Ma olen ikka täieline tropp: toimetaja parandustega sisseviidud tõlke versiooni taheti mu käest täna hommikuks, aga ma jõudsin sellega valmis alles õhtupoolikuks... Selles mõttes oli toimetajal õigus olnud, et ta oli neid parandusi üsna vähe teinud, aga kokku tuli neid siiski päris palju ja mõnedki nõudsid veidi mõtlemist ja seisukoha võtmist, rääkimata sellest, et osa nõudis ka registri kõpitsemist, mis ei ole üldse lihtne ülesanne (ma olen kuulnud, et mõned on registrite juures tõelised "käpad", aga vähemalt mul käib see ikka väga raskelt...). Tahaks väga loota, et kirjastus väga ei vihastanud... (nad on mu vastu niigi liigagi armulised olnud, mille üle ma võin ainult tänulik olla)
Tänane Sirp sisaldas päris palju huvitavat lugemist. Erinevalt eelmise nädala nähtavasti kiiruga ajakohasust taotledes sisse pandud pisikestest ja kahtlase väärtusega jupikestest, mis reflekteerisid Eesti inimarengu aruande teemal, oli sedakorda terve lehekülje pikkuselt selle mõned aspektid (just need, mis mullegi rohkem huvi pakuvad) vaatluse alla võtnud Hennoste Tiit. Ja seda väga hästi teinud. Siinkohal vahest piisab, kui ära tuua üks intrigeerivamaid õhku visatud küsimusi - "kas [...] elab edasi skisofreeniline eestlane, kes kasutab endastmõistetavalt vigast inglise või soome keelt ning nõuab teistelt puhast eesti keelt. Lootuses, et selle tulemuseks on ka puhas eesti meel" -, sest kahtlemata oli lugemist ja veel enam kaasamõtlemist väärt kogu see artikkel.
Vähemalt sama huvitav oli ka mõneti omapärane sissevaade raha ajalukku ja ühtlasi tänapäeva finantsprobleemidesse praeguse kriisi taustal Vippi Kaupo sulest. Minu kui võhiku seisukohalt oli mõte, et sõltumata sellest, kui abstraktne võib raha olla, on ta paratamatult ikkagi seotud millegi reaalsega, milleks tänapäeva mõistes on üldistatult energia, ja et mitte raha ei pane rattaid käima, vaid seesamune energia, mida ka parimal juhul on piiratud hulgal, väga apetiitne ja omaks võetav. Või kui tsiteerida autorit: "... lahendusse ei sobitunud fakt, et naftat pole meie planeedil lõputus kogudes ja sellega pole võimalik kaubelda lõputult kasvavas mahus". See kehtib muidugi ka kõigi alternatiivsete energiaallikate kohta - lõppeks on isegi Päike kindla suurusega energiaallikas, rääkimata kõigist neist, mida Maa peal on võimalik kasutada...
Ajaloohuvilisena oli mõistagi väga hea lugeda Brüggemanni Karsteni pikka arvustust suhteliselt hiljaaegu ilmavalgust näinud kahele teosele eelmise sajandi keskpaiga eelsetest massimõrvadest/genotsiidist (täpsemalt siis Timothy Snyderi Bloodlands ja Norman Naimarki Stalin's Genocides). Need küsimused, mida tõstatab noo Brüggemann kui ka tema käsiteldud autorid - kas tegemist oli genotsiidiga, kas seda mõistet on üldse mõttekas kasutada, mida kõik see tähendab "rahvuslikele" narratiividele jne -, on mõistagi ka siinsamas Eestis päris olulised, sest too aeg pole veel nii kaugel, et võiks öelda, et ajalugu on meist ja meie temast lahti lasknud ning lõplikult minevikku jäänud (ehkki kõik ei pruugigi lõplikult minevikku jääda, mõned ideologeemid püsivad aastasadu ja -tuhandeidki...).
Tõlkijana samas oli põnev ja valus lugeda Kaintsi Holgeri juttu Julio Cortázari viimase tõlkeraamatu kohta, mis paistis tõlkija kohe päris maatasa tegevat. Aga siis meenus mulle, et ma olen selle tõlkija - olgu ta nimi siis ka ära öeldud - Klaarika Kaldjärv - nime varem ka kohanud. Väike otsimine näitaski, et juba varem on tema tõlkearusaamad Sirbis jutuks olnud (Väljataga Märt osaliselt temast lähtuvalt tõlkimisest ja Kaldjärve Klaarika vastus). Nii et võib-olla on see artiklis kõlanud kriitika ka asjatu või vähemalt selles mõttes mööda, et see oligi tõlkija taotlus (samas artiklis toodud näited on sellised, mis panevad veidi kahtlema... aga olemata ise lugenud seda uusimat tõlget ja ilmselt ka suutmata hispaania keelt nii hästi mõista, et isegi taodelda võrdlemist, on seda muidugi raske öelda...). Vahest võib oodata tõlkijalt vastulauset - kui mitte muud, siis oleks vähemalt huvitav lugeda diskussiooni tõlkimisprintsiipide ja muu sellise üle (lootuses, et see tekib muidugi - mis pole väga suur, see lootus, aga ehk siiski...).
Eelnevaga (aga osalt ka veel enam eespool osutatud Hennoste Tiidu looga) haakus samuti täna Guardianist loetud lugu tõlkimise "võimatusest" prantsuse keele näitel, kus oli vaatluse alla võetud "sina" ja "teie" kasutamine (tu ja vous siis vastavalt), mille lühikokkuvõte võiks kõlada nii: pöördumise vormide kasutamine prantsuse keeles on nii "siseringi asi", et välismaalasel on peaaegu lootusetu seda isegi tabada, veel vähem aga kasutada. Ja ometi pole prantslased kahtlemata väikerahvas, kel oleks põhjust oma keelest kümne küünega kinni hoida samamoodi nagu eestlastel (nagu Hennoste Tiit mainib)...
Loetud: Akadeemia 9/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Zombie-stripparid (Kanal2)
No comments:
Post a Comment