Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus küll ka ära külaskäik ema juurde. Õieti, ega mul muidu poleks ehk seda kavas olnudki, aga päkapikud olid jõulude ajal midagi korralikult segi ajanud ja selmet paar kinki nagu kord ja kohus mu venna majja, kus ma parajasti viibisin ja agaralt olin valmis kõike ja rohkemgi vastu võtma, toimetada, olid nad need hoopis ema juurde maha poetanud. Mistõttu ma pidin neile siis täna järele minema.

(Eks ma usun, et päkapikke on samamoodi minuga segadusse ajanud teadmine, et igas sekundis sünnib maailma 2,6 inimest: olgu, need paar tervikinimest saab ju ikka kuidagi kenasti ja täpselt lokaliseerida, aga too 0,6? see jääb päris arusaamatuks ja küllap nende 0.6-te aina juurde tekkimisest tulevad ka segadused pakkide õigel ajal õigesse kohta toimetamisega ...)

Külaskäik mõistagi tähendas rikkaliku jõulutoiduorgia teatavat jätkumist (ma ei olegi kunagi hästi aru saanud, kas tuli jõuluõhtul/ööl seitse korda süüa või tuli lihtsalt seitse päeva järjest süüa, aga võib-olla ka mõlemat - ja et mitte segi minna ja häbisse sattuda, olengi ma siis püüdnud mõlemat teha, milleks tänane visiit andis imehea võimaluse).

Aga ka mõningat peamurdmist, olgu ristsõnavihikute või siis ema valmistatud suguvõsa tuntud esindajate vihikukese (loodetavasti) lõpliku viimistluse kallal. Ja otse loomulikult ka jõulurõõmu selle kõige ehedamal kujul, mis olgu ka alloleva pildikollaaži näol ära näidatud:

Superjõulukink: armas öökull koos oma maiasmokk-kõhuga,
kujutatuna enam-vähem igast küljest ja poosist

Aga et ma juba kord saama peal väljas olin, ei jätnud ma tagasiteel koju möödumata ka elukohajärgse suurema universaalmagasini välisseinast, mille äärde paigutatud pakiautomaadis ootasid mind ees paar raamatut, mis olgu ka siin ära mainitud:

• Adam Roberts. The History of Science Fiction
• Jenny Williams. Theories of Translation

Loetud: Akadeemia 12/2014
Vaadatud: Soojad kehad (TNT Film)

kolmaneljajõulubased mõtted

Selleaastased jõulud tulid mõningase vahemiku järel taas venna juures. Kus ühtlasi sai ka ära kaeda talle sünnipäevakingiks osaks langenud uhke lipuvarras ja selle otsas lehviv plagu (jah, täitsa lehvis: kuigi hardal jõuluõhtul oli piisavalt lundki, jagus ka just nii palju tuulekest, et lipp kenasti-loiult ikkagi lehvima panna). Mis sest jõuluõhtust ikka palju rääkida, eks kõik teavad ise, kuidas see, olgu pereringis nagu mul, või ka muud moodi välja näeb ja mõnusalt tunda on.

Esimesel jõulupühal ehk tagasi Tallinnasse sõitmise päeval käisin läbi ka Tartust, et kokku saada ühe tuttavaga. Mis oli samuti rõõmus üritus, seda enam, et selgus, et Tartu ei olegi täitsa välja surnud, vaid mõni asutus ikka tegutseb ka, näituseks kohvik Pierre, mis oli täitsa vahva koht, kuhu ma varem sattunud polnud, aga kuhu võib kunagi tagasi minna, kui jälle tekib küsimus, milline piisavalt meeldiv ja sobilik koht Tartus üldse avatud peaks olema. Tõsi, pärast jõuluõhtut ei suutnud sealsed hõrgutised märkimisväärset muljet jätta ja pisut jäi suukosutuseks võetud kooki isegi alles, aga seda ei saa mitte koha või pakutava kehvuseks pidada, sugugi mitte, vaid, nojah, kuidas öelda, asjaolude kokkulangemiseks  - sest kook oli tõesti hea, aga jah, kõike muud oli liiast all ... Igatahes šokolaad (see vedel variant siis, mõistagi) ja kohv olid ka igati head, nagu ka teenindus ja interjöör ja kõik see muu. Rääkimata mõistagi seltskonnast :-)

Selle aasta jõulukingituste top3: lehviga kondenspiim, imearmas öökullikuju ja graveeritud nimega käevõru

Õhtul Tallinnasse tagasi jõudes algas mõistagi tavaline argi- ja tööpäev, aga eks ta ole, kõik hea möödub ja jääb püsima vaid mälestuses ...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Snow White and the Huntsman (RTL), Kristallpealuud (Universal Channel)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus küll ka ära üks väljaskäik - seesamune, mida ikka tuleb tavaliselt enne jõule ette võtta. Aga et mul täna õnnestus väga varakult see ära teha, ei võtnud see ka märkimisväärselt aega (millest tuleks kõrva taha panna, et edasistelgi aastatel on mõtet varakult jõulude peale mõelda - mitte et ma poleks seda iga aasta mõelnud, muidugi ...).


Loetud: Akadeemia 12/2014
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus ära nii ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks kui ka traditsiooniline pühapäevane külaskäik ema juurde. Mis samamoodi tavapäraselt tähendas kopsakat kõhutäit - jah, täna juba kerge jõulu-eelaimdusega, sest laual olid nii glögi kui ka korralikud lihakäntsakad - ja mõistagi parajat peatäit, seda viimast eelkõige ristsõnavihikute kujul. Aga ka veel kord pisut tolle ema suguvõsa tuntud isikute projekti kallal, kus ma seekord pidin küll tunnistama enda allajäämist mõningatele ülesannetele, mida minu meelest üks tekstiredaktor pidanuks tegema, aga ei teinud sugugi nii nagu vaja ... Eks sellega saab siis edaspidi veel maadelda, sest lõppeks ei saa ju olla, et üks suhteliselt lihtne asi ei saa tehtud nii, nagu täpselt vaja ja nagu peab.

Koduteel astusin läbi ka elukohajärgne suurema universaalmagasini välisseina juurest, kus paiknev pakiautomaat sisaldas üht mulle saadetud raamatut, mis olgu ka siin ära mainitud:

• Barbara Graziosi. Olümpose jumalad. Ajalugu

Loetud: Diplomaatia 12/2014
Vaadatud. Ajavaod. Ärimehed: Eesti marmor (ETV), ENSV (ETV), Kääbik: Ootamatu teekond (TV3), Viikingid (Universal Channel)

Kolmabased mõtted

Suuresti tavaline tööpäev, mille õhtupoolikust võttis küll tubli tüki enda alla selle hooaja esimene jõulupidu, mille korraldas Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus. Nagu ikka, oli see selline mõnus üritus, ühelt poolt igati hea toidu- ja kõige muu (sealhulgas seltskonna)valikuga, teiselt poolt aga suhtlemisõhtu rohkete huvitavate kohtumistega (jah, võib-olla ka produktiivsete, mine tea), olgu siis seni isiklikult kokku saamata või ammugi teada inimestega.

Heale tujule aitas mõistagi kaasa ka see, et isegi ilm oli suurepärane: mõnusalt tuult (räägitakse, et merel olla lausa torm olnud, aga noh, linnas vaibub see ju alati lihtsalt iilideks), näpuotsaga ka taevast alla valatavat pudi, nii et kokku tuli tubli pooltuisune ilm - mille üks suur väärtus on mõistagi see, et lumi/vihm ju alati nõrgendab ja mahendab ja muudab talutavamaks selle koletu valguse, millega linnad täiesti tarbetult üle külvatakse.


Loetud: Oma Keel 2/2014
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Barcelona - Pariisi Saint-Germain (TV6), Puudutus (TV3)

Reedesed mõtted

Juba enam-vähem normaalne päev, kuigi toiduelamuste järgi tundub, et noist jõuluist on raske üle saada - aga et paistab, et ägisedes, ent vapralt sisseaetavad kartulilaarid ja kapsavoorid ja kommimäed ja süldihunnikud ja šokolaadikuhjad ja verivorstipenikoormad siiski kahanevad ega ilmuta märkimisväärseid isetaastumise tundemärke, võib loota, et toituminegi jõuab ehk millalgi ja peagi tagasi argisesse rütmi.

Loetud: Tuna 4/2013
Vaadatud: Tasuja (ETV2), Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele (Kanal12)

Kolmabased ehk jõulubased mõtted

Jõulud jätkusid.

Loetud: Tuna 4/2013
Vaadatud: Percy Jackson ja olümplased: Välguvaras (TV3), Cowboys & Aliens (Pro7), Seeds of Destruction (Universal)

Teisibased ehk jõululaubased mõtted

Eks ta ju muidugi oleks võinud ellu äratada mitte küll kõige varasema (sest need olid ka lume poolest tõsiselt vaesestatud), aga sellise keskmise lapsepõlve aja mälestusi ning olla valge ja vaikselt langevate helbekeste ja tüseda punases vormirõivas mehemüraka ja kõige muu vastava atribuutikaga, selmet olla vihma tibutav, musta-pruunikas ja kena murueidetütrepärjaga haldjakesena kingisaajate nime välja hõikava vennatütrega, aga kui veeta jõululaupäev lähedaste inimeste ringis, ei ole õieti too väline väliste tunnuste nii või naa olemine üldse nii tähtis ja taandub kõige muu, sisemise ülevalguva rahu- ja rahulolutunde ees.

Millist, seda tunnet siis, mõistagi aitasud vaid süvendada ühelt poolt traditsiooniliselt lookas, vaevu koormale vastu pidav jõululaud (võib  - sest kes see teine ju ikka enda saba kergitab kui mitte ise - rõõmuga ära märkida, et kuigi mul oli eile korralik peavalu ja ma kahtlesin, kas mu nagunii napid, et mitte öelda täitsa olemata kokanduslikud võimed selle varjust üldse valla pääsevad, leidsid mu valmistatud, toda jõululauda veel enam looka ajavad kirju koer ja jäätis vähemalt sõnades, aga paistis, et ka suudes päris head vastuvõttu) ja iseenesest mõista ka õige mitu kingipakki igasugu vahvate ja lausa vajalike asjadega.

Viimaste, nende kinkide seas siis, olid domineerival positsioonil kaks liiki. Esiteks mõistagi raamatud, mis saavad ka allpool ära mainitud, aga teiseks tuleb nentida, et nähtavasti eelkõige Facebook, aga võib-olla ka mõned muud sotsiaalse suhtlemise kanalid toimivad eheda võrkturunduse keskkonnana: nähtavasti just seeläbi ja nende kaudu on jõudnud varasemast selgemalt kõigi mu tuttavate ja sugulaste ja kelleni iganes teadmine, et mul on omamoodi erisuhe öökullidega - ja nüüd oligi kingipakkidesse peitu pugenud, et siis mu ootusärevalt põksuva südame saatel ning teadmatusest ja sellega kaasnevast erutusest pisut värisevate käte all pakendikihi alt vabanedes silma ja vaimu ja hinge rõõmustada, õige paras hulk igasuguseid öökulle, olgu ripatsite või kettide või või tasside või suisa helisevate-kõlisevate kellukeste kujul. Mille üle ma otse loomulikult ainult rõõmustada võisin. Aga olgu siis pika jutu lühikeseks kokkuvõtteks ära mainitud ka kingipakkidesse poetatud raamatud:

• Eesti ajalugu III
• Võõrsõnade leksikon
• Ristsõnastik 2014
• J. Freimann. Tõstesport Järvamaal läbi aegade
• P. Rammo. Laupa mõis. Minevikust ja tänapäevast

Valik kodusest öökullistikust Issanda aasta kahe tuhande kolmeteistkümnenda jõulude ajal
(Pildi kvaliteet: täpselt esimesejõulupühapuhune)

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Vahva sõdur Švejk (Kanal2)

Esmabased mõtted

Päev, millesse mahtus tavapärase teotsemise kõrval ka nii ühe, võimalik, et sel kalendriaastal viimase, artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks kui ka väljaskäik eesmärgiga külastada elukohalähedast superhüpergigamegakaubanduskeskust, et varustada end mitmesuguste vajalike esemetega äraütlemata suurel kiirusel lähenevaks jõuluks, kui ka, iseenesest mõista, hilisem kibekähkune sahmerdamine, et osast neist superhüpergigamegakaubanduskeskusest hangitud esemetest samuse jõulu puhuks midagi vajalikku ja maitsvat valmistada. Kui eilsel väljaskäigul võis nautida sellist kena Inglise talveilma, siis tänaseks oli ilmataat otsustanud võtta sammukese tagasi ja väljas valitses tore Eesti (hilis)sügis. Nojah, võib-olla selles mõttes mitte nii tore, et mulle just hirmus väga ei meeldi, kui igal pool muudkui pori lirtsub ja lärtsub ja on, aga leebe tuuleke ja mõnus vihmapladin kompenseerisid selle tundevajaku päris kenasti ja tõid hinge just sellise, kas nüüd päris jõululiku, aga ikka tarvilise rahu- ja hääoluvirvenduse.


Loetud: Tuna 4/2013
Vaadatud: : Jüri Üdi klubi (ETV2), Intervjuu president Toomas Hendrik Ilvesega (ETV)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi mõningase katkestuse taaskordne ema ja ta poiss-sõbra külastamine, kes paistsid olevat hädas jõulutoitude hävitamise raske ülesandega, millele ma siis aitasin oma väeteid õlgu ja ablast suud lisades nii hästi kaasa, kui vähegi oskasin. Terviski paistab olevat hakanud paika loksuma, sinna õiges suunas siis, kuigi teatavat ebakindlust nina ja kurgu piirkonnas võis endiselt täheldada. Lisaks võimsale kõhuorjamisele tähendas külaskäik mõistagi, nagu enamasti ikka, ka mõnusat ajukurnamist, mille eest hoolitsesid paar ristsõnavihikut.

Loetud: Tuna 4/2012
Vaadatud: Doktor Who (Universal), 9 (RTL2)

Esmabased ehk jõululaubased mõtted

Täiesti töövaba ehk üdini hardale lustile ja lõbule pühendatud päev, mida täielikult täitev sündmus oli enesestmõistetavalt jõululaupäev  - kõlab otsekui üks tuntud kirjandusteos "Esmaspäev algab laupäeval", eks ole :-) (mis tuletab muidugi kohe meelde ka sellest osaliselt tuletatud vaat et sama kuulsa, eriti aastavahetusprogrammides, filmi, millel küll sootuks teine pealkiri).

Sõnaga, nagu viimastel aastatel ikka, tähendas see kogunemist ema ja ta poiss-sõbra juurde, kuhu tuli sõbralikult kokku nende mõlema terve suur lähemate sugulaste seltskond, õnneks mitte kõik päris ühekorraga, mis tagas paraku seintega üheselt ja betoonkindlalt piiritletud korteris vähemalt teatava liikumisvõimaluse. Ja nagu ikka, tähendas jõululaupäev korralikku vitsutamist, tavapärasest erilisemaid ning komponendi- ja maitsevarieeruvamaid roogi. Nojah, oma endiselt pooleldi vinduva tervisliku oleku tõttu ei saanud ma neid küll ehk päris täiel rinnal ja maitseretseptoritel nautida, aga isegi selles olekus oli äraütlemata üheselt selge, et tegu on ekstraordinaarse kulinaarse sündmusega (näiteks äädikas, mida ma täna mitmelgi juhul taldrikule tirtsutasin, on mul peaaegu eranditult jõuludega seotud toidulisand). Üllataval ja rõõmustaval kombel tundus kõigile maitsevat mu valmistatud kirju koer, mida eile pooluimasena tehes ma ise olin kartnud, et see läks täiega metsa ja tuleks ehk sootuks kaasa võtmata jätta. Aga võib.olla siis peabki selleks, et see tõeliselt hea välja tuleks, end kõigepealt kuidagi pooleldi rivist välja lööma? Võta nüüd kinni ... :-)

Ja mõistagi toonitas päeva erilisust ühe seina äärde automaagiliselt tekkinud pakikeste, kotikeste ja muude sidumite rida, mille külge olid kinnitatud kohaletulnute nimed, mida ühel hetkel välja hõikama asuti, et hõigatud siis suud või muid kehaosi liikuma pannes neile aastakokkuvõtteks ette nähtud kingituse kätte saada võiksid. Kõige üleslugemine, mis siinkirjutajale osaks langes, läheks ehk liiga pikale, aga eriliselt hea meel oli mul - nojah, raamatuhullule sobilikult muidugi - ühe raamatu üle, milleks oli peaaegu tabamatu, seniajani avalikust ringlusest ehk raamatupoodidest peaaegu puuduv (vaatasin järele, paistab, et leidub ainult (endises) TÜ raamatupoes, niisiis Krisostomuse egiidi all) "Liivi-eesti-läti sõnaraamat". Mis muidugi ei vähenda rõõmu teistegi kingituste ega ka paari ristsõnavihiku üle, mille ma ema lahkuse läbi kaasa sain ja mis hiljem, kui ma kingikottide raskuse all vaarudes koju olin jõudnud, veel mõnda aega küll tavalisest veidi aeglasemalt ja vaevalisemalt toimivale ajule rõõmsat pingutust pakkusid.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millele andis oma värvingu kergelt haiglane enesetunne. Nähtavasti külmetasin eile või üleeile väljas käies (nii Kristiine keskus kui ka Buffalo pubi olid mu meelest selgelt üle köetud), mis poleks muidu suurt midagi, ikka tuleb ju ette, aga täna lisandus sellele harjumatu valu õlapiirkonnas. Natuke imetabases veebis uurides selgus, et koos külmetusega osutab see üldiselt surmahaigusele, olgu siis katk, aids või pidalitõbi, aga ravi on ikka ühesugune - valuvaigisti. Astusingi siis erakordse sammu ja võtsin tableti sisse ning mõni tund hiljem võis tõdeda surmatõve lahkumist (külmetus oma seniste ja ilmselt veel avalduvate sümptomitega siiski jäi - saabki täna alanud hea uue ilma, talve ja 14. baktuni kenasti sisse juhatada).

Ajakirja Oma Keel vahendusel jäi mulle täna silma üks mõne aja eest Tartu ülikoolis kaitstud bakalaureusetöö, mille pealkiri oli mulle kui tarkvara tõlkijale omajagu intrigeeriv, nimelt "Hoiakud eestikeelse kontoritarkvara kasutamise suhtes". Eks seal uuritava valimi koostise ja võib-olla veel mõne asja üle saaks vajaduse korral nuriseda, aga tundus, et autor on siiski taodelnud võimalikult parimat ja see on tal ka üsna hästi välja tulnud. Tulemusedki olid küllaltki eeldatavad, vähemalt mu meelest: eesti- ja ingliskeelse kontoritarkvara kasutajaid ligikaudu pooleks, ka suhtumine üsna pooleks.

Siiski jäi muret tekitavalt silma asjaolu, et eestikeelse kontoritarkvara kasutajad ja selle hindajad on peamiselt vanemad inimesed, noorematel tundub ingliskeelne olevat rohkem trendikas, isegi mõistetavam. Ehk natuke utreeritult: kui vanemad inimesed veel eesti keelt mõistavad, siis nooremad mitte enam nii hästi ... Mis ei ole eestikeelse väljendusoskuse ja mõistmise ehk funktsionaalse kirjaoskuse kahanemise tingimustes muidugi midagi imekspandavat, aga siiski ohule viitav. Millises seoses, olgu siin etteruttavalt öeldud, oli tänases Sirbis lausa kummastav lugeda enam-vähem kõrvuti, kuigi eri lehekülgedel ja eri inimeste suust, kaht järgmist seisukohta (esimene siit ja teine siit):

1) Eesti keele ja kirjanduse tundide arvu vähenemine on olnud muljet avaldav. Tartu Karlova gümnaasiumi õpetaja Külliki Kask [minu õpetaja, kellest mul on ainult häid mälestusi] on koostanud põhjaliku tabeli, kui palju on meie lapsed 1978. aastast kogu kooliaja jooksul eesti keelt ja kirjandust õppinud. Need, kes alustasid kooliteed 1978. aastal, said 11 kooliaasta jooksul 2415 tundi eesti keelt ja kirjandust, 2009. aastal alustanutel on 12 aasta jooksul õppekavas 1925 tundi. Vahe on 490 tundi. Kui põhikoolis on õpilase maksimaalne nädalakoormus 30 tundi, siis teeb see 16 täisnädalat. Õppeaastas on 35 nädalat.
EES on aastaid seisnud selle eest, et eesti keele tunde oleks rohkem. Nüüd on 1990ndate põlvkonna jõudmisega kõrgkoolidesse tõdetud, et õigekirjaoskus on vähenenud, ei suudeta toime tulla elementaarse õigekirjagagi, koostada tekste, tekstidest aru saada. Neid vilju me praegu maitseme.

2) Ainekavade niigi suure mahu tõttu ei ole mõistlik arvata, et selleks peaks suurendama ainetundide arvu. Pigem on vaja õpetamisel rakendada uudseid meetodeid ja ainetevahelist lõimingut.

No mis sa oskad kosta: saadakse aru küll, et asjad on halvasti, aga paremaks tegemise asemel ... ohjah. See on nüüd muidugi kooliõpetuse seisukohalt kõrvaltvaataja ohe, aga ometi tundub midagi viltu olevat, kui nagu isegi asjaosaliste enda poolt ei paista soovi midagi parandada ... (või noh, parandamise taotlusest ju räägitakse, aga see ei ole veenev).

See viibki mind tänase Sirbi juurde, mis oli jõulueelselt paks ja samamoodi jõulueelselt valdavalt tühjust täis. Alustuseks hunnik poliitikajura - ehkki võib öelda, et Vitsuri Heido aastakokkuvõte oli päris kena ja tasakaalustatud lugemine ning muidu rohkem vist muusika vallas tuntud Lille Märdi-Matise ekskurss kaugema mineviku parteilisusse väga vahva vahepala.

Mõnus oli lugeda juubelipuhust intervjuud nimeka tõlkija, Norra rikkaliku ja põhjamaiselt karge kultuuripärandi eestindaja Lumeti Elviga, kelle lõpulausele "Ilus keel pakub suurimat vaimset naudingut" võib siinkirjutaja kõigi oma jäsemeotstega ainult ja alati alla kirjutada.

Ei pääse ükski jõulueelne leht jõulumõtiskluseta, ei ka Sirp. Selle koha täitis seekord Kareva Doris, kelle "Pimeaeg" oli tõesti hea mõtisklus, mida kindlasti lugeda tasub ja kas või kogu jõuluaja selle üle, mis seal seisab või ka ei seisa, järele mõelda ...

Numbri lõpetuseks võtsid aga tõlkijad Pedusaare Heino ja Sinisoo Mark taas ette selle vaese eesti keele. Lühidalt öeldes: olukord on sitt, sitemgi kui sitt, nagu sellest sõna otseses mõttes pasalaadungist selgub, millega nad lugejad täiesti ebajõululikult üle valavad. Kõigi nende ebakeelendite kõrval, mida nad on väsimatu usinusega meediamaastikult välja noppinud, toovad nad ka ühe enda loodu, päris õpetliku ...

Enne intšekkimist Juu-Ess-Eisse suunduvale flaidile printisin välja oma siivii, oppasin maximarketist suveniiriks kaasa paar siidiplaati ja otsisin igaks juhuks üles ka lähima dabljuu-sii.

Mis muutis tänase Sirbi tavalisest veidi paksemaks, oli vahel leiduv Keele Infoleht. Peamiselt oli see pühendatud keeleõpetusele (koolis), niisiis teemale, mis mind vaid põgusalt huvitab, aga selle kõrval võis sealt siiski leida ka päris kena pikema intervjuu Pulleritsu Eglega, kes on teatavasti sellise asutuse nagu Keelehooldekeskus juht. Millest jäi minu jaoks eelkõige kõlama trafaretne, aga endiselt kurb tõdemus: enda keelekasutuse ja selle parendamise eest kannavad hoolt peamiselt need, kelle keelekasutusele nagunii pole suurt midagi ette heita; need aga, kelle keel lonkab siit ja sealt ja mujaltki, pahatihti ei mõistagi, et nad midagi valesti teevad ...

Ja et kõik oleks ära öeldud ning täidetud ka Emakeele Seltsi soov nende korraldatavatele keeleviktoriinidele laiemat levikut leida, tuleb ära märkida, et seekordses Sirbis on välja pakutud järjekordse keeleviktoriini küsimused, mille kallal inimesed, kellele vähegi keelehuvi, võivad kenasti kogu jõuluaja ja takkapihta uue aasta esimesed (töö)nädalad pead ragistada ja ajukurde pinguldada.


Loetud: Sirp, 21.12.2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Aasta uudistejälgija (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt üks väljaskäik eesmärgiga tutvuda jõuluvana tegevuse köögipoolega, täpsemalt siis jõulukingi väljavalimise ja kiirkättetoimetamisega. Mis sai ka edukalt tehtud (jäägu siinkohal saadud kingi olemus täpsustamata, aga nii palju võib öelda, et rõõmu tekitas see igatahes ja kindlasti). Ühtlasi tähendas see väljaskäik seda, et sain esimest korda katsetada mõne päeva eest suurte ponnistuste ja sabatamiste järel omandatud rohelist kaarti (ei, mitte seda, mis Ühendriigesse elamisloa annab, vaid seda, millega Tallinna linna ühistegelise transpordi liikuvvahendites vehkida tuleb, et enda olemasolu tõestada): täitsa toimis, vähemalt esimesel sõidul; teisel sõidul oleks ehk ka toiminud, aga see sattus sellele tunnile, mil tuli õnne tänada, et liikuvvahendisse üldse sisse mahud ...


Loetud: Akadeemia 12/2012
Vaadatud: Doktor Who (Universal)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust traditsiooniline ema ja ta poiss-sõbra külastamine. Nojah, õigupoolest ma ju alles mõne päeva eest seal käisin, aga pühapäev on siiski see kõige õigem päev - lisaks kõigele ka selle poolest, et sel päeval on emal endalgi kombeks omletti või vähemalt omletilaadset kehakinnitust teha, millest ma täna rõõmuga osa sain. Ema oli eile käinud Türil, et sealt edasi kulgeda kodukandi metsadesse pohlajahile, ning naasnud enda kinnitusel kõigest raske kotitäie marjadega, kuigi nende hulka vaadates jäi mulle veidi segaseks, mil moel ta selle vähemalt endaga võrdväärse kaaluga saagi üldse suutis koju tarida. Aga igatahes oli ta seda teinud ning suurest hirmust ja pelgusest, et muidu jõuluprae kõrvale pohlamoosi ei antagi, aitasin ka mina pisut neid puhastada - mis on üks äraütlemata niru töö, aga paraku vajab siiski tegemist. Loodetavasti siis veab ja saab jõulude ajal mahlase sealihakäntsaka kõrvale ka suu mõnusalt hapuks teha, et pisut tasakaalustada ja nüansseerida terava sinepi mekki.

Huvitava tähelepanekuna võis täna täheldada erakordselt suurt aktiivsust sinava taevalaotuse all: minu jalutuskäikude ajal ema juurde ja sealt tagasi võis näha ja kuulda vähemalt seitset lennumasinat. Kusjuures need ei olnud sugugi sõjalennukid, millega siin mõni aeg tagasi üritati inimesi kangesti hirmutada, vaid kõik ikka reisi- või muidu tsiviillennukid. Kummaline igatahes, varem pole sellist agarat sebimist pea kohal pühabasel päeval märganud ...


Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõin vahvat tuisupoiste möllamist nautides veidi vaheldusrikkust elukohajärgse kaupluse külastamisega koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil. Teel sinna ja tagasi tabasin ennast mõttelt, kui õige on ikka see, et mõned kohad kohe on pühad, nii et neis peetakse mingeid riitusi, ehitatakse pühakodasid ja nii edasi - mõte, mida on muidugi korduvalt esitatud ja korduvalt täheldatud ja mida ma viimati kohtasin äsja läbitud Kõivupuu Marju raamatus "101 Eesti pühapaika". Nimelt kavatsetakse mu Tallinna-kodu kõrvale ehitada luteri kirik ja just samma kohta, kus nüüd juba õige mitu aastat on peetud mingit paganlikku riitust, mille nähtavaim osa on jõulu/uusaastapuude (tahaks kangesti öelda -kuuskede, aga selle peale tõuseksid ilmselt kõik botaanikud tagajalgadele...) põletamine... Varasematest usutalitustest sel kohal mul küll andmeid pole, aga küllap neidki peeti...

Tänane Sirp sisaldas üsna palju huvitavat. Haruldase juhtumina oli isegi juhtkiri seekord üsna mõistlik. Eks sellest natuke sellist jõuetut solvumist välja paistis, et kui kuskil on juhtunud midagi, millele kuidagi vastu ei saa, siis tuleb pihta anda millelegi muule, mida veel on rünnata võimalik. Aga samas, tähelepanu juhtimine sellele, et ka rahvusringhäälingu kanalites esineb küllaga "cartlandiseerumist", ei ole sugugi vale. Ehkki nii põhjalik ristiretk "meelelahutuse" vastu, nagu peatoimetaja seda tundub tahtvat, on rohkem mõttetu lahmimine - lõppeks on kultuur tervikuna üks suur meelelahutus, ka see "rahvuslik", mille alalhoidmist lausa põhiseadus sihiks seab. Mis muidugi ei tähenda, et brittide üsna hästi korraldatud meediainvasiooni (see ei puuduta loomulikult ainult Eestit, vaid iseenesest enam-vähem kogu maailma, kuigi sellest kõneldakse vähem kui USA "pehmest jõust" Hollywoodi ja muu sellise kujul) ei tasuks suhtuda mõistliku ettevaatusega ja hoolikalt valida, mida soodustingimustel või lausa tasuta jagatavast vastu võtta ja mida mitte.

Eelnevaga haakus Maiste Valle-Steni võimas ja sapine kogupauk istuva kultuuriministri pihta, mis samuti selle autori puhul haruldasena oli mu meelest üpris asjalikult kirjutatud. Tõsi, tema rünnak on ilmselgelt pigem ideoloogilistest jõujoontest ajendatud, aga sellest hoolimata oli seal õige mitmeid väärt mõtteid. Näiteks tõik, et kultuuriväljaannete väljund internetis pole just kõige parem. Tõsi, kui uurida lähemalt SA Kultuurileht saiti, siis selgub, et olukord pole ka nii tumedates toonides, nagu loost võib mulje jääda, ent tõepoolest, artiklis mainitud Akadeemia on tõesti väljaanne, mis avaldab ainult sisukordi... Ja see polnud muidugi ainuke artiklis olev mõte. Nii et kuigi sootuks teistelt alustelt, aga tuleb nõustuda lõppjäreldusega: "Kuid raamatukogude rolli sisulise tugevnemise ootuses tuleb praegune minister ja tema erakond lihtsalt nagu majanduskriiski üle elada ja ära kannatada. Raske on uskuda, et see poliitiline jõud oskab peale häälte, raha või millegi muu reaalselt kokku loetava ka midagi muud hinnata. Raamatukogude ja raamatukoguhoidjate töö tegelik väärtustamine ja heale järjele edendamine eeldab hoopis teistsugust poliitikat ja ministrit."

Kena oli ka vahetumalt raamatukogudega seotult "raamatukoguinimese" Ärtise Toivo loo avaldamine, mis, tõsi küll, Sirbi peatoimetajale saadetud kirja kujul levis internetimaastikul juba õige mitme kuu eest (näiteks siin).

Äärmiselt hea oli lugeda Made Vahuri pisikest repliiki Eesti orientatsioonide osas (mis oli mõistagi refleksioon mõne aja tagusele Lobjaka Ahto pikemale orientatsiooniloole) - isegi mitte niivõrd sisu pärast, kuivõrd seepärast, et ma olen alati vaimustunud peenest sarkasmist :-)

Nii-ütelda erialasest kretinismist oli loomulikult hea lugeda vanameistri Tarveli Ennu lööva ja silmiköitva pealkirjaga "Mõttesügav ajalooteos" arvustuslikku kirjutist mõne aja eest ilmunud Läti Henriku teemalisele koguteosele, mida Sirbis küll juba varemgi on arvustatud-kirjeldatud, aga rohkem koostajate seisukohalt, mistõttu Tarveli omamoodi kõrvaltvaataja pilk on mõnevõrra huvitavamgi.

Huvitava mõttearendusega teadusajakirjanduse teemal oli maha saanud Oleski Arko. Inimestel, kes teadusuudiseid jälgivad ja nende kvaliteedi (või ka kvantiteedi) üle muretsevad või ka rõõmustavad, on seda nähtavasti põhjust lugeda - lõppeks olla ta väidetavalt praegu ainuke Eestis, kelle nii omandatud eriala kui ka ametinimetus ongi "teadusajakirjanik" :-) Tõsi, mind veidi hämmastas, et selles loos oli küll ohtralt kõneldud teadusajakirjandusest, aga piiratud see üsna tugevalt ajalehtede ja internetiportaalidega. Samal ajal on ju olemas näiteks päris pikaajaline teadust populariseeriv väljaanne Horisont (on mõistagi ka teisi, aga need on enamasti olnud kas üsna lühiajalised, liiga teaduslikud ja seega mitte just "keskmisele" inimesele või siis viimasel ajal sootuks tõlkeväljaanded)...

Päris mõnuga loetav oli ka teaduskülgedel avaldatud intervjuu Saarma Mardiga, mis osaliselt haakus samuti teadusajakirjanduse teemaga - ikka päris masendav, kui geneetiliselt muundatud organismide vastu ollakse teadmisega, et looduslikult kasvavates kurkides ja kapsastes ju geene pole...

Ja rosinaks kogu selle pika lugemise peal oli Soidro Marti arvamus ühest hiljutisest telesaatest, kus stuudios istusid "gigandid" Aunaste ja Kersna. Selle loo kohta ei ole muud öelda, kui et - lugege ja te ei kahetse! :-)


Loetud: Sirp, 13.01.2012
Vaadatud: Heroes (TV6)

Pühabased mõtted

Tänase päeva sisse jäi veelkordne ema külastamine eesmärgi ja sihiga jätkata hävitustööd lookas jõululaua kallal, mis ka osaliselt õnnestus, ent laud oli endiselt kuhjas täis maitsvaid palasid ja suutäisi, isegi kui organism keeldus rohkem vastu võtmast. Oh, õnnestav jõuluaeg! Nende paari viimase päevaga on ema käest mu kätte jõudnud ka õige mitu ristsõnavihikut, mis samuti on pakkunud lisaks kõhuorjamisele ka nauditavat võimalust ajuorjamisega tegelda - tuues ent ühtlasi meelde mitte nii rõõmustava teadmusjupatsi, et kohe jõuab ka kätte see kole aeg, mil tuleb hakata hoolikalt tegelema lõikumise ja kleepimisega, et nonde vihikute aastaauhinna kupongid ikka ära saata...

Samal ajal sai täna kriips alla tõmmatus selle nädala tarkvara tõlkimise maratonile - viimaseks jäi kontoritööpaketi Calligra kallal vaeva nägemine, mis samuti peagi asutab enda esimest väljalaset ilmale tooma. Valdavalt sai see ka valmis, kuigi joonistamisrakenduse Krita arvukad uued omadused ja eriti (voo)skeemide rakenduse Flow veel arvukamate uute trafarettide kõikvõimalikud krüptilised nimetused vajavad nähtavasti veel vähemalt tervet päeva läbipusimiseks. Igatahes on arendajad päris eduliselt tegutsenud tekstitöötluse (rakendus Words) kallal, mis tundus mu silmale nüüd olevat juba isegi enam-vähem kasutamiskõlblik alternatiiv (ehkki ma usun, et veel tükk aega jääb LibreOffice siiski mu kindlalt esmaseks töövahendiks), kuigi tõlkimise käigus igasugu asju järele proovides õnnestus mul see paar korda ka kenasti kokku jooksutada :-)

Loetud: L. Bréhier. Bütsantsi kultuur; Tuna 4/2011
Vaadatud: mitte muhvigi

Tarkvaratõlked: KDE arendusharu

Jõululaubased mõtted

Tänase päeva mõistagi suurim sündmus oli pidulik ja hubane koosviibimine pereringis ema juures. Eile korraks maha laotatud õhuke säbruline valge linikuke oli küll tänaseks juba ära korjatud paraku, nii et see lõi kodunt välja astudes esimese hooga pahviks, aga see-eest ema juurde jõudes eest leitud rikkalik pidulaud, kust mulle kui lihasööjale äärmiselt meelt mööda ei puudunud korralik hunnik maitsvalt valmistatud liha, ning veel enam toas paiknev kuuselaadne ese ja eriti selle alla poetatud kotikesed ja muud pakendid, mis õhtu jooksul leidsid oma väärika ja kohase avaja ja sissekiikaja, ei jätnud enam sugugi kahtlust, et aasta ainuke tõsiselt võetav ja seda nime vääriv püha on järjekordselt kätte jõudnud ja ajakerale ring peale keeratud uue ja säravama aasta lootuses ja ootuses, mida meie traditsiooniline kokkusaamine sel õhtul ainult kinnitas, olgugi et ilmastikust või millestki muust tingitud hädad ja tõved ei olnud meie pereringistki kauge kaarega mööda läinud, vaid lausa mõne liikme oma koha leidnud ning mõningaid vaevusi tekitanud, mis aga siiski ülevast meeleolust kihutatuna tagaplaanile tõrjuti. Sõnaga, jõuluõhtu nagu ikka, tore ja mõnus.

Lisaks sellele kardinaalüritusele leidsin ülejäänud päeva jooksul natuke aega veel edasi toksida KDE tõlkeid, sedakorda siis nonde extrageari rakenduste osas. Väga palju just ära ei saanud teha, eelkõige mainitud kardinaalüritusest seatud ajapiirangute tõttu, aga üht-teist siiski, mis loodetavasti ka nende rakenduste kasutajaid edaspidi rõõmustab.

Loetud: L. Bréhier. Bütsantsi kultuur; P. Oja 17x4
Vaadatud: mitte muhvigi

Tarkvaratõlked: KDE arendusharu

Reedesed elik jõululaubased mõtted

Peaaegu oleks juba kirjutanud harjumuspäraselt "tavaline" - nii ränk on sissejuurdunud kombe jõud... -, aga sain siiski sõnasabast kinni, sest tänane päev polnud just kuigi tavaline: esiteks polnud see kindlasti tööpäev ja teiseks ei olnud see isegi mitte tavaline jõululaupäev. Viimases osas oli ebatavaline nii selleaastase kogunemise koht Tallinnas kui ka asjaolu, et kogunenuid oli tavapärasega võrreldes ühelt poolt veidi vähem, aga teiselt poolt jälle hulga rohkem... Isegi algus väga vara hommikul oli omajagu ebatavaline, aga nagu hiljem selgus, oli see saabunud raevust vahutava ja säravvalgeid vihapritsmeid purskava Scarletti-neiukese tõttu ilmselt isegi mõistlik.

Igatahes jõudsin kenasti kella 15 ajaks, nagu ette nähtud, kohale, mida lihtsustas tublisti ka see, et osaliselt linna(osa)valitsus, osaliselt inimesed ise, nähtavasti tantsusaate lõppemisest kohutavalt nördinud, ei võimaldanud mul enam tantsiskleda poolemeetrises või sügavamas lumes, vaid olid peaaegu terves ulatuses minu ning ema ja ta poiss-sõbra elupaikade vahele jäävad teed lahti lükanud. Nojah, muidugi see salakaval võte, millega ehe kiilasjää õrna lumekihi alla matta, oli endiselt kasutusel, aga sedakorda ma oma spagaadioskusi siiski ilmutama ei pidanud paraku.

Terve korteritäis inimesi ja teist samapalju jõulutoite said õige mitu tundi omavahel kenasti läbi, kuni lõpuks hakkasid toidud koguselt juba tugevasti alla jääma ning inimesed piinlikkust tundes ennast selle peale lahkuma asutasid. Õieti oligi see rohkem selline rõõmus kokkutulemine, mitte harras jõuluõhtu - seda viimast meenutasid rohkem maiustustelaua kohal kõrguv kuuseke ja hõõgvein (kes siis ikka muul ajal sellist kraami joob, lihtsam on ju niisama kiiresti ja külmalt alkohol alla kulistada, et ikka rutem nokkima hakkaks, kui jännata mingi soojendamisega...) Nojah, tegelikult oli märgata, et mingid päkatsid olid ka vahepeal kuidagi märkamatult jõudnud ringi sebida, sest nii enam-vähem kõigile jagus mingi pisike pakike mõningate käepäraste eluliselt vajalike asjadega, nagu šokolaaditahvel või peaparanduse raamatuke (mis, nagu kõigi hämmatuseks selgus, ei olnud mitte ilukirurgiast, vaid millestki sootuks maalähedasemast...) või veel miskit.

Aga peamine oli siiski rõõnus meeleolu ja lookas lauad, millele ka mina oma väikese panuse andsin. Sellega seoses selgus ka huvitav, kuigi ilmselt ajaloos korduvalt esinenud tõik, et toiduvalmistajate arvamus oma toidust on üpris erinev selle maitsjate omast: kaks inimest, kes olid maiuspala kaasa toonud, olid kumbki üsna kindlad, et nad on valmistanud liiga magusa, peaaegu söömiskõlbmatu asja, kuid nii ei arvanud miskipärast keegi teine...

Hõõgveinist, õllest, praest ja magusasjadest julgust saanuna asusin lõpuks tagasiteele, mis osutus imeliselt kergeks, veel kergemaks kui tulek, sest vahepeal oli Tallinnasse ilmunud üleeuroopaline staar Scarlett ja nii võib öelda, et jõudsin koju kui tuulest viidud. Korraks tekkis küll seejärel ahvatlus asuda tõlkimistöö kallale, aga surusin selle tungi siiski maha ja kasutasin ära ema pakutut head võimalust lõpetada Meistriristiku ruudukeste täitmine. Mis oli nähtavasti palju harivam kui tõlkimistöö iganes võinuks olla: oma häbiks pidin tunnistama, et ma ei olnud kunagi kuulnud sõna džakruaruu, ehkki EE-s on see ometi sees...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Postiteenistus (ETV), Titan A. E. (Showtime)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest teatav, aga pisike ajahulk kulus järjekordse isikliku kultuurikilomeetri läbimisele (jah, erinevalt Tallinna linnast on mul see juba aastaid korralikult sisse tallatud ja selle ääres leidub nii veekogusid, skulptuur, toitlustusasutusi, kaubandus- ja elamispindu, rohelust, rahu ja vilgast liiklust ja mida kõike veel!) vaimustavates kargetes ilmastikutingimustes elik jalutuskäigule postkontorisse, kus mind ootas ees SERKi/Varraku raamatupakike, mille sisu olgu ka siin avalikuks tehtud:

• N. Ferguson. Raha võidukäik
• G. R. R. Martin. Mõõkade maru. Esimene osa: Teras ja lumi
• R. Service. Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu
• M. Juur. 101 Eesti popmuusika albumit

Et postkontor asub mugavalt Magistrali keskuses, kasutasin ära ka head võimalust natuke ostelda, sest kuigi ma üldiselt olen üsna ja päris pühadeväline inimene, siis jõulude ajal haarab mindki mingi hardusehetk või vähemalt kohusetunne viibida pereringis, vahetada kinke ja üldse lisaks enda mõnusalt tundmisele, mida ma nagunii pidevalt ja alatasa teen, tunda mõnu ka sellest, et teised ennast mõnusalt tunnevad.

See tähendas küll ka natuke hilisemat ajakulu, kui ostlemise tulemustest tuli kokku meisterdada midagi, mis juba homme käiku läheb ja loodetavasti head vastuvõttu leiab, kuid õhtupoole suuremaks ajakulutajaks oli siiski järjekordne Mageia tõlkemeeskondade juhtide kokkusaamine. Sedakorda oli seegi pühademeeleolust kantud ning mitte väga sisukas ega isegi sellisena plaanitud, aga midagi seal ikka räägitud sai. Huviline võib lugeda lühikokkuvõtet siit ja täielikku logi siit.

Mageiaga tegelesin siiski aega põhitöölt eemale juhtides täna veelgi, lõpetades veeilehekülgede tõlked, nii et kui need loodetavasti juba homme või vähemalt lähemal ajal ka rakendatakse, siis peaks olema võimalik lugeda eesti keeles lisaks senisele (praegu osaliselt tõlgitud) põhi/avaleheküljele ja väärtuste leheküljele ka KKK, annetuste ja käitumisjuhiste lehekülge. Ega praegu suurt midagi muud Mageia rindel teha polegi, sest tarkvarahoidlad veel avalikkuse ette paiskamiseks valmis ei ole ja sestap pole ka tarkvara tõlkida (kuigi et esimese väljalaske kujul on siiski suurel määral tegemist väga Mandvivaga sarnase asjaga, ei ole nähtavasti seal ka suurt midagi tõlkida, ehk vaid peamiselt vahetada sõna "Mandriva" sõna "Mageia" vastu).


Loetud: Tuna 4/2010
Vaadatud: Neljas kuningas (ETV2), Ilus ja lõbus 2010 (Kanal2), Grace'i päästmine (TV3)

Reedesed mõtted

Tõlkijate jõuluõhtust juba kosununa enam-vähem tavaline tööpäev, mida küll veidi kärpisid ühe artikli tõlkimine Postimehele ja kõrvalasuva kaupluse väisamine toiduvarude täiendamise eesmärgil. Viimane andis ka hea võimaluse nautida imeilusat talveilma: kena mahe tuul, miskit nagu puistas ka, kuigi ma väga kindel selles olla ei saa, temperatuur ka kümmekonna miinuse juures, nii et mis hing veel oskaks tahta. Tagasitulek küll oli juba problemaatilisem, kui kõigepealt tuli leida võimalus läbida autode kadalipp, mille oli tekitanud üks ukerdav kaubaauto, ning seejärel avastada tohutu rõõmuga rinnuni ulatuvas lumes sumpamise mõnud, kui naabermaja ümbrust lumest vabastav trakats, õigemini selle juht oli avastanud, et kõige parem on lund lükata sellele teerajale, mis mu elamu juurde viib... Samas aitas suur toidukott kenasti pea lume peal hoida ja edasi liikuda, nii et jälle üks vahva talveelamus juures!

Tänane Sirp oli pühadeksvalmistuvalt paksuke, aga kuigi salakavalalt lausa esiküljele peidetud kirjakesest võinuks oletada, et lugemist jagub tervelt kolmeks nädalaks, oli see vähemalt minu jaoks siiski suhteliselt tühjavõitu. Siiski pühadeküljed Lotmani Mihhaili enesepaljastusliku jõuluesseega ja Petti Urmase arvustusliku jutuga, mis lähtus Fanny de Siversi hiljutisest raamatukesest, pakkusid lugemist küll. Päris intrigeeriv oli lugeda ka arvutute asjatundjate ja muude tegelaste arvamusi tänavusest kirjandusaastast - selle põhjal jäi mulle üsna kindel tunne, et ma ei ole ilmselt suurt midagi kaotanud, kui ei ole ühtegi selle aasta teost lugenud (see käib õieti küll ka mõne eelmise aasta kohta... - ja nähtavasti on siiski erandeid, mis vääriksid lugemist, olgu ilmumisaasta 2010 või varasem, aga neid väheseid, mida ma julgen selliseks oletada, ära mainitud vististi ei olnudki...) Siiski pakkus aastalõpu Sirp ka lõbusamat lugemist, täpsemalt kaht kirjandusteemalist pikka lugu, mille kirjutamise põhjusest ma väga hästi aru ei saanud, aga mis olid lihtsalt naljakad oma näilises tõsiduses: Metsa Andrese ihulis-genitaalne "arvustaja arvustus" ja Sauteri Peetri lepingulis-rahalised ja enesekaemuslikud õpetussõnad algajatele kirjameestele.

Selles mõttes oli palju köitvam Sirbi vahele asetatud Keele Infoleht, mis oli täis lugemistväärt materjali, olgu keele muutumisest (minu jaoks, kes ma soome keelest äärmiselt vähe tean, oli veidi üllatavgi lugeda, et soome keel kippuda mõneti muutuma suunas, kus eesti keel on juba pikemat aega olnud) või terminoloogiast.

Keele vallast pakkus järjekordselt lugemisnaudingut Postimees, mis on meeldival moel jätkanud "keeletoimetaja tähelepanekute" avaldamist. Sedakorda olid ette võetud "kuritarvitatud" sõnad ja ega polegi muud öelda, kui et jõuliselt artiklit läbi töötades sai kohe oluliselt selgeks, et täna on igakülgselt käivitunud nii-öelda tavaliste sõnade pilastamine...

Õhtupoole võis teada saada, et kauaoodatud tuhanded eestikeelsed e-raamatud peaksid hakkama siis järgmine nädal kohalikku raamatuturgu mürinal üle ujutama. Ma juba jõudsin mõelda, et lubadus sel aastal seda teha ongi mõeldud täitmata jääma, niisiis oli üllatus meeldiv. Vaatasin ka uudises mainitud digikogu.ee lehekülge, mis tundus üsna sümpaatne olevat. Napilt alla poolteisesaja raamatu seas olid peamiselt viimase aja eestikeelsed teosed, ka mitteilukirjanduslikud (näituseks Petrone Printi toodang tundus seal vaat et täielikult olevat ja isegi mõni ajalooraamat oli sekka sattunud), aga nende kõrval ka mõned maailmakirjanduse kas nüüd just klassikasse, aga vähemalt tuntud teoste hulka kuuluvad teosed. Veel sümpaatsem tundus see, et sel digikogul ei paista olevat niisuguseid mõneti nörritavaid piiranguid nagu näiteks Krisostomus või alles paari päeva eest täheldatud TEA on tekitanud - ilmselt e-lugeritega saab ka viimaste pakutavat kenasti kasutada, aga neile, kes mingil põhjusel eelistavad ka e-raamatuid arvutis lugeda, ei pruugi viimatimainitud just väga meelepärast olla, nõudes ainult Windowsi ja Apple'i operatsioonisüsteemidega töötavat Adobe Digital Editionsi nimelist tarkvara (nojah, ma oma Mandrivaga (elik Linuxiga) olen ilmselt muidugi igas mõttes vähemuse esindaja, aga ikkagi...). Täpsustuseks tuleb küll öelda, et käesoleva sissekande kirjutamise ajal vaatasin üle Krisostomuse lehekülje ja selgub, et see piirang kehtib ainult ingliskeelsete ehk välismaiste e-raamatute puhul - nad pakuvad nüüd ka eestikeelseid e-raamatuid, mille puhul ADE-d ega muud spetsiaalset tarkvara e-raamatute lugemiseks arvutis vaja ei ole (ma ei ole päris kindel ega hakanud ükshaaval võrdlema, aga raamatute arv tundus sama olevat, mis digikogu.ee saidil, ja kui mitte kõik, siis vähemalt enamik ka täpselt samad teosed). Igal juhul viib selline areng tugevamalt mõtted e-lugeri hankimise peale...


Loetud: Akadeemia 12/2010
Vaadatud: Sõnasõda (Kanal2), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Miljon aastat enne meie ajaarvamist 2 (PBK)