Päev, millest tõepoolest kübetki ei olnud pühendatud tööle, vaid ainult ja üdini lustile ja lõbule. Ehk siis teisisõnu möödus see üleni kodunt väljaspool, sest kodus oleks ikka kange tung tööd kas või näpuotsaga näppida peale tulnud ja seda oleks olnud raske, et mitte öelda võimatu tagasi ja maha sundida.
Algas niisiis päev Tallinna vanalinna äärealal. Et tegu oli lapseohtu inimese sünnipäevaga, siis oli mõistagi ette nähtud nii talle kui tema kaaspidulistele lisaks vitsutamisele ja muidu suhtlemisele ka pisut harivat programmi, milleks sobis kenasti Kiek in de Köki torn-muuseum ja eriti selle all asuvad bastionikäigud. Viimastes ma küll paari aasta eest käisin, ent torni enda külastamine ... jah, hästi põhjalikult mälu sügavaimatest soppides uuritsedes meenus üks käik oma veerandsada aastat tagasi - nii et huvi oli minugipoolne, nagu tavatsetakse öelda.
Ent veel enne torni jõudmist ei jäänud pisikestel, ent tähelepanelikel silmadel sugugi märkamata, et vaid pisut künkaharjale lähemal tegutsevad vibulaskjad, mis tähendas mõistagi seda, et torni peale jäi arvatust hulga vähem aega. Aga noh, eks see oli ikka laste pidupäev ja "suurtel" ei jäänud muud üle kui rõõmuga pealt vaadata, kuidas väikesed käed usinalt nooli märklauda või vähemalt selle vahetusse lähedusse läkitavad. Ja nad kindlasti oleksid tahtnud teisegi ringi peale teha, ainult et "suurte" õnneks oli selja taga järjekord :-)
Niisiis jäi tolle suure torni külastamiseks küllaltki vähe aega, sest kui tornis võib omatahtsi ringi liikuda, siis bastionikäikudesse pääseb teatavasti ainult ekskursiooniga ja giidi juhtimisel ning selle kellaaeg on enam-vähem täpselt paigas. Millest oli kahju, sest seal torn-muuseumis on ikka päris palju vaadata. Et praegu pidi piirduma küllaltki kiire läbitormamisega ja jõudmisega kõigest neljandale korrusele, siis järelikult tuleb millalgi selle külastamine uuesti kavva võtta (loodetavasti varem kui järgmise veerandsaja möödudes ...).
Bastionikäigud olid mõistagi paari aasta tagusest väisamisest paremini meeles ja väga suurt üllatust need ei pakkunud, kuigi tundus, et üht-teist oli nagu õige pisut teisiti. Tõsi, kui eelmisel korral asi, mida vist võib küll julgelt nimetada Eesti esimeseks ja ainukeseks metrooks, ei töötanud, siis seekord sai kenasti rongikese peale istuda, sellega sõita ja sõidu kestel filmigi nautida. Päris vahva. Paraku ekskursioon ise tervikuna nii hea ei olnud: eelmise korraga võrreldes, mil nooruke, vaevumärgatava vene aktsendiga giid meile lausa äärmise põhjalikkusega kõike tutvustas, käis seekord kõik kuidagi kiirustades ja pealiskaudsemalt. See ei ole nüüd kindlasti halvustavalt öeldud, sest kõik, mis vaja, ütles ka see giid ära, aga lihtsalt kontrast eelmise korraga oli päris tugev - küllap oli ka seltskond veidi erinev, aga teiselt poolt pani nähtavasti toonane giid nii kõrge lati ette, et selle alt on lihtsam läbi lipsata kui püüda seda maha ajada :-)
Käigud käidud, oli aeg asuda sünnipäevalaua taha, mis oli kaetud ühte arvukatest Tallinna linnamüüri tornidest, mille olemasolust või õigemini tegutsemisest avaliku asutusena ma ei teadnudki - nimelt Tallitornis asuvas Dannebrogi kohvikus. Pääs sinna oli päris karm tornitrepi üpris järskude ja kõrgete astmete tõttu, aga kohale jõudes avanes pilt päris kenale kohvikule. Nojah, et oli laupäev ja turiste paistis olevat õige palju liikvel, siis ehk teenindamine ei olnud nii kiire ja sujuv, kui ehk võinuks olla, aga et see asutus pakkus niisugust mõnusat tehingut, et me võisime tarbida oma toitu, kui joogid ja koogid neilt ostame, siis see kuigi palju ei häirinud, pealegi oli nii lastel kui ka suurtel nagunii piisavalt palju tegemist ja suhtlemist. Igatahes selle kohviku kaminasaal on küll koht, kuhu võib julgelt teinegi kord tagasi minna
Ent sünnipäeval viibimisega mu tänane programm veel ei ammendunud. Edasi tuli Facebookis kujunenud vahva seltskonna, keda ühendab grupp nimetusega "Tõlkepärlid ja kaunimad lingvistilised leiud", koosviibimine, mis nagu ikka oli pikk ja meeleolukas. Algas see miskipärast mõnele inimesele väga meeltmööda, mu meelest küll rohkem tööstus-ahermaa mõõtu välja andvas piirkonnas, täpsemalt aga toitlustusasutuses nimega F-hoone. Midagi halba selle kohta küll öelda ei saa, seda enam et seltskond oli nii hea, et kui midagi oligi, siis jäi see muu varju, aga miskipärast taheti seal õhtupoole hakata tasu saama ainuüksi olemise eest ja vist oli midagi muud ka, mistõttu me sealt ka lahkusime. Piirkonnas ringi kolades ja pingsalt mõeldes, kus edasi istuda ja olla, liikusime mööda uhke nimega kohast Kolm Lõvi, aga see miskipärast ei kutsunud siiski kedagi sisse astuma. Siis aga sattusime peaaegu ootamatult sellise koha peale nagu Han. Ma olin seal kunagi ammu käinud, kui samas tegutses veel mingi raskeroki baar, nüüd oli siis sellest naabruses elavate inimeste poolt välja puksitud hoones mingi idamaise kallakuga toitlustusasutus. Kui me sisse astusime - uksel oli silt, et ollakse lahti kella kaheni öösel -, ei olnud seal hingelistki, aga nad siiski soostusid meid teenindama - ja teenindasid usinalt mitu tundi, enam-vähem kella kaheni välja :-) Ma isegi veidi mõtlesin, kas sellest siin pikemalt rääkida, sest paistis teine olevat väga mõnus, aga samas ehk veidi tähelepanuta jäänud koht, mida tasuks ehk just enda teada hoida, et seda liiga paljud ei "avastaks", aga noh, loodame, et mu ajaveebi väga palju ei loeta :-)
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Kofi ja mina (Postimees, 04.05.2013)
No comments:
Post a Comment