Enne muid asju võiks öelda, et mõne päeva eest nägi ilmavalgust KDE tarkvarakomplekt versiooniga 4.10. Ma võib-olla oleks seda juba varem maininud, aga ei tahtnud seda enne teha, kui väljalasketeade ka eestikeelsena olemas on. Nüüd siis on.
Tänane Sirp oli kuidagi ambivalentne: tekstimahu mõttes oli nagu palju lugemist, aga teiselt poolt oli enamik sellest selline, mis ometi kuigi palju ei huvitanud. (Või oli siis lihtsalt päev selline, et mõned muidu huvitavad teemad tundusid ebahuvatavana, mine võta kinni ...)
Üle tüki aja oli peatoimetaja veerg teemal, mis mulle pinget pakub - mõistagi siis viimastel nädalatel laialdast kõlapinda leidnud Eesti ajaloo ja veel täpsemalt tolle lausa kurikuulsaks muutunud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega käsitleva köite teemal. Paraku juhtub ikka nii, et kui kõrge leheinimene mind köitvatel teemadel kirjutab, siis on tekst kas tagasihoidlikult öeldes asjatundmatu või jällegi mittemidagiütlev. Täna oli selle viimase kord. Võib muidugi hinnata nii seda, et ta asub selgelt "teaduse" ja mitte "mütoloogia" poolele, kui ka seda, et ta toob esile mõningad "eestlaste müüdid" ning pakub teravmeelseid ja -keelseid vastandusi, aga nojah, mingit õiget seisukohavõttu või analüüsi sealt leida polnud, paraku.
Maasika Matti oli kirjutanud mõttetiheda loo Euroopa (Liidu) kui terviku ees seisvatest probleemidest ja nende võimaliku lahendamisega kaasnevate võimalike muutuste võimalikest tagajärgedest. Jällegi õieti tekst, mille sisu midagi märkimisväärselt uut ei pakkunud, aga vähemalt oli kõik ilusasti kokku võetud.
Selles mõttes oli palju põnevam lugeda Annuse Epu pikemat artiklit, mis oli selles lehenumbris üks väheseid, mida ma pingsalt lõpuni lugesin, aga pidin ikkagi tõdema, et nähtavasti ei saanud ma päris täpselt aru, mida sellega öelda taheti. Sest pealkirjas tõstatatud igaivana probleem "Mida teha?" lisandusega "kui midagi teha ei saa" oli iseenesest kaasakiskuv - ainult et mu arusaamist mööda probleem ainult esitati, siis aga läks jutt millelegi muule - mis ei olnud just vähem huvitav, aga lihtsalt muu ... Igatahes lugu, mida tasus lugeda. Võib-olla peaksin ka ise mõnes teises olukorras üle lugema, saaks uue ja parema mulje ...
Üks naljakas rubriik Sirbis, mis mind enamasti on külmaks jätnud, on "Post-sõnastik", mille tänane osa oli pühendatud siiski sellisele asjale, mis pani mind seda lugema, nimelt düstoopiale. Jällegi võib öelda, et mu jaoks uuenduslikkusega ehk uute teadasaamistega see lugu ei hiilanud, aga kenasti oli asjast kõneldud küll. Mitte kõikehõlmavalt, seda oleks poolelt leheküljelt asjatu oodatagi, aga ülevaatlikult siiski.
Kirjandusküljedki pakkusid sedakorda omajagu lugemist. Hellerma Kärt, kes vististi varemgi samal teemal kirjutanud, oli täitnud terve lehekülje Lessingu Dorisele pühendatud tekstiga. Mis oli niigi kena lugemine, aga minu tähelepanu köitis eriti lõpp, milles kõneldi ka tõlkest. Algul ma ei saanudki aru, kas seal oli peen vihje mõningatele tõlke-ebakõladele, aga usutavasti siiski mitte (seda enam et tõlkija Kaera Krista on kahtlemata hea, isegi väga hea). Seevastu viimane lõik väärib mu silmis eraldi väljatõstmist:
Vahest tuleks heade tõlkijate tööd eesti kirjakultuuri püsimajäämise eest senisest rohkem tähele panna? Kui eesti kirjanikud on sunnitud loomingule keskendumise asemel aina oma olemasolu õigustama ja võitlema meeleheitlikult oma koha eest päikese all, langeb tõlkijate õlule üha suurem vastutus.Tuleb muidugi öelda, et samuse Kaera Krista ja teistegi pingutustega on ehk tõlkijaid veidi rohkem hakatud tähele panema kui vahepealsetel aastatel (jah, eriti vahepealsetel, ehkki ka eelmise riigikorra, niisiis nõukogude ajal neid just ülimalt kõrgelt ei väärtustatud). Muidugi, tõlkijate (kohatise) märkamise kõrval on veel palju muud, mis on endiselt puudu. Eriti ehk korralik tõlkekriitika, mida ju sporaadiliselt ka ilmub, aga hirmus, kohe hirmus vähe. Aga võib-olla hakkavad asjad tasapisi siiski liikuma paremuse poole. (Võin nii-ütelda saladuskatte all öelda, et tõlkijate sektsioonil on lausa kavas hakata oma häälekandjat-almanahhi välja andma, mis ehk samuti aitab kaasa nii tõlkekultuuri edendamise ja parendamisele kui ka tõlkijate rolli laiemale teadvustamisele (kuigi karta on, et see almanahh jääb vähemalt esialgu rohkem nii-ütelda siseringi asjaks).)
Ma olen vist seda öelnud, et üks mu lemmikkirjutajaid (populaar)teadusliku kallakuga artiklimeistrite seas on Kändleri Tiit ja tänagi ei pidanud pettuma, kui tema nime loo juures nägin. Seda enam et ta kirjutas ühel ajaloo ja kirjanduse ja ristsõnade kõrval mind lapsepõlvest saadik sügavalt huvitanud teemal, nimelt geograafiast. Mul oli miskipärast Jenningsi Keni raamat "Kaardikirg" täiesti kahe silma vahele jäänud, aga kas või juba selle artikli peale on kindel, et selle ma hangin ja ka läbi loen. Ja võib siin lisada Kändlerile: jah, kindlasti ei ole ta ainuke friik, kes mõnigi kord reisimisele kaartide uurimist eelistab (ja mõnigi kord mõnda kohta jõudes leiab, et polekski olnud mõtet kohale sõita, sest kaartide ja muude materjalide uurimine on andnud nii hea pildi, et kuulus "oma silm" tõepoolest midagi ei lisa - kui, siis ehk kinnituse, et arvamus ja nägemus oli olnud õige ...).
Ka Sauteri Peetri ühest konkreetsest teosest lähtuv mõtisklus sõjaväeteenistust kajastava kirjanduse teemal ning Kulli Alvari mõtted mõne aja eest ilmunud Schopenhaueri eluloo kohta väärisid kindlasti lugemist mõnusate vahepaladena.
Hiljuti küll üsna väikese seltskonna poolt "kolesõnaks 2012" valitud "validaator/valideerima" oli Künstleri Aili veeru teema, mis võttis ehk kõige paremini kokku enam-vähem kõik selle sõna tahud, plussid ja miinused. Ja lõppes tõdemusega, et noid miinuseid kipub rohkem olema - ja mitte sellepärast, et "validaator" iseenesest kole sõna oleks, nagu võib ehk mulje jääda, kui vaadata nii seda konkurssi kui ka mujal väljaöeldavaid arvamusi, vaid eelkõige seepärast, et see sõna on juba mitmes erialases tähenduses eesti keeles täiesti olemas ning veel ühe kihi lisamine tollele tähendusteväljale tundub veidi liiast ja koormav.
Üks omapärane teaduslehekülgede lugu Kikase Jaagu sulest. Ma ei hakka sellel endal lähemalt peatuma - võimalik, et kellelegi sisaldab see väärtuslikke arutluskäike ja muud sellist -, aga üks mõte tekkis küll seda lugedes. Millegipärast on juba tükk aega (tükk aega käib siin aastate kohta) küllaltki pidevalt ilmunud artikleid, nii Eestis kui ka mujal, kus justkui võetakse eelduseks, et praegune teadus on mõneti ummikus ja kohe saabub või vähemalt peab saabuma järjekordne paradigmavahetus ning sootuks uus lähenemine. Mis võib muidugi ka täiesti juhtuda, ega seda keegi kuidagi välistada saa. Aga mingil põhjusel kiputakse arvama, et see peaks nagu juhtuma kogu teaduses ühekorraga - mis mu meelest on täiesti laest võetud arvamus. Pigem käivad sellised paradigmamuutused teadusharusid pidi, ehkki nad võivad vastastikku muidugi üksteist ja teineteist mõjutada. Kui näiteks füüsikas oli nähtavasti viimane suurem paradigmamuutus millalgi umbes saja aasta eest (relatiivsusteooria), siis astronoomias pigem alles aastat kolme-neljakümne eest (tumeaine). Ja näiteks Eesti keskaja ajaloo uurimisel paistab see alles praegu (valulikult) toimuvat :-) (kuigi ajalooteaduseski jääb viimane suurem paradigmavahetus ehk juba kaugemale kui saja aasta taha, sinna Ranke kanti, kui mitte arvestada nii-ütelda väikese inimese ajalugu ja interdistsiplinaarsust, mis nii poole sajandi eest hakkasid laiemat kõlapinda leidma, aga mis ehk on pigem uurimisvaldkonna laienemine kui otseselt paradigmavahetus).
Lõpulugu oli omajagu üllatavalt pühendatud Eesti ajaloos laialt tuntud jalaväerügemendile nr 200 ehk soomepoistele. Rebase Hain oli sümpaatselt ja paatosega neist kirjutanud. Tore, kindlasti midagi, mida tasub meenutada.
Loetud: Sirp, 08.02.2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Doktor Who (Universal), Muumia: draakonkeisri hauakamber (TV3)
Fakt on see, et validaatori peksmine on väga tugeva poliitilise alatooniga asi, isegi kui paljudele selles osalejatest seda pigem alateadlikult kui teadlikult. Ausalt öeldes ei näe siin mingit erilist terminoloogilist lisakoormust, kasutuskontekst on ju väga selge. Kompostri puhul ju komposteerimise uus lisatähendus probleemiks ei olnud. Kusjuures naljakas on see, et mõne keeletoimetaja pakutud tuvasti/tuvastamine oleks ju pesuehtne kantseliit (sõiduõiguse tuvastamine... jube). Lihtsalt (kaardi)lugeja/pileti registreerimine oleks siis juba tunduvalt tavakeelsemad. Keegi pole ju piiranud kaardilugeja tähendust ainult kaardi sissepistmist vajavate riistapuudega.
ReplyDeleteTaristu on olnud täpselt samamoodi eelkõige just Ilvesesse negatiivselt suhtujatele vastukarva. Siin lisas õli tulle ka selle sõna justkui kohustuslikus korras juurutamine riigimeedias, milles paljud nägid pugemist. On muidugi ka piisavalt neid, kes lihtsalt ei näinud vajadust ammu paika loksunud võõrsõna äramuutmise järele. Olen märganud eriti just reaalalade taustaga inimeste vastuseisu sellele kui järjekordsele "keeletarkade" sekkumisele teiste inimeste jaoks tavapärasesse terminoloogiasse. See muidugi eriti ei üllata, et keelerahvale jääb sedalaadi vastuseis arusaamatuks.
Kindel see, et poliitiline. Aga ma jääksin siiski samamoodi tolle nupu autoriga arvamusele, et lisakoormus tekib. Samuti ei saa ma hästi aru, miks tuvasti/tuvastamine kantseliit peaks olema - mu meelest küll mitte.
DeleteTaristu kohta nii palju, et vähemalt mulle see sõna meeldis ja ma võtsin oma tõlgetes selle kõhklemata kohe kasutusele. Huvitav mõte on muidugi, kas oleks tekkinud nii suur kisa ja kära, kui keelevõistluse korraldajad ei oleks naiivselt arvanud, et presidendi toetus nende üritusele suurema kõlapinna annab :-) Või mine tea, äkki ikkagi oli parem: muidu ei oleks ehk keegi neid uusi sõnu tähelegi pannud, aga praegu teavad jälle kõik ...
Seda vastuseisu olen ma ise ka kohanud ja mind on see mõneti hämmastanud. Just seepärast, et kõik need "ebanormaalsed" -stu või -ti lõpuga uued sõnad järgivad selle lõpu osas just seda malli, mida reaalteadlased ise, kes oma eriala terminoloogiaga tegelevad, järjekindlalt peale sunnivad, mõnikord isegi seal, kus "keeleinimesed" seda üldse näha ei tahaks. Aga ju on reaalteadusteski terminoloogiaga vaevanägijate ja "praktikute" vahel võimas lõhe, nagu kipub olema muudeski valdkondades ...
Kui teie räägite oma igapäevases keelekasutuses tuvastamisest palju, siis võib-olla see teile ei tundu kantseliidina. Minu meelest igatahes kaalub selle sõna bürokraatlikus kontekstis kasutamine sageduselt selgelt üles selle esinemise kasvõi IT-terminoloogias, kus seda oskussõnana vast kõige rohkem tarvitatakse. Pealegi, kui just nimelt isikutuvastuseks mõeldud ID-kaardi puhul saab rahulikult kaardilugejast rääkida, siis miks on bussipileti puhul vaja tuvastit? Piletiga seoses on üldse tuvastamisest väga imelik rääkida. Ja me ei räägi ju kunagi tuvastamisest kinno või isegi lennukile minnes, miks siis äkki bussi puhul?
DeleteTaristut ei pea mina isiklikult põhimõtte poolest tuletusvormiliselt ebanormaalseks, kuid fakt on see, et vaatamata selle sõna sõnause-järgsele igast uksest ja aknast pealetulemisele läks mul hea mitu päeva aega, et see konkreetne vorm omaenda suust õigesti välja saada. Seni tuli esimese hooga alati üle huulte mingi natuke teistsugune variant (mis varieerus) ja pidi sõna väevõimuga meenutama hakkama. Nii et midagi selles ilmselt minu keeleaparaadi jaoks ebaharilikku oli ja ma ei imesta, kui teistel inimestel oli ka sama asi. Võin kindlalt öelda, et vähemalt minu puhul see tõrge ei olnud seotud sõna meeldimise või mittemeeldimisega, vaid tõesti selline imelik tehnilist laadi probleem.
Eelkõige aga hakkas tõesti vastu selle sõna vähemalt näiline sundjuurutamine. Raske on uskuda, et kogu ajakirjandus oleks loomulikul teel niimoodi päevapealt sõnakasutust muutnud. Eriti arvestades kestvat tõrksust sellele sõna täielikuks omaksvõtuks laiemas ringis ja ka mitmete ajakirjanike hilisemat järk-järgulist tagasiminekut infrastruktuurile. Nagu Kaplinskigi, ei pea ma sedalaadi keelekäskkirjandusest lugu. Sõnaloome on alati tervitatav, kuid sellega ei peaks kaasnema sunduslikku äkkrakendust. Samuti jagan ma Kaplinski arvamust, et ei ole mõttekas suvaliselt asendada üks liitvõõrsõna omasõnaga, kui ei võeta midagi ette teiste *-struktuur sõnadega. Ja lõppude-lõpuks - if it ain't broke, why fix it - minu meelest infrastruktuuri sõnaga mingit erilist probleemi polnud, kasvõi integratsiooni/lõimumisega võrreldes.
Täiesti nõus sellega, et ka mu meelest oleks see väga edukalt võinud kaardilugeja olla. Miks seda sõna kuidagi ei tahetud kasutada, tuleb küll teiste käest küsida, mulle on see mõistetamatuks ja teadmata jäänud.
DeleteNii palju siiski, et pileteid selles Tallinna ühistranspordis ju õieti enam ei ole (kui jätta välja - vist? - bussijuhi käest hangitavad asjad) ja too validaator on omamoodi pisike AI, mis tegeleb sobiva "pileti" väljaarvutamisega. Vähemalt nii ma olen aru saanud - kui sobib, "väljastatakse" päevapilet, kui mitte, siis ühekordne. Või umbes nii seda süsteemi on seletatud. Ma ei tea, et kinos oleks midagi sellist rakendatud, vähemalt Eestis, aga ma kujutan ette, et kui ka seal oleks süsteem, kus mingi kaart annab õiguse vastava summa korral (või ka rahata, kui oled näiteks kinoklubi toetajaliige) minna millisele tahes seansile, kusjuures võib ka sealt väljuda ja minna teisele seansile ning sel juhul oleks arvestuslik hind odavam kui ühte seanssi külastades, siis oleks seda vist raske tavapärases mõttes piletiks pidada - pigem samamoodi kinokülastamise õiguseks.
Aga jah, sellest tõsiasjast, et tuvastamist kasutatakse rohkem ametlikus kontekstis kui tavalises kõnes, ei saa mu meelest veel sugugi kantseliiti välja lugeda. Kantseliidile tuleks jätta ikka see tähendus, mis tal eelkõige on: liigset täpsust ja (peamiselt ülima ühesuse ja täpsuse taotlemise tõttu) ebaloomulikke grammatilisi konstruktsioone täis kirja/keelepruuk,. On küll teatud väljendid, mis on iseloomulikud kantseliidile, aga üksiksõna tasemel kantseliiti otsida on mu meelest selge ülepingutamine.
Et ma ise enam pikka aega ajakirjanduses ei tööta, siis ei oska taristu juurutamise kohta midagi öelda. Võin vaid korrata, et ma ise võtsin selle täiesti vabatahtlikult ja kiiresti kasutusele, sest mu meelest kõlab see palju paremini kui infrastruktuur (mis miskipärast mulle on alati jätnud sellise müstilise ja segadust tekitava mulje, nähtavasti seoste tõttu infraheli/valgusega, mis on ühed nähtamatud , aga ometi kahtlaselt halvasti mõjuvad asjad :-) ), on lühem, loomulikum ja üldse etem.
Seda ma rääginigi, et kuna selle süsteemiga ei tuvastata põhimõtte poolest ei ennast ega piletit, vaid sõiduõigust, tekivad kantseliitlikud väljendid nagu "sõiduõiguse tuvastamine". Kantseliidi alla käib minu meelest siiski ka asjatu ametliku kõlaga väljendite kasutamine tekstides, mis oma otstarbe poolest võiksid rahulikult inimese moodi sõnastatud olla - keerulisem "täpne" väljend ei ole tegelikkuses alati täpsemini arusaadav. Tuvastamine üksiksõnana ei pruugi kantseliit olla, kuid ta kahtlemata kipub kaasnema liigametlikku kõnepruugiga.
DeleteMis puutub piletisse kui sellisesse, siis kui me saame seda sõna kasutada nii paberpileti kui igati abstraktse ID- või mobiilipileti puhul, siis ei näe küll probleemi ka mingi mahaarvestatava summa kontseptuaalselt piletiks lugemisega. Ma ei vaidle teie üldisele arutlusele vastu, lihtsalt see minu meelest ei takista selle sõna edasist kasutamist.
Taristu osas ma kahtlemata ei püüa kellelegi keelata selle sõna kasutamist, kui ta rohkem meeldib. Lihtsalt kui kellegi teise jaoks on loomulikum jätkata infrastruktuuriga, siis ei peaks sellesse nüüd suhtutama kui mingisse eesti keele vastasesse kuriteosse. Ma ei püüa sugugi väita, et teie isiklikult seda teete, kuid mõnede keeleinimeste suunast on seda märgata olnud. Selline suhtumine on küll jama ja tekitab ainult trotsi.