Samuti valdavalt tavaline tööpäev, mille algus möödus küll eilse meeldiva õhtupooliku jätkuna kodunt eemal ärgates. Millele järgnes üks operatsioon, mida ma olen küll visalt edasi lükanud, aga mis tuleb siiski lähiajal lõplikult teoks teha, nimelt läbiastumine mobiiltelefonide kauplusest, et hankida endale uus praegu juba viimaseid hingetõmbeid koriseva senise pisikaaslase asemele. Muidugi, valikut saaks ju ka teha veebi vahendusel, aga millegipärast on enamikul mobiilipakkujatel (mitte ainult Eesti omadel, vaid üldse) komme jätta peaaegu tähelepanuta mu meelest üks tähtsamaid parameetreid telefoni juures üldse, nimelt mõõtmed. Küll saad pakutavat valikut kitsendada igasuguste parameetrite järgi, aga vaat mõõtmete järgi kuidagi ei saa, nii et pead vaatama iga telefoni eraldi, kas see ikka on üldse selline, mis pihku korralikult ära mahub, nii et sellega saaks veel midagi teha ka peale lihtsalt raskustega kinnihoidmise. Päris lõplikku valikut ma tänagi ei langetanud, aga vähemalt sain eri telefone omajagu kätte sobitades selgeks, et Nokia Lumia 900 (685 mm laiust) mõõdus telefon on maksimaalne piir ja kõige parem oleks veel oma 50-60 mm peenem.
Sellele operatsioonile järgnes ema väisamine, kes oli vahepeal Kunglast tagasi jõudnud, õnnelik ja rõõmus mulla- ja aiatööde eduka lõpetamise pärast. Mille tulemustest minagi siis osa sain, vohmides rõõmsalt näost sisse imehead värsket kartulit ja sama imehead munavõid ja kõike muud head ja paremat, mida hoolitsev emasüda oma pojakesele ette kandis ja andis.
Ühtlasi andis ema kaasa ka ühe ristsõnavihiku, mille lahendamine pakkus koduski veel omajagu naudingut, kuigi tõi kaasa ka pettumuse. Tegu oli nimelt Meistriristikuga, kus on kombeks avaldada ka mälumängurubriiki, mis on aga sellest hoolimata, et seda koostab arvatavasti üks paremaid Eesti mälumängureid, viimasel kahel korral kergelt longanud. Eelmine kord küsiti, millise teatri on rajanud Dajan Ahmet ja valikvastused olid kergelt öeldes segadusse ajavad, et mitte öelda täitsa mööda (mille eest oli küll käesolevas numbris ka vabandatud). Seekord küsiti, milline NHL klubi on olnud kõige kauem meistritiitlita ja täpsustati, et aastaid on 56. Ma ei ole küll kuidagi sporditeadlik inimene, aga tõngumine mulle meeldib ja arvutada ma ka oskan natuke, mistõttu jõudsin kiiresti järeldusele, et see küsimus on vildakas mis vildakas. Ja põhjuski sai selgeks: küsimus on vähimalgi määral allikaid kontrollimata võetud Õhtulehe artiklist, kus esineb seesama vigane 56 aastat. Mis on absurdne kas või seetõttu, et tolles artiklis mainitud Los Angeles Kings on üleüldse praeguseks hetkeks 46-aastane ... Ja samuti on samast artiklist pärit mitte küll vigane, aga siiski vildakas teave, nagu oleks St Louis Blues nüüd ainuke, kes, muidugi ikka jälle need müstilised 56 aastat, ilma tiitlita on: see on muidugi õige, et Blues on nüüd ainuke, kes, tõsi küll, vaid 44 aastat tiitlita on olnud, aga sama kaua on olnud tiitlita ka Toronto Maple Leafs, kes võitis viimast korda just 1967. aastal, enne seda kui NHLiga liitusid nii Blues, Kings kui veel mõned meeskonnad (Maple Leafsi muidugi valikvastuste seas ei olnud, nii et formaalselt on võimalik seekord siiski õige vastus anda, isegi kui küsimus on valesti esitatud... ) Lausa kahju, et selliseid küsimusi koostades, mis trükis avaldatakse ja seeläbi potentsiaalselt palju kauemaks püsima jäävad kui tavalistel mälumängudel (suuliselt) esitatavad küsimused, natuke rohkem ei pingutata ...
Ahjaa, ja eilse jätkuks: see jäätis tuli täitsa hästi välja. Nähtavasti olin kondenspiima veidi palju pannud, sest õige pisut liiga magus oli, aga muidu maitses täiesti nagu üks jäätis peab maitsma.
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal)
No comments:
Post a Comment