Tänasest päevast polegi suurt midagi rääkida... Pärast eilset üsna pikale veninud tööpäeva ärkasin alles 14 paiku ja et olin mõelnud, et püüan siiski Linuxi kevadfestivali (päevakava või vähemalt kavandatut ja mõningaid reaktsioone vt siit) nime kandvale üritusele jõuda, siis seda ka tegin.
Paraku ei kukkunud see just väga hästi välja... Ehk kui klassikuid tsiteerida: Kui Kiilakas kohale jõudis, oli uks kinni ja ukse taga silt, et kui uks kinni on, helista sel ja sel numbril. Seesamune Kiilakas aga eelistab vaba aja üritustele telefoni mitte kaasa võtta. Niisiis tuli tagasi koju kimada, telefon kaasa võtta ja uuesti tagasi IT Kolledžisse (sest jäärapäisena ei tahtnud ma juba kord ettevõetud plaanist kohale jõuda ka loobuda :-) ). Igatahes kella 16 paiku olin ma siis kohal, aga täpselt selleks hetkeks, kui kõik oli juba läbi. Inimesed olid siiski veel kohal, vähemalt osad ja vestlus veel käis. Suureks linnaisaks saanud Kojamees oli samuti veel seal. nii et jutt käis ikka sel "eestluse" ja eestindamise teemal suurelt osalt. Ega see jutuajamine kuhugi eriti välja ei jõudnud, aga erinevaid seisukohti kõlas isegi selle käigus juba.
See on lausa huvitav, kuidas paljudel on pelgus, nagu võiks tarkvara tõlkimine vähendada emakeelse tarkvara kasutaja konkurentsivõimet maailmas. Kusjuures see ei ole sugugi ainult Eestis levinud kartus, samu hirme olen ma kuulnud-lugenud ka teiste maade kohta. Samas vähemalt minu kogemused (ja ma olen mõningaid materjale lugenud, mis sama väidavad) näitavad otse vastupidist: kui inimene õpib tundma arvutit emakeelse tarkvara baasil, saab ta palju paremini aru, mida ta tegelikult teeb - vähemalt üldjoontes on siiski kasutatav sõnavara selline iseenesest mõistetav, kuigi, nojah, ma tean, küll, et siin võib hakata igasuguste "agurismide" ja teab millega vehkima, aga need on ikkagi pigem erandid kui reegel. Ja vastupidi, kui algusest peale kasutada võõrkeelset tarkvara, siis eriti tingimustes, kus kasutaja ei mõista seda võõrkeelt, on ta sunnitud endale asja selgeks tegema puhtmehaaniliselt: selle tulemuse saan ma siis, kui vajutan paremalt kolmandat nuppu või valin vasakult teisest menüüst ülevalt kolmanda käsu. Selline omandamine aga on just nimelt kahjulik, sest paraku on tarkvara mitmesugust ja sugugi kõikjal ei pruugi nupp või käsk samas kohas asuda... rääkimata sellest, et ka üks ja sama rakendus võib arenedes midagi muuta. Loomulikult on alati inimesi, kes niimoodi mehaaniliselt teevad endale asja selgeks ka emakeelse tarkvara puhul, olgu siis põhjuseks laiskus, kartus või mis tahes, aga võõrkeele puhul, eriti kui end selles hästi ei tunta või seda sugugi ei osata, on see igatahes peaaegu ainuke viis.
Aga tagasi festivali juurde. Hoolimata hilisest kohalejõudmisest ehk sisuliselt mitteosalemisest nihverdasin end siiski järelpeole, mis kujunes päris pikaks - millele muidugi aitas kaasa ka ohter veinitarbimine :-) Suhteliselt huvitavat vestlust sai arendatud ja mis peamine, sai mitut inimest nii-ütelda oma silmaga ära näha. Kuigi muidugi rahvast just väga palju ei olnud: kui ma õigesti aru sain, siis vähemalt tort oli tellitud arvestusega nii 35 inimesele, aga maksimaalselt oli seal küll nii kümmekond ja see laudkond, kes pikemalt kohale jäi, oli veel väiksem. Vahest kõige tähelepanuväärsem oli see, et veini, tordi ja kohvi kõrval oskas kohal viibinud Estobuntu guru maailma läkitada oma distributsiooni uue väljalaske! :-)
Igatahes oli lõpuks tarbitud veinikogus piisavalt suur, nii et kui ma end koju vedasin, pidasin etemaks voodisse vajuda ja välja magada, mida ma ka tegin, et nüüd jälle "valmis tööks ja kaitseks" olla. Loodetavasti saab millalgi valmis ja kättesaadavaks ka festivalil tehtud video, et ka mina võiksin näha, millest kõigest ma ilma jäin...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
31.5.09
30.5.09
Teisel pool/On the Other Side
Täna näitas TV6 päris head filmi, pealkirjaga "Teisel pool". Kui keegi oleks näiteks nädala eest küsinud mu käest, kas ma tean mõnda Prantsuse-Eesti filmi, oleks ma ilmselt kõva häälega naerma hakanud juba nii absurdse asja peale nagu Prantsuse ja Eesti filmi ühte fraasi kokkupanek. Nojah, ega Prantsuse poolelt nüüd mingid väga tipud ka ei olnud esindatud, aga igatahes on see tõsiasi.
Süžee on suhteliselt lihtne ja ega vähem kui tunniajaliselt filmilt palju tahta ei saakski. Algab kõik sellest, et üks suurriik alistab oma naabri ja kehtestab seal korraliku sõjaväerežiimi. Peategelane Victor töötab kuskil masinakirjutajana ja vabal ajal igatseb taga oma teadmata kadunud tüdruksõpra Anket. Siis ühel hetkel võetakse temaga äkitselt ühendust ja ta saab teada, et Anke pääses vabadusse ja tal endal on ka võimalus diktatuuri küüsist põgeneda. Aega järele mõelda ei anta ja ta on nõus. Väheste takistustega jõuabki ta põgenemiseelse hetkeni, aga siis tärkab temas kahtlus, mis osutub ka õigeks - viimane lüli on reetur, kes oleks saatnud ta päästva lennuki asemel otse vanglasse või veelgi hullema saatuse küüsi. Sellest ta siiski pääseb koos ühe kaaslasega. Seejärel tapavad nad reeturi ning kaaslane läheb üritama põgeneda, Victor aga tuleb siiski tagasi ja nagu monoloog lõpus ütleb, hakkab tal Anke juba ununema, nii nagu paistavad tema olevat unustanud võimuesindajad.
Valdav osa filmist tundus olevat selline üsna tüüpiline Eesti ja Prantsuse tõsiste filmide sümbioos: midagi nagu toimuks ja isegi nagu mingi suspense on sees, aga samas on kõik kuidagi tuim, justkui täiesti kõrvalise, ükskõikse pilguga vaadatud. Mõneti kummastav oli see, et ehkki tegevuskohta ei olnud kuidagi võimalik paika asetada (seegi vähemalt Eesti "tõsistele" filmidele omane nähtus - enamasti on tajutav, et tegevus toimub Eestis ja võib-olla saab ka mingi üldisema aja paika panna, aga vähegi täpsem ajalis-ruumiline lokaliseering on ilmselt teadlikult võimatuks muudetud), esines filmis siiski üks kohanimi, mis oli küll täiesti absurdne: Victori legend põgenemisel oli see, et ta suundub Donetski jaama. See kõlas täiesti jaburalt, muutes õhustiku veelgi kummastavamaks. Nojah, tegelikult võis oletada, et tegevus toimub näiteks Eestis, aga samahästi oleks see võinud tegelikult toimuda ka okupeeritud Prantsusmaal (kuigi seda tunnet just eriti ei tekkinud - aga võib-olla ma olen lihtsalt vähe seda atmosfääri kogeda saanud ega oska ära tunda...).
Aga filmi lõpp, just see Victori tagasipöördumine ning langemine totalitarismi tuima rutiini, oma kallimagi unustamine, see oli küll midagi, mida poleks ausalt öeldes oodanud. Väga must lõpp filmile, mis oma kummastavast atmosfäärist hoolimata siiski tõotas pigem tüürimist happy end'i suunas.
Näitlejatöö oli üldiselt tasemel, ehkki arvestades seda, et dialoogi polnud just kuigi palju ja suur osa tegevusest toimus pimedas või vähemalt hämaruses (totalitarismi puhul muidugi loomulik kujutamistonaalsus), oli seda vahest raske hinnata. Erilisi kohatusi ka silma ei torganud: kui jätta kõrvale mainitud Donetsk, mis tundus kuidagi kohatuna, siis ainuke kerge ebakõla oli hetk, mil patrull kontrollis bussi, millega Victor sõitis. Hetk enne sõduri pea sissepistmist tõmbas Victor portfellist välja püstoli ja vinnastas selle, vaatajale kuuldava klõpsuga. Just enne seda oli näidatud suhteliselt tihedalt täis bussi, mis muutis selle stseeni veidi ebausutavaks: pole muidugi välistatud, et keegi lihtsalt ei pannud tähele, mida ta oma süles tegi, aga nojah, kuidagi veidi jäi see koht kriipima siiski.
Igatahes kokkuvõtteks võib öelda, et see tunnike (film ise ametlikult vist 52 minutit, aga reklaamipausid juurde...) läks küll täie ette. Kui ka ei saa rääkida hingevapustavast elamusest, siis mingit pettumust see film kahtlemata ei valmistanud.
Filmi ametlikud andmed:
Süžee on suhteliselt lihtne ja ega vähem kui tunniajaliselt filmilt palju tahta ei saakski. Algab kõik sellest, et üks suurriik alistab oma naabri ja kehtestab seal korraliku sõjaväerežiimi. Peategelane Victor töötab kuskil masinakirjutajana ja vabal ajal igatseb taga oma teadmata kadunud tüdruksõpra Anket. Siis ühel hetkel võetakse temaga äkitselt ühendust ja ta saab teada, et Anke pääses vabadusse ja tal endal on ka võimalus diktatuuri küüsist põgeneda. Aega järele mõelda ei anta ja ta on nõus. Väheste takistustega jõuabki ta põgenemiseelse hetkeni, aga siis tärkab temas kahtlus, mis osutub ka õigeks - viimane lüli on reetur, kes oleks saatnud ta päästva lennuki asemel otse vanglasse või veelgi hullema saatuse küüsi. Sellest ta siiski pääseb koos ühe kaaslasega. Seejärel tapavad nad reeturi ning kaaslane läheb üritama põgeneda, Victor aga tuleb siiski tagasi ja nagu monoloog lõpus ütleb, hakkab tal Anke juba ununema, nii nagu paistavad tema olevat unustanud võimuesindajad.
Valdav osa filmist tundus olevat selline üsna tüüpiline Eesti ja Prantsuse tõsiste filmide sümbioos: midagi nagu toimuks ja isegi nagu mingi suspense on sees, aga samas on kõik kuidagi tuim, justkui täiesti kõrvalise, ükskõikse pilguga vaadatud. Mõneti kummastav oli see, et ehkki tegevuskohta ei olnud kuidagi võimalik paika asetada (seegi vähemalt Eesti "tõsistele" filmidele omane nähtus - enamasti on tajutav, et tegevus toimub Eestis ja võib-olla saab ka mingi üldisema aja paika panna, aga vähegi täpsem ajalis-ruumiline lokaliseering on ilmselt teadlikult võimatuks muudetud), esines filmis siiski üks kohanimi, mis oli küll täiesti absurdne: Victori legend põgenemisel oli see, et ta suundub Donetski jaama. See kõlas täiesti jaburalt, muutes õhustiku veelgi kummastavamaks. Nojah, tegelikult võis oletada, et tegevus toimub näiteks Eestis, aga samahästi oleks see võinud tegelikult toimuda ka okupeeritud Prantsusmaal (kuigi seda tunnet just eriti ei tekkinud - aga võib-olla ma olen lihtsalt vähe seda atmosfääri kogeda saanud ega oska ära tunda...).
Aga filmi lõpp, just see Victori tagasipöördumine ning langemine totalitarismi tuima rutiini, oma kallimagi unustamine, see oli küll midagi, mida poleks ausalt öeldes oodanud. Väga must lõpp filmile, mis oma kummastavast atmosfäärist hoolimata siiski tõotas pigem tüürimist happy end'i suunas.
Näitlejatöö oli üldiselt tasemel, ehkki arvestades seda, et dialoogi polnud just kuigi palju ja suur osa tegevusest toimus pimedas või vähemalt hämaruses (totalitarismi puhul muidugi loomulik kujutamistonaalsus), oli seda vahest raske hinnata. Erilisi kohatusi ka silma ei torganud: kui jätta kõrvale mainitud Donetsk, mis tundus kuidagi kohatuna, siis ainuke kerge ebakõla oli hetk, mil patrull kontrollis bussi, millega Victor sõitis. Hetk enne sõduri pea sissepistmist tõmbas Victor portfellist välja püstoli ja vinnastas selle, vaatajale kuuldava klõpsuga. Just enne seda oli näidatud suhteliselt tihedalt täis bussi, mis muutis selle stseeni veidi ebausutavaks: pole muidugi välistatud, et keegi lihtsalt ei pannud tähele, mida ta oma süles tegi, aga nojah, kuidagi veidi jäi see koht kriipima siiski.
Igatahes kokkuvõtteks võib öelda, et see tunnike (film ise ametlikult vist 52 minutit, aga reklaamipausid juurde...) läks küll täie ette. Kui ka ei saa rääkida hingevapustavast elamusest, siis mingit pettumust see film kahtlemata ei valmistanud.
Filmi ametlikud andmed:
| Title: | On the Other Side |
| Synopsis: | Victor, a man living under a totalitarian regime, sees his monotonous life disrupted by a strange message from his girlfriend whom he thought had disappeared. Anke has managed to flee to a free country and urges him to join her as soon as possible. Victor starts dreaming of a different world, and despite his doubts makes the decision to flee in his turn. It will be for him the beginning of a journey filled with traps, in which any unusual action on his part can lead to disaster. |
| Original title: | Teisel pool |
| Screenwriter | Samuel Jaquemin |
| Director | Samuel Jaquemin |
| Director of Photography | CJ Kask |
| Sound | Kristjan Miilen |
| Art Director/Production Designer | Leen Võrno |
| Composer | efterklang |
| Principal cast | Bruno Paviot, Egon Nuter, Taavi Eelmaa, Tambet Tuisk, Raivo E. Tamm, Kristjan Sarv |
| Costume Designer | Mare Raidma |
| Editor | Jeremy Rouffio |
| Producer | Riin Urbanik, Marie Sonne-Jensen |
| Production company | Average Monkey, La Voie Lactee (Prantsusmaa) |
| Length | 52 min |
| Screen ratio | HD, 1:1,85, Stereo |
| Homepage | www.averagemonkey.com |
| Premiere/ to be released | 30.08.2008 |
Reedesed mõtted
Täna oli suhteliselt tavaline ja väheütlev päev, peamiselt tõlke ülelugemisega sisustet. Neetud, selle tõlkimine läks aeglaselt ja ega ülelugemine palju kiiremini ei lähe... Kui ma muidu tavaliselt loen eestikeelset teksti nii 80-100 lehekülge tunnis, siis isegi kui arvestada, et ülelugemine nõuab suuremat tähelepanelikkust ja aeg-ajalt mingite asjade kontrollimist ja muud sellist, siis ikkagi ei tule nii palju isegi päevas kokku... ja ometi ju oma tekst, mida vaid paremaks peaks tegema...
Lisaks sai veel poes käidud ja ka postkontoris taas. Ilmad on ikka koletult kuumad, üldse ei taha välja minna. Õudushigi kerkib niigi otsaette, kui mõtlen, milliseks võib veel järgnevate kuude jooksul minna...
Postkontoris ootas ees järjekordne läkitus Krisostomuselt, nimelt
- Christopher I. Beckwith. Empires of the Silk Road. A History of Central Eurasia from the Bronze Age to the Present
Tõotab huvitavat lugemist - see Euraasia süda on ju ikka tavaliselt viimane koht, mida ajalookäsitlustes ette võetakse, ilmselt just seepärast, et seda pole just kuigi palju uuritud. Autorgi soovitab eessõnas: selle asemel et anda järjekordne "hindamatu", kuid tegelikult sisuliselt olematu panus Shakespeare'i või millegi muu üldtuntu "uurimisse", ehkki kõik on juba ammu läbi nämmutatud, tasuks pigem ette võtta tundmatud horisondid ja süüvida Euraasia südamesse ning hoopis sellest vallast midagi avaldada. Hea mõte, kuigi vahest on raske ette kujutada, et šeikspiriaan järsku avaldaks midagi Rudaki teemal hoopis :-)
Sirpi jõudsin ka veidi lugeda, seal oli mu kursaõe Eva Piirimäega väga huvitav intervjuu rahvusluse ja patriotismi teemal (seoses äsja ilmunud raamatuga siis). Ta on ikka alati selline elitaarne olnud, aga väga suure empaatiavõimega, mis muudab mõnusaks nii temaga suhtlemise kui ka tema etteastumised.
Üht üliväganämmat uudist nägin täna ka: keegi Jõgeva ärimees kavatseb hakata tootma küüslaugukomme ja -šokolaadi, kirjutas Maaleht. Kahju, et endal pole mahti Jõgevale sõita, aga vahest saavad ema ja ta poiss-sõber sealt läbi sõita ja ehk on neil õnne ja nad saavad neid hankida. Kui kuskil on küüslauk, siis on see raudselt hea asi - ja eriti hea veel, kui sellega on liidetud nii mõnus asi nagu šokolaad!
Loetud: Akadeemia 7/2008, Sirp 29.05.2009
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Teisel pool (TV6)
Lisaks sai veel poes käidud ja ka postkontoris taas. Ilmad on ikka koletult kuumad, üldse ei taha välja minna. Õudushigi kerkib niigi otsaette, kui mõtlen, milliseks võib veel järgnevate kuude jooksul minna...
Postkontoris ootas ees järjekordne läkitus Krisostomuselt, nimelt
- Christopher I. Beckwith. Empires of the Silk Road. A History of Central Eurasia from the Bronze Age to the Present
Tõotab huvitavat lugemist - see Euraasia süda on ju ikka tavaliselt viimane koht, mida ajalookäsitlustes ette võetakse, ilmselt just seepärast, et seda pole just kuigi palju uuritud. Autorgi soovitab eessõnas: selle asemel et anda järjekordne "hindamatu", kuid tegelikult sisuliselt olematu panus Shakespeare'i või millegi muu üldtuntu "uurimisse", ehkki kõik on juba ammu läbi nämmutatud, tasuks pigem ette võtta tundmatud horisondid ja süüvida Euraasia südamesse ning hoopis sellest vallast midagi avaldada. Hea mõte, kuigi vahest on raske ette kujutada, et šeikspiriaan järsku avaldaks midagi Rudaki teemal hoopis :-)
Sirpi jõudsin ka veidi lugeda, seal oli mu kursaõe Eva Piirimäega väga huvitav intervjuu rahvusluse ja patriotismi teemal (seoses äsja ilmunud raamatuga siis). Ta on ikka alati selline elitaarne olnud, aga väga suure empaatiavõimega, mis muudab mõnusaks nii temaga suhtlemise kui ka tema etteastumised.
Üht üliväganämmat uudist nägin täna ka: keegi Jõgeva ärimees kavatseb hakata tootma küüslaugukomme ja -šokolaadi, kirjutas Maaleht. Kahju, et endal pole mahti Jõgevale sõita, aga vahest saavad ema ja ta poiss-sõber sealt läbi sõita ja ehk on neil õnne ja nad saavad neid hankida. Kui kuskil on küüslauk, siis on see raudselt hea asi - ja eriti hea veel, kui sellega on liidetud nii mõnus asi nagu šokolaad!
Loetud: Akadeemia 7/2008, Sirp 29.05.2009
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Teisel pool (TV6)
29.5.09
Neljabased mõtted
Täna oli tavapärane tõlkimise elik täpsemalt tõlke ülelugemise päev, mille rutiini aga rebestasid siiski mitmed sündmused.
Kõigepealt tuli päeval teade, et KOffice2 on lõpuks ometi päevavalgust näinud. Ligi kolm aastat arendust ja nüüd ta kohal ongi! Nojah, kui aus olla, siis esialgu küll veel rohkem arendajatele endale mõeldud platvormina, mitte niivõrd "tootmisvalmis" kontoritööpaketina, aga ikkagi. Tegin sellest ka Pingviini uudisnupu, millest võib veidi pikemalt lugeda, mis seal siis uut ja põnevat on.
Täna oli ka päev, mil ma lõpuks panin Mobiil-ID tööle! Nojah, algus oli küll nutune, sest Mandriva ei tahtnud üldse tunnistada, et mingi ID-kaart kuskil olemas on. Aga tänu Sanderile õnnestus välja selgitada, milles asi, ja takistustest üle saada - ning see toimis ja toimis edukalt! Muidugi, see tähendab, et tuleb veel paar koodi meelde jätta, need Mobiil-ID enda omad, aga see pole vahest nii ületamatu asi - kuigi jah, need on vähemalt minu puhul oluliselt keerulisemad kui näituseks ID-kaardi enda omad. Teoreetiliselt peaks telefonis olema ka mingi Mobiil-ID menüü, kust neid võiks saada vahetada, aga minu SonyEricsson Walkman 850i ei ilmutanud see küll ennast kuskil. Peab vist internetis veidi uurima, vaevalt ma nüüd ainuke selle telefoni ja ühtlasi Mobiil-ID omanik olen...
Lisaks sellele, rõõmsana, et ID-kaart ikka töötab, andsin ka hääle Europarlamendi valimistel. See oli üle ootuste lihtne ning pärast seda, kui Mandriva oli teada saanud, et ID-kaart siiski on arvuti küljes, kulus vahest kokku kaks minutit või isegi vähem ja oligi asi tehtud. Isegi kui mitte arvestada valimisjaoskonda mineku aega, siis seal oleks kohe kindlasti rohkem aega läinud.
Kõige krooniks avastasin täna veel, et eestlaseks olemine ei välista üldse hea ingliskeelse muusika tegemist - nimelt sattusin sellise asja otsa nagu Marya Roxx. Vist mingi kunagine Vanilla Ninja või mis selle nimi oligi beibe, aga praegu teeb igatahes päris asjalikku raju muusikat. Nojah, ainult neli lugu tal saada vist ongi või vähemalt ma rohkem ei leidnud, aga need olid igatahes paljutõotavad. Lausa nii palju, et kuulasin ühe valuga sinna otsa üle tüki aja The Exploitedit, mis on muidugi juba klass kõrgem ja palju meelelähedasem. Nii et päeva võib igati kordaläinuks pidada: mitmeid huvitavaid asju sai ära tehtud ja ka muusikalist naudingut endasse valguda lastud.
Loetud: Akadeemia 7/2008
Vaadatud: Joe Dirt (Kanal2), Tähekütt (TV6)
Kõigepealt tuli päeval teade, et KOffice2 on lõpuks ometi päevavalgust näinud. Ligi kolm aastat arendust ja nüüd ta kohal ongi! Nojah, kui aus olla, siis esialgu küll veel rohkem arendajatele endale mõeldud platvormina, mitte niivõrd "tootmisvalmis" kontoritööpaketina, aga ikkagi. Tegin sellest ka Pingviini uudisnupu, millest võib veidi pikemalt lugeda, mis seal siis uut ja põnevat on.
Täna oli ka päev, mil ma lõpuks panin Mobiil-ID tööle! Nojah, algus oli küll nutune, sest Mandriva ei tahtnud üldse tunnistada, et mingi ID-kaart kuskil olemas on. Aga tänu Sanderile õnnestus välja selgitada, milles asi, ja takistustest üle saada - ning see toimis ja toimis edukalt! Muidugi, see tähendab, et tuleb veel paar koodi meelde jätta, need Mobiil-ID enda omad, aga see pole vahest nii ületamatu asi - kuigi jah, need on vähemalt minu puhul oluliselt keerulisemad kui näituseks ID-kaardi enda omad. Teoreetiliselt peaks telefonis olema ka mingi Mobiil-ID menüü, kust neid võiks saada vahetada, aga minu SonyEricsson Walkman 850i ei ilmutanud see küll ennast kuskil. Peab vist internetis veidi uurima, vaevalt ma nüüd ainuke selle telefoni ja ühtlasi Mobiil-ID omanik olen...
Lisaks sellele, rõõmsana, et ID-kaart ikka töötab, andsin ka hääle Europarlamendi valimistel. See oli üle ootuste lihtne ning pärast seda, kui Mandriva oli teada saanud, et ID-kaart siiski on arvuti küljes, kulus vahest kokku kaks minutit või isegi vähem ja oligi asi tehtud. Isegi kui mitte arvestada valimisjaoskonda mineku aega, siis seal oleks kohe kindlasti rohkem aega läinud.
Kõige krooniks avastasin täna veel, et eestlaseks olemine ei välista üldse hea ingliskeelse muusika tegemist - nimelt sattusin sellise asja otsa nagu Marya Roxx. Vist mingi kunagine Vanilla Ninja või mis selle nimi oligi beibe, aga praegu teeb igatahes päris asjalikku raju muusikat. Nojah, ainult neli lugu tal saada vist ongi või vähemalt ma rohkem ei leidnud, aga need olid igatahes paljutõotavad. Lausa nii palju, et kuulasin ühe valuga sinna otsa üle tüki aja The Exploitedit, mis on muidugi juba klass kõrgem ja palju meelelähedasem. Nii et päeva võib igati kordaläinuks pidada: mitmeid huvitavaid asju sai ära tehtud ja ka muusikalist naudingut endasse valguda lastud.
Loetud: Akadeemia 7/2008
Vaadatud: Joe Dirt (Kanal2), Tähekütt (TV6)
28.5.09
Kolmabased mõtted
Tänane päev kulges esmalt peamiselt magamise ja seejärel tõlke ülelugemise tähe all. Need paar viimast pea uneta ööd avaldasid ikka mõju ja kuigi ma tegin kenasti pea seitsetunnise une järel 11 paiku silmad lahti, leidsin peagi, et ikka on vaja veel magada, ja nii tuligi tundi neli otsa, nii et aktiivseks muutusin taas alles peale nelja. Sedagi välisel mõjul: nimelt helistas onu Avo, et tänada talle saadetud raamatute eest. Et ma ise Saaremaale paraku minna ei saanud, otsustasin selle hüvitada nelja tõlgitud raamatu (Raudlabürint, Hitleri luureülem, Avastusretk viikingite maailma ja Maailmasõda) saatmisega, mille üle ta oli väga rõõmus ja võis teada anda, et esimene neist on juba kolmandiku peal :-) Tore, et sai talle head meelt valmistada. Aga millalgi tahaks siiski taas Saaremaale ikka jõuda, kas või juba selleks, et käia vaatamas, mis on saanud Tuiu rauasulatusahjudest, mille rekonstrueerimisega omal ajal sai palju vaeva nähtud...
Ülejäänud osa päevast mööduski siis tõlke ülelugemise kallal. Nagu ikka, tuleb alati masendus peale, kui palju vigu on sisse jäänud/tekkinud, eriti alguses. Võib-olla olekski õige teha nii, nagu mõned soovitavad: alustada kuskilt veidi kaugemalt, et siis hiljem algus juba ülejäänud tarkusega täidetult paremini ja veatumalt teha - seda enam, et suurel osal lugejatest tekib ju esmamulje just selle alguse järgi. Samas mulle ikka kõige rohkem meeldib alustada algusest ja lõpetada lõpus... et olla tõlkimise käigus sisuliselt samal tasemel nagu lugeja, kes ju ka võtab raamatu tihtipeale kätte nii enam-vähem tühja lehena, teadmata kuigi täpselt, mida just sealt seest leida võib. Enamasti õnnestub ju ülelugemise käigus ka alguse puudujäägid tasa teha ja kui lisandub veel toimetaja tegevus, siis ma olen samuti tähele pannud, et pahatihti kipub just algus olema kõige punasem - elik seesamune algus peaks nende käigus saama kooskõlaliseks ülejäänuga, vähemalt ma loodan.
Postimehes ilmus Eco tõlge siis ära nüüd, aga mõningase imestusega avastasin, et nad olid seal Piiblist teinud piibli. Ilmselt tuginedes keelenõuande soovitusele, millega ma küll kuidagi ei tahaks nõus olla. Olgu peale, kui keegi paneb kirja mingi kokapiibli või mustripiibli või midagi, las need piiblid olla pealegi väiketähega, aga konkreetne teos peaks ikka olema suurtäheline, niisiis Piibel, seda ilma igasuguste poliitilis-ideoloogiliste mõjudeta, vaid lihtsalt austusest teose kui sellise vastu. Eks ole ju ka Andrus Kivirähk kirjutanud igasugu rehepappidest, aga siiski kirja pannud ainult ühe Rehepapi.
Loetud: Akadeemia 7/2008
Vaadatud: Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
Ülejäänud osa päevast mööduski siis tõlke ülelugemise kallal. Nagu ikka, tuleb alati masendus peale, kui palju vigu on sisse jäänud/tekkinud, eriti alguses. Võib-olla olekski õige teha nii, nagu mõned soovitavad: alustada kuskilt veidi kaugemalt, et siis hiljem algus juba ülejäänud tarkusega täidetult paremini ja veatumalt teha - seda enam, et suurel osal lugejatest tekib ju esmamulje just selle alguse järgi. Samas mulle ikka kõige rohkem meeldib alustada algusest ja lõpetada lõpus... et olla tõlkimise käigus sisuliselt samal tasemel nagu lugeja, kes ju ka võtab raamatu tihtipeale kätte nii enam-vähem tühja lehena, teadmata kuigi täpselt, mida just sealt seest leida võib. Enamasti õnnestub ju ülelugemise käigus ka alguse puudujäägid tasa teha ja kui lisandub veel toimetaja tegevus, siis ma olen samuti tähele pannud, et pahatihti kipub just algus olema kõige punasem - elik seesamune algus peaks nende käigus saama kooskõlaliseks ülejäänuga, vähemalt ma loodan.
Postimehes ilmus Eco tõlge siis ära nüüd, aga mõningase imestusega avastasin, et nad olid seal Piiblist teinud piibli. Ilmselt tuginedes keelenõuande soovitusele, millega ma küll kuidagi ei tahaks nõus olla. Olgu peale, kui keegi paneb kirja mingi kokapiibli või mustripiibli või midagi, las need piiblid olla pealegi väiketähega, aga konkreetne teos peaks ikka olema suurtäheline, niisiis Piibel, seda ilma igasuguste poliitilis-ideoloogiliste mõjudeta, vaid lihtsalt austusest teose kui sellise vastu. Eks ole ju ka Andrus Kivirähk kirjutanud igasugu rehepappidest, aga siiski kirja pannud ainult ühe Rehepapi.
Loetud: Akadeemia 7/2008
Vaadatud: Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
27.5.09
Teisibased mõtted
Tõlkekoolituse tõttu oli täna õige pikk päev. Et ontlikult alguseks elik kella 10 kohal olla, tuli tõusta kell 8, mis omakorda tähendas, et uneaega jäi õige napiks, ei tulnud teist kaht tundigi täis... Aga eks mõned korrad aastas tuleb sellega leppida, et mingid üritused rutiinse päevakava segi löövad.
Iseenesest oli tänane looengupäev üsna huvitav. Kava leiab siit, ma lisan lihtsalt mõned isiklikud märkused. Anne Lange ja Kätlin Kaldmaa rääkisid mõlemad sellest, kas ja kui palju võib või võiks tõlkija sekkuda tõlgitavasse ehk siis - kas autoritekst on alati ja igal juhul püha või võib tõlkija seda vajaduse või soovi korral omatahtsi koolutada. Ühest lahendit muidugi ei ole, juba tekstid ise on ju nii eripalgelised, et neid ei saagi ühe puuga võtta: ei ole ju mõeldav tõlkida täpselt ühtedest ja samadest printsiipidest kinni pidades luulet, proosat, aime/teaduskirjandust, tarbetekste ja ametlikke tekste. Osaliselt puudutas seda ka Arvi Tavast, kes küll peamiselt piirdus oma hiljutise, muidu päris huvitava doktoritöö valikulise ümberjutustamisega. Aga kindlasti oli see huvitav neile, kes sellega varem polnud kokku puutunud.
Pärastlõunane osa oli taas selline rohkem case study. Eriti huvitav oli prantslase Jean Pascal Ollivry ettekanne, kes on vaevaks võtnud prantsuse keelde panna Tammsaare "Tõe ja õiguse". Tema sõnavõtus oli mitmeid huvitavaid fakte, mida ma seni ei teadnudki. Näiteks esitas ta küsimuse, kui palju on ÕSis sõnu. Vastus: 140 000 (pluss tuletised). Samas kõige mahukamas prantsuse keele sõnaraamatus pidi olema kõigest 80 000 sõna (sealjuures tuletised on reeglina eraldi märksõnadena). Ehk siis: eesti keel on nii laias laastus enam kui kaks korda rikkalikuma sõnavaraga (vähemalt eeldusel, et mõlemal juhul on sõnaraamatus n-ö aktiivne sõnavara). Rääkimata mitmetest muudest probleemidest, mis eesti keeles on igati loomulikud, aga prantsuse keeles lihtsalt ilmvõimatud. Näiteks tõi ta siin selle, kuidas Tammsaare kasutab kenasti minevikuvormi, läheb siis korraks olevikku üle ja jätkab jälle minevikus - väidetavalt ei olevat selline asi prantsuse keeles vähemalt mitte sel moel kohe kuidagi võimalik. Ollivry uskus, et selle taga seisab teistsugune kultuur, maailmavaade.
Lisaks sellele sain siis täna korda aetud ka need asjad, mis eile nurjusid. RKK asjaajaja veeres kenasti mäe otsast alla ja allkirjastasime Vilde valvsa pilgu all tõlkelepingu, nii et mõned tuhanded on taas jälle arvele loksumas, mis ei ole ju üldse paha :-)
Ka Mobiil-ID sain lõpuks nüüd endale ära tehtud. Võttis aega mõne minuti, millest suur osa kulus sellele, et teisel pool lauda olija leidis, et printerist on paber otsa saanud, ja kadus seda tooma. Tõsi, praktikas katsetada veel ei jõudnud, aga loodetavasti see ikka toimib.
Kuigi eile arvasin, et vahest jätkan täna KDE lainel, et just dokumentatsiooni juurde jõuda, siis seda täna siiski ei juhtunud. Koju jõudes oli Postimees saatnud kaks artiklit tõlkida ja kui ma olin esmalt Eco ja seejärel veel Chomsky eesti keelde ümber pannud, leidsin, et parem on tegelda ristsõnade lahendamisega, veebis mõningate huvipakkuvate asjade uurimisega, lugemata kirjade (ikka need mahukad Johnson's Russia Listi kirjad) läbilugemise ja muu sellise tühja-tähjaga.
Loetud: - (nuuks-nuuks, aga ka selliseid päevi tuleb ette)
Vaadatud: Kurjuse kannul (Kanal2), Invasioon (Kanal2)
Iseenesest oli tänane looengupäev üsna huvitav. Kava leiab siit, ma lisan lihtsalt mõned isiklikud märkused. Anne Lange ja Kätlin Kaldmaa rääkisid mõlemad sellest, kas ja kui palju võib või võiks tõlkija sekkuda tõlgitavasse ehk siis - kas autoritekst on alati ja igal juhul püha või võib tõlkija seda vajaduse või soovi korral omatahtsi koolutada. Ühest lahendit muidugi ei ole, juba tekstid ise on ju nii eripalgelised, et neid ei saagi ühe puuga võtta: ei ole ju mõeldav tõlkida täpselt ühtedest ja samadest printsiipidest kinni pidades luulet, proosat, aime/teaduskirjandust, tarbetekste ja ametlikke tekste. Osaliselt puudutas seda ka Arvi Tavast, kes küll peamiselt piirdus oma hiljutise, muidu päris huvitava doktoritöö valikulise ümberjutustamisega. Aga kindlasti oli see huvitav neile, kes sellega varem polnud kokku puutunud.
Pärastlõunane osa oli taas selline rohkem case study. Eriti huvitav oli prantslase Jean Pascal Ollivry ettekanne, kes on vaevaks võtnud prantsuse keelde panna Tammsaare "Tõe ja õiguse". Tema sõnavõtus oli mitmeid huvitavaid fakte, mida ma seni ei teadnudki. Näiteks esitas ta küsimuse, kui palju on ÕSis sõnu. Vastus: 140 000 (pluss tuletised). Samas kõige mahukamas prantsuse keele sõnaraamatus pidi olema kõigest 80 000 sõna (sealjuures tuletised on reeglina eraldi märksõnadena). Ehk siis: eesti keel on nii laias laastus enam kui kaks korda rikkalikuma sõnavaraga (vähemalt eeldusel, et mõlemal juhul on sõnaraamatus n-ö aktiivne sõnavara). Rääkimata mitmetest muudest probleemidest, mis eesti keeles on igati loomulikud, aga prantsuse keeles lihtsalt ilmvõimatud. Näiteks tõi ta siin selle, kuidas Tammsaare kasutab kenasti minevikuvormi, läheb siis korraks olevikku üle ja jätkab jälle minevikus - väidetavalt ei olevat selline asi prantsuse keeles vähemalt mitte sel moel kohe kuidagi võimalik. Ollivry uskus, et selle taga seisab teistsugune kultuur, maailmavaade.
Lisaks sellele sain siis täna korda aetud ka need asjad, mis eile nurjusid. RKK asjaajaja veeres kenasti mäe otsast alla ja allkirjastasime Vilde valvsa pilgu all tõlkelepingu, nii et mõned tuhanded on taas jälle arvele loksumas, mis ei ole ju üldse paha :-)
Ka Mobiil-ID sain lõpuks nüüd endale ära tehtud. Võttis aega mõne minuti, millest suur osa kulus sellele, et teisel pool lauda olija leidis, et printerist on paber otsa saanud, ja kadus seda tooma. Tõsi, praktikas katsetada veel ei jõudnud, aga loodetavasti see ikka toimib.
Kuigi eile arvasin, et vahest jätkan täna KDE lainel, et just dokumentatsiooni juurde jõuda, siis seda täna siiski ei juhtunud. Koju jõudes oli Postimees saatnud kaks artiklit tõlkida ja kui ma olin esmalt Eco ja seejärel veel Chomsky eesti keelde ümber pannud, leidsin, et parem on tegelda ristsõnade lahendamisega, veebis mõningate huvipakkuvate asjade uurimisega, lugemata kirjade (ikka need mahukad Johnson's Russia Listi kirjad) läbilugemise ja muu sellise tühja-tähjaga.
Loetud: - (nuuks-nuuks, aga ka selliseid päevi tuleb ette)
Vaadatud: Kurjuse kannul (Kanal2), Invasioon (Kanal2)
26.5.09
Esmabased mõtted
Lämmi tuleb, lämmi tapab! Käisin täna üle tüki aja linnas ehk siis viibisin pikemat aega väljas ja ikka päris kole oli. Selline kuumus, et lausa tapab! Ja juba nii vara, alles ju mai... No vahest tuleb siis suvi vähemalt mõnusalt jahe, mitte eriti üle kümne kraadi...
Aga käigud iseenesest olid asjatud sootuks, nagu suureks kurvastuseks selgus. Pidin minema RKK-sse tõlkelepingule allkirja andma, aga tuli välja, et asjaajaja last oli tabanud mingi hambavalu või midagi muud koledat ning teda seepärast polnud. Aga polnud ka kedagi teist või vähemalt ei suvatsenud keegi kellukesele reageerida. Vahest saab siis homme selle väikese, aga kasuliku asja korda ajada.
Teise asjana kavatsesin siis Mobiil-ID sedakorda hankida, aga see on nagu neetud: kuhu ma ka ei läheks, on EMT seal oma uksed äsja üldse või vähemalt selleks hetkeks, kui ma pärale jõuan, kinni pannud... Võib-olla pole siis ette nähtud, aga ma veel proovimist ei jäta :-)
Linnas käimine oli ka selle poolest huvitav, et kippus kustutama arvamuse, mis meedia põhjal justkui võiks jääda, nagu valitseks mingi majanduskriis või -surutis või midagi, mida auväärselt masuks pruugitakse nimetada. Ma liiklesin peamiselt kolmnurgas Rahvusraamatukogu-Toompea-Vabaduse plats ja ausalt öeldes ei ole ma ammu näinud nii palju ehitamist ja remontimist kui täna. Suur osa sellest langeb muidugi Vabaduse platsi ja Vabadussamba arvele, aga lisaks sellele oli selles kolmnurgas ikka veel lausa hulganisti maju ja kohti, kus käis millegi ehitamine või remont või mis vähemalt olid tavasilma eest varjatud millelegi sellisele osutavate kilede-plankudega. Ma usun, et viimati ma nägin nii ägedat ehitustegevust millalgi 1990. aastate algul, kui asuti kõike üle vuntsima, võib-olla vähemal määral ka sajandivahetuse paiku ja selle sajandi algusaastatel, kui ehitusbuum lahti läks, aga nüüd ei ole nagu aastaid enam nii palju korraga näinud. Kohe kuidagi ei taha uskuda, et mingi masu kuskil on...
Tänane tarkvara tõlkimise päev oli mõnes mõttes päris korralik, teises mõttes jälle veidi põhisihist hälbiv. Nimelt soovisid Kubuntu tõlkijad kangesti näha tarkvarahalduri KPackageKit tõlget, mille ma siis võtsingi täna ette. See oli päris mahukas, vist ligi 600 stringi, aga tehtud ta sai. Muid täiendusi rakenduste poole pealt oli ka piisavalt palju, et ma täna dokumentatsiooni juurde taas ei jõudnud. Vahest siis homme, sest nagunii läheb tõlkeseminari loengute peale suur osa päevast ära ja vaevalt ma viitsin õhtul enam keltidega tegelda - tarkvara on mõnevõrra lihtsam siiski :-)
Loetud: Akadeemia 7/2008
Vaadatud: CSI:Miami (TV3), Flash Gordon (TV6), Fringe (Pro7)
Aga käigud iseenesest olid asjatud sootuks, nagu suureks kurvastuseks selgus. Pidin minema RKK-sse tõlkelepingule allkirja andma, aga tuli välja, et asjaajaja last oli tabanud mingi hambavalu või midagi muud koledat ning teda seepärast polnud. Aga polnud ka kedagi teist või vähemalt ei suvatsenud keegi kellukesele reageerida. Vahest saab siis homme selle väikese, aga kasuliku asja korda ajada.
Teise asjana kavatsesin siis Mobiil-ID sedakorda hankida, aga see on nagu neetud: kuhu ma ka ei läheks, on EMT seal oma uksed äsja üldse või vähemalt selleks hetkeks, kui ma pärale jõuan, kinni pannud... Võib-olla pole siis ette nähtud, aga ma veel proovimist ei jäta :-)
Linnas käimine oli ka selle poolest huvitav, et kippus kustutama arvamuse, mis meedia põhjal justkui võiks jääda, nagu valitseks mingi majanduskriis või -surutis või midagi, mida auväärselt masuks pruugitakse nimetada. Ma liiklesin peamiselt kolmnurgas Rahvusraamatukogu-Toompea-Vabaduse plats ja ausalt öeldes ei ole ma ammu näinud nii palju ehitamist ja remontimist kui täna. Suur osa sellest langeb muidugi Vabaduse platsi ja Vabadussamba arvele, aga lisaks sellele oli selles kolmnurgas ikka veel lausa hulganisti maju ja kohti, kus käis millegi ehitamine või remont või mis vähemalt olid tavasilma eest varjatud millelegi sellisele osutavate kilede-plankudega. Ma usun, et viimati ma nägin nii ägedat ehitustegevust millalgi 1990. aastate algul, kui asuti kõike üle vuntsima, võib-olla vähemal määral ka sajandivahetuse paiku ja selle sajandi algusaastatel, kui ehitusbuum lahti läks, aga nüüd ei ole nagu aastaid enam nii palju korraga näinud. Kohe kuidagi ei taha uskuda, et mingi masu kuskil on...
Tänane tarkvara tõlkimise päev oli mõnes mõttes päris korralik, teises mõttes jälle veidi põhisihist hälbiv. Nimelt soovisid Kubuntu tõlkijad kangesti näha tarkvarahalduri KPackageKit tõlget, mille ma siis võtsingi täna ette. See oli päris mahukas, vist ligi 600 stringi, aga tehtud ta sai. Muid täiendusi rakenduste poole pealt oli ka piisavalt palju, et ma täna dokumentatsiooni juurde taas ei jõudnud. Vahest siis homme, sest nagunii läheb tõlkeseminari loengute peale suur osa päevast ära ja vaevalt ma viitsin õhtul enam keltidega tegelda - tarkvara on mõnevõrra lihtsam siiski :-)
Loetud: Akadeemia 7/2008
Vaadatud: CSI:Miami (TV3), Flash Gordon (TV6), Fringe (Pro7)
Subscribe to:
Posts (Atom)