Tavaline tööpäev, millest siiski oma tubli, ent piiratud osa võttis mitmesuguste ülesannete täitmiseks ja ihaluste rahuldamiseks tarvilik väljaskäik. Taas kord pidin tõdema, et sotsialism ja kapitalism on üdini erinevad. Kui sotsialismi viljastavates tingimustes polnud õieti kunagi midagi saada ja võisid olla maru õnnelik, kui üldse midagi said, siis kapitalismi viljastavates tingimustes on saada kõike ja rohkelt ja igal pool, välja arvatud ainult seda, mida sa parajasti kõige rohkem tahad, kui see peaks olema vähegi midagi enamat kui kõige tavalisem konveierikaup. Aga noh, eks näis: nagu sotsialismi ajal räägiti, et keegi olla kusagil siiski näinud, nii räägitakse sama juttu ka kapitalismi ajal ja äkki õnnestub isegi endal näha :-)
Väljaskäigu üks osa viis mind ka kandekeskusse, sest mõne päeva eest oli koju tulnud postipaki teade. Mis üsna jahmatas, sest enda teada ei olnud mul kuskilt midagi parajasti saada. Kandekeskuses pakki kätte saades ei kippunud jahmatus sugugi kahanema, sest selle peale oli kirjutatud, et saatja on Koolibri kirjastus. Millega mul on küll suhteid olnud, aga mitte viimasel ajal, nii et ma ei osanud arvatagi, mis ja miks ja kuidas seal pakis võib olla. Juba kodus pakki lahti võttes selgus, et sees on raamat - mis muidugi polnud iseenesest üllatus, arvestades nii mind kui ka saatjat - pealkirjaga "Budismi lühiajalugu". Mille üle ma olin muidugi rõõmus, aga siiski piidlesin raamatut tükk aega kahtlevalt ja kahtlustavalt, oskamata kuidagi arvata, miks see mulle on saadetud. Kuni lõpuks plahvatas: jah, muidugi, ma lugesin ju viimasest Horisondist, et olin sealse mälumängu vastuste eest auhinna saanud ja see oli just seesama raamat! Aga jah, pakis ega raamatus ei olnud mingit viidet ega vihjetki seosele Horisondi või tolle mälumänguga. Igatahes hea meel oli küll, kuigi arvestades mu kogemusi auhindade võitmisega, tuleb tõdeda, et tõenäoliselt on nüüd Horisondi jagatavate auhindade limiit täis ...
Linnas liikumise ajal jäi silma veel üks asi, mis hetkeks tekitas kummastava tunde, et toimunud on kerge ajanihe, enne kui trollisahin ja automürin mind taas maa peale tagasi tõid. Nimelt sõitis kõnniteel must mööda jalgrattur, kes oleks justkui välja astunud hiljuti tõlgitud raamatu "Hitleri armee" lehekülgedelt: ratas kenasti väliroheline ja peas täiesti korralik M-35 kiiver. Nojah, järele mõeldes tuleb küll nentida, et ülejäänud rõivastus läks raamatupildist veidi või isegi rohkem kui veidi lahku ning rataski oli veidi õrnemat, tänapäevasemat sorti, mitte militaarväljalase aastakümnete tagant. Igal juhul oli põnev sellist vaatepilti Tallinna tänavatel näha.
Täna jäi silme ette ka üks kodumaine kirjutis, õigemini lausa kirjutiste tsükkel mulle küllaltki huvipakkuval ristisõdade teemal. Päris tore, et leidub inimesi, kel jagub aega ja tahtmist mis tahes põhjusel pähe kinni jäänud teadmisi ja mõtteid kirja panna. Nojah, stiili üle saaks seal ilmselt palju nuriseda ja õrnema hingega keeletoimetajad läheksid näost kaameks ja kukuksid heleda häälega kiljuma, rääkimata sellest, et tekstis on ka mõningaid selgeid eksimusi, aga kui ma mõtlen näiteks enda püha Patricku venima jäänud ja praeguseks päris suikvel, et mitte öelda surmaunes projektile, siis tuleb ainult tunnustada visadust ja tahtmist niimoodi oma rida ajada ...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Sündmus (TV3)
Showing posts with label Horisont. Show all posts
Showing posts with label Horisont. Show all posts
9.8.12
14.3.11
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida veidi katkestas ühelt poolt üks ootamatu, aga siiski üpris pisike tõlketöö Postimehe hüvanguks (kuigi sedakorda üsna iseäralik, vähemalt oma kasutusviisilt...) ning teiselt poolt ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Ema toodud külakost pojaraasukese füüsilise eluvaimu turgutamiseks oli sedakorda huvitav, aga väga meeldiv: kui tavaliselt tehakse toitu umbes nii, et võetakse hulk kartuleid ja siis poetatakse paar lihatükki sekka, siis täna oli ema otsustanud vastupidi teha - hulga täitsa ärahakitud või ka tihedamalt kokkusurutud liha sekka oli poetatud paar tükikest kartulit ja mõned oad... Eks ta ilmselt teab, et mul on alati jõulude või muude suuremate ürituste ajal see probleem, et kui palju ka tema või mõne teise korraldaja arvates ka liha poleks, on seda ikka vähe, vähemalt mu meelest :-) Igal juhul väga maitsev ja kosutav.
Nagu ka ristsõnavihiku lahendamine, mille lõpetamise ema suuremeelselt mulle jättis ja mis võttis pärast tema lahkumist veel veidi tööaega pisemaks. Lisaks sellele suutsin ka ära ja lõpuni teha Horisondi nuputamisülesanded, mis ei olnudki väga rasked, kui nad juba tehtud olid - aga selle ärategemiseni jõudmine võttis ikka päris tükk aega juba ka varasematest päevadest (ja mõistagi oli ikka nii, et pilku peale visates tundusid mõned lihtsamad kui teised - ja just need lihtsamad nõudsidki nii neetult palju nuputamist ja proovimist...).
Sattusin täna Memokraadist lugema Vaariku Danieli päris huvitavat mõttearendust, nojah, formaalselt rumalamaks muutumise, sisuliselt aga nõndanimetatud avaliku sfääri kokkutõmbumise üle, kui sellest tõmbuvad eemale või suisa lahkuvad inimesed, kes tema arvates võiksid selles osaleda või lausa peaksid seda tegema (üsna läbinähtav osutus "teatud linnapeale"). See ei ole tegelikult äga uus mõte, ma olen samasugust muret sattunud lugema mujaltki, see tähendab, mujalt maailmast, ja peamiselt just sama suunitlusega - rõhuga arvamusel, et avalik sfäär sisuliselt võrdub ajakirjandusega. Miska on üritatud ajakirjanduse elik avaliku sfääri hulka, tõsi, pigem ebaõnnestunult, arvata ka blogosfääri ja mida teab veel. Põhimõtteliselt võib kirjutaja murega muidugi nõus olla - see oleks tõesti halb, kui inimesed, kellel potentsiaalselt on midagi öelda, jätaksid selle ütlemata. Samas ma tugevalt kahtlen, et nad tegelikult selle millegi, selle särava mõtte ka ütlemata jätavad, kui neil ikka on tahe seda välja öelda, ainult et nad ei pruugi seda teha selles "avalikus sfääris", millest antud juhul jutt käib.
Õieti on ju see "avalik sfäär" üsna uus nähtus ja sellisena, nagu teda kiputakse väga sageli (ka antud juhul) mõistma, pigem mööduv nähtus, seotud ühe etapiga inimkonna ajaloos, mil võis täheldada riigivõimu totaliseerumist alates (Prantsuse) rahvusriigist kuni vasakideoloogiate (sotsialism, kommunism ja fašism) võidukäiguni 20. sajandi keskel. Selline "ühiskonna" tekitamine tõi paratamatult kaasa nähtuse, mida nimetatakse demokraatiaks (milline konkreetne sisu ka sellele mõistele ei antaks), sest ühiskonna mõiste on paratamatult seotud demokraatia mõistega, esimesel pole ilma teiseta õieti mingit sisu. Riigivõimu totaalsus on juba mõnda aega murenenud, eriti suure tõuke andis sellele muidugi suurnäidise NSVLi kokkuvarisemine, aga selle kõrval ja koos sellega on murenenud ka sellega tihedalt seotud demokraatia. (Või, noh, kui täpsem olla, siis murenenud demokraatia selles mõttes, mis puudutab seda -kraatia ehk võimu osa - nagu öeldud, sõltub asi suuresti definitsioonist ja kui defineerida demokraatiat kui kogu ühiskonna osavõttu valitsemisest ehk võimu teostamisest, siis on ka selge, et kui pole ühiskonda, ei saa ka olla demokraatiat - ehkki samast definitsioonist võib hea tahtmise korral muidugi ka tuletada, et kui kõik inimesed valitsevad iseenda üle, siis on ka see demokraatia...).
Ja ühes sellega, tublisti nõndanimetatud inforevolutsiooni toel, on tekkinud senise ühtse "avaliku sfääri" asemele õige palju "avalikke sfääre". Ehk oleks vale öelda, et juba praegu on olemas nii ligemale seitse miljardit "avalikku sfääri", mis peaaegu kõik üks- ja teineteisega kuskilt otsast kokku puutuvad, aga sinnapoole on mu meelest asi küll tüürimas. Õigupoolest pole ju "meediale" alternatiivsed vähem või rohkem avaliku debati kanalid kunagi kuhugi kadunud, ikka on olemas olnud nii klubid, sõpruskonnad, seltsid ja ühingud, isegi tänavajutlustajad ja kes ja mis kõik veel, kes ja mis tekitavad enda ümber oma "avaliku sfääri", olgu selle suuruseks siis üks või üks miljard inimest (siinset ajaveebi näiteks jälgib ametlikult üks inimene, tõenäoliselt loevad vähemalt aegajalt veel mõned, nii et see osa mu isiklikust "avalikust sfäärist" pole just väga suur - ega kasva ka kuigi palju suuremaks siis, kui arvestada juurde teised osad, olgu veebis või muul moel).
Aeg, mil tundus, et "meedia" ehk ajakirjandus võtab nende eelmainitud kanalite rolli täiesti üle, on olnud ju õieti päris lühike, vaevalt pikem kui inimpõlve jagu (ehkki see põlvgi on seoses keskmise vanuse kasvamisega natuke pikenenud...). Nojah, ka siin sõltub muidugi jälle asi sellest, kuidas ajakirjandust defineerida, aga vähemalt traditsioonilise ajakirjanduse (paber, raadio, tele, ka internetiportaalid, olgu siis esimeste pikendused või iseseisvad, aga siiski neist malli võtvad) pürg "avaliku sfääri" ainukandja olla on nii või teisiti läbikukkumisele määratud juba algusest peale - parimal juhul võib see olla efektiivne kommunikatsioonivahend, aga mitte see sfäär ise: teatav debatt võib ju käia ka ajakirjanduse vahel, valdav osa ent käib ikkagi mitte vahendatult, vaid otse (no olgu, tänapäeva siderevolutsiooni najal võib-olla mitte enam füüsiliselt otse, aga e-kiri või Skype või mis iganes on siiski kindlasti midagi muud kui "ajakirjandus", kuidas seda viimast ka ei tõlgendataks), kõigi nende pisikeste "avalike sfääride" kaudu, mida nii kunstlikult on püütud koondada ühise "avaliku sfääri" mõiste alla.
(Ahjaa, lasksin uitmõtetel ennast kanda tolle aluseks olnud kirjutise ühest olulisest komponendist päris kaugele - selleks oli (anonüümsete) kommentaaride potentsiaalne ohtlikkus. Ei ole ju seegi midagi väga uut, kas või juba tolles loos osutatud plangukiri "Mari on lits" ulatub ilmselt tagasi aegadesse, mil üldse kirjutama õpiti :-) Ja ilmselt jääb see kestma ka aegade või vähemalt väljendusvõimeliste inimeste lõpuni... Iseasi, et anonüümsus on ju pigem näiline: nii nagu küla või ka linna plangul oleva kirja autor oli ja on suhteliselt täpselt teada, ei ole lõpuni anonüümsed ja jälitamatud ka internetikommentaarid. Ma ise olen arvamusel, et kui midagi öelda, siis öelda seda ikka oma nime all, sest kui juba ütelda midagi, siis tuleb ka oma sõnade eest vastust kanda - muidu ei ole ju mõtet hakata ütlemagi. Ja mulle tundub, et nõndanimetatud ühiskonna ja avaliku sfääri lagunemisega jõuab see tõdemus kohale üha rohkematele inimestele - loeb just minu arvamus ja see ei pea sugugi kattuma kellegi teise arvamusega, olema mingi kollektiivse väljenduse osa, vaid just ja ainult see, mis moodustab ja annab kuju minale, sellele "väikese" avaliku sfääri kesksele kujule.)
Loetud: Akadeemia 3/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: 30 aastat hiljem (ETV), Ärapanija (Kanal2), Heeringas Venuse õlal (Kanal2), Spioonid (ETV), Surmapilv (Kanal2)
Nagu ka ristsõnavihiku lahendamine, mille lõpetamise ema suuremeelselt mulle jättis ja mis võttis pärast tema lahkumist veel veidi tööaega pisemaks. Lisaks sellele suutsin ka ära ja lõpuni teha Horisondi nuputamisülesanded, mis ei olnudki väga rasked, kui nad juba tehtud olid - aga selle ärategemiseni jõudmine võttis ikka päris tükk aega juba ka varasematest päevadest (ja mõistagi oli ikka nii, et pilku peale visates tundusid mõned lihtsamad kui teised - ja just need lihtsamad nõudsidki nii neetult palju nuputamist ja proovimist...).
Sattusin täna Memokraadist lugema Vaariku Danieli päris huvitavat mõttearendust, nojah, formaalselt rumalamaks muutumise, sisuliselt aga nõndanimetatud avaliku sfääri kokkutõmbumise üle, kui sellest tõmbuvad eemale või suisa lahkuvad inimesed, kes tema arvates võiksid selles osaleda või lausa peaksid seda tegema (üsna läbinähtav osutus "teatud linnapeale"). See ei ole tegelikult äga uus mõte, ma olen samasugust muret sattunud lugema mujaltki, see tähendab, mujalt maailmast, ja peamiselt just sama suunitlusega - rõhuga arvamusel, et avalik sfäär sisuliselt võrdub ajakirjandusega. Miska on üritatud ajakirjanduse elik avaliku sfääri hulka, tõsi, pigem ebaõnnestunult, arvata ka blogosfääri ja mida teab veel. Põhimõtteliselt võib kirjutaja murega muidugi nõus olla - see oleks tõesti halb, kui inimesed, kellel potentsiaalselt on midagi öelda, jätaksid selle ütlemata. Samas ma tugevalt kahtlen, et nad tegelikult selle millegi, selle särava mõtte ka ütlemata jätavad, kui neil ikka on tahe seda välja öelda, ainult et nad ei pruugi seda teha selles "avalikus sfääris", millest antud juhul jutt käib.
Õieti on ju see "avalik sfäär" üsna uus nähtus ja sellisena, nagu teda kiputakse väga sageli (ka antud juhul) mõistma, pigem mööduv nähtus, seotud ühe etapiga inimkonna ajaloos, mil võis täheldada riigivõimu totaliseerumist alates (Prantsuse) rahvusriigist kuni vasakideoloogiate (sotsialism, kommunism ja fašism) võidukäiguni 20. sajandi keskel. Selline "ühiskonna" tekitamine tõi paratamatult kaasa nähtuse, mida nimetatakse demokraatiaks (milline konkreetne sisu ka sellele mõistele ei antaks), sest ühiskonna mõiste on paratamatult seotud demokraatia mõistega, esimesel pole ilma teiseta õieti mingit sisu. Riigivõimu totaalsus on juba mõnda aega murenenud, eriti suure tõuke andis sellele muidugi suurnäidise NSVLi kokkuvarisemine, aga selle kõrval ja koos sellega on murenenud ka sellega tihedalt seotud demokraatia. (Või, noh, kui täpsem olla, siis murenenud demokraatia selles mõttes, mis puudutab seda -kraatia ehk võimu osa - nagu öeldud, sõltub asi suuresti definitsioonist ja kui defineerida demokraatiat kui kogu ühiskonna osavõttu valitsemisest ehk võimu teostamisest, siis on ka selge, et kui pole ühiskonda, ei saa ka olla demokraatiat - ehkki samast definitsioonist võib hea tahtmise korral muidugi ka tuletada, et kui kõik inimesed valitsevad iseenda üle, siis on ka see demokraatia...).
Ja ühes sellega, tublisti nõndanimetatud inforevolutsiooni toel, on tekkinud senise ühtse "avaliku sfääri" asemele õige palju "avalikke sfääre". Ehk oleks vale öelda, et juba praegu on olemas nii ligemale seitse miljardit "avalikku sfääri", mis peaaegu kõik üks- ja teineteisega kuskilt otsast kokku puutuvad, aga sinnapoole on mu meelest asi küll tüürimas. Õigupoolest pole ju "meediale" alternatiivsed vähem või rohkem avaliku debati kanalid kunagi kuhugi kadunud, ikka on olemas olnud nii klubid, sõpruskonnad, seltsid ja ühingud, isegi tänavajutlustajad ja kes ja mis kõik veel, kes ja mis tekitavad enda ümber oma "avaliku sfääri", olgu selle suuruseks siis üks või üks miljard inimest (siinset ajaveebi näiteks jälgib ametlikult üks inimene, tõenäoliselt loevad vähemalt aegajalt veel mõned, nii et see osa mu isiklikust "avalikust sfäärist" pole just väga suur - ega kasva ka kuigi palju suuremaks siis, kui arvestada juurde teised osad, olgu veebis või muul moel).
Aeg, mil tundus, et "meedia" ehk ajakirjandus võtab nende eelmainitud kanalite rolli täiesti üle, on olnud ju õieti päris lühike, vaevalt pikem kui inimpõlve jagu (ehkki see põlvgi on seoses keskmise vanuse kasvamisega natuke pikenenud...). Nojah, ka siin sõltub muidugi jälle asi sellest, kuidas ajakirjandust defineerida, aga vähemalt traditsioonilise ajakirjanduse (paber, raadio, tele, ka internetiportaalid, olgu siis esimeste pikendused või iseseisvad, aga siiski neist malli võtvad) pürg "avaliku sfääri" ainukandja olla on nii või teisiti läbikukkumisele määratud juba algusest peale - parimal juhul võib see olla efektiivne kommunikatsioonivahend, aga mitte see sfäär ise: teatav debatt võib ju käia ka ajakirjanduse vahel, valdav osa ent käib ikkagi mitte vahendatult, vaid otse (no olgu, tänapäeva siderevolutsiooni najal võib-olla mitte enam füüsiliselt otse, aga e-kiri või Skype või mis iganes on siiski kindlasti midagi muud kui "ajakirjandus", kuidas seda viimast ka ei tõlgendataks), kõigi nende pisikeste "avalike sfääride" kaudu, mida nii kunstlikult on püütud koondada ühise "avaliku sfääri" mõiste alla.
(Ahjaa, lasksin uitmõtetel ennast kanda tolle aluseks olnud kirjutise ühest olulisest komponendist päris kaugele - selleks oli (anonüümsete) kommentaaride potentsiaalne ohtlikkus. Ei ole ju seegi midagi väga uut, kas või juba tolles loos osutatud plangukiri "Mari on lits" ulatub ilmselt tagasi aegadesse, mil üldse kirjutama õpiti :-) Ja ilmselt jääb see kestma ka aegade või vähemalt väljendusvõimeliste inimeste lõpuni... Iseasi, et anonüümsus on ju pigem näiline: nii nagu küla või ka linna plangul oleva kirja autor oli ja on suhteliselt täpselt teada, ei ole lõpuni anonüümsed ja jälitamatud ka internetikommentaarid. Ma ise olen arvamusel, et kui midagi öelda, siis öelda seda ikka oma nime all, sest kui juba ütelda midagi, siis tuleb ka oma sõnade eest vastust kanda - muidu ei ole ju mõtet hakata ütlemagi. Ja mulle tundub, et nõndanimetatud ühiskonna ja avaliku sfääri lagunemisega jõuab see tõdemus kohale üha rohkematele inimestele - loeb just minu arvamus ja see ei pea sugugi kattuma kellegi teise arvamusega, olema mingi kollektiivse väljenduse osa, vaid just ja ainult see, mis moodustab ja annab kuju minale, sellele "väikese" avaliku sfääri kesksele kujule.)
Loetud: Akadeemia 3/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: 30 aastat hiljem (ETV), Ärapanija (Kanal2), Heeringas Venuse õlal (Kanal2), Spioonid (ETV), Surmapilv (Kanal2)
16.7.10
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev. Täna, oh õnne ja õnnistust, natuke vihmas ja välkus, mis tõi tükiks ajaks kergendust ja värskust selles neetult palavas ilmas. Kangesti tahaks loota, et see jääb allakäigutrend areneb veel veidi ja juba lähemal ajal langeks temperatuur kuhugi normaalse ja talutava 10-15 kraadi kanti... no ja siis võiks püsida sellisena nii mõned järgmised aastad... :-)
Mujaltki kanalitest kostis see läbi, aga viimati sattusin ma Mihkelsoni Marko ajaveebis peale uudisele, et Venemaa ja Saksamaa juhid andsid heakskiidu kahe maa ühise ajalooõpiku projektile. Ma olen sellistest katsetest ka varem kirjutanud (asjaosaliste sõnul võimatusest kirjutada SRÜ riikide ühine ajalooõpik või sellesamuse Saksamaa kantsleri nõuniku ettepanekust koostada Venemaa ja Balti riikide ühine ajalooõpik) ja ikka on paistnud, et selline asi on kui mitte otse võimatu, siis vähemalt väga raske. Saksamaa ja Venemaa on muidugi teineteisega mõneski mõttes intiimsemalt seotud kui teised mainitud subjektid ning ajaloolastegi vahel on tihedamad sidemed, nii et see projekt võib isegi vilja kanda. Seda enam, et Saksamaa on taolisi projekte oma tohutust rahutungist, mis on teda iseloomustanud kogu Teise maailmasõja järgsel ajal, ajendatuna päris palju välja käinud ja õhutanud ning mõnelgi juhul on seda isegi edu saatnud (ikka see sageli eeskujuks toodav Saksa-Prantsuse ühine gümnaasiumiõpik eelkõige). Aga eks näeb, mis sellest projektist välja tuleb. Mulle tundub küll, et Saksamaa ja Venemaa kokkupuudetes on läbi ajaloo olnud nii palju antagonistlikku, et seda ühise kontseptsiooni alla mahutada pole just kuigi kerge. Pealegi on ka kahe maa ajalooteaduse üldtendentsid seni üsna erisuunalised: Saksamaa on, nojah, muidugi "ajaloolistel" põhjustel, päris edukalt suutnud oma ajalooõpikudki kirjutada nii-ütelda euroopalikuna, samal ajal kui Venemaal tehti küll üksikud sellesuunalised katsed 1990. aastatel, aga katseteks need jäidki ja praegune ajalooalane õppekirjandus, nii palju kui mul on olnud võimalust seda kaeda, on isegi veel rohkem "natsionalistlikum" kui Eestis. Ja erinevalt Saksamaast ja Prantsusmaast, kes on kogu aeg naabrid olnud, jääb Saksamaa ja Venemaa vahele omajagu maad, kus nii minevikus kui ka tänapäeval on teisi rahvaid ja riike, kelle ajalugu tuleks ka sellesse ühisõpikusse miskitpidi sisse kirjutada - mul on tõsised kahtlused, et seda suudetaks teha nii, et tõesti kõik või vähemalt kõigis neis riikides valdav osa inimesi oleks sellega rahul...
Viimases Horisondis olid taas päris lahedad mõistatused, kus mitme etteantud väite põhjal tuleb leida vajalikud kombinatsioonid. Kui ma neist eelmise numbri ajal kirjutasin, meenutasin, et olen kunagi näinud head mudelit, millega taolisi mõistatusi lahendada, ainult et ei suutnud enam meenutada, milline see täpselt välja nägi. Horisondi tublid mõistatustekoostajad on nüüd vaeva vähendanud ja lahendamisnäidised lausa üles pannud, mis peaks selliste ülesannete õige vastuse leidmise mõnevõrra lihtsamaks tegema - kuigi mõtlema peab endiselt palju ja mõnikord natuke julgelt oletama ka :-)
Loetud: Horisont 4/2010; T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: mitte muhvigi
Mujaltki kanalitest kostis see läbi, aga viimati sattusin ma Mihkelsoni Marko ajaveebis peale uudisele, et Venemaa ja Saksamaa juhid andsid heakskiidu kahe maa ühise ajalooõpiku projektile. Ma olen sellistest katsetest ka varem kirjutanud (asjaosaliste sõnul võimatusest kirjutada SRÜ riikide ühine ajalooõpik või sellesamuse Saksamaa kantsleri nõuniku ettepanekust koostada Venemaa ja Balti riikide ühine ajalooõpik) ja ikka on paistnud, et selline asi on kui mitte otse võimatu, siis vähemalt väga raske. Saksamaa ja Venemaa on muidugi teineteisega mõneski mõttes intiimsemalt seotud kui teised mainitud subjektid ning ajaloolastegi vahel on tihedamad sidemed, nii et see projekt võib isegi vilja kanda. Seda enam, et Saksamaa on taolisi projekte oma tohutust rahutungist, mis on teda iseloomustanud kogu Teise maailmasõja järgsel ajal, ajendatuna päris palju välja käinud ja õhutanud ning mõnelgi juhul on seda isegi edu saatnud (ikka see sageli eeskujuks toodav Saksa-Prantsuse ühine gümnaasiumiõpik eelkõige). Aga eks näeb, mis sellest projektist välja tuleb. Mulle tundub küll, et Saksamaa ja Venemaa kokkupuudetes on läbi ajaloo olnud nii palju antagonistlikku, et seda ühise kontseptsiooni alla mahutada pole just kuigi kerge. Pealegi on ka kahe maa ajalooteaduse üldtendentsid seni üsna erisuunalised: Saksamaa on, nojah, muidugi "ajaloolistel" põhjustel, päris edukalt suutnud oma ajalooõpikudki kirjutada nii-ütelda euroopalikuna, samal ajal kui Venemaal tehti küll üksikud sellesuunalised katsed 1990. aastatel, aga katseteks need jäidki ja praegune ajalooalane õppekirjandus, nii palju kui mul on olnud võimalust seda kaeda, on isegi veel rohkem "natsionalistlikum" kui Eestis. Ja erinevalt Saksamaast ja Prantsusmaast, kes on kogu aeg naabrid olnud, jääb Saksamaa ja Venemaa vahele omajagu maad, kus nii minevikus kui ka tänapäeval on teisi rahvaid ja riike, kelle ajalugu tuleks ka sellesse ühisõpikusse miskitpidi sisse kirjutada - mul on tõsised kahtlused, et seda suudetaks teha nii, et tõesti kõik või vähemalt kõigis neis riikides valdav osa inimesi oleks sellega rahul...
Viimases Horisondis olid taas päris lahedad mõistatused, kus mitme etteantud väite põhjal tuleb leida vajalikud kombinatsioonid. Kui ma neist eelmise numbri ajal kirjutasin, meenutasin, et olen kunagi näinud head mudelit, millega taolisi mõistatusi lahendada, ainult et ei suutnud enam meenutada, milline see täpselt välja nägi. Horisondi tublid mõistatustekoostajad on nüüd vaeva vähendanud ja lahendamisnäidised lausa üles pannud, mis peaks selliste ülesannete õige vastuse leidmise mõnevõrra lihtsamaks tegema - kuigi mõtlema peab endiselt palju ja mõnikord natuke julgelt oletama ka :-)
Loetud: Horisont 4/2010; T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: mitte muhvigi
Subscribe to:
Posts (Atom)