Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse jäi ka üks väga suure kiiruga ja paraja vaevaga Postimehe hüvanguks tehtud tõlge (ei, vaev ei olnud tingimata tõlkega seotud, vaid rohkem sellega, et ma pidin seda tegema enam-vähem keset und :-) ehk ajal, mil mul oli just plaanis pärast pikka ja väsitavat ja kordaläinud tööpäeva tublisti magades end kosutada.)

Tänane Sirp oli minu jaoks suhteliselt tühi, aga nii ei pruugi see mitte kõigile olla: nimelt oli tegu, võiks öelda, Viljandi erinumbriga (sellele linnale üht- või teistpidi pühendatud lood moodustasid lehe mahust ligikaudu 57 protsenti ehk umbes 26 lehekülge 45 (sisu)leheküljest). Ja kuigi ma neidki lugusid põgusalt silmasin, ei saa öelda, et need eriti oleksid haakinud, lihtsalt piisavalt ebahuvitav on mu jaoks see linn. Isegi kui on tegu lapsepõlve ainsa vähegi suurema linnaga, mida ma nii suht-koht tundsin (Tartusse ja Pärnusse olin sattunud ju vaid mõne korra ja Tallinnassegi päris harva). Aga kellele Viljandi asjad rohkem korda lähevad, see leiab tänasest numbrist kahtlemata palju põnevat lugeda ja kaasa mõtelda.

Ega Viljandi-välinegi leheosa palju millegagi hiilanud, siingi oli õige mitu sellist pinnapealset huvi pakkuvat lugu (näiteks intervjuu väga vinge šokker-jõuluvanafilmi tegija Helanderi Jalmariga või tõlkelugu filmitsensuurist, eriti seoses Türgiga, mis üldse viimasel ajal mitmesuguste tsensuuriteemadega esile on kerkinud), lisaks veel lausa lahtise kämblaga lajatavat raamatukriitikat (näiteks Märka Veiko punkluulekogumiku kohta või Oja Arno Dalist ja sürrealismist kõneleva raamatu kohta).

Kuid siiski leidus selles tagapooles ka mõndagi päris põnevat. Kõigepealt näiteks Sova Henriku äärmiselt põnevalt kirja pandud arvustus Schrödingeri Erwini hiljuti eestindatud raamatust "Mis on elu?". Raske oleks siin kokkuvõtvalt selle loo kohta midagi öelda, sestap jääb üle soovitada seda vaid lugeda - ja muidugi ka Schrödingeri ennast, kelle mõtted selle artikli kriitikast hoolimata või ka just sellepärast kahtlemata uurimist ja läbimõtlemist väärivad - arvestades muidugi, et tema tööd on kirja pandud nii oma seitsekümmend aastat tagasi, pärast mida on nii mõndagi muutunud nii teaduslikes kui ka muudes arusaamades.

Minu teatava erihuvi tõttu köitis mõistagi tähelepanu üks näitusetutvustus, mis muu hulgas kajastab öökulle. Rääkimata sellest, et alati on mõnus lugeda midagi nende imetabaste tiivuliste kohta, panin loost mõistagi kõrva taha vajaduse taas külastada loodusmuuseumi, kus see näitus avatud on.

Kronbergi Janika oli avaldanud Sirbi veergudel oma Anatoolia-reisikirja teise osa (vähemalt minu teada; esimene ilmus mõne kuu eest Diplomaatias), mis sisult sobib hästi ajastuma just praegu mälestamist leidva kurva sündmusega, sajandi eest armeenlastele kaela langenud häda ja viletsusega, mida enamjaolt genotsiidiks nimetatakse. Seda masendavat hingust õhkus piisavalt ka loost endast, ehkki halamine pole kahtlemata selle loo peamine sisu. Igatahes kindlasti lugu, mida tasub lugeda soovitada.

Ja ühtlasi, võib-olla nende mustade toonide kõrvale pisut humoorikamas võtmes, tasub ehk mainida sedagi, et kui autori arvates on Armeenia kunagine pealinn Ani siinmail vähetuntud, siis on Eestis kindlasti vähemalt üks seltskond inimesi, kes seda linna une pealt teab - need on ristsõnalahendajad (sest Ani koosneb nii armsatest tähtedest levinud tähtedest, mida on, tundub, ristsõnakoostajatel lausa lust ruudustikku paigutada).

Numbri lõpetas aga taas Leete Arti nagu alati vaimustav pilguheit soomeugrilaste maailma, seekord kitsamalt keskendunud, jah, lausa nii suurele asjale nagu tõde. Ja võib-olla olekski hea lõpetada tsitaadiga loost, mis võtab ilusasti kokku tõsi(teadus)liku maailmapildi soomeugrilaste vaatevinklist:

[S]oome-ugri tõde [on] kätketud faktide ja ebamäärasuse esteetilisse mängu. Ilma arusaamatust loova hämata ei ole ka tõde selle soomeugrilikus mõttes. Otsesõnu räägitut [...] ei pea keegi tõeks, vaid uhkustamiseks.

Loetud: Sirp, 24.04.2015
Vaadatud: Pulmapilt (ETV2), Elas kord ... (Fox), Keeris (TV3)

Kolmabased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev. Poolenisti seepärast, et läks, nagu ikka läheb, kui hellitad end juba mõttega, et on saadud pisut lõbustatud ja maaõhuga turgutatud ja nüüd võiks taas (põhi)tööle valu anda - ja siis valgub kaela kaks jupikest tõlkimist RKK hüvanguks, veel kaks Postimehe hüvanguks ja lõpuks veel üks Diplomaatia hüvanguks (ehkki selle viimase lõpetamise ma lükkasin siiski natuke edasi).

Aga lisaks sellele võib eelmise postituse lisandusena mainida, et Tartu-käigul jõudis minu kätte ka üht-teist uut ja huvitavat, täpsemalt üks raamat, mis ühel tuttaval kangesti üle oli ja mille saamise vastu mul midagi ei olnud, täpsemalt siis see:

• Isaac Asimov. A Memoir

Aga lisaks sellele veel ka niisugune vahva öökull-poekott (jajah, just nii! :-) ):

Loetud: Horisont 2/2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Pilvede all (Kanal2), Restart (Kanal2), Puudutus (TV3)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse põimis end seetõttu, et eile oli mõlemal muid ja paremaid asju teha, ka külaskäik ema juurde. Mis tähendas, nagu ikka, kopsakat kõhutäit - ah, seekord lausa vastlalist kõige oma hernesupi ja vastlakukli ja muu sellisega! - ning parajat peatäit, seda viimast mõistagi ikka ristsõnavihikute kujul.

Aga ühtlasi tähendas see ka mu kodusesse strigoteeki (jajah, see on sõna, mida sõnaraamatust ei leia, ise mõtlesin välja :-) ) järjekordse isendi lisandumist, mida ma hea meelega ka siin demonstreerin:

Aga see polnud veel kõik: samamoodi lisandus selle külaskäiguga üht-teist mu kodusesse raamatukokku, millised lisandused olgu samuti siin ära märgitud:

• Kuressaare vanem ajalugu
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2008
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2009
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2010
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2013

Loetud: Vikerkaar 1-2/2015
Vaadatud: Kuidas peatada Putinit? (Kanal2), Välisilm (ETV), Gorbatšov - mees, kes muutis maailma (ETV), Elavad surnud (Fox)

Esmabased mõtted

Tavaline väiketööpäev, millesse kiilus end sisse veidi tavapäratult tänasele langenud külaskäik ema juurde. Mis tähendas, nagu ikka, kopsakat - täna veel eriti kopsakat - kõhutäit ja parajat peatäit, seda viimast siis mõistagi ikka ristsõnavihikute kujul.

Aga eriliseks rõõmuks külaskäigu juures oli see, et küllap ehk selle hooaja viimase jõuluaastavahetuskingina - jah, kuidagi on neil päkapikkudel see aadressivärk ikka täiega segi, aru ma ei saa - jõudis mu kätte kaks eriti vaimustavat öökulli. Nii vaimustavat, et ei saa kuidagi jätta neid ka siin visuaalselt kajastamata ja nende valmistajale ääretult suurt tänu väljendamata:

Loetud: Imeline Ajalugu 1/2015
Vaadatud: Välisilm (ETV), Korengal (ETV), Die Frau des Zeitreisenden (Sat1)

Teisibased mõtted

Täiesti põhitöövaba päev, millesse mahtus küll lausa kahe artikli tõlkimine, üks Diplomaatia ja teine Postimehe hüvanguks, ning ohtralt väljaskäiku. Viimastest esimene kulges ema juurde, peamiseks põhjuseks see, et seal (jajah, muidugi jälle valel aadressil, eks ole!) olla käinud hilinenud päkapikud, kes poetanud tuppa mulle mõeldud kingituse. Ja see oli uhke küll, järjekordne täiendus mu pisikesele öökullikollektsioonile, nii et uhkus ja suur rõõm ei luba mitte jätta selle pilti ka siin avaldamata:

Enesest mõistagi tähendas ema juures käik ka, nagu ikka, toekat kõhutäit ning pisukest peatäit, seda loomulikult ikka ja ainult ristsõnavihiku kujul. Korralikuma peatäie eest ent hoolitses peatselt järgnenud sellekuine Nõmme mälumäng, kus meie osaks jäi seekord neljas koht. Nii ahvatlevalt lähedal - kõigest ühe punkti kaugusel - kolmandast, et täna oli lausa kahju, et paari-kolme küsimuse vastused mitte peakolu seest välja ei tulnud, vaid jäid sinna ootama ahhaa-hetke vastuse kuulmisel ... Küll aga õnnestus olla poolajaarvestuses suisa esikohal, mille eest saime ka eriauhinna: kotitäie porgandeid :-)


Loetud: Tehnikamaailm 1/2015
Vaadatud. Plekktrumm (ETV), Vice: Gröönimaa sulab; Võlaorjus (Kanal2), Must nimekiri (Kanal2), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: kollektiivne argus (Postimees, 13.01.2015)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest haukas oma tüki traditsiooniline ema külastamine. Mis tähendas, nagu ikka, üht kopsakat kõhutäit ja sellele järgnevat mõnusat peatäit, viimast mõistagi ikka ristsõnavihikute kujul. Täna oli ent kõhutäie osa mõnevõrra eriline seoses mu peatselt läheneva tähtpäevaga, mille puhuks ema oli valmistanud ja hankinud kõikmõeldavaid hõrgutisi. Nojah, et soolase toidu osa oli esimene ja see täitis juba kõhu vaat et triiki, siis jäi muidugi nende mitte nii soolaste, et mitte öelda täitsa magusate hõrgutiste osakaal ema juures vähemaks, aga eks saab neid siis kodus see-eest rohkem nautida.

Hõrgutiste kõrval jagus aga juba ruumi ka esimestele kingitustele, mille seast eriliselt rõõmustas su silma ja südant üks väga armas öökulli, selle mu lemmikolevuse (peale iseenda, loomulikult :-) ) kujuke. Või õigemini päris suur kuju, ikka muljetavaldav kohe. Mille kinnituseks olgu ka siia pilt pandud.

Teel koju astusin aga läbi ka elukohajärgse suurema universaalmagasini juurest, mille välisseina kõrvale on teatavasti asetatud postipakikapid, kus mind ootas ees üks raamatu, mis olgu ka siin ära mainitud:

• J. F. Harrington. Ustav timukas. Elu ja surm, au ja häbi tormilisel 16. sajandil

Loetud: Diplomaatia 9/2014
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Lille kohvik (ETV), ENSV (ETV), Viimane laev (TNT Film), Langev taevas (TNT Film)

Pühabased mõtted

Üks hea ja mõnus päev, sellest hoolimata, et jätkuvalt oli maru kuum ja palav. Õnneks avaldas see kuriilm mõju ainult siis, kui sooritasin oma igapühapäevast rituaali ehk ema külastamist. Mis juhatas päeva väga kenasti sisse kopsaka kõhutäiega - jaah, jälle hakklihakaste ja kartulipuder, no mis võiks parem päevahakatus ollagi! - ja sellele järgnenud tubli peatäiega, seda viimast siis ikka mõistagi ristsõnavihikute kujul. Ühtlasi sain kätte eilse saagi ehk kaks uut öökullikuju, mille kandmisest ma laisa inimesena eile loobusin, susates need ema kotti.

Ökulikogu täiendused juulis 2014.

Õhtupoolikut aga aitas muuta elamusväärseks jalgpalli MM-i finaal. Nii Saksamaa kui ka Argentina olid sel turniiril näidanud väärt mängu ja nii võis oodata, et finaal tuleb vaatamist väärt. Ja tuligi, algusest peale oli väga äge mäng mõlemalt poolt ning väravavõimalusigi tekkis finaali kohta üllatavaltki palju. Mida ent kuidagi ei tahtnud tekkida, olid need väravad ise: mõlemal oli päris korras kaitsesüsteem ja mõistagi ka head väravavahid (ehkki viimastel ei tulnudki kuigi palju mängu sekkuda) ja nii kippusid kõik lubavad üritused sel viimasel maalapil värava ees aina sumbuma. Siiski oli kogu mängu jooksul selgelt näha Saksamaa domineerimine ning lõpuks lisaajal kandis see ka vilja, kui Argentina kaitse ja väravavaht tegid õige pisukese valearvestuse - sellise, mis enamikul juhtudest ei tähendaks midagi - ning sakslased suutsid mängu ainsaks jäänud värava ära lüüa. Eks Argentinast oli natuke kahju muidugi ka, aga siiski: võitsid selgelt paremad, sest nagu öeldud, sakslased domineerisid üldiselt lakkamatult ja ka nende füüsis paistis (lisaajal eriti ilmekalt) olevat pisut parem, sõnaga just nii palju, et seda võitu ka kindlalt väärida. Nii et kuigi üks mu lemmikuid ja vähemalt minu arvates favoriite Brasiilia nii armutult pelgalt neljandale kohale lausa jõuga suruti, siis vähemalt see tähtsaim tiitel läks mu teisele suurele lemmikule, täiesti õiglaselt pealegi.

Tänasesse päeva jäi ka tervelt kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, mis ühtlasi tähendas seda, et tarkvara tõlkimisele aega ei jagunudki.


Loetud: Akadeemia 7/2014
Vaadatud: Musketärid (ETV), jalgpalli MM-i finaal: Saksamaa-Argentina (ETV)

Teisibased ehk jõululaubased mõtted

Eks ta ju muidugi oleks võinud ellu äratada mitte küll kõige varasema (sest need olid ka lume poolest tõsiselt vaesestatud), aga sellise keskmise lapsepõlve aja mälestusi ning olla valge ja vaikselt langevate helbekeste ja tüseda punases vormirõivas mehemüraka ja kõige muu vastava atribuutikaga, selmet olla vihma tibutav, musta-pruunikas ja kena murueidetütrepärjaga haldjakesena kingisaajate nime välja hõikava vennatütrega, aga kui veeta jõululaupäev lähedaste inimeste ringis, ei ole õieti too väline väliste tunnuste nii või naa olemine üldse nii tähtis ja taandub kõige muu, sisemise ülevalguva rahu- ja rahulolutunde ees.

Millist, seda tunnet siis, mõistagi aitasud vaid süvendada ühelt poolt traditsiooniliselt lookas, vaevu koormale vastu pidav jõululaud (võib  - sest kes see teine ju ikka enda saba kergitab kui mitte ise - rõõmuga ära märkida, et kuigi mul oli eile korralik peavalu ja ma kahtlesin, kas mu nagunii napid, et mitte öelda täitsa olemata kokanduslikud võimed selle varjust üldse valla pääsevad, leidsid mu valmistatud, toda jõululauda veel enam looka ajavad kirju koer ja jäätis vähemalt sõnades, aga paistis, et ka suudes päris head vastuvõttu) ja iseenesest mõista ka õige mitu kingipakki igasugu vahvate ja lausa vajalike asjadega.

Viimaste, nende kinkide seas siis, olid domineerival positsioonil kaks liiki. Esiteks mõistagi raamatud, mis saavad ka allpool ära mainitud, aga teiseks tuleb nentida, et nähtavasti eelkõige Facebook, aga võib-olla ka mõned muud sotsiaalse suhtlemise kanalid toimivad eheda võrkturunduse keskkonnana: nähtavasti just seeläbi ja nende kaudu on jõudnud varasemast selgemalt kõigi mu tuttavate ja sugulaste ja kelleni iganes teadmine, et mul on omamoodi erisuhe öökullidega - ja nüüd oligi kingipakkidesse peitu pugenud, et siis mu ootusärevalt põksuva südame saatel ning teadmatusest ja sellega kaasnevast erutusest pisut värisevate käte all pakendikihi alt vabanedes silma ja vaimu ja hinge rõõmustada, õige paras hulk igasuguseid öökulle, olgu ripatsite või kettide või või tasside või suisa helisevate-kõlisevate kellukeste kujul. Mille üle ma otse loomulikult ainult rõõmustada võisin. Aga olgu siis pika jutu lühikeseks kokkuvõtteks ära mainitud ka kingipakkidesse poetatud raamatud:

• Eesti ajalugu III
• Võõrsõnade leksikon
• Ristsõnastik 2014
• J. Freimann. Tõstesport Järvamaal läbi aegade
• P. Rammo. Laupa mõis. Minevikust ja tänapäevast

Valik kodusest öökullistikust Issanda aasta kahe tuhande kolmeteistkümnenda jõulude ajal
(Pildi kvaliteet: täpselt esimesejõulupühapuhune)

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Vahva sõdur Švejk (Kanal2)

Reedesed mõtted

Algupoolel selline vankuvas tervislikus seisundis tavaline tööpäev, aga siis leidsin, et tuleb ikka kõigest hoolimata ja lausa kõigele vaatamata pisut lõbutseda ja seadsin sammud ühele seltskondlikule koosviibimisele. Mis hõlmas terve õhtu ja oli äraütlemata tore ja lõbus, aga millest diskreetsus- ja privaatsuskaalutlustel siin pikemalt juttu ei tule. Olgu vaid nii palju ära mainitud, et mu ökulilembus sai järjekordselt täiendust väikeste (köögi)nikerdiste kujul, mis öeldi olevat munapeekrid (kuigi mul tekkis väike kahtlus, sest see toetuspind on neil muna jaoks nagu kuidagi vähene, aga ka pakendil oli nii kirjas, nii et ju see siis nii peab olema). Et see lihtsalt sõnadeks ei jääks, siis kinnitav pilt ka juurde:

Aga enne seda lõõgastav-vabastavat õhtut jõudsin ka Sirpi lugeda. Kui tulla tagasi uue kujunduse juurde, millele ma eelmisel nädalal pisut kahtlevalt poolehoidu avaldasin, siis täna võis rõõmuga tõdeda, et vähemalt ühes osas on asjad paremaks läinud: Sirbi vahel olev Keele Infoleht oli seekord tavalise nelja lehekülje asemel lausa kaheksaleheküljeline! Isegi kui pisut väiksemad ja hõredamas kirjas leheküljed mahutavadki vähem teksti, on kaks korda rohkem ruumi siiski kindlasti edasiminek. Aga nagu eelminegi nädal tõdetud, ei ole ühtegi head meepotti, mille peal ei tiirutaks salakaval tõrvapiisake. Nii ka nüüd: see on hea, et ka Keele Infoleht on kokku köidetud, aga see on halb, et ta on ühtlasi kokku köidetud põhilehega. Võib ju aru saada, et samuti Sirbi vahel olnud Diplomaatia on eraldi seepärast, et see on lausa eraldi tellitavgi ja algusest peale eraldi seisnud, aga ka Keele Infoleht on ju omaette leheküljenummerdusega ja puha, nii et isegi eraldi tellitamatusest hoolimata igas mõttes omaette hoidev ja olev väljaanne. Mis mulle vähemalt tähendas seda, et pidi taas hakkama klambreid algul lahti ja siis jälle kokku murdma, et see lisaleht vahelt kätte saada ja omaette asetada (sest erinevalt põhilehest neid ma säilitan). (Ahjah, klammerdus on väga hea, oli juba eelmiselgi numbril, mille eest tuleb samuti kiidusõnu jagada.)

Sisu poole pealt avas lehe mu jaoks Raagma Garri pikem lugu "linnriigistuvast" Eestist. Ehk lahtiseletatult tema meelest rahvuskehandile ohtlikust elanikkonna koondumisest Tallinnasse, vähemalt määral ka Tartusse. Mõneti küll tundub, et see võitlus on nii Eestis kui ka mujal juba lootusetult ammu maha peetud ning urbaniseerumine ja metropoliseerumine igati pöördumatud, pigem kiirenevadki. Kuigi, nagu ta ka ise osutab, on täiesti olemas vastupidine tendents, olgu valglinnastumise või päris maale-tagasi-liikumise kujul. Nii et kas see oht nüüd nii suur on, kui autor üritab näidata, aga mõttekoht on siin kindlasti.

Sellest palju huvitavam oli juba ajaloole pühendatud kaks-ja-pisut-enam-lehekülg, mille teemaks oli parun Maydelli ajalooliste piltide publikatsioon ja samateemaline näitus. Ehkki interjueerija üritas vestlusringi osalisi ja ühtlasi pulbikatsiooni ja näitusega seotud isikuid igati provotseerida samale debatirajale, mis aasta algupoolel Eesti keskaja akadeemilise käsitluse ümber puhkes, nad siiski väga liimile ei läinud ja pigem koondasid tähelepanu ikka teemale endale, see tähendab ajalooalastele piltidele ja eriti Maydellile. Ma ei ole pikka aega põhjalikult õpikuid sirvinud, sestap oli mõneti üllatav teada saada, et neid illustreeritakse tänini sageli üsna vana pildimaterjaliga, mille vastavus tänapäeva ajalooteadmistega on tihti tagasihoidlikult öeldes tagasihoidlik. Ehk nagu ütleb üks vestlusringi osaline Kreemi Tiina-Mall: "Illustreerida XIX sajandi ajalomaaliga mõne keskaegse ajaloosündmuse kirjeldust on sõna otseses mõttes ohtlik, sest pilt räägib rohkem omaenda loomisajast kui kujutatavast sündmusest." Ja lisaks oli selles loos veel üks mõte, mis mul endal on samuti ammust ajast peas keerelnud, eriti tänapäevase meedia kohta, kus pildilise teabe osakaal aina ja aina suureneb, aga sõnastatud paremini, kui mina eales oskaksin:

Pilt ütleb küll rohkem kui tuhat sõna, aga ometi jääb midagi puudu. Ka keskaegsete altarite pildid pidi jutlustaja ära seletama, lugusid piltide taga pidi teadma. Kui sõnaline kontekst ära kukub, on ka pilte järjest raskem mõista

Kirjanduskülgedel oli Liivaku Lembit kirjutanud pikalt Ballardi mõne aja eest eesti keeles ilmunud romaanist "Crash" ja kirjanikust ning igasugu muudest asjadest laiemaltki. Selle viimase tõttu oligi erakordselt huvitav lugeda põgusat ülevaadet skandaale tekitanud kirjandusest läbi ajaloo. "Crash" on muidugi ka ise nii skandaalne teos, et sellest võinuks kirjutada pikemaltki (seda enam, et kardetavasti on see paljudele pigem teada ja tuntud hoopis filmi vahendusel, aga nii põhjaliku konteksti andmise eest tuleb autorit ainult tänada, see oli tõeliselt hariv.

Kirjanduskülgedelt tasub veel ära märkida Märka Veiko kirjutis Kunnuse Mihkli esseekogu kohta, kirjutatud talle omases lopsakas stiilis, aga siiski piisavalt hästi, ja kuigi ma ise luulesõber ei ole, siis ka Meieli Kaupo lugu paarist luuleraamatust, millest ühe autor on mu üpris hea tuttav, kes kirjanikuna esineb Krafinna nime all ja keda autor kõigeti kiidab, mille üle saab vaid rõõmu tunda.

Teaduskülgedel paiskas Varraku Toomas tuld ja tõrva praeguse teadussüsteemi pihta, mis tema hinnangul jagavat liiga kergelt doktorikraade: see peaks olema tunnustus ülimate saavutuste eest, on aga praegu sageli vaid lihtsalt järgmine aste noviitsist elik magistrist ja pealegi sageli veel Varrakule eriti ebasümpaatsete poliitikute pooleldi päästerõngas juhuks, kui nad peaksid poliitikast tagasi tõmbuma, olgu vabatahtlikult või mitte. Mulle tundus see pisut elitaarse suhtumisena, aga oma iva tal kindlasti sees on. Vähemalt selles mõttes kindlasti, et teadusehindajad peaksid olema alati ikka inimesed, kes teavad, mida nad hindavad, mitte ei aja näpuga järge eeskirjaraamatus, et siis otsustada haru või asutuse heakskiitmine või mahategemine selle järgi, kas publikatsioone on üks rohkem või vähem, kas juhendatavaid on just nii palju või nii vähe ja nii edasi (mitte et need poleks samuti vajalikud kriteeriumid, aga formaalsed kriteeriumid on olulised ainult ja ainult siis, kui ka hinnatav asi on formaalne, muidu kaotab see lihtsalt mõtte).

Hektori Andi oli lühidalt, aga siiski enam kui leheküljel (üldse paistab paaris viimases numbris olevat üle lehekülje ulatuvaid artikleid märgatavalt rohkem kui tavaliselt, nähtavasti ei ole ei autorid ega tegijadki veel hästi harjunud selle väiksema formaadiga ja arvestavad ikka veel "suure" lehekülje mõõtu lugude tähemärkide arvuga) kokku võtnud füüsika, eriti selle "fundamentaalse" osa tänapäevaprobleemid esijoones pärast viimaste aastate suurt läbimurret, Higgsi bosoni (peaaegu kindlat) avastamist. Ning leidnud, et probleeme on õieti päris palju, kuigi ta ei riskinud ennustada, kas see tähendab seda, et on lootust leida siiski mingeid kompromisse teadaolevate faktide ja teooriate vahel või võib ees oodata põhjalikum, paradigmaatiline murrang füüsikalises maailmamõistmises üldse. Mõnusas toonis kirjutatud loos jäi eriliselt silma ja tõi muheluse näole üks lauseke, mis olgu ka siin osutatud:

On hästi teada, et revolutsiooni ajal hakkab aspiriini müük kiratsema, sest pohmelust ja peavalu hakatakse ravima giljotiiniga.

Lõpuloona oli mulle väga põnev lugeda millestki, mis viimastel päevadel sotsiaal- ja muus meedias kriitilisel toonil esile kerkinud, aga mille kohta mul mingeid teadmisi polnud, nimelt Toompea lossi Valge saali uksepealsetest rahvusromantilistest maalidest. Kalmu Mart oli põhjalikult (või vähemalt nii põhjalikult kui ajalaheartikli maht seda lubab) kokku võtnud nii saali kui ka maalide problemaatika ja teinud seda õnneks igati apoliitiliselt.

Keele Infolehe põhimaht oli pühendatud nähtusele, mille kohta kasutatakse sõnapaari "selge keel", aga mille kohta võiks ka öelda "normaalne" või "arusaadav" keel (avalugu ja vestlusring). Ma leidsin sealt endale ka uue mõiste (vähemalt ei tule meelde, et oleksin seda varem kohanud: arekeel, mis lahtiseletatult tähendab "lihtsustatud ja erivajadustega või keelt alles õppivate inimeste jaoks kohandatud keelekasutus". Selge keel on mõistagi midagi muud: põhimõtteliselt ikka seesama tavaline keel, aga võimalust mööda vabastatud eelkõige keelelistest keerutustest, millega eriliselt hiilgab bürokraatiakeel, aga teataval määral ka õiguskeel. Nii jäi vähemalt neist lugudest mulje, aga ma võin omalt poolt öelda, et ka näituseks teaduses esineb sageli mõttetut ja tarbetut keerutamist, mis jätab isegi siis, kui tegelikult on käsitletav teema huvitav ja sisaldab tõesti väärtuslikku materjali, paraku mulje, nagu oleks autor mõni kehkenpüks, kes püüab asjast, millest ta suurt midagi ei tea, kirjutada nii, et jääks mulje, nagu ta teaks. (Ja kui eriti vastik on selliseid asju veel tõlkida!)

Sümpaatne oli intervjuu teeneka eesti keelemehe Raagi Raimoga, kelle Keeleteogi preemiale kandideerinud raamat "Talurahva keelest riigikeeleks" (mis paraku intervjuu sissejuhatuses oli ekslikult saanud kuju "Talupojakeelest riigikeeleni") ka mul lugemist ootavate raamatute virnas seisab. Mulle oli üllatuseks, et Raag on olnud ka uute sõnade väljamõtleja või vähemalt väljapakkuja. Ja veel võis sealt teada saada, et ta "kõpitseb" ulatusliku eesti-rootsi sõnaraamatu kallal, mis kahtlemata oleks tema Rootsi tausta arvestades tänuväärne panus sõnaraamatute sekka, sest suur rootsi-eesti sõnaraamat on juba olemas, aga vastupidisega on lood nigelamad (neid küll on, aga mitte hirmus mahukaid: 40 000-sõnaline on olemas, 100 000-sõnalist veel paraku mitte).

Rannuti Mart oli taas pikalt-laialt ette võtnud oma lemmikteema lõimumise ja samamoodi taas teinud põhjalikult maatasa enam-vähem kõik, mis selles vallas seni tehtud on. Selles mõttes oli seda lausa igav lugeda, korduvaid mõtteid oli palju, aga nojah, ma päris usun, et kui mitte täies mahus, siis vähemalt osaliselt on tal ka õigus (isegi kui lõimumine praktikas toimub nagunii täiesti paratamatult, võiks kindlasti see käia tõhusamalt ja läbimõeldumalt, olgu siis nii nagu soovib Rannut või kuidagi teisiti). Mõned tema süüdistused tundusid üpris tõsised, eks näib, kas need saavad ka suuremat kõlapinda: sest kui raha on kulutatud nii mõttetult, nagu Rannuti esitatust mulje jääb, on see lausa riigikontrolli teema juba.

Langemetsa Margit oli andnud lühikese ülevaate lähiajal EKI tubli töö tulemusel ilmuvatest sõnaraamatutest, mille seas tähtsaimal kohal on kindlasti nagu eelmises, nii ka selles Sirbis omaette reklaamina ettetellitav õigekeelsussõnaraamat. Aga selgus, et selle kõrval näeb ilmavalgust ka vadja keele sõnaraamat, nüüd juba seitsme asemel ühes (1800-leheküljelises!) köites ja omajagu täiendatuna. On äraütlemata hea, et liivlaste kõrval lähima sugurahva keel on nii monumentaalselt kirja pandud - seda enam, et keel ise on ju sisuliselt juba välja surnud, paraku (kahe aasta eest olla vadja keele kõnelejaid olnud veel pelgalt seitse, kirjutati samuti Sirbis, ja mul on tunne, et ma olen lugenud, et vahepealsetel aastatel olla vähemalt üks neist veel ära surnud).

Ja viimasena, ikka vastu tulles Emakeele Seltsi ammusele palvele, olgu ka siin ära mainitud, et Keele Infolehes ilmusid järjekordse keeleviktoriini küsimused, mis seekord puudutavad todasama "selget keelt" ja nõuavad täpse vastuse teadmise asemel pigem loovat mõtlemist.

Loetud: Sirp, 20.09.2013

Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: J. Quinault. Küberturvalisuse tagamise Briti mudel (Diplomaatia 9/2013)