Laubased mõtted

Vähesel määral tavaline tööpäev, mille algusest märkimisväärse osa neelas üks muidu ilmselt triviaalne, aga minu jaoks suuri raskusi valmistanud tegevus. Nimelt oli mul juba mõnda aega mõlkunud peas mõte, et veefiltrid võiks välja vahetada, on teised juba tükk aega teeninud ja kahtlaseks tumedaks tõmbunud ning veegi maitse pisut muutunud, suunas, mida ma väga ei hinda. (Need on siis sellised topsikus filtrid korterisse sisenevate torude küljes, mitte kraani külge pandavad.) Eile oli siis päev, mil uued filtrid koju kätte jõudsid ja mõistagi asusin entusiastlikult neid vahetama. Ma isegi ei kahtle, et ka tegutsemisruumi nappust ja muid takistusi arvestades võtnuks see oskaja inimese käes ehk aega minutit kolm või nii. Mul on aga veega ja eriti veevärgiga pikaajaline negatiivne ehk tõukuv suhe, mis lahtiseletatult tähendab, et kui ma olen leidnud, et miski võiks olla nii lihtne, et pole spetsialisti vajagi, siis lõpuks ikkagi on :-) Ja peaaegu oleks eilegi nii läinud. Sõnaga, kui meistermehel oleks kulunud kolm minutit, siis mul läks natuke kauem, umbes kolm tundi :-) Aga võisin uhke olla, et suutsin kõik topsikute lahti- ja kinnikeeramise ning filtrite väljavõtmise ja sisseasetamise ning tihendite paigasoleku probleemid siiski täitsa iseseisvalt ära lahendada!

Selline võimas päevatöö tehtud, ei olnudki muud kui õhtul külla minna, et lihavõtteliselt ja muidu mõnusalt aega veeta parimas seltskonnas, lausa nii heas, et õhtu venis välja hommikuks ...

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium-liiga: Nõmme Kalju - Levadia (TV6)

Reedesed mõtted

Osaliselt tavaline tööpäev, mille tähtsündmus oli siiski tubli osa päevast hõlmanud ema sünnipäeval viibimine ja osalemine. Ehkki võib-olla siin lahti seletamata jäävatel põhjustel mitte nii rõõmus, kui muidu võinuks olla, tähendas see ometi rohkelt rahvast, äkkena kaetud laudu ja ohtralt suhtlemist, mis on selliste ürituste kena tava ja täiesti talutav asi, mõnel korral aastas mõistagi. Poegade ja üldse lähedaste meesterahvaste poolt sai ema kingiks uue fotoaparaadi, mille üle tal tundus äraütlemata hea meel olevat, sest senine oli paraku kasutuskõlbmatuks muutunud. (See on õieti imelik, kui nigelad on mõnikord "digitaalsed" tooted: ma usun, et aastakümnetevanuse Fediga või isegi veel vanema Ljubiteliga (kui need veel kuskil alles olema peaks) saaks tänagi pildi kätte, võimalik, et mitte nii hea kui praeguste aparaatidega, aga ikkagi saaks, samal ajal kui too eelmine aparaat oli emal vaid aastat seitse ...). Ka minu kirju koer ja jäätis leidsid head vastuvõttu (proovisin seekord teha maasikajäätist ja tuli isegi välja, kuigi ma ise arvan, et ma olin veidi liiga tagasihoidlik ja pelglik ning oleks pidanud toda maasika-toormoosi sinna rohkem panema, et maasikamaitse selgemalt välja kõlaks - muide, ma pisut kahtlesin, nagu ikka kunstlikult säilitatavate toodete puhul, kui poest Marjamaa talu külmutatud maasikatoormoosi ostsin, aga igatahes võib seda julgelt soovitada: tõepoolest on imehea ja otsekui enda värskelt hõõrutud, ei mingit kunstlikkuse tunnet). Sõnaga, ema sai ära austatud ja ise ennast samuti hästi tuntud, pikalt kohe.

Tegelikult tuli Sirp juba eile, sest sel nädalal reede teatavasti ju on püha ja miski normaalselt ei toimi, aga ma jätsin selle lugemise ja sellest kirjutamise siiski traditsioonilisele reedesele päevale. Ei saa öelda, et seal just palju lugeda oleks olnud, kõigest kolm lugu, tõsi, need olid kõik sellised pikemat laadi.

Raudsiku Peeter oli kirjutanud pikalt nõndanimetatud orientalismist ehk siis kalduvust käsitleda Orienti ehk Idamaid ehk kitsamalt Aasia lääne- või lausa ainult edelaosa meil siin, läänes, kuidagi nagu kõverpeeglis, tugevate eelarvamuste baasil. Ega mul sellele üsna hästi paljusid tahke vaagivale loole suurt midagi lisada pole. Kui, siis ehk vaid seda, et vähemteadlike ja vähemavatud inimeste seas jääb kindlasti alati püsima umbusk võõrastesse (ja on üsna kindel, et selliseid inimesi leidub samuti alati). Pisut kummastavam on tõepoolest see, et nende kitsast maailmapilti võimendavad mõnigi kord inimesed, kel tegelikult võiks olla olemas vähem või rohkem selge arusaam asjade tegelikust seisust - ja kui näiteks poliitikute või ideoloogide või muude selliste puhul võib seda heal juhul mõista, siis mõistmatum on see näiteks ajakirjanike või muude inimeste puhul, kes ju väidetavalt tõstavad kilbile just tolle erapooletuse loosungi.  Aga võib-olla on seegi üks "kiire aja" märke, et isegi inimesed, kes võiksid teada, sahmivad ja sehmivad, ilma et katsukski korraks peatuda ja hetkeks mõelda, enne kui öelda või kirjutada ...

Turovski Aleksei kaasamine kirjutajate ringi on olnud Sirbile mu meelest äraütlemata suureks kasuks. Ka seekordne lugu munadest, kanadest ja jänestest ehk teisisõnu lihavõtetest loomlise, et mitte öelda loomaliku pilgu läbi oli nauditav lugemine. Võis näiteks teada saada - küll mitte esimest korda, aga siiski -, et bioloogidelt ei ole erilist mõtet küsida, kumb oli enne, kas muna või kana: nende vastus on selge ja ühene: loomulikult muna. Pisut naljakas oli lugeda jänesest hiina mütoloogias, küll mitte sisu, vaid vormi pärast: nimelt oli Turovski, üsna usutavasti oma lugemuse allikate pärast, kasutanud seal sarnaselt vene keelele hiina sõnade-nimede häälduspäraseid vasteid, näiteks Jue Tu Yuetu või Tšang-E Chang'e asemel. Tuli kohe meelde kunagine "Kolmevalitsuse" lugemine, milles selline transkriptsioon ühelt poolt küll lihtsustas mõistmist, aga teiselt poolt vaat et tegi segasemaks - sest siis, kui mina seda lugesin, oli muudes materjalides juba kasutusel nii-ütelda tänapäevane transkriptsioon ... Aga sellest loost võis lugeda ka ühe väga vahva jänkuloo, mis sobib siin lausa tsiteerida:

Kui ma juba läksin lüüriliseks, lubage lisada tõestisündinud kevadine lugu, mille tunnistajaks olin kord tudengipõlves märtsikuises metsas. Keset metsa aasal hüppas, tantsis ja lõi vana tamme pihta trummi suur isane jänes. Vähe sellest, et ta hüples kännu ümber täiesti avatud koha peal, kõikide ohtude silme all, ta veel karjus ja ilmselt oma arust laulis midagi peenikese häälega. Mina varjusin ja vaatasin teda siira vaimustuse ja imestusega.
Ja siis ründas jänkut ilmselt noor, aga juba hunnsulestikus kanakull. Röövlind tegi aga taktikalise vea ja ründas jänest näkku. Jänes, vaat et argpükslikkuse loomne sümbol, hüppas mõlema tagajalaga ülivõimsalt linnule vastu rindu, nii et hiljem korjasin ilusaid, aga verega piserdatud kanakulli sulgi. Kull paiskus selili maha ja kadus lagendikult silmapilkselt. Jänes aga tegi aasal veel paar võiduringi ja kadus siis ka metsa.
Miks väidavad inglased, ja mitte ainult nemad, et märtsijänes on hull? Sest kevad hakkab talle pähe nii võimsalt, et muudab tema loomust. Läbi aasta äärmiselt ettevaatlikult elanud loomast saab kevadel innaajal metsa kangelane.

Ja viimane lugemisvääriline lugu eilsest Sirbist oli pärit Loho Elveri sõrmede alt ning kandis löövat pealkirja "Kes ja kuidas sinu järele nuhib?" See oli päris kena ülevaade, milles väga ei andnud tunda tavaliselt selleteemalistes lugudes kõlav hala privaatsuse kadumise pärast. (Justkui oleks internet ehk siinne jututeema muidu olemuslikult privaatne, ainult et mingid kurjad jõud üritavad kõigiti sellele vastu töötada.)

Siin oli isegi vähemalt üks päris asjalikult tõstatatud probleem: kui põhiseadus sätestab, et "igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele", siis kuidas on lood võib-olla toimuva, aga võib-olla ka mitte toimuva massilise internetiliikluse, sealhulgas e-posti jälgimisega? Nojah, tegelikult võib muidugi ka vastu väita, et samuse põhiseaduse järgmine paragrahv ütleb, et "igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni", ja asi jõuabki tagasi interneti olemuse juurde ... Kuigi muidugi, e-kiri või Skype pigem siiski ei ole "üldiseks kasutamiseks levitatav informatsioon", vaid pigem ikka mõeldud otsesuhtlemiseks kahe (või enama) inimesel vahel, niisiis põhimõtteliselt saladuse alla minev asi ... Ehkki ka selle traditsioonilise sõnumisaladuse puhul on ju seniajani lahendamata probleeme, näiteks juba ammune postkaartide dilemma: ühelt poolt on ju postkaardile kirjutatav sõnum samuti salajane, aga teiselt pool, kui see saadetakse lahtisena, ei saa sugugi tingimata vältida, et keegi seda loeb, kas või puhtjuhuslikult, kas või osaliselt - ja kui seal on kirjas midagi, mis on ilmselgelt näiteks seaduserikkumine, kas siis on legaalne või moraalne kohustus toda saladust rikkuda või mitte? Arvata on, et elektrooniliste suhtlusvahendite "privaatsuse" üle jääb vaidlus käima veel pikaks ajaks.

Loetud: Sirp, 28.03.2013
Vaadatud: Galileo dok. Venemaa meteoriidi-katastroof (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2), Outpost - Zum Kämpfen geboren (Pro7)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna sattusin ühte imelikku, isegi veidi narri olukorda, kui otsustasin oma Facebooki seinal jagada mu meelest päris teravmeelselt koostatud teksti. Põhjus oli nähtavasti proosaline: abielu, seks ja muud sellised küsimused kipuvad inimest erutama nii palju, et selleteemalistes vaidlustes vaob mõistus ja löövad mullitades pulbitsema tunded ... Sõnaga, kui keegi linki ei viitsinud klõpsata, siis see tekst naeruvääristas, kuidas seda nüüd öeldagi, "abieluvõrdsuse" vastu võitlejaid, keda mõnikord nimetatakse ka homofoobideks või perekonna ja abielu traditsioonide eest võitlejateks või veel kuidagi. Sellise teksti jagamine paistis mitmel moel laekunud reaktsioone hinnates tekitavat kahtsuguseid tundeid: ma olen homofiil või lausa homo või siis ikkagi tegelikult homofoob, kes üritab hoopis homofiile naeruvääristada. Mis tekitas tunde, et see asi vajaks klaarimist, aga et Facebooki sein pole just parim koht pikemateks sõnavõttudeks, olgu see siis siin tehtud.

Kõigepealt: mul ei ole mingit seisukohta ei USA "abieluvõrdsuse" ega Eesti "kooselu" seadustamise või mitteseadustamise osas, kudas seda öeldagi, sisulises mõttes. Olles küll ise, vähemalt enda teada, heteroseksuaalne, ei ole mul mingeid arvamusi ega eelarvamusi, kuidas peaks keegi teine olema. Ja minu meelest ei peaks ka kellelgi teisel olema asja sellega, kuidas teised peale tema enda oma elu korraldavad (välja arvatud muidugi too paratamatu klausel: seni, kuni see neid otseselt ja vahetult ja isiklikult ei puuduta).

Mu arust on üldse kahetsusväärne, et niisugune asi nagu abielu või kooselu on kuidagi seadustega määratletud, veel enam mis tahes moodi piiratud või takistatud. Seadused on ju loomu poolest mõeldud maandama hirme: kui lihtsustatult öelda, siis teatav inimrühm kardab, et miski ohustab tema eksistentsi, näiteks teise inimese tapmine võiks ähvardada väljasuremisega, ja sestap keelustatakse see miski ning selle toimepanemise eest määratakse tavaliselt karistus. Ma usun, et inimkonna ajaloos on olnud hetki, kus ka abielu/kooselu on tulnud reglementeerida hirmu tõttu, et muidu võib see ähvardada reglementatsiooni kehtestanud inimrühma lagunemise ja hääbumisega. Eks neid pigem juba atavistlikke katsetusi on tehtud hiljemgi, viimati ja ilmselt kõige tuntumalt oma jäikuse poolest näituseks Hitleri-Saksamaal. Siiski ma kahtlen, et suures osas maailmas oleks viimasel päris mitmel sajandil olnud mingit eksistentsiaalset põhjust abielu/kooselu üldse kuidagi reglementeerida. (Jah, on muidugi see lähisugulaste seksuaalse läbikäimise bioloogiline probleem: võib-olla mitte nii tõsine, kui seda mõnikord esitatakse, aga kindlasti olemas, ent seegi on isegi negatiivsete tagajärgede puhul ju tegelikult isereguleeruv.)

Sõnaga, nagu eelnevast selge, ei ole abielu või kooselu mu meelest üldse asi, mida peaks kuidagi reguleerima. Aga et see reguleeritud on, toetan ma loomulikult kõiki katseid piiranguid kaotada, millega ühtlasi väheneks vajadus seda üldse reguleerida. Sest ma ei saa sinna midagi parata: juba lapsest peale olen ma kõigi teiste abstraktsete mõistete seast olnud tugevalt kaldu vabaduse poole ja pidanud enesestmõistetavaks, et kui vabadus on kuidagi piiratud, siis on see halb. See puudutab ka loomulikult siis abielu/kooselu.

Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Kättemaksukontor (TV3), Peidus (Showtime)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 3/2012
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), 666 Park Avenue (FoxLife), Pilvede all (Kanal2)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi: Jumalaga! Või jumalata? (ETV2), jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Andorra (ETV2),

Ilmunud tõlked:
Andrei Anissimov: Vene demokraatia juut (Postimees, 26.03.2013)
Abdul Turay: konservatiivne lahendus (Postimees, 26.03.2013)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mis siiski kärpus õige mitmest otsast: ühelt poolt, hoolimata jätkuvast libedusest ja ligedusest ehk jäledast kevadest, väljaskäiguga, mille sisu jäägu siin täpsemalt lahti rääkimata, teiselt poolt eile alustatud tõlke lõpetamisega Diplomaatia hüvanguks ning kolmandalt poolt ühe õige kiireloomulise tõlkega Postimehe hüvanguks. Tõlgete lähtekeelt ja seda, et nii eilse kui tänase väljaskäigu ajal tuli lisaks kõigele muule vastata venekeelsetele küsimustele, silmas pidades niisiis vene keelest tiine päev ...


Loetud: Akadeemia 3/2012
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Varastatud meri (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Ärapanija (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus nii ühe artikli tõlkimist Diplomaatia hüvanguks kui ka tavapärane väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Ehkki viimane nõudis taas astumist välismaailma, kus on praegu libe ja lige, sõnaga vastiku kevade aeg, oli autasu ehk üks tubli ja korralik keretäis vaimustava toidupoolise ning sellele järgnenud paras peatäis ristsõnade kujul seda kahtlemata väärt.

Loetud: Diplomaatia 3/2013
Vaadatud: Ajavaod: Passi mitu ametit (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)