Tavaline tööpäev, millesse tõi tubli katkestuse ühe pikema loo tõlkimine Forbese hüvanguks. Muidu rien.
Loetud: Tehnikamaailm 5/2013
Vaadatud: Troonide mäng (Fox), The World of Stonehenge (BBC Entertainment), Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Ameerika noateral (ETV), Ülisalajane (Kanal2)
7.5.13
6.5.13
Pühabased mõtted
Eilse tormilise päeva järel selline vaikeluline, enesetundele vastavalt kudenud olemisega päevake, peamiselt tööle pühendatud, aga sisaldas ka traditsioonilist väljaskäiku sihiga külastada ema. Mis tähendas, samuti traditsiooniliselt, üht korralikku kõhutäit ja samaväärt kopsakat peatäit, viimast ikka mõistagi ristsõnade kujul.
Tagasi tulles astusin läbi ka ühe elukohajärgse universaalkaupluse juurest, mille seina äärde on püsti pandud pakiautomaat, kus mind ootas ees pisike raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära toodud:
Loetud: Tehnikamaailm 5/2013
Vaadatud: Doctor Who (BBC Entertainment), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
Tagasi tulles astusin läbi ka ühe elukohajärgse universaalkaupluse juurest, mille seina äärde on püsti pandud pakiautomaat, kus mind ootas ees pisike raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära toodud:
- S. Gayton. Lilliput
Loetud: Tehnikamaailm 5/2013
Vaadatud: Doctor Who (BBC Entertainment), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
5.5.13
Laubased mõtted
Päev, millest tõepoolest kübetki ei olnud pühendatud tööle, vaid ainult ja üdini lustile ja lõbule. Ehk siis teisisõnu möödus see üleni kodunt väljaspool, sest kodus oleks ikka kange tung tööd kas või näpuotsaga näppida peale tulnud ja seda oleks olnud raske, et mitte öelda võimatu tagasi ja maha sundida.
Algas niisiis päev Tallinna vanalinna äärealal. Et tegu oli lapseohtu inimese sünnipäevaga, siis oli mõistagi ette nähtud nii talle kui tema kaaspidulistele lisaks vitsutamisele ja muidu suhtlemisele ka pisut harivat programmi, milleks sobis kenasti Kiek in de Köki torn-muuseum ja eriti selle all asuvad bastionikäigud. Viimastes ma küll paari aasta eest käisin, ent torni enda külastamine ... jah, hästi põhjalikult mälu sügavaimatest soppides uuritsedes meenus üks käik oma veerandsada aastat tagasi - nii et huvi oli minugipoolne, nagu tavatsetakse öelda.
Ent veel enne torni jõudmist ei jäänud pisikestel, ent tähelepanelikel silmadel sugugi märkamata, et vaid pisut künkaharjale lähemal tegutsevad vibulaskjad, mis tähendas mõistagi seda, et torni peale jäi arvatust hulga vähem aega. Aga noh, eks see oli ikka laste pidupäev ja "suurtel" ei jäänud muud üle kui rõõmuga pealt vaadata, kuidas väikesed käed usinalt nooli märklauda või vähemalt selle vahetusse lähedusse läkitavad. Ja nad kindlasti oleksid tahtnud teisegi ringi peale teha, ainult et "suurte" õnneks oli selja taga järjekord :-)
Niisiis jäi tolle suure torni külastamiseks küllaltki vähe aega, sest kui tornis võib omatahtsi ringi liikuda, siis bastionikäikudesse pääseb teatavasti ainult ekskursiooniga ja giidi juhtimisel ning selle kellaaeg on enam-vähem täpselt paigas. Millest oli kahju, sest seal torn-muuseumis on ikka päris palju vaadata. Et praegu pidi piirduma küllaltki kiire läbitormamisega ja jõudmisega kõigest neljandale korrusele, siis järelikult tuleb millalgi selle külastamine uuesti kavva võtta (loodetavasti varem kui järgmise veerandsaja möödudes ...).
Bastionikäigud olid mõistagi paari aasta tagusest väisamisest paremini meeles ja väga suurt üllatust need ei pakkunud, kuigi tundus, et üht-teist oli nagu õige pisut teisiti. Tõsi, kui eelmisel korral asi, mida vist võib küll julgelt nimetada Eesti esimeseks ja ainukeseks metrooks, ei töötanud, siis seekord sai kenasti rongikese peale istuda, sellega sõita ja sõidu kestel filmigi nautida. Päris vahva. Paraku ekskursioon ise tervikuna nii hea ei olnud: eelmise korraga võrreldes, mil nooruke, vaevumärgatava vene aktsendiga giid meile lausa äärmise põhjalikkusega kõike tutvustas, käis seekord kõik kuidagi kiirustades ja pealiskaudsemalt. See ei ole nüüd kindlasti halvustavalt öeldud, sest kõik, mis vaja, ütles ka see giid ära, aga lihtsalt kontrast eelmise korraga oli päris tugev - küllap oli ka seltskond veidi erinev, aga teiselt poolt pani nähtavasti toonane giid nii kõrge lati ette, et selle alt on lihtsam läbi lipsata kui püüda seda maha ajada :-)
Käigud käidud, oli aeg asuda sünnipäevalaua taha, mis oli kaetud ühte arvukatest Tallinna linnamüüri tornidest, mille olemasolust või õigemini tegutsemisest avaliku asutusena ma ei teadnudki - nimelt Tallitornis asuvas Dannebrogi kohvikus. Pääs sinna oli päris karm tornitrepi üpris järskude ja kõrgete astmete tõttu, aga kohale jõudes avanes pilt päris kenale kohvikule. Nojah, et oli laupäev ja turiste paistis olevat õige palju liikvel, siis ehk teenindamine ei olnud nii kiire ja sujuv, kui ehk võinuks olla, aga et see asutus pakkus niisugust mõnusat tehingut, et me võisime tarbida oma toitu, kui joogid ja koogid neilt ostame, siis see kuigi palju ei häirinud, pealegi oli nii lastel kui ka suurtel nagunii piisavalt palju tegemist ja suhtlemist. Igatahes selle kohviku kaminasaal on küll koht, kuhu võib julgelt teinegi kord tagasi minna
Ent sünnipäeval viibimisega mu tänane programm veel ei ammendunud. Edasi tuli Facebookis kujunenud vahva seltskonna, keda ühendab grupp nimetusega "Tõlkepärlid ja kaunimad lingvistilised leiud", koosviibimine, mis nagu ikka oli pikk ja meeleolukas. Algas see miskipärast mõnele inimesele väga meeltmööda, mu meelest küll rohkem tööstus-ahermaa mõõtu välja andvas piirkonnas, täpsemalt aga toitlustusasutuses nimega F-hoone. Midagi halba selle kohta küll öelda ei saa, seda enam et seltskond oli nii hea, et kui midagi oligi, siis jäi see muu varju, aga miskipärast taheti seal õhtupoole hakata tasu saama ainuüksi olemise eest ja vist oli midagi muud ka, mistõttu me sealt ka lahkusime. Piirkonnas ringi kolades ja pingsalt mõeldes, kus edasi istuda ja olla, liikusime mööda uhke nimega kohast Kolm Lõvi, aga see miskipärast ei kutsunud siiski kedagi sisse astuma. Siis aga sattusime peaaegu ootamatult sellise koha peale nagu Han. Ma olin seal kunagi ammu käinud, kui samas tegutses veel mingi raskeroki baar, nüüd oli siis sellest naabruses elavate inimeste poolt välja puksitud hoones mingi idamaise kallakuga toitlustusasutus. Kui me sisse astusime - uksel oli silt, et ollakse lahti kella kaheni öösel -, ei olnud seal hingelistki, aga nad siiski soostusid meid teenindama - ja teenindasid usinalt mitu tundi, enam-vähem kella kaheni välja :-) Ma isegi veidi mõtlesin, kas sellest siin pikemalt rääkida, sest paistis teine olevat väga mõnus, aga samas ehk veidi tähelepanuta jäänud koht, mida tasuks ehk just enda teada hoida, et seda liiga paljud ei "avastaks", aga noh, loodame, et mu ajaveebi väga palju ei loeta :-)
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Kofi ja mina (Postimees, 04.05.2013)
Algas niisiis päev Tallinna vanalinna äärealal. Et tegu oli lapseohtu inimese sünnipäevaga, siis oli mõistagi ette nähtud nii talle kui tema kaaspidulistele lisaks vitsutamisele ja muidu suhtlemisele ka pisut harivat programmi, milleks sobis kenasti Kiek in de Köki torn-muuseum ja eriti selle all asuvad bastionikäigud. Viimastes ma küll paari aasta eest käisin, ent torni enda külastamine ... jah, hästi põhjalikult mälu sügavaimatest soppides uuritsedes meenus üks käik oma veerandsada aastat tagasi - nii et huvi oli minugipoolne, nagu tavatsetakse öelda.
Ent veel enne torni jõudmist ei jäänud pisikestel, ent tähelepanelikel silmadel sugugi märkamata, et vaid pisut künkaharjale lähemal tegutsevad vibulaskjad, mis tähendas mõistagi seda, et torni peale jäi arvatust hulga vähem aega. Aga noh, eks see oli ikka laste pidupäev ja "suurtel" ei jäänud muud üle kui rõõmuga pealt vaadata, kuidas väikesed käed usinalt nooli märklauda või vähemalt selle vahetusse lähedusse läkitavad. Ja nad kindlasti oleksid tahtnud teisegi ringi peale teha, ainult et "suurte" õnneks oli selja taga järjekord :-)
Niisiis jäi tolle suure torni külastamiseks küllaltki vähe aega, sest kui tornis võib omatahtsi ringi liikuda, siis bastionikäikudesse pääseb teatavasti ainult ekskursiooniga ja giidi juhtimisel ning selle kellaaeg on enam-vähem täpselt paigas. Millest oli kahju, sest seal torn-muuseumis on ikka päris palju vaadata. Et praegu pidi piirduma küllaltki kiire läbitormamisega ja jõudmisega kõigest neljandale korrusele, siis järelikult tuleb millalgi selle külastamine uuesti kavva võtta (loodetavasti varem kui järgmise veerandsaja möödudes ...).
Bastionikäigud olid mõistagi paari aasta tagusest väisamisest paremini meeles ja väga suurt üllatust need ei pakkunud, kuigi tundus, et üht-teist oli nagu õige pisut teisiti. Tõsi, kui eelmisel korral asi, mida vist võib küll julgelt nimetada Eesti esimeseks ja ainukeseks metrooks, ei töötanud, siis seekord sai kenasti rongikese peale istuda, sellega sõita ja sõidu kestel filmigi nautida. Päris vahva. Paraku ekskursioon ise tervikuna nii hea ei olnud: eelmise korraga võrreldes, mil nooruke, vaevumärgatava vene aktsendiga giid meile lausa äärmise põhjalikkusega kõike tutvustas, käis seekord kõik kuidagi kiirustades ja pealiskaudsemalt. See ei ole nüüd kindlasti halvustavalt öeldud, sest kõik, mis vaja, ütles ka see giid ära, aga lihtsalt kontrast eelmise korraga oli päris tugev - küllap oli ka seltskond veidi erinev, aga teiselt poolt pani nähtavasti toonane giid nii kõrge lati ette, et selle alt on lihtsam läbi lipsata kui püüda seda maha ajada :-)
Käigud käidud, oli aeg asuda sünnipäevalaua taha, mis oli kaetud ühte arvukatest Tallinna linnamüüri tornidest, mille olemasolust või õigemini tegutsemisest avaliku asutusena ma ei teadnudki - nimelt Tallitornis asuvas Dannebrogi kohvikus. Pääs sinna oli päris karm tornitrepi üpris järskude ja kõrgete astmete tõttu, aga kohale jõudes avanes pilt päris kenale kohvikule. Nojah, et oli laupäev ja turiste paistis olevat õige palju liikvel, siis ehk teenindamine ei olnud nii kiire ja sujuv, kui ehk võinuks olla, aga et see asutus pakkus niisugust mõnusat tehingut, et me võisime tarbida oma toitu, kui joogid ja koogid neilt ostame, siis see kuigi palju ei häirinud, pealegi oli nii lastel kui ka suurtel nagunii piisavalt palju tegemist ja suhtlemist. Igatahes selle kohviku kaminasaal on küll koht, kuhu võib julgelt teinegi kord tagasi minna
Ent sünnipäeval viibimisega mu tänane programm veel ei ammendunud. Edasi tuli Facebookis kujunenud vahva seltskonna, keda ühendab grupp nimetusega "Tõlkepärlid ja kaunimad lingvistilised leiud", koosviibimine, mis nagu ikka oli pikk ja meeleolukas. Algas see miskipärast mõnele inimesele väga meeltmööda, mu meelest küll rohkem tööstus-ahermaa mõõtu välja andvas piirkonnas, täpsemalt aga toitlustusasutuses nimega F-hoone. Midagi halba selle kohta küll öelda ei saa, seda enam et seltskond oli nii hea, et kui midagi oligi, siis jäi see muu varju, aga miskipärast taheti seal õhtupoole hakata tasu saama ainuüksi olemise eest ja vist oli midagi muud ka, mistõttu me sealt ka lahkusime. Piirkonnas ringi kolades ja pingsalt mõeldes, kus edasi istuda ja olla, liikusime mööda uhke nimega kohast Kolm Lõvi, aga see miskipärast ei kutsunud siiski kedagi sisse astuma. Siis aga sattusime peaaegu ootamatult sellise koha peale nagu Han. Ma olin seal kunagi ammu käinud, kui samas tegutses veel mingi raskeroki baar, nüüd oli siis sellest naabruses elavate inimeste poolt välja puksitud hoones mingi idamaise kallakuga toitlustusasutus. Kui me sisse astusime - uksel oli silt, et ollakse lahti kella kaheni öösel -, ei olnud seal hingelistki, aga nad siiski soostusid meid teenindama - ja teenindasid usinalt mitu tundi, enam-vähem kella kaheni välja :-) Ma isegi veidi mõtlesin, kas sellest siin pikemalt rääkida, sest paistis teine olevat väga mõnus, aga samas ehk veidi tähelepanuta jäänud koht, mida tasuks ehk just enda teada hoida, et seda liiga paljud ei "avastaks", aga noh, loodame, et mu ajaveebi väga palju ei loeta :-)
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Kofi ja mina (Postimees, 04.05.2013)
4.5.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millest küll oma osa võttis enda alla Mageia tarbeks ekraanipiltide tegemine. Täpsemalt siis paigaldusaegse abi jaoks - neid muidugi ei näe paigaldamise enda ajal, sest siis on ju "pilt" nagunii ees ja selgelt näha, küll aga on neid vaja sama abi veebi riputamise puhuks, mis ka Mageia 3 ilmumise ajaks või kohe selle järel peaks aadressil doc.mageia.org teoks saama (praegu näeb seal ainult Mageia 2 aegset paigaldusabi ja paraku toda eesti keeles ei ole).
Tänases Sirbis oli päris rohkelt huvitavat lugemist. Alustuseks oli tervelt kaks lehekülge antud Raigi Ivari päralt, kelle loo pealkiri oli "Millist föderatsiooni luuakse Euroopas?" Et Raig on pigem tuntud euroskeptikuna, ootasin sealt teab mida, aga pidin üllatuma: vähemalt see artikkel oli küllaltki kenasti ja tasakaalukalt üles ehitatud, võttes vaatluse alla nii Euroopa föderatsiooni loomise ajaloo kui ka tänapäeva ning vaagides erinevate föderatsioonilahenduste sisu ja võimalusi. Nojah, teataval määral seda skepsist sinna muidugi jagus, aga täiesti mõistlikult siiski, nii et seda lugu võib lugeda lausa korraliku sissejuhatusena, kui on huvi Euroopa poliitilise arengu tuleviku (ja minevikugi) vastu.
Mulle kui raamatukogus üles kasvanud inimesele oli mõistagi palju köitvam järgmine paarislehekülg, mis kujutas endast terve hulga raamatukogutöötajate omamoodi vestlusringi (kuigi võis aru saada, et vesteldud oli igaühega eraldi, mitte kõik üheskoos - aga võib-olla sain ma ka valesti aru). Nii sageli tuleb must masendus peale, kui lugeda raamatukoguväliste, aga miskitpidi siiski nende tegevust mõjutavate isikute sõnavõtte ja arvamusi, ning seda masendust võis selgelt välja lugeda ka selle vestlusringi sõnavõtjate öeldust. Eelkõige suunatud muidugi mitmeski mõttes Eesti riigi "pearaamatuhoidja" ehk kultuuriministri pihta, aga mitte ainult. Ega kõike seda, mis seal välja öeldi, saagi lühidalt ümber jutustada, sestap on soovitav kõigil, keda raamatukogud vähegi huvitavad, seda kindlasti ise lugeda. Ma tooks vaid välja ühe tsitaadi, mis, ma julgeks öelda, on lausa ajatu, see tähendab sobib igasse aega - ja seda enam tasub meeles pidada:
Huvitavaid mõtteid tänapäeva ühiskondliku elu arendamiseks pakkusid Riki Raul ja Kivimäe Agu, kelles. nagu nüüdsel ajal paljudes, paistab pulbitsevat rahulolematus esindusdemokraatiaga. Ma ei ole just demokraatiamudelitega kuigi kursis, aga see, mida nad välja pakkusid sellise embrüonaalse ideena, ei ole nüüd kindlasti enam esindusdemokraatia, aga siiski ka mitte päris otsedemokraatia. Nad ise nimetavad seda delegeeritud demokraatiaks ja tundub, et selle eeskujuks on (kuri)kuulsate piraadiparteide seas levinud korraldus. Mõttena igatahes huvitav, kuigi ma pigem söandaksin arvata, et mõtteks see jääbki. Aga isegi kui see peaks kas täpselt sellisel või kuidagimoodi sarnasel moel teostuma, julgeksin ma kahelda, kas see just palju parem on kui praegune esindusdemokraatlik süsteem.
Küllap selles hinnangus on väga tugevalt sees mu anarhistlik maailmavaade, mistõttu vaevalt see nii-ütelda esinduslik on, aga vähemalt mu tutvusringkonnas on sellest hoolimata, et ma tean üsna mitmeid väga erineva tasandi poliitikuid ja veel enam poliitikahuvilisi ning selgelt "riigimeelseid" inimesi, enamuses ometi sellised inimesed, kes igasuguste kollektiivse tegevuse vormide poole pöörduvad haruharva, ainult hädavajalikel juhtudel. Nagu öeldud, ei pruugi see olla mingilgi määral "esinduslik" seisukoht, aga mulle tundub siiski, et juba aastakümneid enam-vähem kogu maailmas selgelt nähtav huvi kadumine nii valimiste (kui esindusdemokraatia ühe põhielemendi) kui ka laiemalt (riikliku) poliitika vastu on tekitanud väga suurel hulgal inimesi, keda mõned ju võivad ka "juhitavateks lammasteks" nimetada (kindlasti on ka selliseid), aga kes ehk ei ole niivõrd pettunud esindusdemokraatias kuivõrd kaotanud üldse huvi klassikalises mõttes poliitika vastu, osaliselt kindlasti ka seepärast, et tugeva riigi paar-kolmsada aastat kestnud ajajärk paistab möödas olevat ja nagu varem, on ka tänapäeval suurel määral taas võimalik väga rahulikult elada võimalikult individuaalselt/väikekollektiivset elu, suhestudes muu maailmaga vaid nii palju, kui seda tarvis peaks olema. Mis muidugi ei tähenda - ka mu anarhistlikest veendumusist hoolimata -, et riikidel tänapäeval mingit rolli ei oleks: see on täiesti säilinud, isegi kui nad on selle endale ajapikku ise kokku kahmanud (põhimõtteliselt muidugi inimeste, see tähendab meie enda nõusolekul), ja on väheusutav, et riik ja seega vajadus teatavagi "suure" poliitika järele niipea kaoks.
Piraadiparteilust oli lehes veelgi, juba konkreetsemalt kohaliku piraadipartei liikme Ojasilla Heiki arvamuslugu identiteedist ja identiteetidest. Täpsemalt siis põhiosas apoloogia iga inimese õigusele olla mitmepalgeline ehk kasutada eri kontekstides eri identiteeti. Tuleb siiski au anda: artikkel polnud sugugi ühekülgne, kohe alguses olid ära mainitud ka ühe ja kindla identiteedi kasutamise eelised. Mitmikidentiteedi küsimus on samuti üks selliseid, mille puhul mul on küll olemas mõistmine, miks mõned inimesed võivad seda tahta, aga kõigest hoolimata tunne, et see on põhimõtteliselt vale.
Minu lähtekoht on küll pigem mitte niivõrd utilitaarne, nagu selles artiklis mainitud ("kasu ühe identiteedi kasutajale on, et tema reputatsioon ja eruditsioon liiguvad tema koos kesk- ja kogukondade vahel"), kuivõrd pigem eetiline: ideaalsel juhul peaks inimene olema ja igal juhul selle poole püüdlema, et olla terviklik, kujutada endast nii-ütelda monaadi, mitte skisofreenikut. Või teisisõnu, inimesel peaks olema terviklik ja kooskõlaline maailmavaade, mis mu meelest juba eos välistab või vähemalt peaks välistama artiklis toodud näite Coca-Colat kiitvast Pepsi töötajast. Olgu, see ei ole ehk parim näide, sest ma kujutan ette ka juhtumeid, kus töökohta ei valita tingimata selge isikliku poolehoiu pärast konkreetse ettevõtte vastu - ütleme nii, et kirg võib olla karastusjoogid ja parajasti vaba töökoht oli Pepsis, kuigi isiklik eelistus kas juba eelnevalt või hiljem on pigem Coca-Cola kasuks. Aga ma arvan, et see, mida ma silmas pidasin, tuleb ka sellest näitest välja: kui töötada Pepsi heaks, ükspuha kas algne tööleasumine oli tingitud Pepsi-fanatismist või oportunistlikemaist kaalutlusist, ja pidada tegelikult Coca-Colat paremaks, siis oleks eetiliselt õige Pepsist lahkuda ja üritada tööle saada Coca-Colasse või siis üldse kuhugi, kus sellist dilemmat tekkida ei saaks.
Mõni võib muidugi leida, et ma ise pole selles mõttes väga eetiline, sest lisaks Marek Laane nimele kasutan ma mitmel pool ka nime Qiilaq/Qilaq, ja osaliselt on see kahtlemata õige, samas teiselt poolt on ka see teine nimi käinud muga kaasas nüüd juba aastakümneid (algselt küll suulisel ja eestipärasemal kujul Kiilakas), nii et kuigi ma seda vist teinud seni pole, võiksin rahumeeli ka oma nime kirjutada kujul Marek "Qiilaq" Laane :-)
Ja last and maybe least - päris terava satiirilise kirjutisega oli maha saanud Märka Veiko selgelt irri- ja tirriteerimiseks mõeldud pealkirja "Ainult Putin võib Eesti päästa" all. Korraks lugemiseks ja grimassitamiseks täitsa sobilik tükk.
Loetud. Sirp, 03.05.2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Jalgadega maas (Showtime), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)
Tänases Sirbis oli päris rohkelt huvitavat lugemist. Alustuseks oli tervelt kaks lehekülge antud Raigi Ivari päralt, kelle loo pealkiri oli "Millist föderatsiooni luuakse Euroopas?" Et Raig on pigem tuntud euroskeptikuna, ootasin sealt teab mida, aga pidin üllatuma: vähemalt see artikkel oli küllaltki kenasti ja tasakaalukalt üles ehitatud, võttes vaatluse alla nii Euroopa föderatsiooni loomise ajaloo kui ka tänapäeva ning vaagides erinevate föderatsioonilahenduste sisu ja võimalusi. Nojah, teataval määral seda skepsist sinna muidugi jagus, aga täiesti mõistlikult siiski, nii et seda lugu võib lugeda lausa korraliku sissejuhatusena, kui on huvi Euroopa poliitilise arengu tuleviku (ja minevikugi) vastu.
Mulle kui raamatukogus üles kasvanud inimesele oli mõistagi palju köitvam järgmine paarislehekülg, mis kujutas endast terve hulga raamatukogutöötajate omamoodi vestlusringi (kuigi võis aru saada, et vesteldud oli igaühega eraldi, mitte kõik üheskoos - aga võib-olla sain ma ka valesti aru). Nii sageli tuleb must masendus peale, kui lugeda raamatukoguväliste, aga miskitpidi siiski nende tegevust mõjutavate isikute sõnavõtte ja arvamusi, ning seda masendust võis selgelt välja lugeda ka selle vestlusringi sõnavõtjate öeldust. Eelkõige suunatud muidugi mitmeski mõttes Eesti riigi "pearaamatuhoidja" ehk kultuuriministri pihta, aga mitte ainult. Ega kõike seda, mis seal välja öeldi, saagi lühidalt ümber jutustada, sestap on soovitav kõigil, keda raamatukogud vähegi huvitavad, seda kindlasti ise lugeda. Ma tooks vaid välja ühe tsitaadi, mis, ma julgeks öelda, on lausa ajatu, see tähendab sobib igasse aega - ja seda enam tasub meeles pidada:
Raamatukogude areng on olnud osa demokraatia arengust. Elanike õigused haridusele ja kultuurile, võrdsed võimalused peaksid olema olulised väärtused ka Eestis. Riik on seda edukam, mida targemad on seal elavad inimesed. [...] Seda kõike saab üleolevalt sotsiaalabiks nimetada vaid inimene, kes ei suuda aru saada, kuidas toimib ühiskond, kus iga inimene on oluline, kus hoolitakse üksteisest ja kus on hea elada.Päris põnev oli lugeda Tartu linnaraamatukogus koostatud kultuuriloolisest andmebaasist Teele. Ma olin kuskilt varem kuulnud, et midagi sellist tehakse, aga loomulikult oli see, kuidas öelda, mitteaktiivses mälus, sestap polnud mõistagi ka tähele pannud, kunas see ilmavalgust nägi. Aga andmebaas ise on päris vägev: nagu koduleheküljel väidetakse, 572 autorit, 530 proosateost, 279 luuleteost, 65 kogumikku, 2057 proosakatkendit, 652 luuletust ja 386 fotot, mida on ühe tegelikult ju sugugi mitte hirmus suure linna kohta (vähemalt maailma mastaabis), mille kõrval Eestis on teisigi märkimisväärseid "tõmbekeskusi", ikka päris palju. Mulle endale märgilisematest kohtadest ma paraku 7. keskkooli/Karlova gümnaasiumit ei leidnud, küll aga oli olemas loomulikult ülikool ja õige mitme kirjaliku sissekandega ja fotoga esindatud ka Pirogovi park.
Huvitavaid mõtteid tänapäeva ühiskondliku elu arendamiseks pakkusid Riki Raul ja Kivimäe Agu, kelles. nagu nüüdsel ajal paljudes, paistab pulbitsevat rahulolematus esindusdemokraatiaga. Ma ei ole just demokraatiamudelitega kuigi kursis, aga see, mida nad välja pakkusid sellise embrüonaalse ideena, ei ole nüüd kindlasti enam esindusdemokraatia, aga siiski ka mitte päris otsedemokraatia. Nad ise nimetavad seda delegeeritud demokraatiaks ja tundub, et selle eeskujuks on (kuri)kuulsate piraadiparteide seas levinud korraldus. Mõttena igatahes huvitav, kuigi ma pigem söandaksin arvata, et mõtteks see jääbki. Aga isegi kui see peaks kas täpselt sellisel või kuidagimoodi sarnasel moel teostuma, julgeksin ma kahelda, kas see just palju parem on kui praegune esindusdemokraatlik süsteem.
Küllap selles hinnangus on väga tugevalt sees mu anarhistlik maailmavaade, mistõttu vaevalt see nii-ütelda esinduslik on, aga vähemalt mu tutvusringkonnas on sellest hoolimata, et ma tean üsna mitmeid väga erineva tasandi poliitikuid ja veel enam poliitikahuvilisi ning selgelt "riigimeelseid" inimesi, enamuses ometi sellised inimesed, kes igasuguste kollektiivse tegevuse vormide poole pöörduvad haruharva, ainult hädavajalikel juhtudel. Nagu öeldud, ei pruugi see olla mingilgi määral "esinduslik" seisukoht, aga mulle tundub siiski, et juba aastakümneid enam-vähem kogu maailmas selgelt nähtav huvi kadumine nii valimiste (kui esindusdemokraatia ühe põhielemendi) kui ka laiemalt (riikliku) poliitika vastu on tekitanud väga suurel hulgal inimesi, keda mõned ju võivad ka "juhitavateks lammasteks" nimetada (kindlasti on ka selliseid), aga kes ehk ei ole niivõrd pettunud esindusdemokraatias kuivõrd kaotanud üldse huvi klassikalises mõttes poliitika vastu, osaliselt kindlasti ka seepärast, et tugeva riigi paar-kolmsada aastat kestnud ajajärk paistab möödas olevat ja nagu varem, on ka tänapäeval suurel määral taas võimalik väga rahulikult elada võimalikult individuaalselt/väikekollektiivset elu, suhestudes muu maailmaga vaid nii palju, kui seda tarvis peaks olema. Mis muidugi ei tähenda - ka mu anarhistlikest veendumusist hoolimata -, et riikidel tänapäeval mingit rolli ei oleks: see on täiesti säilinud, isegi kui nad on selle endale ajapikku ise kokku kahmanud (põhimõtteliselt muidugi inimeste, see tähendab meie enda nõusolekul), ja on väheusutav, et riik ja seega vajadus teatavagi "suure" poliitika järele niipea kaoks.
Piraadiparteilust oli lehes veelgi, juba konkreetsemalt kohaliku piraadipartei liikme Ojasilla Heiki arvamuslugu identiteedist ja identiteetidest. Täpsemalt siis põhiosas apoloogia iga inimese õigusele olla mitmepalgeline ehk kasutada eri kontekstides eri identiteeti. Tuleb siiski au anda: artikkel polnud sugugi ühekülgne, kohe alguses olid ära mainitud ka ühe ja kindla identiteedi kasutamise eelised. Mitmikidentiteedi küsimus on samuti üks selliseid, mille puhul mul on küll olemas mõistmine, miks mõned inimesed võivad seda tahta, aga kõigest hoolimata tunne, et see on põhimõtteliselt vale.
Minu lähtekoht on küll pigem mitte niivõrd utilitaarne, nagu selles artiklis mainitud ("kasu ühe identiteedi kasutajale on, et tema reputatsioon ja eruditsioon liiguvad tema koos kesk- ja kogukondade vahel"), kuivõrd pigem eetiline: ideaalsel juhul peaks inimene olema ja igal juhul selle poole püüdlema, et olla terviklik, kujutada endast nii-ütelda monaadi, mitte skisofreenikut. Või teisisõnu, inimesel peaks olema terviklik ja kooskõlaline maailmavaade, mis mu meelest juba eos välistab või vähemalt peaks välistama artiklis toodud näite Coca-Colat kiitvast Pepsi töötajast. Olgu, see ei ole ehk parim näide, sest ma kujutan ette ka juhtumeid, kus töökohta ei valita tingimata selge isikliku poolehoiu pärast konkreetse ettevõtte vastu - ütleme nii, et kirg võib olla karastusjoogid ja parajasti vaba töökoht oli Pepsis, kuigi isiklik eelistus kas juba eelnevalt või hiljem on pigem Coca-Cola kasuks. Aga ma arvan, et see, mida ma silmas pidasin, tuleb ka sellest näitest välja: kui töötada Pepsi heaks, ükspuha kas algne tööleasumine oli tingitud Pepsi-fanatismist või oportunistlikemaist kaalutlusist, ja pidada tegelikult Coca-Colat paremaks, siis oleks eetiliselt õige Pepsist lahkuda ja üritada tööle saada Coca-Colasse või siis üldse kuhugi, kus sellist dilemmat tekkida ei saaks.
Mõni võib muidugi leida, et ma ise pole selles mõttes väga eetiline, sest lisaks Marek Laane nimele kasutan ma mitmel pool ka nime Qiilaq/Qilaq, ja osaliselt on see kahtlemata õige, samas teiselt poolt on ka see teine nimi käinud muga kaasas nüüd juba aastakümneid (algselt küll suulisel ja eestipärasemal kujul Kiilakas), nii et kuigi ma seda vist teinud seni pole, võiksin rahumeeli ka oma nime kirjutada kujul Marek "Qiilaq" Laane :-)
Ja last and maybe least - päris terava satiirilise kirjutisega oli maha saanud Märka Veiko selgelt irri- ja tirriteerimiseks mõeldud pealkirja "Ainult Putin võib Eesti päästa" all. Korraks lugemiseks ja grimassitamiseks täitsa sobilik tükk.
Loetud. Sirp, 03.05.2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Jalgadega maas (Showtime), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)
3.5.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida omajagu lühendasid ühelt poolt juba eile alustatud, aga alles täna lõpule viidud artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks ning teiselt poolt väike jalutuskäik korteriseinte vahelt väljas, millel oli kaks eesmärki: esiteks külastada elukohajärgset kaubanduskeskust, eelkõige seal paiknevat universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks ja teiseks ära tuua samuses kaubanduskeskuses paiknevasse pakiautomaati mulle väljavõtmiseks eemaldamiseks jäetud raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:
- H. McDonnell. Ireland's Other History
Täna jäi silma ka üks eesseisev üritus, millest mõtlesin siingi teada anda. See ei ole küll tõlkijate sektsiooni korraldatud, vaid, kuidas öelda, suure kaalukausi teise vihi, täpsemalt keeletoimetajate liidu üritus (millest ma ei kavatse hakata oma ajaveebis muidu aru andma ja reklaami tegema, kui nende teema just miskipärast korda ei lähe). Nende kodulehel ei paista selle kohta praegu midagi olevat, küll aga tegid nad ürituse märke Facebooki, aga et nende ridade potentsiaalne lugeja võib olla tõsine FB-pelgur, siis olgu sealne tekst ka siin ära toodud:
Eesti Keeletoimetajate Liit ootab nii oma liikmeid kui ka kõiki teisi keelehuvilisi 31. mail „Toimetajaseminaride“ sarja teisele seminarile „Andmebaaside ja keeleallikate kasutamine keeletoimetaja töös“.
Kavas on kolm ettekannet Eesti Keele Instituudi keelekorraldajatelt. Üks ÕSi koostajaid, vanemkeelekorraldaja Maire Raadik räägib peagi ilmuvast uuest ÕSist: mida uut on võrreldes eelmisega nii sisus kui ka vormis. Peakeelekorraldaja-vanemteadur Peeter Päll kõneleb muudatustest ÕSi kohanimeloendis: kas nüüd on õige Argentina või Argentiina? Või mõlemad? Keelekorraldaja Tuuli Rehemaa tutvustab uut võõrsõnade leksikoni: mille poolest on uus teistsugune ja parem. Ettekannetele järgneb arutelu.
Seminar toimub Tallinna Ülikooli auditooriumis A543 (Narva mnt 29, Astra hoone), algab kl 14.00 ja kestab orienteerivalt kaks tundi. Seminar on tasuta. Tulla soovijad võivad end siinsamas FB-s osalejaks märkida või kirjutada e-posti aadressil maris.joks@postimees.ee.
Loetud: W. Gallois, Time, Religion and History
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)
2.5.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille jooksul toimus üks sündmus, millest lähiajal võib midagi välja kasvada ja millest sestap on veel liiga vara lähemalt kõnelda, ning mida aitas juppjagu lühendada ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks.
Ühtlasi võib täna teada anda kahest tärminist. Esiteks sai teatavaks, et Mageia 3 ilmumine lükkub pisut edasi, täpsemalt 18. mai peale. Põhjuseks eelkõige vajadus tegelda nõndanimetatud väljalaskekriitiliste vigadega, nii et tahaks loota, et Mageia 3 tuleb siis võimalikult korralik ja töökindel väljalase.
Teiseks, nagu ma olen kombeks võtnud, võib teada anda tõlkijate sektsiooni järjekordsest, selle hooaja viimasest teemaseminarist. Tegin selle kohta ka Facebookis ürituse märke, aga selliste inimeste jaoks, kes juhtuvad mu ajaveebi lugema, ent hoiavad Facebookist kui katkust eemale, olgu lühidalt ka siin põhiasjad ära öeldud:
Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Barcelona - Müncheni Bayern (TV6)
Ühtlasi võib täna teada anda kahest tärminist. Esiteks sai teatavaks, et Mageia 3 ilmumine lükkub pisut edasi, täpsemalt 18. mai peale. Põhjuseks eelkõige vajadus tegelda nõndanimetatud väljalaskekriitiliste vigadega, nii et tahaks loota, et Mageia 3 tuleb siis võimalikult korralik ja töökindel väljalase.
Teiseks, nagu ma olen kombeks võtnud, võib teada anda tõlkijate sektsiooni järjekordsest, selle hooaja viimasest teemaseminarist. Tegin selle kohta ka Facebookis ürituse märke, aga selliste inimeste jaoks, kes juhtuvad mu ajaveebi lugema, ent hoiavad Facebookist kui katkust eemale, olgu lühidalt ka siin põhiasjad ära öeldud:
Hooaja viimane teemaseminar on tulemas 10. mail, algusega kell 18.00. Seekord jagab oma kogemusi eesti kirjanduse tõlkimisest prantsuse keelde Antoine Chalvin ja soome keelde Jouko Vanhanen. Seminar toimub Eesti Kirjanduse Teabekeskuses, kus Ilvi Liive ütleb alustuseks paar sõna ka keskuse ja eesti kirjanduse tõlkimise kohta üleüldse. Teabekeskuse aadress on Sulevimägi 2-5, värava taha jõudes tuleb lasta paremat kätt olevat kella.
Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Barcelona - Müncheni Bayern (TV6)
1.5.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mida aitas lühendada ühelt poolt ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teiselt poolt mõneti erakorraliselt tänasele langenud ema külastamine. Väljas jalutamiseks oli täna imeilus päev: oli pilves ja puhus leebe tuul, mida siiski ei saanud päris tormi-iilideks nimetada. Et tavapärase pühapäeva asemel külaskäik just tänasele langes, oli tingitud sellest, et enne pikaldase töölt eemalviibimise järel ametisse tagasipöördumist otsustas ema käia Kunglas - nagu ikka, tõmbab teda iga kevad aina kündma ja külvama, aina kündma ja külvama. Mida ta siis usinalt, kõiki takistusi eirates, mitu päeva aina tegigi. Kungla-koduga on üldse mõningaid plaane, aga neist on ehk veel vara rääkida. Ema külastamine tähendas mõistagi, nagu ikka, imehead omletti ja väga maitsvat praadi, millele andsid erilise nautimisväärse mõnu omaenda kartulid, mida ta Kunglast oli kaasa toonud. Midagi ei ole teha, osta poest milliseid tahes, enda aiamaa kartulitel on ikka hoopis teine mekk man ja see on hää mekk. Tõhusale kõhutäiele järgnes loomulikult ka kosutav peatäis, ikka ristsõnade kujul, mõistagi - eriliselt hoolitses selle eest Kuma Kange, mis on, nagu ma vist küll juba varemgi olen öelnud, Meistriristiku kõrval teine ainuke vähegi vääriline ristsõnaväljaanne tänases Eestis üldse.
Loetud: Akadeemia 4/2013
Vaadatud: Draakonikuul: evolutsioon (TV6), Euroopa jalgpalli meistrite liiga poolfinaal: Madridi Real - Dortmundi Borussia (TV6)
Loetud: Akadeemia 4/2013
Vaadatud: Draakonikuul: evolutsioon (TV6), Euroopa jalgpalli meistrite liiga poolfinaal: Madridi Real - Dortmundi Borussia (TV6)
Subscribe to:
Posts (Atom)