Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. KDE stabiilses harus, nagu arvata oli, saigi enam-vähem kõik korda. Kasutajaliidese poolt on ainsaks puudujäägiks ja raskuseks kümmekond kiirsuhtlusrakenduse Kopete sõnet, mis on seotud video esituse seadistustega: need paganama luma'd, chroma'd, coring'ud ja muud sellised asjad valmistavad tõsist peavalu ikka... Dokumentatsiooni poole pealt oli näiliselt tohutu saavutusrohke päev, kui arvestada failide arvu ja võib-olla isegi stringe, aga tegelikult tähendas see üsna tuima klahvipressimist, sest "uued" asjad kujutasid endast kuupäevi ja versiooninumbreid. Päeva lõpuks jäid siis endiselt tegemata kaks sõnaraamatut, nagu varemgi. Igatahes ma arvan, et kui mul just vahepeal mingil seni väljaraalimatul põhjusel ei peaks teistsugust tuju tekkima, võib KDE stabiilse haru lõpetatuks kuulutada ja järgmine nädal arendusharu kallale asuda, kus ootab ees tubli hulk tööd, eriti extrageari asjade kallal. Need üksikud stabiilse haru puudused ei tohiks, ma usun, õieti kedagi häirida, sest need on suhteliselt hästi varjatud (nii palju kui ma olen aru saanud, on inimestel räige vastumeelsus nagunii rakenduste käsiraamatuid uurida - miks, ma täpselt ei tea, aga usutavasti arvavad kõik, et nad on piisavalt targad, et mitte juhendeid silmata... :-) ).
Õhtupoolikul vaatasin TV3-st üht uut telemängu, mil nimeks "100 sekundit". Mäng ise oli üsna tavaline mälumäng, eripäraks ehk see, et laua taga olijad üksteist üldse ei tundnud (või vähemalt nii öeldi - ja selline mulje tänase kolmiku pealt ka jäi), aga see ei ole iseenesest midagi väga imelikku. Küsimused ei olnud mu meelest eriti rasked, kuigi ilmselt avaldab siin mõju see, et ma olen ju suhteliselt pikalt mälumänguga tegelenud. Üks küsimus, Vilja Laanaru esimese parlamendifraktsiooni kohta, oli küll selline, mille ma ilmselt oleks valesti pannud, nagu ka nemad stuudios. Aga huvitav ja põnev oli mängu lõpposa, kus mängijad pidid võidetud rahasummat omavahel jagama. Seal lõi ikka ahnus ja liialdatud enesehinnang väga selgelt välja ja nii nad tühjade kätega jäidki... Hea strateegia oleks muidugi selline, nagu mu vend välja pakkus: leppida kokku, et võtta kogu raha välja, ja siis omavahel võrdselt jagada juba pärast mängu. Aga seal tuleb muidugi usalduseküsimus mängu... kuigi teisalt isegi siis, kui keegi alt veaks, oleks saak suurem kui stuudios vaieldes, kus massin halastamatult numbrit kärbib... Aga eks näeb, kas edaspidi tuleb selline mõte kellelgi pähe ja kas keegi riskib selle peale välja minna. No muidugi lisaks rahajagamisele on üsna huvitav ka jälgida seda, mida telemälumängude puhul väga sageli ei näe või näidata, nimelt seda, kuidas võhivõõrad inimesed aruteluga vastuseni jõuavad.
Sellest veidi hiljem näitas ETV Nekrassovi Andrei jubekoleõudset dokfilmi "Vene õppetunnid" Venemaa-Gruusia paari aasta tagusest sõjast. Ma ei olnud seda terves pikkuses varem näinudki. Filmina see ehk kõige suurem asi ei olnud, aga ma saan aru küll, miks mõningad ringkonnad Venemaal filmi autoreid lausa rahvavaenlasteks tituleerivad - Venemaa keskvõimu propagandatrikke paljastas see film igatahes väga selgelt ja õõvastavalt.
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Fringe (Pro7), Eureka (Pro7), Välisilm esitleb: Vene õppetunnid (ETV)
31.8.10
30.8.10
Pühabased mõtted
Suhteliselt tavaline tööpäev, kuigi selle algus oli eilsetest sündmustest tingituna selline veidi rabe... :-) Aga päeva peale kosusin, millele aitas tublisti kaasa ka ema külaskäik, kes jagas omajagu muljeid enda äsjasest suurest Kesk-Euroopa ringreisist. Lisaks tõi ta ka kaasa Meistriristiku, mille kallal pusimine aitas samuti vaimu paremasse korda seada, isegi nii hästi, et ma suutsin suurema vaevata ära lahendada mõned sellised "pärnitsad", mis vahel tekitavad muidu tublit peavalu - ilmselt on õige, et peltsebuli tuleb saatanaga välja ajada :-)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Laubased mõtted
Tööpäeva pikkuseks jäi täna vaid mõni tund, sest valdava osa päevast ja sellest, mida enamik inimesi nimetab õhtuks ja ööks, võttis enda alla viibimine ühe sõbra sünnipäeval... koos kõige sellega kaasnevaga :-)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Clifford Levy katmine (Postimees, 28.08.2010)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Clifford Levy katmine (Postimees, 28.08.2010)
28.8.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mis osaliselt kulus endiselt, ütleme siis et varasema tegemata töö ehk nende eile mainitud varasema tõlke kaarditekstide täiendamise peale. Maru tülikas tegemine, aga eks ta ilmselt nii olegi - kui oled midagi valmis teinud, siis on juba palju raskem seda kuidagi täiendama ja parandama hakata...
Sattusin täna silmitsema üht uut tüüpi otsimootorit, millel nimeks Swingly. Iseäralikuks teeb selle asjaolu, et sellele võib esitada küsimusi umbes nii, nagu seda tehakse reaalses elus: Kes on see ja see? Millal toimus see ja see? ja nii edasi. Nojah, küsimused tuleb küll vormistada inglise keeles, aga igatahes andis see otsimootor ka kenasti vastuse näiteks küsimusele "Who was Jaan Tatikas?" (Kui kedagi huvitab, siis vastuseks oli ingliskeelsest Wikipediast võetud lause "an incompetent and uneducated aspiring inventor"; oli ka teine vastus tegelikult, aga see juba küsimusele "What ended with Jaan Tatikas?" ja vastuseks "first part" :-) ). Proovisin ka muid Eestiga seotud asju ja üldiselt tuli Swingly asjadega korralikult toime... tõsi, küsimusele "Who is Marek Laane?" oskas ta ainult vastata Genist sugupuu leidmisega, aga noh, ega ma olegi väga tähtis tegelane ju :-) ja pealegi midagi ta ikkagi leidis.
Tänane Sirp oli pärast järjekordselt tühje avalehekülgi taas päris huvitav. Kahest Vana-Kreeka teemalisele raamatule pühendatud arvustusest oli üks, mis võttis ette tõlkeraamatu (E. Friedell, Kreeka kultuurilugu), just selline pikisilmi igatsetud ja ikka nii vähestest arvustustest, mis lisaks autorile ja teosele käsitles natuke pikemalt ka tõlget kui sellist. Ma mõistagi ei ole jõudnud raamatut ennast lugeda, aga see artikkel oli igatahes hea sissejuhatus, sisaldades endas ühtlasi ka hoiatusi, mida selle juures tähele panna - alati ja isegi enamasti on need tegelikult segavad eelnevalt teada, aga praegusel juhul, võib-olla ka seepärast, et Vana-Kreeka kultuur on asi, millest mul on olemas tillukesed teadmised, tundus see küll väga asjakohane olevat.
Väga huvitavad olid ka lausa 2,5 lehekülge, mis olid pühendatud kirjandusest kõnelevatele blogidele, koosnedes Tüüri Kadri päris korralikust ja võimalikult paljut hõlmavast teoreetilis-kriitilisest ülevaatest, samamoodi päris pikast kirjandusblogide valikust ning mõningate kultuuriinimeste arvamusest sellise arvustusžanri väljundi kohta. Ilmselt on Tüüril õigus (ilmselt seepärast, et erinevalt temast ei ole ma ise neid kirjandusblogisid nii põhjalikult ette võtnud, piirdudes rohkem mõne üksiku tuttavama inimese ajaveebi regulaarsema ja veel mõningate aegajalise, põgusa jälgimisega), kui ta leiab, et ajaveeb ei ole tingimata parim koht raamatute arvustamiseks, vähemalt praegu, sest seda analüütilist poolt kipub enamasti väheseks jääma. Teisest küljest on muidugi eelkõige nähtavasti viimaste aastakümnete infoplahvatuse tõttu sama tendents täheldatav ka trükiajakirjanduses avaldatavate arvustuste puhul: ühelt poolt tohutu infotulv, mis raskendab üldse millelegi pikemalt keskendumist, teiselt poolt raskused selle infotulva tõttu leida vajalikke seoseid ja taustu (alati võib muidugi öelda, et see miski on šeikspiirlik ja too teine lähtub romantismitraditsioonist, aga et maailm on üldse igas mõttes laienenud, siis ei pruugi sedamoodi vana rasva peal kuigi edukalt olla võimalik kaua edasi lasta...), kolmandalt poolt isegi nii-ütelda tõsiseid meediaväljundeid puudutav "seksikuse" vajadus ehk lihtsamalt öeldes võime konkurentsis ellu jääda, mis lausa sunnib süvaanalüüsi asemel libisema rohkem pealispinda mööda või vähemalt tõstma esile midagi sellist, mis "müüb" ja mida poole sajandi eest "tõsised" arvustajad poleks märkimist väärivaks ehk pidanudki... No ja lõppude lõpuks on arvustuse žanr tegelikult üsna lai, nii et ka korralikult kirjutatud rohkem emotsionaalne ja mitte kuigivõrd analüütiline kirjatükk võib selle alla ära mahtuda, nagu on mahtunudki ka varasematel "tõsisematel" aegadel.
Sedakorda olid Sirbis ka keele-elu leheküljed, millest küll valdava osa võttis enda anda presidendi välja kuulutatud "Sõnause" teadaanne. Selle kõrval olid siiski ka Kaagjärve Leo järjekordsed muremõtted eesti keele osas, sedakorda (või peaks ütlema taas, sest sel teemal on ta varemgi sõna võtnud) nõndanimetatud nominativiidi ehk halva kombe vastu ära unustada asjaolu, et erinevalt nii mõnestki teisest keelest on eesti keeles olemas käänded, ja sellest johtuvalt kirja panna lauseid, mis tekitavad tegelikult ebalust enamateski kui keeletundlikes inimestes. Aga noh, kuni eesti keel püsib, seni leidub ka põhjust kurta selle väärkasutuse üle... Normaalselt arenevas keeles leidub alati kõikvõimalikke vesivõsusid, millest mõned võivad ajutiselt ka suisa vohada, aga lõpuks ikka taanduvad - või siis juurduvad (antud artikli näited on küll asjad, mis usutavasti ei juurdu, sest väheste eranditega olid need just sellised, mille puhul tegelikult peaaegu iga eesti keelt kõnelev inimene saab aru, et midagi on ikka valesti).
Isegi Sirbi lõpupoole oli paar huvitavat artiklit. intevjuu Venemaa filmitegija Andrei Nekrassoviga ja pisike tutvustus tema filmist "Vene õppetunnid" ning akadeemik Juhan Rossi juubeliartikkel, millest võis üllatusega (vähemalt minu jaoks) lugeda, et tegemist on inimesega, kelle mõttetöö vilju kasutab ja saab neist ka ilmselt kasu kogu maailm.
Keelevaldkonnast sattusin veel lugema NYTimesist põnevat artiklit selle kohta, kas ja kuidas võib keel mõjutada meie mõtlemist. Selles polnud midagi kardinaalselt uut muidugi, sest arvamus, et keel, millesse inimene sünnib ja milles ta üles kasvab, mõjutab ka ta maailmavaadet ja üldisi arusaamu, ei ole ju sugugi viimase aja leidus, vaid õieti juba päris vana tähelepanek. Küll oli artiklis (mis tegelikult oli rohkem ühe teadlase peatselt ilmuva raamatu nii-ütelda eelpropaganda) rohkelt huvitavaid näiteid, kuidas keel reaalselt mõjutab inimesi: kui näiteks paluti omistada kujutatud esemetele inimhääl, siis sõltus tulemus sugusid kasutatavates keeltes tuntavalt sellest, kas antud sõna oli nais- või meessoost (kusjuures esemed, mida sõnad tähistasid, olid igas mõttes "sootud", näiteks kahvel) või näide selle kohta, kuidas inglise (ja muidugi antud juhul ka eesti) keeles on võimalik öelda, et "olin eile naabri juures", aga näiteks saksa keeles tuleb tahes tahtmata öelda, kas oldi naabrimehe või -naise juures... Omal ajal kirjutasid meil siin Masingu Uku ja mõned teisedki soomeugrilaste ja indoeurooplaste erinevast mõttemaailmast just keelest lähtuvalt - võib-olla oleks nüüd aeg nende nähtavasti mõnevõrra vananenud seisukohad uuesti üle vaadata: nagu NYTimesi artiklis märgitakse, on aeg enam-vähem täiega prügikasti heitnud arvamuse, et keeleerinevused ei võimalda lausa aru saada teistest inimestest, kes on üles kasvanud midagi teisiti käsitleva keele rüpes (näiteks et nende keelte kõnelejad, kus grammatilist tulevikku ei ole, ei saagi aru, mida tulevik võiks tähendada), küll võivad need aga osutada erinevustele, mida eri kultuuride/keelte kandjad omavahelises suhtlemises peaksid arvestama.
Ja päeva lõpetuseks jäi silma üks väga ja täiesti isevärki ja eriline nähtus, nimelt kellegi Sean Lawlor Nelsoni "Eesti ülistuseks" kirjutatud ja meie välisministrile lähetatud ingliskeelne luuletus :-) Huvilised saavad seda lugeda välisministeeriumi ajaveebist.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Die Rote Flut (RTL2)
Sattusin täna silmitsema üht uut tüüpi otsimootorit, millel nimeks Swingly. Iseäralikuks teeb selle asjaolu, et sellele võib esitada küsimusi umbes nii, nagu seda tehakse reaalses elus: Kes on see ja see? Millal toimus see ja see? ja nii edasi. Nojah, küsimused tuleb küll vormistada inglise keeles, aga igatahes andis see otsimootor ka kenasti vastuse näiteks küsimusele "Who was Jaan Tatikas?" (Kui kedagi huvitab, siis vastuseks oli ingliskeelsest Wikipediast võetud lause "an incompetent and uneducated aspiring inventor"; oli ka teine vastus tegelikult, aga see juba küsimusele "What ended with Jaan Tatikas?" ja vastuseks "first part" :-) ). Proovisin ka muid Eestiga seotud asju ja üldiselt tuli Swingly asjadega korralikult toime... tõsi, küsimusele "Who is Marek Laane?" oskas ta ainult vastata Genist sugupuu leidmisega, aga noh, ega ma olegi väga tähtis tegelane ju :-) ja pealegi midagi ta ikkagi leidis.
Tänane Sirp oli pärast järjekordselt tühje avalehekülgi taas päris huvitav. Kahest Vana-Kreeka teemalisele raamatule pühendatud arvustusest oli üks, mis võttis ette tõlkeraamatu (E. Friedell, Kreeka kultuurilugu), just selline pikisilmi igatsetud ja ikka nii vähestest arvustustest, mis lisaks autorile ja teosele käsitles natuke pikemalt ka tõlget kui sellist. Ma mõistagi ei ole jõudnud raamatut ennast lugeda, aga see artikkel oli igatahes hea sissejuhatus, sisaldades endas ühtlasi ka hoiatusi, mida selle juures tähele panna - alati ja isegi enamasti on need tegelikult segavad eelnevalt teada, aga praegusel juhul, võib-olla ka seepärast, et Vana-Kreeka kultuur on asi, millest mul on olemas tillukesed teadmised, tundus see küll väga asjakohane olevat.
Väga huvitavad olid ka lausa 2,5 lehekülge, mis olid pühendatud kirjandusest kõnelevatele blogidele, koosnedes Tüüri Kadri päris korralikust ja võimalikult paljut hõlmavast teoreetilis-kriitilisest ülevaatest, samamoodi päris pikast kirjandusblogide valikust ning mõningate kultuuriinimeste arvamusest sellise arvustusžanri väljundi kohta. Ilmselt on Tüüril õigus (ilmselt seepärast, et erinevalt temast ei ole ma ise neid kirjandusblogisid nii põhjalikult ette võtnud, piirdudes rohkem mõne üksiku tuttavama inimese ajaveebi regulaarsema ja veel mõningate aegajalise, põgusa jälgimisega), kui ta leiab, et ajaveeb ei ole tingimata parim koht raamatute arvustamiseks, vähemalt praegu, sest seda analüütilist poolt kipub enamasti väheseks jääma. Teisest küljest on muidugi eelkõige nähtavasti viimaste aastakümnete infoplahvatuse tõttu sama tendents täheldatav ka trükiajakirjanduses avaldatavate arvustuste puhul: ühelt poolt tohutu infotulv, mis raskendab üldse millelegi pikemalt keskendumist, teiselt poolt raskused selle infotulva tõttu leida vajalikke seoseid ja taustu (alati võib muidugi öelda, et see miski on šeikspiirlik ja too teine lähtub romantismitraditsioonist, aga et maailm on üldse igas mõttes laienenud, siis ei pruugi sedamoodi vana rasva peal kuigi edukalt olla võimalik kaua edasi lasta...), kolmandalt poolt isegi nii-ütelda tõsiseid meediaväljundeid puudutav "seksikuse" vajadus ehk lihtsamalt öeldes võime konkurentsis ellu jääda, mis lausa sunnib süvaanalüüsi asemel libisema rohkem pealispinda mööda või vähemalt tõstma esile midagi sellist, mis "müüb" ja mida poole sajandi eest "tõsised" arvustajad poleks märkimist väärivaks ehk pidanudki... No ja lõppude lõpuks on arvustuse žanr tegelikult üsna lai, nii et ka korralikult kirjutatud rohkem emotsionaalne ja mitte kuigivõrd analüütiline kirjatükk võib selle alla ära mahtuda, nagu on mahtunudki ka varasematel "tõsisematel" aegadel.
Sedakorda olid Sirbis ka keele-elu leheküljed, millest küll valdava osa võttis enda anda presidendi välja kuulutatud "Sõnause" teadaanne. Selle kõrval olid siiski ka Kaagjärve Leo järjekordsed muremõtted eesti keele osas, sedakorda (või peaks ütlema taas, sest sel teemal on ta varemgi sõna võtnud) nõndanimetatud nominativiidi ehk halva kombe vastu ära unustada asjaolu, et erinevalt nii mõnestki teisest keelest on eesti keeles olemas käänded, ja sellest johtuvalt kirja panna lauseid, mis tekitavad tegelikult ebalust enamateski kui keeletundlikes inimestes. Aga noh, kuni eesti keel püsib, seni leidub ka põhjust kurta selle väärkasutuse üle... Normaalselt arenevas keeles leidub alati kõikvõimalikke vesivõsusid, millest mõned võivad ajutiselt ka suisa vohada, aga lõpuks ikka taanduvad - või siis juurduvad (antud artikli näited on küll asjad, mis usutavasti ei juurdu, sest väheste eranditega olid need just sellised, mille puhul tegelikult peaaegu iga eesti keelt kõnelev inimene saab aru, et midagi on ikka valesti).
Isegi Sirbi lõpupoole oli paar huvitavat artiklit. intevjuu Venemaa filmitegija Andrei Nekrassoviga ja pisike tutvustus tema filmist "Vene õppetunnid" ning akadeemik Juhan Rossi juubeliartikkel, millest võis üllatusega (vähemalt minu jaoks) lugeda, et tegemist on inimesega, kelle mõttetöö vilju kasutab ja saab neist ka ilmselt kasu kogu maailm.
Keelevaldkonnast sattusin veel lugema NYTimesist põnevat artiklit selle kohta, kas ja kuidas võib keel mõjutada meie mõtlemist. Selles polnud midagi kardinaalselt uut muidugi, sest arvamus, et keel, millesse inimene sünnib ja milles ta üles kasvab, mõjutab ka ta maailmavaadet ja üldisi arusaamu, ei ole ju sugugi viimase aja leidus, vaid õieti juba päris vana tähelepanek. Küll oli artiklis (mis tegelikult oli rohkem ühe teadlase peatselt ilmuva raamatu nii-ütelda eelpropaganda) rohkelt huvitavaid näiteid, kuidas keel reaalselt mõjutab inimesi: kui näiteks paluti omistada kujutatud esemetele inimhääl, siis sõltus tulemus sugusid kasutatavates keeltes tuntavalt sellest, kas antud sõna oli nais- või meessoost (kusjuures esemed, mida sõnad tähistasid, olid igas mõttes "sootud", näiteks kahvel) või näide selle kohta, kuidas inglise (ja muidugi antud juhul ka eesti) keeles on võimalik öelda, et "olin eile naabri juures", aga näiteks saksa keeles tuleb tahes tahtmata öelda, kas oldi naabrimehe või -naise juures... Omal ajal kirjutasid meil siin Masingu Uku ja mõned teisedki soomeugrilaste ja indoeurooplaste erinevast mõttemaailmast just keelest lähtuvalt - võib-olla oleks nüüd aeg nende nähtavasti mõnevõrra vananenud seisukohad uuesti üle vaadata: nagu NYTimesi artiklis märgitakse, on aeg enam-vähem täiega prügikasti heitnud arvamuse, et keeleerinevused ei võimalda lausa aru saada teistest inimestest, kes on üles kasvanud midagi teisiti käsitleva keele rüpes (näiteks et nende keelte kõnelejad, kus grammatilist tulevikku ei ole, ei saagi aru, mida tulevik võiks tähendada), küll võivad need aga osutada erinevustele, mida eri kultuuride/keelte kandjad omavahelises suhtlemises peaksid arvestama.
Ja päeva lõpetuseks jäi silma üks väga ja täiesti isevärki ja eriline nähtus, nimelt kellegi Sean Lawlor Nelsoni "Eesti ülistuseks" kirjutatud ja meie välisministrile lähetatud ingliskeelne luuletus :-) Huvilised saavad seda lugeda välisministeeriumi ajaveebist.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Die Rote Flut (RTL2)
27.8.10
Neljabased mõtted
Väga pisikese tööpanusega päev taas, millel oli kaks peamist põhjust. Esimene ja juba pikemat aega ette teada põhjus oli Varraku raamatublogi vahendusel Oksaneni Sofi "Puhastuse" nõndanimetatud ühislugemisel (mlle kokkuvõtet võib ja sellele järgnenud arutelu võib lugeda siit) osalenud isikute füüsiline kokkusaamine ja enese hästi tundmine varasel õhtupoolikul (mis minu jaoks tänase ärkamise iseärasuste tõttu oli küll pigem keskhommik või ehk lõuna...) Solarise Apollo kohvikus. See kohviku tegevuse lõpetamiseni ehk oma kaks tundi kestnud kohtumine oli päris vahva. Esiteks ei olnud ma enamikku kohaletulnutest varem ihusilmaga näinud või on need kokkupuutumised olnud äärmiselt põgusad ja mitte kuigi otsesed ning kuigi sageli piisab inimestest mõningase arusaama omandamiseks ka virtuaalsest suhtlemisest, on füüsilistel kokkupuudetel oma võlu, mida tõenäoliselt vähemalt lähemas tulevikus ei ole võimalik teisiti saavutada, kui just nimelt niimoodi koos viibides. Teiseks ei jõua mõistagi kunagi ka eriti kirjalikus veebisuhtluses nii palju suhelda, kui see on võimalik vabalt keelel liikuda ja kõrvadel kuulda lastes - veebisuhtlus on ju väga sageli asünkroonne, igaüks annab oma panuse just siis, kui aega leiab, aga füüsilisel koosviibimisel, kui sellel juba osaleda, suhtlevad kõik siiski ühel ja samal (piiratud) ajal. Kohtumise üks eesmärke oli lihtsalt mõnusale suhtlemisele ka kaalumine, kas ja mida edasi teha. Seda leidsime me kõik, et kui ka ehk selline ajaveebis millegi üle arutlemine ei ole tingimata kõige etem (ilu)kirjanduse käsitlemise vorm, siis on see vähemalt tänapäeval, kus inimesed võivad viibida üsna eri kohtades, päris mõistlik - no ja ilmselt selline kirjalik arutlemisvorm sunnib ka oma mõtteid kontsentreeritumalt esitama kui näiteks nii-ütelda traditsioonilises kirjandusringis või ka seminaridel või muudel suulist väljendumist kasutatavatel ettevõtmistel. Nii et soov ja mõte võtta peatselt midagi uut ette oli olemas, aga selle osas, mis see just peaks olema ja kes võiks sedakorda nii-ütelda moderaator olla, me paraku päris selgusele ei jõudnud, kuigi vähemalt teoste osas selitusid välja paar perspektiivikat asja (mille ma jätan praegu küll nimetamata sellesamuse ebakindluse tõttu).
Teine takistus hetke põhitöö teel oli ühe eelmise põhitöö, tolle megasuure ristisõjateose toimetamise käigus vähemalt mulle ebameeldivaks osutunud tõdemus, et sedakorda tahavad küljendajad raamatus ohtralt leiduvate kaartide puhul saada kogu kaarditeksti. Mõnel korral on mulle öeldud, et pole mõtet topelttööd teha ja võib piirduda ainult nende kohanimede ja muude kaarditekstidega, mis originaalist erinevad või tõlkimist vajavad, aga sedakorda siis mitte. Ja see on mõistagi märksa tülikam tegevus kui nendesamuste kaartide algne tõlkimine - otsi nagu Kiire rosinasaiast taga neid kohanimesid, mida muuta ei ole vaja, ja siis topi olemasolevasse teksti vahele... Aga noh, ka selliseid tüütuid asju on vaja teha, mis seal ikka...
Sattusin Ekspressist lugema, et asutusel nimetusega Eesti Digiraamatute Keskus on kavas jõuliselt hakata e-raamatuid ka Eesti turul levitama - juba aasta lõpuks olevat kavas pakkuda vähemalt 1000 raamatut. See on igatahes vahva ettevõtmine, sest seni on Eestis kaasaegsete e-raamatute väljaandmine olnud tagasihoidlikult öeldes olematu, ehkki vist peaaegu eranditult kõik ilmuvad teosed oleks selleks põhimõtteliselt valmis - kui jätta kõrvale ilmselt sõna otseses mõttes üksikud erandid, käib ju kirjastamine nagunii elektrooniliselt ja trükikotta jõuavad raamatud nagunii PDF-idena (taas erandiks siis need üksikud käsitsi laotud või muude tänapäeval unikaalsete meetoditega valminud trükised). Seni on õieti olnud ainult vanemat, juba autoriõiguste alt vabanenud kirjandust e-raamatutena saadaval, mille eest tuleb tänada eriti suuri raamatukogusid ja kirjandusmuuseumit. Nojah, muidugi on ka isevoolu liikuvad sellised pseud-e-raamatud täiesti olemas, mida entusiastid on valmistanud ja mida poolsalaja igasugustes suvalistes kanalites levitatakse, aga ega neidki just väga rohkelt pole, nii et EDK algatus on igal juhul äärmiselt tervitatav.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Poesellid (Kanal11)
Ilmunud tõlked. Abdul Turay. sotsid ei ole veidrikud (Postimees, 26.08.2010)
Teine takistus hetke põhitöö teel oli ühe eelmise põhitöö, tolle megasuure ristisõjateose toimetamise käigus vähemalt mulle ebameeldivaks osutunud tõdemus, et sedakorda tahavad küljendajad raamatus ohtralt leiduvate kaartide puhul saada kogu kaarditeksti. Mõnel korral on mulle öeldud, et pole mõtet topelttööd teha ja võib piirduda ainult nende kohanimede ja muude kaarditekstidega, mis originaalist erinevad või tõlkimist vajavad, aga sedakorda siis mitte. Ja see on mõistagi märksa tülikam tegevus kui nendesamuste kaartide algne tõlkimine - otsi nagu Kiire rosinasaiast taga neid kohanimesid, mida muuta ei ole vaja, ja siis topi olemasolevasse teksti vahele... Aga noh, ka selliseid tüütuid asju on vaja teha, mis seal ikka...
Sattusin Ekspressist lugema, et asutusel nimetusega Eesti Digiraamatute Keskus on kavas jõuliselt hakata e-raamatuid ka Eesti turul levitama - juba aasta lõpuks olevat kavas pakkuda vähemalt 1000 raamatut. See on igatahes vahva ettevõtmine, sest seni on Eestis kaasaegsete e-raamatute väljaandmine olnud tagasihoidlikult öeldes olematu, ehkki vist peaaegu eranditult kõik ilmuvad teosed oleks selleks põhimõtteliselt valmis - kui jätta kõrvale ilmselt sõna otseses mõttes üksikud erandid, käib ju kirjastamine nagunii elektrooniliselt ja trükikotta jõuavad raamatud nagunii PDF-idena (taas erandiks siis need üksikud käsitsi laotud või muude tänapäeval unikaalsete meetoditega valminud trükised). Seni on õieti olnud ainult vanemat, juba autoriõiguste alt vabanenud kirjandust e-raamatutena saadaval, mille eest tuleb tänada eriti suuri raamatukogusid ja kirjandusmuuseumit. Nojah, muidugi on ka isevoolu liikuvad sellised pseud-e-raamatud täiesti olemas, mida entusiastid on valmistanud ja mida poolsalaja igasugustes suvalistes kanalites levitatakse, aga ega neidki just väga rohkelt pole, nii et EDK algatus on igal juhul äärmiselt tervitatav.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Poesellid (Kanal11)
Ilmunud tõlked. Abdul Turay. sotsid ei ole veidrikud (Postimees, 26.08.2010)
26.8.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida ma küll veidi piirasin, kui, kasutades ära imeilusaks muutunud ilma (talutav temperatuur, vihmatibin ja muu õnnistus), väisasin kauplust toiduvarude täiendamise eesmärgil. Lisaks sellele võttis mõnevõrra aega veel üks tõlketöö Postimehele.
Google andis täna teada, et kavatseb Gmailile lisada helistamise võimaluse. Niisiis, nad üritavad kangesti tungida Skype'i mänguväljale. Iseenesest tundub olevat huvitav mõte ja on usutav, et tänu Gmaili laiale levikule on sel isegi tulevikku. Hinnad paistsid ka päris odavad olevat: Eestist helistamise puhul näiteks 3 USA senti minutis. Nojah, Skype'i puhul saavad selle kasutajad muidugi omavahel tasuta kõnelda ja maksma peab ainult nii-ütelda väljapoole helistamise puhul. Ja see Gmaili kõnevõimalus on esialgu muidugi ainult põhjaameeriklastele mõeldud: kui elad mujal, pead ju maksma, aga raha juurde panna saab ainult siis, kui oled USA-s... (ja esialgne 10 senti kulub mõistagi kiiresti - ka parimal juhul jätkub seda viieks minutiks ju...) Aga loodetavasti suudavad nad selle suhteliselt ruttu ka tõeliselt rahvusvaheliseks teha, siis võib see muutuda tõesti atraktiivseks. Ma olen ka ise viimasel kuul suuremalt jaolt Google'i kõikvõimalikke teenuseid kasutanud, küll peamiselt sellepärast, et Mandriva Cookeris on osatud mul muidu kasutusel olnud KDE e-posti ja uudiste lugemise rakendused viimaste uuendustega ära rikkuda: Akregator ei taha üldse töötada ja KMail kisub juba mõne tunniga arvuti peaaegu kooma või vähemalt äärmiselt aeglaseks. Õnneks on olemas Gmail (ja minu puhul ka selle kohalik väljund Smail) ja Google Reader, mis tänu sellele, et ma Firefoxi samuti mitte päris rahuldava töötamise tõttu olen hakanud pruukima samamoodi Google'i rüpest pärit Chromiumi veebibrauserit, töötavad selles väga eduliselt. Nojah, Chromiumi mõningaks miinuseks on suhteliselt primitiivne AdBlock, mis nii mõnelgi leheküljel korjab ära ka asju, mida üldse ei oleks vaja, nii et seda tuleb hoolikalt tuunida või siis mõnel leheküljel päris välja lülitada, aga üldiselt jätab see praegu mulle siiski parema mulje kui Firefox, eriti just mälukasutuse ja nii-ütelda vastupidavuse osas (Firefoxi tuli viimati tihtipeale lausa 3-4 korda päevas kinni panna ja uuesti käivitada, kui mõnel leheküljel midagi lootusetult kokku jooksis või mälukasutus üle mõistuse suureks kerkis, Chromiumiga üldiselt pole midagi sellist ette tulnud, ehkki ka see suudab tasapisi mälu nii palju hõivata, et on mõttekas korraks kinni panna - aga seda juhtub siiski ka halvimal juhul kord päeva-paari jooksul).
Goble'i Pauli vahendusel sattusin täna lugema nii umbes nädala eest Izvestijas ilmunud artiklit, mille põhiteesiks oli väide, et "rahvusvabariigid" on Venemaale liigne koorem ja neist tuleb võimalikult kiiresti vabaneda. Seda muidugi mitte neist loobudes, vaid neid likvideerides. Mõningane loogika selles arvamusloos muidugi oli, aga ma pean ütlema, et nii räigelt suurvene-šovinistlikku kirjatükki ei ole enam ammu sattunud lugema - ma mõtlen siis nii-ütelda peavoolu kanalites, loomulikult leiab ohtralt igasuguseid väljaandeid ja veebilehekülgi, mis on palju räigemad, aga need on üldjuhul siiski mõne küllaltki kitsa kildkonna väljundid. Loo autor kõneleb küll "riigi denatsionaliseerimisest", aga on selge, et selle all mõtleb ta selle tsentraliseerimise kõrval ka selgelt venestamist. See ei ole muidugi kuigi uus mõte ja autor juhib sellele ka ise kaude tähelepanu, kui materdab enamlasi "rahvusliku kire" äratamise eest oma võimu kindlustamiseks. Jah, venestamine, seesama 19. sajandi lõpupoole alanud protsess, mille enamlik revolutsioon vähemalt ajutiselt katkestas, kulges samalaadsete loosungite all. Seda uusvenestamise rida on sel sajandil üsna palju aetud ja võib tõdeda, et küllaltki edukalt isegi, nii et paarikümne aasta tagusest uhkest Venemaa põhiseadusest, mis ju sõnades kinnitab riigi paljurahvuselist iseloomu, on selles osas järele jäänud vaid seesama paber, millele need sõnad on kantud, aga peaaegu ei mingit reaalset vastet elus endas. Izvestija artikli autor põimib oma venestamistungi osavalt praeguse presidendi lemmikratsu moderniseerimisega, jõudes välja lausa väiteni, et igasugused "rahvuslikud elemendid" takistavad Venemaad arenemast ja sestap ei tohiks Venemaa endale sellist "luksust" nagu rahvusvabariigid lubada...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Google andis täna teada, et kavatseb Gmailile lisada helistamise võimaluse. Niisiis, nad üritavad kangesti tungida Skype'i mänguväljale. Iseenesest tundub olevat huvitav mõte ja on usutav, et tänu Gmaili laiale levikule on sel isegi tulevikku. Hinnad paistsid ka päris odavad olevat: Eestist helistamise puhul näiteks 3 USA senti minutis. Nojah, Skype'i puhul saavad selle kasutajad muidugi omavahel tasuta kõnelda ja maksma peab ainult nii-ütelda väljapoole helistamise puhul. Ja see Gmaili kõnevõimalus on esialgu muidugi ainult põhjaameeriklastele mõeldud: kui elad mujal, pead ju maksma, aga raha juurde panna saab ainult siis, kui oled USA-s... (ja esialgne 10 senti kulub mõistagi kiiresti - ka parimal juhul jätkub seda viieks minutiks ju...) Aga loodetavasti suudavad nad selle suhteliselt ruttu ka tõeliselt rahvusvaheliseks teha, siis võib see muutuda tõesti atraktiivseks. Ma olen ka ise viimasel kuul suuremalt jaolt Google'i kõikvõimalikke teenuseid kasutanud, küll peamiselt sellepärast, et Mandriva Cookeris on osatud mul muidu kasutusel olnud KDE e-posti ja uudiste lugemise rakendused viimaste uuendustega ära rikkuda: Akregator ei taha üldse töötada ja KMail kisub juba mõne tunniga arvuti peaaegu kooma või vähemalt äärmiselt aeglaseks. Õnneks on olemas Gmail (ja minu puhul ka selle kohalik väljund Smail) ja Google Reader, mis tänu sellele, et ma Firefoxi samuti mitte päris rahuldava töötamise tõttu olen hakanud pruukima samamoodi Google'i rüpest pärit Chromiumi veebibrauserit, töötavad selles väga eduliselt. Nojah, Chromiumi mõningaks miinuseks on suhteliselt primitiivne AdBlock, mis nii mõnelgi leheküljel korjab ära ka asju, mida üldse ei oleks vaja, nii et seda tuleb hoolikalt tuunida või siis mõnel leheküljel päris välja lülitada, aga üldiselt jätab see praegu mulle siiski parema mulje kui Firefox, eriti just mälukasutuse ja nii-ütelda vastupidavuse osas (Firefoxi tuli viimati tihtipeale lausa 3-4 korda päevas kinni panna ja uuesti käivitada, kui mõnel leheküljel midagi lootusetult kokku jooksis või mälukasutus üle mõistuse suureks kerkis, Chromiumiga üldiselt pole midagi sellist ette tulnud, ehkki ka see suudab tasapisi mälu nii palju hõivata, et on mõttekas korraks kinni panna - aga seda juhtub siiski ka halvimal juhul kord päeva-paari jooksul).
Goble'i Pauli vahendusel sattusin täna lugema nii umbes nädala eest Izvestijas ilmunud artiklit, mille põhiteesiks oli väide, et "rahvusvabariigid" on Venemaale liigne koorem ja neist tuleb võimalikult kiiresti vabaneda. Seda muidugi mitte neist loobudes, vaid neid likvideerides. Mõningane loogika selles arvamusloos muidugi oli, aga ma pean ütlema, et nii räigelt suurvene-šovinistlikku kirjatükki ei ole enam ammu sattunud lugema - ma mõtlen siis nii-ütelda peavoolu kanalites, loomulikult leiab ohtralt igasuguseid väljaandeid ja veebilehekülgi, mis on palju räigemad, aga need on üldjuhul siiski mõne küllaltki kitsa kildkonna väljundid. Loo autor kõneleb küll "riigi denatsionaliseerimisest", aga on selge, et selle all mõtleb ta selle tsentraliseerimise kõrval ka selgelt venestamist. See ei ole muidugi kuigi uus mõte ja autor juhib sellele ka ise kaude tähelepanu, kui materdab enamlasi "rahvusliku kire" äratamise eest oma võimu kindlustamiseks. Jah, venestamine, seesama 19. sajandi lõpupoole alanud protsess, mille enamlik revolutsioon vähemalt ajutiselt katkestas, kulges samalaadsete loosungite all. Seda uusvenestamise rida on sel sajandil üsna palju aetud ja võib tõdeda, et küllaltki edukalt isegi, nii et paarikümne aasta tagusest uhkest Venemaa põhiseadusest, mis ju sõnades kinnitab riigi paljurahvuselist iseloomu, on selles osas järele jäänud vaid seesama paber, millele need sõnad on kantud, aga peaaegu ei mingit reaalset vastet elus endas. Izvestija artikli autor põimib oma venestamistungi osavalt praeguse presidendi lemmikratsu moderniseerimisega, jõudes välja lausa väiteni, et igasugused "rahvuslikud elemendid" takistavad Venemaad arenemast ja sestap ei tohiks Venemaa endale sellist "luksust" nagu rahvusvabariigid lubada...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
25.8.10
Teisibased mõtted
Mitmesugustel siin mainimata jäävatel põhjustel väga nigel päev. Pisut sai põhitööd tehtud, lisaks ka üks tõlge Postimehele, aga muidu hea meelega unustaks selle päeva.
Loetud: Diplomaatia 7-8/2010, Lugu 4/sügis 2010
Vaadatud: Terminaator. Sarah Connori kroonikad (Kanal2)
Loetud: Diplomaatia 7-8/2010, Lugu 4/sügis 2010
Vaadatud: Terminaator. Sarah Connori kroonikad (Kanal2)
Subscribe to:
Posts (Atom)