Tavaline tööpäev.
Tänases Sirbis oli päris palju lugemist. Kõigepealt muidugi Kärneri Tiidu omapärane, kuid huvitav artikkel, mille sisust peaks mulje andma juba pealkiri "Mehe ja naise vaheliste erinevuste edasisest ületamisest". Wallensteini lisandus/kommentaar sellele oli seevastu üsna armetu katse Kärneri artiklis kõvu matse saanud vasakpoolsust kuidagi õigustada, aga eks sellist reaktsiooni temalt ju oodata ka võib. Päris huvitavad olid ka kaks keeleraamatute arvustust, vastavalt Sapiri Edwardi "Keele" ja Pajusalu Renate "Sõna ja tähenduse" kohta. Kõige huvitavama pala oli aga Sirp sedakorda peitnud viimasele leheküljele, mida täitis Ilmeti Peebu mõtisklus lastele pandavatest nimedest. Need on asjad, mis on ju pidevalt nii või teisiti hambus, olgu siis tuttavate pandud nimesid arutades või ka ajakirjanduses, mis enamasti nopib välja neid kõige eriskummalisemaid näiteid. Ega muidugi ka sellest artiklist sotti saanud, milline see kena poiss/tütarlapse nimi siis olema peaks, aga ma usun, et kui kas või selle artikli läbilugemine juba koolieas või vähemalt lapse sünnile eelneval ajal nii kohustuslikuks teha, jääks ilmselt paljud suisa tumeda padriku poole vaatavad nimed panemata...
Täna nägi ka täiesti graafikukohaselt ilmavalgust Mandriva Linuxi kevadväljalaske teine beeta, mille kohta ma tegin ka eraldi uudisnupu.
Kui ma eile rõõmustasin, et Amarokile mõeldud Eesti veebiraadiote skript on nii kenasti ja kiiresti uuenduse saanud, siis täna selgus, et nii toredad asjad siiski pole. Kõigepealt võrdlesin seda enda eelmise variandiga ja märkasin, et uuendaja on päris palju raadiojaamu (eriti kohalikke vene raadiojaamu) välja visanud. Võimalik, et osa on tõesti vahepealse nii poole aasta jooksul kadunud, aga ma ei tahaks siiski uskuda, et nii paljud. Peaaegu samal ajal teatas ka Mõtuse Laur, et skriptiga on veel probleeme, ja nii jäi see eilne uuendus praegu laiemale maailmale edastamata. Loodetavasti suudab see praktikant asja veidi täiendada veel, nii et üldsusele mõeldud variant oleks ikka võimalikult kõikehõlmav.
Loetud: Sirp, 30.04.2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), Land of the Dead (RTL2)
Ilmunud tõlked:
M. Bolton. Kuidas võitleb maamiinidega Norra ja kuidas teeb seda USA? (Postimees, 30.04.2010)
Simon Sebag Montefiore kirg on Venemaa. Intervjueerinud Marek Tamm (Postimees, 30.04.2010)
Showing posts with label Amarok. Show all posts
Showing posts with label Amarok. Show all posts
1.5.10
30.4.10
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Sattusin lugema uudist, et kirjastus Kunst kavatseb välja anda Gailiti Augusti Siuru-aegsed novellikogud. See tõi otsekohe meelde, millise vaimustusega ma neid omal ajal lugesin: nii Gailiti teemad, stiil kui ka kõike seda saatvad vaimustavad illustratsioonid - kõik see jättis väga sügava mulje ja kindlasti oleks huvitav neid nüüd üle lugeda. Õieti lugesin ma neid juba toona mitu korda. Teine kord oli ühe spetsiaalselt Gailitile pühendatud uurimistöö raames, aga esimene langes poisipõlve suurde lugemispalangusse, kui ma otsustasin läbi lugeda kõik 1940. aastani ilmunud raamatud. Millega ma suhtkoht ka toime tulin, jõudes muu hulgas juba toona järeldusele, et pahna osakaal ilmuva kirjanduse seas on nähtavasti ajas üsna konstantne suurus. Nojah, eks muidugi tänapäeva Pauksonite, Vigala Sasside ja muude kirjatööd võivad ju nii viiesaja aasta pärast suures hinnas olla, aga mitte sisu, vaid vanuse pärast... Nagu on praegu hinnas näiteks XVIII-XIX sajandi nn rahvakirjandus või kui ajas kaugemale minna, siis näiteks Rooma impeeriumi lõpuaja samalaadset tühja-tähja sisaldavad käsikirjad.
Teine, aga teistmoodi nooruspõlve meelde tuletanud tänane uudis käis lõunanaabrite Läti uue välisministri Ronise Aivise kohta (nii mulle kui ka ilmselt paljudele teistele arusaadavamas keeles ametliku eluloo võib leida siit). Nimelt nimetati teda veterandiplomaadiks, kusjuures mees ise saab alles mõne nädala pärast 42-aastaseks! Seega siis vaid poolteist aastat minust vanem... Niisuguses vanuses veteranid on pigem ikka sportlased, narkomaanid ja muude selliste jätkusuutmatute elualade esindajad - kuigi, teiselt poolt, kui arvestada, et ta on välisteenistuses olnud juba peaaegu 20 aastat, siis pole see ju ka väga vale. Õieti oleks ma võib-olla selle mainimata jätnud, aga Ronisel on veel üks omadus, mille poolest, ma kahtlustan, erineb ta tunduvalt enamikust oma kolleegidest - nimelt on ta lõpetanud ülikooli filosoofia erialal. Välisministrite seas on muidugi tavapäraselt poliitikas esinevatest juristidest, majandusinimestest ja muudest nii-ütelda praktilise elulaadi esindajatest märksa rohkem ka humanitaarse kallakuga inimesi, aga "filosoofe" nende seas vist siiski kuigi palju pole, vähemalt mul ei tule küll meelde. Seevastu tuli meelde muiste elanud filosoof Platon, kelle arvates ideaalse riigi ideaalsed juhid pidanukski olema filosoofid... :-)
Välisministeerium, sedakorda Eesti oma, jäi täna veel ette. Nimelt ilmus nende ajaveebis kirjeldus selle kohta, kuidas ja mismoodi olid nad rakkes "tuhanädalase" õhureiside pausi ajal mitmele poole sunnitult paigale jäänud eestlaste abistamisega. Huvitaval kombel olid nad just veidi varem pidanud põhimõtteliselt analoogset situatsiooni läbi mängiva konsulaarametnike seminari, aga nagu ikka, selgus, et ka parimad ettevalmistused jäävad jänni elu enda esitatavate probleemide lahendamisega...
Päeva peale küsis Estobuntu juhtivtegelane Mõtuse Laur, ega mul ei ole olnud või ole mahti tegelda muusikamängija Amarok Eesti veebiraadiote skripti täiendamise ja parandamisega. Nagu viimastel nädalatel ikka, pidin nentima, et seda aega mul paraku praegu ei ole, seda enam, et tema soov oli seda kiiresti saada (ilmselt mõeldes peatsele Estobuntu väljalaskele, ma oletan, millest juba täna peaks ilmuma esimene beetaväljalase). Siis selgus, et tema käsutuses on mõningad praktikandid, kellest üks oli ka kohe valmis skripti täiendama. Ning juba enne südaööd oli mul täiendatud skript käes. Ma tegelen selle uuendamisega KDE-Appsis küll alles homme, aga loodetavasti paneb Laur selle siiski oma beetasse sisse. Igal juhul olgu juba siin ära öeldud suur tänu Kikkuli Rivole, kes selle täiendamisoperatsiooni ette võttis - ja ma tean omast käest, et isegi pisikeses Eestis leidub piisavalt palju veebiraadioid, et nende andmete ülekontrollimine ja katsetamine, kas nad ikka tõesti töötavad, on päris paras ettevõtmine.
Tarkvara vallast sattusin täna veel lugema Apple'i suure juhi Jobsi Steve'i selgitus, miks Flash on kõikvõimalikes "õunakestes" nii põlu alla sattunud ja miks sellele eelistatakse veel alles kujunemisjärgus HTML5. Kokku kuuest põhjusest pädesid mu silmis kõige enam neljas ja viies, aga eks igaühel ole oma põhjused, mida peamiseks pidada.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)
Sattusin lugema uudist, et kirjastus Kunst kavatseb välja anda Gailiti Augusti Siuru-aegsed novellikogud. See tõi otsekohe meelde, millise vaimustusega ma neid omal ajal lugesin: nii Gailiti teemad, stiil kui ka kõike seda saatvad vaimustavad illustratsioonid - kõik see jättis väga sügava mulje ja kindlasti oleks huvitav neid nüüd üle lugeda. Õieti lugesin ma neid juba toona mitu korda. Teine kord oli ühe spetsiaalselt Gailitile pühendatud uurimistöö raames, aga esimene langes poisipõlve suurde lugemispalangusse, kui ma otsustasin läbi lugeda kõik 1940. aastani ilmunud raamatud. Millega ma suhtkoht ka toime tulin, jõudes muu hulgas juba toona järeldusele, et pahna osakaal ilmuva kirjanduse seas on nähtavasti ajas üsna konstantne suurus. Nojah, eks muidugi tänapäeva Pauksonite, Vigala Sasside ja muude kirjatööd võivad ju nii viiesaja aasta pärast suures hinnas olla, aga mitte sisu, vaid vanuse pärast... Nagu on praegu hinnas näiteks XVIII-XIX sajandi nn rahvakirjandus või kui ajas kaugemale minna, siis näiteks Rooma impeeriumi lõpuaja samalaadset tühja-tähja sisaldavad käsikirjad.
Teine, aga teistmoodi nooruspõlve meelde tuletanud tänane uudis käis lõunanaabrite Läti uue välisministri Ronise Aivise kohta (nii mulle kui ka ilmselt paljudele teistele arusaadavamas keeles ametliku eluloo võib leida siit). Nimelt nimetati teda veterandiplomaadiks, kusjuures mees ise saab alles mõne nädala pärast 42-aastaseks! Seega siis vaid poolteist aastat minust vanem... Niisuguses vanuses veteranid on pigem ikka sportlased, narkomaanid ja muude selliste jätkusuutmatute elualade esindajad - kuigi, teiselt poolt, kui arvestada, et ta on välisteenistuses olnud juba peaaegu 20 aastat, siis pole see ju ka väga vale. Õieti oleks ma võib-olla selle mainimata jätnud, aga Ronisel on veel üks omadus, mille poolest, ma kahtlustan, erineb ta tunduvalt enamikust oma kolleegidest - nimelt on ta lõpetanud ülikooli filosoofia erialal. Välisministrite seas on muidugi tavapäraselt poliitikas esinevatest juristidest, majandusinimestest ja muudest nii-ütelda praktilise elulaadi esindajatest märksa rohkem ka humanitaarse kallakuga inimesi, aga "filosoofe" nende seas vist siiski kuigi palju pole, vähemalt mul ei tule küll meelde. Seevastu tuli meelde muiste elanud filosoof Platon, kelle arvates ideaalse riigi ideaalsed juhid pidanukski olema filosoofid... :-)
Välisministeerium, sedakorda Eesti oma, jäi täna veel ette. Nimelt ilmus nende ajaveebis kirjeldus selle kohta, kuidas ja mismoodi olid nad rakkes "tuhanädalase" õhureiside pausi ajal mitmele poole sunnitult paigale jäänud eestlaste abistamisega. Huvitaval kombel olid nad just veidi varem pidanud põhimõtteliselt analoogset situatsiooni läbi mängiva konsulaarametnike seminari, aga nagu ikka, selgus, et ka parimad ettevalmistused jäävad jänni elu enda esitatavate probleemide lahendamisega...
Päeva peale küsis Estobuntu juhtivtegelane Mõtuse Laur, ega mul ei ole olnud või ole mahti tegelda muusikamängija Amarok Eesti veebiraadiote skripti täiendamise ja parandamisega. Nagu viimastel nädalatel ikka, pidin nentima, et seda aega mul paraku praegu ei ole, seda enam, et tema soov oli seda kiiresti saada (ilmselt mõeldes peatsele Estobuntu väljalaskele, ma oletan, millest juba täna peaks ilmuma esimene beetaväljalase). Siis selgus, et tema käsutuses on mõningad praktikandid, kellest üks oli ka kohe valmis skripti täiendama. Ning juba enne südaööd oli mul täiendatud skript käes. Ma tegelen selle uuendamisega KDE-Appsis küll alles homme, aga loodetavasti paneb Laur selle siiski oma beetasse sisse. Igal juhul olgu juba siin ära öeldud suur tänu Kikkuli Rivole, kes selle täiendamisoperatsiooni ette võttis - ja ma tean omast käest, et isegi pisikeses Eestis leidub piisavalt palju veebiraadioid, et nende andmete ülekontrollimine ja katsetamine, kas nad ikka tõesti töötavad, on päris paras ettevõtmine.
Tarkvara vallast sattusin täna veel lugema Apple'i suure juhi Jobsi Steve'i selgitus, miks Flash on kõikvõimalikes "õunakestes" nii põlu alla sattunud ja miks sellele eelistatakse veel alles kujunemisjärgus HTML5. Kokku kuuest põhjusest pädesid mu silmis kõige enam neljas ja viies, aga eks igaühel ole oma põhjused, mida peamiseks pidada.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)
17.12.09
Kolmabased mõtted
Valdavalt tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks tõlke tegemine Postimehele. See ei olnud õieti väga raske, aga ajas masendusse - autor kasutas suhteliselt palju (lühikese artikli kohta) tsitaate ja ma pidin taas nukrusega meelde tuletama, et suurem osa mu raamatukogust, sealhulgas pea kogu ilukirjandus, on Kunglas... Ja minusuguse linnapelgliku inimese jaoks on ajaleheartikli tõlkimise tähtaeg tavaliselt liiga lühike, et jõuda raamatukokku tsitaate üle kontrollima...
Veidi lühema pausi tegi ka IRC-s esitatud märkus Amaroki praeguse versiooni ühe ebakõla kohta: menüüribal ilutseb teiste seas nimetus "Vaata", mis mõistagi sellisel kujul ei tohiks seal olla. Ma tegelikult olin seda märganud, aga oli ununenud üle vaadata, miks see nii on. Täna siis seda tegin ja selgus, et sellele kirjele oli lisatud kergesti eksitav märge, millest võis järeldada, et see esineb hoopis kas kontekstimenüüs või äärmisel juhul mõne menüü sees. Igatahes sai see nüüd kenasti "vaateks" ära parandatud.
Täna oli ka üks neist kenadest päevadest, mil ma ise ei pidanud lillegi (s.t. oma jäsemeid) liigutama, et hiir elik raamatupakk otse suhu elik lävepakule sibaks. Tegemist oli siis SERK-i pakikesega, mille sisu olgu ka internetiavarustele igaveseks ajaks jäädvustamiseks ette loetud:
Loetud: Akadeemia 12/2009
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Heroes (TV3)
Veidi lühema pausi tegi ka IRC-s esitatud märkus Amaroki praeguse versiooni ühe ebakõla kohta: menüüribal ilutseb teiste seas nimetus "Vaata", mis mõistagi sellisel kujul ei tohiks seal olla. Ma tegelikult olin seda märganud, aga oli ununenud üle vaadata, miks see nii on. Täna siis seda tegin ja selgus, et sellele kirjele oli lisatud kergesti eksitav märge, millest võis järeldada, et see esineb hoopis kas kontekstimenüüs või äärmisel juhul mõne menüü sees. Igatahes sai see nüüd kenasti "vaateks" ära parandatud.
Täna oli ka üks neist kenadest päevadest, mil ma ise ei pidanud lillegi (s.t. oma jäsemeid) liigutama, et hiir elik raamatupakk otse suhu elik lävepakule sibaks. Tegemist oli siis SERK-i pakikesega, mille sisu olgu ka internetiavarustele igaveseks ajaks jäädvustamiseks ette loetud:
- R. G. Grant. Sõdurid
- S. Zetterberg. Eesti ajalugu
- R. Gellately. Lenin, Stalin ja Hitler
- Eesti väikesaared
- A, Kivirähk. Kaka ja kevad
- V. Lepassalu. Spioonimängud. Herman Simmi elu ja häving
- M. Siilivask, T. Kimmel. Jalutaja teejuht. Tartu I. Südalinn ja Toometagune
- Seiklusmäng "Mees, kes teadis ussisõnu"
- Käisin üksi tähte valgel
Loetud: Akadeemia 12/2009
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Heroes (TV3)
4.10.09
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev.
Hommik algas küll, kuidas öelda, kerge solvumisega. Nimelt oli keegi, kelle nime ma (veel) ei tea, teinud ühes mu tõlkes pisikese asenduse, mis aga paraku oli õige asja asendamine valega. Jutt on siis Jelena Skulskaja artiklist (vt viidet lõpus), kus nii autori tekstis kui ka minu tõlkes oli kenasti Vene Teater, kuid mille asemele keegi oli torganud Vene Draamateatri. Tõsi, oli küll selline teater, pikka aega kohe, aga nüüd juba oma neli aastat enam sellist nimetust see ei kanna. Väidetavalt jõudis lugu toimetajate kätte ja liikus neilt edasi õige nimetusega, nii et jääb oletada, et arvatavasti korrektor ületas oma võimupiire ja tegi sisulise paranduse, nähtavasti toimetajaid teavitamata; parandus on muidugi selline, et toimetaja, kelle vastutada on enamasti terve lehekülg, ei pruugi seda tähele panna, kui keegi seda ei maini. Igatahes vihale ajab ja solvuma paneb, kui üritad oma tööd korralikult teha, kontrollid nimesid ja nimetusi ja fakte ning siis tuleb keegi, kes sellest lihtsalt teerulliga üle sõidab. Mitte et minagi alati eksimatu ja maailmatutark oleks, aga ma püüan anda endast kõik, et vähemalt teistele selline mulje jääks ja nad siiralt nii arvaksid :-) ja sestap on sellised asjad natuke valusad, eriti kui nad toimuvad ilma tagasisideta.
Päeval tegin sellest Amaroki Eesti internetiraadiote skriptist uudise ka Pingviini ning sain ka kohe tagasisidet ühe puuduva raadiojaama osas, nii et oli põhjust tekitada uus, juba numbrit 0.03 kandev versioon.
Sattusin lugema Delfist Manona Parise arvamusavaldust kodanikujulguse ja muu sellise kohta, millel oli veidi provotseeriv pealkiri "Tagasi Nõukogude Liitu". Manona sulest oli see veidi üllatav kirjutis, mu meelest on ta tavaliselt veidi "pehmemate" teemadega tegelnud, aga sisu oli päris vastuvõetav. Küll ehmatas ära kommentaaride lugemine: ikka kohe ilgelt palju paistab nende põhjal olevat neid, kellel on nõukogude ajast äärmiselt ilustatud arvamus. Üks näide, milles mu meelest on valet rohkem kui õigust (minu nõukogude aja kogemused ei ole muidugi tingimata esinduslikud, aga kui jätta osutatava kommentaatori moodi välja "see päris lõpp", siis nii ajavahemiku 1975-1985 kohta võiksid nad enam-vähem pädevad olla, vähemalt personaalse pildina):
Mina elasin tollal maal ja pilt on peaaegu täpselt vastupidine. Stabiilsus tõepoolest oli, tänapäeval nimetatakse seda stagnatsiooniks, samahästi võiks inimeluliselt nimetada koomaks. Kodutuid jah maal ei olnud, võimalik, et linnas ka mitte, aga töötud olid kohe kindlasti olemas ja mitte ainult need, kes reaalselt tööd ei teinud, vaid inimesed, kes ei käinud kohe kuidagi tööl, sõna otseses mõttes joodik-heidikud (pluss ilmselt väga üksikud erandid, näiteks Rama Tamm, kes mõnda aega mu kodukoha lähedal elas). Arstiga oli nii ja naa: seni, kuni töötas perekonnatuttavast arst, ei olnud probleemi, aga kui ta ära suri, siis selgus, et ka arsti juurde on järjekord täiesti olemas. Huviringid ja spordikoolid olid enamasti tasuta, aga nii mõnegi ringi või hobi eest võeti siiski ka raha (nt ALMAVÜ kursused, millest nii mõnestki ma osa võtsin, olid tasulised). Väide, et maalaps töötas suve läbi majandis, ei vasta kindlasti tõele: kohti oli piiratud arvul ja eelistati, nagu ikka, tuttavaid ja sugulasi. Kui nende hulgas ei olnud, võis heal juhul siiski terve suve peale nädala, paar või isegi kolm tööd leida, aga tasu nii roosiline raudselt ei olnud. Kui ma õigesti mäletan, siis paari nädala peedipõldude kõplamise eest sai ligikaudu 5 rubla ja selle eest raudselt jalgratast ei saanud, mootorrattast rääkimata :-) Õnneks oli mul vanaonu, kellega sai koos käia kraavikaldaid niitmas (jälle sugulaste värk :-) ), ja see oli suve peale päris tasuv töö juba: mootorratast ei andnud küll seegi, aga jalgratas oli küll võimalik välja teenida, isegi mitu. Reisimise asi on muidugi õige, tõepoolest oli see kuuendik maakerast valdavas osas avatud. Töökoht ja korter on samas ilmselt väga tugevasti sõltuv töökohast: minu kogemus näitas, et töökohaga seotud korter oli avariipind, mis anti ajutiseks, aga on püsinud õieti elupaigana seniajani, see on vähegi elamiskõlblikuks saanud ainult isiklike pingutustega ja ilmselt päris kõlblikuks elamispinnaks ei saa seda ka praegu nimetada. Maaelust on sel "maalil" aga päris äraspidine ettekujutus. Vähemalt sealkandis, kus mina elasin (algul "Eestimaa viljasalves" Kesk-Eestis, seejärel Tartu ümbruskonnas) oli nii mahajäetud hooneid kui ka söötis või õigemini võssa kasvanud põlde ikka päris omajagu, ütleme kümnendiku või isegi viiendiku jagu. Mingit "elu keemist" ei suuda ma meenutada: isetegevus oli sisuliselt lakanud, ühisüritustest on meeles vaid nääripeod, mõned ametlikud üritused, suhteliselt isepäi kulgevad jaanituled, teises Tartu-lähedases elukohas ka aeg-ajalt näidatav kino - ja ongi kõik. Üldise käegalöömise, masenduse ja joomise taustal on needki pea mälu hämarustesse surutud. Eetilistest tõekspidamistest oli peamine pohhuism ehk eestikeelsemalt kamakõiklus, sest mingit perspektiivi naljalt keegi ei näinud. Nojah, mõneti on küll ka see eetilistest tõekspidamistest tingitud, mis osaliselt olid siiski olemas: samune perspektiiv oli nõukogude võimuga igakülgne kaasaminek, mis aga külaoludes tekitas võõristust ja tähendas kaasaminejale väljatõugatust. Tapmiste statistikat ma ei tea, aga igatahes neid esines ja kuritegevus selles mõttes, et eriti pimedamal ajal linna (isegi väikelinna) tänavatel liikuda ei riskinud, oli täiesti olemas.
Nii et jah, vähemalt minu elukogemus nõukogude ajast on lausa risti vastupidine sellele "maalile" ja veel arvukatele Manona loo kommentaatoritele. See on muidugi väikestes maakohtades elanu kogemus, täiesti usutav, et linnades või isegi alevites või suuremates külades elanud inimeste kogemus on teistsugune. Kuigi, nii palju kui ma olen teiste suust kuulnud, mitte väga erinev siiski, rohkem sõltus see pigem ikka sellest, kui kõrgele oli suudetud ühiskondlikus hierarhias pugeda. Ja see on puhtalt eluoluline, füüsiline reaalsus, ma ei räägigi vaimsest õhustikust, mis oli vähemalt sama masendav ja armetu ning tänapäevaga täiesti võrreldamatu.
Õhtu eel saabus ka kurb teade: eile olevat surnud Vladimir Beekman (teade siin ja siin). Eks temagi pidi omal ajal kõrges ametis olles kompromisse tegema, mille üle ta võib-olla isegi hiljem uhke ei olnud, aga oma loominguga nii kirjanikuna kui eriti tõlkijana on ta jätnud nii mulle kui ka ilmselt kogu eesti kultuurimaastikule sellise monumentaalse jälje, mille ees kõik võimalikud miinused mikroskoopiliselt pisikeseks taanduvad, nii et täiesti õigustatult võib öelda: lahkunud on Suur Mees.
Loetud: Tehnikamaailm 10/2009, Diplomaatia 9/2009, Akadeemia 10/2009
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Neli pulma ja üks matus (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: isehakanust saab alati kunstitapja (Postimees, 03.10.2009)
Hommik algas küll, kuidas öelda, kerge solvumisega. Nimelt oli keegi, kelle nime ma (veel) ei tea, teinud ühes mu tõlkes pisikese asenduse, mis aga paraku oli õige asja asendamine valega. Jutt on siis Jelena Skulskaja artiklist (vt viidet lõpus), kus nii autori tekstis kui ka minu tõlkes oli kenasti Vene Teater, kuid mille asemele keegi oli torganud Vene Draamateatri. Tõsi, oli küll selline teater, pikka aega kohe, aga nüüd juba oma neli aastat enam sellist nimetust see ei kanna. Väidetavalt jõudis lugu toimetajate kätte ja liikus neilt edasi õige nimetusega, nii et jääb oletada, et arvatavasti korrektor ületas oma võimupiire ja tegi sisulise paranduse, nähtavasti toimetajaid teavitamata; parandus on muidugi selline, et toimetaja, kelle vastutada on enamasti terve lehekülg, ei pruugi seda tähele panna, kui keegi seda ei maini. Igatahes vihale ajab ja solvuma paneb, kui üritad oma tööd korralikult teha, kontrollid nimesid ja nimetusi ja fakte ning siis tuleb keegi, kes sellest lihtsalt teerulliga üle sõidab. Mitte et minagi alati eksimatu ja maailmatutark oleks, aga ma püüan anda endast kõik, et vähemalt teistele selline mulje jääks ja nad siiralt nii arvaksid :-) ja sestap on sellised asjad natuke valusad, eriti kui nad toimuvad ilma tagasisideta.
Päeval tegin sellest Amaroki Eesti internetiraadiote skriptist uudise ka Pingviini ning sain ka kohe tagasisidet ühe puuduva raadiojaama osas, nii et oli põhjust tekitada uus, juba numbrit 0.03 kandev versioon.
Sattusin lugema Delfist Manona Parise arvamusavaldust kodanikujulguse ja muu sellise kohta, millel oli veidi provotseeriv pealkiri "Tagasi Nõukogude Liitu". Manona sulest oli see veidi üllatav kirjutis, mu meelest on ta tavaliselt veidi "pehmemate" teemadega tegelnud, aga sisu oli päris vastuvõetav. Küll ehmatas ära kommentaaride lugemine: ikka kohe ilgelt palju paistab nende põhjal olevat neid, kellel on nõukogude ajast äärmiselt ilustatud arvamus. Üks näide, milles mu meelest on valet rohkem kui õigust (minu nõukogude aja kogemused ei ole muidugi tingimata esinduslikud, aga kui jätta osutatava kommentaatori moodi välja "see päris lõpp", siis nii ajavahemiku 1975-1985 kohta võiksid nad enam-vähem pädevad olla, vähemalt personaalse pildina):
maali, 03.10.2009 04:26
Noh, nii ja naa see nõukaaeg. Jätame viimase lõpu välja, enne NL lõppu. Positiivne - stabilsus, kindlustunne, polnud kodutuid ega töötuid. Arsti juurde saamist ei tulnud oodata. Lapsed said käia TASUTA huviringides, spordikoolides, lastelaagri (tol ajal pioneerilaagri) tuusik maksis 5 rubla - 2 kg hääd vorsti. Ja vahetus kestis 4 nädalat selle raha eest. Lasteaiakoha said samuti töökohaga koos, sai niisama ka. Lasteaiatasu jaksas iga pere maksta.Lapsed said suvel töötada.Oli loomulik, et maalaps töötas suvi läbi majandis.Teenis endale päris palju raha. Suured poisid ostsid suvise teenistuse eest endale tavaliselt mootorratta.(Kas nüüd tuleks selline asi kõne alla?). NL piires said reisida palju süda ihkas. Ikkagi kuuendik kogu planeedist oli avali. Korteri said töökohaga koos. Noor inimene lõpetas kooli, läks sinna tööle, kust anti korter. Vanemad jaksasid lapsi nii palju toetada, et enamasti kingiti lapsele elu alustamise puhuks mööbel. Turvaline oli. Ei olnud narkareid, tänaval võis öösiti liikuda, ei tulnud pähegi, et elu võiks ohus olla. Tapmine oli väga haruldane asi. Maal kees elu. Polnud mahajäetud hooneid, söötis põlde. Kui lapsevanem oli oma vanemakohustused täitmata jätnud, sai ta ühiskondliku hukkamõistu tunda ja muide see mõjus. Lapsed käisid koolis, tundides otse loomulikult. Kehtisid eetilised tõekspidamised. Ühiskond toimis. See, et ei saanud välismaale ja autot ja korterit osta oli pisisasi. Sai teisiti hakkama, leidus alternatiive. Eks oli sel nõukaajal ka omad probleemid, ei eita. Aga praegusega võrreldes oli elu kindlustatum. Need siis esimese hooga pähetulnud head asjad sellest vihatud, ahistavast ja kurjast nõukaajast.
Mina elasin tollal maal ja pilt on peaaegu täpselt vastupidine. Stabiilsus tõepoolest oli, tänapäeval nimetatakse seda stagnatsiooniks, samahästi võiks inimeluliselt nimetada koomaks. Kodutuid jah maal ei olnud, võimalik, et linnas ka mitte, aga töötud olid kohe kindlasti olemas ja mitte ainult need, kes reaalselt tööd ei teinud, vaid inimesed, kes ei käinud kohe kuidagi tööl, sõna otseses mõttes joodik-heidikud (pluss ilmselt väga üksikud erandid, näiteks Rama Tamm, kes mõnda aega mu kodukoha lähedal elas). Arstiga oli nii ja naa: seni, kuni töötas perekonnatuttavast arst, ei olnud probleemi, aga kui ta ära suri, siis selgus, et ka arsti juurde on järjekord täiesti olemas. Huviringid ja spordikoolid olid enamasti tasuta, aga nii mõnegi ringi või hobi eest võeti siiski ka raha (nt ALMAVÜ kursused, millest nii mõnestki ma osa võtsin, olid tasulised). Väide, et maalaps töötas suve läbi majandis, ei vasta kindlasti tõele: kohti oli piiratud arvul ja eelistati, nagu ikka, tuttavaid ja sugulasi. Kui nende hulgas ei olnud, võis heal juhul siiski terve suve peale nädala, paar või isegi kolm tööd leida, aga tasu nii roosiline raudselt ei olnud. Kui ma õigesti mäletan, siis paari nädala peedipõldude kõplamise eest sai ligikaudu 5 rubla ja selle eest raudselt jalgratast ei saanud, mootorrattast rääkimata :-) Õnneks oli mul vanaonu, kellega sai koos käia kraavikaldaid niitmas (jälle sugulaste värk :-) ), ja see oli suve peale päris tasuv töö juba: mootorratast ei andnud küll seegi, aga jalgratas oli küll võimalik välja teenida, isegi mitu. Reisimise asi on muidugi õige, tõepoolest oli see kuuendik maakerast valdavas osas avatud. Töökoht ja korter on samas ilmselt väga tugevasti sõltuv töökohast: minu kogemus näitas, et töökohaga seotud korter oli avariipind, mis anti ajutiseks, aga on püsinud õieti elupaigana seniajani, see on vähegi elamiskõlblikuks saanud ainult isiklike pingutustega ja ilmselt päris kõlblikuks elamispinnaks ei saa seda ka praegu nimetada. Maaelust on sel "maalil" aga päris äraspidine ettekujutus. Vähemalt sealkandis, kus mina elasin (algul "Eestimaa viljasalves" Kesk-Eestis, seejärel Tartu ümbruskonnas) oli nii mahajäetud hooneid kui ka söötis või õigemini võssa kasvanud põlde ikka päris omajagu, ütleme kümnendiku või isegi viiendiku jagu. Mingit "elu keemist" ei suuda ma meenutada: isetegevus oli sisuliselt lakanud, ühisüritustest on meeles vaid nääripeod, mõned ametlikud üritused, suhteliselt isepäi kulgevad jaanituled, teises Tartu-lähedases elukohas ka aeg-ajalt näidatav kino - ja ongi kõik. Üldise käegalöömise, masenduse ja joomise taustal on needki pea mälu hämarustesse surutud. Eetilistest tõekspidamistest oli peamine pohhuism ehk eestikeelsemalt kamakõiklus, sest mingit perspektiivi naljalt keegi ei näinud. Nojah, mõneti on küll ka see eetilistest tõekspidamistest tingitud, mis osaliselt olid siiski olemas: samune perspektiiv oli nõukogude võimuga igakülgne kaasaminek, mis aga külaoludes tekitas võõristust ja tähendas kaasaminejale väljatõugatust. Tapmiste statistikat ma ei tea, aga igatahes neid esines ja kuritegevus selles mõttes, et eriti pimedamal ajal linna (isegi väikelinna) tänavatel liikuda ei riskinud, oli täiesti olemas.
Nii et jah, vähemalt minu elukogemus nõukogude ajast on lausa risti vastupidine sellele "maalile" ja veel arvukatele Manona loo kommentaatoritele. See on muidugi väikestes maakohtades elanu kogemus, täiesti usutav, et linnades või isegi alevites või suuremates külades elanud inimeste kogemus on teistsugune. Kuigi, nii palju kui ma olen teiste suust kuulnud, mitte väga erinev siiski, rohkem sõltus see pigem ikka sellest, kui kõrgele oli suudetud ühiskondlikus hierarhias pugeda. Ja see on puhtalt eluoluline, füüsiline reaalsus, ma ei räägigi vaimsest õhustikust, mis oli vähemalt sama masendav ja armetu ning tänapäevaga täiesti võrreldamatu.
Õhtu eel saabus ka kurb teade: eile olevat surnud Vladimir Beekman (teade siin ja siin). Eks temagi pidi omal ajal kõrges ametis olles kompromisse tegema, mille üle ta võib-olla isegi hiljem uhke ei olnud, aga oma loominguga nii kirjanikuna kui eriti tõlkijana on ta jätnud nii mulle kui ka ilmselt kogu eesti kultuurimaastikule sellise monumentaalse jälje, mille ees kõik võimalikud miinused mikroskoopiliselt pisikeseks taanduvad, nii et täiesti õigustatult võib öelda: lahkunud on Suur Mees.
Loetud: Tehnikamaailm 10/2009, Diplomaatia 9/2009, Akadeemia 10/2009
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Neli pulma ja üks matus (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: isehakanust saab alati kunstitapja (Postimees, 03.10.2009)
3.10.09
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millest iseenesest pole suurt midagi rääkida.
Ärkasin siiski väga vara, sest juba keset sügavat ööd, enne kella 10, helistati kandekeskusest ja sooviti teada, millal ma kodus olen, et nad saaks mulle kenasti paki kätte toimetada. See oli TEA kirjastuse pakk - imelik, miks nende saadetiste puhul alati helistatakse ja päritakse, aga teiste puhul mitte? Ilmselt seal mingi nüke on, mida ma ei ole osanud ära tabada. Igatahes oli see väga kena ja sai kokku lepitud aeg, mis jättis mulle veel võimaluse uni siiski täis magada. Ma tegelikult olingi kavatsenud täna või hiljemalt laupäeval kandekeskusse minna, sest vahepeal oli laekunud teade kahe Krisostomuse paki kohta, aga nüüd langes see vajadus ära, sest väga suuremeelselt pakuti võimalust ka need mulle otse koju kätte toimetada. Olgu siis ära öeldud ka pakikeste sisu:
- S. F. Cohen. Soviet Fates and Lost Alternatives: From Stalinism to the New Cold War
- L. Rees. World War II: Behind Closed Doors. Stalin, the Nazis and the West
- P. Abrahams. Eakate terviseentsüklopeedia
Eile valmis nikerdatud skriptike Amarokile internetis kuulatavate Eesti raadiojaamadega siiski ei töötanud, aga õnneks oli inimesi, kes tunnevad JavaScripti palju paremini kui mina ning nii selguski, et olin kogemata sisse jätnud ühe ülearuse koma. See kõrvaldatud, hakkas skript kenasti tööle ja oli põhjust uuendada ka selle üleslaaditud versiooni, mis kannab siis nüüd juba uhkelt numbrit 0.02 :-)
Tundub, et täna parandati lõpuks ära ka üks viga, mis KOffice2 rakendustele tõsist peavalu valmistas. Nimelt oli seal küll võimalik sisse lülitada õigekirja kontroll, aga see ei toiminud kohe üldse - või õigemini toimis, aga ainuke keel, mida ta arvestas, oli inglise keel, ühtki muud keelt see ei tunnistanud. Nüüd paistab vähemalt veateate sulgemise põhjal, et see jabur olukord on lahenduse leidnud. Eks tuleb muidugi üle kontrollida, kas see ka tõele vastab, aga loodetavasti vastab.
Loetud: Tehnikamaailm 10/2009, Sirp 02.10.2009
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Ilmunud tõlked:
- Edward Lucas. Balti muremõtted (Diplomaatia 9 (73), 2009)
- Tomas Jermalavićius. Geopoliitilise "kristallkuuli" nägemused (Diplomaatia 9 (73), 2009)
Ärkasin siiski väga vara, sest juba keset sügavat ööd, enne kella 10, helistati kandekeskusest ja sooviti teada, millal ma kodus olen, et nad saaks mulle kenasti paki kätte toimetada. See oli TEA kirjastuse pakk - imelik, miks nende saadetiste puhul alati helistatakse ja päritakse, aga teiste puhul mitte? Ilmselt seal mingi nüke on, mida ma ei ole osanud ära tabada. Igatahes oli see väga kena ja sai kokku lepitud aeg, mis jättis mulle veel võimaluse uni siiski täis magada. Ma tegelikult olingi kavatsenud täna või hiljemalt laupäeval kandekeskusse minna, sest vahepeal oli laekunud teade kahe Krisostomuse paki kohta, aga nüüd langes see vajadus ära, sest väga suuremeelselt pakuti võimalust ka need mulle otse koju kätte toimetada. Olgu siis ära öeldud ka pakikeste sisu:
- S. F. Cohen. Soviet Fates and Lost Alternatives: From Stalinism to the New Cold War
- L. Rees. World War II: Behind Closed Doors. Stalin, the Nazis and the West
- P. Abrahams. Eakate terviseentsüklopeedia
Eile valmis nikerdatud skriptike Amarokile internetis kuulatavate Eesti raadiojaamadega siiski ei töötanud, aga õnneks oli inimesi, kes tunnevad JavaScripti palju paremini kui mina ning nii selguski, et olin kogemata sisse jätnud ühe ülearuse koma. See kõrvaldatud, hakkas skript kenasti tööle ja oli põhjust uuendada ka selle üleslaaditud versiooni, mis kannab siis nüüd juba uhkelt numbrit 0.02 :-)
Tundub, et täna parandati lõpuks ära ka üks viga, mis KOffice2 rakendustele tõsist peavalu valmistas. Nimelt oli seal küll võimalik sisse lülitada õigekirja kontroll, aga see ei toiminud kohe üldse - või õigemini toimis, aga ainuke keel, mida ta arvestas, oli inglise keel, ühtki muud keelt see ei tunnistanud. Nüüd paistab vähemalt veateate sulgemise põhjal, et see jabur olukord on lahenduse leidnud. Eks tuleb muidugi üle kontrollida, kas see ka tõele vastab, aga loodetavasti vastab.
Loetud: Tehnikamaailm 10/2009, Sirp 02.10.2009
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Ilmunud tõlked:
- Edward Lucas. Balti muremõtted (Diplomaatia 9 (73), 2009)
- Tomas Jermalavićius. Geopoliitilise "kristallkuuli" nägemused (Diplomaatia 9 (73), 2009)
2.10.09
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, millele küll tegin väikese pausi sisse, et ära teha miski, mis on ammu peas mõlkunud. Nimelt muusikamängijale Amarok Eesti internetis kuulatavate raadiojaamade skript. Neid jaamu on õige palju ja endalgi on tüütu alati neid üles otsida, skript aga annab kenasti võimaluse neid kõiki Amarokis kuulata. Või vähemalt võiks anda, sest ma ei ole päris kindel, kas see ikka toimib - enda arvates tegin kõik täpselt nii, nagu vaja, kontrollisin ka jaamade vood üle, et nad ikka kindlasti mängiksid, aga skripti reaalsel paigaldamisel esines siiski mingi viga. Võimalik, et see oli lihtsalt tingitud mingist pisiasjast mu enda süsteemis ja nüüd, kus see on kde-apps.org-i üles riputatud, töötab skript kenasti, aga võib-olla tuleb seda veel lähemalt uurida, et selgusele saada, milles probleem. Igatahes on vähemalt andmed ilmselt kõigi Eestis tegutsevate internetiraadiote kohta nüüd kokku koondatud, isegi kui mingi vormistusviga ei peaks lubama skripti veel kasutada.
Päeval võis ka lugeda Venemaa aina mornimaks muutuvaid kommentaare eile avaldatud Tagliavini aruandele Venemaa-Gruusia möödunudaastase sõja kohta. Kui eile, vahetult enne ja pärast aruande avalikustamist, olid Moskvast lähtuvad kommentaarid veel väga optimistlikud ja kinnitasid aina, et vaat, mis me ütlesime, meie ikka õiged mehed, siis tänaseks olid nähtavasti mitmed aruandega ka tegelikult tutvunud ja mõistnud, et eriti Venemaale ei ole selles kohe midagi positiivset (Rogozini ärplemine on erand, aga sellelt mehikeselt ei oskagi õieti muud oodata...). Ja nii ilmusidki ridamisi avaldused, mis kinnitasid, et aruandes esineb "ebakõlasid" ja "liialdusi". Ega midagi muud oodata ei olnudki, kui samuses aruandes kinnitatakse, et ükski põhjendus, mida Venemaa Gruusia ründamise kasuks on toonud, kuidagi ei päde või kui isegi põhjendus muidu võiks pädeda, siis selle ellurakendamine oli igati ebaproportsionaalne. Infosõja selle lahingu on Venemaa igatahes selgelt kaotanud.
Muidugi, ega Gruusial ka midagi hõisata ei ole, sest aruanne osutab - ja pigem põhjendatult ja õigustatult kui vastupidi - ka nendepoolsetele rikkumistele ja eksimustele, ent need jäävad mastaabilt ja tasemelt Venemaast tunduvalt maha. Ilmselt on seda adunud ka grusiinid ise, sest sealtpoolt on aruande suunas lennanud vaid üksikud ja üpris pehmed kriitikanooled, peamiselt just selles vaieldavas küsimuses, millele ka aruanne ei suutnud selget vastust anda, kui palju ikkagi viibis Lõuna-Osseetias enne sõlmpunkti ehk Gruusia tulelöögi algust "üleliigseid" võõrvägesid. Aga ilmselt pakub nii see aruanne kui ka selle tõlgendamis- ja täiendamisvõimalused kui mitte "suures meedias", siis vähemalt asjatundlikumates ringkondades ainest aruteluks veel õige mitu nädalat või kauemgi.
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Räpane seksikas raha (TV3)
Päeval võis ka lugeda Venemaa aina mornimaks muutuvaid kommentaare eile avaldatud Tagliavini aruandele Venemaa-Gruusia möödunudaastase sõja kohta. Kui eile, vahetult enne ja pärast aruande avalikustamist, olid Moskvast lähtuvad kommentaarid veel väga optimistlikud ja kinnitasid aina, et vaat, mis me ütlesime, meie ikka õiged mehed, siis tänaseks olid nähtavasti mitmed aruandega ka tegelikult tutvunud ja mõistnud, et eriti Venemaale ei ole selles kohe midagi positiivset (Rogozini ärplemine on erand, aga sellelt mehikeselt ei oskagi õieti muud oodata...). Ja nii ilmusidki ridamisi avaldused, mis kinnitasid, et aruandes esineb "ebakõlasid" ja "liialdusi". Ega midagi muud oodata ei olnudki, kui samuses aruandes kinnitatakse, et ükski põhjendus, mida Venemaa Gruusia ründamise kasuks on toonud, kuidagi ei päde või kui isegi põhjendus muidu võiks pädeda, siis selle ellurakendamine oli igati ebaproportsionaalne. Infosõja selle lahingu on Venemaa igatahes selgelt kaotanud.
Muidugi, ega Gruusial ka midagi hõisata ei ole, sest aruanne osutab - ja pigem põhjendatult ja õigustatult kui vastupidi - ka nendepoolsetele rikkumistele ja eksimustele, ent need jäävad mastaabilt ja tasemelt Venemaast tunduvalt maha. Ilmselt on seda adunud ka grusiinid ise, sest sealtpoolt on aruande suunas lennanud vaid üksikud ja üpris pehmed kriitikanooled, peamiselt just selles vaieldavas küsimuses, millele ka aruanne ei suutnud selget vastust anda, kui palju ikkagi viibis Lõuna-Osseetias enne sõlmpunkti ehk Gruusia tulelöögi algust "üleliigseid" võõrvägesid. Aga ilmselt pakub nii see aruanne kui ka selle tõlgendamis- ja täiendamisvõimalused kui mitte "suures meedias", siis vähemalt asjatundlikumates ringkondades ainest aruteluks veel õige mitu nädalat või kauemgi.
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Räpane seksikas raha (TV3)
Subscribe to:
Posts (Atom)