Täiesti töövaba ja ainult lõbule, lustile ja meelelahutusele pühendatud päev. Algas see sõiduga Tartusse, mis võttis mind vastu üllatavalt heatahtlikult - vaevalt olin kohale jõudnud, kui algas paraku küll mitte kuigi pikk, aga siiski korralik tugev paduvihm. Ma ei olegi enam mitu aastat mittetalvisel ajal Tartus käinud ja seekord oli veidi aega linna peal ringi vaadata. Päris kena oli, kuigi peatänav (ilmselt võib selle kohta nii öelda küll, vähemalt minu vaatevinklist) oli valdavalt üles kaevatud. See kurikuulus must maja muidugi veidi hämmastas, kuidagi kohatu tundus ja mu meelest oli ta ka kuidagi valesti positsioneeritud, nagu ühtegi pidi ei haakunud naabritega. Aga noh, eks see linnaplaneerimine ja hoonestamine ole targemate inimeste asi ka... Avastasin puhtjuhuslikult ühe uue kohviku (see tähendab siis minu jaoks uue - mul ei ole aimugi, kui kaua see olemas on olnud), millel nimeks Cafe Noir. Et sama nime kannab ka üks mu lemmikuid kohvimarke, siis astusin ka sisse ja lasksin sealsel kohvil hea maitsta. Maitseski hästi, kuigi see polnud ilmselt sellest margist. Kohvik ise oli parajasti täis sellist suviselt segast ja kirjut seltskonda: mõned pered või paarid, mingi täiskasvanute seltskond ja siis veel mingi (välis)tudengite seltskond.
Aga põgusa Tartu väisamise järel võtsin ette teekonna linnast veidi välja, päeva peasündmusele, milleks oli klassi kokkutulek. Ma ei käinud küll seal koolis ja klassis kaua, vaid kaks aastat, aga mõnes mõttes oli toonase põhikooli ehk 8. klassi lõpetamine siiski tähelepanuväärne - ühes meie klassiga lõpetas ka kool, et panna uksed kui mitte igaveseks, siis vähemalt senini ja nähtavaks tulevikuks samuti kinni. Kool ise kandis tookord Reola 8-klassilise kooli nime (selle järglaseks on linnale veidi lähemal asuv Ülenurme gümnaasium).
Koolimaja oli üsna õnnetus seisus, aga siiski mitte päris katastroofilises. Kui ma õigesti aru sain, siis oli seal vahepeal nii mõndagi üritatud teha, viimati vist mingi meeskoor, aga nähtavasti masu on rahakraanid kinni keeranud ja nii see siis tühjana, aknad laudadega kinni taotud seisab. Õnneks (või peaks ütlema, et hoone jaoks ehk lausa kahjuks) oli üks uks lahti, nii et pääsesime ka sisse uudistama. Ühtteist oli seal ümber tehtud, nii et meie klassiruumi enam näha polnudki, mingi sein oli ette tehtud ja selle taha enam ei pääsenud. Ka internaadihoonest oli vaid pool alles ja tundus, et sealgi just elu ei kee. Eks ta ole, maakohtades liiguvad asjad ikka siis, kui raha on ja praegu ilmselt ei ole...
Seejärel suundusime ühe klassiõe juurde seda päris kokkutulekut pidama. Et tegu oli privaatse üritusega, siis ma pikemalt sellel ei peatu. Igatahes äärmiselt tore oli neid (peaaegu kõik olid kohal, kaasa arvatud meie toonane klassijuhataja) näha - kui ma ei eksi, siis mina nägin vist eranditult kõiki esimest korda pärast 1984. aastat... Esimese hooga oli muidugi raske lausa: näod olid valdavalt tuttavad, aga nimedega ja nende kokkuviimisega nägudega oli teatavaid raskusi. Õhtu edenedes ja eriti pärast kohustuslikku enesetutvustamisvooru need mured muidugi kadusid :-) Äärmiselt tore oli teada saada, et valdavalt on meie klassi lõpetajad suhteliselt edukad: mingeid staare just meie seas pole, aga normaalselt toime tulevad ja enam-vähem rahulolevad inimesed paistsid kõik olevat. Igal juhul väga meeleolukas üritus, millega ma igati rahule jäin.
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
24.8.10
21.8.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud. NCIS: Kriminalistid (TV3)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud. NCIS: Kriminalistid (TV3)
20.8.10
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev. Ja üsna edukas, mida kindlasti soodustas ka õhtupoole väga mõnusalt jahedamaks muutunud ilm - kraadiklaas langes ilmselt isegi alla 10 kraadi, igatahes kuumuserammestuse viis minema ja ergutas tööle!
Päevana siiski ei olnud tänane mitte päris tavaline, sest tekitas hämmeldust ja pani palju lugema. Hämmeldus tekkis veidi pärast seda, kui olin käinud tiiru postkasti juures ja naasnud, käes Sirp ja Arvutimaailm ja Lugu. Algul ma nagu ei saanudki aru, miks ma tundsin, et midagi on viltu, aga siis koitis, et täna pole ju reede! Väikese mõtlemise järel jõudsin järeldusele, et ju siis peab homme midagi olema, et ajaleht päev varem on ilmunud - ja pisike otsing selgitaski, et reedel on riigipüha.
Sellest ebakõlast hoolimata oli tänases Sirbis päris palju lugemist. Õieti algul tundus, et on jälle tühi leht, sest tavaliselt kõige huvitavamad alguslehed olid mingile mõttetule valimis- ja valitsemisjurale pühendatud. Aga noh, ilmselt on ka neid, keda see huvitab. Tasapisi selgus aga, et sedakorda on ülejäänud Sirbis haruldaselt palju huvitavat lugemist. Kõigepealt Hennoste Tiidu repliigike "kohandujate keelest", mis oli väga iseäralik, kuid mõtlemapanev kirjatükk, vaadeldes keeleküsimusi omamoodi nurga alt. Seda ei saa ümber jutustada, seda peab ise lugema - ja sõltumata sellest, mida sellest arvata, on selles väikeses kirjatükis igatahes mingid ivad, mida tasub tükk aega hoolikalt, otsekui kaalujälgija idandeid, närida...
Mõnes mõttes oli Hennoste lugu kuidagi nostalgiline ja samast meeleolust kantud oli ka tõlkelugu Mosteri Stefani sulest, mis vaagis ilukirjanduse kirjutamise ja müü(bi)mise vahekordi. Mulle tundus see olevat üsna terane ja vahe, ehkki ma pean möönma, et ma ei ole vist küll kunagi lugemisel juhindunud edetabelitest - küll aga samas üsna sageli tutvustavatest tekstidest, mis teatavas mõttes ei jää edetabelitest juhindumisest väga kaugele... Igal juhul tuleb täielikult nõustuda tema sõnadega, et "teatud tingimustes on peavoolu järgivalt kirjutatud edukas kriminaalromaan lausa võimeline sooritama täiusliku kuriteo: ta varastab lugeja aja, jätmata vähimatki jälge". Nojah, seda saab laiendada muidugi muudelegi kui kriminaalromaanidele - leidub küllaga teoseid, mis võib-olla on ka edukad olnud, aga mille lugemine on tõepoolest selline ühekordne ja kohe raamatu tagakaane sulgemise järel jäljetult kustuv toiming. Küsitavam on tema arvamus, nagu oleks olemas kaks "maailmakirjandust": üks nii-ütelda murranguriikides, mis Mosterile tundub olevat "suurem" ja sügavan, teine heaoluriikides, mis on enese/minakeskne, apoliitiline ja rohkem selline hetkeelamusele ja -naudingule suunatud. Poliitilise angažeerituse mõttes võib see ju ka nii olla, sest heaoluriikides ju teatavasti poliitiline võitlus puudub, mistõttu pole ka mingit erilist põhjust poliitikast (ilu)kirjanikel kirjutada, sest kirjutatakse enamasti ju ikka millestki, milles on mingi intriig, midagi, mis vähemalt kirjutajat ennast köidab. Õnneks hoidub ta ka ise väga üheselt "murrangukirjandust" igas mõttes paremaks pidama, kuigi tema seisukoht on tegelikult päris selge.
Päris huvitav oli ka Kalmu Mardi ülevaade UNESCO maailmapärandi komitee tööst, milles Eesti esindajad esmakordselt füüsiliselt osalesid. Tegelikult peaks seal ju vaagitama kõikvõimalike objektide kultuuriväärtust maailma tasandil, aga nagu (tegelikult mitte kuigi suure üllatusena, ma arvaks) selgub, on esmatähtsad ikkagi poliitilised tagamaad - mis siis, et Prantsusmaa (nagu kogu Euroopa) on objektid on nimekirjas niigi üleesindatud, aga "meil on ju nii palju toredaid paiku, millega me kavatseme veel välja tulla" :-)
Isegi mitmed arvustused olid sedapuhku päris head lugeda, nii raamatute (lühidalt, aga huvitavalt Vahtre Lauri "Tormi" kohta KMSinijärve sulest ning pikalt ja intrigeerivalt Meieli Kaupo "Mu sokid on terved" kohta Afanasjevi Vahuri sulest) kui ka filmide kohta (eriti "Paavst Johanna" ning "Võluri õpipoisi" kohta).
Ka Arvutimaailmas oli lisaks kõigele muule, suhteliselt tavapärasele, üks huvitav artikkel sellest, kuidas praktikas on juurutatud Linuxit suhteliselt väikeses, aga siiski mitte pisikeses kollektiivis - 40 inimest on Eesti tingimustes juba lausa üsna suur kollektiiv. Täpsemalt siis Tartu Pääsupesa lasteaed, kus katsetati Windowsi asemel Estobuntu kasutusele võtmist, ja nagu loost selgub, siis üsna edukalt. Kuigi ma ei ole ise Estobuntut ega selle "ema" Ubuntut kasutanud (Mandriva on ju nagunii parim :-) ), siis tuleb igal juhul selle loojatele au anda - sisuliselt ise asja peaaegu reklaamimata on nad saanud päris tuntuks, ma olen üsna mitmel pool kohanud viiteid sellele ja ikka reeglina positiivseid. Mis on kahtlemata hea, sest nii palju või vähe, kui ma nende tegijatega olen kokku puutunud, on nad päris hingega asja kallal ja selline positiivne vastukaja kahtlemata ainult süvendab neis soovi asja veel paremini teha.
Loetud: Sirp, 19.08.2010; Arvutimaailm 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Lauri Mälksoo. Rahvusvaheline õigus Venemaa Föderatsiooni välispoliitilistes dokumentides (Diplomaatia, 7-8/2010)
Vladimir Juškin. Moskva ämblikuvõrk Ameerika kohal (Diplomaatia, 7-8/2010)
Päevana siiski ei olnud tänane mitte päris tavaline, sest tekitas hämmeldust ja pani palju lugema. Hämmeldus tekkis veidi pärast seda, kui olin käinud tiiru postkasti juures ja naasnud, käes Sirp ja Arvutimaailm ja Lugu. Algul ma nagu ei saanudki aru, miks ma tundsin, et midagi on viltu, aga siis koitis, et täna pole ju reede! Väikese mõtlemise järel jõudsin järeldusele, et ju siis peab homme midagi olema, et ajaleht päev varem on ilmunud - ja pisike otsing selgitaski, et reedel on riigipüha.
Sellest ebakõlast hoolimata oli tänases Sirbis päris palju lugemist. Õieti algul tundus, et on jälle tühi leht, sest tavaliselt kõige huvitavamad alguslehed olid mingile mõttetule valimis- ja valitsemisjurale pühendatud. Aga noh, ilmselt on ka neid, keda see huvitab. Tasapisi selgus aga, et sedakorda on ülejäänud Sirbis haruldaselt palju huvitavat lugemist. Kõigepealt Hennoste Tiidu repliigike "kohandujate keelest", mis oli väga iseäralik, kuid mõtlemapanev kirjatükk, vaadeldes keeleküsimusi omamoodi nurga alt. Seda ei saa ümber jutustada, seda peab ise lugema - ja sõltumata sellest, mida sellest arvata, on selles väikeses kirjatükis igatahes mingid ivad, mida tasub tükk aega hoolikalt, otsekui kaalujälgija idandeid, närida...
Mõnes mõttes oli Hennoste lugu kuidagi nostalgiline ja samast meeleolust kantud oli ka tõlkelugu Mosteri Stefani sulest, mis vaagis ilukirjanduse kirjutamise ja müü(bi)mise vahekordi. Mulle tundus see olevat üsna terane ja vahe, ehkki ma pean möönma, et ma ei ole vist küll kunagi lugemisel juhindunud edetabelitest - küll aga samas üsna sageli tutvustavatest tekstidest, mis teatavas mõttes ei jää edetabelitest juhindumisest väga kaugele... Igal juhul tuleb täielikult nõustuda tema sõnadega, et "teatud tingimustes on peavoolu järgivalt kirjutatud edukas kriminaalromaan lausa võimeline sooritama täiusliku kuriteo: ta varastab lugeja aja, jätmata vähimatki jälge". Nojah, seda saab laiendada muidugi muudelegi kui kriminaalromaanidele - leidub küllaga teoseid, mis võib-olla on ka edukad olnud, aga mille lugemine on tõepoolest selline ühekordne ja kohe raamatu tagakaane sulgemise järel jäljetult kustuv toiming. Küsitavam on tema arvamus, nagu oleks olemas kaks "maailmakirjandust": üks nii-ütelda murranguriikides, mis Mosterile tundub olevat "suurem" ja sügavan, teine heaoluriikides, mis on enese/minakeskne, apoliitiline ja rohkem selline hetkeelamusele ja -naudingule suunatud. Poliitilise angažeerituse mõttes võib see ju ka nii olla, sest heaoluriikides ju teatavasti poliitiline võitlus puudub, mistõttu pole ka mingit erilist põhjust poliitikast (ilu)kirjanikel kirjutada, sest kirjutatakse enamasti ju ikka millestki, milles on mingi intriig, midagi, mis vähemalt kirjutajat ennast köidab. Õnneks hoidub ta ka ise väga üheselt "murrangukirjandust" igas mõttes paremaks pidama, kuigi tema seisukoht on tegelikult päris selge.
Päris huvitav oli ka Kalmu Mardi ülevaade UNESCO maailmapärandi komitee tööst, milles Eesti esindajad esmakordselt füüsiliselt osalesid. Tegelikult peaks seal ju vaagitama kõikvõimalike objektide kultuuriväärtust maailma tasandil, aga nagu (tegelikult mitte kuigi suure üllatusena, ma arvaks) selgub, on esmatähtsad ikkagi poliitilised tagamaad - mis siis, et Prantsusmaa (nagu kogu Euroopa) on objektid on nimekirjas niigi üleesindatud, aga "meil on ju nii palju toredaid paiku, millega me kavatseme veel välja tulla" :-)
Isegi mitmed arvustused olid sedapuhku päris head lugeda, nii raamatute (lühidalt, aga huvitavalt Vahtre Lauri "Tormi" kohta KMSinijärve sulest ning pikalt ja intrigeerivalt Meieli Kaupo "Mu sokid on terved" kohta Afanasjevi Vahuri sulest) kui ka filmide kohta (eriti "Paavst Johanna" ning "Võluri õpipoisi" kohta).
Ka Arvutimaailmas oli lisaks kõigele muule, suhteliselt tavapärasele, üks huvitav artikkel sellest, kuidas praktikas on juurutatud Linuxit suhteliselt väikeses, aga siiski mitte pisikeses kollektiivis - 40 inimest on Eesti tingimustes juba lausa üsna suur kollektiiv. Täpsemalt siis Tartu Pääsupesa lasteaed, kus katsetati Windowsi asemel Estobuntu kasutusele võtmist, ja nagu loost selgub, siis üsna edukalt. Kuigi ma ei ole ise Estobuntut ega selle "ema" Ubuntut kasutanud (Mandriva on ju nagunii parim :-) ), siis tuleb igal juhul selle loojatele au anda - sisuliselt ise asja peaaegu reklaamimata on nad saanud päris tuntuks, ma olen üsna mitmel pool kohanud viiteid sellele ja ikka reeglina positiivseid. Mis on kahtlemata hea, sest nii palju või vähe, kui ma nende tegijatega olen kokku puutunud, on nad päris hingega asja kallal ja selline positiivne vastukaja kahtlemata ainult süvendab neis soovi asja veel paremini teha.
Loetud: Sirp, 19.08.2010; Arvutimaailm 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Lauri Mälksoo. Rahvusvaheline õigus Venemaa Föderatsiooni välispoliitilistes dokumentides (Diplomaatia, 7-8/2010)
Vladimir Juškin. Moskva ämblikuvõrk Ameerika kohal (Diplomaatia, 7-8/2010)
19.8.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida lõhkusin veidi pisikese väljaskäiguga. Nimelt mingil seletamatul põhjusel ei piisa kirjastustele, kui ma neile lõpuks tõlke esitan, vaid nad tahavad ka originaali tagasi, väidetavalt selleks, et tõlget originaaliga võrrelda. Hästi ma seda ei mõista, sest loomulikult on ju mu tõlked hiilgavad ja veatud ja nii edasi, aga noh, ma olen lahke inimene ja kui nad seda nii väga soovivad, siis miks mitte, pealegi annab see hea võimaluse selgitada, kas vahepealsetel kuudel on maailmas väljaspool mu korterit midagi ka muutunud. Nagu ikka, kõik oli sama. Vähemalt oli ilm hea - kuigi palavus on endiselt tappev, tibutas siiski vahelduva eduga midagi märga taevast alla, mis veidi tasakaalustas kuumust.
Newsweekis oli Nemtsova Anna sulest kurb lugu sellest, kuidas Abhaasia iseseisvus on osutunud tagasihoidlikult öeldes illusiooniks: venelased talitavad seal üsna omapäi, ostes kokku maad ja kinnisvara ja nii edasi. On ju selge, et neist kahest "äsja iseseisvunud" riigist on Lõuna-Osseetia puhas ripats, aga Abhaasia puhul oleks tahtnud siiski loota, et neil õnnestub ka tegelikult nii pooliseseisev olla ja ehk isegi oma rippumatust tasapisi suurendada. Mingid rahulolematuse noodid on ka artiklis ära märgitud, aga üldpilt jäi selle põhjal ikka päris masendav. Mis muidugi ei tähenda, et see artikkel tingimata kogu tõde esindaks, aga et ma jälgin üsna palju selle piirkonna igapäevaseidki uudiseid, siis kuigi palju see ei erine ka sellest muljest, mis mul on varem tekkinud. Millest on ausalt öeldes kahju, sest Abhaasial oleks küllaga põhjust ja võimalusi olla selline pisike ja võib-olla isegi suhteliselt jõukas riik...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Kung Pow: rusikad käiku (TV6)
Newsweekis oli Nemtsova Anna sulest kurb lugu sellest, kuidas Abhaasia iseseisvus on osutunud tagasihoidlikult öeldes illusiooniks: venelased talitavad seal üsna omapäi, ostes kokku maad ja kinnisvara ja nii edasi. On ju selge, et neist kahest "äsja iseseisvunud" riigist on Lõuna-Osseetia puhas ripats, aga Abhaasia puhul oleks tahtnud siiski loota, et neil õnnestub ka tegelikult nii pooliseseisev olla ja ehk isegi oma rippumatust tasapisi suurendada. Mingid rahulolematuse noodid on ka artiklis ära märgitud, aga üldpilt jäi selle põhjal ikka päris masendav. Mis muidugi ei tähenda, et see artikkel tingimata kogu tõde esindaks, aga et ma jälgin üsna palju selle piirkonna igapäevaseidki uudiseid, siis kuigi palju see ei erine ka sellest muljest, mis mul on varem tekkinud. Millest on ausalt öeldes kahju, sest Abhaasial oleks küllaga põhjust ja võimalusi olla selline pisike ja võib-olla isegi suhteliselt jõukas riik...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Kung Pow: rusikad käiku (TV6)
18.8.10
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev.
Sattus veebis ette üks huvitav nimekiri, kus väidetavalt oli 50 avatud lähtekoodiga rakendust (ei lugenud üle, aga usume väidet :-) ), mis suudavad vähema või suurema eduga asendada (suhteliselt) kalleid suletud lähtekoodiga rakendusi. Ma muidugi teadsin varemgi, et valdava osa asjadest saab kenasti ära ajada suurt raha kulutamata, aga huvitav oli sealt leida ka mitmeid selliste valdkondade asju, mille puhul enamasti väidetakse, et avatud lähtekoodiga tarkvara ei paku midagi, näiteks raamatupidamine või tehniline joonestamine. No võib-olla kõik asjad muidugi üks-ühele võimalusi ei paku, sest lõppeks on ka tarkvarad erinevad, aga igatahes loetelu oli üsna muljetavaldav.
Samamoodi muljetavaldav oli artikkel, millest selgus, et üks uurija on leidnud Hitleri kohta seniteadmata materjale, mis näitavad tema "sõjasangarlust" Esimeses maailmasõjas sootuks teise nurga alt. Mõnikord tundub, et mõne inimese kohta on juba kõik teada ja midagi pole enam leida, aga siis tuleb keegi, kes arvab teisiti, ja nii sünnivadki sellised teosed nagu artiklis mainitud peatne "Hitleri esimene sõda" või, kui meenutada lähiminevikust, siis Montefiore "Noor Stalin"...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
Sattus veebis ette üks huvitav nimekiri, kus väidetavalt oli 50 avatud lähtekoodiga rakendust (ei lugenud üle, aga usume väidet :-) ), mis suudavad vähema või suurema eduga asendada (suhteliselt) kalleid suletud lähtekoodiga rakendusi. Ma muidugi teadsin varemgi, et valdava osa asjadest saab kenasti ära ajada suurt raha kulutamata, aga huvitav oli sealt leida ka mitmeid selliste valdkondade asju, mille puhul enamasti väidetakse, et avatud lähtekoodiga tarkvara ei paku midagi, näiteks raamatupidamine või tehniline joonestamine. No võib-olla kõik asjad muidugi üks-ühele võimalusi ei paku, sest lõppeks on ka tarkvarad erinevad, aga igatahes loetelu oli üsna muljetavaldav.
Samamoodi muljetavaldav oli artikkel, millest selgus, et üks uurija on leidnud Hitleri kohta seniteadmata materjale, mis näitavad tema "sõjasangarlust" Esimeses maailmasõjas sootuks teise nurga alt. Mõnikord tundub, et mõne inimese kohta on juba kõik teada ja midagi pole enam leida, aga siis tuleb keegi, kes arvab teisiti, ja nii sünnivadki sellised teosed nagu artiklis mainitud peatne "Hitleri esimene sõda" või, kui meenutada lähiminevikust, siis Montefiore "Noor Stalin"...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
17.8.10
Esmabased mõtted
Tavaline esmaspäev, niisiis tarkvara tõlkimise päev. See kulus tervenisti KDE peale. Stabiilse haru, s.t tulevase 4.5.1 dokumentatsioon sai põhijaolt korda, välja arvatud kaks käsiraamatut - nojah, tõsi, neis on päris palju tõlkida, aga need on ka suhteliselt väiksema tähtsusega asjad, nii et ehk pole isegi hullu, kui neid valmis ei jõua (välja arvatud muidugi hoop eneseuhkusele :-) ). Võtsin ette ka KDEPIM-i asjad, sest, nagu öeldud, räägitakse küll, et praegu veel 4.4 tasemel olevad rakendused ja kõikvõimalikud muud asjad võivad tõeliselt uueks ja töökorda saada alles 4.6 ajaks ehk järgmise aasta alguseks, aga siiski ei ole keegi seni ära muutnud lubadust, et juba 4.5.1 sisaldab uut ja säravat KDEPIM-i... Seal on veel teha küll, aga juba esialgne kogemus näitas, et tõlkimise mõttes väga palju uut ei ole - uusi omadusi kui selliseid väga palju ei tule, küll aga on asjad korraldatud mitmeti mõistlikumalt kui varem, no ja mõistagi kaasneb sellega ka terve müriaadi vigade parandamine, mida väidetavalt vana/senine korraldus ei võimaldanud (mis ei ole ka imestada, kui arvestada, et näiteks KMail ja Korganizer on üldse ühed vanemad KDE rakendused ja eks see tosina aasta taak on neil kohati kõvasti kaelas küll).
Lisaks tõlkimisele sai ka stabiilset haru veidi puhastatud - nimelt oli seal ajapikku tekkinud terve hulk dokumentatsiooni, mis tegelikult oli igas mõttes aegunud, s.t polnud enam olemas isegi ingliskeelseid originaale. Stabiilses harus sai puhastus ära tehtud, arendusharus ootab see veel ees, kui ma millalgi selle juurde tõsisemalt jõuan. Küll selgus üks halb tõsiasi, mis kaasneb Mandriva arendusversiooni kasutamisega (jah, ka uuele arvutile panin ma ikka Cookeri peale - kohe kange kihu on ikka "verisel serval" sammuda :-) ). Nimelt saab praegu küll KDE dokumentatsiooni kenasti tõlkida, aga midagi on nende Mandriva KDE pakettidega vahepeal nii viltu läinud, et tõlkefailidest DocBook-faile enam kokku keevitada ei õnnestu... Tegin selle kohta ka veateate, nii et nüüd jääb vaid loota, et see kiiresti ära parandatakse, sest muidu peab enne 4.5.1 ilmumist välja mõtlema mingi iseäraliku ja ilmselt mulle tublisti peavalu valmistava viisi, kuidas seda teha...
Varahommikul, kui nii kukk kui ka koit veel laia suuga haigutasid ja mina vaevalt olin ärganud, helistas üks kunagine töökaaslane, kes, nagu selgus, on mõnda aega tööta olnud ja tundis huvi ühe Eesti kirjastuse vastu, mis tööd pakkuvat. Paraku ei osanud talle selle kohta mingit erilist taustateavet jagada, aga selle asemel, et jutt oleks kiiresti lõppenud, ilmnes vanainimese sündroom ja nii lobisesime päris pikalt, meenutades ajakirjanduses töötamise aegu ja arutades praeguse ajakirjanduse seisu üle. Nojah, sellest kõneldust pole mõtet siin pikemalt kõnelda, sest midagi põhjapanevat me välja ei selitanud. Aga selliseid ootamatuid kõnesid on vahel päris hea saada siiski.
Päeval sattusin Memokraadi ajaveebist lugema Vaariku Danieli ülevaadet USA läänerannikul peetud "singulaarsuse tippkohtumisest". Selliseid asju on muidugi huvitav lugeda ja ilmselt sama huvitav või veelgi köitvam ise sellises kohas kohal olla, aga eks nendega on nagu ikka "tuleviku-uuringutega" ja muu futurismiga: ette võib kujutada kõike, välja arvatud seda, mis tegelikult toimub, sest ei saa ju ette kujutada asja, mida ei ole... (mis muidugi kehtib ka teistpidi: kõik, mida saab ette kujutada, on millalgi olemas olnud, on praegu olemas või saab millalgi olema...)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Fringe (Pro7), Eureka (Pro7)
Lisaks tõlkimisele sai ka stabiilset haru veidi puhastatud - nimelt oli seal ajapikku tekkinud terve hulk dokumentatsiooni, mis tegelikult oli igas mõttes aegunud, s.t polnud enam olemas isegi ingliskeelseid originaale. Stabiilses harus sai puhastus ära tehtud, arendusharus ootab see veel ees, kui ma millalgi selle juurde tõsisemalt jõuan. Küll selgus üks halb tõsiasi, mis kaasneb Mandriva arendusversiooni kasutamisega (jah, ka uuele arvutile panin ma ikka Cookeri peale - kohe kange kihu on ikka "verisel serval" sammuda :-) ). Nimelt saab praegu küll KDE dokumentatsiooni kenasti tõlkida, aga midagi on nende Mandriva KDE pakettidega vahepeal nii viltu läinud, et tõlkefailidest DocBook-faile enam kokku keevitada ei õnnestu... Tegin selle kohta ka veateate, nii et nüüd jääb vaid loota, et see kiiresti ära parandatakse, sest muidu peab enne 4.5.1 ilmumist välja mõtlema mingi iseäraliku ja ilmselt mulle tublisti peavalu valmistava viisi, kuidas seda teha...
Varahommikul, kui nii kukk kui ka koit veel laia suuga haigutasid ja mina vaevalt olin ärganud, helistas üks kunagine töökaaslane, kes, nagu selgus, on mõnda aega tööta olnud ja tundis huvi ühe Eesti kirjastuse vastu, mis tööd pakkuvat. Paraku ei osanud talle selle kohta mingit erilist taustateavet jagada, aga selle asemel, et jutt oleks kiiresti lõppenud, ilmnes vanainimese sündroom ja nii lobisesime päris pikalt, meenutades ajakirjanduses töötamise aegu ja arutades praeguse ajakirjanduse seisu üle. Nojah, sellest kõneldust pole mõtet siin pikemalt kõnelda, sest midagi põhjapanevat me välja ei selitanud. Aga selliseid ootamatuid kõnesid on vahel päris hea saada siiski.
Päeval sattusin Memokraadi ajaveebist lugema Vaariku Danieli ülevaadet USA läänerannikul peetud "singulaarsuse tippkohtumisest". Selliseid asju on muidugi huvitav lugeda ja ilmselt sama huvitav või veelgi köitvam ise sellises kohas kohal olla, aga eks nendega on nagu ikka "tuleviku-uuringutega" ja muu futurismiga: ette võib kujutada kõike, välja arvatud seda, mis tegelikult toimub, sest ei saa ju ette kujutada asja, mida ei ole... (mis muidugi kehtib ka teistpidi: kõik, mida saab ette kujutada, on millalgi olemas olnud, on praegu olemas või saab millalgi olema...)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Fringe (Pro7), Eureka (Pro7)
16.8.10
Pühabased mõtted
Tänaseks on möödunud kolm nädalat viimasest ajaveebi postitusest, aga nüüd ma olen tagasi - kõik need, kes rõõmust rõkkasid ja valupisarad silmis pöialt hoidsid, et too kolme nädala tagune sissekanne viimaseks jääkski, peavad paraku pettuma :-)
Peamine põhjus, miks selline paus sisse tuli, on selles, et need kolm nädalat on valdavalt olnud üks sõna otseses mõttes sitemaid perioode mu elus. Õnnetused teatavasti ei hüüa tulles - või õigemini, hüüavad küll, aga vaid nii, et seda kuulevad teised õnnetused, kes siis esimesele usinalt appi tõttavad, et ikka rohkem ja hullemini saaks...Päris kõigest ma siinkohal rääkida ei tahagi, niisiis piirdun ühega neist, milleks oli valdavalt sunnitud arvutivahetus. Õieti ma olingi just alustamas pühapäevase ajaveebi sissekande kirjutamist (tolle kolme nädala taguse siis), kui vana arvuti järjekordselt ennast rõõmsalt välja lülitas. See vihastas mind ja ma võtsin kohe ette väljavahetamise uue vastu, millest ma jõudsin viimases sissekandes kirjutada. Vana masin ei tahtnud lõpus isegi CD/DVD-seadet enam ära tunda, aga õnneks USB-pulka ta siiski tunnistas ja nii olin ma saanud pulgale peale panna uhiuue Mandriva väljalaske. Seda ma siis soovisin proovida paigaldada uuele masinale - ei ole ju nii ammu enam paigaldamisega tegelenud... :-) Paigaldamine oli äärmiselt sündmustevaene ja kiire, palju kiirem kui sellele eelnev tegevus, milleks oli vanast arvutist kõvaketta eemaldamine ja selle lisamine uude (et oleks lihtsam andmete liigutamisega tegelda). Leidsin paigaldamise käigus, et Jaanusel oli õigus olnud ja keelevaliku aknas olev "Mitu keelt" on tõesti veidi imelik ja ehk mitte väga hästi mõistetav - ilmselt peaks seal pigem seisma "Mitmekeelne", sest juttu tehakse seal ju keele valimisest. Aga nagu ikka, kui kõik tundub minevat maru hästi, siis kuskil ikka midagi juhtub - ja nii jamasin ma peaaegu nädal aega andmete liigutamisega ketaste vahel ja üldse uue masina töökorda elik selliseks seadmisega, nagu mina seda tahan. Päris kõik ei ole ehk praegugi nii, nagu peaks olema, aga enam-vähem rahuldavas korras on asjad nüüd vähemalt.
Jättes muud probleemid puutumata, võib siiski öelda, et selle kolme nädala vältel on olnud ka mõningaid häid asju (nojah, otsapidi seotud küll nende õnnetustega, vähemalt mõned, aga siiski positiivsed). Kõige peamisem neist on see, et üks pooleli olnud raamatutest sai lõpuks valmis ja kirjastusele üle antud. Nüüd ei pea keltidega ja nende mütoloogiaga enam ilmselt tükk aega tegelema, vähemalt seni, kuni toimetaja või keegi millegi vastu huvi ei tunne... (Huvitav oleks teada, kas kirjastusel õnnestub leida ka sisutoimetaja, kui nad seda ikka vajalikuks peavad - mitte et Eestis puuduksid inimesed, kes tunneksid keldi mütoloogiat või oskaksid piisavalt keldi keeli, aga neid on ikka ääretult napilt, kui arvestada veel seda, et nad peaksid olema võimelised ka toimetajatööks...) Igatahes ma ise sain selle raamatuga oluliselt targemaks, nii et kui ma varem olin arvanud, et "Torupilli, haldjad ja hiiglased" ja teised samalaadsed esindavadki iiri, šoti või üldse keldi mütoloogiat, siis nüüd on need illusioonid minema pühitud (või noh, eks nad ju mingil määral esindavad ka, aga on ikka väga hilised töötlused, muinasjutuks muudetud müüdid...)
See muidugi ei tähenda, et tööjärg oleks otsa lõppenud, sest nagu ma olen maininud, oli ja on pooleli teinegi raamat, nii et Saksa-Vene sõja lainetel läheb aina edasi, kuni õnnestub rahuldada ka teist kirjastust juba pikemat aega põletav soov üle aja läinud ja aina edasi minevat teost kätte saada...
Tõlkimisse puutuvalt võib veel seda öelda, et selle arvutijama tõttu jäi mul KDE 4.5 ilmumise ajaks päris korralikku korda ajamata, nii et loodetavasti saab tõlke taas 100-protsendiseks 4.5.1 ajaks. Siiski, eelmisel esmaspäeval sain juba suure osa asjadest ära tehtud, sealhulgas võtsin ette ja pusisin ära ka tolle uue mängu Kajonggi, selle nii-ütelda päris-Mahjonggi arvutivariandi. Selle juures tuli päris palju pead pingutada, sest mäng ise on mulle võõras ja seal oli kasutatud mitmeid selliseid mõisteid, mida oli üpris raske eesti keelde panna. Õnneks oli siiski kõrval ka Kajonggi käsiraamat (mille ma samuti ära tõlkisin), nii et mingi lahenduse ma siiski probleemidele leidsin ja tõlgitud ta siis nüüd on. Huvilised võivad KDE veebi-SVN-ist seda kaeda, eks teised näevad siis, kui 4.5.1 millalgi septembris ilmub. Aga tõlkida on seal veel küll ja küll, sest kuigi KDE PIM-i arendajate suust on kõlanud mõtteid, et nad saavad oma uuendustega ühele poole alles 4.6 ajaks, ei ole siiski seni keegi tühistanud seda ametlikku väidet, mille kohaselt kõik uus ja hea, mida nad pakuvad, on olemas juba 4.5.1 ajaks... Ja seal on teha palju, ehkki suur osa sellest on selline lihtsam töö: varem näituseks KMaili või Korganizeri tõlkefailis koos olnud asjad on eraldatud mitmesse faili, nii et suurelt osalt tähendab see lihtsalt tõlkerakenduse abiga vajalike lünkade täitmist ja ülevaatamist - aga vaeva nõuab seegi.
Positiivse poole peale kuulub kindlasti ka see, et vahepealse aja jooksul on minuni jõudnud kaks raamatupakki, üks EPL-ilt, teine Varraku raamatuklubilt. Olgu siin ära toodud ka nende sisu:
A. Kitzberg. Ühe vana"tuuletallaja" noorpõlve mälestused I-II
W. Tomingas. Mälestused
M. Lepp. 1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus
D. Normet. Avanevad uksed. ...ainult võti taskus
G. Ränk. Sest ümmargusest maailmast. Laiemasse maailma
D. Kotli. Ikebana - elavad lilled
A. Bester. Tiiger! Tiiger!
A. Must. Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade
Ja kindlasti kuulub positiivsesse poolde ka ema külaskäik eelmisel nädalal, millega kaasnes pojaraasukese ülekülvamine koduaiast pärit kurkide, tomatite, õunte ja porganditega. Selle kohta piisab ühest sõnast :-) - NÄMMA!
Kindlasti on veel asju, mida võiks ehk ära mainida (lisaks kogu see aeg räigelt vaevanud kuumusele, millele õnneks paaril juhul andis väikese leevenduse äike ja vihm, aga paraku vaid väga üürikeseks ajaks), aga ega see tagantjärgi torkimine enam midagi ei anna, nii et las jääda nad siis ainult mu enda ja nende, kes neid nagunii miskipärast teavad, teada...
Ühe huvitava asja, mis silma jäi, tahaks siiski nii-ütelda erialasest kretinismist ära mainida: Hajameelse ajaveebis ilmunud ülevaade sellest, millised on tõlkimise-toimetamise hinnad eri tõlkebüroodes. Ma olen ise ka selle küsimusega nii mõnigi kord hädas olnud: kirjastustega on mul enam-vähem rahuldavad kokkulepped olemas, aga kui tuleb keegi nii-ütelda väljastpoolt, eriti mõne väiksema asjaga, ja tahab mõistagi teada, kui palju see talle maksma läheb, siis on häda majas ja muudkui nuputa, milline võiks olla hind, mis ei oleks liiga suur, et kohe ära ehmataks, ega ka liiga väike, et endal tagantjärgi narr tunne ei jääks... Ma ei ole ise viitsinud nii põhjalikult tõlkebüroode saitidel tuhnida, aga hea, et keegi on selle töö ära teinud - nüüd on nagu veidi kindlam tunne teada ja vajadusel ka öelda, millega võiks potentsiaalne huviline arvestada (toimetanud ma ei ole ja karta on, et ei julge nii vastutusrikast tegevust enda peale võtta edaspidigi, aga tõlkimise eest olen ma küsinud enamasti neilt juhuslikemailt partnereilt mõnevõrra väiksemaid summasid, kui küsivad bürood - mis on vist ka mõistlik, sest bürood on ju ikkagi juriidilised ettevõtted, kellele saab ka vajaduse korral lausa kohtuteele asuda, kui ikka miski väga ei meeldi, erinevalt minust, kes ma olen igati mittejuriidiline olend :-) )
Keeletoimetuse blogis oli sellele omamoodi vastu- ja järelkaja, mis tõi esile ühe nähtuse, millest ma polnud seni kuulnud: tõlgete vähempakkumise. Ma saan muidugi aru, et kirjastaja (või ka lihtsalt tõlke soovija) poolt vaadates võib see muidugi hea kokkuhoiuvahend olla, aga karta on, et see tõesti ei anna kuigi häid tulemusi, vähemalt mitte enamasti. Sest kuigi tõlkimise (ja ka toimetamise) hinnad kõiguvad küll suhteliselt palju, jääb enamik neist siiski (nagu tegelikult tuleb välja ka Hajameelse ajaveebis tehtud miniuuringust) küllaltki kitsasse vahemikku. Kui vähempakkumisega saavutatakse tulemus, mis jääb sellest veel allapoole, siis on ilmselt ka raske oodata head tulemust (mitte et kõrgem hind tingimata peaks paremat tulemust tähendama - nagu elus ikka, ei ole kvaliteet ja hind päris alati üksüheses seoses, aga mingi seos neil siiski olemas on). Nojah, nagu ajaveebis ka ära mainitakse, on ju potentsiaalne konkurent olemas - seni täiesti tasuta tegutsev tõlkija Google Translate, kes oleks ilmselt igal vähempakkumisel kindel võitja. GT on muidugi ajaga tublisti paremaks läinud, ilmselt on juurde tulnud nii korpusi kui ka kasutajate täpsustusi, aga nojah, see on paraku seniajani veel näide, et hind ja kvaliteet on seotud :-)
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: kuidas Eesti asub põhjast lõunasse (Postimees.24.07.2010)
Vello Vikerkaar: sissesulamine (Postimees, 31.07.2010)
Vello Vikerkaar: turistide tümitamine (Postimees, 14.08.2010)
Peamine põhjus, miks selline paus sisse tuli, on selles, et need kolm nädalat on valdavalt olnud üks sõna otseses mõttes sitemaid perioode mu elus. Õnnetused teatavasti ei hüüa tulles - või õigemini, hüüavad küll, aga vaid nii, et seda kuulevad teised õnnetused, kes siis esimesele usinalt appi tõttavad, et ikka rohkem ja hullemini saaks...Päris kõigest ma siinkohal rääkida ei tahagi, niisiis piirdun ühega neist, milleks oli valdavalt sunnitud arvutivahetus. Õieti ma olingi just alustamas pühapäevase ajaveebi sissekande kirjutamist (tolle kolme nädala taguse siis), kui vana arvuti järjekordselt ennast rõõmsalt välja lülitas. See vihastas mind ja ma võtsin kohe ette väljavahetamise uue vastu, millest ma jõudsin viimases sissekandes kirjutada. Vana masin ei tahtnud lõpus isegi CD/DVD-seadet enam ära tunda, aga õnneks USB-pulka ta siiski tunnistas ja nii olin ma saanud pulgale peale panna uhiuue Mandriva väljalaske. Seda ma siis soovisin proovida paigaldada uuele masinale - ei ole ju nii ammu enam paigaldamisega tegelenud... :-) Paigaldamine oli äärmiselt sündmustevaene ja kiire, palju kiirem kui sellele eelnev tegevus, milleks oli vanast arvutist kõvaketta eemaldamine ja selle lisamine uude (et oleks lihtsam andmete liigutamisega tegelda). Leidsin paigaldamise käigus, et Jaanusel oli õigus olnud ja keelevaliku aknas olev "Mitu keelt" on tõesti veidi imelik ja ehk mitte väga hästi mõistetav - ilmselt peaks seal pigem seisma "Mitmekeelne", sest juttu tehakse seal ju keele valimisest. Aga nagu ikka, kui kõik tundub minevat maru hästi, siis kuskil ikka midagi juhtub - ja nii jamasin ma peaaegu nädal aega andmete liigutamisega ketaste vahel ja üldse uue masina töökorda elik selliseks seadmisega, nagu mina seda tahan. Päris kõik ei ole ehk praegugi nii, nagu peaks olema, aga enam-vähem rahuldavas korras on asjad nüüd vähemalt.
Jättes muud probleemid puutumata, võib siiski öelda, et selle kolme nädala vältel on olnud ka mõningaid häid asju (nojah, otsapidi seotud küll nende õnnetustega, vähemalt mõned, aga siiski positiivsed). Kõige peamisem neist on see, et üks pooleli olnud raamatutest sai lõpuks valmis ja kirjastusele üle antud. Nüüd ei pea keltidega ja nende mütoloogiaga enam ilmselt tükk aega tegelema, vähemalt seni, kuni toimetaja või keegi millegi vastu huvi ei tunne... (Huvitav oleks teada, kas kirjastusel õnnestub leida ka sisutoimetaja, kui nad seda ikka vajalikuks peavad - mitte et Eestis puuduksid inimesed, kes tunneksid keldi mütoloogiat või oskaksid piisavalt keldi keeli, aga neid on ikka ääretult napilt, kui arvestada veel seda, et nad peaksid olema võimelised ka toimetajatööks...) Igatahes ma ise sain selle raamatuga oluliselt targemaks, nii et kui ma varem olin arvanud, et "Torupilli, haldjad ja hiiglased" ja teised samalaadsed esindavadki iiri, šoti või üldse keldi mütoloogiat, siis nüüd on need illusioonid minema pühitud (või noh, eks nad ju mingil määral esindavad ka, aga on ikka väga hilised töötlused, muinasjutuks muudetud müüdid...)
See muidugi ei tähenda, et tööjärg oleks otsa lõppenud, sest nagu ma olen maininud, oli ja on pooleli teinegi raamat, nii et Saksa-Vene sõja lainetel läheb aina edasi, kuni õnnestub rahuldada ka teist kirjastust juba pikemat aega põletav soov üle aja läinud ja aina edasi minevat teost kätte saada...
Tõlkimisse puutuvalt võib veel seda öelda, et selle arvutijama tõttu jäi mul KDE 4.5 ilmumise ajaks päris korralikku korda ajamata, nii et loodetavasti saab tõlke taas 100-protsendiseks 4.5.1 ajaks. Siiski, eelmisel esmaspäeval sain juba suure osa asjadest ära tehtud, sealhulgas võtsin ette ja pusisin ära ka tolle uue mängu Kajonggi, selle nii-ütelda päris-Mahjonggi arvutivariandi. Selle juures tuli päris palju pead pingutada, sest mäng ise on mulle võõras ja seal oli kasutatud mitmeid selliseid mõisteid, mida oli üpris raske eesti keelde panna. Õnneks oli siiski kõrval ka Kajonggi käsiraamat (mille ma samuti ära tõlkisin), nii et mingi lahenduse ma siiski probleemidele leidsin ja tõlgitud ta siis nüüd on. Huvilised võivad KDE veebi-SVN-ist seda kaeda, eks teised näevad siis, kui 4.5.1 millalgi septembris ilmub. Aga tõlkida on seal veel küll ja küll, sest kuigi KDE PIM-i arendajate suust on kõlanud mõtteid, et nad saavad oma uuendustega ühele poole alles 4.6 ajaks, ei ole siiski seni keegi tühistanud seda ametlikku väidet, mille kohaselt kõik uus ja hea, mida nad pakuvad, on olemas juba 4.5.1 ajaks... Ja seal on teha palju, ehkki suur osa sellest on selline lihtsam töö: varem näituseks KMaili või Korganizeri tõlkefailis koos olnud asjad on eraldatud mitmesse faili, nii et suurelt osalt tähendab see lihtsalt tõlkerakenduse abiga vajalike lünkade täitmist ja ülevaatamist - aga vaeva nõuab seegi.
Positiivse poole peale kuulub kindlasti ka see, et vahepealse aja jooksul on minuni jõudnud kaks raamatupakki, üks EPL-ilt, teine Varraku raamatuklubilt. Olgu siin ära toodud ka nende sisu:
A. Kitzberg. Ühe vana"tuuletallaja" noorpõlve mälestused I-II
W. Tomingas. Mälestused
M. Lepp. 1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus
D. Normet. Avanevad uksed. ...ainult võti taskus
G. Ränk. Sest ümmargusest maailmast. Laiemasse maailma
D. Kotli. Ikebana - elavad lilled
A. Bester. Tiiger! Tiiger!
A. Must. Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade
Ja kindlasti kuulub positiivsesse poolde ka ema külaskäik eelmisel nädalal, millega kaasnes pojaraasukese ülekülvamine koduaiast pärit kurkide, tomatite, õunte ja porganditega. Selle kohta piisab ühest sõnast :-) - NÄMMA!
Kindlasti on veel asju, mida võiks ehk ära mainida (lisaks kogu see aeg räigelt vaevanud kuumusele, millele õnneks paaril juhul andis väikese leevenduse äike ja vihm, aga paraku vaid väga üürikeseks ajaks), aga ega see tagantjärgi torkimine enam midagi ei anna, nii et las jääda nad siis ainult mu enda ja nende, kes neid nagunii miskipärast teavad, teada...
Ühe huvitava asja, mis silma jäi, tahaks siiski nii-ütelda erialasest kretinismist ära mainida: Hajameelse ajaveebis ilmunud ülevaade sellest, millised on tõlkimise-toimetamise hinnad eri tõlkebüroodes. Ma olen ise ka selle küsimusega nii mõnigi kord hädas olnud: kirjastustega on mul enam-vähem rahuldavad kokkulepped olemas, aga kui tuleb keegi nii-ütelda väljastpoolt, eriti mõne väiksema asjaga, ja tahab mõistagi teada, kui palju see talle maksma läheb, siis on häda majas ja muudkui nuputa, milline võiks olla hind, mis ei oleks liiga suur, et kohe ära ehmataks, ega ka liiga väike, et endal tagantjärgi narr tunne ei jääks... Ma ei ole ise viitsinud nii põhjalikult tõlkebüroode saitidel tuhnida, aga hea, et keegi on selle töö ära teinud - nüüd on nagu veidi kindlam tunne teada ja vajadusel ka öelda, millega võiks potentsiaalne huviline arvestada (toimetanud ma ei ole ja karta on, et ei julge nii vastutusrikast tegevust enda peale võtta edaspidigi, aga tõlkimise eest olen ma küsinud enamasti neilt juhuslikemailt partnereilt mõnevõrra väiksemaid summasid, kui küsivad bürood - mis on vist ka mõistlik, sest bürood on ju ikkagi juriidilised ettevõtted, kellele saab ka vajaduse korral lausa kohtuteele asuda, kui ikka miski väga ei meeldi, erinevalt minust, kes ma olen igati mittejuriidiline olend :-) )
Keeletoimetuse blogis oli sellele omamoodi vastu- ja järelkaja, mis tõi esile ühe nähtuse, millest ma polnud seni kuulnud: tõlgete vähempakkumise. Ma saan muidugi aru, et kirjastaja (või ka lihtsalt tõlke soovija) poolt vaadates võib see muidugi hea kokkuhoiuvahend olla, aga karta on, et see tõesti ei anna kuigi häid tulemusi, vähemalt mitte enamasti. Sest kuigi tõlkimise (ja ka toimetamise) hinnad kõiguvad küll suhteliselt palju, jääb enamik neist siiski (nagu tegelikult tuleb välja ka Hajameelse ajaveebis tehtud miniuuringust) küllaltki kitsasse vahemikku. Kui vähempakkumisega saavutatakse tulemus, mis jääb sellest veel allapoole, siis on ilmselt ka raske oodata head tulemust (mitte et kõrgem hind tingimata peaks paremat tulemust tähendama - nagu elus ikka, ei ole kvaliteet ja hind päris alati üksüheses seoses, aga mingi seos neil siiski olemas on). Nojah, nagu ajaveebis ka ära mainitakse, on ju potentsiaalne konkurent olemas - seni täiesti tasuta tegutsev tõlkija Google Translate, kes oleks ilmselt igal vähempakkumisel kindel võitja. GT on muidugi ajaga tublisti paremaks läinud, ilmselt on juurde tulnud nii korpusi kui ka kasutajate täpsustusi, aga nojah, see on paraku seniajani veel näide, et hind ja kvaliteet on seotud :-)
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: kuidas Eesti asub põhjast lõunasse (Postimees.24.07.2010)
Vello Vikerkaar: sissesulamine (Postimees, 31.07.2010)
Vello Vikerkaar: turistide tümitamine (Postimees, 14.08.2010)
Subscribe to:
Posts (Atom)