Et viimased paar ööpäeva alates reede pärastlõunast kuni tänase õhtuni möödusid ühe sündmuse tähe all, siis jäävad seekord reedesed ja laubased mõtted avaldamata, sest neid õieti ei saa muust eristada. Sündmuseks oli ühel sünnipäeval viibimine looduskaunis Lääne-Eesti paigas, kus mõistagi lisaks imekenale loodusele oli ka imetore seltskond ja kõik muud head asjad, mis sellist pikemaajalist eemalviibimist nii tööst kui ka töökohast igati õigustavad. Et tegu oli privaatset laadi üritusega, siis jäägu lisaks mainitud kiidusõnadele lähemalt üksikasjad sellest siin ja avalikult rääkimata. Küll võib välja öelda ühe tõdemuse: sõltumata (eriti) vaimu ja ihu valmisoleku tundest on ka juhul, kui muidu armastad paljajalu (korteri põrandal) kõndida, küllaltki halb mõte võtta ette jalutuskäik kolm kilomeetrit mereranda ja sealt tagasi paljajalu mööda kruusateed. Arvatavasti poleks see ehk tundunud (tagantjärele muidugi, mitte ettevõtmise ajal) nii ränk aastat kolmkümmend tagasi, kui sai kogu aeg kruusateel ringi lipatud, või isegi praegu, kui jalad oleksid harjunud palja platerdamisega mingil muul materjalil kui parkettpõrandal, aga nojah, nüüd on see siis teada.
Siiski võib veel ära mainida sedagi, et tagasiteel sai läbi mindud Tõstamaa mõisast, mis kohakaasluse alusel on ühtlasi kool. See on üks neist viimastel aegadel restaureeritud-renoveeritud mõisakoolidest ja väga vahva veel selle poolest, et seal tegutseb ühtlasi ka muuseum. Praegu, koolivaheajal, sai muidugi uudistada kogu maja, ka kooliruume. Ei saa muidugi öelda, et too muuseum ja väljapanekud oleksid olnud midagi hirmus erilist, aga väga kenasti olid asjad kokku pandud küll ja samuti kenasti seletavate siltidega varustatud. Väga paljud asjad tulid tuttavad ette oma lapsepõlvest: meil oli ikka päris palju alles mitmesuguseid talumajapidamises saja aasta eest või nii kasutusel olnud esemeid, isegi kui neid alati enam kas üldse või peaaegu üldse ei kasutatud (näiteks sütega triikrauad ja muu selline värk). Ja oli ka uuemat kraami, pioneerivärki ja muud sellist, samuti lapsepõlvest teada. Ma usun küll, et Tõstamaa õpilastel võib päris hea arusaam olla viimase sajandi või nii eluolust - loodetavasti on neil seal ka õpetaja või keegi, kes neile muuseumis olevat kraami asjatundlikult tutvustab. (Õpilastööde väljapanekut vaadates tundus kodu-uurimine seal igatahes heal järjel olevat.) Igatahes kindlasti koht, millest võib soovitada läbi astuda, kui sinnapoole sattuda: suurte linnade muuseumidega võrrelda loomulikult ei saa, aga selline tore kodulooline muuseum on see kindlasti ja ka mõis ise on kenasti korras ja ilus vaadata, saab ka õues ringi jalutada ja kiikpinkidel end mõnusalt tunda.
Ahjaa, Tallinna tagasi jõudes avastasin, et vahepeal on siiski ilmavalgust näinud tulevase Mageia 4 esimene alfaväljalase, aga sellest ma kirjutan ehk eraldi ja pisut pikemalt natuke hiljem, kui see nädalavahetuse tuhin ja üks väga kiire, aga õnneks ka üsna väike töö möödas on.
Loetud: Sirp,09.08.2013; Diplomaatia 8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi
12.8.13
9.8.13
8.8.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi väikese katkestuse ühe artikli tõlkimise Postimehe hüvanguks. Seekord läks see tavapärasest raskemalt, sest loos oli sees mitu luulekatket ja et neist vaid üks oli varem eestindatud, pidin mina, kel pole vähimatki luuleannet, isegi mitte seda kõige pisemat, ka neid ümber panema. Noh, ehk kehvakese reaaluse tõlke mõõdu annavad siiski välja, tahaks loota.
Loetud: [digi] august 2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Loetud: [digi] august 2013
Vaadatud: mitte muhvigi
7.8.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe "eriti kiire" artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Lisaks tundub, et asi, mille pärast eile nii palju kilkasin, võib tõepoolest teoks saada, vähemalt on selleks kõik eeldused olemas. Õige pisut tööd see siiski nõuab, aga tõesti ainult õige pisut, nii et minu poolest ei tohiks sellel takistusi olla. Aga siiski jään edasi salapäraseks, sest praegu on ikkagi, vähemalt minu poolt vaadatuna, tegu paljutõotava projektiga, mitte veel millegi sellisega, mille üle avalikult hõisata ja rõõmustada.
Õigupoolest oleks juba eile pidanud ka mainima seda, et üle pika aja ette võetud Firefoxi kasutamise eksperiment sai kiire lõpu pärast seda, kui eile hommikust peale Gmail teatas emba-kumba: kas polnud Firefox väidetavalt GMaili toetavate veebilehitsejate seas ja paluti kasutusele võtta mõni selline, mis toetab (nimekiri oli ka kohe klõpsu ulatuses), või siis teatas juba Firefox ise midagi sellist, et veebileht (too GMaili oma siis) üritab ette võtta suunamist, mis pole võimalik. Nojah, eks ma proovisin veel päeva jooksul mõne korra, aga tulemus oli ikka samasugune - ja täiesti erinev sellest, mida näitas Chrome, mis avas GMaili lehekülje ilma igasuguse täiendava mõtlemiseta. Nii et GMailiga (ja selle laiendusena ka Starmani Smailiga) mitteläbisaamine ning mitu soovimatut krahhi olid mulle piisav põhjus taas Chrome'i peale üle minna: parem kannatada põhitöö kõrghetkil, kui kaarte palju lahti on, vajaduse käes mälulekete tõttu päevas kaks-kolm korda veebilehitseja taaskäivitada kui elada üle ootamatuid ja soovimatuid krahhe ning mõnele vajalikule saidile üldse mitte pääseda.
Loetud: [digi] august 2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Õigupoolest oleks juba eile pidanud ka mainima seda, et üle pika aja ette võetud Firefoxi kasutamise eksperiment sai kiire lõpu pärast seda, kui eile hommikust peale Gmail teatas emba-kumba: kas polnud Firefox väidetavalt GMaili toetavate veebilehitsejate seas ja paluti kasutusele võtta mõni selline, mis toetab (nimekiri oli ka kohe klõpsu ulatuses), või siis teatas juba Firefox ise midagi sellist, et veebileht (too GMaili oma siis) üritab ette võtta suunamist, mis pole võimalik. Nojah, eks ma proovisin veel päeva jooksul mõne korra, aga tulemus oli ikka samasugune - ja täiesti erinev sellest, mida näitas Chrome, mis avas GMaili lehekülje ilma igasuguse täiendava mõtlemiseta. Nii et GMailiga (ja selle laiendusena ka Starmani Smailiga) mitteläbisaamine ning mitu soovimatut krahhi olid mulle piisav põhjus taas Chrome'i peale üle minna: parem kannatada põhitöö kõrghetkil, kui kaarte palju lahti on, vajaduse käes mälulekete tõttu päevas kaks-kolm korda veebilehitseja taaskäivitada kui elada üle ootamatuid ja soovimatuid krahhe ning mõnele vajalikule saidile üldse mitte pääseda.
Loetud: [digi] august 2013
Vaadatud: mitte muhvigi
6.8.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille jooksul laekus üks ettepanek, mille üle ma ülimalt väga rõõmustasin, sest kui sellest ettepanekust peaks midagi sündima, siis täitub üks väga, kohe väga ammune unistus. Või õigemini leiab väljundi. Aga seni on sellest veel vara rääkida.
Loetud: Tehnikamaailm 8/2013
Vaadatud; mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: piraadijõugu järglased (Postimees, 05.08.2013)
Loetud: Tehnikamaailm 8/2013
Vaadatud; mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: piraadijõugu järglased (Postimees, 05.08.2013)
5.8.13
Pühabased mõtted
Enam-vähem tavalist mõõtu tööpäev, kuigi äsjase peo ja pillerkaari järelmõju andis veel tänagi tunda. Siiski jäi tänasesse kindlalt traditsiooniline ema külastamine, mis tähendas sama tavapäraselt üht korralikku kõhutäit ja mõnusat peatäit, seda viimast ikka ristsõnade kujul. Seekord olin ma vaimus juba hõrgutisteks valmis, seepärast värske kartul ja munavõi nii suure üllatusena ei tulnud, mis aga ei tähenda, et nad oleksid vähem isuäratavad olnud või poleks suutnud keelt naudingust alla viia.
Täna jõudsin ka Sirbi lugemiseni, aga kas erilisest meeleolust tingituna või asjaolu tõttu, et puhkusejärgne Sirp tundub alati olevat täis rohkelt huvitavat materjali, sellele järgnev aga sama reeglipäraselt harjumuspäratult tühjakene, ei olnud mu meelest seal just palju lugemisväärset.
Või nojah, mis seal tahtagi, kui alustuseks peatoimetaja veerus käiakse välja täiesti jabur idee (loomulikult kenasti vastava uuringu ja teooriaga kinnitatud), nagu oleks maja või korteri omamine kahjulik, sest süvendab tööpuudust! Mitte et ma tahaks seda seost eitada - kui auväärt majandusteadlane selle tuvastanud on, ju see seos siis ka olemas on ja isegi mõningane loogika on selles täitsa olemas. Aga jõuda sellest seosest niisuguse moonakamentaliteedini, mis Sirbi "juhtkirjas" avaldus, njah, ma ei tahagi selle kohta midagi rohkem öelda ...
Pisut huvitavamad olid "religiooni" rubriiki koondatud paar raamatuarvustust, aga tavaliselt elegantse hooga Pauli Toomase lugu sajanditaguse filosoofi eestindatud loengutest ja Kolgi Madise lugu Masingu Uku ja Salo Vello kirjavahetuse publikatsioonist olid ometi kuidagi kuivad ja igavavõitu. Muidugi, juba teemade pärast tasub siiski lugeda.
Arvatavasti numbri säravaim lugu oli Kangro Maarja sulest, kes kirjutas, kuidas ta käis ühel Rumeenia luulefestivalil, mis rohkem paistis olevat kenakene raha hankimise petuskeem. Ja mida kõike ta seal nägi ja koges ja mille ta võttis kokku nii: "Eredate seikade eest peab elule tänulik olema." Nojah, mitte küll kirjanduse vallas, aga mujalgi tegutseb selliseid uljaid "organisaatoreid" küllaga, kellega minagi otsapidi kokku olen puutunud, tõsi, õnneks mitte ise nende "konverentsidele" ja muudele üritustele siiski minemata. Igatahes õpetlik lugemine. mida tasub kõrva taha panna eriti noortel ja naiivsetel.
Üks hea probleeme tõstatav, aga küll mitte neile vastuseid või lahendusi pakkuv artikkel oli ülevaade paari kuu tagusest digiteerimisteemalisest konverentsist Tartus. Raamatute digiteerimine on mitmel pool maailmas tublisti kirgi kütnud, eriti muidugi Google'i suurejoonelised plaanid, aga ka muud kavatsused muuta muidu mingil muul kujul olev kirjasõna kättesaadavaks elektrooniliselt - ja mõistagi on peamiseks takistuseks ikka need autoriõigused, mis ehk nii palju ei takista niisugust hiiglast nagu Google, küll aga mitmeid suhteliselt väikseid raamatukogusid, kas või näiteks meie enda Eesti omasid. Arvatavasti õnneks jõuti Eestis päris palju kirjasõna digiteerida juba enne seda, kui too autoriõiguste probleem sel sajandil eriti teravaks muutuma hakkas. Ja ma kangesti loodaks, et nõndanimetatud massdigiteerimisega siiski niivõrd, kuivõrd jõud lubab, edasi minnakse. Või nagu lõpeb ka artikkel ühe väliseksperdi sõnade ümberjutustusega: "Kindlasti digiteerida! Esmalt digiteerida ning seejärel otsida probleemidele lahendus!"
Päris hea oli lugeda arhitektuurilehekülgedel - jah, neilsamustel, millest ma tavaliselt vaid põgusalt silmad üle lasen - Hallase-Murula Karini pikka lugu Saarineni majast kõneleva raamatu kohta. Mulle oli näituseks uudne teadmine, et too pangamaja kavatsetud algul lausa Estoniaga kokku ehitada. Ja põnevaid infokilde oli loos veelgi - nagu küll ka kriitikat raamatu aadressil, kus artikli autori arvates olla päris palju puudu, et ühe korraliku majaraamat mõõtu välja anda.
Omajagu mõtteainet pakkus Aasmäe Hardo kirjutis Detroidi pankrotist ja selle võrdlusest Tallinnaga, mille puhul ta näeb samasugust ohtu suhteliselt lähedases tulevikus, juba mõnekümne aasta pärast. Mis pole muidugi sugugi võimatu - ja kui see peaks juhtuma siis on Aasmäe sõnad "Meie jaoks on tegemist rahvusliku katastroofiga. Kui Tallinn variseb kokku, siis variseb kokku kogu riik ja rahvas" päris õigustatud, vähemalt riigi osas kindlasti (rahva(ste)l on komme väga mitmesuguseid katastroofe üle elada, olgu riik või mitte, ja kaduda hoopis teistsugustel põhjustel kui mõne linna, olgu see kas või tugeva gravitatsiooniga nagu Tallinn juba praegu ja arvatavasti veel enam tulevikus). Aasmäe loo lugemise tegid muidugi raskeks tema rohked poliitilised eskapaadid, mis loo lõpus arenesid täielikuks valimiseelseks poliittiraadiks.
Sellest palju mõtlemapenevam oli Kaljuranna Mihkli ühest raamatust tõukuv arutlus näiliselt ehk igavana tunduva teoreetilise füüsika üle, mis aga ometi on just see teadusdistsipliin, mis vähemalt ideaalis peaks kirjeldama maailma sellisena, nagu see on. Loo autor ent jõuab koos käsitletava raamatu autoriga pärast mitmesuguste "füüsika muinasjuttude" vaatlemist lohutule järeldusele. "Reaalsus on lõppkokkuvõttes hoomamatu". Kas see nüüd nii on ja kas relatiivsusteooriat, kvantteooriat, elementaarosakeste standardmudelit ja Suure Paugu kosmoloogiat (reaalsuse "ametlik versioon") tuleks ikka pidada nii muinasjutuliseks, kui seda tahavad näidata loo ja käsitletava raamatu autorid, on ehk iseküsimus. Kindel on muidugi see, et pärast seda, kui lord Kelvin pisut enam kui saja aasta eest väidetavalt olla kuulutanud, et füüsikas on kõik avastatud ja et edaspidi jääb füüsikute ülesandeks ainult kõike veel täpsemalt mõõta, on arusaam maailmast ja reaalsusest võiks öelda, et täiesti koost lagunenud ning võrdväärse hetkeni, mil mõni järjekordne lord võiks samasuguse avaldusega esineda, pole veel kaugeltki jõutud.
Teaduskülgedele oli ära mahtunud ka kaks lühemat lugu, mis aga olid mõlemad nii segased, et jäi isegi pisut arusaamatuks, millest nad üldse rääkisid või milleks kirjutatud olid: olid nagu täiesti olemas saba, sarved ja sõrad, aga justkui oleks need kõik olnud eri elajatelt pihta pandud ja ei sobiks üldse omavahel kokku. Aga olgu need loodki siis ära mainitud. Oleski Peetri kirjutis arvatavasti teaduste akadeemiast ja teaduskorraldusest vist rohkem Venemaal, aga võib-olla ka Eestis, ning Luhtsalu Vahuri kirjutis, mis pidada sisaldama "kommentaare Elver Loho arvamusloo juurde" (mis teatavasti ilmus Sirbi möödunudnädalases numbris ja millest ma ka omajagu kirjutasin).
Loetud: Sirp, 02.08.2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime), Drive Angry (RTL)
Täna jõudsin ka Sirbi lugemiseni, aga kas erilisest meeleolust tingituna või asjaolu tõttu, et puhkusejärgne Sirp tundub alati olevat täis rohkelt huvitavat materjali, sellele järgnev aga sama reeglipäraselt harjumuspäratult tühjakene, ei olnud mu meelest seal just palju lugemisväärset.
Või nojah, mis seal tahtagi, kui alustuseks peatoimetaja veerus käiakse välja täiesti jabur idee (loomulikult kenasti vastava uuringu ja teooriaga kinnitatud), nagu oleks maja või korteri omamine kahjulik, sest süvendab tööpuudust! Mitte et ma tahaks seda seost eitada - kui auväärt majandusteadlane selle tuvastanud on, ju see seos siis ka olemas on ja isegi mõningane loogika on selles täitsa olemas. Aga jõuda sellest seosest niisuguse moonakamentaliteedini, mis Sirbi "juhtkirjas" avaldus, njah, ma ei tahagi selle kohta midagi rohkem öelda ...
Pisut huvitavamad olid "religiooni" rubriiki koondatud paar raamatuarvustust, aga tavaliselt elegantse hooga Pauli Toomase lugu sajanditaguse filosoofi eestindatud loengutest ja Kolgi Madise lugu Masingu Uku ja Salo Vello kirjavahetuse publikatsioonist olid ometi kuidagi kuivad ja igavavõitu. Muidugi, juba teemade pärast tasub siiski lugeda.
Arvatavasti numbri säravaim lugu oli Kangro Maarja sulest, kes kirjutas, kuidas ta käis ühel Rumeenia luulefestivalil, mis rohkem paistis olevat kenakene raha hankimise petuskeem. Ja mida kõike ta seal nägi ja koges ja mille ta võttis kokku nii: "Eredate seikade eest peab elule tänulik olema." Nojah, mitte küll kirjanduse vallas, aga mujalgi tegutseb selliseid uljaid "organisaatoreid" küllaga, kellega minagi otsapidi kokku olen puutunud, tõsi, õnneks mitte ise nende "konverentsidele" ja muudele üritustele siiski minemata. Igatahes õpetlik lugemine. mida tasub kõrva taha panna eriti noortel ja naiivsetel.
Üks hea probleeme tõstatav, aga küll mitte neile vastuseid või lahendusi pakkuv artikkel oli ülevaade paari kuu tagusest digiteerimisteemalisest konverentsist Tartus. Raamatute digiteerimine on mitmel pool maailmas tublisti kirgi kütnud, eriti muidugi Google'i suurejoonelised plaanid, aga ka muud kavatsused muuta muidu mingil muul kujul olev kirjasõna kättesaadavaks elektrooniliselt - ja mõistagi on peamiseks takistuseks ikka need autoriõigused, mis ehk nii palju ei takista niisugust hiiglast nagu Google, küll aga mitmeid suhteliselt väikseid raamatukogusid, kas või näiteks meie enda Eesti omasid. Arvatavasti õnneks jõuti Eestis päris palju kirjasõna digiteerida juba enne seda, kui too autoriõiguste probleem sel sajandil eriti teravaks muutuma hakkas. Ja ma kangesti loodaks, et nõndanimetatud massdigiteerimisega siiski niivõrd, kuivõrd jõud lubab, edasi minnakse. Või nagu lõpeb ka artikkel ühe väliseksperdi sõnade ümberjutustusega: "Kindlasti digiteerida! Esmalt digiteerida ning seejärel otsida probleemidele lahendus!"
Päris hea oli lugeda arhitektuurilehekülgedel - jah, neilsamustel, millest ma tavaliselt vaid põgusalt silmad üle lasen - Hallase-Murula Karini pikka lugu Saarineni majast kõneleva raamatu kohta. Mulle oli näituseks uudne teadmine, et too pangamaja kavatsetud algul lausa Estoniaga kokku ehitada. Ja põnevaid infokilde oli loos veelgi - nagu küll ka kriitikat raamatu aadressil, kus artikli autori arvates olla päris palju puudu, et ühe korraliku majaraamat mõõtu välja anda.
Omajagu mõtteainet pakkus Aasmäe Hardo kirjutis Detroidi pankrotist ja selle võrdlusest Tallinnaga, mille puhul ta näeb samasugust ohtu suhteliselt lähedases tulevikus, juba mõnekümne aasta pärast. Mis pole muidugi sugugi võimatu - ja kui see peaks juhtuma siis on Aasmäe sõnad "Meie jaoks on tegemist rahvusliku katastroofiga. Kui Tallinn variseb kokku, siis variseb kokku kogu riik ja rahvas" päris õigustatud, vähemalt riigi osas kindlasti (rahva(ste)l on komme väga mitmesuguseid katastroofe üle elada, olgu riik või mitte, ja kaduda hoopis teistsugustel põhjustel kui mõne linna, olgu see kas või tugeva gravitatsiooniga nagu Tallinn juba praegu ja arvatavasti veel enam tulevikus). Aasmäe loo lugemise tegid muidugi raskeks tema rohked poliitilised eskapaadid, mis loo lõpus arenesid täielikuks valimiseelseks poliittiraadiks.
Sellest palju mõtlemapenevam oli Kaljuranna Mihkli ühest raamatust tõukuv arutlus näiliselt ehk igavana tunduva teoreetilise füüsika üle, mis aga ometi on just see teadusdistsipliin, mis vähemalt ideaalis peaks kirjeldama maailma sellisena, nagu see on. Loo autor ent jõuab koos käsitletava raamatu autoriga pärast mitmesuguste "füüsika muinasjuttude" vaatlemist lohutule järeldusele. "Reaalsus on lõppkokkuvõttes hoomamatu". Kas see nüüd nii on ja kas relatiivsusteooriat, kvantteooriat, elementaarosakeste standardmudelit ja Suure Paugu kosmoloogiat (reaalsuse "ametlik versioon") tuleks ikka pidada nii muinasjutuliseks, kui seda tahavad näidata loo ja käsitletava raamatu autorid, on ehk iseküsimus. Kindel on muidugi see, et pärast seda, kui lord Kelvin pisut enam kui saja aasta eest väidetavalt olla kuulutanud, et füüsikas on kõik avastatud ja et edaspidi jääb füüsikute ülesandeks ainult kõike veel täpsemalt mõõta, on arusaam maailmast ja reaalsusest võiks öelda, et täiesti koost lagunenud ning võrdväärse hetkeni, mil mõni järjekordne lord võiks samasuguse avaldusega esineda, pole veel kaugeltki jõutud.
Teaduskülgedele oli ära mahtunud ka kaks lühemat lugu, mis aga olid mõlemad nii segased, et jäi isegi pisut arusaamatuks, millest nad üldse rääkisid või milleks kirjutatud olid: olid nagu täiesti olemas saba, sarved ja sõrad, aga justkui oleks need kõik olnud eri elajatelt pihta pandud ja ei sobiks üldse omavahel kokku. Aga olgu need loodki siis ära mainitud. Oleski Peetri kirjutis arvatavasti teaduste akadeemiast ja teaduskorraldusest vist rohkem Venemaal, aga võib-olla ka Eestis, ning Luhtsalu Vahuri kirjutis, mis pidada sisaldama "kommentaare Elver Loho arvamusloo juurde" (mis teatavasti ilmus Sirbi möödunudnädalases numbris ja millest ma ka omajagu kirjutasin).
Loetud: Sirp, 02.08.2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime), Drive Angry (RTL)
4.8.13
Laubased mõtted
See sissekanne tuleb nüüd kahe päeva, eilse ja tänase kohta kokku, sest neid ühendab üks sündmus ja sestap oleks lausa narr kirjutada kaht erinevat lugu. See sündmus ühtlasi tähendas, et kummalgi päeval ei olnud õieti mingit pistmist põhitööga: nojah, nii reede hommikupoolikul kui ka laupäeva õhtupoolikul ma pisut nokitsesin, aga ka kokku ei anna need tunnid poole tööpäeva mõõtugi välja.
Ürituseks, mis niimoodi kahel päeval laiutas, oli Facebookis kujunenud grupi või võiks lausa öelda, et omamoodi kommuuni, mis kannab poeetilist nimetust "Tõlkepärlid ja kaunimad lingvistilised leiud" ja mida ma mõnel korral varemgi olen maininud, nõndanimetatud suvepäevad. Eks neid tavalisi kokkusaamisi mõnes lokaalis või kuskil ole korraldatud varemgi, aga seekord oli siis kavatsuse kohaselt tegu suurema kokkutulekuga, mille tarbeks üüriti lausa eraldi puhkemaja maakohas, täpsemalt Vargamäe kõrval asuv Rummusaare puhkekodu.
Sõit sinna lähtepunktiga Tallinnast polnud just kõige mõnusam, eriti kui arvestada Tartusse kulgeval teel enne linnapiiri ja kaugemalgi käivaid teetöid, mis eriti Tallinnas sees muutis edasiliikumise õige vaevaliseks, aga õnneks kompenseeris seda autos olev seltskond, mis oli hea ja veel parem, nii et juttu ja naeru ja kõike muud jagus piisavalt teeolude unustamiseks. Rääkimata sellest, et Eestimaa on ikka üks ääretult kena maa, olgu aastaaeg milline tahes, nii et silmailu ja kaunist loodust jagus sõitu samuti rohkelt. Suvepäevad ise, tõsi, nii suureks ei kujunenud, kui algselt ehk loodetud sai, aga oma kolmekümne ringis inimesi siiski kohale jõudis. Tavapärastest kokkusaamistest niisiis vaat et kolmandiku või lausa poole võrra rohkem, mis on juba ise hea tulemus.
Diskreetsusprintsiibist lähtudes jääb siinkohal täpsemalt lahti kirjutamata nende päevade (või enam-vähem ööpäeva, kui täpne olla) sisu, piisab ehk, kui öelda, et oli hea näha juba tuttavaid inimesi ja tutvuda nii mõnegagi, kes mainitud grupis on sõnavõttudega silma jäänud, aga keda silmast silma ei olnud varem näinud. Ja muidugi ei saa mööda selliste väljasõitudega tavaliselt ikka kaasnevast äraütlemata tänuväärsest hüvest ehk saunast. Nojah, selle kohta, kuidas või õigemini kui kaua me seal seda sauna kütsime, oleks ehk esivanematel mõndagi mitteheakskiitvat suunurgast poetada, aga ma usun, et neilgi võis mõnel rajumal lõikuspeol olla pisut sarnaseid raskusi :-) Kindlasti tasub ka ära mainida seda, et Rummusaare puhkekodu tervikuna oli kõigega, mis pähe võib tulla, väga hästi varustatud ning jättis igati hea mulje.
Mul oli õigupoolest kavas täna edasi sõita Kunglasse, et seal mõned tunnid ringi vaadata, parajasti seal viibivat ema aidata ja nii edasi, aga et hommikune ärkamine ja ärasõit Rummusaarest jäi üpris hilja peale, siis leidsin, et ainult pooleks tunniks või paremal juhul tunniks ajaks pole ka mõtet sinna minna ja nii ma jõudsingi laupäeva pärastlõuna kanti Tallinnasse tagasi. Väsinuna, eriti ihuliselt, seda küll, aga kindlasti rõõmsana ja rõõmustavana selle meeldiva rutiini purustava vahepala üle.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud (L): jalgpalli Premium liiga: Tartu Tammeka - Sillamäe Kalev (TV6), Doctor Who (BBC Entetainment), Urulised (Showtime), Skyline (RTL2)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: mida Robert suudab (Postimees, 03.08.2013)
Ürituseks, mis niimoodi kahel päeval laiutas, oli Facebookis kujunenud grupi või võiks lausa öelda, et omamoodi kommuuni, mis kannab poeetilist nimetust "Tõlkepärlid ja kaunimad lingvistilised leiud" ja mida ma mõnel korral varemgi olen maininud, nõndanimetatud suvepäevad. Eks neid tavalisi kokkusaamisi mõnes lokaalis või kuskil ole korraldatud varemgi, aga seekord oli siis kavatsuse kohaselt tegu suurema kokkutulekuga, mille tarbeks üüriti lausa eraldi puhkemaja maakohas, täpsemalt Vargamäe kõrval asuv Rummusaare puhkekodu.
Sõit sinna lähtepunktiga Tallinnast polnud just kõige mõnusam, eriti kui arvestada Tartusse kulgeval teel enne linnapiiri ja kaugemalgi käivaid teetöid, mis eriti Tallinnas sees muutis edasiliikumise õige vaevaliseks, aga õnneks kompenseeris seda autos olev seltskond, mis oli hea ja veel parem, nii et juttu ja naeru ja kõike muud jagus piisavalt teeolude unustamiseks. Rääkimata sellest, et Eestimaa on ikka üks ääretult kena maa, olgu aastaaeg milline tahes, nii et silmailu ja kaunist loodust jagus sõitu samuti rohkelt. Suvepäevad ise, tõsi, nii suureks ei kujunenud, kui algselt ehk loodetud sai, aga oma kolmekümne ringis inimesi siiski kohale jõudis. Tavapärastest kokkusaamistest niisiis vaat et kolmandiku või lausa poole võrra rohkem, mis on juba ise hea tulemus.
Diskreetsusprintsiibist lähtudes jääb siinkohal täpsemalt lahti kirjutamata nende päevade (või enam-vähem ööpäeva, kui täpne olla) sisu, piisab ehk, kui öelda, et oli hea näha juba tuttavaid inimesi ja tutvuda nii mõnegagi, kes mainitud grupis on sõnavõttudega silma jäänud, aga keda silmast silma ei olnud varem näinud. Ja muidugi ei saa mööda selliste väljasõitudega tavaliselt ikka kaasnevast äraütlemata tänuväärsest hüvest ehk saunast. Nojah, selle kohta, kuidas või õigemini kui kaua me seal seda sauna kütsime, oleks ehk esivanematel mõndagi mitteheakskiitvat suunurgast poetada, aga ma usun, et neilgi võis mõnel rajumal lõikuspeol olla pisut sarnaseid raskusi :-) Kindlasti tasub ka ära mainida seda, et Rummusaare puhkekodu tervikuna oli kõigega, mis pähe võib tulla, väga hästi varustatud ning jättis igati hea mulje.
Mul oli õigupoolest kavas täna edasi sõita Kunglasse, et seal mõned tunnid ringi vaadata, parajasti seal viibivat ema aidata ja nii edasi, aga et hommikune ärkamine ja ärasõit Rummusaarest jäi üpris hilja peale, siis leidsin, et ainult pooleks tunniks või paremal juhul tunniks ajaks pole ka mõtet sinna minna ja nii ma jõudsingi laupäeva pärastlõuna kanti Tallinnasse tagasi. Väsinuna, eriti ihuliselt, seda küll, aga kindlasti rõõmsana ja rõõmustavana selle meeldiva rutiini purustava vahepala üle.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud (L): jalgpalli Premium liiga: Tartu Tammeka - Sillamäe Kalev (TV6), Doctor Who (BBC Entetainment), Urulised (Showtime), Skyline (RTL2)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: mida Robert suudab (Postimees, 03.08.2013)
Subscribe to:
Posts (Atom)