Reedesed mõtted

Teataval määral ka tavaline tööpäev, millest aga tubli osa haukas enda alla ühelt poolt mitmiksihtpunktne väljaskäik ja teiselt poolt õige mitme RKK (väiksemamahulise) tõlkesoovi täitmine.

Nagu öeldud, oli väljaskäik mitme suhtpunktiga, millest üks viis mind lausa politseisse :-) Jajah, tegelikult siis uue reisidokumendi ehk passi kättesaamisele: nüüd on ka minul vana ilusa sinise asemel see uus, nimetatakse vist bordoopunaseks, milles mu mõningaks üllatuseks on varasemast tunduvalt rohkem teksti: räägitagu, mis räägitakse masinajastu saabumisest - ja kindlasti on ju selles uues rohkem neid igasugu masinloetavaid komponente -, on igatahes inimestele mõeldud osi tunduvalt rohkem. Millest eriti kummastav oli näha seda, et tervelt kaks lehekülge on eraldatud "indeksile" ehk ELi keeltes lahtiseletusele, mis seal avalehel siis kirjas on - kummastuse efekti tekitas eelkõige see, et see "indeks" oli mitu lehekülge pärast avalehte ennast :-) Aga noh, las ta olla, dokument on dokument ja ju on nii vaja seda vormistada.

Ülejäänud sihtpunktid olid kõik seotud raamatutega, mida täna jõudis mu kätte ja seeläbi kodustesse läbilugemist ootavatesse hunnikutesse õige palju, mistõttu ma ei hakka siin neid sihtkohti kõiki üles märkimagi, piirdudes vaid raamatute enda kirjapanekuga:

• William Shakespeare. Kogutud teosed
• Paul Kokla. Hiiu sõnaraamat
• Friedrich Amelung ja Villem Reiman. Eesti rahva haridusejärg muistse iseseisvuse ja ordu ajal
• Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast
• Derek Wilson. Elizabeth I aegne ühiskond
• Piret Õunapuu. 101 Eesti vana asja
• Simon Sebag Montefiore. Ühel talveööl
• Christopher Clark. Uneskõndijad: Kuidas Euroopa 1914. aastal sõjateele asus
• Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis
• Ülle Tarkiainen ja Kari Tarkiainen. Meretagune maa: Rootsi aeg Eestis 1561-1710

Tänase Sirbi avas Friedenthali Meelise huvitav lugu, kuidas öelda, kevade alguse ja maailma äraseletamise teemal. Mille läbiv teema oli ometi hoopis apokalüpsis ehk (maailma)lõpuaja ootused ja lootused läbi aja ja üleüldse, mis lõppkokkuvõttes viis autori arvamusele, et kevad ei ole saabunud mitte ainult kalendris, vaid ehk saabub ka päriselt: "Mul on tunne, et praegusel ajal on juba tõelist kevadet õhus". (Ja jah, selle lõpulause mõistmiseks tuleks mõistagi läbi lugeda artikkel ise, sest sel on peale eksplitsiitse ka implitsiitne tähendus :-) ).

Siiski jäi mulle muidu sümpaatses loos silma üks väikeasi, millega ma hästi ei tahaks nõus olla (kuigi, võin tunnistada, selles osas on eri seisukohti, nii et mu arvamus astub siin enam-vähem üht jalga ainult ühe koolkonna seisukohtadega). Nimelt mainib ta, ikka samuse apokalüpsisega seoses, et kui "esimestel sajanditel meie ajaarvamise järgi valitses palavikule ärevus, paljudele näis, et maailm lõpeb kohe", siis hiljem, ajal, mida tagantjärele nimetatakse keskajaks, see kahanenud ja otsekui kadunud, valitsenud "justkui ükskõiksus kataklüsmiliste muutuste suhtes".

Süüvimata siinkohal põhjalikumalt asjasse, võib öelda, et apokalüptilise mõtlemise uurimisel keskaega puutuvalt on tänapäeval olemas põhiliselt kaks seisukohta: üks, mida paistab esindavat ka Friedenthal, väidab, et see sisuliselt puudus, parimal juhul oli üksikuid isikuid, kes seda väljendasid, ja ajuti mõningate konkreetsete sündmuste ajel teatavaid (lokaalseid) puhanguid, teine aga, et see oli selgelt olemas ja avaldub nii nende üksikute isikute mõtteavaldustes kui ka üldises mentaliteedis, nii palju kui seda viimast muidugi jälgida on võimalik (jah, sellel teisel seisukohal on ka oma alavoole, aga jäägu need siin puutumata).

Mullegi on valdavalt tundunud, et apokalüptiline mõtlemine oli keskajal nii sügavalt inimestesse sisse juurdunud, et seda on otse ilmvõimatu Euroopa keskajast ükspuha mis aspektis lahutada. Mis paradoksaalselt võib olla üks põhjus, miks seda on mõnikord raske eemalt vaadates (nagu ajaloolased ju üldjuhul end asetavad) tuvastada, nagu võib juhtuda siis, kui vaadeldavad nähtused on petlikult sarnased, ehkki nende taga on sootuks teistsugune eluvaade (võib-olla pole see parim näide, aga praegu turgatas pähe võrdlus: kui meie praegu ütleme, et tegin seda või teist keskpäeval, siis kuulja automaatselt sedastab, et see tegu toimus kell 12 - ja väga lihtne on samamoodi automaatselt kanda seda üle ka minevikku, lugedes näiteks, et lahing algas keskpäeval, ja järeldada, et see algas kell 12, samal ajal kui toona mõõdeti keskpäeva mitte kella, vaid pigem päikese näiva liikumise järgi, mistõttu meie mõistes kellaaeg võib õige mitme tunni võrra erineda - sõnaga, mõiste on sama ja õieti tähenduski, aga taustsüsteem ja seeläbi vaste tegelikkuses erinevad). Kui Friedenthal ütleb, et "maailmalõpu kohta kinnitati, et see juhtub, muidugi, aga täpsemalt millal, ei oska keegi öelda" ja paistab sellest järeldavat, et seeläbi ei olnud maailmalõpp aktuaalne, siis mu meelest on asi lausa vastupidine: jah, muidugi, keegi ei teadnud, millal see tuleb, aga kõik teadsid, et see tuleb ja tuleb mitte kauges tulevikus, vaid otsekohe, iga hetk (olgu, võib-olla mitte kõik - alati on olnud ka neid, kes a) kas üldse ei usu valdavat "paradigmat" või b) arvavad teadvat, milline on tegelikult minevik-olevik-tulevik).

Ja see jättis paljule, lausa kõigele oma pitseri, mis võib kergesti eksitada, nagu võib näha kas või Friedenthali artiklist, kus ta näiteks ütleb, et "kui eelnev katoliiklik maailmapilt eelistas staatilist ja hierarhilist maailma, kõigil on ühiskonnaredelis oma koht, siis protestantlik ideaal oli võrdõiguslik ning vaba kehtivast hierarhilisusest". Mis mu meelest on ääretult kaugel tegelikkusest, lausa vastupidine sellele: too katoliiklik maailmapilt, täitsa vastupidi, asetas inimesed Jumala palge ees täiesti võrdsesse seisu - isegi kui praktilises elukorralduses võis üks olla valitseja ja teine talusulane, siis jumalikus või ka apokalüptilises plaanis see ei lugenud, vaid luges ainult see, milline on ta oma olemuselt, kuidas on ta oma elu elanud ja käitunud vastavuses kõlbeliste normidega. (Ja sel olid ka oma sotsiaalsed tagajärjed - minu hinnangul märksa suurem võrdsus kui mõnelgi varasemal või hilisemal ajajärgul). Üha süvenev ebavõrdsus ja aina jäigastuv hierarhia ent iseloomustab just keskajajärgset maailma - mille kohta "võrdõigusliku" ja "hierarhiavaba" kasutamine on kohe täiesti ja lausa ja suisa kontrasensoorne -, kus XIX sajandiks jõuti dickenslike košmaarideni, mis mu sügavat veendumust mööda olnuksid sel mõnikord lausa "pimedaks" nimetatud keskajal suisa võimatud.

Aga kui see väike, ehkki mõneti artikli ülesehituses küllaltki kandev eksitus (taas: vaid minu arvates) kõrvale jätta, siis kas või loo lõpupoolel esitatud apokalüptiliste hirmude kaardistus tehisintellektiga seonduvalt väärib kahtlemata lugemist. Nagu lugu tervikuna, kõigest hoolimata.

Ääretult sümpaatne oli lugeda Vilbaste Kristeli pikka lugu Eesti allikatest. Eks ta muidugi on sellest kõnelnud omajagu juba oma allikaraamatus, aga ajaleheveergudel niimoodi koondavalt ja ülevaatlikult lugeda nii allikatest, nende jagunemisest, nende kaitsega seonduvast ja kõigest muust oli ääretult tore. Mulle kui selle teemaga vähe kokkupuutunule (ja paraku ka mainitud raamatut veel mittelugenule) oli siin palju põnevat, olgu siis allikate kohta käivate sõnade jagunemisest, nende värvidest või ka tõdemusest, et allikad on "religioonideülesed".

Kunnuse Mihkel oli kohe üle kahe lehe võtnud lahata Muti Mihklit, aluseks viimase artiklikogumik "Õhtumaa Eesti". Mis, nagu Kunnusele tunnuslik, oli küll ainult lähtepunkt ja arenes mitmesuunaliseks aruteluks, mille ühisnimetajaks oli Sirbi toimetus pannud lehepäisesse kirja "Tervemõistuslikkus". Millest ka ohtralt juttu oli, eriti võrdluses-vastanduses "Mihkel Mutt - tervemõistuslik" <-> "Uku Masing - mõistuseväline/ülene". Lugemist väärib kahtlemata, kuigi mulle jäi siin teravalt silma üks lausejupike, mis tekitas mitmetisi mõtteid: "Mutt aga kasutab kontseptualiseerimiseks müüdilise maailmapildi surmavaenlast - ajalooteadust".

Mitte et see vale oleks või et ma seda kuidagi vaidlustada tahaksin, aga siiski: samust ajalooteadust, nagu igasugust teadust üleüldse, on võimalik kasutada nii müüdilise maailmapildi kummutamiseks kui ka toetamiseks. Ehk nagu ütleb eespool Friedenthali Meelis: "Selgelt ja täpselt asju teades ei ole enam head ega kurja, sest teaduslikul teadmisel puuduvad moraalikategooriad, väitel "kolmnurgal on kolm külge" ei ole midagi pistmist hea ega halvaga, see on lihtsalt tõene". Ja nii on ka ajalooteaduse ja -teadmisega: iseenesest ei ole sel mingit "väärtust", too tekib alles siis, kui see panna konteksti ehk kindlasse väärtussüsteemi, mille aluseks võib olla müüt, aga võib olla ka mis iganes muu.

(Ei suuda vastu panna kiusatusele taas meenutada, et 700-aastane orjapõli on kõige ehtsam ja puhtam müüt, mis ei ole aga sugugi takistanud sel olemast Eesti ajalooteaduse üks alustalasid tänapäevani - isegi kui seda otsesõnu ei toonitata, on ikka nii kangesti sisse determineeritud, et millalgi XIII sajandi algul oli oluline muutus ja et oluline muutus oli ka 1918. aastal - seda sellest hoolimata, et mõlemal juhul võib küllaga leida arenguliine, milles need "katkestuslikud" daatumid märkimisväärset osa ei etenda).

Ajalooteemat ent jagus tänuväärselt tänasesse Sirpi veelgi: omapärase kumulatiivse kahe-vestluse pidasid näiteks maha Tamme Marek ja Kattago Siobhan, teemaks eelkõige mälu-uuringud (johtuvalt mõlema toimetamisel hiljaaegu ilmunud kogumikest). Ääretult huvitav lugemine, mulle eelkõige seepärast, et siin oli tublisti juttu mind ennast aina huvitanud ajateemast, kohe mitme külje pealt (kontinuitiivne aeg, isoleeritud sündmuste aeg jne jms).

Päris omapärane oli Lobjaka Ahto arvustus Tamme Mareki esseekogule "Hiiglaste õlgadel". Intellektuaalselt kenitlevana, nagu Lobjakas sageli, osutab ta lisaks kogumiku kiitmisele mitmes kohas tähelepanu puudustele, kõige teravamalt ehk autorit Foucault' mittemõistmises süüdistades - aga mitte ainult kogumiku, vaid ka laiematele puudustele. Näiteks filosoofilise mõtte armetu-olekust Eestis. Mille poolest mulle miskipärast meenusid samasugused kas nüüd just etteheited, aga vähemalt osutused ligemale sajandieelses Eesti kirjasõnas, täpsemalt vastselt iseseisvunud Eestis käinud debatid. Aga küllap on niisuguseid arutelusid hädasti vaja, kui mitte selleks, et millegi arengut käima või tagant tõugata, siis vähemalt eritlemiseks, mida on ja mida mitte pole.

Kindlasti tasub ära märkida ka Runneli Simo lühikest mõttearendust mõne aja eest ilmunud raamatu "Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis" teemal.

Numbri lõpupoole üllatas Konsa Kurmo lugu "maailmade loomisest". See jäi küll pisut pealiskaudseks ja natuke liiga haruliseks, aga huvitavaid mõtteid jagus see-eest (või ka just seepärast) küllaga. Näiteks harva avalikkuses välja öeldav arusaam, et tegelikkus ei pruugi olla - või õieti üldjuhul ei ole ega saagi olla - sugugi selline, nagu me tavaliselt ette kujutame, kas või juba seepärast, et inimesel, ka kollektiivselt ja läbi aegade, lihtsalt ei ole võimalik hoomata tervikut, vaid selleks hoomamiseks kasutatakse mudeleid. Mille puhul tegelikult pole väga suurt vahet, kas neid luuakse samuse väidetava tegelikkuse kirjeldamiseks või lihtsalt niisama, lustiks ja enda lõbuks (ehkki autor püsib kindlalt ja visalt veendumuse juures, et tegelikkus on siiski olemas). Väärt lugemine kahtlemata.

Lehe lõpetas aga üks eriti veider lugu, Tulve Jaan-Eigi suurejoonelise, vaat et manifestliku pealkirjaga kirjutis "Demokraatia kaitseks". Sisu ent ... nojah, kindlasti väärib tähelepanu osutamine rumaluse diktatuuri ohule ja kodanikujulgusele ja kõigele muule, aga kokkuvõttes jäi küll tunne, et see on nagu ruumitäiteks sinna pandud - vähemalt mina ei suutnud sellest loost leida õieti ei saba ega sarvi, rääkimata kehast endast.


Loetud: Sirp, 20.03.2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3), Hammer of the Gods (RTL2), Leek ja sidrun (Sony Turbo)

Ilmunud tõlked:
Vladimir Socor. Moldova uut valitsust ootavad ees heidutavad probleemid (RKK ajaveeb)
Matthew Bryza. Nemtsovi ja sündimata Venemaa surm (RKK ajaveeb)

Teisibased mõtted

Suuresti väljaskäimis- ja -olemispäev, nii et põhitööks suurt ega õieti aega ei jagunudki. Algas see iga-aastase Postimehe arvamusliidrite lõunaga, kutse kuhu mind seniajani mõnevõrra hämmastab, aga noh, saab kord aastas eriti hõrkude Olümpia tippkokkade roogadega kõhtu rõõmustatud, hea seegi :-)

Siiski on sel lõunal tavapäraselt kavas paar loengulist ettekannet, mis enamasti on päris huvitavad. Nii ka seekord. Nii Villemsi Richardi kui ka Ehina Kristiina ettekanded olid - küll täiesti erimoodi - äärmiselt huvitavad ja neid võib soovitada lugeda kõigil (või ka (järel)kuulata, kui selline võimalus peaks olema), sestap ma piirdun siin ainult paari ääremärkusega, mis kuulamise ajal ja pärast seda pähe kargasid.

Esiteks see, et eriti Villemsi ettekandes tuli välja see, kuidas keel võib tõsiselt mõjutada mõtlemist. Ka tema oli hädas sellega, mis näiteks inglise keeles, mille baasil õieti kõik need nõndanimetatud soouuringud on tekkinud, tundub õige loomulik. Või kui täpsem olla, siis inglise keele baasil on üsna lihtne eristada ühelt poolt sex'i ja teiselt poolt gender'it ning siis aina ja üha uurida, kuidas need erinevad, mille poolest erinevad, kas peavad erinema ja mida kõike sellest järeldada võiks. Villems, vaeseke, kõneldes eesti keeles, pidi seevastu kasutama kohmakaid ümberütlemisi "soolised rollid" ja "soolised stereotüübid", sest tee mis sa teed, eesti keeles lihtsalt puudub eristus soo kui bioloogilise antuse ja soo kui enesemääratluse või kultuurilise olemi vahel. Või õigemini, see eristus on muidugi olemas, aga praktikas seda tegelikult ei kasutata: on võimalik öelda, et keegi on emane/isane ja keegi on naine/mees, aga sellega ka asi piirdub. Ning kui asi jõuab "soouuringuteni", siis tekib paljudes peades automaatselt segadus: see on ju anatoomia või noh, laiemalt bioloogia uurimisala, mida seal ikka nii väga uurida. Võib-olla oleks lausa vaja eraldi "sõnaust" ühe hea sõna leiutamiseks (jah, tõesti, just leiutamiseks, sest võtta ei paista seda kuskilt), mis tekitaks ka eesti keelde sellise sex/gender-eristuse? Kui seda muidugi üldse on vaja tekitada ...

Teiseks paar asja, üks mõlemas ettekandes, mis mulle esialgu tundusid kerge apsakana ja mis seda ilmselt ka on, kuigi võib-olla mitte just eksimused, vaid liigsed lihtsustused. Näiteks Villemsi jutus see koht, kus ta kõneleb amatsoonidest, kelle üks tunnus olevat olnud see, et neil juba lapsest peale rind ära lõigatud. Ent, nagu Villems osutab, kreeka vaasimaalijad polevat sellest midagi teadnud ja usinalt aga amatsoone korralikult rinnastatud isikutena kujutanud ... Nojah, see viimane on õige küll, ega ei kujutanud tõesti. Aga esimene enam päris õige ei ole: amatsoonide rinnalõikamise väide on ainult üks nende kohta käinud väidetest ja rohkem seotud rahvaetümoloogiaga nende nimetuse kohta kui millegi muuga (ehkki tõesti, see olla olnud antiikajal üks - aga siiski ainult üks - levinumaid seletusi), umbes nii nagu tänapäeval kiputakse arvama, et pikkusühik penikoorem tähendab vahemaad, mille taha koer suudab puhkuseta koormat vedada (eks ole, nii ilus ju), kuigi tegelikult on see hoopis vahemaa, mille tagant on koera haukumist kuulda. Kes need amatsoonid täpselt olid (kui üldse olid) ja mida nende nimetus tähendab, on muidugi seniajani täpselt teadmata ja jätkuvalt arutluste teema (vt nt lühidat, aga küllaltki ammendavat ülevaadet siit), aga selline vastandus, nagu tegi Villems, on natuke üle paisutatud: kreeka vaasimaalijad ja hilisemadki kunstnikud võisid rahumeeli amatsoone täisrinnastatult kujutada, sest arusaam, nagu nad juba lapsena eemaldaks väi kärvutaks-närvutaks rinna, oli kõigest üks, küll levinud, aga siiski mitte valitsev arusaam.

Kristiina ettekandes tekitas aga dissonantsi väide, et eesti regilaulude uurimisel paljastunud tema ees väga jäigalt patriarhaalne ühiskond, kus naine on selgelt allasurutud positsioonil. Millises väites ei ole mul muidugi põhjust sugugi kahelda. Aga kui samal ajal väidab teine folklorist, et "Samuti on vanemale folkloorile raske sobitada varasemaid feminismikäsitlusi, mis ei aita mõista meie rahvalauludes ja -juttudes kajastuvat sugudevaheliste suhete dünaamikat (nt on regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam vennaga võrreldes)" (vt paari numbri tagust Sirpi), siis võib küsimus tekkida küll: justkui ühel peaks õigus ja teisel mitteõigus olema? Tegelikult võib muidugi olla, et õigus on mõlemal - regilaulud ja folkloor üldse on teatavasti mitte ühe hetke, vaid tervete ajastute looming ja sestap on selles ka kihistusi, palju kihistusi kohe, milles avalduv taust, see tähendab ühiskondlikud olud, mõttelaad, kas või needsamad soolised stereotüübid, võivad kergesti erineda ajastupõhiselt. Sestap ma ei seaks küll tingimata kahtluse alla Kristiina arvamust, et "Tihti väidetakse, et meil, soomeugri rahvastel, olnud isegi omal kombel matriarhaat ja siinsete naiste elul pole olnud viga midagi. Rahvalaule uurides on sellele väitele raske kinnitust leida", aga lisaksin siiski, et selle kõrval on olemas ka teistsuguseid arvamusi, neidsamu "väiteid" (vt nt üht kättejuhtunud eestikeelset) ja et võib-olla ei ole kummalgi juhul põhjust liiga palju üldistada: varasemal ajal võis ju siin olla sugupoolte vahekord teistsugune, aga on ka ilmne, et Lääne-Euroopa tüüpi ühiskond juurutati siia piisavalt ammu, nii et sellegi kajastusi esineb rahvaluules palju, võib-olla isegi valdavalt, ning nende vanemate olude kajastusi juba palju vähem, lihtsalt aja kuludes on need hääbunud.

Aga veel kord: kui ma ka siin juhtisin tähelepanu ettekandeid kuulates mus tekkinud kahtlustes, siis tervikuna olid need ometi mõlemad head ja mõtlemapanevad ning nende paari pisut kaheldava seisukoha esinemine ei vähenda sugugi ülejäänud jutu väärtust.

Ent vaevalt oli see üritus läbi ja ma korraks taas koju jõudnud, kui tuli uuesti välja minna, nüüd juba sellekuisele Nõmme mälumängule. Kus me olime asjaolude sunnil natuke teises koosseisus kui tavaliselt ja kas just, aga võib-olla ka seetõttu saime täna kindla kuuenda koha. Mis ei olnud üldse halb tulemus, isegi ehk pisut parem kui meil tavaliselt. 

Loetud: Tutulus 2014

Vaadatud: Vice: Heroiinisõda; Kõige külmem sõda (Kanal2), Must nimekiri (Kanal2), Jonah Hex (Kanal2), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: kõnelused allaandmise üle (Postimees, 10.02.2015)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli ehk veel isegi ägedam kui eelmine ja sestap jätkuvalt tõusujoones minev, kuigi teiselt poolt tuleb sama jätkuvalt nentida, et nagu ei saa millegi kasv olla lõpmatu, võis juba seekord täheldada sedagi, et huvipakkuvaid lugusid on natuke vähem.

Numbri avas Kuldkepi Mart vana teema üle - kas Eesti ikka on Põhjamaa või mitte - arutledes ja üsna loogilisele järeldusele jõudes, et kui ka on, siis vaid osaliselt, üheks oluliseks põhjuseks kas või juba see, et kui Põhjamaadel on maailmas teatav kuvand (milline iganes see siis täpselt ka ei oleks), siis Eestil on sinna juba puhtajaloolistel põhjustel veel tükk aega tatsuda. Iseasi, kas üldse tingimata tahetakse tatsuda, leiab autor põhjust kahelda.

Küll aga hämmastas mind veidi loos leidunud väide, et omaaegne, nüüd juba sadakonna aasta taha jääv Eesti iseseisvumine olevat olnud rootslastele üllatus. Või nagu autor ütleb: "Rootslastele, kes Eestist õieti midagi ei teadnud ja olid harjunud nägema seda Venemaana, tulid sellised ambitsioonid üllatusena." Ma ei julge muidugi vastu vaielda inimesele, kes just selle perioodi Eesti-Rootsi sidemeid on lausa doktoritöögi tasemel uurinud, aga kahtluseuss jääb hinge: kas tõesti need rootslased, kes veel 1790. aastal olid käinud Tallinna all lahingut löömas ja kes XIX sajandil olid kujundanud Karl XIIst suure romantilise kangelase, kes paraku jäi alla suurele idanaabrile ja kaotas rohkelt alasid, sealhulgas sellesamuse Eesti, ei mäletanud midagi Eestist? Et iseseisvumissoov võis üllatusena tulla, selles pole põhjust kahelda, eks see tuli paljudele üllatusena, isegi siinsamas Eestis leidus neid, aga et Eestit (ja muidugi Lätit ka, st Balti provintse tervikuna) oldi harjunud nägema Venemaana, tundub siiski pisukese liialdusena. Aga noh, see on ainult selline kahtlus, nagu öeldud, ühel pool on perioodi uurija arvamus ja teisel pool ainult minu asjatundmatu kõhklus.

Tõelise avapaugu andis numbrile aga Paku Triinu pikk ja sädelev arvustus hiljaaegu ilmunud Carlyle'i Thomase teosest "Minevik ja olevik". Ma kunagi ülikooli ajal ühe historiograafialoengu'käigus pidin kohustuslikus korras mõnevõrra Carlyle'i lugema ja mulle ta suurt muljet ei jätnud: varase poleemilise ajalookirjutuse ajajärgu ajaloolased võivad küll olla stiililt head, võib-olla isegi nutikalt ja osavalt lugu põimida, aga nende narratiiv kipub olema liiga auklik, et sellest eriti rõõmu tunda. Põhimõtteliselt umbes samale järeldusele jõuab ka arvustaja, tehes seda küll siinöeldust palju mõjusamalt ja vaat et sama poleemilis-kujundlikult.

Veel suuremat rõõmu valmistas aga see, et kui tihtipeale on isegi suuremate tõlketeoseid käsitlevate artiklite juures tõlge kui selline üsna ära unustatud või mainitud vaid paari lausega, siis Paku Triinu oli kirjutanud lausa spetsiaalse lisaloo (veebis osutatu lõpus), mis vaatles just teost tõlke seisukohalt. Ja kuigi ta lõpuks möönab, et "vähemalt loetavuse poolest võib tõlget pidada siiski suhteliselt õnnestunuks", siis eelnevat turmtuld nii lapsuste kui ka tõsiste kaheldavuste pihta silmas pidades tundub rohkem, et tegemist on rohkem "halastuslasuga" :-)

Kuigi Sirbi kirjandustoimetaja Larmi Pille-Riin leidis oma kolumnis veidi nukralt, et (kirjandus)kriitika avaldamisvõimalused on mandunud sinnamaani, et mis tahes teose autor/tõlkija peaks lausa õnnest lakke ja sellest läbigi kargama, kui tema teos arvustamist leiab, siis õnneks oli just selles numbris lisaks juba mainimist leidnud Carlyle'i (k)arvustusele vaatluse alla võetud ka näiteks Montefiore Simon Sebagi romaan ja veel nii mõnigi teos - mõned (nagu ka Montefiore oma) tõesti juba 2013. aastal ilmunud.

Aga näiteks üks matemaatikateos, mis samuti tänases Sirbis käsitlemist leidis, on siiski üsna värske. Oleski Peetri kirjutisi on alati nauding lugeda, isegi kui mõnikord läheb päris raskeks selle õige tuuma äratabamine ja mitmed sisemised keerud ja käärud kipuvad silmanägemise ja mõtlemisvõime päris krussi ajama. Nagu ka seekordses loos. Põhimõtteliselt oli see muidugi poliitiline artikkel, ühelt poolt suunatud praeguste riigivalitsejate (vähemalt kirjutaja arvates) nukra haridustaseme (eriti reaalteaduste mõttes) pihta, teiselt poolt kirjutaja sugugi mitte esmakordne kurtmine hariduse, eriti kõrghariduse mitmeti viletsa seisu üle (jällegi eriti reaalteaduste osas), kolmandalt poolt mõnus pilguheit teaduse ajalukku ja neljandalt poolt, nojah, eks lugu peab lugema, et kõik need arvukad pooled sealt üles leida.

Tarandi Kaarel oli aga vaadelnud alles äsja ka ETV ekraanil näha saadud päris vastset dokumentaalkaadritega filmi Eesti iseseisvumisajast, mis vaatles kõike seda eelkõige toonase Islandi välisministri silme läbi. Stsenaristide seast Tarandit ei leia, aga kogu kirjutatu kõlas küll just nii, nagu oleks ta ise mõelnud, kuidas sellist filmi teha, ja nüüd need mõtted paberile pannud. Väga kenasti kokku võetud, mu arvates.

Suur osa tänasest Sirbist, täpsemalt keskmine 12-leheküljeline plokk, oli pühendatud Kultuurkapitali teemale, nii selle praegusele olukorrale kui ka võimalikele muutustele. Küllap see mõnelegi on päris huvitav teema, mulle ehk mitte nii väga, aga näiteks Väljataga Märdi lugu võttis küll paljud asjad väga kenasti kokku. Ja ei saa muidugi mainimata kätta (:)kivisildnikku, kes ka, omamoodi nagu ikka, võttis asju kokku ja pani üheselt paika.

Ent kõige selle juures jäi kuidagi imelik ja mõru tunne suhu ja mujale Lõhmuse Marko loost, mis kõneles mitte enam "kulkast", vaid juba kultuuriministeeriumi muusika valdkonna eelarvest. Pealkiri oli mõistagi mu jaoks ligitõmbav: "... ja kuhu kaob raha ehk Punk on oluline". Aga selle mulle huvitava osa juurde jõudis ta alles lõpus: nimelt ei ole autor sugugi rahul, et kultuuriministeerium on, arvatavalt täitsa iseomase arust, otsustanud eraldada toetust punklaulupeole (jah, seesama Rakveres peetud/peetav asjandus). Lõhmuse seisukoht on kokku võetud nii:

Subkultuurina on pungi ideoloogiaks ikka olnud kehtiva võimu halastamatu kriitika ning eristumine peajoone- ja dominantkultuurist. Kui nüüd tõesti Rakvere punklaulupidu soovis ennast seada samasse ritta nende kõrgkultuuri ja peajoonesündmustega, mis KMilt raha saavad, diskrediteerib selline valitsuselt raha vastuvõtmine lihtsalt eesti punki. Kui aga ministeerium ise läks tollele punkpeole raha pakkuma, käitub ta totalitaarse ühiskonna kultuuriaparaadina, kellel on subkultuuridega kokkupuutumisel kaks käitumismalli: keelame jõuga ära või, kui see ei õnnestu, paneme riigi rahast sõltuma. Päris jubedad variandid mõlemad.

Mu meelest on ta siin aga täielikult mööda pannud. Jah, pungi "ideoloogia" (ehkki punk iseenesest pigem on ka ideoloogia kui sellise vastane) on tõepoolest õigesti ära tabatud, aga punklaulupidu paraku ei taha (ja ma tunnen, et ma pole selles arvamuses üksi - ei viitsi hakata internetist viiteid otsima, aga neid mõtteid on avaldatud varemgi) sugugi selle alla mahtuda. Tõsi, seal lauldakse punklaule, aga nii palju kui mina olen aru saanud, on see ikka rohkem ajaloo- ja nostalgiaüritus, meenutus sellest, milline teataval määral ühiskondagi muutev jõud pungil omal ajal oli. Või kui teisiti öelda, siis on sel üsna vähe pistmist tänase päeva "pungiskeenega", eelkõige kõlab seal, mis on ühe laulupeo puhul ju lausa loomulikki, ikka "klassika" Ja sellisena võib seda pigem võrrelda, ütleme, Kreegi või Tubina mälestuspäevadega, millele raha eraldamist, ma usun, ei peaks ükski muusikakultuuri ajaloost lugu pidav isik sugugi sobimatuks (jajah, iseasi on see, et kindlasti võib leida mõningaid muid üritusi, mis ehk väärinuks seda toetust rohkem), mitte aga sugugi pidada "eesti pungi" (jah, mis see õieti üldse on või olema peaks? juba pungi enda mõiste suuresti välistab sellise koosluse) ja valitsuse õudu ja õõva tekitavaks koostööks.

Numbri lõpetas aga meeoleolukas, kirjutatud küll miskipärast pseudonüümi taha varjudes, pilguheit Sirbi minevikku. Väga vahvad mälupildid ja nauditavas keeles ja stiilis.

Loetud: Sirp, 30.01.2015
Vaadatud: Kes? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Ilmunud tõlked: Carlos Ivan Vargas: e-Eesti ehk lihtsuse keerukus (Postimees, 30.01.2015)

Reedesed mõtted

Üsna tavaline tööpäev, kuigi jah, põhitööga tegelemist täna ette ei tulnud: vahel tulevad peale sellised "väiketööd", mis polegi väga väikesed ja nõuavad lausa mitu päeva - nagu ka praegu, nii et ei täna ega mõnel järgmisel päeval ma põhitööni ei jõuagi. Aga teiselt poolt on muidugi huvitav ka niisuguseid asju teha vahelduseks, loomulikult.

Täna anti ka ametlikult teada tublisti hiljaks jäänud tulevase Mageia 5 teisest beetaväljaandest, aga sellest ma loodan kirjutada pisut pikemalt, loodetavasti lähipäevil.

Kui eelmise nädala Sirbi puhul kurtsin, et kirjandusele oli vähe ruumi jagunud, siis tänases oli sellest küllaga juttu, sealhulgas ka moel, mis mind köitis. Aga kõigest järjepanu.

Alustas tänast numbrit Pikkovi Ülo pisut muremõtteid maailma paiskav lugu e-Eestist, täpsemalt selle ühest allkonnast üldnimetusega "kultuur". Põhimõtteliselt on tal kindlasti õigus üleskutse esitamiseks: "Kas Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks ei võiks Eesti kultuur tulla kapist välja?", aga mu meelest on loos natuke liiga mustalt esitatud praegust olukorda. Kas või väide, et "ühelgi Eesti muuseumil pole arvestatavat virtuaalgaleriid". Mu meelest Kumu virtuaaltuur ja (tõsi, võib-olla mitte nii kergesti leitav) EKMi digikogu võiksid siiski arvesse minna täiesti väärtuslike asjadena. Ka Tallinna vanalinnast on ehk Wikipedia artiklist visuaalse poole eelistajale etem kaeda samuse vanalinna panoraamfotosid, mis annavad väga kena ülevaate sellest Unesco maailmapärandi nimekirja kuuluvast "objektist". Mäluasutustest tasub kindlasti ära märkida veel ka Rahvusarhiivi virtuaalset uurimissaali, mis, tõsi, ei ole "galerii", aga ilmselt seda oleks arhiivilt ka palju nõuda, see-eest väga asjalik portaal, kust on leida õige palju.

Tõsi on kahtlemata ka see, et Eesti kirjandus, muusika, filmid ja kujutav kunst võiks olla veel paremini internetis kättesaadav, aga vähemalt kirjanduse osas on mu meelest viimastel aastatel olukord palju lubavamaks läinud ega ole sugugi nii sünge: on olemas vana kirjandus veebis (nii tekstikogu EEVA kui ka Kreutzwaldi sajandi nime kandva, küll kirjandusele orienteeritud, aga siiski multimeediaportaali ehk "Eesti kultuuriloolise veebi" kaudu - ka kokku ei hõlma nad muidugi kõike, aga päris suurt osa väärtuslikust kindlasti), on olemas (eelkõige) ajakirjanduse digitaalportaal Digar, on olemas arvukalt 0-eurose hinnaga saadaval e-raamatuid (eelkõige just need artiklis osutatud "tüvitekstid", isegi kui mõningase kallakuga kohustusliku koolikirjanduse suunas, aga eks see ole ka mõneti loomulik).

Nii et kuigi ilma igasuguse kahtluseta on loos esile tõstetud mure Eesti kultuuri vähese e-esindatuse pärast põhjendatud, ei tundu vähemalt mulle olukord nii sünge, nagu seda artiklis lugeja silme ette manada püütakse. Mis muidugi ei tähenda, et võiks rusikatega rinnale taguda ja naerusuist nägu teha - sest üleskutse Eesti kultuur kapist välja tuua, olgu vabariigi sajandaks aastapäevaks või ka niisama, väärib kahtlemata järgimist. Nagu ka loos esinenud mõte mitte piirduda veebiga, vaid pakkuda samust Eesti kultuuri ka "metroos", see tähendab avalikes kohtades: võiks ju tõesti olla, et, ütleme, Vabadusristi juures oleks võimalik kohe oma tahvlisse tõmmata ja ära vaadata "Nimed marmortahvlil" või teha samuse tahvliga tuur läbi fotoarhiivi pakutava Vabadussõja albumi ja nii edasi ja nii edasi.

Noor Turovski Mattias oli võtnud lausa kolmel leheküljel arutada nõndanimetatud ökoholismi ehk inimeste/inimkonna ja looduse vahekorra üle. Pikk jutt, sitt jutt, ütelnud vanad eestlased. Ma päris nii ei ütleks, aga natuke liiga palju ühelt poolt erisuunalisi ja teiselt poolt korduvaid mõtteid oli sellesse lukku kokku pandud küll. Mitte et seda seepärast lugeda ei tasuks, tasub kindlasti, kas või juba seepärast, et seesugusest maailmavaatest paremat arusaama omandada.

Mõneti samasse auku oli kirjutatud Silla Elini ja Sepa Tuule põnev lugu eneseohverduskalduvuste tagamaadest - aga nagu ehk kirjutajate nimedegi järgi võib arvata, keskendusid nad rohkem mitteinimestele. Eks ju ka vanarahva tarkus ütle, et "julge hundi rind on rasvane", millele võib ehk lisada "isegi kui on auklik" :-) Miks see nii on, selgitatakse artiklis korralikult, isegi kui need mõtted inimestele üle kantuna võivad pisukest ebamugavust tekitada.

Hoopis teise külje pealt, aga samamoodi teatavas mõttes inimese ja looduse vahekorrast kõneles Tarandi Kaarli lugu Eesti põlevkivitootmisest. See oli muidugi selgelt poliitilise alltooniga ja mina ei ole nii asjatundja, et selles esinevaid väiteid tõeks tunnistada või valeks hinnata, aga vähemalt oma artikliargumentatsiooni raames näitas autor küll kenasti, kui perspektiivitu põlevkivi energiatoormena on. Võimalik, et tal on õigus - aga see tähendaks vajadust mõtestada järjekordselt ja üsna tublisti ümber Eesti energiajulgeoleku alused, mis senini on vähemalt osaliselt tuginenud just sellele, et meil on endal olemas teatav energiatoore, millega ennast hädapärast vee peal hoida. (Tegelikult, isegi kui autoril õigus pole, ei tee sugugi paha ka selline stsenaarium läbi töötada - mida mu teada seni tehtud ei ole.)

Harva ma filmilugusid loen, aga Kruusvalli Filippi lugu ühest dokumentaalfilmist, täpsemalt Tenderi Priidu ja Niglase Liivo filmist "Teekond ussinuumajani" lugesin ma küll isuga. Rohkem ehk seepärast, et see kõneles tšuktši muinasjuttudest, õigemini ühest, millest Tenderi Priit mõne aasta eest väga vinge animafilmi tegi - ja need muinasjutud jätsid lapsepõlves lugedes väga sügava mulje. Nagu ka too animafilm. Ja nagu usutavasti jätab ka see dokumentaalfilm, kui ma kunagi seda nägema peaks sattuma.

Filmiteemal edasi, aga pigem juba kirjandusrubriiki kuuluvana arvustas Lõhmuse Jaak raamatut "Laps Eesti filmis", valdavalt üsna kriitiliselt ja ebakohtadele osutades, aga ometi lõpetas tõdemusega, et tegu on ühe väga hea raamatuga.

Palju etem oli aga Sakova-Merivee Aija pikem lugu paljuütleva pealkirjaga "Eestlus ja saksa keel". See tuli mulle üllatusena, et Tallinnas on vaid kaks kooli, mis pakuvad saksa keele süvaõpet - ainult kaks! Aga nojah, eks ma olen ise ka tähele pannud, et kui ma mainin, et loen midagi saksa keeles või vaatan Saksa kanaleid, siis vaadatakse vaat et imelikult ...

Kindlasti tekitab samamoodi imestust loos kõlanud väide, et "meie kultuur võrdub saksakeelse kultuuriga", isegi kui see on õige vana tähelepanek. Mulle tuletas see meelde ühe mõne aja eest kohatud võrdluse, mis ehk kõlab veel imelikumalt, aga et ütleja on inimene, kes ise asja sees, siis ei ole ju põhjust kahelda: "Kaasajal on soome ja rootsi keel sõsarkeeled, sest nende semantika on samalaadne, mis teeb tõlkimise väga kergeks, isegi kergemaks kui soome ja eesti keele puhul, sest neis kahes puuduvad sageli täpselt sama nüansiga mõisted." (Kari Tarkiainen, Tuna 2/2013)

Eesti keel ja kultuur on muidugi eriti just viimase kolmveerandsajandiga ajaloost tingitud põhjustel omajagu saksa keelest ja kultuurist kaugenenud, aga see alussarnasus on siiski nii tugevalt sees, et senini kehtib tõdemus, mis artiklis sõnastatakse nii: "Paljud eestikeelsed sõnad on tegelikult otsetõlked või laenud saksa keelest. See ilmneb eredalt just siis, kui saksakeelsed inimesed õpivad eesti keelt ja leiavad oma imestuseks selles keeles eest palju tuttavat." Sedasama võib muidugi öelda ka vastupidise kohta: isegi kui saksa keelt peetakse mõnigi kord raskeks keeleks, siis eestlastel on seda omandada pigem suhteliselt lihtsam, just samuse mitte ainult sõnades, vaid ka struktuurides (nii keelelistes kui mõttelistes) ilmneva sarnasuse tõttu.

Kogu selle jutu juures oli kõrvale lisatud nupukesest hea teada saada, et pisukese skandaali tekitanud idee sulgeda rahvusraamatukogus tegutsenud Austria, Saksa ja Šveitsi lugemissaal on praeguseks maha maetud ning need saavad jätkuvalt pakkuda kontsentreeritumalt, kui see muidu ehk võimalik oleks, saksakeelset kultuuri kohalikule elanikkonnale.

Arvustuste kujul jagus kirjandusrubriiki veelgi, kuid mulle huvitavam arvustus oli mõneti juba kirjandusväline, täpsemalt Mertelsmanni Olafi kriitiline ülevaade koguteosest "Esimene maailmasõda ja Eesti", mille pealkirigi oli tähenduslik: "Lõpuks ometi!" Tõepoolest, lõpuks ometi, sest jah, võõrkeeltest on Esimest maailmasõda käsitlevaid teoseid tõlgitud, on ka kohapeal teatavaid aspekte uuritud (eriti Saaremaa vallutamist 1917 ja meresõda tervikuna), on avaldatud ja taasavaldatud mitmeid mäletusi ja kunagi uurimusi, aga kui kõrvale jätta Eesti ajaloo koguteose vastav osa ja ühe soomlase mõne aasta eest ilmunud ning, nagu ma olen aru saanud, mitte just kõige tugevamaks peetav teos, siis ongi ainuke teemat kokkuvõtlikult ja tervikuna käsitlev teos pärit juba enam kui viiekümne aasta tagant (ja mõistagi kõigi tollele ajale omaste ideoloogiliste liialdustega)! Mertelsmann peab hoolimata sellest, et mõningad osad käesolevas koguteoses on tema meelest nõrgavõitu, raamatut tervikuna äärmiselt heaks - mis oli ka minu mulje seda lehitsedes.

Numbri lõpetas aga Pordi Kristjani "Unejutt" - jajah, selle teemaks oligi uni ise :-) Natuke eklektiline tekst ehk oli ja midagi uut vähemalt mulle ei sisaldanud, aga hea lugemine sellegi poolest. Eriti tähelepanu juhtimisega sellele, et liigne ülevalolek, isegi "dopingu" abil, ei tule sugugi mitte kasuks.


Loetud: Sirp, 16.01.2015
Vaadatud: Must lammas (TNT Film), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lükkis end sisse ka ühe artiklitõlke valmistamine Postimehe hüvanguks.

Uue aasta esimene Sirp, mis küll alles täna minuni jõudis, alustas päris rajult ja hulganisti lugemist pakkuvalt, ehkki see pole võib-olla pisukest pühadeaegset vaheaega silmas pidades tingimata suur üllatus.

Huviga võis lugeda musugusele amusikaalile nii võõrast asja nagu nelja muusikainimese küll igas võimalikus suunas alatasa laiali valguv, aga siiski küllaltki koherentne mõttevahetus, nojah, muusika kui sellise teemal. Midagi välja võtta sellest kolmest leheküljest tihedast mõtete väljapurskamisest ei oskagi, aga lugeda tasus, kindlasti.

Samas vaimus jätkas samal teemal Siitani Toomas, kelle muusikaaastapuhusest loost noppisin ma enda jaoks välja pisut kurvastava tõdemuse (nojah, eks ma seda ju teadsin, aga põhjendust kui sellist seni polnud): "Palju olulisem on avastus, et samad ajustruktuurid on olulised nii muusikaliste kui ka lingvistiliste stiimulite taju ja moodustuse puhul [...] muusikaliste oskuste arendamine toetab keelte õppimist ning ka võimet mõista keerulise süntaksiga verbaalseid tekste." Mul nähtavasti need ajustruktuurid puuduvad või on tublisti kängunud, mistõttu ongi nii raske, et mitte öelda ilmvõimatu aru saada nii muusikast kui sellisest kui ka omandada võõrkeeltes kõnelemise oskus. Nojah, tavaliselt mulle muidugi piisab sellest, kui ma võõrkeelt kirjalikul kujul korralikult või lausa hästi mõistan ning nende taga struktuuregi näha suudan, aga teinekord tundub mulle, et neil, kes samust keelt ka rääkida suudavad, on mõneti lihtsam paljusid asju mõista, kuidagi loomupärasem, ilma "tuupimata" ...

Kirjandusele pühendatud osa oli täna õige pisuke, vaid paar lehekülge, aga tuleb siiski tunnustavalt öelda, et kohaliku kaitseväe siseelule pühendatud raamatute arvustused (vastavalt Raua Pauli sulest Porvali Timo ja Tiitsu Tarvi "Just nii, härra seersant!" kohta ja Riigi Marveli sulest Põhjala Priidu "Militaarsete miniatuuride" kohta) olid siiski üsna paeluvad lugeda: ma olen nende raamatute hankimisel pisut kõhelnud, aga tundub, et seda peaks siiski tegema - ehk jagub kunagi aega ka nende lugemisele, tõotab vähemalt arvustuste järgi olla mõnus ja hingelähedane.

Üllatav oli pisut Sirbi kohta lausa tohutu poliitilise temaatika esinemine: lausa kuus lehekülge, seda ikka igapäev (ega isegi iganädal) ei juhtu. Mõtlemapanev oli lugeda hõimlase Toomse Rene pikka ja sisukat artiklit Eesti riigikaitse "realistliku visiooni" kohta. See oli väga süstemaatiliselt ja argumenteeritult üles ehitatud ning seeläbi raskesti vaidlustatav - vähemalt kui tema aluspõhimõtetega kaasa minna. Mõneti isegi kahju, et ta otsustas oma poliitilisi ambitsioone hakata teostama just selles erakonnas, mille kasuks tema valik langes, sest karta on, et reaalselt ei saa see kunagi (või vähemalt veel pikka aega) nii tugevasti võimule, et ka kaitseküsimustes vähegi kaasa rääkida. Aga ega meil neid riigikaitselisi mõtlejaid nii hirmus palju ei ole ka, ei ametis ega väljaspool seda, nii et küllap Renegi mõtteid kuulda võidaks võtta, kui vähegi tahetakse (ja kui samune parteiline seotus sellele mentaalseks takistuseks ei saa).

Üht asja tahaks selle muidu hea visiooni juures siiski mainida. Väga torkab silma, et - võib-olla täiesti õigusega - eelduseks on võetud suure ja väikese vastasseisus (mis ju siin meie kandis on ka peaaegu ainutõenäoline) asümmeetrilisuse kasutamine, eelkõige tuginedes viimasel kümmekonnal aastal militaarteoreetilisis ringkonnis palju kõne-, mõtlemis- ja arutlemisainet andnud Hizballahi vastupanuviisile Iisraeli "konventsionaalsele" sõjajõule. Jah, muidugi, praktilisist kaalutlusist lähtudes võib sel olla jumet, kui arvestada võimalike vaenujõudude vahekorda, reaalseid ressursse ja kõike muud.

Kuid ma söandaks siiski arvata, et kunagi 1990. aastatel põgusalt ka Eesti sõjateoreetilises diskussioonis läbi lipsanud teinegi võrdlus ei teeks paha kaaluda ja uurida - mis peaks olema seda lihtsam, et tegu on sama kandiga. Ainult et rõhud oleksid pisut teisiti asetatud: mitte salaühingu (mida Hizballah ju oma loomult on, isegi kui nad viimasel poolteisel aastakümnel jõulisemalt ka avalikumat laadi ühiskondliku organisatsiooni või lausa partei võõbaga end katma asunud) võitlusviis riigi (Iisraeli) vastu, vaid riigi võitlus endast suurema riigi või riikide koalitsiooni vastu. Jah, konkreetsemalt siis samune Iisrael versus eelkõige Egiptus ja Süüria, aga ka Iraak, Saudi Araabia ja veel nii mõnedki Iisraeli "merrepühkimisest" huvitatud asjahuvilised.

Jõudude vahekorra mõttes ei oleks märgatavat vahet, ressursside osas, jah, võib-olla, kuigi väga kindel ma selles ei oleks (see nõuaks lähemat uurimist), küll aga oleks ehk mõistlikum lähtuda sellest, et Eestigi on riik ja suudab oma riigikaitsetki üles ehitada, arendada ja koordineerida loomu poolest palju etemalt kui salaühing. (Mis ei tähenda sugugi, et see, Rene artiklis esitatud vaade, üldse kõrvale peaks jäetama - pigem vastupidi, see peaks sellisel juhul olema selge "plaan B" (nagu mu teada on ka Iisraelil ette nähtud kindlad kavad juhuks, kui peaks ähvardama oht (mis ei ole sugugi vähereaalne) jääda "konventsionaalses" mõttes alla ning olla sunnitud loovutama territooriumit, sõnaga taganema ülekaaluka vastase ees), mis rakenduks esmaste, "konventsionaalsete" meetmete ammendudes.)

Väga laias laastus, mulle tundub, praegune Eesti riigikaitse ju ka sellise (vähemalt kahe)kihilise riigikaitse poole püüdleb ja ega õieti Renegi ju sellele otsustavalt vastu ei vaidle, ainult rõhuasetuse teeb teise. Ja just selles ma ei ole väga kindel, et see on päris õige: see võib lõppkokkuvõttes süvendada kuskil kuklas torkivat tunnet, et Eesti on nõrk ja "moodne metsavendlus" ongi ainuke lahendus, mis mu meelest pigem soodustab potentsiaalses vastases tunnet, et siin võib saavutada kui ka pikemas perspektiivis kuluka, siis vähemalt lühivaates eduka ja edasiseks tegevuseks piisavalt turvalist platsdarmi pakkuvat edu. Ja see oleks juba üsna ohtlik. Ma siiski usun, et Rene artikkel, mis lisaks võib-olla mitte just väga suure lugejaskonnaga Sirbile on avaldatud tema enda temaatikat arvestades küllaltki kopsaka lugejaskonnaga ajaveebis, tekitab veel poleemikat ja ehk selituvad sellest välja senistest paremad, täpsemad ja tulevikukindlamad "visioonid".

Üpris põnev oli lugeda ka Kopõtini Igori ja Krossi Eerik-Niilese dialoogi pealkirjaga "Mida teha venelastega?" Paraku tekkis lehekülge pöörates ja Toomse Rene juurest nende kahe juurde jõudes tubli pingelangus, sest kuigi mõistagi niisugunegi arutelu on vajalik ja midagi halba selles pole, leidus mõlema väljaütlemistes kuhjaga mu meelest juba tublisti iganenud klišeesid, seda sellest hoolimata, et kumbki pole nii märkimisväärselt vana mees (jah, tegelikult tuli see kümmekonnaaastane vanusevahe isegi nende tekstides välja omajagu). Lõppjäreldus - vaja on dialoogi ja seda inimeste enda tasandil - on mõistagi igati õige.

Maiste Valle-Sten oli kirjutanud nupukese rubriigipealkirjaga "Augutäiteks" ja nojah, tuleb öelda, et sellisena see rohkem tunduski: päris räige rünnak nii sisult kui ka vormilt ühelt poolt poliitikute kui selliste vastu (erandiks 5+2 nimeliselt välja ja esile tõstetud inimest, kel olevat võime "midagi süvenevat ja sisukat kirja" panna või üldse "distsiplineeritult mõelda" - millest tuleb nähtavasti järeldada, et teistel seda pole ...), teiselt poolt sotsiaaldemokraatide vastu ja kolmandalt poolt Pilvre Barbi vastu konkreetsemalt. Aga nojah, kui augutäide, siis augutäide ...

Üsna huvitav ja lausa õpetlik oli lugeda Piirsalu Jaanuse küll juba oma kuuvanust, aga vahepealsete pühade tõttu nii siin- kui ka sealmail suhteliselt aktuaalset intervjuud ühe Venemaa nimeka ühiskonnateadlasega. Õpetlik vahest just seepärast, et selles avaldus segastele aegadele tüüpiline segane suhtumine (nojah, Venemaal on need segased ajad kestnud juba pikemat aega, lausa aastakkümneid, nii et tahaks lausa öelda, et venelik suhtumine, aga tõele au andes leiab samasuguseid vooluga, antud juhul siis intervjueerija küsimustega kaasajooksikuid ka mujal, isegi rahulikel ajul, aga eriti just ärevail): põhimõtteliselt nenditakse, et kõik on persses, samas siiski lootes ja näiliselt isegi argumenteeritult põhjendades, et see on ajutine, aga samas ollakse piisavalt lojaalsed parajastisele võimule ega lasta lahti ka selle põhipostulaatidest (antud juhul siis selge teadmine, et kui halb meil ka pole, on meie hädade sellel süüdlasel, keda teised nii väga näha tahavad - konkreetselt Ukrainal -, veel halvem ja üldse oleks parem, kui selle absurdse moodustise - nagu Ukraina ilmselgelt on - saaks kenasti kokkulepetega likvideerida ja kõik võiksid rahulikult edasi elada). Jah, juba selliste küllaltki selgelt avalduvate taustatoonide tajumiseks tasub niisuguseid intervjuusid lugeda.

Osaliselt kirjandusse puutuvalt (või vähemalt sellest ajendatult), rohkem aga mõttemaailma üldisemalt puudutavalt oli lehte mahtunud ka intervjuu Friedenthali Meelisega, mis mõistagi köitis mind eriti oma pealkirja mahtunud sõnakese "ajalugu" poolest. Kuigi loos oli mõningaid mõtteid, mis minu omadega väga ei kipu kattuma (näiteks arvamus, et "Ilma sihita või piirideta ei ole mingit vabadust, sest puudub orientiir, vabaduseks on ikkagi vajalik otsus, teadlik valik, mitte mõttetu ekslemine" - aga kuidas jääb sellega, et "orientiir" sellessinatses maailmas oled sa ise ning mingeid sihte ega piire polegi?), oli seda ometi hea ja lahe lugeda. Eriti aga tahaks tõsta esile intervjuu lõpus välja öeldud mõtet, mida ma ise nii mõnelgi korral tahtnuksin öelda neile, kes räägivad ajaloo spiraalsusest või kordumisest (olgu siis farsina või mis tahes muul kujul) ja muust sellisest, aga pole osanud nii hästi sõnastada:

Üldiselt näib mulle aga ajalugu pigem mingi rabamaastikuna: me võime ekseldes sattuda üsna samasugusena paistvasse kohta, tekib tunne, et jah, siin oleme juba olnud, hakkame käituma teataval moel. Aga tegelikult pole koht sama ja sageli me ainult soovime seda sarnasust.

Lehe lõpetuseks oli Soosaare Sven-Erik kirjutanud nii imetabasest asjast nagu "Wikipediast, soome-ugri keeltes". Täiesti õigesti oli selles öeldud, et Venemaal - aga seal elab ju, kui nüüd lähtuda keeltest (mitte kõnelejate arvust), nagu mulle pigem kombeks, enamik soomeugrilasi - on olukord soomeugrilastega õige hull ja aina hullemaks läheb. Ma olen ka ise korduvalt üritanud nii mõndagi idapoolsemate hõimurahvastega või kas või nende kunagiste asualadega seonduvat leida, aga harva, lausa haruharva leiab seda nende enda keeles, pigem ikka vene keeles. Ja palju parem on enamasti isegi kohe otsida Google'i vahendusel, sest lootus leida midagi millegi kohta mõnest võrgus leiduvast koguteosest või perioodilisest väljaandest on palju suurem kui Wikipediast.

Siiski leidsin sellest loost ka ühe õige tarvilise viite ühele kenale keskkonnale või õigemini programmile nimega Minority Translate, mis võimaldab suhteliselt vähese vaevaga teha vähemalt lühematest artiklitest tõlkeid teiskeelsetesse Wikipediatesse (jah, muidugi, tõlkima peab ikka ise, aga nõnda-ütelda infrastruktuuriga ehk taristuga majandamine paistab olevat tunduvalt lihtsam). Tahaks loota, et see lisaks muule toob kasu ka samustele idapoolsetele frsoomeugrilastele, sest emakeelne teadmusbaas on asi, mille väärtust ei ole kuidagi võimalik ei ala- ega ülehinnata - see on lihtsalt hindamatu väärtus.


Loetud: Sirp, 09.01.2015
Vaadatud: ENSV (ETV), Viikingid (TV6), Mosaiikmõistatus (TV6), Peata ratsanik (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kuidas tagada uuel aastal hea ja halva tasakaal? (Postimees, 10.01.2015)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänase Sirbi arvamusküljed olid mingil põhjusel - mis võib, aga ei pruugi olla seotud äsjaste valimistega - kuidagi eriliselt "võitlevad". Peatoimetaja naiivrahvuslikust veerust alates ning Maiste Valle-Steni iseenesest õigele mure-, valu- ja häbikohale tähelepanu juhtiva, aga äärmiselt imelikult, võiks lausa öelda, et võikalt vormistatud sõnavõtu (milline vormistus minu meelest muutis käsitletava olulise teema pigem vähetähtsaks, vaat et naeruväärseks) ja Tedre Tarmo ägeda filmiotsistajatele korruptsioonikurikaga pasunasse andmiseni välja. Nojah, küllap on sügis siis võitluse aeg.

Märksa põnevamad olid - mõistagi mulle kui ajaloolaseks õppinule -, kuidas öelda, antropoloogialeheküljed oma pikkade intervjuudega. Näiteks Fowleri Chrisiga, kes uurib arheoloogina ilmingut, mida rahvusvahelises teaduskeeles nimetatakse personhood'iks ja mille eestikeelse vaste leidmisega intervjueerijad jännis olid (mul turgatas pähe vana hea "isiksus", mis nagu tunduks seda hästi katvat, aga eks asjatundjad teavad paremini, kui otsustasid üldse vältida igasuguse vaste pakkumistki). Tal oli ja on muidugi vaieldamatult õigus, et seniajani leidub küllaga ajalugu käsitlevaid tekste (ajalugu siinkohal laias tähenduses, hõlmates ka arheoloogiat ja muid minevikuga tegelevaid distsipliine), kus lähtutakse vaikimisi eeldusest, et mineviku inimesed käitusid põhimõtteliselt samamoodi, nagu käitume meie või nagu käituksime meie nende olukorras olles. Aga mu meelest on arusaam, et see ei ole õige ja et minevikku tuleb mõista nii palju kui vähegi võimalik just mineviku- ehk uuritava aja keskselt, juba päris vana. Mis siiski ei tähenda, nagu ei võimaldaks isiksusekesksete uuringute metoodika sissetoomine anda ka arheoloogiale vajalikku interdistsiplinaarsust mineviku paremaks mõistmiseks (hea näide on samuses intervjuus mainitud Fowleri tegevus Mani saare matuste uurimisel).

Vähemalt sama huvitav või isegi veel huvitavam oli intervjuu Youngi Katherine'iga, kes uurib kehapärimus (bodylore). See oli mulle eriti põnev selle poolest, et Young paistab olevat teiselt poolt jõudnud sama asjani, mida minagi olen mõelnud: nimelt sellele, et keha elik mateeria ja vaim elik teadvus pole lahutatavad ja niivõrd kuivõrd neid üldse lahutada saab, on nad nad vaid ühe ja sama asja kaks palet. Ta küll arvab risti vastupidi, et "minu mõtlemine on ihuline, minu uskumused kehastunud", samal ajal kui mu arvamuse kohaselt on keha vaimu "kest", materiaalne väljund, aga põhimõtteliselt teeb see mu silmis sama välja, ignoreerides, nagu Young ütleb, "kartesiaanlikku dualismi", mis, ma olen täiesti nõus, oli üks kahetsusväärselt palju tähelepanu saanud eksitee inimmõtte ajaloos.

Päris huvitav oli lugeda ka Kaaristo Maarja pooleldi samasse teemasse, pooleldi raamatuarvustuse-tutvustuse rubriiki kuuluvat kirjutist ühest Eesti esimesest rahvateadlasest Reimani-Neggo Helmist. Tal on kahtlemata õigus, et see nimi on vähetuntud, ehkki vääriks rohkem tuntust - mida loodetavasti tema mälestuskogumik vähemalt natukenegi annab -, aga lugu ise oli võib-olla siiski veidi liiga ülistav: lõppeks suri Reiman-Neggo väga noorelt, kõigest 28-aastasena, sealjuures jäid tema viimaste eluaastate sisse sõja-aastad, mis sugugi mitte teadustööle kaasa aidanud. Küll tasub tähele panna ja ära märkida samasse artiklisse mahutatud, isegi mitte kuigi varjatud sarkasmi seni tugevasti meestekeskse maailma pihta, olgu objektiks siis samuse "Eesti mõtteloo" sarja vähene "naissisaldus" või humanitaaralade nõndanimetatud käärimudel: kui madalamal tasemel on naisi vaat et ülekaalus, siis mida kõrgemale, seda napimaks neid jääb. Eks sel ole palju põhjusi, nagu ju ka mõned uuringud välja on toonud, aga nii ta on, paraku.

Numbri suurim üllatus ja arvatavasti üldse parim kirjutis oli aga tõlge, täpsemalt väga nimeka vene filmilavastaja Kontšalovski Andrei lugu "Millisesse jumalasse usub vene inimene?" (ajalehes oli see pisut lühendatult, veebis nõnda-ütelda täisversioonis). Iseenesest polnud loos muidugi palju uut, vähemalt neile, kes on vähegi tuttavad "vene hinge" aruteludega varasemal ajal ja praegugi, kuigi ka sellest aspektist oli seda hea ja mõnus lugeda. Küll aga väärib esiletõstmist tõlge kui selline - kas või juba sellepärast tasus seda lugeda, et jõuda lauseni "Vene inimene evis õiguse asemel jumalast mõelda kohustust truuisti uskuda". Nojah, mõned apsakad muidugi olid ka seal, näituseks "Kristuse Päästja katedraal" tavapärasema ja ilmsesti õigema "Lunastaja Kristuse katedraali" asemel või "Kirill ja Mefodi" "Kyrillose ja Methodiose" asemel või ka kohati liiga truuisti (ah, ei saa jätta kasutamata meelde tuletatud head sõna :-) ) kinniolemine venepärases lausejärjes, aga need olid nipe-näpe. Ja otse loomulikult - ma ju ütlesin seda juba, eks? - vääris artikkel ka ise tähelepanu oma sisu poolest: isegi kui seal pole midagi otseselt uut ei faktiliselt ega argumendiliselt, on see ometi kenasti kokku pandud ja eriti Eestis, kus teadmised Venemaast ning sealsetest tõuke- ja mõjuteguritest ning eriti kõigi nende taustast on hirmkähku kahanema kippunud (mitte et neid tingimata ka varem just palju oleks olnud, isegi "vennalikus liidus" elamise aegu), väga tänuväärsed teada.

Samuti huvitavate, aga sootuks muude asjade poolest, rubriiki kuulub kirjanduskülgede avalugu, Kangro Maarja kirjutatud mure- ja emotsioonitihke lugu Balti Assamblee auhindadest. Ma varem väga palju sellest auhinnast ei teadnud (nime olin muidugi kuulnud ja isegi mõned, aga siiski ainult mõned laureaatide nimed kõrvu jõudnud - nojah, pididki olema, kui ma ühe laureaadi, Kasekambi Andrese, teose ise tõlkinud olen :-) ), aga kui tõesti on nii, et žürii peab seni hääletama, kuni igal aastal on kõik riigid auhinna saanud, mitte oma parima äratundmise ja südametunnistuse järgi, siis on midagi selle asja juures mäda - päris niimoodi nagu ei tohiks egalitaaarsuse printsiipi ka rakendada. Igatahes mõtlemapanev lugu tollest kuulsast või lausa kurikuulsast Balti ühtsusest, mille kohta ei tahaks kuidagi pahasti öelda, aga midagi head ka nagu ei oska hästi tingimustes, kus sellest ainult räägitakse, aga teadmised naabermaadest on igal maal neist kolmest nii äärmiselt piiratud, nii äärmiselt kesised ...

Kirjanduskülgedele oli ära mahtunud ka luulekülg ja kuigi ilmselt kõik, kes mind teavad või on pikemalt siinset ajaveebi lugenud, teavad mu vastumeelsust luule suhtes, leidusid seal ometi read, mida tahaks ka siin osundada (pärit Kanguri Mardi sulest), sest kõlavad need otsekui eesti keele manifest (mitte see Kangro Maarja oma, kuigi ka too on igati väärt vähemalt uuesti viitamist (visuaalse ja oraalse kunsti armastajatele looja enda ettekandes)):

eesti keelest ma enam
välja ei tule
isegi kui midagi
välja ei tule
isegi kui sellega
välja ei tule
eesti keelest ma enam
välja ei tule

Liivaku Lembitut on sageli mõnus lugeda just sellepärast, et tal on kombeks puistata küll vormiliselt ühele raamatule või teemale keskendudes terve hulk külgnevaid ja kaasnevaid teadmiskilde. Nagu ka tänases loos, mis ametlikult pidanuks olema lugu Barnensi Juliani vastsest eestindusest "Kui on lõpp". Seda raamatut, paistab, Liivak väga kõrgelt ei hinda, mistõttu artikli lõpp, kus ta selleni jõuab, läheb kuidagi kiirustades ja lõpeb kuidagi nagu äralõigatult ( ei saa muidugi ka välistada, et üle on käinud kärpija käsi, kes lugu ajaleheformaadi Prokrustese sängi käänutada on soovinud). Seevastu artikli esimene pool, mis kõneleb ajast ja ajaloost ja muust sellisest üldisemalt ja laiemalt,.oli samavõrra köitvam, isegi kui autor jätab (targu, ma usun) välja ütlemata, milline tema enda arvamus ajast, "ajavoolust" ja muust sellisest on. Jätan midagi, soovitusega siiski lugu lugeda :-)

Teadusküljed olid tänases numbris, ma julgeks öelda, kesiselt esindatud. Kändleri Tiidule oli küll antud tervelt kaks lehekülge kirjutamaks juubelipuhuselt Öpiku Ernstist, aga kuigi selles oli palju teadmisväärilist, ei saa öelda, et Kändleri sulg oleks seekord tavapärase säraga jooksnud, tulemuseks oli lihtsalt hästi kirjutatud juubelilugu, ei midagi enamat. Ka teine teaduslugu, iseenesest intrigeeriva pealkirjaga "Kui programmeeritud on inimene?", osutus rohkem, kuidas öelda, teatavate rakendusteadlaste reklaamtekstiks.


Loetud: Sirp, 25.10.2013
Vaadatud: Tuulteoru Nausikaa (Silver Baltic), Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus ära üks väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset suuremat universaalmagasini, et teiseks täiendada koduseid toiduvarusid ja esiteks kätte saada samuse universaalmagasini välisseina vastu asetatud pakiautomaadist raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• K. Houston. Shady Characters: Ampersands, Interrobangs and other Typographical Curiosities

Tänase Sirbi avalugu (minu jaoks siis, leheküljeti on kindlasti kellegi jaoks enne sedagi midagi lugeda) oli Maasika Matti sulest sugestiivse jõuga kirjutatud mõttearendus Paavolaineni Olavi mõne aja eest ilmunud päevikutõlkest, millele artikli autor oli  intrigeeriva pealkirja "Käinuks Ristikivi ilmasõjas ..." Aga mitte ainult hea arenduse ja sõnavaliku tõttu ei olnud seda mõnus lugeda, vaid ka sisalduvate mõtete tõttu - teatavasti parimad mõtted on need, mis annavad ainest edasisteks mõteteks. Üks asi, mis oli kindlasti hea, oli tõlkija töö tunnustamine - millega mõistagi, nagu tavaks, liitus pisuke kriitika. Mille üks osa oli see, mis pani mind pisut mõtlema ja kahtlema. Kirjutab ta nii: "Ala inimeste vahel on kaua vaieldud mõiste "torppari" eesti vaste üle. Popsikohast pärit "pops" on ajalooliselt lähedane ja lugejale ka arusaadavam kui "torpar"." Mis ei ole kindlasti vale (Maasika Matti kui ajaloolase haridusega inimene kahtlemata seda ka teab, ehkki ma pole päris kindel, mis oli tema kitsam spetsialiseerumine ülikoolis), aga nii palju või pigem küll vähe, kui ma tean, ka mitte päris õige. Popsil ja torparil on igasuguse kahtluseta sarnasusi, eriti teataval ajal ja teatavas rollis. Nii näiteks käivad popside alla ka saunikud ja isegi (osaliselt rändlevad) käsitöölised, keda mu meelest torparite alla pole kunagi liigitatud. Muidugi, sõltuvalt sellest, kui palju ja kui põhjalikult neist just juttu tehakse, võib olla ka õigustatud torpari asemel popsi kasutamine, just selle mõistetavuse huvides, aga tuleks meeles hoida siiski, et samastada ja veel enam tõlkevasteks pidada ükspuha kummal suunal neid siiski ei tohiks.

Veel üks fraas, mis mitu korda Maasika lugu lugedes meelde ja pähe kargas, oli elevandiluust torn. Umbes just sellise mulje ta Paavolainenist kui päevikupidajast jätab. Mis võib kindlasti olla ka päris õige, kuigi ma tugevasti kahtleksin, kas seda annab kirjutada nüüd "vanaaegse vaimuaristokraatia" arvele, nagu artikli autor seda püüab. Pigem oli see otse vastupidi: tema "kõrgumine" seisnes pigem enda asetamises kõrgemale ja selle aluseks oli looski mainitud orienteerumine Euroopale, üldse "modernsusele", mille puhul Paavolaineni arvates mitmeski mõttes maha jäänud Soomet tuligi ülalt vaadata, et näidata teed tulevikku. Üsna samasugust positsioneerumist võib leida ju ka kaasaegses Eestis, olgu näiteks Semper või Gailit või Tuglas või minugi pärast, küll juba veidi teise suunitlusega, Vares või Andresen. "Vanaaegsed vaimuaristokraadid", jah, mu meelest olid nad Teise maailmasõja ajaks juba teisele poole ära läinud, vähemalt Eestis ...

Veel üks huvitav mõte oli pealkirjaga haakuv arvamus, et kui "Ristikivi oleks ilmasõjas käinud ja hoolega päevikut pidanud, ehk poleks meil "Sünget monoloogi" oma keeles tarviski?" Kui lähtuda sellest, mida autor Paavolaineni kohta on arvanud - rahvuslikust piiratusest üle olev tippintellektuaal, "vanaaegne vaimuaristokraat" -, siis tundub see pigem kaheldavana. Jah, Ristikivi pärastsõjaaegne looming loksub küll ehk sellele rajale, aga mu meelest jäi see murrang just kuskile sõja aega ja pigem selle lõppu: nii sõjaeelne kui ka vähene sõjaaegne looming on mu arusaamist mööda palju rahvuslikum kui väidetavalt Paavolainenil. Aga ma pean muidugi ka ütlema, et Paavolainenist ei tea ma palju ja ka Ristikiviga pole ma nii põhjalikult tegelnud, et eelmise lause arvamust täie tõe pähe pakkuda - mulje on selline, kindlamat põhja ent sel pole.

Intrigeeriva pealkirjaga oli veel Müürsepa Peetri lugu "Kas Marxil oli õigus?", kuid sellesse süvenedes selgus, et tegu on ülevaatega viimasest filosoofia maailmakongressist, milles õieti pealkirjaga haakuvast oli vähe juttu. Kuigi seal esines lause "... vägisi tuleb meelde marksistlik mõte, et vaimsed väärtused ei suuda kõhutühjusest tingitud ebamugavustunnet korvata", mis mulle tundus veidi kunstlikult marksismile külgepoogituna. Mitte et marksistid poleks seda mõtet väljendanud, aga iseenesest läheb see otse elu põhiväärtuste juurde välja ja on ilmselge, et kui mõned eriti äärmuslikud olukorrad välja arvata, on kõht ehk eluspüsimine selgelt tähtsamal kohal kui ideest, olgu see nii hea kui tahes, kinnipidamine.

Väga huvitav oli seevastu kirjanduskülgedelt lugeda Müürsepa Mare pikemat ülevaadet lastekirjanduse uurijate maailmakongressist, milles jagus mõtteid ja arvamusi nii digitaalse meedia, sealhulgas e-raamatute, kui ka üldse lastele suunatud kirjanduse suunitluse kohta. Tasub kindlasti lugeda.

Lisaks oli juttu Siugja Sulepea kirjandusauhinnast, mille pälvis sel aastal Kallaste Helen. Mulle täiesti tundmatu nimi - aga nojah, kuivõrd auhind olevatki "aasta jooksul kahe uusimaarjapäeva vahel ilmunud heale eesti kirjandusele, mida ähvardab oht jääda märkamata," nagu selgitas üks žürii liige, siis on see vist ka loomulik. Seda vahvam on, et on olemas niisugune auhind, mis ongi mõeldud "teise riiuli" kirjandusele - "teise riiuli" siis mitte kvaliteedi, vaid rohkem reklaami mõttes.

Kareva Doris oli kirjutanud pikalt PEN-klubi aastakonverentsist, iseendastki mõista, nagu sellele klubile peagu loomulik, küllaltki murelikes nootides: on ju see organisatsioon omamoodi üleilmne kirjanike ametiühing ja kirjanikud, paraku, kipuvad nii mõnigi kord olema vaenatud või muud moodi tõrjutud. Millest suurem osa lugu kõneleski. Muidu heas, omajagu emotsionaalses ja kohati vägagi põhjalikus ülevaates olid siiski vaid paari sõnaga ära mainitud PENi keelealased otsused, millest üks, mis puudutas portugali keelt, äratas mu tähelepanu ja pisut imestustki. Nimelt hakkas portugali keeles pikkade vaidluste järel mõne aja eest kehtima juba 1990. aastal kokku lepitud otsus standardida keel, peamiselt sihiks ühtlustada üksteisemõistmist maailma laiali pillatud portugalikeelsete riikide ja kogukondade vahel. Aga paistab, et need vaidlused pole kaugeltki lõppenud - isegi kui reform puudutab väidetavalt vähem kui 2 protsenti Euroopa portugali ja umbes 0,5 protsenti Brasiilia portugali keele sõnu .- ning Portugali PEN ning nende järel nüüd ka nende kaaslased mujal maailmas on end positsioneerinud reformivastaste sekka. Ma ei oska muidugi päris hästi siin seisukohta võtta, aga kangesti tundub, nagu oleks see vaid teatava osa vaimueliidi jonniajamine. Umbes midagi samasugust on käinud ka saksa keeles, kus samamoodi ortograafiareformil (õigemini isegi reformidel, sest ega see viimane ju esimene polnud) on olnud häälekaid vastaseid, kes ei ole jätnud kasutamata võimalust enda arvamust ka rahvusvahelisel areenil teatavaks teha. Või noh, ka eesti keele kohta käivad otsused, mida üldjuhul langetab Emakeele Selts, leiavad ju ikka ja jälle vastuseisu, olgu siit pervelt või sealt ja olgu nad siis kitsendavad ja konkretiseerivad või hoopis laiendavad ja lubavad ... Aga võib muidugi ka olla, et ma olen valesti aru saanud ja portugali keele standardimine ongi nii halb, nagu võib lugeda näituseks siis PENi selleaastasest otsusest.

Kuigi Kangro Maarja muljetis ühel Hiina luulefestivalil käimisest oli juba varem ilmunud Varraku raamatublogis, juures ka hulk pilte (ja märkus, et Sirp polevat tahtnud seda avaldada), oli kena lugeda selle tublisti lühendatud varianti ka Sirbist. Ta kohe oskab hästi kirjutada, segada "erialase" jutu sekka nii elavat uudishimu kui ka vajadusel sarkasmi.

Aga lõpetuseks ka pisut nukramal noodil. Ma tavaliselt loen ikka meediakommentaari, kirjutagu seda kes tahes, sest enamasti on see vähemalt vaimukas. Eriti siis, kui sule on antud nädalal enda kätte haaranud Märka Veiko. Vaimukusest ei jäänud puudu seegi kord, sest poliitika on juba peagu loomu poolest valdkond, mille üle saab küll ja rohkemgi irvitada. Ent nukruse põhjuseks on seekord asjaolu, et üks kandvaid mõtteid selles loos on lihtsalt vale ja näitab vaid seda, et kirjutajaga on juhtunud nagu mitmele Eesti kohale omistatavas vanasõnas: "enne ütles ja pärast ka ei mõelnud". Mu tähelepanu köitis sõnake "anarhia", mis esines järgmises lõigus:

Mida edukamad on meil lokaalsed valimisliidud, seda mõttetum on riigikogu oma üle-eestiliste erakondadega, mille kohapealsed osakonnad sel juhul ju üha nõrgenevad. Aga kui riigi ja omavalitsuste tasandil on võimul täiesti erinevad jõud ja seda mitte poliitilistelt vaadetelt, vaid olemuslikult, siis on sellel olukorral ainult üks nimi: anarhia. Eeskujuks võib tuua kõige efektiivsemad ja auväärsemad demokraatiamaad Inglismaa ja USA, kus kohalikel valimistel saadakse suurepäraselt läbi ilma sadade valimisliitudeta.

Nojah, esiteks muidugi seda, et anarhia on see ainult ülekantud tähenduses, mitte poliitilises mõttes. Aga see selleks, palju tähtsam on see, et viimane väide, nagu Inglismaa ja USA saaksid läbi ilma "sadade valimisliitudeta" ja vaid kahe parteiga (nagu kohe seejärel väidetakse), on puhtalt ja läbinisti vale. Esiteks ja seda võiks teada ka täpsema uurimiseta, on nii USAs kui ka Suurbritannias lisaks vastavalt kahele või kolmele parteile, mida riigi kui terviku seisukohalt võib pidada valitsevaks selles mõttes, et nad jagavad omavahel kohad parlamendis ja on jõuliselt esindatud ka kohalikes omavalitsustes, veel kümneid ja kümneid parteisid ning veel rohkem poliitikas osalevaid kodanikuühendusi, meie mõistes siis valimisliite (kuigi meie valimisliidud annavad endast teada valdavalt vaid valimiskampaania ajal, USAs ja Suurbritannias tegutsevad nad sageli ka valimistevahelisel ajal mujalgi kui ainult volikogudes). Süsteemid on küll neil maadel pisut erinevad, nagu ma olen aru saanud. USAs on kohalike omavalitsuste valimistel ligikaudu kolmveerandil juhul otsustatud üldse, et valimissedelitel on ainult isikute nimi, aga mitte nende erakondlik kuuluvus (millisel seisukohal on tuliseid poolehoidjaid ja sama tuliseid vastuseisjaid). Statistilised andmed, mida ma olen näinud, erinevad mõnevõrra, aga üldjoontes võib öelda, et USA kohalikes volikogudes on ligikaudu kolmandik kohtadest demokraatide, kolmandik vabariiklaste ja ülejäänud kolmandik nõndanimetatud sõltumatute käes, kes võivad, aga ei pruugi olla mõne partei või poliitilise ühenduse liikmed. Suurbritannias mu teada on valimissedelitel erakond märgitud, aga pilt on ikka sama: kohalikes volikogudes on rohkelt "valimisliitude" ja mitmesuguste parteide esindajaid, keda üleriigilisel tasandil, see tähendab parlamendis ei kohta (vt nt Wikipedia vastavat artiklit arvandmetega). Aga nojah, ilma selle (väär)väiteta kukuks paraku peagu kogu "meediakommentaar" kokku ...

Loetud: Sirp, 04.10.2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)

Reedesed mõtted

Algupoolel selline vankuvas tervislikus seisundis tavaline tööpäev, aga siis leidsin, et tuleb ikka kõigest hoolimata ja lausa kõigele vaatamata pisut lõbutseda ja seadsin sammud ühele seltskondlikule koosviibimisele. Mis hõlmas terve õhtu ja oli äraütlemata tore ja lõbus, aga millest diskreetsus- ja privaatsuskaalutlustel siin pikemalt juttu ei tule. Olgu vaid nii palju ära mainitud, et mu ökulilembus sai järjekordselt täiendust väikeste (köögi)nikerdiste kujul, mis öeldi olevat munapeekrid (kuigi mul tekkis väike kahtlus, sest see toetuspind on neil muna jaoks nagu kuidagi vähene, aga ka pakendil oli nii kirjas, nii et ju see siis nii peab olema). Et see lihtsalt sõnadeks ei jääks, siis kinnitav pilt ka juurde:

Aga enne seda lõõgastav-vabastavat õhtut jõudsin ka Sirpi lugeda. Kui tulla tagasi uue kujunduse juurde, millele ma eelmisel nädalal pisut kahtlevalt poolehoidu avaldasin, siis täna võis rõõmuga tõdeda, et vähemalt ühes osas on asjad paremaks läinud: Sirbi vahel olev Keele Infoleht oli seekord tavalise nelja lehekülje asemel lausa kaheksaleheküljeline! Isegi kui pisut väiksemad ja hõredamas kirjas leheküljed mahutavadki vähem teksti, on kaks korda rohkem ruumi siiski kindlasti edasiminek. Aga nagu eelminegi nädal tõdetud, ei ole ühtegi head meepotti, mille peal ei tiirutaks salakaval tõrvapiisake. Nii ka nüüd: see on hea, et ka Keele Infoleht on kokku köidetud, aga see on halb, et ta on ühtlasi kokku köidetud põhilehega. Võib ju aru saada, et samuti Sirbi vahel olnud Diplomaatia on eraldi seepärast, et see on lausa eraldi tellitavgi ja algusest peale eraldi seisnud, aga ka Keele Infoleht on ju omaette leheküljenummerdusega ja puha, nii et isegi eraldi tellitamatusest hoolimata igas mõttes omaette hoidev ja olev väljaanne. Mis mulle vähemalt tähendas seda, et pidi taas hakkama klambreid algul lahti ja siis jälle kokku murdma, et see lisaleht vahelt kätte saada ja omaette asetada (sest erinevalt põhilehest neid ma säilitan). (Ahjah, klammerdus on väga hea, oli juba eelmiselgi numbril, mille eest tuleb samuti kiidusõnu jagada.)

Sisu poole pealt avas lehe mu jaoks Raagma Garri pikem lugu "linnriigistuvast" Eestist. Ehk lahtiseletatult tema meelest rahvuskehandile ohtlikust elanikkonna koondumisest Tallinnasse, vähemalt määral ka Tartusse. Mõneti küll tundub, et see võitlus on nii Eestis kui ka mujal juba lootusetult ammu maha peetud ning urbaniseerumine ja metropoliseerumine igati pöördumatud, pigem kiirenevadki. Kuigi, nagu ta ka ise osutab, on täiesti olemas vastupidine tendents, olgu valglinnastumise või päris maale-tagasi-liikumise kujul. Nii et kas see oht nüüd nii suur on, kui autor üritab näidata, aga mõttekoht on siin kindlasti.

Sellest palju huvitavam oli juba ajaloole pühendatud kaks-ja-pisut-enam-lehekülg, mille teemaks oli parun Maydelli ajalooliste piltide publikatsioon ja samateemaline näitus. Ehkki interjueerija üritas vestlusringi osalisi ja ühtlasi pulbikatsiooni ja näitusega seotud isikuid igati provotseerida samale debatirajale, mis aasta algupoolel Eesti keskaja akadeemilise käsitluse ümber puhkes, nad siiski väga liimile ei läinud ja pigem koondasid tähelepanu ikka teemale endale, see tähendab ajalooalastele piltidele ja eriti Maydellile. Ma ei ole pikka aega põhjalikult õpikuid sirvinud, sestap oli mõneti üllatav teada saada, et neid illustreeritakse tänini sageli üsna vana pildimaterjaliga, mille vastavus tänapäeva ajalooteadmistega on tihti tagasihoidlikult öeldes tagasihoidlik. Ehk nagu ütleb üks vestlusringi osaline Kreemi Tiina-Mall: "Illustreerida XIX sajandi ajalomaaliga mõne keskaegse ajaloosündmuse kirjeldust on sõna otseses mõttes ohtlik, sest pilt räägib rohkem omaenda loomisajast kui kujutatavast sündmusest." Ja lisaks oli selles loos veel üks mõte, mis mul endal on samuti ammust ajast peas keerelnud, eriti tänapäevase meedia kohta, kus pildilise teabe osakaal aina ja aina suureneb, aga sõnastatud paremini, kui mina eales oskaksin:

Pilt ütleb küll rohkem kui tuhat sõna, aga ometi jääb midagi puudu. Ka keskaegsete altarite pildid pidi jutlustaja ära seletama, lugusid piltide taga pidi teadma. Kui sõnaline kontekst ära kukub, on ka pilte järjest raskem mõista

Kirjanduskülgedel oli Liivaku Lembit kirjutanud pikalt Ballardi mõne aja eest eesti keeles ilmunud romaanist "Crash" ja kirjanikust ning igasugu muudest asjadest laiemaltki. Selle viimase tõttu oligi erakordselt huvitav lugeda põgusat ülevaadet skandaale tekitanud kirjandusest läbi ajaloo. "Crash" on muidugi ka ise nii skandaalne teos, et sellest võinuks kirjutada pikemaltki (seda enam, et kardetavasti on see paljudele pigem teada ja tuntud hoopis filmi vahendusel, aga nii põhjaliku konteksti andmise eest tuleb autorit ainult tänada, see oli tõeliselt hariv.

Kirjanduskülgedelt tasub veel ära märkida Märka Veiko kirjutis Kunnuse Mihkli esseekogu kohta, kirjutatud talle omases lopsakas stiilis, aga siiski piisavalt hästi, ja kuigi ma ise luulesõber ei ole, siis ka Meieli Kaupo lugu paarist luuleraamatust, millest ühe autor on mu üpris hea tuttav, kes kirjanikuna esineb Krafinna nime all ja keda autor kõigeti kiidab, mille üle saab vaid rõõmu tunda.

Teaduskülgedel paiskas Varraku Toomas tuld ja tõrva praeguse teadussüsteemi pihta, mis tema hinnangul jagavat liiga kergelt doktorikraade: see peaks olema tunnustus ülimate saavutuste eest, on aga praegu sageli vaid lihtsalt järgmine aste noviitsist elik magistrist ja pealegi sageli veel Varrakule eriti ebasümpaatsete poliitikute pooleldi päästerõngas juhuks, kui nad peaksid poliitikast tagasi tõmbuma, olgu vabatahtlikult või mitte. Mulle tundus see pisut elitaarse suhtumisena, aga oma iva tal kindlasti sees on. Vähemalt selles mõttes kindlasti, et teadusehindajad peaksid olema alati ikka inimesed, kes teavad, mida nad hindavad, mitte ei aja näpuga järge eeskirjaraamatus, et siis otsustada haru või asutuse heakskiitmine või mahategemine selle järgi, kas publikatsioone on üks rohkem või vähem, kas juhendatavaid on just nii palju või nii vähe ja nii edasi (mitte et need poleks samuti vajalikud kriteeriumid, aga formaalsed kriteeriumid on olulised ainult ja ainult siis, kui ka hinnatav asi on formaalne, muidu kaotab see lihtsalt mõtte).

Hektori Andi oli lühidalt, aga siiski enam kui leheküljel (üldse paistab paaris viimases numbris olevat üle lehekülje ulatuvaid artikleid märgatavalt rohkem kui tavaliselt, nähtavasti ei ole ei autorid ega tegijadki veel hästi harjunud selle väiksema formaadiga ja arvestavad ikka veel "suure" lehekülje mõõtu lugude tähemärkide arvuga) kokku võtnud füüsika, eriti selle "fundamentaalse" osa tänapäevaprobleemid esijoones pärast viimaste aastate suurt läbimurret, Higgsi bosoni (peaaegu kindlat) avastamist. Ning leidnud, et probleeme on õieti päris palju, kuigi ta ei riskinud ennustada, kas see tähendab seda, et on lootust leida siiski mingeid kompromisse teadaolevate faktide ja teooriate vahel või võib ees oodata põhjalikum, paradigmaatiline murrang füüsikalises maailmamõistmises üldse. Mõnusas toonis kirjutatud loos jäi eriliselt silma ja tõi muheluse näole üks lauseke, mis olgu ka siin osutatud:

On hästi teada, et revolutsiooni ajal hakkab aspiriini müük kiratsema, sest pohmelust ja peavalu hakatakse ravima giljotiiniga.

Lõpuloona oli mulle väga põnev lugeda millestki, mis viimastel päevadel sotsiaal- ja muus meedias kriitilisel toonil esile kerkinud, aga mille kohta mul mingeid teadmisi polnud, nimelt Toompea lossi Valge saali uksepealsetest rahvusromantilistest maalidest. Kalmu Mart oli põhjalikult (või vähemalt nii põhjalikult kui ajalaheartikli maht seda lubab) kokku võtnud nii saali kui ka maalide problemaatika ja teinud seda õnneks igati apoliitiliselt.

Keele Infolehe põhimaht oli pühendatud nähtusele, mille kohta kasutatakse sõnapaari "selge keel", aga mille kohta võiks ka öelda "normaalne" või "arusaadav" keel (avalugu ja vestlusring). Ma leidsin sealt endale ka uue mõiste (vähemalt ei tule meelde, et oleksin seda varem kohanud: arekeel, mis lahtiseletatult tähendab "lihtsustatud ja erivajadustega või keelt alles õppivate inimeste jaoks kohandatud keelekasutus". Selge keel on mõistagi midagi muud: põhimõtteliselt ikka seesama tavaline keel, aga võimalust mööda vabastatud eelkõige keelelistest keerutustest, millega eriliselt hiilgab bürokraatiakeel, aga teataval määral ka õiguskeel. Nii jäi vähemalt neist lugudest mulje, aga ma võin omalt poolt öelda, et ka näituseks teaduses esineb sageli mõttetut ja tarbetut keerutamist, mis jätab isegi siis, kui tegelikult on käsitletav teema huvitav ja sisaldab tõesti väärtuslikku materjali, paraku mulje, nagu oleks autor mõni kehkenpüks, kes püüab asjast, millest ta suurt midagi ei tea, kirjutada nii, et jääks mulje, nagu ta teaks. (Ja kui eriti vastik on selliseid asju veel tõlkida!)

Sümpaatne oli intervjuu teeneka eesti keelemehe Raagi Raimoga, kelle Keeleteogi preemiale kandideerinud raamat "Talurahva keelest riigikeeleks" (mis paraku intervjuu sissejuhatuses oli ekslikult saanud kuju "Talupojakeelest riigikeeleni") ka mul lugemist ootavate raamatute virnas seisab. Mulle oli üllatuseks, et Raag on olnud ka uute sõnade väljamõtleja või vähemalt väljapakkuja. Ja veel võis sealt teada saada, et ta "kõpitseb" ulatusliku eesti-rootsi sõnaraamatu kallal, mis kahtlemata oleks tema Rootsi tausta arvestades tänuväärne panus sõnaraamatute sekka, sest suur rootsi-eesti sõnaraamat on juba olemas, aga vastupidisega on lood nigelamad (neid küll on, aga mitte hirmus mahukaid: 40 000-sõnaline on olemas, 100 000-sõnalist veel paraku mitte).

Rannuti Mart oli taas pikalt-laialt ette võtnud oma lemmikteema lõimumise ja samamoodi taas teinud põhjalikult maatasa enam-vähem kõik, mis selles vallas seni tehtud on. Selles mõttes oli seda lausa igav lugeda, korduvaid mõtteid oli palju, aga nojah, ma päris usun, et kui mitte täies mahus, siis vähemalt osaliselt on tal ka õigus (isegi kui lõimumine praktikas toimub nagunii täiesti paratamatult, võiks kindlasti see käia tõhusamalt ja läbimõeldumalt, olgu siis nii nagu soovib Rannut või kuidagi teisiti). Mõned tema süüdistused tundusid üpris tõsised, eks näib, kas need saavad ka suuremat kõlapinda: sest kui raha on kulutatud nii mõttetult, nagu Rannuti esitatust mulje jääb, on see lausa riigikontrolli teema juba.

Langemetsa Margit oli andnud lühikese ülevaate lähiajal EKI tubli töö tulemusel ilmuvatest sõnaraamatutest, mille seas tähtsaimal kohal on kindlasti nagu eelmises, nii ka selles Sirbis omaette reklaamina ettetellitav õigekeelsussõnaraamat. Aga selgus, et selle kõrval näeb ilmavalgust ka vadja keele sõnaraamat, nüüd juba seitsme asemel ühes (1800-leheküljelises!) köites ja omajagu täiendatuna. On äraütlemata hea, et liivlaste kõrval lähima sugurahva keel on nii monumentaalselt kirja pandud - seda enam, et keel ise on ju sisuliselt juba välja surnud, paraku (kahe aasta eest olla vadja keele kõnelejaid olnud veel pelgalt seitse, kirjutati samuti Sirbis, ja mul on tunne, et ma olen lugenud, et vahepealsetel aastatel olla vähemalt üks neist veel ära surnud).

Ja viimasena, ikka vastu tulles Emakeele Seltsi ammusele palvele, olgu ka siin ära mainitud, et Keele Infolehes ilmusid järjekordse keeleviktoriini küsimused, mis seekord puudutavad todasama "selget keelt" ja nõuavad täpse vastuse teadmise asemel pigem loovat mõtlemist.

Loetud: Sirp, 20.09.2013

Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: J. Quinault. Küberturvalisuse tagamise Briti mudel (Diplomaatia 9/2013)

Reedesed mõtted

Osaliselt tavaline tööpäev, mille esimene ots läks küll Kunglast tagasisõidu ja seejärel juba äraoleku ajal toimunu tuvastamise peale. (Tõsi, vastne nutitelefon osutus ka Kunglas täiesti kenaks abivahendiks, aga jah, ma olen ikka kindlalt seda meelt, et telefon kui selline võib olla küll hädapärast vahend, millega maailmast aimu saada, aga vahend, millega maailmaga muul moel kui kõnega suhelda ei ole see mitte - ja paraku ei kuulu eesti keel nende keelte hulka (veel), milles kõnetuvastus ja muud asjad nii heal järjel oleksid, et võiks puhtalt kõneldes suhelda ka muul moel kui helistades).

Tänase Sirbi puhul ma pisut kõhklesin, kas öelda midagi ka selle uue kujunduse kohta, aga siis leidsin, et üht-teist mul ikka öelda on, nii et olgu see siis öeldud. Üks asi meeldis mulle kohe väga: see, et nüüd on Sirp kenasti klammerdatud. Sedasi on lehte kohe palju parem käes hoida ja puha, ei kipu laiali lagunema ega midagi. Et formaat väiksemaks läks, ei ole nii meeldiv, kuigi mul erilist eelistust suuruse osas üldiselt pole. Seda kompenseerib küll teataval määral paksenemine, aga kui arvestada, et ühtlasi on kasutusele võetud uus kirjatüüp, mis on märksa õhulisem (nagu mu meelest ka küljendus tervikuna) ja pildilise komponendi osakaal on mu meelest omajagu suurenenud, siis ma ei oleks väga kindel, kas tekstimaht on ikka samaks jäänud või isegi vähenenud. See viimane - et pildilise komponendi osakaal on suurenenud ja et need on nüüd ka värvilised - on minu silmis üldiselt negatiivne: liiga palju kiputakse teksti lõhkuma. See tundub olevat mingi üldine haigus, mida päevalehtede juures on ammugi märgata. Põhjendatakse seda tavaliselt sellega, et lugejad olevat muutunud ja tahtvat lühemalt ja kompaktsemalt teksti haarata, aga mul on tugev kahtlus, et pigem on asi vastupidi: keegi ei viitsi või lausa ei suuda enam vähegi pikemat mõtestatud teksti kirjutada ja siis surutakse lugejale ka peale miskite üksikute (lühikesteks) lõikudeks vormistatud mõteräbalate ja -kribalate kompott peale. Aga õnneks on Sirp esialgu veel selle lõhustumise ja mõttepisenemise tee hakul, nii et kõige hullem see ka veel välja ei paista.

Sisu poolest polnud suurt vahet märgata: nagu ikka, oli teatav hulk loetavaid lugusid ja terve hulk neid, mis mind ei köida (küll aga võivad mõistagi köita jälle teisi). Näituseks Hennoste Tiidu üle kahe lehekülje ulatuv mõtisklus Pruuli Tiidu EÜE-raamatust, mis andis sellest päris korraliku ülevaate ka neile, kes seda pole lugenud või ei kavatsegi lugeda, aga esitas ka mõningaid huvitavaid temaatilisi uitmõtteid, näiteks Eesti sõjajärgse ajaloo (kultuurilooline) periodiseerimine või maleva ja dadaismi seose väljakäimine.

Tavaliselt libisen ma rubriigist "Post-sõnastik" pärast esimese lõigu silmamist kiiresti üle, sest seal on enamasti juttu mingitest asjadest, mille mõistmine valmistab mulle pigem raskusi ja mida ma ei oska ka parima tahtmise juures endale kuidagi vajalikuks pidada, aga seekord jäi pilk Kraavi Janeki jutul loeteludest ja nimekirjadest siiski pidama. Küllap eelkõige seepärast, et mu huvide tõttu on igasugu loetelud ja nimekirjad mul sageli silme ees ja mõned osalisemalt või täielisemalt isegi peas: (eriti varane) keskaeg, valitsejate loetelud, mälumäng, jah, lõppeks isegi õigekeelsussõnaraamat ja võõrsõnade leksikon ja entsüklopeediad, mida ma loen sama suure või tihti suuremagi naudinguga kui ilukirjandust, ju lausa kubisevad kõikvõimalikest loeteludest. Siin oli küll räägitud rohkem loetelude kasutamisest (ilu)kirjandusliku võttena, aga selleski oli täiesti oma uba olemas: nii ilukirjanduses esinevad kui muud nimekirjad ja loetelud kajastavad ja peegeldavad tahes-tahtmata oma aega, olgu otsesemalt (praktilised loetelud) või kaudsemalt, ajale omaste mõttemallide ja kujundite kaudu (esteetilised loetelud). Või õieti on küll sageli raske neil isegi niimoodi vahet teha, nagu artiklis osutatud Eco seda tegi: ka puhtpraktilised nimekirjad, nagu ta oma keskajahuvist hästi teadma peaks, ei pruugi olla sugugi "lõplikud" - sageli on lausa märgilise tähtsusega see, mida neis nimekirjades ei ole, mis on sealt "esteetilistel" (või ka muudel) kaalutlustel välja jäetud; ja vastupidi, kujundina kasutatud loetelud võivad anda väga praktilisi tulemusi, kas või näiteks arusaama, milliseid värve või lõhnu mingil ajal ja kohas tunnustati või üldse tunti. Nii et huvitav lugemine vähemalt selle poolest, et tekitas hulga teksti endaga õigupoolest vähehaakuvaid mõtteid - mis peaks olema aga hea teksti tunnus :-)

Äärmiselt huvitav lugemine oli Lusmägi Sirje kirjutis nõndanimetatud Metsiku raamatukogust, ühest vanemast maaraamatukogust Eestis üldse (vähemalt eestlaste seas). Ise maaraamatukogus üles kasvanuna, küll täiesti teisel ajal ja mitte enam sellise isetegevusliku, vaid tsentraliseeritud süsteemi raamatukogus, oli ometi huvitav näha, kuidas maaraamatukogud on vist küll läbi aja ometi olnud ikka üsna ühesugused nii oma komplekteerimise kui kõige muu poolest, olgu siis riigikord ja olud millised tahes. Kui üldse, siis on ehk eripära toonase ja tänase vahel see, et praegu vaevalt leidub isegi linnaraamatukogudes (kui tegu ei ole just rahvusraamatukogu või mõne muu staatuselt enam-vähem võrdsega) näituseks 1950.-1960. aastate raamatuid, toona aga ei olnud kuus-seitsekümmend aastat vana raamat sugugi nii haruldane nähtus. Aga eks see ole üldise "aja kiirenemise" kaasnähtus, mille üle ei saa ei kahjatseda ega rõõmu tunda, see lihtsalt on nii.

Huvitavat pakkus ka pikem intervjuu Eesti esimese kloonlehma ühe "looja" Kõksi Suleviga. Näiteks võis sealt teada saada, et lehm, aga mitte kits või lammas, klooniti seepärast, et Eestis lihtsalt kitsi eriti pole :-) Põnev oli ka mõttearendus nõndanimetatud rämps-DNA teemal - mida on mõnelgi korral võrreldud füüsikute-astronoomide tumeainega: teada on, et ta on olemas (või noh, ollakse kindlad, et pigem ta on kui et pole), aga mis ta on ja miks ta on ja mida teeb või ei tee, on teadmata. Ja nagu tumeaine uurimisega, õigemini katsetega seda uurida, ei ole ka rämps-DNA uurimine märkimisväärselt edenenud, kui välja jätta ehk tõik, et nüüdseks ollakse suhteliselt kindlad, et seda on palju ...

Ajalooharidusega inimesemel oli mõistagi kena lugemine Velmeti Aro sulest mõne aja eest ilmunud tõlkelise Tallinna ajaloo kohta. Pisut ehk üllatas, et teose puhul, mis on esijoones kirjutatud Saksa turule, heidetakse jätkuvalt ette "liigset" konteksti: jah, muidugi on Eesti lugejale suur osa sellest koolipingist teada (loodetavasti - ega see ajalooalaste teadmiste omandamine kardetavasti nüüd nii kõrge ka ei ole ja raamatut pealkirjaga "Tallinna ajalugu" ostavad ja loevad kindlasti paljud nendegi seast, kelle kohta kuidagi ajaloolane ütelda ei saa) ja võib-olla oleks võinud eesti tõlke puhul seda tõsiselt mugandada, aga siis poleks see ilmselt enam see teos - kui praegu võib sellest asjatundmatu lugeja saada nii konteksti kui sisu ja asjatundlikum lisaks veel aimu, milline on see kontekst, kuhu Eesti ajalugu tuleks asetada, kui tahta sellest kas või oma välismaisele tuttavale rääkida, st milliseid asju isegi juba õige lähedasel Saksamaal on vaja eraldi ja pikemalt seletada, siis muganduse puhul langeks viimane ju täiesti ära ja saaks lihtsalt ühe, küll kindlasti viimatise, Nõukogude ajal ilmunud Tallinna ajalooga võrreldes parema, aga siiski kitsalt vaid siinsele "turule" suunatud teose. Mis, nii palju kui mulle seda raamatut lugemata tundub, oleks pigem nuriteene, sest just laiem kontekst, seoste loomine ja muu selline, mis tänapäeva ajalooteadust nii väga iseloomustab, ongi ehk selle peamine tugev külg.

Viimase numbri muinsuskaitseteema jätkuna olid oma küllaltki kurba lugu pajatama hakanud muinsuskaitsealuse Hinni talu (Liivimaa vanim rehetalu) vana- ja noorperemees, kelle jutust joonistus välja sugugi mitte nii lohutav pilt, nagu püüdsid eelmises Sirbis jätta muinsuskaitseametnikud. Aga noh, see teema on nii keeruline, et siin võib vaid soovitada neid lugusid lugeda ja ise mõelda, igasugune avaliku seisukoha võtmine oleks vaat et tuleohtlik (ja ega mul neid teadmisi nii põhjalikke ka selles vallas ei ole, et seda üldse võtta).

Viimaselt leheküljelt võis lugeda aga intervjuud uue kujundusega Sirbile uudse fondi Aleksei loonud tähedisaineri (ah, kui tore sõna, mulle kohe väga meeldib :-) ) Kooviti Antoniga. Huvitava loo peale, kus oli mitmeid kentsakaid seiku kirjatüüpide ja elu seoste kohta (näituseks kuulutus Berliini lehes üürilise otsimiseks, milles sooviti isikut, kes oskaks tüpograafiast vestelda), võib vaid öelda, et mulle see kirjatüüp täitsa meeldib. (Veebis seda peagu kindlasti näha ei ole, küll võib seda uudistada näiteks Kooviti firma Fatype koduleheküljel.)

Ja laastu, aga mitte liistuna võis Sirbist leida ka teadaande, et on alanud uue õigekeelsussõnaraamatu ettetellimine - haruldaselt odava hinnaga tuleb teine, 1200-leheküljelise raamatu tellimishind on kõigest 22 eurot! Olgu siin viidatud ka tellimisvõimalusele Eesti keele sihtasutuse kaudu.

Loetud: Sirp, 13.09.2013
Vaadatud: mitte muhvigi