Samuti tavaline ülelugemis/korrektuuripäev, millesse tõi pisut ja rohkemgi vaheldust külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde - jajah, sedakorda just niipidi. Osaliselt oli see seotud ka selle uuelaadse pühaga, mida isadepäevaks nimetatakse - kohal oli ka terve portsjon Raivo lapsi ja lapselapsi ja muid asjakohaseid isikuid. Nii et väike püha- ja isadepäevane pidu või miskit, rohke sebimise ja jutuvadaga ja puha, nagu olema peabki. Äraminekuks elik tagasitulekuks sokutas ema kaasa ka ühe ristsõna, mis võttis samuti natuke aega lugemistegevuselt vähemaks, aga pakkus samamoodi kena intellektuaalset naudingut, seda enam isegi, et kuigi tegemist oli tolle tavalise Ristikuga, olid seal sedakorda sees juba järgmise ristsõnade lahendamise meistrivõistluste kvalifikatsioonitööd, mis pakuvad enamasti omajagu rohkem pusimist kui nood tavalisemad mõistatused.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kaalul on rohkem kui elu (ETV2), Ajavaod: Artur Sirk ja hõimuvelled (ETV), Tippkohtumine (ETV), Ärapanija (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)
14.11.11
13.11.11
Laubased mõtted
Tavapärane ülelugemis-korrektuuripäev, mis sisaldas lugemist, lugemist ja veel kord lugemist ning aina vihastamist selle totaka peale, kes on suutnud tõlkesse teha nii totraid õigekirja-ja lausestusvigu, stiiliga mööda pannud, olnud võimetu eri lehekülgedel üht ja sama nime ühtmoodi kirjutama ja nii edasi ja nii edasi. Sõnaga, mõnus ja närviline...
Eilse asemel alles täna lugemiseni jõudnud Sirp sisaldas nii mõndagi huvitavat lugemist. Üle tüki aja võib taas kõnelda juhtkirjast - tavaliselt lasen ma sellest lihtsalt silmad üle, sest see on konkurentsitult kõige nõrgem lüli ajalehes ja tekitab parimal juhul tülgastust, enamasti aga jätab lihtsalt ükskõikseks. Seekord puudutas asi siiski mulle lähedast teemat, sedasama viimasel ajal üles kerkinud rahvaraamatukogude (komplekteerimise) probleemi. Ma olin natuke vapustatud lipitsevast riigitruudusest, mis sellest kolumnist välja kajas, samuti padumaterialistlikust (et mitte öelda padurahalisest) vaatenurgast, aga vähemalt üks asjalikumat laadi mõte seal oli, tõsi, mitte väga uus, nimelt potentsiaalne vajadus raamatukogude võrku "optimeerida". See on usutavasti täiesti õige, et mitmeski vallas ei ole nähtavasti mõtet ülal pidada eraldi kooli- ja vallaraamatukogu (isegi kui nende rahastamine käib seni osaliselt eri teid pidi), eriti kui need ka füüsiliselt asuvad lähestikku. Tõsi, seda ei saa eriti riik otsustada, sest ei raamatukogud ega koolid pole märkimisväärselt keskvõimu lükata ja tõmmata, küll aga omajagu mõjutada (nagu praegu koolivõrgu "optimeerimise" puhul). 1036 raamatukogu, millest 562 on rahvaraamatukogud ja 474 kooliraamatukogud, peaks andma tegelikult küll võimalusi "optimeerimiseks". (Näiteks mu ametliku kodu lähedal Lähtel on mu teadmist mööda praegu nii rahvaraamatukogu kui ka ühisgümnaasiumi raamatukogu, mille ühendamisest on vististi ka juba juttu olnud, aga mis seniajani siiski on veel eraldi üksused.) Aga eks selge on ka see, et inerts on üks vägev jõud...
Selle teemaga haakus ka väga asjatundliku Liivametsa Maire lühimõtisklus eesti kirjanduse ja selle (rahva)raamatukogudesse ning seeläbi ka tolle müstilise rahvani jõudmine, kelle maitse hea käekäigu eest nii väga muret tuntakse. Sellest võib välja tuua kaks lauset, mis vähemalt mulle tundusid olulisemana:
Teine huvi pälvinud artikkel oli Lukase Tõnise sulest, puudutades samuti mulle südamelähedast ajalooõpetuse teemat. See oli natuke saba ja sõrgadeta lugu, mida ilmselt selgitab asjaolu, et tegemist on ettekandega ajalooõpetajate kongressilt, milles on üritatud ajalooõpet käsitleda võimalikult mitme tahu pealt, ilma selge "keskteljeta". Aga teatavaid huvitavaid mõtteid seal igatahes oli. Eks see ajalooõpetuse teema ole seniajani mõnevõrra valus ja raske, sest nõukogude aeg jättis tõsise lünga sisse - millele kaude vihjab ka Lukas, mainides, et tänapäeva meedia kipub maailmapilti (vähemalt ajalootaju mõttes, aga ka laiemalt) fragmenteerima. Tegelikult tegi seda ka nõukogude aja ajalooõpetus, kuna see ei saanud lubada endale süstemaatilist lähenemist, mis oleks võinud hakata ideoloogilisi alustalasid õõnestama, vaid pidi suunduma rajale, kus oli üks kindel (tihtipeale otseselt sõnastamatagi) aluskontseptsioon, mille tõestuseks kuhjati õpikud üle faktimaterjaliga. Mulle tundub siiski, et vähemalt praegused õpikud (kui mitte ka veel kõik õpetajad) on selles mõttes paremad ja faktituupimise asemel keskendunud rohkem just sellele süsteemsusele, trendidele, mille baasil on võimalik vajaduse korral ka faktibaasi üles ehitada (õpilaste jaoks, kes rohkem huvi tunnevad). Mis muidugi ei tähenda, et neid moodsaid meediavahendeid ei saaks ära kasutada sellesama alussüsteemi ilmestamiseks - iseasi on ainult see, kui paljud õpetajad selleks valmis on (lõppeks oli ju ka ajalooõpetajate õpetus samamoodi mõjutatud mainitud nõukogude antisüsteemsusest ja seal on põlvkondade vahetus palju värskem/hilisem...)
Päris omapärane oli Sauteri Peetri ülevaade sõidust Armeeniasse kirjanike kohtumisele ja kõigest, mis seal toimus või toimumata jäi - talle iseloomulikus keelepruugis ja vaatenurga alt, aga siiski selline muhe lugemine.
Samamoodi väärt lugemine oli Kikase Jaani "teadmise" apoloogia (konkreetsemalt siis kaitsekõne "usu" eest), ajendatuna nähtavasti hiljutisest kõmu tekitanud "sinilillejuhtumist". Ei saa muud kui nõustuda järeldusega "parem teada kui uskuda või siis vähemasti uskuda neid, kes teavad", aga karta on, et see ei vähenda kuidagi nende hulka, kes lähtuvad usust (millesse iganes siis; mitte ainult religioonist kui sellisest) ega lase ennast sugugi kõigutada sellel, et mõned teadmised sellega vastuolus on...
Loetud: Sirp, 11.11.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3)
Ilmunud tõlked:
Vello Vikerkaar: eeskujud. Isadepäevaveste (Postimees, 12.11.2011)
Elton John: tahan, et Zachary kasvaks üles homofoobiast vabas maailmas (Postimees, 12.11.2011)
Eilse asemel alles täna lugemiseni jõudnud Sirp sisaldas nii mõndagi huvitavat lugemist. Üle tüki aja võib taas kõnelda juhtkirjast - tavaliselt lasen ma sellest lihtsalt silmad üle, sest see on konkurentsitult kõige nõrgem lüli ajalehes ja tekitab parimal juhul tülgastust, enamasti aga jätab lihtsalt ükskõikseks. Seekord puudutas asi siiski mulle lähedast teemat, sedasama viimasel ajal üles kerkinud rahvaraamatukogude (komplekteerimise) probleemi. Ma olin natuke vapustatud lipitsevast riigitruudusest, mis sellest kolumnist välja kajas, samuti padumaterialistlikust (et mitte öelda padurahalisest) vaatenurgast, aga vähemalt üks asjalikumat laadi mõte seal oli, tõsi, mitte väga uus, nimelt potentsiaalne vajadus raamatukogude võrku "optimeerida". See on usutavasti täiesti õige, et mitmeski vallas ei ole nähtavasti mõtet ülal pidada eraldi kooli- ja vallaraamatukogu (isegi kui nende rahastamine käib seni osaliselt eri teid pidi), eriti kui need ka füüsiliselt asuvad lähestikku. Tõsi, seda ei saa eriti riik otsustada, sest ei raamatukogud ega koolid pole märkimisväärselt keskvõimu lükata ja tõmmata, küll aga omajagu mõjutada (nagu praegu koolivõrgu "optimeerimise" puhul). 1036 raamatukogu, millest 562 on rahvaraamatukogud ja 474 kooliraamatukogud, peaks andma tegelikult küll võimalusi "optimeerimiseks". (Näiteks mu ametliku kodu lähedal Lähtel on mu teadmist mööda praegu nii rahvaraamatukogu kui ka ühisgümnaasiumi raamatukogu, mille ühendamisest on vististi ka juba juttu olnud, aga mis seniajani siiski on veel eraldi üksused.) Aga eks selge on ka see, et inerts on üks vägev jõud...
Selle teemaga haakus ka väga asjatundliku Liivametsa Maire lühimõtisklus eesti kirjanduse ja selle (rahva)raamatukogudesse ning seeläbi ka tolle müstilise rahvani jõudmine, kelle maitse hea käekäigu eest nii väga muret tuntakse. Sellest võib välja tuua kaks lauset, mis vähemalt mulle tundusid olulisemana:
Olen oma silmaga näinud, kuidas tuuride käigus on seni „tundmatu” eesti kirjaniku teos mõne minutiga muutunud külaraamatukogus järjekorra-raamatuks!
Kui eesti kirjanikud kirjutavad ja avaldavad häid, köitvaid ja mõtlema suunavaid teosed, siis avastavad lugejad need varem või hiljem, kuid iga raamat, arvaku kultuuriminister või kirjastajad, kuidas arvavad, peab jõudma raamatukogusse nii kiiresti kui vähegi võimalik.
Teine huvi pälvinud artikkel oli Lukase Tõnise sulest, puudutades samuti mulle südamelähedast ajalooõpetuse teemat. See oli natuke saba ja sõrgadeta lugu, mida ilmselt selgitab asjaolu, et tegemist on ettekandega ajalooõpetajate kongressilt, milles on üritatud ajalooõpet käsitleda võimalikult mitme tahu pealt, ilma selge "keskteljeta". Aga teatavaid huvitavaid mõtteid seal igatahes oli. Eks see ajalooõpetuse teema ole seniajani mõnevõrra valus ja raske, sest nõukogude aeg jättis tõsise lünga sisse - millele kaude vihjab ka Lukas, mainides, et tänapäeva meedia kipub maailmapilti (vähemalt ajalootaju mõttes, aga ka laiemalt) fragmenteerima. Tegelikult tegi seda ka nõukogude aja ajalooõpetus, kuna see ei saanud lubada endale süstemaatilist lähenemist, mis oleks võinud hakata ideoloogilisi alustalasid õõnestama, vaid pidi suunduma rajale, kus oli üks kindel (tihtipeale otseselt sõnastamatagi) aluskontseptsioon, mille tõestuseks kuhjati õpikud üle faktimaterjaliga. Mulle tundub siiski, et vähemalt praegused õpikud (kui mitte ka veel kõik õpetajad) on selles mõttes paremad ja faktituupimise asemel keskendunud rohkem just sellele süsteemsusele, trendidele, mille baasil on võimalik vajaduse korral ka faktibaasi üles ehitada (õpilaste jaoks, kes rohkem huvi tunnevad). Mis muidugi ei tähenda, et neid moodsaid meediavahendeid ei saaks ära kasutada sellesama alussüsteemi ilmestamiseks - iseasi on ainult see, kui paljud õpetajad selleks valmis on (lõppeks oli ju ka ajalooõpetajate õpetus samamoodi mõjutatud mainitud nõukogude antisüsteemsusest ja seal on põlvkondade vahetus palju värskem/hilisem...)
Päris omapärane oli Sauteri Peetri ülevaade sõidust Armeeniasse kirjanike kohtumisele ja kõigest, mis seal toimus või toimumata jäi - talle iseloomulikus keelepruugis ja vaatenurga alt, aga siiski selline muhe lugemine.
Samamoodi väärt lugemine oli Kikase Jaani "teadmise" apoloogia (konkreetsemalt siis kaitsekõne "usu" eest), ajendatuna nähtavasti hiljutisest kõmu tekitanud "sinilillejuhtumist". Ei saa muud kui nõustuda järeldusega "parem teada kui uskuda või siis vähemasti uskuda neid, kes teavad", aga karta on, et see ei vähenda kuidagi nende hulka, kes lähtuvad usust (millesse iganes siis; mitte ainult religioonist kui sellisest) ega lase ennast sugugi kõigutada sellel, et mõned teadmised sellega vastuolus on...
Loetud: Sirp, 11.11.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3)
Ilmunud tõlked:
Vello Vikerkaar: eeskujud. Isadepäevaveste (Postimees, 12.11.2011)
Elton John: tahan, et Zachary kasvaks üles homofoobiast vabas maailmas (Postimees, 12.11.2011)
12.11.11
Reedesed mõtted
Rõõmu ja kurbust sisaldanud päev. Täna lõpuks jõudis kätte hetk, mil ma panin punkti järjekordsele suurtõlkele. Isegi selle koera sabaotsa viimne karvatutt oli maru raske ja arvatust märgatavalt kauem aega võttev (näituseks kaartide "tõlkimine", kus esinesid kohanimed, mida nähtavasti isegi kohapeal ei pruugi mäletada ka vanimad elanikud...), aga valmis ta ikkagi sai. Nüüd seisab veel ees viimne pingutus teksti ülelugemisel ja siis võib kirjastus selle kätte saada... nojah, loodetavasti nad rõõmustavad kas või natuke, et nii räigelt igasuguseid tähtaegu ületanud jobu ja lohe lõpuks oma tööga toime on tulnud...
Seda rõõmu kahandas õhtupoole siiski tublisti Eesti jalgpallikoondise esinemine EM-i valiksarja üleminekumängudel, kus oli kaalukausil, kas Eestigi võiks esimest korda üldse pääseda finaalturniirile. Eile iirlaste vastu saavutatud tulemus 0:4 näitas siiski selgelt, et vahepeal üles köetud tunnetest üksi selleks ei piisa. Nojah, nii mängu ajal kui eriti pärast mängu sõimati eriliselt palju kohtunikku ja kindlasti võis tema töös leida mõningat ebajärjekindlust, ehk isegi teatavat sümpaatiat iirlaste suhtes, kelle vigu ta ei olnud kaugeltki nii aldis nägema kui eestlaste omi, aga kui välja jätta üks vaieldav kollase kaardi andmine (see Stepanovi esimene), siis erilisest ülekohtust rääkida küll ei saanud... paraku. Igatahes selles, et tulemus sai just selline ja mitte teistsugune, olid peamised süüdlased ikka eestlased ise - teine ja kolmas värav võinuksid vabalt olemata olla, kui kaitse oleks korralikult oma tööd teinud. Iirlaste kaitse samas tegutses piisava tõhususega, et vältida peaaegu täielikult ohtlikke olukordi oma värava all. Võib-olla on isegi hea, et see eufoorialaine praegu sellise korralikult kainestava tagasilöögi sai: ei teki ka mängijatel endal liigseid ootusi ja sisemist upsakust ning aur suunatakse vajalikele asjadele (psühholoogiline ettevalmistatus, kokkumängu ja eriti kaitse tugevdamine), millest oleks abi juba üsna varsti algavas MM-i valiktsüklis.
Loetud: Akadeemia 11/2011
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6), jalgpalli EM valikmäng Eesti - Iirimaa (ETV), 436 elanikku (Kanal2)
Seda rõõmu kahandas õhtupoole siiski tublisti Eesti jalgpallikoondise esinemine EM-i valiksarja üleminekumängudel, kus oli kaalukausil, kas Eestigi võiks esimest korda üldse pääseda finaalturniirile. Eile iirlaste vastu saavutatud tulemus 0:4 näitas siiski selgelt, et vahepeal üles köetud tunnetest üksi selleks ei piisa. Nojah, nii mängu ajal kui eriti pärast mängu sõimati eriliselt palju kohtunikku ja kindlasti võis tema töös leida mõningat ebajärjekindlust, ehk isegi teatavat sümpaatiat iirlaste suhtes, kelle vigu ta ei olnud kaugeltki nii aldis nägema kui eestlaste omi, aga kui välja jätta üks vaieldav kollase kaardi andmine (see Stepanovi esimene), siis erilisest ülekohtust rääkida küll ei saanud... paraku. Igatahes selles, et tulemus sai just selline ja mitte teistsugune, olid peamised süüdlased ikka eestlased ise - teine ja kolmas värav võinuksid vabalt olemata olla, kui kaitse oleks korralikult oma tööd teinud. Iirlaste kaitse samas tegutses piisava tõhususega, et vältida peaaegu täielikult ohtlikke olukordi oma värava all. Võib-olla on isegi hea, et see eufoorialaine praegu sellise korralikult kainestava tagasilöögi sai: ei teki ka mängijatel endal liigseid ootusi ja sisemist upsakust ning aur suunatakse vajalikele asjadele (psühholoogiline ettevalmistatus, kokkumängu ja eriti kaitse tugevdamine), millest oleks abi juba üsna varsti algavas MM-i valiktsüklis.
Loetud: Akadeemia 11/2011
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6), jalgpalli EM valikmäng Eesti - Iirimaa (ETV), 436 elanikku (Kanal2)
11.11.11
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 11/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6)
Loetud: Akadeemia 11/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6)
10.11.11
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Suur mure tabas üht lähedast inimest, mis mindki õhtu eel muretsema pani, aga siin ja praegu ei ole koht sellest kõnelda.
Loetud: Akadeemia 11/2011
Vaadatud: Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6), Haven (RTL2), The Event (RTL2)
Loetud: Akadeemia 11/2011
Vaadatud: Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6), Haven (RTL2), The Event (RTL2)
9.11.11
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev. Räige väsimus ja migreeni alged, aga muidu rien.
Loetud: Akadeemia 11/2011
Vaadatud: Välisilm (ETV), Ladu 13 (Universal Channel), Farscape (TV6), Taevasina (ETV), Elavad surnud (FoxCrime)
Loetud: Akadeemia 11/2011
Vaadatud: Välisilm (ETV), Ladu 13 (Universal Channel), Farscape (TV6), Taevasina (ETV), Elavad surnud (FoxCrime)
8.11.11
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 10/2011
Vaadatud: Rännak maakera südamesse (Kanal12), Farscape (TV6), V- Die Besucher (Pro7), Kaks ja pool meest (Kanal2), Nukumaja (TV3)
Loetud: Akadeemia 10/2011
Vaadatud: Rännak maakera südamesse (Kanal12), Farscape (TV6), V- Die Besucher (Pro7), Kaks ja pool meest (Kanal2), Nukumaja (TV3)
Subscribe to:
Posts (Atom)