Esimene neist oli Keskraamatukogus peetud vestlusring ajalooteemalise kirjanduse üle, millel oma mõtteid avaldasid Hvostovi Andrei, Vahteri Tarmo ja Raigi Kulle. Seda oli päris põnev kuulata, eriti nende kahe viimase osaleja tõttu, kes on kirjutanud just selliseid dokumentaalajaloolisi teoseid - võib-olla mitte klassikalises mõttes (teaduslikke) ajalooteoseid, küll aga isiklike ja teiste mälestuste ning dokumentide põhjal võimalikult erapooletuna ülevaateid teatavaist ajalõikudest lähiajaloos. Mis ka nende enda väitel oli nende silmaringi omajagu laiendanud ja neile endalegi uudseid aspekte avanud - või kui täpsemalt öelda, siis tubli osa vestlusringis räägitust käiski selle ümber, kui palju on neil viimastel aastakümnetel toimunu kohta käibele tulnud ja küllap sihilikultki toodud müüte, mis ka parimal juhul on vaid kenad poliitilised lööklaused, millel aga mingit tõepõhja all pole. (Küllap teavad mõningaid selliseid kõík, kes vähegi Eesti poliitika ja lähiajaloo vastu huvi on tundnud; mulle endale on üks lõbusamaid olnud Laari Mardi kui Eesti põllumajanduse hävitaja müüt).
Teine asi, mis vestlusringist mulle kõlama jäi, oli lähiajaloo uurimise vaev ja raskused, mille põhjuseks suurel määral kindlasti mingis mõttes õigustatud, aga ometi tõsiseid takistusi seadvad ahriivimaterjalide kasutamise nõndanimetatud isikukaitselised piirangud. Eriti kui võrrelda mõne teise riigiga: näiteks oli mu jaoks uudis kuulda Vahteri Tarmo suust, et USAs kehtivat kord, et kui inimene sureb, võib kohe järgmisel päeval esitada riigiametkondadele taotluse saada teavet tema kohta peetud toimikute üle. Sinna kõrvale oli tuua näide ühest Eesti arhiivist, kus Tallinna teletorni kaitsmise kohta käivas dokumendis kaeti kinni mõned nimed just isikuandmete saladusele viidates - nendesamade meeste nimed, kes on laialt teada teletorni kaitsjatena, keda on riigijuhid meeles pidanud, kelle nimed esinevad kõikjal (vestlusringis osalejate arvates ka teletornis asuval autahvlil või millelgi). Raigi Kulle omalt poolt tõi näite kuulsa Otsa Georgi kohta, kelle arhiiviandmetele ta oma raamatu kirjutamise ajal hästi ligi ei pääsenud, põhjuseks "delikaatsed terviseandmed" - ehk siis täpsemalt see, et lauljal olla üks neer eemaldatud. Eks ta ole, see 30 aasta piirang on küllap mõnes mõttes õigustatud, aga teisalt jälle ... jah, lähiajaloo ja hiljuti lahkunud kuulsuste elu uurimist kindlasti pärssiv.
Sellest vestlusringist tormasin kuulama Strossi Charlesit, aga paraku tekkis mul ajus lühis ja kuigi ma teadsin, et ta esineb Rahva Raamatus, oli miskipärast kinnistunud ajju teadmine, et festivali üks toimumispaik on Solarise keskus ... Kulus veidi aega, enne kui eksitusest aru sain ja Rahva Raamatusse, mis ju teatavasti Viru keskuses hoopis, kohale jõudsin. Strossist teadsin ma varem ainult seda, et on selline kirjanik ja kirjutab ulmet, ei midagi rohkem. Ei saa öelda, et ma oleksin palju rohkem ka nüüd teada saanud, aga tema mõtted oleviku ja tuleviku kohta, mida ma jõudsin ära kuulda, olid siiski sellised, et ma tegin endale kõrvatagusesse pisikese märke jätta see nimi meelde ja võimaluse korral midagi tema loomingust ka läbi lugeda. Seda, mida lugeda, paistab olevat päris palju, aga küllap ma alustan nende asjadega, mis on eesti keelde jõudnud, saab ehk vähekegi aimu (rääkimata võimalusest nautida või siis vihastuda tõlke peale :-) ).
Seejärel viis tee mind Kirjanike majja, et näha ka oma silmaga ära too siinsel maalapil rohkelt kõmu tekitanud "Eesti populariseerija" Oksaneni Sofi. Selgus, et poleks olnud vaja kiirustadagi, sest eelmine üritus polnud veel lõppenud - ja et selleks oli kellegi Stoppardi Tomi esinemine koos Eesti presidendiga, siis tähendas see ühtlasi, et majjagi ei pääsenud sisse, vaid tuli päris pikalt oodata kõigepealt seda, et nad üldse lõpetaksid, ja siis veel seda, et ainult tollele üritusele tulnud majast väljuksid, ja siis veel seda, et turvamehed ka sisse laseksid ... Nojah, eks see on muidugi arusaadav, et igasugu eeskirjad reglementeerivad seda, kui palju inimesi tohib korraga kuskil viibida, aga ma ei saanud midagi parata, kui tulid meelde Humanitaarinstituudi ajad ja üks või kaks loengut tollessamas saalis, mis olid puupüsti rahvast täis, peaaegu kindlasti rohkem kui täna.
Sissesaanuna pidin vestluse ajal küll tähelepanu pingutama, sest laisa inimesena ei viitsinud ma klappe võtta, kust pakuti sünkroontõlget, ja mu soome keel pole just kuigi hea. Aga enam-vähem siiski mõistsin, mida kirjanikuproua ütles, isegi võib-olla üllatavalt palju - kas on episoodiline Soome televisiooni vaatamine mu arusaamist parandanud või siis valis ta ise kas või alateadlikult (vaevalt et teadlikult, sest tõlge oli ju garanteeritud) sõnu, et need oleksid publikule kergemini adutavad. Ega tema räägitust ei oska midagi esile või välja tõsta, küllaltki oodatav jutt oli, aga igatahes hea meel, et sai ka selline kuulsus oma silmaga ära kaedud.
Aga see festival polnud täna ainuke üritus: kohe Kirjanike majast edasi tuli tõtata Buffalo pubisse, kus oli kavas Mageia 3 väljalaskmise puhuks korraldatud väike piduüritus. Et tegu oli erilise sündmusega, näitas juba see, et tavapärase kolme asemel oli täna kohal lausa kümme inimest. Ja muidugi ka see, et lauale toodi tort ja puha ning seegi, et arvuteid oli muude kokkusaamistega võrreldes tunduvalt rohkem. Igatahes tundus, et kuigi Mageia 3 saab kindlasti paremaks muuta ja et praeguseski väljalaskes on mõningaid kitsaskohti, on see siiski piisavalt hea välja tulnud, et õigustada oma jätkuvat püsimist distrowatch.com-i edetabeli teisel kohal. Mis sellest piduüritusest ikka pikalt rääkida - kuigi pikaks ta läks -, piisab vahest, kui lõpetada tänane jutt samuse ürituse grupipildiga:
 |
| Mageia 3 väljalaskepidu. Foto: Jaanus Ojangu |
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)
Ilmunud tõlked: Paul Goble: "uus leping ei tähenda..." (Postimees, 30.05.2013)
