Tavaline - jah, üldse mitte tööpäev, vaid lusti ja lõbu ja lillepeo päev. Sattusin mõne aja eest (taas) lugema, et Ajaloomuuseumis on väljas tolle kuulsa "Kukruse kaunitari" näitus ja tekkis tunne, et seda peaks vaatama minema. Seda enam, et teadaolevalt ei ole ma kunagi varem Maarjamäe lossis käinudki, nii imelik kui see ka ajalooharidusega inimese kohta ei tundu. Täna siis oligi see päev käes - nagu selgus, küll natuke vale päev selles mõttes, et eile olla olnud muuseumiöö nimeline ettevõtmine ja veel päev varem rahvusvaheline muuseumipäev, mille mõlema puhul saanuks sinna lausa tasuta sisse, aga noh, ega see pilet - eriti kui arvestada seda, et me olime seal mitmekesi ja mahtusime kenasti suhteliselt odava(ma) perepileti alla - nüüd nii kallis ka ei olnud, et sellest suurt või üldse numbrit teha.
Lossi juurde tõusmine mööda treppe oli kummastav üritus, sest mingil arusaamatuks jääval põhjusel oli see vahvatele ehitusmeestele iseloomuliku võrega pooleks jagatud. Aga loss ise ja kõik see, mis seal sees näha, oli küll kena. Nii see "iseolemise" suur näitus kui ka too pisem, aga vaat et efektsemgi "Kukruse kaunitari" väljapanek. Isegi viimase juurde pääs oli omamoodi rõõmus üllatus, sest kahest ruumist eesmine oli pühendatud väljakaevamistele: nii pildiliselt kui ka esemeliselt tulid vanad head ajad meelde, mil sai väljakaevamistel aega veedetud. Muidugi "kaunitari" saal kõigi oma vitriinidega oli võimas vaatepilt, mida me uurisime kohe pikalt ja põhjalikult. Rohked teabematerjalid, nii sõnalised kui ka visuaalsed, vaataja abistamiseks olid igati tänuväärt.
Ega püsiekspositsioon sellele mõistagi palju alla ei jäänud. Selleski oli mitmeid äratundmispunkte: ka mina mäletan lapsepõlvekodust nii omaaegseid rahatähti kui veel mitmeid asju, olgu sigaretikarbid, koorelahutaja või muud maamajapidamisse ikka kuuluvad esemed. Kohati äratas küll ehk valik teatavat imestust, aga kõike kokku võttes andis see igatahes väga hea ülevaate sellest viimasest sajakonnast aastast, mida iseolemise alla mahutada annab. Huvitava iseärasusena, aga võib-olla ka pelgalt juhusena oli ruumi(de)s, kus tutvustati kommunistlikku "paradiisi", pigem tegelikkusele paremini vastava põrgu temperatuur, kohe selgelt kuumem kui kuskil mujal muuseumis. Sümboolselt väga kohane, isegi kui see polnud taotluslik.
Igatahes jäi lõpuks tunne, et sinna muuseumi tuleb veel tagasi minna, et uudistada nii seda püsiekspositsiooni kui ka vaadata väljas veidi rohkem ringi. Täna juhtuski nii, et me jõudsime lõpuks seal "Kukruse kaunitari" imetledes juba imestama hakata, miks üks selgelt muuseumitöötaja nii sageli sinna ruumi tatsab, aga siis saabus tõdemus, et tunnid olid kui tuuletiivul kaduvikku lennanud ja muuseum pannakse kohe-kohe kinni ...
Kuigi ilm oli ehk mu jaoks veidi kuumavõitu juba, jalutasime siiski lossi juurest veel pikalt Kadrioru suunas, et seal lõpuks Carramba nime kandvasse Mehhiko restorani maanduda ja pisut keha kinnitada. Kadriorus paistis olevat kevad kaasa toonud mingi ehitus- või renoveerimisbuumi, igatahes oli kohati maad üles songitud ja tundus, et neid tiike tahetakse ikka veel paremasse korda seada. Küllap on see õige tegu, ehkki sinnagi püstitatud ehitusmeeste võreaiad takistasid mugavalt kõige otsemaid teid kasutamast ... Restoranis olen ma kunagi varem käinud ja sellest olid head, kuigi, hmm, teravad mälestused. Mis ei jäänud ka sel korral tulemata, ehkki ühelt poolt olin ma piprarünnakuks valmis ja isegi ootasin seda ning teiselt poolt mu meelest polnud enam menüüs nii teravaid roogi, nagu toona (aga see võib olla muidugi vanainimeslik mälestuste ilustumine ...).
Õhtusse ja öösse jäi veel rohkelt mõnusat ajaveetmist mõnusas seltskonnas, aga see läheb juba privaatelu sfääri ega leia sestap siinkohal pikemat kajastamist.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment