hiliseks õhtutunniks jõudsin siiski sellelt vaimustavalt ürituselt tagasi koju ja suutsin ära näha ka jalgpalli MMi tänasest neljast mängust viimased kaks. Millest esimene, Itaalia ja Inglismaa vahel pakkus päevaga kenasti kokkusobiva suurelamuse. See oli vaieldamatult senise turniiri kõige ilusam mäng igas võimalikus mõttes ja pole sugugi välistatud, et võib selleks jääda lõpuni välja. Vaimustav oli vaadata mõlema meeskonna virtuooslikku pallikäsitust, kombineerimist ja kõike muud, mis teeb jalgpallist päranisilmi, ilma ühegi laulaksuta kolmveerand tundi järjest sisseahmitava elamuse. Et mäng ise lõppes sealjuures Itaalia kasuks 2:1, ei olnud siiski väga üllatav, aga jah, eks ta oleks võinud ka teistsuguse tulemusega lõppeda ja mängu võlu poleks see ometi kuidagi kahandanud. Ma küll ei näinud sama alagrupi teist mängu Uruguay ja Costa Rica vahel, aga et see lõppes tulemusega 1:3, siis tuleb vist küll nentida, et kui uruguailased on nii nõrgad või vähemalt niimoodi väljamängitavad, siis ka kostariikalastest parimat arvates on vaevalt kumbki neist võimeline midagi vastu panema Itaaliale ja Inglismaale. Aga noh, eks ole teada, et pall on ümmargune ja mängu tulemus selgub alles siis, kui mäng on läbi (harvadel juhtudel paraku isegi alles pärast seda), nii et elame-näeme.

Vaatasin ära teisegi mängu Elavandiluuranniku ja Jaapani vahel, aga see oli üsna ilmetu mäng. Elevandiluurannik suutis küll 2:1 selle võita, aga nende toetumine nii ilmselgelt ainult ühele mehele, küll vaieldamatult andekale, aga siiski ainult ühele Drogbale, ei tekita just palju lootust, et nad kaugele võiksid purjetada sel pallimerel. Jaapan omakorda valmistas mõneti pettumuse suutmatuse tõttu oma mängu korralikult üles ehitada, mille poolest nad ju muidu on üsna tuntud, aga kui nad suudavad seda järgmistes mängudes teha, siis võivad nad midagi siiski saavutada. Selles mõttes on kahju, et ei näinud teist mängu Colombia ja Kreeka vahel, milles esimesed purustasid teised tulemusega 3:0 - Colombia on küll teada valus salvaja, aga nende praeguse vormi kohta saan vähemalt mina ilmselt aimu alles järgmise mängu ajal, nagu õieti nähtavasti ka Kreeka kohta.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli MM: Inglismaa-Itaalia (ETV), jalgpalli MM: Elevandiluurannik-Jaapan (ETV)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: järjekordade võlu (Postimees, 14.06.2014)

Neljabased mõtted

Täna oli enesetunne erakordselt nigel, võiks lausa öelda, et sitt: pea tuikas, silmad valutasid, nii et vahepeal lausa virvendas, kogu keha oli hell, ajas iiveldama ja nii edasi ja nii edasi. Väga järsku algas, eile ei olnud veel õieti midagi erilist aru saada. Ei oska isegi oletada, mis see võib olla - äkki mingi toidumürgitus? (eile söödu võis olla küll kergelt oma parima aja ületanud). Loodetavasti läheb see siiski kiiresti üle - õieti praegu, kirjutamise hetkel, ongi juba palju parem olla (ja nagu tähelepanelik lugeja märkab, on see kirjutatud juba järgmisel päeval, erinevalt tavapärasest alles pärast magamist, sest õhtul ma tundsin, et kuidagi ei suuda seda teha).

Ometi jäi tänasesse päeva ka mitmesugust töötamist: lisaks KDE tõlkimisele, mis pisut edenes, veel tervelt kaks artiklit Postimehe hüvanguks, neist üks juba mitu päeva ette teada, teine ent taas selline väga äkiline, keset päeva laekunud ja juba õhtupoolikuks tahetud.

Õhtul vaatasin mõningase pingutusega, aga siiski mitte sugugi tavalisest väiksema huviga jalgpalli maailmameistrivõistluste avamängu Brasiilia ja Horvaatia vahel. Ega mul suuri kahtlusi ei olnud, et Brasiilia selle võidab, kuigi 3:1 tulemus oli pisut enam (või siis vähem), kui ma olin eelnevalt arvanud. Aga tüüpilisena MMi avamängudele, kus peoperemehel on alati otsekui kohustus võita, oli ka see mäng väga närviline. Isegi nii närviline, et esimene värav- seda Horvaatia kasuks - tuli brasiillaste omaväravast. Samasugust närvilisust ja vaat et vägisi ponnistamist jagus lõpuni, aga siiski võib öelda, et nagu võis näha juba möödunud aastal konföderatsioonide karika puhul, mille Brasiilia kindlalt võitis, on lõunaameeriklaste mäng selline, mis lubab neil, kui kõik muidugi ikka hästi läheb, väga kõrget kohta, võimalik et isegi taas maailmameistritroonile tõusmist. Usutavalt kaob edaspidi see rabedus ja kohatine jäikus, mida tänases mängus näha võis. Horvaatiagi kohta võib aga öelda tunnustavaid sõnu: grupis on neil veel ees Kamerun ja Mehhiko ning tänase mängupildi põhjal ei imestaks üldse, kui nad vähemalt esimest kindlalt ja heal juhul ka teist võiksid võita ning edasi pääseda. Aga eks seda näita edasised mängud.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), jalgpalli MM: Brasiilia-Horvaatia (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mille pikkust kärpis mõnevõrra tervelt kahe, aga siiski mitte hirmus suure ja pika artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Õhtupoolikusse tõi pisut ootusärevust Eesti jalgpallikoondise seekordse MM-tsükli viimane mäng, milles vastaseks oli Rumeenia. Et Eesti jaoks sellest mängust enam midagi ei sõltunud, siis võis oodata kas (vähem tõenäolisem) täielikku käegalöömist või (nagu enam-vähem ka juhtus) võimete kohaselt võitluslikku mängu, et "väärikalt lõpetada", nagu toonitasid kõikvõimalikud kommentaatorid juba mitu päeva. Ja suhteliselt väärikas see lõpp ka oli. Eriti esimesel poolajal, mille vältel mõlemad kõvasti ponnistasid - eriti muidugi rumeenlased, kelle edasipääs vähemalt viimasesse valikuringi sõltus nii enda kui ka teiste alagrupikaaslaste mängust. Nagu tihti niisugustes mängudes, juhtuski just nii, et ehkki rumeenlaste surve oli selgelt tugevam, olid paremad väravavõimalused hoopis eestlastel. Kuni selle hetkeni, mil rumeenlaste kasuks määrati penalti, mille nad kindlalt realiseerisid. Aga õieti kogu poolaja lõpuni ja pisut edasigi. Kuid teine poolaeg tervikuna oli siiski märksa sumbuursem, teleka taga vaadates kippus tukkki peale tulema, eriti veel pärast seda, kui rumeenlastel õnnestus lüüa teinegi värav, pärast mida juba veeretati üsna tujutult palli mängu lõpuni. Eks ta ole, ega mingeid väga selgeid puudusi ja eksimusi ei saa Eesti meeskonnale ette heita, vastane oli lihtsalt seekord samuti mitte palju, aga siiski selgelt tugevam - ja ilmselt ka motiveeritum. Jääb loota vaid, et meeskonnal läheb paremini järgmises, Euroopa meistrivõistluste valikseerias (tolles on ka senise 16 asemel 24 võistkonnale pääs finaalturniirile tagatud, nii et lootust on rohkem) - ja et aasta pärast, kui loosimine tollesse sarja toimub, oleks vahepealsete sõprus- ja muude mängudega suudetud taas pisut enesekindlust koguda ja võib-olla ka värsket verd juurde saadud (mida paistab hädasti vaja olevat, aga mida küll kahjuks ka Eesti enda liigamängude põhjal just väga ei paista võtta olevat, paraku ...).

Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: Pussy Riot: punkpalve (ETV), Outcasts (BBC Entertainment), jalgpalli MMi valikmäng: Rumeenia-Eesti (ETV2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse tõi pisut põnevust jalgpall, täpsemalt maaimameistrivõistluste valikmäng Eesti ja Türgi vahel. Mis lõppes paraku taas Eesti kaotusega 0:2. Mitte et see oleks olnud üllatav, sest Türgi on lõppeks selgelt Eestist parem, kuuludes Euroopas paremate keskmike või isegi teise järgu paremate sekka, samas kui Eesti on väga selgelt seal keskmike keskmises osas. Ja ka mängust oli selgelt näha Türgi paremus - mitte suur, aga just piisav, et võita.  Vaadata oli sellest hoolimata hea ja huvitav, sest Eestil oli väljas ilmselt üks paremaid koosseise, mida üldse saab välja panna (ja ma isegi usun, et see on senise jalgpalliajaloo üks paremaid), ning mängisid nad ka nii hästi, kui vähegi suutsid, tekitades türklastele päris palju peavalu. Isegi nii hästi, et hea õnne korral poleks ime olnud ka viik ja ülimalt hea õnne korral lausa võitki. Aga jah, Eesti meeskond on paraku veel selles järgus, et niisugune asi nõuab õnne, mitte ei ole päris enda teha ... Milline mõte tuli pähe eriti sellest tingituna, et Eesti meeskond püsib ikka ääretult väheste ja peaaegu asendamatute mängijate peal, ilma kelleta ei ole peaaegu lootustki vähegi hästi mängida: Vassiljev eelkõige, aga ka Ojamaa, ikka veel Piiroja, Pareiko muidugi - võta neist keegi ära ja otsekohe muutub asi hambutumast hambutumaks, sest isegi kui sama asetuse peale on teine mängija võtta, on ta peagu alati selline, kes põhjusega ei kuulu (vähemalt veel) põhikoosseisu ...

Tänase Sirbi avas mu jaoks Künstleri Aili järjekordne nutt ja hala - ja seda ei ütle ma siin sugugi mitte halvustavalt, vaid lihtsalt nentimaks, et ta on (täiesti õigustatult) korduvalt samal teemal kirjutanud. Teemaks siis ikka eesti keele olukord, õigemini selle kasutamisalade kahanemine sugugi mitte otseselt väljamaise pealetungi tõttu, vaid üpris omaalgatuslikult. Seekord olid tal eriti hambus (või oleks õigem öelda - keeles?) humanitaarid üldisemalt ja muusikud ja kunstnikud eriti. Mis on ka selles mõttes põhjendatud, et tõepoolest, nagu ta ka mainib, arvutiala inimesed ja teadlased on oma keele, mis samuti kippus aastat 15-20 või isegi vähem tagasi mitmesuguste võõrkeelte ja nende kohmakate muganduste alla mattuma, suhteliselt ja enam-vähem korda saanud. Võib-olla alati mitte selliselt, et kõik sellega just nõus oleksid (mul endal on siin hambus/keeles ikka nood geoloogide suurtähelised ajastud, mis on ääretult võõristav - ja noh, tarkvara tõlkijana tean hästi, kui levinud, vahel isegi alusega, on arvutiala tõlgete, vähemalt osade nendest üle irvitamine), aga siiski nii, et üldjuhul midagi rohkem pärima ei pea ei need, kes võõrkeeli tunnevad, ega ka need, kes ei tunne. Ma ei ole ise ehk nii palju seda kunsti- ja muusikainimeste (valdavalt) inglise keele lembust tähele pannud - lõppeks Künstleril kui kultuurilehe keeletoimetajal on kindlasti palju rohkem kokkupüudet sellega, kuidas nad end avalikkuses eksponeerivad -, aga Köler Prize'i sugused perverssused on mullegi silma jäänud. Nii et Künstleri avaldusest: miks nood "moodsa kunsti" tegijad ometi vinguvad, et keegi neist aru ei saa, kui nad ongi end jäägitult sidunud millega iganes, aga mitte siinse - eestikeelse! - kultuurieluga, saan ma täiesti hästi aru. Sest kuigi on ka selliseid kultuuriväljendusi, mida ei saa otse tõlkida (igihaljas näide on keelemängud ja muu selline), ei ole ometi tõlkimatut kultuuri põhimõtteliselt olemas, on ainult laiskus mõelda, mida miski õigupoolest tähendab (ja tavaliselt, pahatihti tavaliselt tähendab see ka seda, et tegelikult ei mõistetagi ilmingut, mida suurejoonelise võõrkeelse mõistega tähistatakse, vaid kasutatakse seda ainult eputamiseks).

Omajagu huvitav oli lugeda enam kui kahele leheküljele paigutatud lugusid viimase majandussurutise teemal (mis mõne arvates pole seniajani läbi). Et minu jaoks on majandus küllaltki võõras valdkond, siis oli huvitav lugeda nõndanimetatud fiskaalse kasinuse vastaseid seisukohti, mida esitas Soosaare Raivo. Minu lihtne loogika pigem toetab just kasinust: kui oled võlas ja rahavoogude laekumine ka on nagu kesine, siis tulebki kulusid kokku tõmmata, soodsal juhul ka raha juurde hankida (aga pigem mitte täiendava laenuga, vaid muul moel, nii-ütelda päriseks). Aga noh, majanduses ja eriti poliitikaga segatud majanduses (ehk riigimajanduses) ei paista see lihtne loogika töötavat, seal on ikka valdavad utopistid, kes kõnelevad lõppematust majanduskasvust ja muust sellisest, isegi kui see on põhimõtteliselt võimatu. Lugeda ent oli seda kõike siiski piisavalt põnev.

Nagu oli ka ǘhelt poolt põnevat ja teiselt poolt äraütlemata naljakat vestlusringi meeste ja feminismi üle. Seda humoorikat juttu ei ole võimalik kuidagi ümber jutustada, seda peab ikka ise lugema :-)

Kirjanduskülgedel oli kõrvuti kuidagi väga sobivalt esiteks Matsini Paavo arvustus Vaigu Maidu teosele - lühidalt kokku võttes: kirja on pandud "Tõde ja õigus" versioon 2.0 ja kõigest 111 leheküljel! - ja teiseks Sauteri Peetri arvustus samuse Matsini teosele "Baer". Mõlemad tunduvad olevat väärt lugemine nii või teisiti - see tähendab siis, raamatud muidugi (kuigi ka arvustused on lugemist väärt). Veel toredam oli aga lugeda Klettenbergi Reeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat lugu ühest Ungari kirjanikust ja tema mõne aja eest eestigi keelde jõudnud teosest. Muidu poleks see ehk nii tähelepanuväärnegi, kuigi lugenud oleksin ma seda nii või teisiti ja küllap ka soovitanud, aga selle juures oli üks väike meeldiv lisand. Nimelt on loo autor ühtlasi käsitletava teose tõlkija. Eks muidugi tõlkijatelt soovitakse sageli, et nad tõlgitud raamatust kirjutaksid, sest lõppeks on nad ju pidanud seda tõlkimise ajal võib-olla isegi rohkem kui autor ise läbi elama ja tunnetama, aga teisest küljest on jälle sageli see just ka põhjus, miks nii intiimselt kokku puutunud inimene ei ole sugugi see kõige õigem inimene sellest kirjutama. Vähemalt mina olen nii tundnud mõnelgi korral, sõltuvalt muidugi ka teosest ja selle kallal nähtud vaevast ja muust sellisest. Teatav erand on muidugi tõlke enda ees- või järel- või saatesõna, mis sageli peaks olema lausa obligatoorne. Ja õigupoolest läks ka see artikkel tegelikult pigem sellise saatesõna kilda, andes võimsalt tausta nii kirjanikule kui ka teosele. Vahva igatahes, kui selliseid sõnasid ka laiemale publikule, kes ei pruugi raamatut olla lugenud või isegi mitte teada ei raamatu ega kirjaniku olemasolust, vahetevahel tutvustatakse.

Väga huvitavad olid tänased teadusküljed, mille juhatas sisse küberluure teema. Esiteks Loho Elveri kirjutise kujul, mis üritas vaadelda ohte, mida selline NSA-tüüpi elektrooniline luure kaasa toob - ja toob tema arvates palju, eelkõige kõigi teiste küberjulgeoleku vähenemise. Milles kindlasti on oma "point" olemas, isegi kui Loho ehk ja võib-olla pisut liialt rõhutab kõike seda kurja, mida niisugune luuramine kujutab.

Talle pidanuks täienduseks ja võib-olla ka vastukaaluks olema intervjuu ühe Eesti küberturbe kõrgema juhi Kivimäe Agoga, aga see jäi paraku, nagu ilmselt sellisele ametimehele päris kohane, üsna väheütlevaks. Kuigi, nojah, ka sellest väheütlevusest saab ju üht-teist välja lugeda :-)

Lühikesevõitu, aga kena ülevaate äsjasest rahvusvahelise kliimamuutuste nõukogu aruandest oli teinud Lahtvee Valdur, mille põhiseisukoht oli järgmine: isegi kui kliimamuutused ei pruugi olla nii kiired, nagu arvati varem, on nad ometi kindlalt olemas ja (inimese seisukohalt negatiivselt) jätkuvad pidurdamatus tempos. Võib kindel olla, et veel enne aruande järgmiste osade avaldamist puhkeb taas võimas debatt (mitte et see õieti üldse millalgi märgatavalt kuhtunud oleks) nõndanimetatud kliimaskeptikute ja "panelistide" vahel. Mis on küllap hea, sest kliima kui nähtus, mis mõjutab kõiki, kui nüüd tsiteerida sootuks teist dokumenti, "rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, samuti varalisest ja sotsiaalsest seisundist või muudest asjaoludest" sõltumata, vajab tõepoolest pidevalt tähelepanu keskpunktis olemist, et sellega ikka arvestatakse nii oma praegustes tegudes kui ka tulevikku kavandades.

Kena tutvustuse igiammuse aja kalade fossiilidest Eestis, ajendatuna suvisest kõmuhõngulisest teadaandest, et Narva kandis on avastatud "enneolematu kalaliik", oli kirjutanud Mark-Kuriku Elga. Päris selgust ei paista olevat paleontoloogidel veel praegugi, aga igatahes on sensatsioonimaigust vabastatuna kirjutatud kenakene ülevaade mitte ainult tollest kalast, vaid kogu vanemast elusolendite leidumisest meie maal.

Täitsa huvitav oli lugeda ka ülevaadet frankofoonia mängudest (ehk prantsuskeelse maailma suurest kokkutulekust), kus "vaatlejatena" osalesid ka eestlased (esimene lugu ja teine lugu) - rohkem küll selles mõttes huvitav, nagu omal ajal Rahva Hääle rubriiki "Kirev gloobus" või tänapäeva veebiväljaannete rubriiki "Kurioosum". Aga noh, lõppeks on prantsuskeelne maailm ka päris suur ja lai ning hea, kui sellest ikka mõnigi piisake muud moodi kui ainult ilukirjanduse kujul siiakanti tilgub.

Vene Ilmar oli seekord pagendatud viimasele leheküljele - kuigi teisest küljest võib see ju ka mõne jaoks olla hoopis esimene lehekülg, on ju küllaga neid, kes alustavadki lehte tagantpoolt. Kirjutas ta meelierutaval teemal, nimelt, nagu pealkirigi juba ütles, "Äravalitud rahvaste teemal". Ja kirjutas mõistagi, nagu alati, huvitavalt, võib-olla isegi mõneti rohkem provotseerivalt kui tavaliselt (see puudutab eelkõige lauset "Igaüks, kes võtab lähemalt peatuda Saksamaa ajaloo viimaseil sajandeil, hakkab loodetavasti mõistma, mispärast pidi "rahvuse taassünd" kolmekümnendail aastail möödapääsmatuks kujunema" - mis mu meelest on ehk liiga palju tagantjärele seletuse moodi (see mõte siis, mis selle lause taga, ja too mõistmine), aga millele on ka raske vastu vaielda). Ent üks asi pisut hämmastas. Mõistagi oli kogu teema ajendatud hiljutistest sõnavõttudest ameeriklaste "erandlikkuse" kohta, mis taas kutsus esile ameeriklaste ja venelaste kõige kõrgemal tasandil sõnasõja. Selle juures on omamoodi intrigeeriv asi, mida Vene Ilmar kas ei tea või siis ei pidanud vajalikuks mainida (kuigi see ehk oleks sobinud tema lukku päris hästi), nimelt arvamus, et Ameerika "erandlikkuse" kontseptsioon on väga selgelt tulenenud ühest XX sajandi ajaloo suurkujust, täpsemalt Stalinist (vt nt seda ingliskeelset artiklit). Nojah, loomulikult ei saa talle tegelikult seda erandlikkuse ideed päriselt omistada, sest oli see varemgi olemas, juba XIX sajandil kindlasti, aga vähemalt siinkandis, see tähendab idapoolsemas Euroopas, võib see küll paika pidada. Isegi mina mäletan lapsepõlvest, et Ameerika erandlikkust tambiti õige mitmel puhul tõsiselt ja rängalt - ja poleks üldse imestada, kui see seisukoht olekski otsejoones Stalinilt edasi kandunud (eriti kuna Ameerika Ühendriigid olid sel ajal nagunii vaenlase. lausa ainukese tõsise vaenlase rollis), nagu kandus Nõukogude Liidus selle tegeliku palge kujundajalt ju õige palju. Aga see on muidugi vaid pisike remark, mille puudumine ei kahanda mingil moel Vene Ilmari loo väärtust.

Loetud: Sirp, 11.10.2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Türgi (ETV), Terra Nova (TV6)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut lõhkus väljaskäik sihiga teiseks külastada teist suuremat elukohajärgset universaalmagasini koduste toidutagavarade täiendamiseks ja esiteks astuda läbi kandekeskusest, kus mind ootas ees pakike raamatuga, mis olgu ka siin ära mainitud:

• Vello Vikerkaar. Tantramees (pilt ja lühitutvustus siin, autori enda pikem jutt koos ülivõrdes kiitvate hinnangutega :-) siin)

Kes mu ajaveebi pikemalt ja tähelepanelikumalt on lugenud ja jälginud, teab muidugi, et "Kanada eestlase" Vello Vikerkaare Postimehes ilmunud lood on minu tõlgitud - ja selle tunnustuseks oli kättesaadud raamatus sees ka pühendus, mille üle ma olen mõistagi üliväga rõõmus.

Paraku tuleb nentida, et see oli üsna ainuke helge hetk päevas, sest muud hetked nii kenad ei olnud. Alustades juba nördimusest selle üle, et kui ma välja läksin, siis oli ilm selline, et kohe-kohe hakkab sadama. Ma jalutasingi päris aeglaselt, lootes, et äkki saab ikka lasta end korralikult läbi niisutada, aga ei midagi. Ja muidugi algas vihmasadu just mõni aeg pärast seda, kui ma olin koju tagasi jõudnud - ja juba ajal, mil uuesti välja lustima minna enam polnud mahti ...

Veel masendavam oli aga õhtune jalgpallimäng Ungari ja Eesti vahel. Ungari on muidugi kuulus jalgpallimaa, ehkki nende tipphetked jäävad 1950. aastatesse (aga siis olid need ka tõesti suured hetked, räägitakse isegi, et jalgpalli kui terviku seisukohalt revolutsioonilised), aga siiski on ka viimastel aastatel ungarlased taas pisut jõulisemad olnud kui vahepealsetel aastakümnetel. Mida näitas ju ka nende möödunudaastane võit Eesti üle: hoolimata tagasihoidlikust 1:0 tulemusest oli mäng ikka päris selgelt ungarlaste käes. Nagu paraku tänanegi. Eks oli ka teada, et Eestil on raske, sest mitu võtmemängijat oli eri põhjustel (peamiselt kaartidega) mängust väljas, aga ikka too võiduhõnguline viik Hollandiga ja lisaks veel Ungari äsjane korralik 0:3 kaotus Rumeeniale andsid ju lootust. Mis aga kippus kustuma kiiresti, eriti pärast seda, kui avavärav tuli nende kasuks, aga eestlase jalast. Ma statistikat ei tea, aga isiklikud tähelepanekud lubavad öelda, et kui mäng algab omaväravaga, siis see ka tavaliselt kaotatakse. Nagu ka paraku läks. Kui üritada vähegi objektiivselt vaadata (mis on muidugi raske), siis ega Eesti hirmus halvasti ei mänginudki, aga kahjuks ka midagi hirmus ilusat polnud, selline keskpärane mäng ja ikka oma tavalise veaga, lõpus minnalaskmise või äravajumisega. Lõpptulemus 5:1 muidugi näitab eksimata selgusega, et ungarlased olid igas mõttes ja igas asendis paremad. Sellega ühtlasi kadus Eestil igasugune võimalus alagrupist edasi jõuda. Aga loodetavasti ei tähenda see, et mänge Türgi ja Rumeeniaga (kelle võitmine on muidugi paganama raske, nagu esimesed kaotatud mängud mõlemaga juba näitasid) ei võeta puhtalt kohustusena, vaid ikka mängitakse korralikult, nii nagu võimed parajasti lubavad.

Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Välisilm (ETV), jalgpalli MMi valikmäng: Ungari-Eesti (ETV), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse väljaskäik, mille sihiks oli sedakorda pisut ebatraditsioonilisel päeval ema külastada. Ebatraditsioonilisusel oli mitu põhjust, üks neist see, et traditsioonilisel külastuskäigu päeval pühapäeval juhtub midagi, mida pole enam hea mitu aastat juhtunud - nimelt ilmub ema ise hoopis minu juurde! Aga oli ka teine põhjus, mis seondub ema aitamisega, aga mis jäägu siinkohal praegu täpsemalt lahti kirjutamata ja välja ütlemata. Igatahes tähendas külastuskäik igati tavapäraselt korralikku kõhutäit (hmm, kuidagi palju on neid viimasel ajal kogunema hakanud - tekib lausa mure, ega ma ise korralikuks inimeseks ei hakka saama? loodetavasti siiski mitte ...) ja mõistagi ka korralikku peatäit, viimast siis ikka ristsõnade kujul. millest jagus veel õhtupoolikulgi kodus pisut pureda.

Õhtupoolikule langes ka jalgpalli MMi valikmäng Eesti ja Hollandi vahel, mis pakkus tohutult rõõmu, aga ka mõrukibedat piina. Lõpuks viigiga 2:2 lõppenud mängus näitas Eesti ennast äärmiselt heast küljest, eriti kui silmas pidada, et hetkeseisuga on Holland FIFA reitingu kohaselt maailmas 5. ja Eesti 85. meeskond - ehk siis tasemevahe peaks olema ilmne. Ja eks ta oligi, täiesti selgelt näha, see tasemevahe. Ent ometi oli ääretult sümpaatne, et Eesti meeskond ei lagunenud sugugi ära kohe avaminutitel saadud värava järel, vaid pidas vastu esimese poolaja esimese poole hollandlaste turmtulele ning haaras siis juba ise initsiatiivi - ja võib öelda, et kuigi pall püsis lõpuni välja enam hollandlaste käes, jäi see mängu kontrollimine samamoodi enam-vähem lõpuni Eesti kätte. Mis oli sõna otseses mõttes hämmastav - niisugust enesekindlust on varemgi esinenud, aga see on kippunud ikka jääma suhteliselt üürikeseks ja enamasti on teise poolaja teisel poolel "väsitud", kui mitte füüsilises, siis vaimses mõttes. Aga seekord suudeti lausa hollandlaste vastu 2:1 isegi juhtima minna, mis on juba iseenesest suur saavutus. ja seda seisu pikalt hoida. Kuni peaaegu päris lõpuni, mil hollandlaste kasuks määrati veidi kaheldava väärtusega penalti, mille nad muidugi päris kindlalt realiseerisid. Eks see veidi mõru maigu jättis, sest toda penaltiolukorda üle vaadates võis pigem nõustuda kommentaatorite ja pallurite enda arvamusega, et üks äärmiselt kergelt antud penalti see oli - mitte et seda poleks pruukinud tingimata anda, aga miski seda nüüd väga ei nõudnud ka. Aga noh, isegi 2:2 viik Hollandi vastu on kahtlemata Eestile suur saavutus. Muidugi, võit olnuks parem, see jätnuks Eestile isegi mingi võimaluse alagrupis piisavalt hea koht saada, et edasi minna - nüüd on see võimalus vaid teoreetiline ja üldiselt väga vähe usutav, selleks tuleks uljalt võita nii Ungarit, Türgit kui ka Rumeeniat, mis ei ole ju päris võimatu, aga kipub siiski rohkem soovunelmate kanti. Ent sellest hoolimata oli mäng ise tõesti hea ja lausa imeline, mis on ehk peamisemgi.

Tänasesse õhtusse jäi ka teade tulevase Mageia 4 teise alfaväljalaske ilmumisest, millest ma loodan millalgi, arvatavasti lähipäevil, pisut pikemalt kirjutada.

Loetud: [digi] september 201
Vaadatud: jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Holland (ETV)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikust haukas enda alla kopsaka tüki tõlkijate sektsiooni järjekordne teemaseminar. Seekord oli see õige pisut teiselaadsem, sest ühtlasi võis tähistada sektsiooni esimest aastapäeva (mis küll seisab tegelikult alles lähitulevikus, aprilli algul, aga ega siis alati saa täpset aega ja kohta valida). Seekordne teemaseminar oli pühendatud kõnekeele kasutamisele tõlgetes, mida mõlemad ettekandjad, täpsemalt Teppani Olavi ja Alliku Heli, vaatlesid veidi eri külgede pealt: esimene rohkem slängi kasutamise mõttes, teine pigem otseses mõttes kõneldava keele kirjapanemisest. Nagu ikka, ei saa öelda, et kummagi esinemises oleks midagi eriliselt uut ja erutavat olnud, aga samamoodi nagu ikka, oli ääretult hea kuulda mõtestatud juttu, mis osaliselt kinnitas endagi arusaamasid, osaliselt aga tekitas kas ahhaa-tunnet (miks ma ise selle peale pole mõelnud?) või siis hmm-tunnet (ahsoo, et nii või?).

Siin vahest pole mõtet nende juttu pikalt ümber seletada, eks need, kes rohkem huvi tunnevad, leiavad viisi sellest teada saada, aga üks mõte jäi küll tuikama. Nimelt nentis Teppan, et on üritanud vältida tõlkes hetkel moes olevate slängisõnade kasutamist, ikka eesmärgil, et tõlge võiks olla ka aastate või aastakümnete pärast mõistetav - suur osa slängist on ju teatavasti suhteliselt kiiresti muutuv ja vähe leiab neid, kes üldse mäletavad näituseks väljendit "tupitsat tegema", veel vähem neid, kes teavad, kuidas ja kust ja millal see on tulnud, või kui uuemast ajast võtta, siis "juntima" on samuti juba hakanud mineviku prügikorvi vajuma ja küllap leiab sinna millalgi tee ka, hmm, ajaühik "toobal", kui tuua mõned poliitilisema mekiga näited.  Ent mul tekkis - paraku küll liiga hilja, et seal seda küsida - mõte ehk küsimus, mida peaks ette võtma selliste slängisõnadega, mis juba originaalis on ajasõltsed. No kas või seesama "tupitsat tegema": kui tõlkida näituseks mõnda tolleaegset raamatut või üldse teksti, milles selline väljend esineb, siis mida peaks sellise väljendiga, mis tänapäeval - ja eriti teises kultuuriruumis - ei pane isegi mitte õlgu kehitama, vaid tekitab puhast arusaamatust, ette võtma? See ei ole muidugi praegu veel väga suur probleem, sest slängi (ja ka mitmesuguste hetkest ajendatud lendlausete) kasutamine kirjalikus tekstis, eriti ilukirjanduslikus, on küllaltki viimaste aastakümnete nähtus, varem peeti seda lihtsalt sobimatuks, ja seetõttu on enamasti lugejategi seas veel hulk neid, kellele selline kõnepruuk võõras pole, aga iga aastaga muutub see kindlasti akuutsemaks ja aktuaalsemaks. Nojah, vaevalt siin ühest lahendust muidugi ongi, pigem, nagu ikka, kaks varianti, mille vahel vastavalt olukorrale ja paremale äratundmisele pendeldada: kas võtta käibesse või lausa välja mõelda tõlke kaasaega sobiv väljend või siis seletada asju joone all.

Ettekannete järel tegi Tamme Triinu väikese kokkuvõtte sektsiooni aastasest tegevusest, kust võis teada saada, et praegu on sellel 69 liiget, neist 49 Kirjanike Liidu ridadest ja 20 siis nii-ütelda metsikud ehk väljastpoolt (nagu minagi). Mis on ühelt poolt tore, aga teiselt poolt on nende "metsikute" osakaal ikka mu meelest liiga väike - kohe kindlasti on neid, kes liitu ei kuulu, aga tõlgivad sellest hoolimata, palju, väga palju rohkem kui need paarkümmend inimest. Mitte et tõlkijate sektsioon peakski seadma sihiks koondada kõiki, tõesti kõiki tõlkijaid, olgu siis ilu- või aimekirjanduse või isegi veel mõne haakuva valdkonna omi, aga kandepind võiks ehk siiski laiem olla. Nähtavasti nõuaks see pisut reklaamimist ja muulaadset teavitustööd (mida minagi olen nii siin ajaveebis sündmusi kajastades kui ka Facebookis ürituste kohta teavet levitades pisut oma nõdra jõuga teha), aga eks see vajab veel mõtlemist, kuidas seda peaks tegema. Hea on seegi ju, et praeguseks on sektsioonil olemas oma (alam)veebileht, mis avatud ka väljapoole. Eks see kindlasti võiks veelgi parem olla, aga juba praegu on seal tegelikult üsna palju huvitavat ja vajalikku teavet, olgu kaastõlkijate kohta või siis ka linkide kujul mitmesugustele sageli vaja minna võivatele (terminoloogilistele) andmebaasidele.

Seminarile ja sektsiooni esimese aasta tegevust kokku võtnud osale järgnenud koogist ja joogist sain midagi osa, aga pidin siis koju kiirustama, et teleri vahendusel jälgida Hollandi-Eesti jalgpalli MMi valitksükli kohtumist. Lõppes see küll paraku Eesti kaotusega 0:3, mida ehk polnud raske ka juba ette arvata (kaotust siis, mitte konkreetset skoori), aga vähemalt jättis koondise mäng väga hea mulje. Kui terve eelmine aasta, alates tollest kurvalt lõppenud EMi valiktsükli teisest mängust Iirimaa vastu, oli tunne, et meeskond oleks nagu mingis mõõnas, tegutseb väljakul kui - et kasutada üht tuntud kangelast ajaleheveergudelt - Beata Kana ega suuda üldse tervet mängu korralikult mängida, vaid vaheldumisi kas ainult esimest või teist poolaega, siis tänane mäng oli selles mõttes hea vaadata, et ehkki klassivahe andis tunda, mida ju 0:3 ka selgelt näitab, siis vähemalt tegutseti kogu mängu vältel väljakul mõtestatult ja nii palju kui võimalik, üritati lõpuni oma mängu mängida. Kui sellist taset suudetaks ka edaspidi hoida, poleks ehk isegi välistatud mõistlik tulemus praeguses MMi valiktsüklis: esikoht on küll kindlasti haardeulatusest väljas ja teisegi koha püüdmine üpris utoopiline, aga ehk õnnestuks siiski kõrgemale tõusta kui praegune tagant teine koht kuueliikmelises grupis ... Aga nojah, otsustavad mängud on ju alles sügisel ja selleks ajaks võib muidugi veel palju muutuda.

Ahjaa, täna tuli ka Sirp, taas õigel päeval, aga kuigi ma jõudsin seda veidi lugeda, siis kirjutamise sellest jätan homse varna - täna niigi palju teksti produtseeritud :-)


Loetud: Sirp, 22.03.2013
Vaadatud: jalgpalli MMi valikmäng: Holland-Eesti (ETV), Soola all (Kanal2)

Teisibased mõtted

Peaaegu kindlasti oli täna eelviimane päev, mille ma KDE tõlkimise kallal veetsin. Jäänud olid, nagu ma ütlesin, mu jaoks rasked rakendused, mis osaliselt olid küll tõlgitud juba, aga milles oli veel muret tekitavalt palju puudujääke. Ma miskipärast arvasin, et sellised madal- või süvataseme asjad nagu kõvaketta tervist kontrolliva S.M.A.R.T. parameetrid või mälulekkeid kontrolliva Valgrindi teated on keerulised, aga selgus, et selliste asjade kohta on natuke ka eesti keeles kirjutatud - ja lõpuks nad nii keeruliseks ei osutunudki. (Kuigi jah, ma olen üsna kindel, et veel mõni tähelepanelik silmapaar avastaks sealt kindlasti kui mitte just midagi otse valet, siis ikka midagi sellist, mida saaks paremini või täpsemalt öelda ...) Nii et nüüd on vaid paarsada stringi veel jäänud, aga need on ka tõesti rasked, minu jaoks vähemalt: videotöötluse rakendus Kdenlive (ja eriti selle kõikvõimalikud efektid, kus kohtab ikka väga eripärast kõnepruuki ja kummalisi väljendeid) ning MIDI failidega majandav Kmid. Mõlemad sellised ehedad tundmatus kohas vette hüppamised, kusjuures pole isegi teada, kas ikka vesi on sisse lastud ... Aga noh, üks päev veel nende peale ja siis löön ma KDE rakenduste kasutajaliidese tõlkimise lukku, olgugi et mõned stringid, nii kümmekond, jääb nagunii edasiseks selitamiseks - need nõuavad pigem konsulteerimist teiste tõlkijate ja võib-olla isegi arendajatega (osad on mu meelest praegusel kujul peaaegu tõlkimatud, selleks peaks koodi muutma, et nad mõistlikule kujule saada).

Selle eelviimase ponnistuse pakutud rahulolu kõrval pakkus pisukest rahulolu ka õhtupoolikult vaadatud MMi valiktsükli mäng Eesti ja Andorra jalgpallikoondise vahel. Rahulolu siis selles mõttes, et Eesti ikkagi võitis selle. Aga pisukest seepärast, et ehkki Andorra oli eeldatavalt ja oli ka reaalses mängus selgelt nõrgem, kohe palju nõrgem, logises Eesti koondise mäng ikka kohe peagu igast servast, kust vähegi rebeneda sai ... Ja polnud isegi sugugi välistatud teistsugune tulemus: heal juhul oleksid andorralased võinud Eestile väravagi lüüa, veel usutavam oleks olnud see, et eestlased kogu oma ülekaalust hoolimata ei suudagi seda mingil moel realiseerida ... Kurb. Isegi raske oli öelda, mis õieti viga oli, aga igatahes kokkumäng ei tahtnud kuidagi sujuda. Andorra vastu sai ka niimoodi, aga kui mõelda järgmiste kohtumiste peale alagrupi tugevamatega, kelle käest juba mõnusad koslepid seljataga, siis ...

Ahjaa, ja eilse Kirjanike Liidu 90. aastapäeva tähistamise jutu jätkuks: täna ilmus siis ka liidu esimehe Sinijärve Karl-Martini kõne, millest ma nii soojalt kõnelesin, elektroonilisse avalikku tarbimisse ERRi vahendusel. Nojah, kui aus olla, siis avaldatud kõne ette luges ta ka maha presidendi tervituse "lugevalt rahvalt" "kirjutavale rahvale", mida selles siinosutatud versioonis ära pole mainitud ja mis samuti oli päris kenasti sõnastatud.


Loetud: Akadeemia 10/2012
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), jalgpalli MMi valikmäng Andorra-Eesti (ETV2), Süvahavva (Kanal2), Elavad surnud (FOX)

Tarkvaratõlked: KDE arendusharu

Reedesed mõtted

Valdavalt endiselt vaba tarkvara ehk täpsemalt KDE tõlkimise tähe all möödunud päev, kuigi mitmete nii-ütelda segavate teguritega, mille seast võib ära märkida ühe artikli tõlkimise Postimehe hüvanguks ning väikese väljaskäigu elukohajärgsesse kandekeskusse, kus mind ootasid ees pakikesed raamatutega, mis olgu ka siin ära mainitud:

• J. Cornwell. Hitleri paavst
• A. Ransome. "Racundra" esimene merereis
• M. Õun. Külma sõja soomusmasinad
• J. Pärn, M. Hergauk, M. Õun. Punalaevastik Eestis

Õhtupoolikul võis taas asuda ootusärevalt teleri ette, et jälgida MMi valiksarja mängu Eesti ja Ungari vahel. MM-sarja masendava alguse järel võis ju seekord vähemalt loota midagi positiivsemat, sest kuigi Ungari jalgpalliminevik on täis kuulsust ja sära, on see ikka juba aastakümnete taga ja praegu ei ole just tegu hirmus tugeva meeskonnaga. Nagu ka mäng näitas: päris võrdne Eestiga, nii heas kui halvas. Paraku olid just ungarlased need, kes suutsid palli korraks Eesti väravasse toimetada, mitte aga vastupidi, kuigi võimalusi oli mõlemal poolel korduvalt ja päris häidki ... Nii et musta masenduse plagu lehvides MM-sari ka jätkub ... Kurb. Loodetavasti ei tule Eesti meeskond ometi toime kaotamisega peatses mängus Andorraga ...

Tänane Sirp andis lootust, et selles leidub palju huvitavat lugemist - ikkagi ju Kirjanike Liidu juubelinädal - ja ega see vale polnudki. Alustuseks oli isegi selleteemaline peatoimetaja juhtkiri seekord päris mõistlik, tõstatades üsna õigesti küsimuse samuse liidu sõltumatusest tingimustes, kus see ripub tugevasti ära riigi toetusest. Jäi küll mulje, et pigem on selle seisukoha taga mingid muud rahapoliitilised ajendid, aga küsimus on ometi selline, mis väärib mõtlemist - eriti kui pidada näiteks silmas praeguse liidujuhi arvamust, et see sõltuvus võiks olla veel sügavam ja riik võiks lausa kirjanikud palgale võtta (mille loogiline järelm oleks ju ka kirjanikele töökirjelduse ja -ülesannete koostamine :-) ).

Ibruse Indrek oli taas tagasi pöördunud südamelähedase teema, nimelt kultuuri ja eriti remiksikultuuri juurde. Ja tegi seda tavapärase elegantsuse ning selgusega, mistõttu võib artiklit soovitada lugeda kõigile, kellele kultuuri kui terviku mõistmine millegipärast korda peaks minema - kui välja arvata üks lausa hämmastav fopaa. Nimelt arvamus, nagu võiks olla võimalik lõputu kasv:

"Nii, muide, on ka „lõputu kasv” võimalik, sest kasv ei pruugi tulla enam loodusressursside ekspluateerimisest, vaid olemasolevate ressursside kombineerimisest, nende efektiivsemalt kasutamisest. Ja kasv on ikkagi vajalik, sest see ei tähenda muud kui ühiskonna kõigi liikmete elujärje paranemist."

Mis on isegi kõige elementaarsema loogika vastane seisukoht, rääkimata juba argisemast plaanist. On ju selge, et kui sul on käsutada vaid viis sokipaari, siis lõpuks, kuidas sa neid ka ei kombineeriks ja kui tõhusalt sa ka neid ei kasutaks, oled ikka paljajalu ... Sama ka kultuuris: jah, neegrist Mannerheim võib tunduda innovaatilisena ja küllap ongi; kindlasti saab Mannerheimist teha veel naise või tulnuka või üldse olematu kuju, kes on pelgalt mingi varju hoidva salaseltskonna projitseeritav esinduskuju, kas või kunnasliku Mannerheim XXVIII; aga ometi ammendab see end lõpuks, sest ressursid on ikkagi piiratud, tee või tina. See räige möödapanek küll ei vähenda ülejäänud artikli huvitavust ja väärtust, õnneks.

Päris omapärane ja kuidagi väga haakuv oli lugeda piiriuurijatega tehtud intervjuid (Paasi Anssiga ja Wolfe Stepheniga). See on olnud üks selliseid teemasid, millele ma isegi olen üpris palju mõelnud, küll ehk mitte niivõrd poliitiliste piiride tähenduses, mis eriti Paasile hingelähedased, kuivõrd rohkem kultuurilis-maailmavaateliste piiride mõttes (näiteks arusaamad tolle Eesti "muistse vabadussõja" ajal, millega vaenupooled teine- ja üksteisesse suhtusid). Ja päris äsja lugesin läbi Fforde Jasperi Thursday Nexti seeria, mis kompab põhimõtteliselt samuti väga tugevasti piire ja nende ületamise võimalusi (konkreetselt siis Pärisilma ja Raamatilma vahel - väga vaimustav lugemine, ma usun, kõigile raamatusõpradele, eriti muidugi inglise kirjanduse austajatele).

Nagu öeldud, oli oodata, et Kirjanike Liidu 90. aastapäeva puhul sisaldab leht omajagu põnevat lugemist ja nii oligi, tervelt neli lehekülge spetsiaalselt sellele. Alustuseks Laagi Marini ülevaade liidu algusaegadest, stiililt väga kenasti kirjutatud ja mitmete huvitavate üksikasjadega, olgu liidu keskuse asukoha kohta või üldse. Vaid üks stiilinäide:

Vaimusädemeid pilduvate tungaldena süttisid kirjanduslikke ja kultuurilisi sihte rihtivad poleemikad, arutati põhimõttelisi, näiteks kriitika missiooni küsimusi, vaieldi konkreetsete teoste üle ja sageli juhtus sedagi, et följetonistlikult põrpivale arvustusele järgnes autori solvumise korral samavõrd äge vastureaktsioon.

Vähemalt sama põnev oli lugeda Tuuliku Ülo pikki meenutusi liidu juhtkonnas tegutsemise ajast, kust võis samuti teada saada mitmeid huvitavaid detaile. Ning ega mälestused sellega ei piirdunud: järgnesid veel Põldmäe Asta, Rannapi Jaani ja Jõgisalu Harri meenutused, kõik head lugeda. Võib-olla natuke kahjatseda võis selle üle, et polnud midagi kirjutatud tänapäevast, vaid ainult minevikust, aga kui arvestada, et juubeliüritused on veel järgmiselgi nädalal, siis ehk jõutakse selleni näituseks järgmises või ülejärgmises numbris.

Ja tänase numbri lõpetas Tarandi Andrese samuti päris huviga loetav kirjutis Rooma Klubi tegemistest. Talle iseloomuliku muhedusega kirja pandud - ja muu hulgas ka eelmainitud Ibruse Indreku "lõputu kasvu" arvamust selgelt vastustav. Kuigi vastus pealkirjas "Kas mõistus tuleb koju?" esitatud küsimusele kipub siinkirjutaja arvates pigem olema pessimistlik ...

Loetud: Sirp, 12.10.2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), jalgpalli MMi valikmäng Eesti-Ungari (ETV)

Tarkvaratõlked: KDE arendusharu

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev - ja sealjuures põhimõtteliselt viimane praeguse töö kallal, kuigi päris lõpliku viimistlemise ja üleandmisega kulub veel poolteist-kaks päeva. Selle tillukese rõõmu nullis aga päris korralikult täna õhtupoolikul Eesti jalgpallikoondise teine MMi valikmäng. Peeti see Türgis ja mõistagi oli seetõttu vastaseks Türgi, kes teatavasti pole sugugi nõrkade killast. Mida oli ka algusest peale näha, kuigi türklaste mäng jättis siiski pisut lohaka mulje. Eesti pidas sellele survele siiski hästi vastu, aga siis tuli juba kahekümnendal minutil selgelt mängu käigu otsustanud kohtuniku otsus anda punane kaart Eesti mängijale. Kohtunikul oli muidugi täiesti õigus seda teha: viga oli ja selline, mille eest punast võib julgelt anda, aga siiski tundus see kuidagi veidi ränk olevat. Nojah, eks mu arusaam ole ilmselt sellest mõjutatud, et ikkagi oma maa meeskond ja nii ... Siiski suutis Eesti esimese poolaja veel küllaltki korralikult vastu pidada, kuigi päris viimseil hetkil lasti värav ometi ära lüüa, mis oli küll ka türklaste surve tõttu üpris loogiline tulemus. Ent teisel poolajal suutsid türklased küllaltki ruttu teise värava lüüa ja see oli juba selgelt surmahoop. Lõpptulemus 3:0 Türgile oli niigi hea, võiks öelda, isegi suurem oleks kaotus võinud olla mängupildi järgi. Millest on muidugi täitsa kahju, sest eelmise, EMi valiktsükli järel oli ikka lootus, et nüüd MMi valiktsüklis äkitsi lähebki juba edukalt, aga kahe kaotusega alustamine seda just väga loota ei luba. Muidugi, mänge veel ees on ja senimängitutest Türgi võitmine juba koduväljakul pole sugugi võimatu ülesanne, teisalt jälle Rumeenia võitmine nende koduväljakul oleks pigem, ütleme, väga võimas eneseületus ... Ja siis on ju alagrupis veel ka Holland, kes võib-olla maailma mastaabis pole enam nii tugev kui kunagi, aga Eesti jaoks ilmselt ikka päris kõva pähkel, mille lahtihammustamine oleks ka väike ime ...


Loetud: Akadeemia 9/2012
Vaadatud: MMi valikmäng: Türgi-Eesti (ETV2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegi ebameeldiva vahepausi õhtupoolikul peetud jalgpallimäng. Tegu oli MMi valiktsükli avamänguga ja pärast viimast Poolaga peetud sõpruskohtumist võis ju loota, et tänane vastane Rumeenia on selline, keda heal juhul suudetakse isegi võita, aga loodetavasti siiski vähemalt viiki mängida. Ja esimene poolaeg, mis lõppes 0:0, see nii tundus ka minevat. Valdavalt olid küll aktiivsemad rumeenlased, aga ka Eestil oli paar küllaltki head võimalust ning mõlemal poolel paistis olevat kaitsemäng korras ja ründemäng kergelt lonkavat. Ent teisel poolajal läksid asjad käest ära: eestlaste mäng oli küll tubli pool poolaega vaat et isegi korralikum, aga ometi saadi just selle käigus kaks väravat endale sisse. Nojah, nagu pärast mängu Oper ütles, oli tuul tõeline vainlane ja õige ta oli, seda oli ka mängus näha algusest peale, et ühele poole lendab pall selgelt paremini. Aga paraku sel esimesel poolajal, mil tuul Eestile soodsam oli, ei suudetud, nagu öeldud, ühtegi väravat sisse saada rumeenlastele ... 0:2 kaotus nüüd kindlasti midagi rõõmustamist väärt ei ole, sest jah, potentsiaali paistis isegi mängu põhjal Eestil võiduks olevat, aga selle ärakasutamine tagasihoidlikult öeldes lonkas. Kui vaadata eriti vahetusi, mida tehti just teisel poolajal ja mis mängu tublisti elavdasid, siis tagantjärele võiks nähtavasti öelda, et sedamoodi oleks pidanud kohe alguses mängima - selle "soodsa" tuule toel oleks siis ehk suudetud endale paremust luua. Aga noh, mis seal ikka, jääb üle loota vastu igasuguseid ootusi, et vähemalt Türgi vastu suudetakse mõne päeva pärast nende koduväljakul paremini toime tulla ...

Tänane hommik ent algas postikulleri külaskäiguga, kes toimetas kätte järjekordse köite TEA entsüklopeediast, numbriga 9.

Täna nägi ka mõnepäevase hilinemisega päevavalgust tulevase Mageia 3 esimene alfaväljalase. Et mul praegu on äärmiselt kiire, siis ei ole jõudnud seda ise veel järele proovida, niisiis jääb ka lähem tutvustamine järgmisse nädalasse. Loodetavasti saadi nende mõne hulinemispäevaga siis ära siluda nood kõikse hullemad vead, mille tõttu edasilükkamine ju tuligi ...

Tänane Sirp oli suhteliselt rohke lugemismaterjaliga, alustades Sutropi Urmase mõtlemapanevast arutelust humanitaarteaduste ning nende koha üle. Õieti ta sel teemal juba kirjutas pikemalt mõne aja eest Akadeemias, keskendudes seal küll konkreetsemalt asjale, mida nimetatakse rahvusteadusteks. Nojah, ka Sirbi intervjuus oli ta selle mõiste peale jätkuvalt verine, aga vähemalt üks positiivne mõte oli seal kindlasti, nimelt üleskutse humanitaaridele endale pead kokku panna ja enda tegevus nii-ütelda kaardistada, mis parimal juhul võimaldaks mõnevõrra koordineeritumalt tegutseda ja võib-olla isegi teataval määral "ressursside juhtimisega" tegelda.

Omamoodi huvitav oli lugeda Purju Alari teatavas mõttes raamatututvustust, teatavas mõttes probleemartiklit, mis kõneles asjast, millest juba pikemat aega on ikka kõneldud - Hiina väidetavast muutumisest maailmamajanduse keskuseks ja keskmeks. Ega mingit selgust sellesse küsimusse ei toonud ka see artikkel (ega selle aluseks olnud raamat), aga lugeda tasub siiski.

Päris hämmastav oli Vene Ilmari veste (mis ei ole võib-olla parim žanrimääratlus, aga midagi paremat mul hetkel pähe ei tule - ja esseeks seda allnimetataval põhjusel ka nagu hästi kutsuda ei saa ...), mis keskendus eelkõige Spengleri mõne aja eest eesti keeles ilmunud suurteosele. Ei, mitte sellepärast, et ta sellest kirjutas, vaid eelkõige seepärast, et ma ei oleks uskunudki, et ta suudab kirjutada nii vähest leheruumi kasutades. Nojah, pole ju ka võimatu, et toimetus otsustavalt kärpis nii oma kaks kolmandikku välja, millele viitab võib-olla ka üsna järsk lõpp, aga ometi on see tähelepanuväärne.

Sugugi halb lugemine polnud ka Saarikoski Pentti juubeli puhuks avaldatud eestindatud lõigud tema Soome uurija teosest. Saarikoski on küll mu jaoks rohkem nimi, mida ma olen kõigest kuulnud ja ega see, mida ma varem teadsin ja nüüd siit teada sain, ka ei kutsu kuidagi lähemat tutvust tegema, aga selliste ajahõnguliste, meeleolukate meenutuskatkenditena oli Saarikoski-lehekülge siiski hea lugeda.

Kuigi ma tavaliselt lasen teatrilehekülgedest kui ebahuvitavatest lihtsalt silmad üle, siis seekord jäid need ometi peatuma ühel eelteatel, mis kõneles bastionikäikudes ettevõetavast, hmm, labürintlavastusest "Ogalik". See tundus olevat täitsa huvitav asi - nojah, vähemalt seni, kuni pole ära näinud :-) (mida, ei saa välistada, ma võin isegi teha ...)

Päris huvitavad olid seekord teadusleheküljed. Liiviku Ero oli kirjutanud mõistliku loo sellest, kuidas teadus peab olema ikka vaba, mitte aheldatud teadusajakirjade ja -kirjastuste lõa otsa. Millega ma mitteteadlasena olen igati nõus.

Üsna kummalise artikli identiteedi teemal oli kirjutanud Veldre Anto, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: igal inimesel on lausa vaja mitut identiteeti ja kindlasti on ainult ühega piirdumine "väärareng". Mis oli mu meelest ühes mõttes avatud uksest jõuga sissemurdmine: lõppeks ongi igal inimesel nii või teisiti mitu identiteeti, kõige elementaarsemalt üks kodus ja teine tööl või koolis, aga enamasti veel üsna mitu erinevates rollides olles. Teiselt poolt jälle paistis ta soosivat e-maailmas toimetamist kui mitte radikaalselt erinevate identiteetidega, siis vähemalt identiteetidega, mida pole kuigi lihtne üksteisega siduda. Mis mu meelest on ka kui mitte just avatud, siis irvakil ukse vahelt jälle jõuga sissemurdmine. Kuigi siin vististi sõltub asi mõneti ka vanusest: kindlasti on meeldiv eksperimenteerida ja katsetada (milleks autorgi neid eri identiteete paistab eelkõige tagant utsitavat) nooremas eas, kui, nagu öeldakse, veel kogu maailm on ees lahti ja valla, samal ajal vanemas eas, kus oled oma sõidurea elu kiirteel juba üles leidnud ja seda mööda, väheste möödasõitudega ja harva maha keerates, et mõne aja pärast uuesti tagasi tulla, tasakesi edasi vuristad, on palju loomulikum vähem eksperimenteerida ja pigem kinnistada seda immitsat, mida oled hoolega üles ehitanud ... Aga igatahes tublisti mõtlemist see küllaltki väike kirjatükk andis.

Veel vääris lugemist filmi "Puhastus" arvustus Velmeti Aro sulest. Ma muidugi ei ole seda näinud ja vaevalt niipea näengi, aga autori mõtted selle kohta, kuidas seda filmi võiks käsitleda ja kuidas paraku seda peaaegu kindlasti käsitlema hakatakse, väärisid tähelepanu. See arvamuste paljusus ja kange tahe ilukirjandust venitada milleks tahes muuks oli ju selgelt näha juba raamatu tuleku ajal (ja arvatavasti ka algse näidendi puhul, millest ma küll midagi ei tea). Muidugi ei suutnud autorgi olla päris valitud rajal, sest kui ta kirjutanuks rahvusvahelisele publikule, nagu ta teha kavatses, siis vaevalt ta oleks sinna sisse libistanud näiteks viidet Raimond Valgre lauludele, mis samusele publikule kohe kindlasti midagi ei ütleks. Aga katsena ometi hea.


Loetud: Sirp, 07.09.2012
Vaadatud: MMi valikmäng: Eesti-Rumeenia (ETV2), Vasaku jala reede (TV3)

Ilmunud tõlked: Matthew Crandall: piirileping peaks olema prioriteet (Postimees, 07.09.2012)