Tavaline tööpäev, mille lõpu lõikas ära tõlkijate sektsiooni taas alanud hooaja teemaseminar. Nojah, see oli sel sügisel õigupoolest juba teine, aga et ma esimesele mitte ei jõudnud, siis minu jaks mõistagi esimene. Kõnelejateks olid sel korral Kasemaa Kalle ja Kalda Martti, esimesel teemaks tõlkimine araabia, teisel sanskriti keelest. Kasemaa mõistagi ei suutnud piirduda vaid araabia keelega, vaid põimis sisse ka pudemeid, kuidas öelda, juutide keelest (ma ei oska teisiti kokku võtta korraga piibliheebrea ja uusheebrea keelt).
Nagu sellistel seminaridel ikka, oli mõneti kõige ebahuvitavam osa kõnelemine sellest, millised ohud tõlkimisel valitsevad - küllap on see igale tõlkijale hästi, isegi liiga hästi teada. Aga samas suutsid mõlemad üllatada nii mõnegi asjaga, mida ju võinuks teada, aga näe, ei teadnud. Näiteks ma teadsin vähem kui nappide kokkupuudete põhjal araabia keelega, et see on nõnda-ütelda tüvepõhine, st samadest konsonantidest moodustatakse eri vokaale vahele pannes või muul moel kombineerides terve pesakond rohkem või vähem seotud sõnu, aga ei teadnud, et iseenesest olla algselt tüved olnud tegusõnad ja nimisõnu vanemas araabia keeles polevat õieti olnudki, vaid mõnisada tükki, arvatakse. Sedagi, nagu öeldud teadsin, et araabia keeles on "sõnapesad", aga et need võivad olla ka sellised, milles üks ja sama sõna tähendab sõna otseses mõttes vastandeid (nt "must" ja "valge" ühe ja sama sõnaga), ei olnud ma kuulnud ega mõistnud. (Muidugi, kui järele mõelda, siis selliseid vastandliku tähendusega sõnu leiab ka eesti keelest, näituseks "laenama", aga eesti keeles on need siiski pigem vähesed, araabia keeles aga, paistab, üsna sagedased.) Ja nii edasi ja nii edasi.
Sama võib öelda Martti sõnavõtu kohta. Sanskriti keelest on mul muidugi äärmiselt ähmane aim, aga eks ma kuulnud sellest ikka olin. Küll sugugi mitte seda, et see pole üldsegi väljasurnud keel, vaid on enam-vähem kogu aeg edasi elanud ka pärast oma kõrgaja lõppu (ja minu seniste teadmiste kohaselt hääbumist) nii poole tuhande aasta eest ja et tänapäeval on see taas ka täiesti elujõuline kirjakeel. Martti oma sõnavõtus nii palju tõlkimisest ei rääkinudki, kuivõrd tutvustas sanskriti keelt üldisemalt - ja vähemalt mulle oli see väga hariv kuulata.
Sõnavõttudele järgnenud õhtu läks päris pikale, eelkõige hea seltskonna tõttu, aga noh, vahetevahel võib ka nõnda-ütelda rihma lõdvemale lasta - ja seda õieti mu praeguse pingsa töögraafiku juures ka mõnikord (aga siiski mitte liiga tihti) ka vaja on.
Eelmise nädala lugemisväärset materjali pungil Sirbiga võrreldes oli seekordne number minu seisukohalt üsna õhuke: võimalik, et tunda annab võimuvahetus lehes, võimalik, et see pidigi nii olema. Nojah, tagasi vaadates omandab möödunud nädalal esikaanele pandud (senise) peatoimetaja pilt, millele ma siis veel suuremat tähelepanu ei pööranud, sellise hüvastijätu mulje, millist tänases lehes süvendas peatoimetaja veeru asemel Tedre Tarmo kirjutis, mis mingit otsa pidi samuti viimastel päevadel kerkima hakanud segadustele pühendatud oli.
Õnneks oli ajalehes siiski omajagu ajalooga haakuvaid kirjatükke, sealhulgas taas kord ja jälle von Maydelli ajalooteemalistest piltidest, mis nii näituse kui albumina viimasel poolaastal omajagu kajastust on saanud. Ja ikka põhjusega, sest ühelt poolt on need väärt pildid - küll mitte ehk neil kujutatud ajaloo tundmaõppimiseks, aga vähemalt kujutamisaegse (mentaliteedi)ajaloo uurimiseks kindlasti. Millest ka Mäesalu Mihkel kenasti ja põhjalikult kirjutab.
Mertelsmanni Olafil on juba tükk aega olnud komme lühidalt ja enamjaolt ka mõtestatult arvustada Eesti ajalugu puudutavaid teoseid, ka neid, mis ehk tema vahetust uurimisvaldkonnast pisut kõrvale jäävad. Seekord oli ta ette võtnud ühe vabariigi esimese järgu nimekama ajaloolase Sepa Hendriku mälestuskogumikku "Eesti mõtteloo" sarjas. Sepa Narva lahingu ja üldse Põhjasõja käsitlusega ning loomulikult ka majandusajaloo koguteosega olen ma mõistagi ka ise nii õpingute käigus kui ka muidu kokku puutunud ja üldiselt võib neid päris kõrgelt hinnata, vähemalt omas ajas, nii et ma ei tahaks päris hästi nõustuda Mertelsmanni hinnanguga, nagu oleksid need sellised kodukootud ega arvestaks üldse kaasaegse ajalooteadusega mujal maailmas (toona eelkõige Euroopas siis) - isegi kui ma võin sama rahulikult möönda, et kindlasti pole need ka mingil moel tollase ajalooteaduse "veritseva serva" tööd. Kriitikat jagub Mertelsmannil veelgi, eriti teravalt koostaja kohta, kus ta kipub lausa isiklikuks minema, aga ju tal on siis selleks põhjust (olgu see põhjus milline tahes). Lõpetab ta siiski optimisliku ja koguteost soovitava noodiga, mis on eelnenud kriitikatulva arvestades, ütleme, tore.
Piirimäe Kaarel oli võtnud kirjutada Applebaumi Anne'i uusimast, nüüd ka eesti keelde jõudnud raamatust (Teise maailma)sõjajärgse raudse eesriide kujunemise kohta. Ka tema on mõneti kriitiline selle teose suhtes, aga tundub, et üsna õigustatult, pöörates kriitikateraviku rohkem autori (ajaloo)teoreetiliste seisukohtade ja analüüsisügavuse mõningase nõrkuse pihta, tunnustades samas tema materjalikogumise ja -korraldamise võimet (mis küllap on mõistetav kriitika ajaloolaselt inimese kohta, kes on küll ajalugu õppinud, aga on karjääri teinud eelkõige ajakirjanikuna).
Et kirjandusküljed olid seekord täieliselt pühendatud, kui kasutada viimasel ajal mitmes mõttes sõimu- ja mõnitussõnaks saanud väljendit, naisluulele, siis need mulle midagi ei pakkunud (isegi mitte Kunnuse Mihkli pikk ja kindlasti asjahuvilisele sisukas jutt, mis mulle jättis aga vaid ühe suure ja mõttetu mulli tunde, otsekui oleks autor teab mis põhjusel punnitanud midagi öelda, aga jah, mida siis?).
Küll aga oli järjekordselt nauditav lugeda Turovski Alekseid, kes oli ette võtnud taas loomelu ja inimelu kokkupuute- ja lahkepunktide eritlemise ja kõrvutamise pealkirja all "Kohalik loomavalitsus ja selle valimised". Ja kirjutada ta juba endale tuttaval teemal mõistab. Ja kuidas veel! Olgu siis kirjeldades seda, kuidas "poliitikutest" paavianid häbisse sattumise asemel "poliitikast" taanduvad ja lastega tegelema hakkavad, misläbi nad kogukonna auväärt liikmeks edasi saavad jääda, või seda, miks inimestel on komme linde toita ("pärisahvilistel, nagu ka sotsiaalsetel kiskjalistel imetajatel see, kes kontrollib, jagab ja keelab toitu, on ülemus ning ülemus on teatavasti mõnus olla").
Päris huvitavalt ja tundub, et ka päris tasakaalukalt, ilma poliitiliste tõmblusteta siia- või sinnasuunas, oli e-valimistest ja selle mõningatest ohtudest kirjutanud Kivimäe Agu - kes mõistagi oma ametikoha tõttu on ka selliste ohtudega üsna hästi kursis. Ta ei piirdunud vaid kirjeldamisega, vaid pakkus välja ka mõned ideed, kuidas e-valimisi veel turvalisemaks muuta (lähtudes, jällegi küllap oma ametikohast johtuvalt), tõdemusest, et mida laiemalt e-valitakse, seda tõsisem on oht, et keegi võib vähemalt üritada neid kallutada). Selle numbri üks mõistlikumaid lugusid üldse, võiks resümeerida, ja nauditavalt kirja pandud pealegi.
Nojah, ja suuresti sellega ka lugemisväärne Sirp lõppeski. Kui üldse, võib veel mainida Soidro Mardi "meediaarvustust" Seli Neinarist, ajendatuna mõistagi äsjasest Salumäe medalite ja muude meenete saagast, mida võib pidada Seli lühibograafiaks humoorikas võtmes, ning Oleski Peetri pisut isiklikumat, aga ikka olesklikku järelehüüet professor Stolovitšile.
Loetud: Sirp, 15.11.2013
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment