Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse väljaskäik sihiga külastada elukohajärgset suuremat universaalmagasini teiseks koduste toidutagavarade täiendamise eesmärgil ja esiteks osutatud universaalmagasini välisseina vastas olevast pakiautomaadist raamatupakikese väljavõtmiseks, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• N. Gaiman. The Ocean at the End of the Lane
• D. Isby. Russia's War in Afghanistan
• P. Abbott, E. Pinak. Ukrainian Armies 1914-55
• D. Nicolle. Medieval Siege Weapons (2). Byzantium, the Islamic World & India AD 476-1526

Selle raamatupakiga seoses tuleb küll ka pisut kaevelda. Nimelt langes mul mitme raamatupaki saabumine ajale, millele sattus ka pangakaardi vahetus. Ja et veebiraamatupoele on antud õigus automaatselt arvelt summat maha võtta, nad seda muidugi ei saanud teha, sest tellimuses oli ju kirjas olnud vana kaardi number. Mistõttu nad kenasti sellest teatasid ja ma sain võimaluse läkituse eest eraldi tasuda. Aga mitte selle viimase eest, sest selle algses teatises polnud mingit märget kaardiprobleemi kohta. Ma unustasin vahepeal suure sahmimisega ja töökoorma all ka ise selle ära ja olin seepärast - ei oskagi öelda, kas meeldivalt või ebameeldivalt - üllatunud, kui paari päeva eest tuli kordusteatis, kus seekord oli ka kirjas link, millel tasuda. Oh, miks ei võinud nad seda siis kohe lisada, oleks mina aru saanud probleemist ja raamatudki olla tervelt kaks kuud varem käes! (Mitte küll, et mul siis nende lugemiseks aega oleks olnud, nii et selles mõttes pole hullu, et nad hilinesid.) Aga noh, lõpp hea, kõik hea, ja õnnelik ma muidugi olen, et nad nüüd käes lõpuks on.

Loetud: TM Kodu ja ehitus 9/2013
Vaadatud: Winny Puhh: maailma veidraim bänd (ETV)

Neljabased mõtted

Enesetunne oli juba päris hea, nii et võis väljaski käia, aga tööpäevana jäi see põhitöö osas endiselt üpris väheproduktiivseks, sedakorda eelkõige sellepärast. et nii Postimees kui ka Diplomaatia avaldasid soovi mu teenuseid kasutada - ja kes olen siis mina, et nii tähtsatele imestele ära öelda...

Väljaskäimine elik jalutuskäik sellesse imeliku nimega asutusse kandekeskus oli igatahes täiega asja eest. Torm oli just algamas ja sain tunda nii mõndagi korralikku iili. Sellist puhastust oligi vaja ning ma liikusin meelega ja (enese)teadlikult mitte kõige lühemat teed pidi, et lihtsalt ilma nautida. Mis tuli kasuks ka selles mõttes, et teel tagasi kohtasin üht vana tuttavat ülikooli ja muudestki aegadest, kes vanasti elas kuskil siin läheduses, aga kelle kohta ma nagu oleks kuulnud, et ta on ära kolinud. Selgus, et valesti olin kuulnud - või kui ta oligi kolinud, siis ehk mõne maja või kvartali piires, mitte rohkem (ei hakanud pikemalt uurima). Natuke vestlust ajalooteaduse ja ajalooõpetamise teemadel oli igatahes sama värskendav nagu ilm ise.

Juba hommikul leidis mu juurde tee ka postikuller, kes tõi pakikese Eesti Päevalehe kirjastuselt, sisuks järjekordsed sarja "Eesti mälu" raamatud. Olgu need siin ka ära nimetatud:

• H. Meri. Tagasivaateid veerevast vagunist
• A. Warma. Diplomaadi kroonika
• J. Kõpp. Mälestuste radadel I-IV
• O. Luts. Ladina köök. Kuningakübar
• E. Nivanka. Soome lahe kahel kaldal

Täna võis lugeda, et mõne aja eest murelikke mõtteid tekitanud teade, et Tartu ülikool kavatseb oma raamatupoest loobuda, on leidnud vähemalt ajutiselt ilmselt rahuldava lahenduse - ülemineku Krisostomuse kätte.  Mõneks ajaks vähemalt jääb siis raamatupood sinna kenasse kohta ikka alles, mitte ei asendu järjekordse kasiino või bordelliga... Võib-olla on minek Krisostomuse kätte isegi hea, sest haare on neil ilmselt omajagu laiem kui endisel ettevõttel, nad on juba mõnda aega müünud ka kohalikke raamatuid ja nähtavasti isegi vähemalt osade raamatute hinnad võivad muutuda nende haarde tõttu odavamaks (TÜ raamatupoel polnud vist just väga palju neid koostööpartnereid, kes oleks hulgihindadega müünud, tundus mulle nende hindu vaadates...)

Ekspressist oli lugeda muhe ajalooline fiktsioon Salme viikingilaevade väljakaevamiste teemal elik sellest, kuidas võib-olla asi kulges omal ajal nii, et tänapäeva arheoloogid võisid leida seda, mida nad leidsid. Seal oli see väga lühidalt, aga kindlasti saaks sellest mõni kirjainimene, kel ka endal väikenegi huvi mineviku vastu, välja keevitada midagi, mis jätkaks Saali, Sinkeli ja Kippeli vahvaid traditsioone :-)


Loetud. Tehnikamaailm 9/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2)

Esmabased mõtted

Jätkasin täna tõlke ülelugemist, olles hommikul taas sattunud arvutiga seotud probleemide otsa ja leidnud, et tarkvara tõlkimiseks ei ole seetõttu kuigi hea päev. Vaene arvuti paistab ilmselt elavat viimseid päevi: viskab ennast üha tihedamini välja, kui ma ei eksi, siis lihtsalt seetõttu, et temperatuur kerib liiga kõrgele; tagasi sisse lülitades tuleb teha õige mitu (täna hommikul tervelt seitse) taaskäivitust, et ta hakkaks hiirt ära tundma jne. Tarkvara tõlkimine vähemalt Lokalizega on samas arvutile päris paras koormus, nii et ma pidasin paremaks sellega oodata hetkeni, mil tõlke ülelugemine, mis nagunii on hetkel tähtsam ülesanne, läbi saab ja seejärel ka arvutiprobleemide ilmselt mõne salongi külastamise kujul lahenduse leiavad...

Sattusin täna lugema huvitavat teadet, et ühe maailma suurema raamatumüüja Amazoni müügiartiklite seas on viimasel kolmel kuul e-raamatud üsna kindlalt olnud paremad kui paberraamatud, lausa vahekorraga 143:100. Mõne ennustuse kohaselt võiks juba selle kümnendi lõpuks olla paberraamatute osa üleüldises müügis vaid veerand... Pole tegelikult üldse võimatu, sest väidetavalt on riiderid juba praegu üsna mugavaks muutunud ja ilmselt võimaldab e-raamat nii mõnelgi kirjastajal kulusid veidi koomale tõmmata. Eestis ei paista küll "digitaalrevolutsioon" vähemalt e-raamatute kirjastamise mõttes veel kohe üldse alanud olema, kuigi mõned pääsukesed on vist siiski noka lahti teinud. Igal juhul Krisostomuse plaanid, millest ma millalgi kirjutasin, ei paista olevat Eesti kirjastajatele seni peale läinud (igal juhul pole seni nende e-raamatute kogus eestikeelseid teoseid) ja mul pole ka silma jäänud, et keegi oleks aktiivsemalt e-raamatute alal tegutsemas (nojah, on ju olemas e-raamagukogu.com, aga see pole nagu ikka päris see ja seal on ka suhteliselt vähe asju). Muidugi, ega paberraamatud ei sure nähtavasti kunagi välja või vähemalt veel õige pika aja jooksul, nagu pole välja surnud ja kuhugi kadunud ka pärgament- või nahkraamatud või üldse mittetrükitud raamatud - isegi kui neid ei "ilmu" õieti pea üldse, on nad siiski olemas ja vähemalt kogujate seas endiselt hinnas (ja enamasti veel väga kõrges hinnas, sest sellised raamatud on ju reeglina ainueksemplarid, erinevalt trükikodade toodangust, mis reeglina on massitiraažis).


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Eureka (Pro7), Kaks ja pool meest (Kanal2), Gemini Division (Pro7)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Sain täna Krisostomuselt vastuse küsimusele, mis mul tekkis nende e-raamatute müüki vaadates (lähemalt oli sellest juttu reedeses sissekandes). Nagu karta oli, ongi selline narr olukord, et ehkki päris palju e-raamatuid puudutab näiteks Linuxit, ei ole neid Linuxi keskkonnas õieti võimalik lugeda. Aga ilmselt ei tee paha see vastus siin ka täies ilus ära tuua:

Kahjuks saab jah meie raamatuid lugeda ainult Adobe Digital Edition'iga, mille linuxi versiooni pole veel välja lastud.
Samas on saab seda kasutada linuxi WINE utiliidiga.
Fedora all:
yum install wine
Seejärel tõmmata Adobe veebist Digital Editions:
http://kb2.adobe.com/cps/403/kb403051/attachments/setup.exe
Tegu on Windowsi installeriga, mis avaneb automaatselt Wine'iga.
Pärast installimisprotsessi läbimist on võimalik Adobe Digital
Editions käivitada tavalise programmina
http://fedoraforum.org/forum/showthread.php?t=233425

Tervitades,
Margus Pau

Täpsustuseks võib öelda, et tegelikult oli Adobe'il algselt kavas ka ADE Linuxi versioon, aga siis nad sellest loobusid ja mu teada pole seniajani midagi kuulda olnud, et nad kavatseksid selle kallal edasi tegutseda... Igatahes veidi kentsakas olukord, aga nojah, ega pole midagi teha - kui ikka keegi ei taha kogu võimalikku turgu hõivata, siis ei saa teda ju selleks ka otse sundida... No ja muidugi saab lisaks Wine'ile kasutada ka virtuaalmasina võimalusi, aga ka see on ikka selline poolik lahendus.

Sattusin täna tänu Kaarli viitele lugema venekeelse Newsweeki huvitavat artiklit Venemaa uuest nii-ütelda välispoliitilisest kontseptsioonist. Artikkel oli väga huvitav ja intrigeeriv ning seda sõltumata sellest, kas või kui palju selles tõele vastab (tuginemine "ametialaseks kasutamiseks" mõeldud dokumentidele ja anonüümsetele ametnikele on asi, mis tekitab alati kahtlusi, kuigi muidugi vähegi väärika väljaande puhul, ja seda Newsweek ju on, on enamasti ka sellised artiklid igati usaldusväärsed). Kõige enam köitis muidugi tähelepanu "Pribaltikale" pühendatud lõik, mis ajakirja tõlgenduse kohaselt näeb ette piirkonna majanduslikku hõivamist:

ПРИБАЛТИКА (Транспорт, Капитал, Энергетика)

1) Добиваться использования территории и транспортной инфраструктуры для транзита грузов в ЕС. 

2) Расширять российское экономическое присутствие с учетом резкого падения инвестиционной привлекательности для стран ЕС и удешевления национальных активов.

3) Рассмотреть вопрос о приобретении предприятий реального сектора в области энергетики, информтехнологий, логистики и транспорта. 

See tekitas muidugi elevust ka Eesti ajakirjanduses, kuid hoolikamal lugemisel (õieti alles teistkordsel ülelugemisel) torkas mulle silma üks pisiasi, mis toda hõivamise-sihti võib-olla veidi vähendab. Nimelt oli artikli lõpus ära toodud samasugused suhete arendamise plaanid ka teiste riikidega ja valdavalt olid need päris üksikasjalikud, konkreetsete projektide ja muu sellisega. "Pribaltika" oli selles mõttes pea ainus erand, kus olid kirjas ainult üldised punktid, ilma vähimagi spetsiifikata, sealjuures see esimene punkt mõneti vastuolus Venemaa enda teatavate sammudega (näiteks kas või see Eestis palju mainimist leidnud oma sadama väljaehitamine, mis kardetavasti vähendab Muuga või ka teiste Eesti sadamate osatähtsust).

 

Ja mis võimalikku "hõivamisse" veel puutub, siis ma tugevalt kahtleks, et Venemaa on võimeline seda praegusel ajal tegema. Või õigemini, kindlasti oleks see võimalik, aga vaevalt vähegi otstarbekas. Kogu selle uue välispoliitikagi taustki on ju adumine, et Venemaal on hädasti teisi vaja, eelkõige just raha elik investeeringute ligimeelitamiseks, sest enda jõududega kuidagi välja ei vea. Mis on ka üsna loogiline, sest riigieelarve defitsiit on Venemaal juba mõnda aega kurb reaalsus pärast kõiki neid suurejoonelisi aastaid, mil nafta- ja gaasihind kõrgel püsis ja aina kõrgemale keris. Põhimõtteliselt sellal kogutud rasva ehk reservide najal praegu elataksegi ja sellest hoolimata defitsiit kipub kasvama, sest juhtkond nägi täiesti õigesti, et kriis tuleb (nojah, see ettenägemisvõime on võib-olla vaieldav ja põhjusi võib leida ka muudes asjaoludes), ning suurendas suuresti sellest tingituna kõikvõimalikke sotsiaalseid hüvesid, et vältida võimalikku rahulolematuse süvenemist. Küllap nad loodavad praegu väga, et kriis võimalikult kiiresti lõpeb ja maailmas hakkab raha rohkem liikuma, mis ka osaliselt Venemaale taas jõuaks.

 

Õieti on see muidugi asi, mida loodavad kõik, ja mis Venemaasse puutub, siis tasub kahtlemata Eestis loota ka seda, et Venemaa lootused täituvad. Sest vastupidine oleks palju hullem: majanduslik vajumine süvendaks kohe kindlasti inimeste rahulolematust ja sel on kombeks ka üle riigipiiride kanduda... Võib kõlada küüniliselt, aga naabrite puhul on hea, kui sinuga samas kaalus naabril (Eesti puhul näiteks Läti või ka Soome) läheb enam-vähem sama hästi kui sul endal, sest siis ei teki kummalgi pool erilist kadedust ja liigseid pingeid, ning kui naaber juhtub olema väga teistsuguses kaalus, siis omajagu halvemini, sest muidu võiks hea või väga hea käekäik tekitada sealtpoolt liigset suurustlemist, aga mitte väga halvasti, sest siis asenduks suurustlemine rabelemise ja kaosega, mis on vaat et veel halvem.

Eelöeldu ei tähenda muidugi, et Venemaa poleks valmis ära kasutama häid juhuseid, et ka "Pribaltikas" enda (majanduslikke, aga seeläbi vähemalt teataval määral ka poliitilisi) positsioone tugevdada. Võib täiesti uskuda, et kohalikud teadlikud või ka "pragmaatilised" mõjuagendid hakkavad veel häälekamalt kinnitama Venemaa kapitali ligimeelitamise hädavajalikkust. Kuid vähemalt Newsweeki artikli põhjal tundub, et Venemaal endal pole Balti suunal peale üldise eesmärgi midagi väga konkreetset silmas - või siis pole seda mis tahes põhjusel kirja pandud.

Täna jäin ühe veidi juhuslikult puhkenud mõttevahetuse tõttu taas mõtlema selle peale, kui paganama oluline on tegelikult olla võimalikult täpne mõistete kasutamisel. Konkreetne juhtum puudutas mõisteid konservatism ja traditsionalism (ja veel konkreetsemalt rakendatuna Talibani kohta). Eks neil kahel mõistel on oma kokkupuutepind täiesti olemas, olgu tavakasutuses või spetsiifilisemalt poliitika vallas, aga päris samad nad ikka ei ole. Millele õieti viitab juba kahe eri mõiste kasutamine koos kõigi nende sõnadega seostuvate ideedega: konservatism kui "säilitamine" ja traditsionalism kui tavadest kinnipidamine. Esimene on enamasti lihtsalt umbusklik suhtumine uuendustesse ja idee, et see, mis on, on parem, kui see, mis võiks olla. Teine vähemalt poliitikas enamasti umbusuga ei piirdu, vaid taotleb aktiivselt mingi varasema seisundi taasloomist, eemaldades ka sellest, mis on, võimalikult kõik, mis tolle varasema seisundiga kokku ei sobi (ja piirates tunduvalt kõige kasutamist, mida pole väga lihtsalt võimalik eemaldada). Tegelikult on muidugi ka konservatismi leeris olemas tiib, keda võib õigustatult traditsionalismiga seostada, aga see ei ole siiski väga tooniandev. Õieti ei oleks ma sellele ehk nii palju tähelepanu pööranudki, aga mul oli just äsja paar juhust, kus selline mõistete ebatäpne kasutamine tekitas või oleks võinud tekitada piinlikkust. Ühel juhul sain ma ise kirja pandud sõnal sabast veel õigel ajal kinni ja teine jäi õnneks ainult mu venna teada (kes selgitas, et ma olen kogu oma eluaja asju küll õigesti teadnud, ainult et täiesti mööda ja valede nimedega... :-) ), aga piinlik oli siiski...

Täna võis lugeda ka esialgu küll üsna kuulujutu tasemel uudist (originaal prantsuse keeles ja inglise keele oskajatele Google Translate'i tõlge), nagu oleks Mandriva (firma siis, mitte distributsioon) müügis. Et firma majanduslik käekäik kõige parem pole olnud, ei ole iseenesest suur uudis, seda võib järeldada ka aktsia väärtuse pidevast ja järjekindlast kahanemisest. Aga eks näeb, kas müük ka teoks saab ja kes siis kosilaseks võetakse. Mandrivale kui distributsioonile see vaevalt väga suuri muutusi kaasa toob: väga tõenäoliselt ei hakka ka ülevõtmise korral keegi päris pikalt turul olnud kaubamärki niisama ära kaotama, küll võib oletada, et suuremat rõhku hakatakse asetama n-ö kommertsile ehk siis Enterprise-versioonile, mis Mandrival endal seni pole väga edukalt õnnestunud.

 

Vaatasin ka täna üht elamusterohket filmi, millel nimeks "Shoot 'em up" (IMDB ja Wikipedia). Ma ei olnud enam tükk aega midagi nii verist näinud (kui jätta välja õudusfilmid - nojah, väga sobivalt oligi see järjestatud filmiga "Saw 2" :- ) ): isegi body count paistab olevat selle filmi põhjal raskendatud, eri allikad annavad 106 või 141. Igal juhul peaks see platseeruma laibakoguselt üsna etteotsa ega jää palju alla isegi sellistele filmidele, kus mängus sõda ja armeed... Nii-ütelda jõhkruselt ja tempolt meenutas vahest kõige enam Stathami filme, aga neis paraku nii palju laipu ei kohta... Kõige selle juures oli kõige lahedam, et tegemist oli komöödiaga! Juba oma igapäevast porgandit vaatasin ma täna enne närima hakkamist jupp jagu teise pilguga - see oli üks selle filmi peakangelasi :-) Üks meeldiv joon selle filmi juures oli see, et režissöör ei olnud ennast lasknud eriti kammitseda mingitest välistest ega sisemistest piirangutest. Tihtipeale, kui filmis esineb kuri senaator või mõni muu kõrge riigitegelane, lastakse tal ikka oma plaane punuda ja nii edasi, aga selles filmis käis asi kähku: pahale senaatorile esitati paar suunavat küsimust ja ebarahuldava vastuse saamise peale lasti lihtsalt kuul potsti otsaette... Ja muidugi huvitavaid inimese kõrvaldamise viise oli ka näha lisaks tavalisele laskeriistast kuulikeste väljapaiskamisele: näiteks korralik jäme porgand silma või siis tulistamisviis, mis võttis tõsiselt kukalt sügama - padrunid sõrmede vahele pigistatud ja siis käsi kaminatule ette - ja lendasidki teised õiges suunas ja õigele kaugusele... Huvipakkuv oli ka viis, kuidas kukkuda kõrgelt auto peale ja terveks jääda: selleks tuleb lihtsalt õhus lendamise ajal tulistada auto katusest tükk välja ja siis maanduda pehme istme peale ja minema sõita :-) Sõnaga, film, mida tasuks ilmselt veel õige mitu korda vaadata, naudingu saab nii- või teistpidi.

Loetud: Akadeemia 5/2010

Vaadatud: Shoot 'em up (Pro7), Aardekütt (TV11), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Ärapanija (Kanal2), Fringe (Pro7)

Reedesed mõtted

Raamatu tõlkimise asemel kulges täna peaaegu kogu päev raamatu ja ajaloo tähe all. Lahtiseletatult tähendab see siis pikaajalist viibimist Tallinna kultuurifestivalil ja Balti raamatumessil. Muide, leidsin täna Bukahooliku ajaveebist väga kohase sissekande või õigemini osunduse, mis tundub väga hästi iseloomustavat ka mind:

«Inimesed, nagu töömesilased, teevad kõiki asju, mis on neil üle pea kasvanud, lootuses paremale tulevikule,» märkis Aleksander Pulver. Nii ostetakse tema sõnul näiteks kokku raamatuid, mida tulevikus lugeda loodetakse, kuid tegelikult ei jõutagi kunagi seda teha.

 Tõsi, võin kohe ette öelda, et tegin südame täna nii kõvaks kui vähegi võimalik ja tulingi toime sellega, et naasin linnast ja eriti veel raamatumessilt ilma ühtegi raamatut juurde hankimata! (Kuigi tahtnud oleks, oh, kuidas oleks... :-) ) Nojah, osalt aitas sellele võib-olla kaasa ka see, et vähemalt mu meelest oli seekordne mess kuidagi kahvatum kui varasemad paar, mida ma olen väisanud. See võis küll olla rohkem optiline pete, sest varem on mess paiknenud põhimõtteliselt ühel tasapinnal, nüüd aga oli ta kolme korruse vahel ära jagatud. Ma ei viitsinud arve üle kontrollida, nii et see kahvatus on lihtsalt subjektiivne mulje - ja see puudutab nagunii ainult raamatute pakkumist, mitte messiüritusi.

Aga algusest peale. Tänane ilm oli imeilus selliseks pikemaks väljas viibimiseks: pilvine, tuuline, temperatuurilt alla kümne kraadi - mida hing veel saakski ihaldada! Esimene üritus, mida ma külastasin, oli siis kirjandusfestivalilt, nimelt vestlusring teemal "Ajalookirjutus või ilukirjandus", milles juttu vestsid Hvostovi Andrei, Aleksejevi Tiit ja Hargla Indrek, formaalselt Helme Peetri juhtimisel. See peeti Niguliste kõrvale paigutatud kirjandustelgis, mille sissepääsu leidmine valmistas tõsist peavalu, aga kui ma olin rajatise ümber teist ringi lõpetamas, tabasin ära, kust tuleb sisse pugeda. Kenasti plagiseva ja kohati krõbisevagi kesta varjus jõudsid kõik panelistid täiesti loogiliselt järeldusele, et sidesõna "või" on teemas väär ning ajalookirjutus ja ilukirjandus ei ole õieti välistavad, vaid pigem teineteisega tihedalt seotud ja nii mõneski mõttes teineteist täiendavad. Nojah, see et ilukirjanik sõna otseses mõttes ajaloolase leiva eest ära sööb, on ehk küll vähem levinud kui vastupidine, aga samas tõdesid ka esinejad, et ilukirjandust viljeldes saab sageli öelda seda, mida ajaloolane ei saaks, ilma et teda ei ootaks ees süüdistused subjektiivsuses ja teaduse teelt kõrvale kaldumises.

Samas, et kõik kolm on ju kirjutanud üht- või teistpidi asju, mis ajalooga kokku puutuvad (ja kaks neist on ka otseselt ajalugu õppinud, üks isegi õpetanud), siis oli neil kõigil ka omajagu probleemiks see, mil määral võib ajaloolist ilukirjandust või vähemalt ajaloolisse konteksti paigutatud ilukirjandust kirjutades kõrvale kalduda faktitruuduselt ja autentsuselt. Nad kõik leidsid ühtemoodi, et kirjutada nii, nagu oleks kirjutaja pärit samast ajast, milles tegevus toimub, oleks üsna lootusetu ettevõtmine - see oleks lihtsalt mõistetamatu ja nõuaks tekstile teist samapalju seletusi juurde. Eks ta õige ole, ma panin seda ise tähele vist peaaegu viimase vähegi paksema raamatu juures, mille ma läbi lugesin, nimelt Clarke'i Susanna "Jonathan Strange & Mr Norrelli" juures, kus autor on üritanud väga jäljendada Dickensit ja teisi 19. sajandi kirjanikke nii stiili kui isegi sõnavara osas - ja tulemus on... noh, ütleme, et kuigi raamat on tõsiselt hea, siis on teda päris raske lugeda, sest nii ju ei kirjutata enam :-)

Aga tagasi vestlejate juurde. Kui Hargla oli arvamusel, et vajaduse korral võib autentsusega ümber käia omatahtsi, just nii, nagu kirjanikuhärrale parem tundub (mis tema kui ulmekirjaniku puhul on ka päris mõistetav), siis Hvostov esindas pigem teist arvamust, mille kohaselt autentses kontekstis tuleks oma loominguga täita vaid need lüngad, mida ajalugu kui teadus ei võimalda, olgu siis fiktiivse tegelase dialoogid või mõtted või mis iganes muu.

Hvostov osutas ka ühele tõsisele probleemile, mis valitseb ajaloolise ilukirjanduse puhul: kui autor teab, et mingi asi on müüt, mitte tegelikkus, kas ja kuivõrd on ta õigustatud seda edasi levitama või ümber lükkama? Konkreetse näitena tõi ta ühe oma sünnijärgus teose, millesse tal kenasti sobiks internetis ja kohati meediaski juba levinud arvamus, et Nürnbergi kohtupidamise ajal rakendust leidnud eestlased võisid kokku puutuda ka peamiste natsionaalsotsialistidega (talle eriti sobinuks Tallinnaga seotud Rosenbergi ja mõne eestlasest vangivalvuri kohtumine sisse kirjutada). Samas ütleb ajalooteadus, et see on lihtsalt võimatu: eestlased küll leidsid Nürnbergi protsessi ajal rakendust, aga mitte nende peamiste sõjakurjategijate ajal, vaid hiljem, kui käisid juba lisaprotsessid pisemate tegijate üle (nii et teoreetiliselt võis näiteks siinsel kõrgel tegelasel Martin Sandbergeril küll isegi selline kohtumine olla). Eks sellised müütide süvendamise või kummutamise vaevad seisa ilmselt iga ajaloolise ilukirjanduse viljeleja ees, sest neidsamuseid müüte, olgu väiksemaid või suuremaid, on ikka neetult palju... (allpool tuleb müütidest veel juttu)

Telgist viis mu tee edasi Balti raamatumessile, mille ülesleidmisega tekkis mul samuti mõningaid probleeme. Ma teadsin, et see toimub kohas nimega Nokia kontserdimaja, ja olin ka aru saanud, et see peab asuma sellessamuses kobakas, kus ma olen paar korda Apollo raamatukauplust külastanud, aga ikka pidin ka sellele hoonele peaaegu ringi peale tegema, enne kui avastasin vastava kirjaga ukse... Tunnikese seal ringi vaadanud ja pidevalt kihku näpuga osutama hakates raamatuid kotti kühveldama asuda maha surudes oligi aeg käes kuulata, mida tarka räägivad (interneti)raamatukaubamaja Krisostomus esindajad e-raamatutest.

See üritus oli küll rohkem mõeldud kirjastajatele, just Eesti kirjastajatele, et ka need asuksid e-raamatukaubanduse ahvatleva maailmaga tegelema, kuid pakkus ka mulle huvi. Õieti oli esinejaid kaks, lisaks Krisostomuse esindajale oli kohal ka soomlaste Ellibsi esindaja, kes mõlemad kokku andsid päris korraliku ülevaate, kuidas kogu müügiprotsess käib ja mida selle juures arvestada tuleb.

Kõige selle juures avastasin ühe täiesti jabura asja. Krisostomus on küll usinalt asunud e-raamatuid turustama, väidetavalt on neil lausa 180 000 ühikut välja käia. Aga - ja see tuleks lausa punasega ära värvida. Juba avalehel seisab neil korraga kaks vastandlikku, üksteist välistavat asja, nimelt teos "Fedora Bible 2010 Edition" ja nõue, et allalaadimiseks ja lugemiseks tuleb kasutada sellist asja nagu Adobe Digital Editions. Läksin minagi huviga vaatama seda viimast, aga seal teatati kohe: vabandust, teie süsteem ei sobi. Ja nii oligi, Digital Editions on mõeldud ainult Windowsile ja Mac OSile. Nii et Fedora "piiblit" Fedoras lugeda ei saa... Nojah, selge see, et e-raamatuid ongi kõige parem lugeda ju vastavas e-lugeris, kuigi samas ajas tõsiselt segadusse see, et Krisostomuse saidil toodud nähtavasti soovitatavate e-lugerite seas olid mu meelest kõik Linuxi-põhised... (aga ega ma nii täpselt ei tea ka, võimalik, et need on kõik selliselt muditud Linuxid, et igasugune DRM nende peal ikka töötaks, ka see Adobe variant). Saatsin ka neile vastava küsimuse, eks näib, kuidas ja mida nad vastavad.

Sellele järgnes veel üks vestlusring, sedakorda pealkirja alla "Suur ja väike ajalugu", osalejateks Juurvee Ivo, Rahi-Tamme Aigi, Paju Imbi ja Zinovieffi Sofka ning vestluse juhiks ja, nagu selgus, aktiivseks vestlejaks, Laari Mart. Nagu pealkiri ja osalejad arvata lubavad, oli peamiselt juttu siis n-o ametliku ajaloo ja eraajaloo ehk mälestuste või ajaloolise mälu võimalikest lahknemistest ja kokkupuudetest. Zinovieffi Sofkal oli küll kaasas lausa tõlk, aga ta langes siiski üldisest ansamblist veidi välja, seda enam, et teised kõnelesid üsna rõhutatult just väga Eesti-keskselt, Võib-olla oleks olnud parem, kui temaga oleks olnud umbes samade küsimuste-teemadega eraldi, näiteks kahepoolne vestlus, siis oleks ta vahest nii-ütelda paremini eksponeeritud olnud, sest seda ta kindlasti väärinuks (nojah, tegelikult oli tal selleks võimalus veidi hiljem tolles kirjandustelgis - vähemalt ma arvan, sest seal ma kohal enam ei käinud). Aga üht-teist ta siiski rääkis ja oma panuse diskussiooni andis.

Suurem osa jutust keerleski üsna mõistetavalt ametliku ja mitteametliku ajaloo erinevuse vahel, mille tutvustamiseks Rahi Aigi oli väga õige inimene - on ta ju ohtralt läbi töötanud küüditanute ja muude represseeritute materjale ning teab hästi, kui erinev võib olla näiteks ülekuulamisprotokollidesse kirjapandu tegelikkusest. Selle kohta oli kõigil ohtralt näiteid tuua. Zinovieffi Sofka kõneles oma vanaemast, keda mõne aja eest autasustati medaliga juutide abistamise eest Teise maailmasõja ajal - samal ajal oli ta oma vanaema-raamatut kirjutades saanud tutvuda MI-5 materjalidega, kust selgus, et Briti luure oli suhtunud temasse kui kommunisti äärmise kahtlusega ja kõiki tema tegemisi põhjalikult jälginud. Veel markantsem oli muidugi Laari Mardi mainitud Horvaatia kardinal Stepinac, kes samuti vastustas nii juutide kui ka teiste rõhutute tagakiusamist ja lõpuks sama jätkamise eest kommunistide võimu ajal vangi heideti. Markantseks muudab selle asjaolu, et Laari väitel sai just Stepinaci kohtuprotsessi tublisti moonutatud ja isegi võltsitud materjalidest, mida kommunistlik režiim ei jätnud muidugi avaldamata, alus, mille põhjal hakati kõnelema "Hitleri paavstist"... (vähemalt üks vastavasisuline ja lausa -pealkirjane raamat on ka eesti keeles ilmunud)

Et ajaloo kui mitte otse võltsimine, siis, ütleme, vähemalt omapärane tõlgendamine ei ole kuhugi kadunud, võis täna lugeda Goble'i Pauli ülevaatest, mis tutvustas kellegi SRÜ riikide instituudi asedirektori Šiškini arvamust, et "ajaloo võltsimine" on endistes NSV Liidu liiduvabariikides nii levinud ainult sellepärast, et seal võimule tulnud "separatistidel" pole muud võimalust võimul püsida - kui nad ajalugu ei "võltsiks", saaks kogu rahvas kohe aru, et Venemaa ajalookäsitlus on ainuõige. Ohjah...

Eks me siin Eestis teame tegelikult veel päris hästi, kuidas ajalugu võltsiti - ehkki Aigil oli põhjust nentida, et tema juhendatavate seas võib olla toimunud murrang ning peale tulevad need, kes enam nõukogude aega ise ei mäleta ega ole ka vanaema/isa käest kuulnud ning peavad arusaamist tollasest kaksisoimast alles omandama hakkama. Juurvee Ivo väga palju võltsingute teemal täna sõna ei võtnud, kuid mul on hästi meeles üks tema artikkel paari aasta eest Tunas (täpsemalt 2/2008, aga Tuna leheküljel paraku seda artiklit veel digitaalkujul saada pole), mis puudutas ka üht mu tõlgitud teost (Richard Bassett. Canaris. Hitleri luureülem) ja milles ta näitas, kust ja kuidas tekkis müüt eestlaste suurest abist Saksa luurele. Muide, samasugustest müütidest kõneleb tänases Sirbis lühidalt ka Hindi Mati artikkel, kes võtab ette samuti ühe väärväite, mis on hakanud end ise taastootma, ning toob ka näite, kuidas üht ja sama pilti on paigutatud päris erinevatesse kontekstidesse. Ta lõpetab artikli muretseva küsimusega: "Üks ja sama fotogi kõlbab illustreerima mitut tragöödiat. Kas ongi nii, et vahet pole? Või et vahet ei peeta oluliseks?"

Et väljaskäigust pole rohkem suurt midagi kõnelda, siis võingi nentida, et lõpuks koju jõudes jätkus ajaloolaine, sest Sirbis oli samuti eelseisva Teise maailmasõja lõpu aastapäeva puhul ohtralt sellest juttu, peamiselt raamatuarvustustena. Aga selle kõrval oli seal ka väga kena artikkel kirjakunstist - või vist oleks õigem öelda trükikunstist, igatahes Kaarma Jürist, kes on raamatukujundaja, ja tema kasutatavatest kirjadest. Sellega seoses tuleb ära mainida, et nagu ikka, oli raamatumessi üks keskseid asju mu jaoks Eesti. Läti. Leedu ja Soome ilusamateks raamatuteks tunnistatud väljaannete näitus. Pole midagi öelda, soomlaste raamatukujundus on ikka üle prahi, vähemalt üldtasemelt: kui Eesti. Läti ja Leedu parimate raamatute seas on vähemalt mu meelest tavaliselt paar-kolm väga head asja ja ülejäänud kuidagi võõristavad, siis soomlastel alati sellist väga head polegi, aga see-eest on peaaegu kõik "parimad" tõesti hea väljanägemisega. Seda isegi vitriini taga, kus näha on ju ainult kaas, mitte aga sisemine kujundus.


Loetud: Sirp, 07.05.2010, Tehnikamaailm 5/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), Hirmu häll (TV6)