Tavaline tööpäev.
Täna potsatas postkasti sedakorda ilmselt täiesti õigeaegselt raamatuajakiri "Lugu". Ma loodan sellest edaspidi veidi pikemalt kirjutada, aga tahaks kohe ära mainida, et väga südamesse ja hinge ja kuhu iganes mujale läks tagasihoidlikult "Kätlin, tõlkija" allkirja kandev kirjatükk, mis vormiliselt oli Saluri Pireti "Sinuhe" uustõlke apoloogia, aga sisaldas endas ka üleskutset julgemalt asuda avaldama praeguseks enam kui pool sajandit vanade, aga seniajani oluliste tekstide uustõlkeid. Muidugi, ühest küljest on ju näiteks 1930. aastal ilmunud 1926. aasta teose tõlke tänaseks mõneti arhailine keelekasutus omamoodi asjakohanegi, sest eks see originaalgi kasuta, sõltumata algkeelest, keelepruuki, mida tänapäeval kirjutaja usutavasti enam ei tarvitaks. Aga teisest küljest oleks ju narr küll, kui peaks ka tänapäeval lugema näituseks 1739. aasta piiblitõlget - praegugi läheb kohati vaja sõna- või situatsiooniseletusi, aga sel juhul tuleks vist leheküljed küll lausa rõhtsuunas pooleks jagada, ülal tekst ja all seletused... No olgu, see oli ekstreemne näide, aga ega ka kõigi nende Aavikute, Sillaotsade, Semperite, Kurfeldtide ja teiste tõlked ka igas mõttes ajaproovile vastu ei pea, isegi kui nad omas ajas olid tõepoolest head ja lausa meisterlikud, mitte väärmõistmisi ja vigu sisaldavad, nagu "tõlkija Kätlin" malbelt tähelepanu juhib.
Ahjaa, veel oli tähelepanuväärne, et "Lugu" on nüüd saanud ka oma veebilehekülje. Esialgu see siiski just väga palju ei sisalda peale tellimisvõimaluste ning tegijate tutvustuse, aga küllap ükskord algab aega, mil seal ka tõesti kõikvõimalikku teavet rohkem hakkab olema.
Loetud: Lugu, kevad/suvi 2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Fringe (Pro7)
Showing posts with label raamatuajakiri. Show all posts
Showing posts with label raamatuajakiri. Show all posts
4.5.10
4.3.10
Kolmabased mõtted
Valdavalt tavaline tööpäev, mis aga oli lisaks raamatu tõlkimisele raamatutega seonduvast nii läbi imbunud, kui vähegi veel saab olla :-)
Algas see sellega, et avastasin postkastist kenakese maksikirja Apollolt - ja etskae, seal oligi sees kaua oodatud raamatuajakirja Lugu teine number koos auhinnaraamatuga, mis tabavalt kannab pealkirja "Raamat". Sellega lõppes korralik epopöa ajakirja tagaajamisega ja ma võin ainult kiita Apollo esindajaid, kes piinliku olukorra lahendasid ajakirja ja raamatut uuesti postitades. Ma väga loodan, et kuhu iganes algne saadetis ka ei kadunud, ei jäänud see lihtsalt kuhugi lumehange või prügikasti vedelema, vaid jõudis mõne inimese kätte, kellele ajakiri ja raamat ka muud naudingut suutsid pakkuda kui rõõmu kätte langenud tulehakatisest...
Aga vaevalt olin ma maksikirja sisu jõudnud kiigata, kui minu asukohta hakkas välja peilima Eesti Päevalehe kuller, kelle GPS kurvastaval kombel ei teadnud mu aadressist halli ega pulli, aga kes siiski üsna osavalt ja hoolimata sellest, et juhiseid mu juurde sõitmiseks suuliselt anda on kohe päris keeruline, suutis majaderägastikus üpris kiiresti õige ukseni jõuda. Kulleri pakike sisaldas EPL-i uue raamatusarja Eesti mälu avalööki Jaan Krossi mälestuste "Kallid kaasteelised" kujul ning mõistagi ka kenasti arvet, mille tasumisel saab hakata sarja raamatuid edaspidi saama :-)
Ja et küll küllata ei jääks, siis oli raamatuga seotud ka kolmas tänane põhitööväline sündmus, mis viis mind taas kodunt välja (hmm, ma olen viimasel ajal hakanud palju väljas käima... ilmselt on aastatega kogunenud väsimus tõesti nii suur juba, et sunnib välja minema... tuleb ikka kindlasti lähemal ajal puhata, et sellised tungid endas kindlamini maha suuta suruda...). Selleks oli kahe Mardi, nimelt Mart Laari ja Mart Juure etlemine Solarise Apollos, kus esitlemisele tuli esimese Mardi koostatud raamat "101 Eesti ajaloo sündmust". Lisaks parandamatule huvile ajaloo vastu oli mul tegelikult ka teine põhjus, miks sinna esitlusele kohale minna. Mõne aja eest esimest korda Solarises ja samuti just sealses Apollos käies pidin kurtma mõnetiste ebameeldivuste üle, mis seondusid igasuguste rasvaste toitude lõhnade levimisega raamatupoodi, kuhu need kohe üldse ei sobi. Nähtavasti pole päevad aga õed või siis on mu enda nina petlik asjapulk (tookord võis nina ära petta asjaolu, et muidu allapoole sõitev liikuvtrepike, mis ju esimesena ette jääb, vähemalt kui tulla trolli pealt, nagu mina olen tulnud, tookord ei töötanud, mispärast ma mööda seda üles kulgesin ja seetõttu neist ebaraamatupoelike lõhnadega toidulettidest möödusin, enne kui Apollosse sisse astuda), aga seekord kenasti ülespoole suunduvast liikuvtrepikesest raamatupoodi kulgedes ja seal viibides neid ninna ei jäänud.
Intervjuu-dialoogi kujul üles ehitatud esitlus oli oodatult nauditav, sest mida muud võikski arvata, kui kohal on kaks meest, kes oskavad kenasti etendada kroonilise mölarröa käes kannatavat isikut ja kel muidu ka jutt kenasti jookseb ning kes oskavad jutulõnga isegi mõtteid sisse põimida. Nende oma pooletunnine etteaste oli isegi nii huvitav, et tõrjus tagaplaanile pelguse ära lõhkuda publikule istumiseks mõeldud tool, mis vähemalt väliselt jättis küll mulje, et on mõeldud kuni 12-aastastele ja mitte raskematele :-)
Eriti esimene Mart esitas ka ühe huvipakkuva mõtte selle kohta, miks Eestis on õieti nii vähe persooniraamatuid, pidades siis silmas persoone, kes on tõepoolest väärt raamatut, mitte neid, kes panevad oma surematu eluloo kirja juba 21. eluaastal või nii (ja kelle puhul võib oletada, et see on tõepoolest nende viimane taks midagi sellist kirja panna, sest järgmisel kuuekümnel aastal nad vaevalt enam millegi nii skandaalsega välja suudavad tulla, et see vääriks märkimist rohkem kui kurioosumite rubriigis). Tema arvates peitub selle taga eestlastele omane hüperkriitilisus, mis ei lase sulgegi kätte võtta (või no tänapäeval siis klahvidele vajutada), kui peakski peast läbi käima mõte kirjutada midagi põhjapanevat mõne suurkuju kohta. Ehk mälu järgi osundades: "Käsi hakkab kohe värisema, kui tekib mõte kirjutada Konstantin Pätsi elulugu." See võib muidugi ka üks põhjuseid olla, kuigi ma usun, et pigem suurem põhjus võib peituda selles, et isegi kui näiteks Pätsi või mõne teise päris adekvaatse eluloo saaks kokku kirjutada ka juba olemasolevate trükiste pealt, ilma et oleks vaja võib-olla mõnda inimest hirmutavat istumist arhiivides, nõuab see ometi tublisti aega - ja kui nüüd arvestada, et intervjuu-elulugusid jõuaks selle aja jooksul kokku miksida õige mitu, siis tõotab ka suhteliselt vähem tulu. Niisiis, selline "pragmaatilisus" võib olla vahest tähtsamgi põhjus, vähemalt ma julgeks nii arvata.
Loetud: Tehnikamaailm 3/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Stargate Universe (RTL2)
Algas see sellega, et avastasin postkastist kenakese maksikirja Apollolt - ja etskae, seal oligi sees kaua oodatud raamatuajakirja Lugu teine number koos auhinnaraamatuga, mis tabavalt kannab pealkirja "Raamat". Sellega lõppes korralik epopöa ajakirja tagaajamisega ja ma võin ainult kiita Apollo esindajaid, kes piinliku olukorra lahendasid ajakirja ja raamatut uuesti postitades. Ma väga loodan, et kuhu iganes algne saadetis ka ei kadunud, ei jäänud see lihtsalt kuhugi lumehange või prügikasti vedelema, vaid jõudis mõne inimese kätte, kellele ajakiri ja raamat ka muud naudingut suutsid pakkuda kui rõõmu kätte langenud tulehakatisest...
Aga vaevalt olin ma maksikirja sisu jõudnud kiigata, kui minu asukohta hakkas välja peilima Eesti Päevalehe kuller, kelle GPS kurvastaval kombel ei teadnud mu aadressist halli ega pulli, aga kes siiski üsna osavalt ja hoolimata sellest, et juhiseid mu juurde sõitmiseks suuliselt anda on kohe päris keeruline, suutis majaderägastikus üpris kiiresti õige ukseni jõuda. Kulleri pakike sisaldas EPL-i uue raamatusarja Eesti mälu avalööki Jaan Krossi mälestuste "Kallid kaasteelised" kujul ning mõistagi ka kenasti arvet, mille tasumisel saab hakata sarja raamatuid edaspidi saama :-)
Ja et küll küllata ei jääks, siis oli raamatuga seotud ka kolmas tänane põhitööväline sündmus, mis viis mind taas kodunt välja (hmm, ma olen viimasel ajal hakanud palju väljas käima... ilmselt on aastatega kogunenud väsimus tõesti nii suur juba, et sunnib välja minema... tuleb ikka kindlasti lähemal ajal puhata, et sellised tungid endas kindlamini maha suuta suruda...). Selleks oli kahe Mardi, nimelt Mart Laari ja Mart Juure etlemine Solarise Apollos, kus esitlemisele tuli esimese Mardi koostatud raamat "101 Eesti ajaloo sündmust". Lisaks parandamatule huvile ajaloo vastu oli mul tegelikult ka teine põhjus, miks sinna esitlusele kohale minna. Mõne aja eest esimest korda Solarises ja samuti just sealses Apollos käies pidin kurtma mõnetiste ebameeldivuste üle, mis seondusid igasuguste rasvaste toitude lõhnade levimisega raamatupoodi, kuhu need kohe üldse ei sobi. Nähtavasti pole päevad aga õed või siis on mu enda nina petlik asjapulk (tookord võis nina ära petta asjaolu, et muidu allapoole sõitev liikuvtrepike, mis ju esimesena ette jääb, vähemalt kui tulla trolli pealt, nagu mina olen tulnud, tookord ei töötanud, mispärast ma mööda seda üles kulgesin ja seetõttu neist ebaraamatupoelike lõhnadega toidulettidest möödusin, enne kui Apollosse sisse astuda), aga seekord kenasti ülespoole suunduvast liikuvtrepikesest raamatupoodi kulgedes ja seal viibides neid ninna ei jäänud.
Intervjuu-dialoogi kujul üles ehitatud esitlus oli oodatult nauditav, sest mida muud võikski arvata, kui kohal on kaks meest, kes oskavad kenasti etendada kroonilise mölarröa käes kannatavat isikut ja kel muidu ka jutt kenasti jookseb ning kes oskavad jutulõnga isegi mõtteid sisse põimida. Nende oma pooletunnine etteaste oli isegi nii huvitav, et tõrjus tagaplaanile pelguse ära lõhkuda publikule istumiseks mõeldud tool, mis vähemalt väliselt jättis küll mulje, et on mõeldud kuni 12-aastastele ja mitte raskematele :-)
Eriti esimene Mart esitas ka ühe huvipakkuva mõtte selle kohta, miks Eestis on õieti nii vähe persooniraamatuid, pidades siis silmas persoone, kes on tõepoolest väärt raamatut, mitte neid, kes panevad oma surematu eluloo kirja juba 21. eluaastal või nii (ja kelle puhul võib oletada, et see on tõepoolest nende viimane taks midagi sellist kirja panna, sest järgmisel kuuekümnel aastal nad vaevalt enam millegi nii skandaalsega välja suudavad tulla, et see vääriks märkimist rohkem kui kurioosumite rubriigis). Tema arvates peitub selle taga eestlastele omane hüperkriitilisus, mis ei lase sulgegi kätte võtta (või no tänapäeval siis klahvidele vajutada), kui peakski peast läbi käima mõte kirjutada midagi põhjapanevat mõne suurkuju kohta. Ehk mälu järgi osundades: "Käsi hakkab kohe värisema, kui tekib mõte kirjutada Konstantin Pätsi elulugu." See võib muidugi ka üks põhjuseid olla, kuigi ma usun, et pigem suurem põhjus võib peituda selles, et isegi kui näiteks Pätsi või mõne teise päris adekvaatse eluloo saaks kokku kirjutada ka juba olemasolevate trükiste pealt, ilma et oleks vaja võib-olla mõnda inimest hirmutavat istumist arhiivides, nõuab see ometi tublisti aega - ja kui nüüd arvestada, et intervjuu-elulugusid jõuaks selle aja jooksul kokku miksida õige mitu, siis tõotab ka suhteliselt vähem tulu. Niisiis, selline "pragmaatilisus" võib olla vahest tähtsamgi põhjus, vähemalt ma julgeks nii arvata.
Loetud: Tehnikamaailm 3/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Stargate Universe (RTL2)
20.2.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev. Täna tuli tagasi lükata juba teine tööpakkumine sel nädalal. Üks puudutas õpetamise võimalust, milleks mul lihtsalt aega ei jagu, teine, see täna tagasilükatu, artikli kirjutamist, milleks samuti aega napib, aga veel enam mõtteid - ma ei suutnud kuidagi leida ideed, mis haakuks väljapakutud teemaga (või täpsem oleks vahest öelda, et üks idee ju oli, aga nojah, selle idee teostamiseks oleks jälle vaja sedasamust, mida mul kuidagi ei ole...). Vastik on lausa tegelikult tunda, et mõtteid napib :-( oh, kuidas ma ootan ja loodan, et mõne kuu pärast saan endale tekitada vähemalt paarikuise täiesti vaba aja, mida pühendada üle mitme aasta päris ehtsale raamatulugemisele ja mõtlemisele ja...
Üritasin täna selgust saada ka põhjustes, miks raamatuajakiri Lugu kuidagi minuni ei ole jõudnud. Sain ka kinnituse, et olen tõepoolest auhinnaraamatu (mis kuidagi sümboolselt kannabki pealkirja "Raamat" :-) ) saajate kirjas ja et Apollo poolt on nagu kõik tehtud, mis vaja. Ilmselt siis on postifirma või kohalik kandekeskus või ka postiljon kuskil apsaka teinud, et ma ikka veel nukralt lugutu pean olema... Aga vähemalt on nüüd mingid rattad veerema pandud, vahest siis jõuab õnn ja rõõm varsti ka minu õuele, ehh, lugemislauale.
Tänases Sirbis oli huvitav intervjuu Ain Kaalepiga, keda äsja pärjati Wiedemanni keeleauhinnaga. Ma olen küll igati veendumusel, et luule, millega Kaalep ennast kõige rohkem identifitseerib, pole õige kirjandus, aga õnneks oli intervjuu peamiselt pühendatud keeleküsimustele ja küsitletu on kahtlemata selles vallas üks tõelistest korüfeedest. Huvitav oli tema suust kuulda, et erinevalt paljudest teistest ei pelga ta sugugi eesti keele kadu või kreoolistumist. Mis muidugi ei tähenda, et näiteks tuhande aasta pärast elavad inimesed meie aega sattudes praegu kõneldavat eesti keelt kuigi hästi mõistaksid - umbes nii, nagu meiegi ei mõistaks nähtavasti tuhat aastat ajas tagasi kandudes toona siinkandis kõneldud keelt, parimal juhul saaksime sellest tükati aru ja mõistaksime, et see seisab suhteliselt lähedal meie praegusele keelele...
Sellega seoses tuli meelde eelmisel nädalal ära mainitud Aleksander Maastiku artikkel Sirbi vahel ilmuvas Rohelises Väravas, mis samuti oli keeleküsimustele pühendatud. Ei ole see eraldi veel praegugi võrku jõudnud, kuid vähemalt PDF-ina on too ajalehenumber nüüd olemas, kus ka lugu Maastikuga ja Maastikust kenasti sees.
Loetud: Sirp 19.02.2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset (TV3)
Üritasin täna selgust saada ka põhjustes, miks raamatuajakiri Lugu kuidagi minuni ei ole jõudnud. Sain ka kinnituse, et olen tõepoolest auhinnaraamatu (mis kuidagi sümboolselt kannabki pealkirja "Raamat" :-) ) saajate kirjas ja et Apollo poolt on nagu kõik tehtud, mis vaja. Ilmselt siis on postifirma või kohalik kandekeskus või ka postiljon kuskil apsaka teinud, et ma ikka veel nukralt lugutu pean olema... Aga vähemalt on nüüd mingid rattad veerema pandud, vahest siis jõuab õnn ja rõõm varsti ka minu õuele, ehh, lugemislauale.
Tänases Sirbis oli huvitav intervjuu Ain Kaalepiga, keda äsja pärjati Wiedemanni keeleauhinnaga. Ma olen küll igati veendumusel, et luule, millega Kaalep ennast kõige rohkem identifitseerib, pole õige kirjandus, aga õnneks oli intervjuu peamiselt pühendatud keeleküsimustele ja küsitletu on kahtlemata selles vallas üks tõelistest korüfeedest. Huvitav oli tema suust kuulda, et erinevalt paljudest teistest ei pelga ta sugugi eesti keele kadu või kreoolistumist. Mis muidugi ei tähenda, et näiteks tuhande aasta pärast elavad inimesed meie aega sattudes praegu kõneldavat eesti keelt kuigi hästi mõistaksid - umbes nii, nagu meiegi ei mõistaks nähtavasti tuhat aastat ajas tagasi kandudes toona siinkandis kõneldud keelt, parimal juhul saaksime sellest tükati aru ja mõistaksime, et see seisab suhteliselt lähedal meie praegusele keelele...
Sellega seoses tuli meelde eelmisel nädalal ära mainitud Aleksander Maastiku artikkel Sirbi vahel ilmuvas Rohelises Väravas, mis samuti oli keeleküsimustele pühendatud. Ei ole see eraldi veel praegugi võrku jõudnud, kuid vähemalt PDF-ina on too ajalehenumber nüüd olemas, kus ka lugu Maastikuga ja Maastikust kenasti sees.
Loetud: Sirp 19.02.2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset (TV3)
12.2.10
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Täna kuulutati välja riigi teadus- ja kultuuripreemiaid ning hea meel oli näha, et ka üks tuttav on selle pälvinud, küll mitte "pikaajalise töö" eest, aga eelmise aasta saavutuste eest. Isikuks on siis Vallo Kepp ja saavutusteks tema filmid Uku Masingust ja Henrik Visnapuust. Kahjuks pole ma neid filme ise näinud, küll aga olen kuulnud üht-teist head - ja ilmselt head nad peavad siis olema, kui neid nii kõrgelt väärtustati.
Teinegi tänane elamus on filmiga seotud. Ma olen õieti tahtnud mitu korda seda vaadata, aga ikka ja jälle on midagi vahele tulnud, kuid täna õhtul õnnestus kuulsusega pärjatud "Amélie" lõpuks siis ära näha. Noh, ma ei tea, kui palju see nüüd "romantiline komöödia" on, nagu teda tavaliselt tituleeritakse, kuigi romantikat ja komöödiat seal kahtlemata oli. Aga igatahes tõusis "Amélie" mu isiklikus filmiedetabelis päris kõrgele kohale kui Monty Pythoni filmide, Kin-dza-dza ja veel mõnede kõrval üks väga tõsise kiiksuga film (no ja nende (tõsi, üsna väheste) romantikafilmide seas, mida mul on olnud juhus näha, on ta selles osas, s.t siis kiiksuga romantikafilmide reas, kohe konkurentsitult esikohal...). Selliseid asju nagu kerjus, kes ei võta raha vastu, sest ta "pühapäeval ei tööta", no selliseid asju ei anna ikka kohe niisama välja mõelda :-) Vaatamise ajal kargasid mitmel korral pähe paralleelid ühe seriaaliga, millel nimeks Pushing Daisies ja kus esines samasugust tõsise kiiksuga absurdihuumorit, ning pärast uurides saingi teada, et tolle seriaali looja olevat "Amélie'st" väga vaimustuses ja tahtnudki samalaadset atmosfääri luua - mis tal mu meelest on ka päris edukalt õnnestunud. Igatahes hea, et see film sai nüüd ära nähtud. Nüüd ma tean, et kui see kuskil kunagi veel jooksma peaks, tasub seda üle vaadata, sest sellised kiiksuga filmid on enamasti vaadatavad ikka päris mitu korda ja iga kord on neist võimalik midagi uut, enne märkamata jäänut avastada.
Sattusin täna veebiraamatupoode väisates märkama, et raamatuajakirjal Lugu on teine number ilmunud. See tõi meelde, et ema rääkis juba, kui ma ei eksi, siis eelmise nädala lõpul, et see on temani jõudnud ja et ta olevat sellest avastanud minu nime mingi auhinna võitjate seas. Huvitav, miks see ajakiri ja auhind siis mu endani pole seni jõudnud? Või äkki on Apollol kavas saata kõigi saja auhinnavõitja juurde isiklik delegatsioon luulekogu (ja ühtlasi ka ajakirja uut numbrit) üle andma ja nad pole lihtsalt minuni veel jõudnud? Mine tea...
Paar uudist oli täna ka tõlkimise maailmast. Esimene puudutas üleeuroopalist koolinoorte tõlkevõistlust Juvenes Translatores, kus sellest hoolimata, et võistlust korraldati igas riigis eraldi, õnnestus eestlastel noppida lausa kaks auhinda! Üks oli mõistagi Eestist, teine aga Luksemburgist, kus ju ka päris korralik eestlaste kogukond, aga siiski on see päris kõva sõna, et niimoodi võõral maal läbi lüüa.
Teine oli huvitav tähelepanek Raamatukoi leheküljel, kus kohtasin raamatut, mis oli tõlgitud eesti keelest... võro keelde. See on õieti vahva - sel ajal kui hämarates või ka päris valgusküllastes koridorides käivad vist seniajani vaidlused, kuidas nimetada toda keelepruuki nii, et see poleks keel ega murre (vt nt EPL artiklit), on mõned lihtsalt kätte võtnud ja aktiivselt "tõlkimisega" tegelema hakanud! Nojah, poliitiliselt võib see ju tähenduslik ning positiivne või negatiivne olla, kuidas mingit asja nimetada, aga mu enda mõningased kokkupuutumised Eesti kaguosaga lubaksid küll seda pigem keeleks kui murdeks nimetada - kui näiteks kas või Saaremaal, millega ma samuti olen mõnevõrra kokku puutunud, ei kulu kuigi palju aega, et ära harjuda veidi teistmoodi rõhkudega ja suhteliselt väheste eripäraste (murde)sõnadega, siis seal kagus räägitakse ikka n-ö umbkeelsele eestlasele elik kirjakeele või sellele lähedase keelepruugiga harjunule ikka päris võõraks jäävat juttu ja isegi kui minnakse üle kirjakeelele, siis see meenutab sageli pigem mõne välismaalase tugeva aktsendiga raiutud eesti keelt...
Loetud: Vikerkaar 1-2/2010
Vaadatud: Amélie (11), Jäljetult kadunud (TV3)
Täna kuulutati välja riigi teadus- ja kultuuripreemiaid ning hea meel oli näha, et ka üks tuttav on selle pälvinud, küll mitte "pikaajalise töö" eest, aga eelmise aasta saavutuste eest. Isikuks on siis Vallo Kepp ja saavutusteks tema filmid Uku Masingust ja Henrik Visnapuust. Kahjuks pole ma neid filme ise näinud, küll aga olen kuulnud üht-teist head - ja ilmselt head nad peavad siis olema, kui neid nii kõrgelt väärtustati.
Teinegi tänane elamus on filmiga seotud. Ma olen õieti tahtnud mitu korda seda vaadata, aga ikka ja jälle on midagi vahele tulnud, kuid täna õhtul õnnestus kuulsusega pärjatud "Amélie" lõpuks siis ära näha. Noh, ma ei tea, kui palju see nüüd "romantiline komöödia" on, nagu teda tavaliselt tituleeritakse, kuigi romantikat ja komöödiat seal kahtlemata oli. Aga igatahes tõusis "Amélie" mu isiklikus filmiedetabelis päris kõrgele kohale kui Monty Pythoni filmide, Kin-dza-dza ja veel mõnede kõrval üks väga tõsise kiiksuga film (no ja nende (tõsi, üsna väheste) romantikafilmide seas, mida mul on olnud juhus näha, on ta selles osas, s.t siis kiiksuga romantikafilmide reas, kohe konkurentsitult esikohal...). Selliseid asju nagu kerjus, kes ei võta raha vastu, sest ta "pühapäeval ei tööta", no selliseid asju ei anna ikka kohe niisama välja mõelda :-) Vaatamise ajal kargasid mitmel korral pähe paralleelid ühe seriaaliga, millel nimeks Pushing Daisies ja kus esines samasugust tõsise kiiksuga absurdihuumorit, ning pärast uurides saingi teada, et tolle seriaali looja olevat "Amélie'st" väga vaimustuses ja tahtnudki samalaadset atmosfääri luua - mis tal mu meelest on ka päris edukalt õnnestunud. Igatahes hea, et see film sai nüüd ära nähtud. Nüüd ma tean, et kui see kuskil kunagi veel jooksma peaks, tasub seda üle vaadata, sest sellised kiiksuga filmid on enamasti vaadatavad ikka päris mitu korda ja iga kord on neist võimalik midagi uut, enne märkamata jäänut avastada.
Sattusin täna veebiraamatupoode väisates märkama, et raamatuajakirjal Lugu on teine number ilmunud. See tõi meelde, et ema rääkis juba, kui ma ei eksi, siis eelmise nädala lõpul, et see on temani jõudnud ja et ta olevat sellest avastanud minu nime mingi auhinna võitjate seas. Huvitav, miks see ajakiri ja auhind siis mu endani pole seni jõudnud? Või äkki on Apollol kavas saata kõigi saja auhinnavõitja juurde isiklik delegatsioon luulekogu (ja ühtlasi ka ajakirja uut numbrit) üle andma ja nad pole lihtsalt minuni veel jõudnud? Mine tea...
Paar uudist oli täna ka tõlkimise maailmast. Esimene puudutas üleeuroopalist koolinoorte tõlkevõistlust Juvenes Translatores, kus sellest hoolimata, et võistlust korraldati igas riigis eraldi, õnnestus eestlastel noppida lausa kaks auhinda! Üks oli mõistagi Eestist, teine aga Luksemburgist, kus ju ka päris korralik eestlaste kogukond, aga siiski on see päris kõva sõna, et niimoodi võõral maal läbi lüüa.
Teine oli huvitav tähelepanek Raamatukoi leheküljel, kus kohtasin raamatut, mis oli tõlgitud eesti keelest... võro keelde. See on õieti vahva - sel ajal kui hämarates või ka päris valgusküllastes koridorides käivad vist seniajani vaidlused, kuidas nimetada toda keelepruuki nii, et see poleks keel ega murre (vt nt EPL artiklit), on mõned lihtsalt kätte võtnud ja aktiivselt "tõlkimisega" tegelema hakanud! Nojah, poliitiliselt võib see ju tähenduslik ning positiivne või negatiivne olla, kuidas mingit asja nimetada, aga mu enda mõningased kokkupuutumised Eesti kaguosaga lubaksid küll seda pigem keeleks kui murdeks nimetada - kui näiteks kas või Saaremaal, millega ma samuti olen mõnevõrra kokku puutunud, ei kulu kuigi palju aega, et ära harjuda veidi teistmoodi rõhkudega ja suhteliselt väheste eripäraste (murde)sõnadega, siis seal kagus räägitakse ikka n-ö umbkeelsele eestlasele elik kirjakeele või sellele lähedase keelepruugiga harjunule ikka päris võõraks jäävat juttu ja isegi kui minnakse üle kirjakeelele, siis see meenutab sageli pigem mõne välismaalase tugeva aktsendiga raiutud eesti keelt...
Loetud: Vikerkaar 1-2/2010
Vaadatud: Amélie (11), Jäljetult kadunud (TV3)
5.11.09
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest pole palju rääkida. Eelnenud nädalavahetuse pinge andis ennast nüüd lõpuks tunda ja nii ärkasin ma küll juba päris varakult, olles vaid kolm tundi maganud, aga siis tundsin, et nii ei saa, ja lamasin õndsas teadvusetuses veel oma seitse tundi... Nii et see mõnevõrra kärpis tööpäeva pikkust, aga õnneks mitte väga oluliselt.
Täna potsatas postkasti uus tulija Eesti ajakirjandusturul, raamatuajakiri Lugu. Mõtlesin algul sellest siin veidi kirjutada, aga mõtteid kogunes nii mitu, et pidasin paremaks sellele pühendada eraldi sissekande.
Loetud: Lugu 1/2009
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
Ilmunud tõlked: Anne Applebaum: NATO lõpp? (Postimees, 03.11.2009)
Täna potsatas postkasti uus tulija Eesti ajakirjandusturul, raamatuajakiri Lugu. Mõtlesin algul sellest siin veidi kirjutada, aga mõtteid kogunes nii mitu, et pidasin paremaks sellele pühendada eraldi sissekande.
Loetud: Lugu 1/2009
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
Ilmunud tõlked: Anne Applebaum: NATO lõpp? (Postimees, 03.11.2009)
Lugu "Lugust"
Täna pärastlõunal postkasti juurde kõmpides tabas kenakene üllatus - ehkki oli teada, et see ilmub novembri algul, olin ma vahepeal jõudnud juba meelest poetada, et masutiinele Eesti ajakirjaturule soovib tungida uus ajakiri ehk nagu ta ennast ise nimetab, "kvartaalne raamatuajakiri" pealkirjaga Lugu.
Aga täna oli ta siis kohal ja kui jätta välja minu nime kandev otsepostituskleebis, oli juba esikaas päris sümpaatne, eriti samuse kleebise kohal põrnitsev kiisu, kelle kõrvale oli end poseerima sättinud ilmselt praeguse Eesti suurim elav kirjanik Jaan Kaplinski.
Sümpaatia püsis ja isegi tugevnes sisuga tutvudes. Üks vahest tugevamaid põhjuseid oli see, et ehkki tegemist on uue ajakirjaga, ei olnud ilmselgelt ponnistatud millegi erilise ja erutava nimel ning iga hinna eest ennast üles haibitud. See tavalisus võimaldas ajakirja kätte võtta kui vana tuttava ja see on ikka hea tunne - nii mõnegi ajakirja (nimesid nimetamata) avanumbri puhul on just tohutu enesereklaam kippunud eemale peletama, kuigi edasised numbrid on osutunud päris asjalikuks.
Nii kirjutajate valik kui ka selle valik, millest kirjutati, oli päris esinduslik: intervjuud mainitud elava klassiku Jaan Kaplinski, ilmselt samuti tuntud näitlejanna Elisabet Tamme, eestikeelse ulmekirjanduse suurkuju Indrek Hargla, asjaliku kirjandusinimese ja praegu ka pooleldi ametniku Krista Ojasaare ning tõlkija Triin Taelaga, rääkimata mitmest päris korralikust artiklist Gabrile García Márquezi, sõjandusraamatute ja lasteraamatute kohta ning muidugi veel terve hulk lühemaid artikleid, mis tõukusid mõnest konkreetsest raamatust, kuid tingimata ei piirdunud sellega.
Et minu lemmikteemad ulme ja sõjandus olid kaetud, on selge, et see ajakiri tabas minu puhul kindlasti märki. (Seda sellest hoolimata, et ma olin Õie-Mari Aasmäe artiklit tegelikult juba paari päeva eest lugenud Entsüklopeediakirjastuse ajaveebis - aga eks see nii vist olegi, et kui palju loed, juhtud ikka sattuma samade või vähemalt sarnaste asjade otsa: öeldakse ju küll, et maailmas ilmuv kirjasõna on hoomamatu, aga see on pigem statistiline väljendus... Isegi minul, kes ma pole veel päris 50 raamatutki tõlkinud, on olnud juba võimalus kasutada tõlkimisel ära oma varasemat tööd ja vähendada vaeva kopeerimise-asetamisega, mis siis rääkida veel eestikeelsest kirjavarast, mida on ju nagunii suures kirja-maailmameres parimalgi juhul vaid nii Sargasso mere sopi jagu...)
Kaplinski oli samuti väga hea valik avanumbri jaoks. Ma küll ei saa teda hinnata kirjanikuna, sest isikliku füüsilise puude tõttu ei ole mul võimalik pidada luulet - ja luuletaja eelkõige ju Kaplinski on - millekski väärtuslikuks ning see jääb minu silmis kirjandusväliseks asjaks, aga tema mõtteavaldusi on mulle alati meeldinud lugeda-kuulata, isegi kui tema mõtted liiguvad mõnikord minu jaoks võõrastel ja võõristust tekitavatel radadel. Nii ka seekord: väga huvitav ja ajurakukesi agaralt sebima panev oli tema lühike mõtelus üldmõistete teemal ja muidugi ka päris huvitavad olid Kaplinski kirjeldused külastatud maadest (eriti lõbus oli muidugi mälukild Arani saarelt: "...midagi ta seal siis näitab ja räägib juurde iiri stiilis: "Siit lääne poole on meri, aga kui võtad viski, siis hakkab nägema Ameerika rannikut, võtad veel teise, siis hakkab juba Boston paistma..."")
Sellise ajakirja iseloomulikuks tunnuseks on muidugi kümned lühikesed või ka veidi pikemad raamatututvustused ning need olid üldiselt hästi kirja pandud. Veidi kõhklusi tekitasid pikemate artiklite kõrval ära toodud raamatuloendid. Kui Kaplinski ehk kaanepersooni puhul jäi mulje, et on ära toodud võimalikult esinduslik valik (rõhutan sõna "valik", mis oli ka vastava veeru liigendamiseks kasutatud alapealkirjades kasutatud), siis näiteks Márquezi ja Taela juures olevad loendid olid nagu kuidagi puudulikud. Márquezi loend kandis lausa pealkirja "Meil ilmunud", aga ei sisaldanud kõiki neidki, mis olid tekstis ära mainitud; sama võib öelda Taela loole lisatud loendi kohta. Ma ei vaevunud küll kontrollima, aga kerkis pähe mõte, et kuivõrd ajakirja väljaandjaks on Apollo, siis võib-olla on esile tõstetud just neid, mida parajasti ka müügilt leida saab. (See, muide, ei ole öeldud halvustamiseks: sellise varjatud reklaami vastu (kui see tõepoolest on nii) pole mul tegelikult midagi, sest nagunii teavad tõsisemad huvilised teed bukinisti juurde.)
Aga kogu seda äärmiselt positiivset üldpilti kippus omajagu rikkuma üks pisiasi nimetusega kujundus. Värvilise, võiks öelda et klantsajakirja puhul on muidugi pildirohkus ja muu selline päris loomulik ja õigupoolest kenagi, kuid minu meelest jättis kujundus siiski veidi soovida.
Esimest korda tabas mind üllatus 18. leheküljel, kus ma kahtlustasin, et on aset leidnud väike "küljendusime" ning parempoolse veeru lõpus osa teksti ära kadunud. Alles päris mitu hetke hiljem sain aru, et tekst läheb edasi kõrvalleheküljel, aga mitte visuaalselt kõrval asuvas veerus, vaid visuaalselt samamoodi paremas servas asuval veerul. Samas kümmekond lehekülge hiljem (28-29) oli jälle vastupidi: vasakpoolse lehekülje vasak veerg jätkus parempoolse lehekülje parempoolses veerus. Veel keerulisem oli järge taga ajada lk 42-43, kus vasakpoolse lehe alumist poolt täitev tekst jätkus parempoolse lehekülje ülaosa parempoolses veerus. Mõni lehekülg edasi (46-47) võis aga jälle leida esimese variandi: vasakpoolse lehekülje parem veerg jätkumas parempoolse lehekülge parempoolses veerus. Muidugi, kõigil neil lehekülgedel võis tegelikult seda järge ka värvide järgi taga ajada: mainitud lühitutvustuste veerud olid tavalised, must kiri valgel taustal, nende vahele asetatud artiklid aga värvilisel taustal. Siiski jättis see hakitus (selles mõttes polnud ju ka pikemad lood palju paremad - ka neid oli visuaalselt püütud hakkida sisselõigete ja fotodega) veidi tõrvase meki muidu meega ärahellitatud suhu. Võimalik küll ka, et ma olengi selline vanamoeline ja tahan rohkem lineaarsemat teksti ning kujundust, kus tekst ja graafilised elemendid oleks väga selgelt eristatud, mitte niimoodi "voolamas" (sest ausalt öeldes on üks mu lemmikuid Eesti ajakirju Akadeemia, kus on ju ka pildid, aga need ei sega vähimalgi määral just teksti nautimast, ning ajalehti Sirp ja vähemal määral Diplomaatia, mis samuti püüavad hoida teksti ja graafilised elemendid võimalikult lahus).
Aga tegemist oli ka esimese numbriga ja võib ju vähemalt loota, et järgmised tulevad ka kujunduslikult sellised, mis mu maitsele rohkem ja paremini vastavad ning selle vaevutabatava tõrvamaitse ära pühivad. Sest, nagu öeldud, sisu poolest pole ajakirjale midagi ette heita, hoopis vastupidi - 50 lehekülje peale on mahutatud ohtralt huvitavat teavet, mida tasub kindlasti lugeda kõigil raamatusõpradel. Pealegi sain ma tagakaane siseküljelt teada millesti, mida ma varem ei teadnud, nimelt Björkkvisti raamaturiiulitest, mis seetõttu, et mul seisab peagi nagunii ja vältimatult ees raamatute mahutamise vahendite hankimine, äratas suurt huvi. Nii et isegi reklaamimüük on vastsel ajakirjal vähemalt mind silmas pidades täppi läinud.
P.S. Ajaveebis sellele sissekandele silte lisades kirjutasin esimese hooga sinna "raamatuarvustused" - ja jäin siis mõttesse. Tegemist on ju ikka ajakirjaga... aga teemaks on raamatud. Ja kuigi ajakiri on selline tüübilise ajakirja formaadiga ning klantspildiline ega vasta kuidagi raamatu kui sellise mõistele, pidasin siiski paremaks jätta silt muutmata, sest Lugu on sisu poolest kahtlemata kõige raamatulikum ajakiri üldse, mida mu silmad on taasiseseisvunud Eestis näinud.
Aga täna oli ta siis kohal ja kui jätta välja minu nime kandev otsepostituskleebis, oli juba esikaas päris sümpaatne, eriti samuse kleebise kohal põrnitsev kiisu, kelle kõrvale oli end poseerima sättinud ilmselt praeguse Eesti suurim elav kirjanik Jaan Kaplinski.
Sümpaatia püsis ja isegi tugevnes sisuga tutvudes. Üks vahest tugevamaid põhjuseid oli see, et ehkki tegemist on uue ajakirjaga, ei olnud ilmselgelt ponnistatud millegi erilise ja erutava nimel ning iga hinna eest ennast üles haibitud. See tavalisus võimaldas ajakirja kätte võtta kui vana tuttava ja see on ikka hea tunne - nii mõnegi ajakirja (nimesid nimetamata) avanumbri puhul on just tohutu enesereklaam kippunud eemale peletama, kuigi edasised numbrid on osutunud päris asjalikuks.
Nii kirjutajate valik kui ka selle valik, millest kirjutati, oli päris esinduslik: intervjuud mainitud elava klassiku Jaan Kaplinski, ilmselt samuti tuntud näitlejanna Elisabet Tamme, eestikeelse ulmekirjanduse suurkuju Indrek Hargla, asjaliku kirjandusinimese ja praegu ka pooleldi ametniku Krista Ojasaare ning tõlkija Triin Taelaga, rääkimata mitmest päris korralikust artiklist Gabrile García Márquezi, sõjandusraamatute ja lasteraamatute kohta ning muidugi veel terve hulk lühemaid artikleid, mis tõukusid mõnest konkreetsest raamatust, kuid tingimata ei piirdunud sellega.
Et minu lemmikteemad ulme ja sõjandus olid kaetud, on selge, et see ajakiri tabas minu puhul kindlasti märki. (Seda sellest hoolimata, et ma olin Õie-Mari Aasmäe artiklit tegelikult juba paari päeva eest lugenud Entsüklopeediakirjastuse ajaveebis - aga eks see nii vist olegi, et kui palju loed, juhtud ikka sattuma samade või vähemalt sarnaste asjade otsa: öeldakse ju küll, et maailmas ilmuv kirjasõna on hoomamatu, aga see on pigem statistiline väljendus... Isegi minul, kes ma pole veel päris 50 raamatutki tõlkinud, on olnud juba võimalus kasutada tõlkimisel ära oma varasemat tööd ja vähendada vaeva kopeerimise-asetamisega, mis siis rääkida veel eestikeelsest kirjavarast, mida on ju nagunii suures kirja-maailmameres parimalgi juhul vaid nii Sargasso mere sopi jagu...)
Kaplinski oli samuti väga hea valik avanumbri jaoks. Ma küll ei saa teda hinnata kirjanikuna, sest isikliku füüsilise puude tõttu ei ole mul võimalik pidada luulet - ja luuletaja eelkõige ju Kaplinski on - millekski väärtuslikuks ning see jääb minu silmis kirjandusväliseks asjaks, aga tema mõtteavaldusi on mulle alati meeldinud lugeda-kuulata, isegi kui tema mõtted liiguvad mõnikord minu jaoks võõrastel ja võõristust tekitavatel radadel. Nii ka seekord: väga huvitav ja ajurakukesi agaralt sebima panev oli tema lühike mõtelus üldmõistete teemal ja muidugi ka päris huvitavad olid Kaplinski kirjeldused külastatud maadest (eriti lõbus oli muidugi mälukild Arani saarelt: "...midagi ta seal siis näitab ja räägib juurde iiri stiilis: "Siit lääne poole on meri, aga kui võtad viski, siis hakkab nägema Ameerika rannikut, võtad veel teise, siis hakkab juba Boston paistma..."")
Sellise ajakirja iseloomulikuks tunnuseks on muidugi kümned lühikesed või ka veidi pikemad raamatututvustused ning need olid üldiselt hästi kirja pandud. Veidi kõhklusi tekitasid pikemate artiklite kõrval ära toodud raamatuloendid. Kui Kaplinski ehk kaanepersooni puhul jäi mulje, et on ära toodud võimalikult esinduslik valik (rõhutan sõna "valik", mis oli ka vastava veeru liigendamiseks kasutatud alapealkirjades kasutatud), siis näiteks Márquezi ja Taela juures olevad loendid olid nagu kuidagi puudulikud. Márquezi loend kandis lausa pealkirja "Meil ilmunud", aga ei sisaldanud kõiki neidki, mis olid tekstis ära mainitud; sama võib öelda Taela loole lisatud loendi kohta. Ma ei vaevunud küll kontrollima, aga kerkis pähe mõte, et kuivõrd ajakirja väljaandjaks on Apollo, siis võib-olla on esile tõstetud just neid, mida parajasti ka müügilt leida saab. (See, muide, ei ole öeldud halvustamiseks: sellise varjatud reklaami vastu (kui see tõepoolest on nii) pole mul tegelikult midagi, sest nagunii teavad tõsisemad huvilised teed bukinisti juurde.)
Aga kogu seda äärmiselt positiivset üldpilti kippus omajagu rikkuma üks pisiasi nimetusega kujundus. Värvilise, võiks öelda et klantsajakirja puhul on muidugi pildirohkus ja muu selline päris loomulik ja õigupoolest kenagi, kuid minu meelest jättis kujundus siiski veidi soovida.
Esimest korda tabas mind üllatus 18. leheküljel, kus ma kahtlustasin, et on aset leidnud väike "küljendusime" ning parempoolse veeru lõpus osa teksti ära kadunud. Alles päris mitu hetke hiljem sain aru, et tekst läheb edasi kõrvalleheküljel, aga mitte visuaalselt kõrval asuvas veerus, vaid visuaalselt samamoodi paremas servas asuval veerul. Samas kümmekond lehekülge hiljem (28-29) oli jälle vastupidi: vasakpoolse lehekülje vasak veerg jätkus parempoolse lehekülje parempoolses veerus. Veel keerulisem oli järge taga ajada lk 42-43, kus vasakpoolse lehe alumist poolt täitev tekst jätkus parempoolse lehekülje ülaosa parempoolses veerus. Mõni lehekülg edasi (46-47) võis aga jälle leida esimese variandi: vasakpoolse lehekülje parem veerg jätkumas parempoolse lehekülge parempoolses veerus. Muidugi, kõigil neil lehekülgedel võis tegelikult seda järge ka värvide järgi taga ajada: mainitud lühitutvustuste veerud olid tavalised, must kiri valgel taustal, nende vahele asetatud artiklid aga värvilisel taustal. Siiski jättis see hakitus (selles mõttes polnud ju ka pikemad lood palju paremad - ka neid oli visuaalselt püütud hakkida sisselõigete ja fotodega) veidi tõrvase meki muidu meega ärahellitatud suhu. Võimalik küll ka, et ma olengi selline vanamoeline ja tahan rohkem lineaarsemat teksti ning kujundust, kus tekst ja graafilised elemendid oleks väga selgelt eristatud, mitte niimoodi "voolamas" (sest ausalt öeldes on üks mu lemmikuid Eesti ajakirju Akadeemia, kus on ju ka pildid, aga need ei sega vähimalgi määral just teksti nautimast, ning ajalehti Sirp ja vähemal määral Diplomaatia, mis samuti püüavad hoida teksti ja graafilised elemendid võimalikult lahus).
Aga tegemist oli ka esimese numbriga ja võib ju vähemalt loota, et järgmised tulevad ka kujunduslikult sellised, mis mu maitsele rohkem ja paremini vastavad ning selle vaevutabatava tõrvamaitse ära pühivad. Sest, nagu öeldud, sisu poolest pole ajakirjale midagi ette heita, hoopis vastupidi - 50 lehekülje peale on mahutatud ohtralt huvitavat teavet, mida tasub kindlasti lugeda kõigil raamatusõpradel. Pealegi sain ma tagakaane siseküljelt teada millesti, mida ma varem ei teadnud, nimelt Björkkvisti raamaturiiulitest, mis seetõttu, et mul seisab peagi nagunii ja vältimatult ees raamatute mahutamise vahendite hankimine, äratas suurt huvi. Nii et isegi reklaamimüük on vastsel ajakirjal vähemalt mind silmas pidades täppi läinud.
P.S. Ajaveebis sellele sissekandele silte lisades kirjutasin esimese hooga sinna "raamatuarvustused" - ja jäin siis mõttesse. Tegemist on ju ikka ajakirjaga... aga teemaks on raamatud. Ja kuigi ajakiri on selline tüübilise ajakirja formaadiga ning klantspildiline ega vasta kuidagi raamatu kui sellise mõistele, pidasin siiski paremaks jätta silt muutmata, sest Lugu on sisu poolest kahtlemata kõige raamatulikum ajakiri üldse, mida mu silmad on taasiseseisvunud Eestis näinud.
30.9.09
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev jälle üle mõningase aja. Paganama aeglaselt tegelikult edeneb, mida paraku on ka kirjastus tähele pannud... :-( Ma ei ole päris kindel, kuidas ma oma töötempot tõsta saan, aga kuidagi peab seda tegema... Nagunii on ju seegi raamat tähtajast räigelt üle - õnneks küll viimasena, sest järgmiste osas pole veel tähtaega paberile pandud. No loodetavasti õnnestub enda sisemine töömasin kuidagi taas normaalse kiirusega käima saada.
Eilse raamatuajakirjast ilmumise teadasaamise peale sattusin täiendavalt lugema sellega mõneti haakuvat sissekannet kirjastuse Tänapäev ajaveebis, kus oli juttu raamatuturule paisatud "hiinlastest" ehk siis (odavalt) Hiinas trükitud raamatutest. Lappasin ka ise kolme interneti-raamatumüüja (Raamatukoi, Rahva Raamat ja Apollo) uudiskirjanduse lehekülgi, milles oli väike paus tekkinud, ning tõepoolest, raamatuid ilmub palju (kuigi jah, omajagu masendav oli vaadata nii umbes viimase kuu aja jooksul ilmunud kirjandust - olgu peale, lastekirjanduse vastu ei ole mul midagi, aga ikka neetult palju on sellist "lapselikku", infantiilset kirjandust, mis on ilmselgelt kas puhtaks rahateenimiseks mõeldud või siis "ühelt hullult teisele"...) ja selline ajakiri on sestap väga tervitatav. Kuigi mul on paraku tõsised kahtlused, kas ei kipu see taas muutuma umbes selliseks, nagu on praegugi SERKi/Varraku raamatuklubi või ka sellesamuse Apollo ajakirja moodi kokku köidetud väljaanded, mis pea eranditult koosnevad raamatute ühe-kahelauselistest lühitutvustustest. Kuigi palju parem pole ju tegelikult ka kirjastajate üllitatav ajaleht Raamat. Mitte et see iseenesest halb oleks, aitab ju seegi veidi orienteeruda, aga laias laastus sama võib leida ka mainitud veebisaitidelt.
Ajakiri lubab muidugi sissevaateid, ülevaateid ja isegi arvustusi, aga eriti viimaste suhtes on mul küll suur umbusk. Ma lausa kaifin arvustusi või laiendatud arvustusi või kuidas neid peakski nimetama, mis ilmuvad näiteks New York või London Review of Booksis. Mäletan ka asjatundlikke sissevaateid, mõnikord samamoodi esseeni kasvanud järelsõnu eriti Loomingu Raamatukogu vihikutes. Ei saa öelda, et sellised asjad oleks tänapäeval täiesti ära kadunud, aga kohe kindlasti leidub tekste, mida võiks puhta südamega arvustuseks või raamatu(te)st tõukuvaks esseeks nimetada, oluliselt vähem, lausa hirmvähe.
Põhjus on muidugi selge: ainuüksi selliste asjade kirjutamisega ära ei ela, kuid nende kirjutamine nõuab siiski aega ja süvenemist, mida aga tänapäeva märksa kiiremas elutempos üha vähem alles jääb, mis omakorda kipub piirama võimalike kirjutajate ringi nendega, kellele lugemine ühel või teisel põhjusel tööülesandeks on (kirjandusteadlased, raamatukogutöötajad, parimal juhul (kultuuri)ajakirjanikud). Teistel on enamasti heal juhul aega, et anda ülevaade või põgus sissevaade loetust, aga mitte enam aega, et asetada teksti/tekste laiemasse konteksti, siduda seda mineviku ja olevikuga ja nii edasi. Muidugi puudub ka eriline stiimul seda teha, sest pole ju õieti kohtagi, kus selliseid asju avaldada (päevalehed naljalt selliseid asju ei avalda, isegi nädalalehed suurt mitte ning sellesisulisi ajakirjugi on päris napilt (kuigi samas tuleb kohe meelde ka Horisondi veerg "Lugesin üht raamatut", mis enamasti on nauditavad lugeda)). Jääb üle loota, et vahest suudab siis see peagi ilmavalgust nägev ajakiri tekitada niisuguse keskkonna, mis stimuleeriks inimesi raamatutest kirjutama.
Raamatutega seoses sattus täna ette ka uudis esimeste Euroopa Liidu kirjanduspreemiate jagamisest. See on õieti iseäralik preemia: nii-öelda kolmeaastase tsükliga, kus ühel aastal jagatakse auhinda 12 ja kahel 11 riigi kirjanikele. Eesti selle aasta valikusse ei sattunud, nii et mõnel siinsel kirjamehel/naisel tuleb 5000 eurot oodata järgmise sügiseni :-) Veidi üllatav oli näha nimekirjas ka üht ulmekirjanikku, poolakat Jacek Dukajd - naljalt ju ulmeautorid selliste üldkirjanduslike auhindade jagamisel pjedestaalile ei jõua (mida näitavad ilmekalt ka teised auhinna pälvinud teosed
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2), Lahingulaev Galaktika (TV6), Fido (TV1000)
Eilse raamatuajakirjast ilmumise teadasaamise peale sattusin täiendavalt lugema sellega mõneti haakuvat sissekannet kirjastuse Tänapäev ajaveebis, kus oli juttu raamatuturule paisatud "hiinlastest" ehk siis (odavalt) Hiinas trükitud raamatutest. Lappasin ka ise kolme interneti-raamatumüüja (Raamatukoi, Rahva Raamat ja Apollo) uudiskirjanduse lehekülgi, milles oli väike paus tekkinud, ning tõepoolest, raamatuid ilmub palju (kuigi jah, omajagu masendav oli vaadata nii umbes viimase kuu aja jooksul ilmunud kirjandust - olgu peale, lastekirjanduse vastu ei ole mul midagi, aga ikka neetult palju on sellist "lapselikku", infantiilset kirjandust, mis on ilmselgelt kas puhtaks rahateenimiseks mõeldud või siis "ühelt hullult teisele"...) ja selline ajakiri on sestap väga tervitatav. Kuigi mul on paraku tõsised kahtlused, kas ei kipu see taas muutuma umbes selliseks, nagu on praegugi SERKi/Varraku raamatuklubi või ka sellesamuse Apollo ajakirja moodi kokku köidetud väljaanded, mis pea eranditult koosnevad raamatute ühe-kahelauselistest lühitutvustustest. Kuigi palju parem pole ju tegelikult ka kirjastajate üllitatav ajaleht Raamat. Mitte et see iseenesest halb oleks, aitab ju seegi veidi orienteeruda, aga laias laastus sama võib leida ka mainitud veebisaitidelt.
Ajakiri lubab muidugi sissevaateid, ülevaateid ja isegi arvustusi, aga eriti viimaste suhtes on mul küll suur umbusk. Ma lausa kaifin arvustusi või laiendatud arvustusi või kuidas neid peakski nimetama, mis ilmuvad näiteks New York või London Review of Booksis. Mäletan ka asjatundlikke sissevaateid, mõnikord samamoodi esseeni kasvanud järelsõnu eriti Loomingu Raamatukogu vihikutes. Ei saa öelda, et sellised asjad oleks tänapäeval täiesti ära kadunud, aga kohe kindlasti leidub tekste, mida võiks puhta südamega arvustuseks või raamatu(te)st tõukuvaks esseeks nimetada, oluliselt vähem, lausa hirmvähe.
Põhjus on muidugi selge: ainuüksi selliste asjade kirjutamisega ära ei ela, kuid nende kirjutamine nõuab siiski aega ja süvenemist, mida aga tänapäeva märksa kiiremas elutempos üha vähem alles jääb, mis omakorda kipub piirama võimalike kirjutajate ringi nendega, kellele lugemine ühel või teisel põhjusel tööülesandeks on (kirjandusteadlased, raamatukogutöötajad, parimal juhul (kultuuri)ajakirjanikud). Teistel on enamasti heal juhul aega, et anda ülevaade või põgus sissevaade loetust, aga mitte enam aega, et asetada teksti/tekste laiemasse konteksti, siduda seda mineviku ja olevikuga ja nii edasi. Muidugi puudub ka eriline stiimul seda teha, sest pole ju õieti kohtagi, kus selliseid asju avaldada (päevalehed naljalt selliseid asju ei avalda, isegi nädalalehed suurt mitte ning sellesisulisi ajakirjugi on päris napilt (kuigi samas tuleb kohe meelde ka Horisondi veerg "Lugesin üht raamatut", mis enamasti on nauditavad lugeda)). Jääb üle loota, et vahest suudab siis see peagi ilmavalgust nägev ajakiri tekitada niisuguse keskkonna, mis stimuleeriks inimesi raamatutest kirjutama.
Raamatutega seoses sattus täna ette ka uudis esimeste Euroopa Liidu kirjanduspreemiate jagamisest. See on õieti iseäralik preemia: nii-öelda kolmeaastase tsükliga, kus ühel aastal jagatakse auhinda 12 ja kahel 11 riigi kirjanikele. Eesti selle aasta valikusse ei sattunud, nii et mõnel siinsel kirjamehel/naisel tuleb 5000 eurot oodata järgmise sügiseni :-) Veidi üllatav oli näha nimekirjas ka üht ulmekirjanikku, poolakat Jacek Dukajd - naljalt ju ulmeautorid selliste üldkirjanduslike auhindade jagamisel pjedestaalile ei jõua (mida näitavad ilmekalt ka teised auhinna pälvinud teosed
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2), Lahingulaev Galaktika (TV6), Fido (TV1000)
29.9.09
Esmabased mõtted
Nädalavahetus ja suurüritus üle elatud ja läbi põetud, võis täna alustada tavalist esmaspäeva ehk teisisõnu tarkvara tõlkimisele pühendatud päeva. Tegelesin ainult KDE-ga ja seal ka mõistagi peamiselt arendusharuga (elik tulevase KDE 4.4-ga). Mõistagi eelmise esmaspäeva supersaavutust tõlkeühikute osas enam kätte saada ei õnnestunud, sest nii lihtsaid asju, millega statistikat eduliselt parandada, paraku rohkem pole. Aga ka tuhatkond stringi juurde on päris hea tulemus tegelikult ja annab kenasti lootust, et järgmise väljalaske ajaks võib taas sajaprotsendine tõlgituse tase igati realistlik olla. Igal juhul suutsin mitu moodulit n-ö puhtaks teha, eriti just kdebase, mis ongi ju vahest kõige olulisem, sest sellega puutub iga KDE kasutaja nagunii üht- või teistpidi kokku. Tõlkijana vaadates tundub, et KDE 4.4 toob kaasa mitmeid, kuigi mitte just väga palju uusi ja huvitavaid asju või õigemini mitte asju, vaid omadusi oleks vist täpsem öelda (täpsemalt annab neist aru kavandatavate uuenduste plaan, mis küll kindlasti täies mahus ei täitu), küll aga on päris palju uuendusi veateadete ja muude selliste diagnostiliste asjade osas, mis, kui ma ei eksi, saab tähendada ainult seda, et suurt vaeva on nähtud KDE muutmisega senisest veel töökindlamaks.
Kusjuures töötada oli täna mõnus: ilm oli üldiselt kena, vähemalt toas viibides :-) ja et ma laupäevasel suurüritusel pidin veidi mõru maitsega pilli alla neelama võimetuse ja võimatuse tõttu kuulata head vana (eriti saksa) punkmuusikat, siis lasksin sel täna terve päeva kõrvu hellitada.
Päeval sattusin veidi juhuslikult peale ühele uuele huvitavale asjale Eesti ajakirjandusmaastikul, nimelt nii meeldivale nähtusele nagu raamatuajakiri (õieti oli ema sellele juba mõne aja eest vihjanud, aga mingil põhjusel jätsin ma selle vihje tol korral tähele panemata, alles nüüd meenus...). Kannab see nime Lugu ja on ilmselt seotud kuidagi Apollo raamatupoodide ketiga, vähemalt lubab seda arvata asjaolu, et nende saidil seda reklaamitakse. Reklaamis öeldakse, et tegemist on Eesti esimese raamatuajakirjaga, mis on vahest veidi vaieldav ja tõlgendatav, aga igal juhul on sellise spetsialiseeritud väljaande ilmaletulek ääretult kena ja minusuguse raamatuhullu südant soojendav sündmus.
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud. Välisilm (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2)
Kusjuures töötada oli täna mõnus: ilm oli üldiselt kena, vähemalt toas viibides :-) ja et ma laupäevasel suurüritusel pidin veidi mõru maitsega pilli alla neelama võimetuse ja võimatuse tõttu kuulata head vana (eriti saksa) punkmuusikat, siis lasksin sel täna terve päeva kõrvu hellitada.
Päeval sattusin veidi juhuslikult peale ühele uuele huvitavale asjale Eesti ajakirjandusmaastikul, nimelt nii meeldivale nähtusele nagu raamatuajakiri (õieti oli ema sellele juba mõne aja eest vihjanud, aga mingil põhjusel jätsin ma selle vihje tol korral tähele panemata, alles nüüd meenus...). Kannab see nime Lugu ja on ilmselt seotud kuidagi Apollo raamatupoodide ketiga, vähemalt lubab seda arvata asjaolu, et nende saidil seda reklaamitakse. Reklaamis öeldakse, et tegemist on Eesti esimese raamatuajakirjaga, mis on vahest veidi vaieldav ja tõlgendatav, aga igal juhul on sellise spetsialiseeritud väljaande ilmaletulek ääretult kena ja minusuguse raamatuhullu südant soojendav sündmus.
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud. Välisilm (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2)
Subscribe to:
Posts (Atom)