Tänane päev kulges esmalt peamiselt magamise ja seejärel tõlke ülelugemise tähe all. Need paar viimast pea uneta ööd avaldasid ikka mõju ja kuigi ma tegin kenasti pea seitsetunnise une järel 11 paiku silmad lahti, leidsin peagi, et ikka on vaja veel magada, ja nii tuligi tundi neli otsa, nii et aktiivseks muutusin taas alles peale nelja. Sedagi välisel mõjul: nimelt helistas onu Avo, et tänada talle saadetud raamatute eest. Et ma ise Saaremaale paraku minna ei saanud, otsustasin selle hüvitada nelja tõlgitud raamatu (Raudlabürint, Hitleri luureülem, Avastusretk viikingite maailma ja Maailmasõda) saatmisega, mille üle ta oli väga rõõmus ja võis teada anda, et esimene neist on juba kolmandiku peal :-) Tore, et sai talle head meelt valmistada. Aga millalgi tahaks siiski taas Saaremaale ikka jõuda, kas või juba selleks, et käia vaatamas, mis on saanud Tuiu rauasulatusahjudest, mille rekonstrueerimisega omal ajal sai palju vaeva nähtud...
Ülejäänud osa päevast mööduski siis tõlke ülelugemise kallal. Nagu ikka, tuleb alati masendus peale, kui palju vigu on sisse jäänud/tekkinud, eriti alguses. Võib-olla olekski õige teha nii, nagu mõned soovitavad: alustada kuskilt veidi kaugemalt, et siis hiljem algus juba ülejäänud tarkusega täidetult paremini ja veatumalt teha - seda enam, et suurel osal lugejatest tekib ju esmamulje just selle alguse järgi. Samas mulle ikka kõige rohkem meeldib alustada algusest ja lõpetada lõpus... et olla tõlkimise käigus sisuliselt samal tasemel nagu lugeja, kes ju ka võtab raamatu tihtipeale kätte nii enam-vähem tühja lehena, teadmata kuigi täpselt, mida just sealt seest leida võib. Enamasti õnnestub ju ülelugemise käigus ka alguse puudujäägid tasa teha ja kui lisandub veel toimetaja tegevus, siis ma olen samuti tähele pannud, et pahatihti kipub just algus olema kõige punasem - elik seesamune algus peaks nende käigus saama kooskõlaliseks ülejäänuga, vähemalt ma loodan.
Postimehes ilmus Eco tõlge siis ära nüüd, aga mõningase imestusega avastasin, et nad olid seal Piiblist teinud piibli. Ilmselt tuginedes keelenõuande soovitusele, millega ma küll kuidagi ei tahaks nõus olla. Olgu peale, kui keegi paneb kirja mingi kokapiibli või mustripiibli või midagi, las need piiblid olla pealegi väiketähega, aga konkreetne teos peaks ikka olema suurtäheline, niisiis Piibel, seda ilma igasuguste poliitilis-ideoloogiliste mõjudeta, vaid lihtsalt austusest teose kui sellise vastu. Eks ole ju ka Andrus Kivirähk kirjutanud igasugu rehepappidest, aga siiski kirja pannud ainult ühe Rehepapi.
Loetud: Akadeemia 7/2008
Vaadatud: Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
No comments:
Post a Comment