Põhjustel, millel ma siin ei peatu, kujunes tänane päev tavaliseks tööpäevaks - tarkvara võtan niisiis ette alles homme.
Sattusin lugema väga põnevat intervjuud ühe eluteadlasega (või kuidas neid geneetikuid ja muid sinnakanti jäävaid tegelasi peakski nimetama), suhteliselt noore ja tunnustatud Kõksi Suleviga, mis sisaldas mitmeid üsna ebatavalisi, mõtlema sundivaid mõtteid. Näiteks lausejupp "Tervisesoovitused... Võibolla suitsetamine on ainus, mille puhul võib öelda, et kui hoolega suitsetada, siis mingi aja pärast on suurenenud infarkti, vereringehäirete ja kopsuvähi risk. See on selge." See on muidugi selge ja teada, et suurem osa igasuguseid "tervisepreparaate" ja muud sellist on rohkem reklaamitrikk ja raha teenimise kui tervise edendamise vahend, aga mul ei tule küll meelde, et mõni tõsiselt võetav teadlane oleks nii selgelt öelnud, et tervise osas ei olegi midagi kindlat, et keegi lihtsalt ei teagi, mis aitab või ei aita ja kas üldse midagi aitab. Sama huvitav oli ka vähemalt mulle uudne mõte, et inimesed on samasugused GMO-d nagu paljukirutud mais või tomatid... Või näiteks väljaütlemine, et "Platsentsat tekitab geen, mille tõttu sai võimalikuks imetajate teke. Genoom varastas ühe viiruse ning hakkas selle viiruse ühe valgu abiga platsentat tootma." Aga see on intervjuu, mida peab ise lugema ja selle üle mõtlema.
Sain ka oma keeletoimetajalt teada, et too ristisõdade suurteos on juba küljendatud, nii et paistab, et jõulumüüki paiskamise lubadus peab endiselt enam-vähem paika. Mis on tore, sest see teos võttis nii paganama palju aega ja vaeva ja verd ja higi, et oleks tõesti hea seda lõpuks siis korraliku tellisena ka füüsiliselt näha... (ja siis oodata, kas keegi teine ka ilmumist tähele paneb... :-) )
Tänane telemäng "100 sekundit" oli juba etem, aga jah, iseäralik on näha seda kemplemist seal lõpus rahajagamise üle. Tänu kõige targemana paistnud ja ilmselt suhteliselt heal järjel mehe mõistlikkusele ning "eneseohverdusele" said mängijad sedakorda siiski vähemalt mingit tasu oma osalemise eest ega jäänud päris tühjade kätega, aga see võttis ikka neil nii palju aega, et summad jäid imetillukeseks. Muidu küsimused tundusid sel korral olevat veidi raskemad, ma mõtlen just üldiselt tasemelt, kuigi võib-olla see tundus nii ainult minule (näiteks Eurovisiooni laulude järjestamisega oleks ma kohe kindlasti mööda pannud ja neid kõhklemiskohti oli mujalgi).
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Fringe (Pro7), Eureka (Pro7), Kaks ja pool meest (Kanal2)
7.9.10
6.9.10
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida mõneks ajaks katkestas ema külaskäik. Lisaks kõigele muule heale ja paremale tõi ta kaasa ka mõningaid ristsõnu, mis vähendasid seejärel veelgi tööaega, pakkusid aga küllaga intellektuaalset naudingut - sedakorda oli isegi too tavaline Ristik mõningate keerulisemate mõistatustega, mis pakkusid tükk aega pusimisrõõmu.
Sattusin Raamatukoi saidil nägema, et ilmunud on ühe mu lemmikraamatu, Neil Gaimani "Stardusti" eestikeelne tõlge (tõlkijaks auväärne Sash Uusjärv). See tuletas kohe meelde, millised emotsioonid valitsesid selle raamatu esmakordse lugemise ajal oma kümmekond aastat tagasi. Ei ole ilmselt patt öelda, et see on üks äärmiselt vähestest raamatutest, mis on lugemise ajal lisaks põnevusele ka sõna otseses mõttes pisarad silma toonud - nii ilus ja emotsionaalne on see lisaks kõigele muule, romantika selle sõna parimas tähenduses. Ja samuti on see üks neist ka mitte just väga paljudest raamatutest, mida ma olen hiljemgi uuesti üle lugenud, et püüda leida sealt veel nüansse, mis esimese korraga ehk tähele panemata jäid. Mõnes mõttes ma isegi pelgan veidi tõlget kätte võtta, sest pahatihti tekitab eriti just nii tugevasti meeldinud teose tõlke lugemine negatiivse efekti, kui ümberpanija on otsustanud midagi teisiti edasi anda, kui endal on peas ettekujutus tekkinud. Praegusel juhul, tõlkijat arvestades, seda ehk väga karta ei ole, aga siiski... Aga eks näeb, kui ma millalgi raamatu enda kätte saan ja selle ette võtan... Seni püüan olla oma ootustes positiivselt optimistlik :-)
Õhtupoolikul otsustasin telerist vaadata kaht asja, mis ilmselt pidanuks olema mõneti nostalgilised. Esimene oli ETV uus sari "ENSV", mis, võib kohe öelda, oli tõepoolest nostalgiline - ka mina mäletan üsna hästi Brežnevi surma aega ja seda ümbritsenud õhkkonda, ehkki ma muidugi polnud siis veel just täiskasvanud. Suhteliselt hästi välja mängitud pooltund oli, kuigi mõneti sellise kaheldava tunde jätsid vist kolmel korral diktori häälega peale loetud ja ekraanigraafikaga kaunistatud vahepalad - aga ilmselt võivad need olla vajalikud neile, kes sellest, nüüdsest juba ligemale 30 aasta tagusest ajast suurt midagi ei tea. Mõneti tundus asi olevat üle pingutatud, eriti just tolle pereema eksabikaasa, tubli meremehe, käitumine, mis lihtsalt ei jätnud väga usutavat muljet, aga üldmuljelt oli kõik piisavalt autentne ja ka päris hästi ja usutavalt välja mängitud.
Sellele järgnes Kanal2 vahendusel üsna palju kõneldud film "Punane elavhõbe" (ülevaated IMDB-s ja kodulehekülg; arvustusi võib igaüks ise googeldada, neid on liiga palju, et siin ära tuua). Seda on nii kiidetud kui ka maa sisse tambitud, nii et mõtlesin, et vaatan siis ära, mida see endast kujutab. Tagantjärele targana võin öelda, et ega palju poleks kaotanud ja õhtu emotsioonid oleks olnud etemad, kui oleks vaatamata jätnud. Ei, ega väga viga sel ei olnud midagi: "põneviku/thrilleri/krimka" kohta olid kõik asjad olemas, oli mingi süžee, oli konflikt, oli tapmist ja verd, oli huumoritki, nii et justkui kõik koostisosad, mis olema peavad, olid ka olemas. Kuigi ma pole Eesti (uuemaid) filme just väga palju näinud, usun ma täiesti, et see võib olla lausa üks paremaid, vähemalt oma žanris. Aga paraku kõik need vajalikud koostisosad kokku ei andnud mulle tunnet, et ma vaataksin midagi, mis on ka huvitav ja köitev. Kui kokku võtta, siis kogu asi natuke logises ja köitvamadki stseenid kadusid ära teiste, igavamate, sekka, ilma et nad oleksid suutnud mällu püsima jääda. Juba filmi keskne tegelane Reps oli mõneti ebausutav ja jäi lõpuks kahvatuks. Õieti selles vist oligi selle filmi häda, et kõik vajalik oli küll olemas, aga millelegi ei keskendutud ja püüti igat aspekti rõhutada. Selline "igale maitsele vastutulemine" jättiski lõpuks sita maitse suhu. Kõik dialoogid olid üsna lühikesed, kõik stseenid, ka vägivaldsed (mille rohkust selles filmis on muidu rõhutatud ja mida nähtavasti oligi üsna palju, kuigi see sõltub muidugi sellest, millega võrrelda), olid samuti piisavalt napid, et jätta rahuldamatuse tunne, kord oli stseeni fookuses üks, kord teine tegelane, nii et lõpuks tuligi kokku selline mage ühepajatoit. Sellele andis veelgi enam kinnitust see, kui ma selle järel vaatasin veidi samas kanalis järgnenud filmi "The Extreme Team", mida ma olen kunagi varemgi näinud ja mis ei ole just väga särav, aga kus ometi on küllaga põnevust, et oodata lõppu, stseene (lumelauaga), mida naudingu ja kerge põnevusvärinaga jälgida ja kõike muud seda, mis ühes action'is olema peab - sõnaga kõike seda, mida ju oli ka "Punases elavhõbedas", aga mis jäi seal ikkagi kohe tunduvalt kahvatumaks ja esile toomata.
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud. ENSV (ETV), Punane elavhõbe (Kanal2)
Sattusin Raamatukoi saidil nägema, et ilmunud on ühe mu lemmikraamatu, Neil Gaimani "Stardusti" eestikeelne tõlge (tõlkijaks auväärne Sash Uusjärv). See tuletas kohe meelde, millised emotsioonid valitsesid selle raamatu esmakordse lugemise ajal oma kümmekond aastat tagasi. Ei ole ilmselt patt öelda, et see on üks äärmiselt vähestest raamatutest, mis on lugemise ajal lisaks põnevusele ka sõna otseses mõttes pisarad silma toonud - nii ilus ja emotsionaalne on see lisaks kõigele muule, romantika selle sõna parimas tähenduses. Ja samuti on see üks neist ka mitte just väga paljudest raamatutest, mida ma olen hiljemgi uuesti üle lugenud, et püüda leida sealt veel nüansse, mis esimese korraga ehk tähele panemata jäid. Mõnes mõttes ma isegi pelgan veidi tõlget kätte võtta, sest pahatihti tekitab eriti just nii tugevasti meeldinud teose tõlke lugemine negatiivse efekti, kui ümberpanija on otsustanud midagi teisiti edasi anda, kui endal on peas ettekujutus tekkinud. Praegusel juhul, tõlkijat arvestades, seda ehk väga karta ei ole, aga siiski... Aga eks näeb, kui ma millalgi raamatu enda kätte saan ja selle ette võtan... Seni püüan olla oma ootustes positiivselt optimistlik :-)
Õhtupoolikul otsustasin telerist vaadata kaht asja, mis ilmselt pidanuks olema mõneti nostalgilised. Esimene oli ETV uus sari "ENSV", mis, võib kohe öelda, oli tõepoolest nostalgiline - ka mina mäletan üsna hästi Brežnevi surma aega ja seda ümbritsenud õhkkonda, ehkki ma muidugi polnud siis veel just täiskasvanud. Suhteliselt hästi välja mängitud pooltund oli, kuigi mõneti sellise kaheldava tunde jätsid vist kolmel korral diktori häälega peale loetud ja ekraanigraafikaga kaunistatud vahepalad - aga ilmselt võivad need olla vajalikud neile, kes sellest, nüüdsest juba ligemale 30 aasta tagusest ajast suurt midagi ei tea. Mõneti tundus asi olevat üle pingutatud, eriti just tolle pereema eksabikaasa, tubli meremehe, käitumine, mis lihtsalt ei jätnud väga usutavat muljet, aga üldmuljelt oli kõik piisavalt autentne ja ka päris hästi ja usutavalt välja mängitud.
Sellele järgnes Kanal2 vahendusel üsna palju kõneldud film "Punane elavhõbe" (ülevaated IMDB-s ja kodulehekülg; arvustusi võib igaüks ise googeldada, neid on liiga palju, et siin ära tuua). Seda on nii kiidetud kui ka maa sisse tambitud, nii et mõtlesin, et vaatan siis ära, mida see endast kujutab. Tagantjärele targana võin öelda, et ega palju poleks kaotanud ja õhtu emotsioonid oleks olnud etemad, kui oleks vaatamata jätnud. Ei, ega väga viga sel ei olnud midagi: "põneviku/thrilleri/krimka" kohta olid kõik asjad olemas, oli mingi süžee, oli konflikt, oli tapmist ja verd, oli huumoritki, nii et justkui kõik koostisosad, mis olema peavad, olid ka olemas. Kuigi ma pole Eesti (uuemaid) filme just väga palju näinud, usun ma täiesti, et see võib olla lausa üks paremaid, vähemalt oma žanris. Aga paraku kõik need vajalikud koostisosad kokku ei andnud mulle tunnet, et ma vaataksin midagi, mis on ka huvitav ja köitev. Kui kokku võtta, siis kogu asi natuke logises ja köitvamadki stseenid kadusid ära teiste, igavamate, sekka, ilma et nad oleksid suutnud mällu püsima jääda. Juba filmi keskne tegelane Reps oli mõneti ebausutav ja jäi lõpuks kahvatuks. Õieti selles vist oligi selle filmi häda, et kõik vajalik oli küll olemas, aga millelegi ei keskendutud ja püüti igat aspekti rõhutada. Selline "igale maitsele vastutulemine" jättiski lõpuks sita maitse suhu. Kõik dialoogid olid üsna lühikesed, kõik stseenid, ka vägivaldsed (mille rohkust selles filmis on muidu rõhutatud ja mida nähtavasti oligi üsna palju, kuigi see sõltub muidugi sellest, millega võrrelda), olid samuti piisavalt napid, et jätta rahuldamatuse tunne, kord oli stseeni fookuses üks, kord teine tegelane, nii et lõpuks tuligi kokku selline mage ühepajatoit. Sellele andis veelgi enam kinnitust see, kui ma selle järel vaatasin veidi samas kanalis järgnenud filmi "The Extreme Team", mida ma olen kunagi varemgi näinud ja mis ei ole just väga särav, aga kus ometi on küllaga põnevust, et oodata lõppu, stseene (lumelauaga), mida naudingu ja kerge põnevusvärinaga jälgida ja kõike muud seda, mis ühes action'is olema peab - sõnaga kõike seda, mida ju oli ka "Punases elavhõbedas", aga mis jäi seal ikkagi kohe tunduvalt kahvatumaks ja esile toomata.
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud. ENSV (ETV), Punane elavhõbe (Kanal2)
5.9.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mida lühendasin pisut kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil.
Naastes leidsin postkastist Eesti Päevalehe. Võib vist öelda, et ma olen selle ajalehe regulaarne lugeja - vähemalt kord aastas jõuab see mu postkasti ja ma püüan alati selle siis ka korralikult läbi lugeda. Tõsi, iga aastaga muutub see ka lihtsamaks - lausa masendav on vaadata, kui jubedaks on siinsed ajalehed muutunud: sisu peaaegu polegi, kõikjal laiutab reklaam, mille vahele siis on ära peidetud vähesed artiklid. Teisest küljest on see ilmselt ka õige lähenemine, sest kes ikka ostaks ajalehte, milles on neli lehekülge lugemist (umbes nii palju jääb nähtavasti järele, kui võtta ära ka igasugused mõttetud pildid ja muud tarbetud "laiendavad" ja "pilku tõmbavad" elemendid) ja ülejäänud osa reklaami...
Loetud: TM Kodu ja ehitus 6/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: me võitleme sellega, mis meid rikastab (Postimees, 04.10.2010)
Naastes leidsin postkastist Eesti Päevalehe. Võib vist öelda, et ma olen selle ajalehe regulaarne lugeja - vähemalt kord aastas jõuab see mu postkasti ja ma püüan alati selle siis ka korralikult läbi lugeda. Tõsi, iga aastaga muutub see ka lihtsamaks - lausa masendav on vaadata, kui jubedaks on siinsed ajalehed muutunud: sisu peaaegu polegi, kõikjal laiutab reklaam, mille vahele siis on ära peidetud vähesed artiklid. Teisest küljest on see ilmselt ka õige lähenemine, sest kes ikka ostaks ajalehte, milles on neli lehekülge lugemist (umbes nii palju jääb nähtavasti järele, kui võtta ära ka igasugused mõttetud pildid ja muud tarbetud "laiendavad" ja "pilku tõmbavad" elemendid) ja ülejäänud osa reklaami...
Loetud: TM Kodu ja ehitus 6/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: me võitleme sellega, mis meid rikastab (Postimees, 04.10.2010)
Reedesed mõtted
Juba tavaline tööpäev, nohu ja muud jubedused on vaid järelmõjudena alles. Mis muidugi ei ole ka just nautimist väärt, aga võrreldes jämeda, nii jämeda läbivoolutoruna toimiva ninaga on see juba köömen. Eilne tormialguse aegne väljaskäik ja sellele järgnenud vaimustav ilm läksid ikka täiega asja ette.
Tänane Sirp oli paari viimase järel pettumust tekitavalt tühi, ainuke hea ja lugemist väärt lugu tuli Lepajõe Marju sulest ning kujutas endast arvustust juba mõne aja eest ilmunud Rooma kirjanduse antoloogiale. See on lausa masendav, mil määral mingid valimised muudavad isegi muidu korralikud ajalehed mingiks mulaajamise kohaks, kus lõpmatult jahutakse mingite mõttetute asjade ümber ja üle - nojah, Sirbi spetsiifikat arvestades üritatakse "ära panna" nii-ütelda kultuurselt ja (pseudo(teaduslikult... Aga no loodane, et vähemalt pärast märtsi saab jälle mõndagi aega midagi mõistlikku "sotsiaalia" lehekülgedelt lugeda...
Õhtul pakkus tõelist silmailu ja põnevust Eesti-Itaalia meeskondade kohtumine jalgpalli EM-i valikmängus. Itaallased alustasid küll nii maruliselt, et tekkis tunne, nagu oleks pärast fiaskoga lõppenud MM-i tõesti uus hingamine saavutatud, ning eestlaste vastupanu oli selline, et tekkis lausa kahtlus, nagu oleks kurikavalalt kokku lepitud Itaalia väravavaht tegevusetusega ära suretada... Aga siis ühel hetkel üsna loogiliselt ka itaallaste jaks rauges, sest eestlased suutsid kaitses päris kenasti seista ja vastu panna. Ning siis tuli päris jahmatav pomm: Zenjov nägi, et värav on tühi, ning sirutas jala välja ja tulemuseks oligi 1:0 - ja seda Eesti kasuks! See on päris ebatavaline tunne nii tugeva meeskonna vastu näha Eestit juhtima (Itaalial võis ju MM nihu minna, aga nad on ikkagi edetabelis 14. kohal ja Eesti nii umbes sajandal...). Veel enam irreaalsuse vaimu tekitas esimese poolaja viimane kolmandik ja teise poolaja algus: lausa imelik tunne oli, kui eestlased purjetasid üsna vabalt Itaalia kaitse vahel ja need nagu beatakanad ringi jooksid :-) Aga siis pandi reaalsus taas maksma, kui itaallased väikese vahega kaks väravat lõid ning seejärel oma kaitse nii lukku panid, kui vähegi oskasid ja suutsid. Ja seda oskavad itaallased seniajani nii hästi, et Eestil ei olnud erilist lootustki seda lahti muukida. Ent sellest hoolimata oli see ilmselt üks paremaid Eesti koondise mänge, mida ma mäletan, nii et emomeeter oli õhtuks ikka täiega põhjas.
Loetud: Sirp, 03.09.2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Jalgpalli EM valikmäng Eesti-Itaalia (ETV)
Tänane Sirp oli paari viimase järel pettumust tekitavalt tühi, ainuke hea ja lugemist väärt lugu tuli Lepajõe Marju sulest ning kujutas endast arvustust juba mõne aja eest ilmunud Rooma kirjanduse antoloogiale. See on lausa masendav, mil määral mingid valimised muudavad isegi muidu korralikud ajalehed mingiks mulaajamise kohaks, kus lõpmatult jahutakse mingite mõttetute asjade ümber ja üle - nojah, Sirbi spetsiifikat arvestades üritatakse "ära panna" nii-ütelda kultuurselt ja (pseudo(teaduslikult... Aga no loodane, et vähemalt pärast märtsi saab jälle mõndagi aega midagi mõistlikku "sotsiaalia" lehekülgedelt lugeda...
Õhtul pakkus tõelist silmailu ja põnevust Eesti-Itaalia meeskondade kohtumine jalgpalli EM-i valikmängus. Itaallased alustasid küll nii maruliselt, et tekkis tunne, nagu oleks pärast fiaskoga lõppenud MM-i tõesti uus hingamine saavutatud, ning eestlaste vastupanu oli selline, et tekkis lausa kahtlus, nagu oleks kurikavalalt kokku lepitud Itaalia väravavaht tegevusetusega ära suretada... Aga siis ühel hetkel üsna loogiliselt ka itaallaste jaks rauges, sest eestlased suutsid kaitses päris kenasti seista ja vastu panna. Ning siis tuli päris jahmatav pomm: Zenjov nägi, et värav on tühi, ning sirutas jala välja ja tulemuseks oligi 1:0 - ja seda Eesti kasuks! See on päris ebatavaline tunne nii tugeva meeskonna vastu näha Eestit juhtima (Itaalial võis ju MM nihu minna, aga nad on ikkagi edetabelis 14. kohal ja Eesti nii umbes sajandal...). Veel enam irreaalsuse vaimu tekitas esimese poolaja viimane kolmandik ja teise poolaja algus: lausa imelik tunne oli, kui eestlased purjetasid üsna vabalt Itaalia kaitse vahel ja need nagu beatakanad ringi jooksid :-) Aga siis pandi reaalsus taas maksma, kui itaallased väikese vahega kaks väravat lõid ning seejärel oma kaitse nii lukku panid, kui vähegi oskasid ja suutsid. Ja seda oskavad itaallased seniajani nii hästi, et Eestil ei olnud erilist lootustki seda lahti muukida. Ent sellest hoolimata oli see ilmselt üks paremaid Eesti koondise mänge, mida ma mäletan, nii et emomeeter oli õhtuks ikka täiega põhjas.
Loetud: Sirp, 03.09.2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Jalgpalli EM valikmäng Eesti-Itaalia (ETV)
3.9.10
Neljabased mõtted
Enesetunne oli juba päris hea, nii et võis väljaski käia, aga tööpäevana jäi see põhitöö osas endiselt üpris väheproduktiivseks, sedakorda eelkõige sellepärast. et nii Postimees kui ka Diplomaatia avaldasid soovi mu teenuseid kasutada - ja kes olen siis mina, et nii tähtsatele imestele ära öelda...
Väljaskäimine elik jalutuskäik sellesse imeliku nimega asutusse kandekeskus oli igatahes täiega asja eest. Torm oli just algamas ja sain tunda nii mõndagi korralikku iili. Sellist puhastust oligi vaja ning ma liikusin meelega ja (enese)teadlikult mitte kõige lühemat teed pidi, et lihtsalt ilma nautida. Mis tuli kasuks ka selles mõttes, et teel tagasi kohtasin üht vana tuttavat ülikooli ja muudestki aegadest, kes vanasti elas kuskil siin läheduses, aga kelle kohta ma nagu oleks kuulnud, et ta on ära kolinud. Selgus, et valesti olin kuulnud - või kui ta oligi kolinud, siis ehk mõne maja või kvartali piires, mitte rohkem (ei hakanud pikemalt uurima). Natuke vestlust ajalooteaduse ja ajalooõpetamise teemadel oli igatahes sama värskendav nagu ilm ise.
Juba hommikul leidis mu juurde tee ka postikuller, kes tõi pakikese Eesti Päevalehe kirjastuselt, sisuks järjekordsed sarja "Eesti mälu" raamatud. Olgu need siin ka ära nimetatud:
Täna võis lugeda, et mõne aja eest murelikke mõtteid tekitanud teade, et Tartu ülikool kavatseb oma raamatupoest loobuda, on leidnud vähemalt ajutiselt ilmselt rahuldava lahenduse - ülemineku Krisostomuse kätte. Mõneks ajaks vähemalt jääb siis raamatupood sinna kenasse kohta ikka alles, mitte ei asendu järjekordse kasiino või bordelliga... Võib-olla on minek Krisostomuse kätte isegi hea, sest haare on neil ilmselt omajagu laiem kui endisel ettevõttel, nad on juba mõnda aega müünud ka kohalikke raamatuid ja nähtavasti isegi vähemalt osade raamatute hinnad võivad muutuda nende haarde tõttu odavamaks (TÜ raamatupoel polnud vist just väga palju neid koostööpartnereid, kes oleks hulgihindadega müünud, tundus mulle nende hindu vaadates...)
Ekspressist oli lugeda muhe ajalooline fiktsioon Salme viikingilaevade väljakaevamiste teemal elik sellest, kuidas võib-olla asi kulges omal ajal nii, et tänapäeva arheoloogid võisid leida seda, mida nad leidsid. Seal oli see väga lühidalt, aga kindlasti saaks sellest mõni kirjainimene, kel ka endal väikenegi huvi mineviku vastu, välja keevitada midagi, mis jätkaks Saali, Sinkeli ja Kippeli vahvaid traditsioone :-)
Loetud. Tehnikamaailm 9/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2)
Väljaskäimine elik jalutuskäik sellesse imeliku nimega asutusse kandekeskus oli igatahes täiega asja eest. Torm oli just algamas ja sain tunda nii mõndagi korralikku iili. Sellist puhastust oligi vaja ning ma liikusin meelega ja (enese)teadlikult mitte kõige lühemat teed pidi, et lihtsalt ilma nautida. Mis tuli kasuks ka selles mõttes, et teel tagasi kohtasin üht vana tuttavat ülikooli ja muudestki aegadest, kes vanasti elas kuskil siin läheduses, aga kelle kohta ma nagu oleks kuulnud, et ta on ära kolinud. Selgus, et valesti olin kuulnud - või kui ta oligi kolinud, siis ehk mõne maja või kvartali piires, mitte rohkem (ei hakanud pikemalt uurima). Natuke vestlust ajalooteaduse ja ajalooõpetamise teemadel oli igatahes sama värskendav nagu ilm ise.
Juba hommikul leidis mu juurde tee ka postikuller, kes tõi pakikese Eesti Päevalehe kirjastuselt, sisuks järjekordsed sarja "Eesti mälu" raamatud. Olgu need siin ka ära nimetatud:
- H. Meri. Tagasivaateid veerevast vagunist
- A. Warma. Diplomaadi kroonika
- J. Kõpp. Mälestuste radadel I-IV
- O. Luts. Ladina köök. Kuningakübar
- E. Nivanka. Soome lahe kahel kaldal
Täna võis lugeda, et mõne aja eest murelikke mõtteid tekitanud teade, et Tartu ülikool kavatseb oma raamatupoest loobuda, on leidnud vähemalt ajutiselt ilmselt rahuldava lahenduse - ülemineku Krisostomuse kätte. Mõneks ajaks vähemalt jääb siis raamatupood sinna kenasse kohta ikka alles, mitte ei asendu järjekordse kasiino või bordelliga... Võib-olla on minek Krisostomuse kätte isegi hea, sest haare on neil ilmselt omajagu laiem kui endisel ettevõttel, nad on juba mõnda aega müünud ka kohalikke raamatuid ja nähtavasti isegi vähemalt osade raamatute hinnad võivad muutuda nende haarde tõttu odavamaks (TÜ raamatupoel polnud vist just väga palju neid koostööpartnereid, kes oleks hulgihindadega müünud, tundus mulle nende hindu vaadates...)
Ekspressist oli lugeda muhe ajalooline fiktsioon Salme viikingilaevade väljakaevamiste teemal elik sellest, kuidas võib-olla asi kulges omal ajal nii, et tänapäeva arheoloogid võisid leida seda, mida nad leidsid. Seal oli see väga lühidalt, aga kindlasti saaks sellest mõni kirjainimene, kel ka endal väikenegi huvi mineviku vastu, välja keevitada midagi, mis jätkaks Saali, Sinkeli ja Kippeli vahvaid traditsioone :-)
Loetud. Tehnikamaailm 9/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2)
2.9.10
Kolmabased mõtted
Samuti suhteliselt väheproduktiivne tööpäev, kuigi enesetunne oli juba veidi etem.
Loetud: Tehnikamaailm 9/2010
Vaadatud: Paradox (RTL2)
Loetud: Tehnikamaailm 9/2010
Vaadatud: Paradox (RTL2)
1.9.10
Teisibased mõtted
Väga väheproduktiivne päev, peamiselt seetõttu, et ma olen nii osav ja nutikas - nimelt õnnestus mul täiesti tühja koha pealt hankida külge külmetus, mis väljendus päev läbi vaevanud nohus, kohatistes külmavärinates ja muudes nigelates asjades. Aga noh, eks ma muigan siis, kui tuleb talv ja ülejäänud nohu saavad :-)
Sattusin lugema, et Oxfordi inglise keele sõnaraamat nähtavasti enam trükitud kujul ei ilmu - paberväljaandele polevat turgu. Mõneti muidugi kahju, aga teisest küljest - enamik asju, mille jaoks sõnaraamatuid vaja läheb, tehakse tänapäeval nagunii arvutis ning sestap on ka üsna loogiline, et sõnaraamatudki kolivad üha enam arvutisse. Võimalik, et meil antakse ÕS-i siiski veel ka paberil välja (kas või rahvuslikust jonnist :-) ), aga ma usun küll, et näiteks kirjakeele seletavat sõnaraamatut, kui sellest peaks ka uus "trükk" tulema, ei pruugi paberis enam näha. Sama võib kehtida ka entsüklopeediate kohta - Wikipedia ja muud internetivõimalused muidugi ei konkureeri absoluutselt kõiges seniste paberentsüklopeediatega, aga samas võib ka öelda vastupidist. Iseenesest võib ju täiesti ette kujutada sellist arengumudelit, nagu käib näiteks tarkvaraga: arendus, mis sõltuvalt tarkvarast on vähem või rohkem publikule avatud, käib järjepidevalt ning aeg-ajalt, teatud ajavahemiku järel, asi nii-ütelda külmutatakse ja kuulutatakse välja "stabiilne" väljalase. Mingi aastat viie või kümne või kahekümne (sõltuvalt sõnaraamatu/entsüklopeedia iseloomust) võiks see olla täiesti tasuv, kuivõrd raamat kui selline on ikka inimeste ellu üsna juurdunud nähtus, vähemalt praegu.
Loetud. Akadeemia 8/2010
Vaadatud. Välisilm (ETV), Supernatural (Kanal2)
Sattusin lugema, et Oxfordi inglise keele sõnaraamat nähtavasti enam trükitud kujul ei ilmu - paberväljaandele polevat turgu. Mõneti muidugi kahju, aga teisest küljest - enamik asju, mille jaoks sõnaraamatuid vaja läheb, tehakse tänapäeval nagunii arvutis ning sestap on ka üsna loogiline, et sõnaraamatudki kolivad üha enam arvutisse. Võimalik, et meil antakse ÕS-i siiski veel ka paberil välja (kas või rahvuslikust jonnist :-) ), aga ma usun küll, et näiteks kirjakeele seletavat sõnaraamatut, kui sellest peaks ka uus "trükk" tulema, ei pruugi paberis enam näha. Sama võib kehtida ka entsüklopeediate kohta - Wikipedia ja muud internetivõimalused muidugi ei konkureeri absoluutselt kõiges seniste paberentsüklopeediatega, aga samas võib ka öelda vastupidist. Iseenesest võib ju täiesti ette kujutada sellist arengumudelit, nagu käib näiteks tarkvaraga: arendus, mis sõltuvalt tarkvarast on vähem või rohkem publikule avatud, käib järjepidevalt ning aeg-ajalt, teatud ajavahemiku järel, asi nii-ütelda külmutatakse ja kuulutatakse välja "stabiilne" väljalase. Mingi aastat viie või kümne või kahekümne (sõltuvalt sõnaraamatu/entsüklopeedia iseloomust) võiks see olla täiesti tasuv, kuivõrd raamat kui selline on ikka inimeste ellu üsna juurdunud nähtus, vähemalt praegu.
Loetud. Akadeemia 8/2010
Vaadatud. Välisilm (ETV), Supernatural (Kanal2)
Subscribe to:
Posts (Atom)