Tänases Sirbis oli päris rohkelt huvitavat lugemist. Alustuseks oli tervelt kaks lehekülge antud Raigi Ivari päralt, kelle loo pealkiri oli "Millist föderatsiooni luuakse Euroopas?" Et Raig on pigem tuntud euroskeptikuna, ootasin sealt teab mida, aga pidin üllatuma: vähemalt see artikkel oli küllaltki kenasti ja tasakaalukalt üles ehitatud, võttes vaatluse alla nii Euroopa föderatsiooni loomise ajaloo kui ka tänapäeva ning vaagides erinevate föderatsioonilahenduste sisu ja võimalusi. Nojah, teataval määral seda skepsist sinna muidugi jagus, aga täiesti mõistlikult siiski, nii et seda lugu võib lugeda lausa korraliku sissejuhatusena, kui on huvi Euroopa poliitilise arengu tuleviku (ja minevikugi) vastu.
Mulle kui raamatukogus üles kasvanud inimesele oli mõistagi palju köitvam järgmine paarislehekülg, mis kujutas endast terve hulga raamatukogutöötajate omamoodi vestlusringi (kuigi võis aru saada, et vesteldud oli igaühega eraldi, mitte kõik üheskoos - aga võib-olla sain ma ka valesti aru). Nii sageli tuleb must masendus peale, kui lugeda raamatukoguväliste, aga miskitpidi siiski nende tegevust mõjutavate isikute sõnavõtte ja arvamusi, ning seda masendust võis selgelt välja lugeda ka selle vestlusringi sõnavõtjate öeldust. Eelkõige suunatud muidugi mitmeski mõttes Eesti riigi "pearaamatuhoidja" ehk kultuuriministri pihta, aga mitte ainult. Ega kõike seda, mis seal välja öeldi, saagi lühidalt ümber jutustada, sestap on soovitav kõigil, keda raamatukogud vähegi huvitavad, seda kindlasti ise lugeda. Ma tooks vaid välja ühe tsitaadi, mis, ma julgeks öelda, on lausa ajatu, see tähendab sobib igasse aega - ja seda enam tasub meeles pidada:
Raamatukogude areng on olnud osa demokraatia arengust. Elanike õigused haridusele ja kultuurile, võrdsed võimalused peaksid olema olulised väärtused ka Eestis. Riik on seda edukam, mida targemad on seal elavad inimesed. [...] Seda kõike saab üleolevalt sotsiaalabiks nimetada vaid inimene, kes ei suuda aru saada, kuidas toimib ühiskond, kus iga inimene on oluline, kus hoolitakse üksteisest ja kus on hea elada.Päris põnev oli lugeda Tartu linnaraamatukogus koostatud kultuuriloolisest andmebaasist Teele. Ma olin kuskilt varem kuulnud, et midagi sellist tehakse, aga loomulikult oli see, kuidas öelda, mitteaktiivses mälus, sestap polnud mõistagi ka tähele pannud, kunas see ilmavalgust nägi. Aga andmebaas ise on päris vägev: nagu koduleheküljel väidetakse, 572 autorit, 530 proosateost, 279 luuleteost, 65 kogumikku, 2057 proosakatkendit, 652 luuletust ja 386 fotot, mida on ühe tegelikult ju sugugi mitte hirmus suure linna kohta (vähemalt maailma mastaabis), mille kõrval Eestis on teisigi märkimisväärseid "tõmbekeskusi", ikka päris palju. Mulle endale märgilisematest kohtadest ma paraku 7. keskkooli/Karlova gümnaasiumit ei leidnud, küll aga oli olemas loomulikult ülikool ja õige mitme kirjaliku sissekandega ja fotoga esindatud ka Pirogovi park.
Huvitavaid mõtteid tänapäeva ühiskondliku elu arendamiseks pakkusid Riki Raul ja Kivimäe Agu, kelles. nagu nüüdsel ajal paljudes, paistab pulbitsevat rahulolematus esindusdemokraatiaga. Ma ei ole just demokraatiamudelitega kuigi kursis, aga see, mida nad välja pakkusid sellise embrüonaalse ideena, ei ole nüüd kindlasti enam esindusdemokraatia, aga siiski ka mitte päris otsedemokraatia. Nad ise nimetavad seda delegeeritud demokraatiaks ja tundub, et selle eeskujuks on (kuri)kuulsate piraadiparteide seas levinud korraldus. Mõttena igatahes huvitav, kuigi ma pigem söandaksin arvata, et mõtteks see jääbki. Aga isegi kui see peaks kas täpselt sellisel või kuidagimoodi sarnasel moel teostuma, julgeksin ma kahelda, kas see just palju parem on kui praegune esindusdemokraatlik süsteem.
Küllap selles hinnangus on väga tugevalt sees mu anarhistlik maailmavaade, mistõttu vaevalt see nii-ütelda esinduslik on, aga vähemalt mu tutvusringkonnas on sellest hoolimata, et ma tean üsna mitmeid väga erineva tasandi poliitikuid ja veel enam poliitikahuvilisi ning selgelt "riigimeelseid" inimesi, enamuses ometi sellised inimesed, kes igasuguste kollektiivse tegevuse vormide poole pöörduvad haruharva, ainult hädavajalikel juhtudel. Nagu öeldud, ei pruugi see olla mingilgi määral "esinduslik" seisukoht, aga mulle tundub siiski, et juba aastakümneid enam-vähem kogu maailmas selgelt nähtav huvi kadumine nii valimiste (kui esindusdemokraatia ühe põhielemendi) kui ka laiemalt (riikliku) poliitika vastu on tekitanud väga suurel hulgal inimesi, keda mõned ju võivad ka "juhitavateks lammasteks" nimetada (kindlasti on ka selliseid), aga kes ehk ei ole niivõrd pettunud esindusdemokraatias kuivõrd kaotanud üldse huvi klassikalises mõttes poliitika vastu, osaliselt kindlasti ka seepärast, et tugeva riigi paar-kolmsada aastat kestnud ajajärk paistab möödas olevat ja nagu varem, on ka tänapäeval suurel määral taas võimalik väga rahulikult elada võimalikult individuaalselt/väikekollektiivset elu, suhestudes muu maailmaga vaid nii palju, kui seda tarvis peaks olema. Mis muidugi ei tähenda - ka mu anarhistlikest veendumusist hoolimata -, et riikidel tänapäeval mingit rolli ei oleks: see on täiesti säilinud, isegi kui nad on selle endale ajapikku ise kokku kahmanud (põhimõtteliselt muidugi inimeste, see tähendab meie enda nõusolekul), ja on väheusutav, et riik ja seega vajadus teatavagi "suure" poliitika järele niipea kaoks.
Piraadiparteilust oli lehes veelgi, juba konkreetsemalt kohaliku piraadipartei liikme Ojasilla Heiki arvamuslugu identiteedist ja identiteetidest. Täpsemalt siis põhiosas apoloogia iga inimese õigusele olla mitmepalgeline ehk kasutada eri kontekstides eri identiteeti. Tuleb siiski au anda: artikkel polnud sugugi ühekülgne, kohe alguses olid ära mainitud ka ühe ja kindla identiteedi kasutamise eelised. Mitmikidentiteedi küsimus on samuti üks selliseid, mille puhul mul on küll olemas mõistmine, miks mõned inimesed võivad seda tahta, aga kõigest hoolimata tunne, et see on põhimõtteliselt vale.
Minu lähtekoht on küll pigem mitte niivõrd utilitaarne, nagu selles artiklis mainitud ("kasu ühe identiteedi kasutajale on, et tema reputatsioon ja eruditsioon liiguvad tema koos kesk- ja kogukondade vahel"), kuivõrd pigem eetiline: ideaalsel juhul peaks inimene olema ja igal juhul selle poole püüdlema, et olla terviklik, kujutada endast nii-ütelda monaadi, mitte skisofreenikut. Või teisisõnu, inimesel peaks olema terviklik ja kooskõlaline maailmavaade, mis mu meelest juba eos välistab või vähemalt peaks välistama artiklis toodud näite Coca-Colat kiitvast Pepsi töötajast. Olgu, see ei ole ehk parim näide, sest ma kujutan ette ka juhtumeid, kus töökohta ei valita tingimata selge isikliku poolehoiu pärast konkreetse ettevõtte vastu - ütleme nii, et kirg võib olla karastusjoogid ja parajasti vaba töökoht oli Pepsis, kuigi isiklik eelistus kas juba eelnevalt või hiljem on pigem Coca-Cola kasuks. Aga ma arvan, et see, mida ma silmas pidasin, tuleb ka sellest näitest välja: kui töötada Pepsi heaks, ükspuha kas algne tööleasumine oli tingitud Pepsi-fanatismist või oportunistlikemaist kaalutlusist, ja pidada tegelikult Coca-Colat paremaks, siis oleks eetiliselt õige Pepsist lahkuda ja üritada tööle saada Coca-Colasse või siis üldse kuhugi, kus sellist dilemmat tekkida ei saaks.
Mõni võib muidugi leida, et ma ise pole selles mõttes väga eetiline, sest lisaks Marek Laane nimele kasutan ma mitmel pool ka nime Qiilaq/Qilaq, ja osaliselt on see kahtlemata õige, samas teiselt poolt on ka see teine nimi käinud muga kaasas nüüd juba aastakümneid (algselt küll suulisel ja eestipärasemal kujul Kiilakas), nii et kuigi ma seda vist teinud seni pole, võiksin rahumeeli ka oma nime kirjutada kujul Marek "Qiilaq" Laane :-)
Ja last and maybe least - päris terava satiirilise kirjutisega oli maha saanud Märka Veiko selgelt irri- ja tirriteerimiseks mõeldud pealkirja "Ainult Putin võib Eesti päästa" all. Korraks lugemiseks ja grimassitamiseks täitsa sobilik tükk.
Loetud. Sirp, 03.05.2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Jalgadega maas (Showtime), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)
No comments:
Post a Comment