Tavaline tööpäev, millesse lõikus küll sisse ühe, õnneks mitte väga pika artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Lisaks võttis pisut aega ikka veel Mageia. Nimelt oli mul kõigi muude asjade kõrvalt meelest läinud, et Mageia juhtimiskeskuse käsiraamat, mis ju muidu valmis, sisaldab ka ekraanipilte, millest mõnel on nüüd uus, Mageia 3-le iseloomulik kujundus. Neid oli õnneks üpris vähe vaja uusi teha, aga igatahes on nüüd see valmis peagi kättesaadav olema Mageia dokumentatsiooniportaalis (seni võib seda imetleda dokumentatsioonimeeskonna "liivakastis").
Loetud: Vikerkaar 4-5/2013
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Droonide aeg (ETV), Ülisalajane (Kanal2)
14.5.13
13.5.13
Pühabased mõtted
Kaks päeva väldanud lusti ja pillekaari järel taas (põhi)tööga hõivatuse päev, kuigi sellegi sisse jäi jälle ja veel ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ning mõistagi ka traditsiooniline ema väisamine, mis seekord toimus lausa emadepäeva puhuks lausa majadele heisatud riigilippude saatel. Mis tingis ka tavapärasest pisukese kraadi võrra suurema pidulikkuse külaskäigu enda puhul, mis konkreetsemalt väljendus emale heameele tegemises väikese assortiikarbi kujul. Mille vastu anti mõistagi tavapärane kopsakas kõhutäis parimate toidupalade kujul ja takkapihta veel kerge peatäiski paari ristsõnavihiku vahendusel.
Loetud: Vikerkaar 4-5/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Troonide mäng (Fox)
Loetud: Vikerkaar 4-5/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Troonide mäng (Fox)
12.5.13
Laubased mõtted
Sarnaselt eilsele täiesti töövaba päev, mis seekord möödus peaaegu täielikult imetabases kohas nimega Lennusadam. Ma juba kord varem, kui juhus viis põgusalt sinna, kirjutasin, et see paistab olevat koht, kuhu kindlasti tasub tagasi tulla ja põhjalikult uudistada. Mida siis täna heas seltskonnas saigi ette võetud - ja selgus, et ühe päevaga seda ammendatud mitte ei saa. Otsesemaks ajendiks, miks just täna, oli see, et tegu oli Lennusadama esimese sünnipäevaga, millega mulgi oli väike lootus end siduda. Nimelt oli meremuuseumi tegelastel äärmiselt vahva kavatsus valmis saada esimese Eestis ehitatud allveelaeva - jah, juba 1854! - koopia ja see just sünnipäeval vette lasta. Selleks olid nad ka Hooandjas projekti teinud, millega vajalikku raha hankida, ja minagi toetasin neid. Tõsi, paistab, et see läks selles mõttes luhta, et raha vist ikka kokku ei saadud (kui ma eile hommikul vaatasin, oli veel üle poole puudu ja toetajate lisandumise dünaamikat vaadates ei paistnud just tõenäolisena, et see võiks nii järsult nüüd kiireneda). Aga noh, see oleks ka andnud mulle kutse õhtusele piduüritusele, millest ilmajäämine vaevalt väga suur kaotus on.
Aga sadamast ja muuseumist endast võib vaid nii palju öelda, et see on tõesti äärmiselt suur ja mahukas, nii seest- kui väljastpoolt. Ligikaudu nelja tunniga, mis meie käsutuses oli, jõudsime vaid üle vaadata, mida kõike seal pakutakse, aga see pole sugugi ainult vaatamiseks mõeldud koht, vaid seal on ka päris palju ise järele katsumise asju - simulaatorid on moodne sõna, kuigi selle asemel tahaks kasutada mõnda muud, näituseks matkur või ka imitaator. Ja nende juurde ma õieti ei jõudnudki, nii et nähtavasti tuleb millalgi võtta ette uus retk, suruda endas maha soov rohkeid laskevahendeid veel lähemalt uurida ja proovida järele, kuidas on siis vesilennukiga lennata või õhutõrjesuurtükiga taevasõidukitele valu anda või vee alt teisi torpeedodega kummuli keerata jms.
Sõnaga, uudistamist on seal kõvasti ja kaasaelamisvõimalusi samuti. Seda nii sees kui väljas - tõsi, väljas ehk veidi vähem: vaadata saab vaid pisut sõjatehnikat, nii vanemaaegseid suurtükke kui ka suhteliselt hiljutisi militaarsõidukeid, samuti mõningaid kai ääres seisvaid veesõidukeid. Nojah, väiksematele lastele (või ka mitte enam nii hirmus väikestele) on seal samuti atraktsioone pisut.
Niisiis, nood tunnid olid põnevad ja möödusid paraku liigagi kiiresti, kui meid seitsme paiku õhtul välja tõsteti, et piduõhtu külalised saaksid sisse astuma hakata. Jah, korra varem olen minagi saanud punase vaiba peal sisse kõndida (tõsi, pika rea tagaotsas, aga siiski :-) ), aga veel polnud olnud juhust punast vaipa pidi välja kõndida. Nüüd on siis see ka ära tehtud :-)
Et mu jaoks päeva kõige olulisema atraktsioonini, nimelt allveelaeva vettelaskmise katseni, oli veel tükk aega, käisime vahepeal pisut keha kinnitamas, millega seoses tuleb taas kiita restorani Han. Jah, tellitud toidu jaoks neil küll veiseliha ei olnud, mida võiks ju miinuseks pidada, aga muud lihasordid olid täitsa olemas ja lõpptulemus oli igatahes maitsev.
Isegi nii maitsev, et tagasi Lennusadamasse pidime juba liikuma üsna kiirel sammul ja jäimegi veeskamise päris algusest ilma. Aga igal juhul selleks ajaks, kui Gerni allveelaev vette jõudis, olime juba jõudnud näha sekeldusi vettelaskmisel. Nojah, kuigi kahest laevukese turjal turritavast torust üks sai pisut kannatada ja viltu vajus, ning laevuke ise sellel turniva mehe raskuse all pisut vänderdas, nii et too lõpuks merre sulpsatas (mis võib-olla oli küll ka juba ette kavas, igal juhul oli mehel kas selleks otstarbeks või ka mõnel muul põhjusel lausa sukeldujavarustus seljas), vette ta sai ja jäi. Ja isegi kui mu pisike (rahaline) panus selle allveelaeva juures olemata jäi, oli ometi tunne, nagu oleks mingi ajaloolise sündmuse pealtnägija ja tunnistaja olnud. Millele võib-olla aitaski kaasa see, et kõik ei läinud ülima libeduse ja sujuvusega, siis oleks see ehk liigselt hästi viimistletud lavastusena tundunud ...
Ja kui lisada, et sellele kõigele järgnes mõnus õhtu ja öögi veetmine ikka samas heas seltskonnas, siis võib lugeda päeva igati kordaläinuks ja elamusterohkeks.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: surevad ikka teised (Postimees, 11.05.2013)
Aga sadamast ja muuseumist endast võib vaid nii palju öelda, et see on tõesti äärmiselt suur ja mahukas, nii seest- kui väljastpoolt. Ligikaudu nelja tunniga, mis meie käsutuses oli, jõudsime vaid üle vaadata, mida kõike seal pakutakse, aga see pole sugugi ainult vaatamiseks mõeldud koht, vaid seal on ka päris palju ise järele katsumise asju - simulaatorid on moodne sõna, kuigi selle asemel tahaks kasutada mõnda muud, näituseks matkur või ka imitaator. Ja nende juurde ma õieti ei jõudnudki, nii et nähtavasti tuleb millalgi võtta ette uus retk, suruda endas maha soov rohkeid laskevahendeid veel lähemalt uurida ja proovida järele, kuidas on siis vesilennukiga lennata või õhutõrjesuurtükiga taevasõidukitele valu anda või vee alt teisi torpeedodega kummuli keerata jms.
Sõnaga, uudistamist on seal kõvasti ja kaasaelamisvõimalusi samuti. Seda nii sees kui väljas - tõsi, väljas ehk veidi vähem: vaadata saab vaid pisut sõjatehnikat, nii vanemaaegseid suurtükke kui ka suhteliselt hiljutisi militaarsõidukeid, samuti mõningaid kai ääres seisvaid veesõidukeid. Nojah, väiksematele lastele (või ka mitte enam nii hirmus väikestele) on seal samuti atraktsioone pisut.
Niisiis, nood tunnid olid põnevad ja möödusid paraku liigagi kiiresti, kui meid seitsme paiku õhtul välja tõsteti, et piduõhtu külalised saaksid sisse astuma hakata. Jah, korra varem olen minagi saanud punase vaiba peal sisse kõndida (tõsi, pika rea tagaotsas, aga siiski :-) ), aga veel polnud olnud juhust punast vaipa pidi välja kõndida. Nüüd on siis see ka ära tehtud :-)
Et mu jaoks päeva kõige olulisema atraktsioonini, nimelt allveelaeva vettelaskmise katseni, oli veel tükk aega, käisime vahepeal pisut keha kinnitamas, millega seoses tuleb taas kiita restorani Han. Jah, tellitud toidu jaoks neil küll veiseliha ei olnud, mida võiks ju miinuseks pidada, aga muud lihasordid olid täitsa olemas ja lõpptulemus oli igatahes maitsev.
Isegi nii maitsev, et tagasi Lennusadamasse pidime juba liikuma üsna kiirel sammul ja jäimegi veeskamise päris algusest ilma. Aga igal juhul selleks ajaks, kui Gerni allveelaev vette jõudis, olime juba jõudnud näha sekeldusi vettelaskmisel. Nojah, kuigi kahest laevukese turjal turritavast torust üks sai pisut kannatada ja viltu vajus, ning laevuke ise sellel turniva mehe raskuse all pisut vänderdas, nii et too lõpuks merre sulpsatas (mis võib-olla oli küll ka juba ette kavas, igal juhul oli mehel kas selleks otstarbeks või ka mõnel muul põhjusel lausa sukeldujavarustus seljas), vette ta sai ja jäi. Ja isegi kui mu pisike (rahaline) panus selle allveelaeva juures olemata jäi, oli ometi tunne, nagu oleks mingi ajaloolise sündmuse pealtnägija ja tunnistaja olnud. Millele võib-olla aitaski kaasa see, et kõik ei läinud ülima libeduse ja sujuvusega, siis oleks see ehk liigselt hästi viimistletud lavastusena tundunud ...
Ja kui lisada, et sellele kõigele järgnes mõnus õhtu ja öögi veetmine ikka samas heas seltskonnas, siis võib lugeda päeva igati kordaläinuks ja elamusterohkeks.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: surevad ikka teised (Postimees, 11.05.2013)
11.5.13
Reedesed mõtted
Peaaegu täielikult tööväline päev, eelkõige seetõttu, et see möödus valdavas osas väljaspool kodu. Juba varahommikul ehk täpsemalt 11.30 ootas ees viibimine oskuskeelepäeval, kus oli kavas mitu huvipakkuvat ettekannet, millest ma paraku allpool kõneldavatel põhjustel ei saanud sugugi mitte kõiki ära kuulata.
Igatahes neist, mida ma kuulasin, olid huvitavad kõik. Esimesed kaks ehk nii-ütelda laiemale ringile veidi vähem, sest puudutasid spetsiifilisemalt raamatukogundust, aga mulle kui raamatukogus üles kasvanud inimesele oli neiski terasid piisavalt. Peamiselt keerlesid õieti mõlemad raamatukogusõnastiku ümber, mille kohta ma ei mäleta, kas ma olen seda siin ajaveebis maininud, aga kui ei ole, siis olgu ta koos viitega antud: http://web3.nlib.ee/termin/public_term/. Ma olen seda päris mitu korda edukalt kasutanud, sestap julgen ka soovitada - nii palju võib muidugi öelda, et see on siiski küllalt konkreetselt just raamatukogu-keskne ja kuigi siin leidub mõisteid, mis seonduvad otsapidi ka näiteks informaatikaga laiemalt või arhiivindusega, ei tasu siit siiski ei IT- ega arhiivimõisteid otsida.
Veidi üldisem ja mõnevõrra põnevam oli Tavasti Arvi ettekanne, kes lahterdas ehk küll mitte hirmus originaalselt, aga siiski köitvalt keelekorralduse (sealhulgas loomulikult ka oskuskeele korralduse) eri võimalusi. Üsna loogiliselt olid need järgmised: autokraatlik - üks otsustab, kuidas olema peab (näiteks oli Läti, kus otsustavatki üks konkreetne inimene, kuidas mingi sõna läti keeles olema peab); asjatundjate komisjon - umbes nagu Eestis praegu, mida võiks nähtavasti nimetada ka oligarhiliseks; nii-ütelda laiapõhjaline komisjon "rahva" laialdase kaasamisega, mille kohta ehk sobiks öelda demokraatlik; üldse keegi ei otsusta ehk anarhistlik.
Siis aga tuli vaheaeg ja kuigi ma oleksin kangesti tahtnud ka armsat kursaõde Piirimäe Evat kuulata, kes pidi tutvustama veel üht ka mulle väga kasulikku terminoloogiakogumit, nimelt valdavalt ühiskonnateaduste, aga ka mõningate teiste "humaansete" erialade terminoloogiaveebi, siis see jäi siiski teostumata, sest pidin Rahvusraamatukogust lahkuma sootuks linna teise otsa, kus ootas ees ema elukaaslane matus. Nojah, tegelikult lahkus ta juba täpselt kuu aja eest ja ärasaatminegi oli tükk aega tagasi, aga kõik see urni kättesaamine, hauaplatsi hankimine, osalejate graafikute kooskõlastamine ja muu võtab ikka päris palju aega, nii et mulda sängitamine sattus niisiis tänasele. Matusest endast pole suurt midagi rääkida, selline tavaline ja tagasihoidlik, vaid kõige lähemate omaste juuresolekul, ei mingit puhkpilliorkestrit ega Tallinna TV kaamerate surinat.
Millele järgnes lühiajaline viibimine ema juures, enne kui mitmepalgelise päeva kulg viis mind tõlkijate sektsiooni selle hooaja viimasele teemaseminarile. See toimus mu jaoks uudses kohas, asutuses nimega Eesti kirjanduse teabekeskus. Nad on päris osavalt end ära peitnud, juba tänaval õige koha ülesleidmine nõuab nutikust ja siis on veel kellaga värav ja siis veel natuke labürintimist hoovi peal. Kui ma väravakella helistasin, siis vist keegi küll ka avas või õigemini proovis avada, aga midagi ei juhtunud - oli täiesti õnnelik juhus, et täpselt samal ajal tuli mööda tänavat koera jalutamast üks ammune tuttav, kes, nagu selgus, elab täpselt tolle keskuse all ja kes mind heasoovlikult ka sinna siis juhatas. Seminar ise polnud seekord, võib-olla suve saabumise puhul, võib-olla ka mõnel muul põhjusel niivõrd teema- kuivõrd isikukeskne. Nimelt olid tulnud kõnelema oma tõlkijateest ja sellel esinenud raskustest ja kergustest inimesed, kes tõlgivad eesti kirjandust mõnda võõrkeelde - konkreetsemalt siis prantslane Chalvini Antoine ja soomlane Vanhaneni Jouko. Kes mõlemad kõnelesid väga head eesti keelt - ilmselt ilukirjanduse tõlkijatele on ka lähtekeele suuline oskamine märksa vajalikum (isegi nii head, et ma mitu korda mõtlesin ihaldavalt: kui oskaks ise nii hästi kas või oma põhikeeli - inglise, vene, saksa - kõnelda ...)
Juba hilisemal õhtul koju jõudes avastasin, et ka täna pole Sirpi tulnud. Juba teist korda viimase poolteise kuu jooksul - huvitav küll, milles asi?
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Igatahes neist, mida ma kuulasin, olid huvitavad kõik. Esimesed kaks ehk nii-ütelda laiemale ringile veidi vähem, sest puudutasid spetsiifilisemalt raamatukogundust, aga mulle kui raamatukogus üles kasvanud inimesele oli neiski terasid piisavalt. Peamiselt keerlesid õieti mõlemad raamatukogusõnastiku ümber, mille kohta ma ei mäleta, kas ma olen seda siin ajaveebis maininud, aga kui ei ole, siis olgu ta koos viitega antud: http://web3.nlib.ee/termin/public_term/. Ma olen seda päris mitu korda edukalt kasutanud, sestap julgen ka soovitada - nii palju võib muidugi öelda, et see on siiski küllalt konkreetselt just raamatukogu-keskne ja kuigi siin leidub mõisteid, mis seonduvad otsapidi ka näiteks informaatikaga laiemalt või arhiivindusega, ei tasu siit siiski ei IT- ega arhiivimõisteid otsida.
Veidi üldisem ja mõnevõrra põnevam oli Tavasti Arvi ettekanne, kes lahterdas ehk küll mitte hirmus originaalselt, aga siiski köitvalt keelekorralduse (sealhulgas loomulikult ka oskuskeele korralduse) eri võimalusi. Üsna loogiliselt olid need järgmised: autokraatlik - üks otsustab, kuidas olema peab (näiteks oli Läti, kus otsustavatki üks konkreetne inimene, kuidas mingi sõna läti keeles olema peab); asjatundjate komisjon - umbes nagu Eestis praegu, mida võiks nähtavasti nimetada ka oligarhiliseks; nii-ütelda laiapõhjaline komisjon "rahva" laialdase kaasamisega, mille kohta ehk sobiks öelda demokraatlik; üldse keegi ei otsusta ehk anarhistlik.
Siis aga tuli vaheaeg ja kuigi ma oleksin kangesti tahtnud ka armsat kursaõde Piirimäe Evat kuulata, kes pidi tutvustama veel üht ka mulle väga kasulikku terminoloogiakogumit, nimelt valdavalt ühiskonnateaduste, aga ka mõningate teiste "humaansete" erialade terminoloogiaveebi, siis see jäi siiski teostumata, sest pidin Rahvusraamatukogust lahkuma sootuks linna teise otsa, kus ootas ees ema elukaaslane matus. Nojah, tegelikult lahkus ta juba täpselt kuu aja eest ja ärasaatminegi oli tükk aega tagasi, aga kõik see urni kättesaamine, hauaplatsi hankimine, osalejate graafikute kooskõlastamine ja muu võtab ikka päris palju aega, nii et mulda sängitamine sattus niisiis tänasele. Matusest endast pole suurt midagi rääkida, selline tavaline ja tagasihoidlik, vaid kõige lähemate omaste juuresolekul, ei mingit puhkpilliorkestrit ega Tallinna TV kaamerate surinat.
Millele järgnes lühiajaline viibimine ema juures, enne kui mitmepalgelise päeva kulg viis mind tõlkijate sektsiooni selle hooaja viimasele teemaseminarile. See toimus mu jaoks uudses kohas, asutuses nimega Eesti kirjanduse teabekeskus. Nad on päris osavalt end ära peitnud, juba tänaval õige koha ülesleidmine nõuab nutikust ja siis on veel kellaga värav ja siis veel natuke labürintimist hoovi peal. Kui ma väravakella helistasin, siis vist keegi küll ka avas või õigemini proovis avada, aga midagi ei juhtunud - oli täiesti õnnelik juhus, et täpselt samal ajal tuli mööda tänavat koera jalutamast üks ammune tuttav, kes, nagu selgus, elab täpselt tolle keskuse all ja kes mind heasoovlikult ka sinna siis juhatas. Seminar ise polnud seekord, võib-olla suve saabumise puhul, võib-olla ka mõnel muul põhjusel niivõrd teema- kuivõrd isikukeskne. Nimelt olid tulnud kõnelema oma tõlkijateest ja sellel esinenud raskustest ja kergustest inimesed, kes tõlgivad eesti kirjandust mõnda võõrkeelde - konkreetsemalt siis prantslane Chalvini Antoine ja soomlane Vanhaneni Jouko. Kes mõlemad kõnelesid väga head eesti keelt - ilmselt ilukirjanduse tõlkijatele on ka lähtekeele suuline oskamine märksa vajalikum (isegi nii head, et ma mitu korda mõtlesin ihaldavalt: kui oskaks ise nii hästi kas või oma põhikeeli - inglise, vene, saksa - kõnelda ...)
Juba hilisemal õhtul koju jõudes avastasin, et ka täna pole Sirpi tulnud. Juba teist korda viimase poolteise kuu jooksul - huvitav küll, milles asi?
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
10.5.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest võttis oma tubli tüki enda alla ühe artikli tõlkimine Diplomaatia ning veel ühe Postimehe hüvanguks. Muidu rien.
Loetud: Vikerkaar 4-5/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)
Ilmunud tõlked: Noam Chomsky: kuidas Ameerika endale ise vaenlasi loob (Postimees, 09.05.2013)
Loetud: Vikerkaar 4-5/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)
Ilmunud tõlked: Noam Chomsky: kuidas Ameerika endale ise vaenlasi loob (Postimees, 09.05.2013)
9.5.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikust võttis tubli osa enda alla seekord erandlikult mitte kuu esimesele neljapäevale, vaid just tänasele langenud Mageia sõprade koosviibimine. Teekond sinna viis mind aga mööda ühest elukohajärgsest universaalmagasinist, tollestsamast, mille seina äärde on asetatud pakiautomaat. Eks jah, teoreetiliselt pidanuks mind seal ootama järjekordne raamatupakike, aga paistab, et pakisaatmine on ääretult populaarne asi ja nii oli veidi varem saanud teate, et automaadiga õiendamise asemel ootab mind seal hoopis postikuller. Ja mis kõige müstilisem: ootaski! Müstiliseks muudab selle see, et teates oli antud ootamiseaeg 14.50-20.00 ja ilmselt see mees oligi seal kõik need viis tundi või rohkemgi, et aina pakikesi jagada. Huvitav, kas tõesti on firmale tulusam saata välja masin koos mehega mitmeks tunniks kaubanduskeskuse juurde hängima kui paigaldada mõni kapp lisaks? Ju siis ... Aga olgu ka pakikese sisu siin ära mainitud:
Mageia sõprade kokkusaamine oli suuresti nagu ikka, aga seekord oli siiski tavapärase kolme asemel üks rohkem ja mis veel enam, "rauda" oli laual nii et tapab, mistõttu sai ka ohtralt proovida tulevase Mageia 3 kõikvõimalikke aspekte, nii puhast paigaldamist kui ka uuendamist varasema pealt kui ka üldse töötamist. Ei ole mingit põhjust kahelda, et nurki, mida etemaks ja säravamaks lihvida, leidub veel küllaga nii praegu kui ka kindlasti pärast Mageia 3 ilmumist, aga vähemalt meie tarkade kogu ei suutnud tuvastada märkimisväärseid probleeme (peale üksikute valukohtade, mis on nagunii teada ja mis on ka peamine põhjus, miks väljalaske ilmumine on ikka edasi nihkunud). Mis oli päris hea teada. Ka tõlgetega tundub asi olevat nii korras, kui vähegi olla saab (tõsi, rõhk on sõnal "tundub" :-) ). Samuti sai veidi arutatud plaani pidada Mageia 3 ilmumise puhuks üks suurem ja pisut pidulikum koosviibimine, võib-olla mõningate selliste külaliste osalusel, kes tavaliselt meie üritustele ei satu, nii-ütelda ilmumispidu, aga sellest on ehk veel vara rohkem kõnelda, sest eks kõigepealt pea ikka olema kindlus, et Mageia 3 tõepoolest ilmub (praeguste plaanide järgi 18. mail).
Loetud: [digi] mai 2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Mageia sõprade kokkusaamine oli suuresti nagu ikka, aga seekord oli siiski tavapärase kolme asemel üks rohkem ja mis veel enam, "rauda" oli laual nii et tapab, mistõttu sai ka ohtralt proovida tulevase Mageia 3 kõikvõimalikke aspekte, nii puhast paigaldamist kui ka uuendamist varasema pealt kui ka üldse töötamist. Ei ole mingit põhjust kahelda, et nurki, mida etemaks ja säravamaks lihvida, leidub veel küllaga nii praegu kui ka kindlasti pärast Mageia 3 ilmumist, aga vähemalt meie tarkade kogu ei suutnud tuvastada märkimisväärseid probleeme (peale üksikute valukohtade, mis on nagunii teada ja mis on ka peamine põhjus, miks väljalaske ilmumine on ikka edasi nihkunud). Mis oli päris hea teada. Ka tõlgetega tundub asi olevat nii korras, kui vähegi olla saab (tõsi, rõhk on sõnal "tundub" :-) ). Samuti sai veidi arutatud plaani pidada Mageia 3 ilmumise puhuks üks suurem ja pisut pidulikum koosviibimine, võib-olla mõningate selliste külaliste osalusel, kes tavaliselt meie üritustele ei satu, nii-ütelda ilmumispidu, aga sellest on ehk veel vara rohkem kõnelda, sest eks kõigepealt pea ikka olema kindlus, et Mageia 3 tõepoolest ilmub (praeguste plaanide järgi 18. mail).
Loetud: [digi] mai 2013
Vaadatud: mitte muhvigi
8.5.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mille edukasse kulgemisse lõi oma kopsaka lünga Postimehe arvamustoimetus, mis pidas heaks mind üle külvata tervelt kolme tõlkesooviga, millest kaks jõudsin ka nende hüvanguks eesti keelde panna (õnneks ei olnud nad nii ahned, et oleksid kõiki kohe homseks tahtnud).
Loetud: TM Kodu ja ehitus 5/2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Loetud: TM Kodu ja ehitus 5/2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Subscribe to:
Posts (Atom)